Kõigepealt hinnad, siis palgad - mis järgmiseks?

Ma ei saa jätta viitamata järjekordsele artiklile tsirkusest nimega Zimbabve. New York Times kirjutab, et ette on võetud järjekordsed piirangud - palgatasemed on külmutatud:

Zimbabwe’s government slapped a six-month freeze on wages, rents and service fees on Friday, the latest step in what some analysts call an increasingly desperate campaign to sustain an economy gutted by hyperinflation.

Even as President Robert G. Mugabe declared the freeze, however, Zimbabwean newspapers suggested that the government’s two-month-old drive against inflation had backfired by drying up tax revenues needed to run the government.

Praeguseks on Zimbabves maksutulud kokku kuivanud, sest hindade 50% vähendamine mõni aeg tagasi põhjustas olukorra, kus kaupa tuli müüa omahinnast odavamalt. Loomulikult ei ole ükski ettevõtja võimeline kaubale peale maksma ja odavam on mitte midagi toota. See põhjustas aga oma korda paljude töötajate kui mitte päris vallandamise, siis palgata sundpuhkusele saatmise. Kuna palkasid ei maksta, siis ei laeku ka palkadega seotud maksud ja inimeste ostuvõime on äärmiselt piiratud, mis tähendab, et ei laeku ka käibemaks. Maksutulud on tänaseks langenud 90%.

Kui valitsusel pole aga maksutulust laekuvat raha ei saa maksta palka ei õpetajatele ega sõjaväelastele, mis esimesel juhul tähendab täiendava 100 000 inimese sissetuleku haihtumist ja teisel juhul sõjaväe infrastruktuuri lagunemist. Aga kui juba sõjaväelased ei saa palka, siis kaugel see coup d'eta enam olla saab.

Ma ei imestaks üldse kui selgub, et mõned kindralid on juba asunud mõne suurriigiga läbirääkimistesse, et kes, kuidas ja millal Mugabe kukutab.

Vahelduse mõttes teeks ka ühe ennustuse: Mugab on kukutatud enne aasta lõppu.