Neli Ekspressi @rvamust

Olen viimaste kuude jooksul kirjutanud üht-teist ka Ekspressi veebi ja kuna ise tahaks ka kunagi neid lugusid üles leida, siis mõtlesin, et koondaks seni Vabalogis mainimata lood ühte postitusse ja lisaks mõned "behind the scenes" kommentaarid.

Uus Sakala või Viru poeg – investeerida või mitte? - eelmisel nädalal tuli Riigikohtu otsus ja just õigel ajal, et üks lugu kirjutada. Mõeldud, tehtud. Jäin kirjutatuga suht rahule ja saatsin ära, kuid suur oli minu üllatus kui Askur teatas, et mul on üht-teist vist märkamata jäänud. Selgus, et ajakirjanikud olid natuke liiga entusiastlikult õiguse arendajatele andnud ja mina sellest lähtuvalt ka kirjutasin. Tegelikus oli loomulikult natuke nüansirikkam, mis tähendas mõningast ümber kirjutamist ja toimetamist. Hea, et Askur puudustele tähelepanu juhtis ja samas tõestas vähemalt minu jaoks, et blogide kõrvale jäävad veel tükiks ajaks toimetatud veebiväljaanded.

Euroopa Liit - igavesti virelev, lõpmatult silmakirjalik - blogis kirjutades on see eelis, et väga laia lugejaskonnani sinu kirjutatu ei pruugi jõuda ja seeläbi jääb märkamata ka valdkonnast rohkem teadvatel inimestel. Euroopa Liit on aga üks selliseid teemasid, kus ei ole palju vaja selleks, et ka siin palju kurdetud pealiskaudsusega ise särada. Üks kommentaar oli sedavõrd konkreetne, et ei jäänud muud üle kui tunnistada enda vigu. Samas ei midagi katastroofilist, mida peaks häbenema.

Terror ja vägivald Riiklikus Eksamikeskuse - pean tunnistama, et pilkude püüdmise kohalt pole minu pealkirjastamise oskused just kõige paremad. Õnneks tuleb päris originaalseid lahendusi Ekspressi inimestelt ja nii ka selle loo puhul. Muide, originaaltekst oli umbes lehekülje jagu pikem kui lõpuks veebi jõudis, kuid lühendatud versioon on lugejasõbralikum. Mind üllatasid ka selle loo kommentaarid, mis olid praeguse korra suhtes üpris vaenulikud. Tegu on ka looga, mis räägib minu isiklikust kogemusest ja seda ei leia Vabalogist just eriti tihti.

Šokeerivalt lihtne lahendus sundüürnikele - majutusvautšerid - üks nendest lugudest, millega ma kõige rohkem rahul olen, sest majutusvautsheritest pole Eestis sundüürnike probleemi lahendamise kontekstis varem juttu olnud. Õnnestus ühendada USA's läbi näritud, kuid poliitilise toetuseta jäänud ettepanek Eesti konteksti panna. Siiani ei mõista, miks keegi teine seda ideed pole rohkem välja käinud. Ühtlasi on see plaanis taolise struktuuriga lugusid rohkem kirjutada.

Millest on plaanis edaspidi kirjutada? Rohkem majandusest ja ettevõtlusest, kuid eelkõige lähtudes päevakajalistest teemadest. Euroopa Liit on vaatamata kõigele huvitav teema nagu ka kaitsepoliitika, mis kindlasti kirgi kütab.

Riigifirmade raiskamisest, ohtlikest ideedest ja brändide informatiivsest väärtusest

Vaimukuse eest saavad boonuspunkte täna David Dollar ja Shang-Jin We, kes panid enda värske uurimuse pealkirjaks Das (Wasted) Kapital: Firm Ownership and Investment Efficiency in China, mis uurib riigifirmade kasumilikust Hiinas. Võrdluseks kasutatakse välisinvesteeringutel põhinevate firmade ja erafirmade andmeid. Tulemuseks loomulikult huvitavad järeldused:

The degree of inefficiency is economically and statistically significant. In particular, we show that wholly and partially state owned firms have lower marginal returns to capital than private or foreign firms by 23-54 percentage points (on a pre- tax, pre-depreciation, and all distortions-inclusive basis).

Kui ikka ajendid ei ole paigas, siis pole mõtet ka mingit erilist tulemust oodata ja kahjuks ei ole teiste rahaga mängimine just kõige parem ajend. Ühtlasi toovad uurimuse autorid välja, et Hiina saaks hakkama 8% väiksemate kapitalikulutustega ilma majanduskasvu mõjutamata ehk praegu raha lihtsalt raisatakse.

Milliseid järeldusi on eelnevast teha Eesti Raudtee või Eesti Energia kohta?
. . .
Steven Pinker, Harvardi ülikooli psühholoogia professor, avaldas hiljuti Chicago Sun-Times'is essee In Defence of Dangerous Ideas, mille alguses käib välja päris pika nimekirja erinevatest "ohtlikest ideedest":

Is morality just a product of the evolution of our brains, with no inherent reality?

Would society be better off if heroin and cocaine were legalized?

Is homosexuality the symptom of an infectious disease?

Is the average intelligence of Western nations declining because duller people are having more children than smarter people?

Need on vaid mõned küsimused, kuid Pinkeri eesmärk ei ole niivõrd küsimusi ritta seada kuivõrd arutleda selle üle, kas peaks küsima küsimusi, mis on valitsevate moraalsete seisukohtadega vastuolus. Teadlasele kohaselt ei jäta Pinker mängust välja ka argumente "ohtlike ideede" leviku piiramiseks, kuid jõuab enda essee lõpuks igati mõistliku järelduseni:

Though I am more sympathetic to the argument that important ideas be aired than to the argument that they should sometimes be suppressed, I think it is a debate we need to have. Whether we like it or not, science has a habit of turning up discomfiting thoughts, and the Internet has a habit of blowing their cover.

Kohustuslik lugemine kõigile, kes ei taha nämmutada vanu ideid vaid soovivad näha jätkuvalt uute ideede välja käimist ja võimalusel rakendamist - eriti kui need on vastuolus valitsevate moraalsete arusaamadega.
. . .
Arvestatav seltskond inimesi on üllatavaltki vaenulikud brändidele ja nendega kaasnevatele logodele. Samas unustavad need samad inimesed, et bränd on firmale väärtuslik sõnumiedastaja ja kannab endas sageli iga tarbija jaoks olulist informatsiooni.

Nii on näiteks hiinlaste ilma brändita tooted sageli ohtlikumad, madalama kvaliteediga ja sisaldavad aineid, mis võivad olla isegi mürgised. Hiinlastel pole vaja enda brändi või nime kaitsta, sest nad on sisuliselt anonüümsed ja sellepärast suhtutakse ka tarbijasse ükskõiksemalt, mis oma korda paneb tarbijad olukorda, kus brändist otsitakse kinnitust kvaliteedile:

Consumers are thinking twice about buying no-name Chinese products with long lists of ingredients. U.S. distributors are checking their sources. Retailers, especially those who stock a lot of Chinese goods, are becoming a lot more concerned about their reputations. And Chinese firms and their partners are investing in brands.

How does all this happen? Firm by firm, case by case and step by step. You might recall the recent case of the 1.5million Thomas & Friends toy rail cars and accessories with lead paint. Fair or not, Thomas & Friends has lost quite a chunk of its brand-name capital, and its very survival is in question. No doubt Thomas & Friends has some new protocols.

Allhangete tegemine näibe esmapilgul hea moodus sellest piirangust mööda saada, kuid igal brände omaval ettevõttel on kõik ajendid olemas oluliseks kvaliteedikontrolliks. Neile, kes arvavad, et usinam reguleerimine lahendab probleemi, tsiteeriks artikli viimast lõiku:

Here's another Key Fact: Mattel, which produces Barbie dolls and characters from Sesame Street and Nickelodeon, this month stopped about 700,000 toys with lead paint from reaching U.S. consumers and recalled 300,000 additional toys sold through retailers such as Target, Toys "R" Us and Wal-Mart.

So how long will it take for the market to respond? Less time than it would take for new regulations to take effect.

. . .
Viimases @arvamus loos kirjutasin ettevõtjast kui meie aja tunnustamata kangelasest. Meeldivaks üllatuseks olid paar positiivset kommentaari.

Google'i majandusteadlasest piraatide organiseerituseni

Hiljuti andis lühikese intervjuu Wall Street Journali blogile Hal Varian, Google'i oma majandusteadlane. Intervjuu leidis ulatusliku järelkaja paljuski ühe lõigu pärast:

I think marketing is the new finance. In the 1960s and 1970s [we] got interesting data, and a lot of analytic fire power focused on that data; Bob Merton and Fischer Black, the whole team of people that developed modern finance. So we saw huge gains in understanding performance in the finance industry. I think marketing is in the same place: now we’re getting a lot of really good data, we have tools, we have methods, we have smart people working on it. So my view is the quants are going to move from Wall Street to Madison Avenue.

Muide, artikkel leidis mainimist vähemalt ühes eestikeelses blogis. Samas oleks huvitav teada, mida Grant McCracken sellest arvab...peaks talt küsima.
. . .
Washington Monthly's ilmus hiljuti huvitav artikkel keskkonnakaitse aktivistidest Hiinas ja keskvalitsuse üpris leebest suhtumisest nendesse:

It turns out Zhao has little to fear from Beijing. Not only is China’s emerging environmental movement tolerated by the central government; for the most part, it’s encouraged. More than 3,000 groups like Green Camel Bell currently operate in China, constituting the largest and most developed segment of the country’s budding civil society. Some NGO leaders are even consulted by government officials and praised by the state-controlled media.

The kid-glove treatment China’s environmental activists receive is not a sign that Beijing is willing to relinquish political control. The Communist Party’s agile leaders are well aware of the role that civil society groups have played in the fall of other authoritarian systems. Rather, the government is taking a calculated risk. It is opening space for political participation in the hope of preventing what it sees as an even greater threat: that the country’s rapidly deteriorating environment will imperil China’s vibrant economy—and perhaps, one day, the party’s own hold on power.

Huvitav eksperiment, mis pikemas perspektiivis viib ehk avatuma ühiskonna ja puhtama looduse poole. Artikkel ise ei ole aga ainult keskkonnast vaid ka Hiina tulevikust ning sellest, kuidas võimu detsentraliseerimisega kaasnevad omad probleemid.
. . .
James Surowiecki kirjutas New Yorkeris hiljuti Pete Leeson uurimustest 18. sajandi piraatide "ühiskonna" (loe: laev) organiseerituse ehk kuidas elada väljaspool seadusi ja samas vältida täieliku kaost:

Leeson is fascinated by pirates because they flourished outside the state—and, therefore, outside the law. They could not count on higher authorities to insure that people would live up to promises or obey rules. Unlike the Mafia, pirates were not bound by ethnic or family ties; crews were as remarkably diverse as in the “Pirates of the Caribbean” films. Nor were they held together primarily by violence; while pirates did conscript some crew members, many volunteered. More strikingly, pirate ships were governed by what amounted to simple constitutions that, in greater or lesser detail, laid out the rights and duties of crewmen, rules for the handling of disputes, and incentive and insurance payments to insure that crewmen would act bravely in battle.

Kui artikkel ei oleks huvitav ma sellele ei viitaks.

Leeson'il on piraatide seerias välja tulnud kokku kolm uurimust (PDF'id):

• Rational Choice, Round Robin, and Rebellion: An Institutional Solution to the Problems of Revolution
• An-arrgh -chy: The Law and Economics of Pirate Organization
• Pirational Choice: The Economics of Infamous Pirate Practices

Muide, kes ei mäleta, siis Leesonist on ka varem Vabalogis juttu olnud.
. . .
Lõpetuseks promoks enda väikest lugu, mis ilmus Ekspressi veebi @rvamuslehel ning kuhu hakkab minu kirjutisi ilmuma iga paari nädala tagant. Seekord kirjutasin innovatsiooni ja sellest, kui olulist rolli mängivad võrgustikud:

Eestis on praegu üheks suurimaks innovaatiliste lahenduste piduriks suletus uutele ideedele, mis tulevad väljastpoolt firmat ning vastumeelsus enda suhtevõrgustiku kasutada teiste firmade eesmärkide saavutamiseks. Eestis on mitmeid firmasid, mis saaksid oma võrgustike välja rentida või vahetada osaluse vastu mõnes äriidees. Üheks heaks näiteks on Baltika, mis on enda tootmise viinud üle Hiina ja omandanud ümberorienteerumise käigus tugeva logistilise võrgustiku, mis suudab kohalikud kontseptsioonid ja disainid üpris kiiresti realiseerida tooteseeriaks ja paisata müügile Ida-Euroopas.

Tulevikus on plaanis kindlasti kirjutada Euroopa Liidust ja ajateenistusest - mõlemast mõistagi kriitiliselt, kuid natuke süstemaatilisemalt ja läbimõeldumalt kui Vabalogis.