Kas 2007. aasta parimad USA ajakirjades avaldatud esseed?

Kuni ma mõtlen, kuidas uuest tööseadusest kirjutada nii, et oleks öeldud ka midagi uut ja lugejale huvitavat, pakun välja midagi märksa säravamat.

David Brooks jõudis veel eelmise aasta lõpus New York Times veergudel kirjutada 2007. aasta parimatest esseedest ajakirjanduses:

The Sidney Awards go to the authors of the best magazine essays, and every year the psychic costs grow worse. The Sidneys have become so prestigious and so life-altering that the winners know that everything they produce hereafter will be anti-climactic. Some crackup — F. Scott Fitzgerald style — others simply endure a long, slow slide from the summit back to obscurity.

Nii palju kui ma aru sain koondas Brooks parimad kandidad kahte kolumni (I ja II), kus ta on esseedele ka omapoolse kommentaari andnud. Kuna tegu on päris pikkade kirjutistega, siis tõenäoliselt pakuvad nad eelkõige huvi kannatlikele inimestele, kellele käsitletavad teemad sügavamat huvi pakuvad. Samas on tõesti tegu paljuski parimaga, mida USA ajakirjanikud 2007. aastal pakkusid ja ega need teemadki väga elukauged ole.

Ise olen Brooksi poolt toodud tosinast umbes pooled läbi lugenud sealhulgas There and Back Again, mis räägib sellest, kuidas inimesed hommikul tööle ja õhtul tagasi koju sõidavad ning kuidas üha pikemaks venivate perioodidega toime tullakse. Everybody Sucks heidab pilgu sellesse kõige kollasemasse internetinurka ehk gawker'i meediaimpeeriumisse; Roger Stone, Political Animal on portreelugu mehest, kelle arvates on poliitikas peaaegu kõik lubatud ja sealjuures ta ei täpsusta, mis tema arvates on keelatud; The Evolution of an Investor on aga portree lugu Brian Lourd'ist ja sellest, mida aktsiaturgudel tõmblemine lõppude lõpuks annab - soovitan lugeda ka kommentaare neil, kes teemast liiga vaimustusse satuvad ja siis Megan McArdle'i postitust, mis peaks natuke meelerahu pakkuma; alati mitmekülgne Christopher Hitchens arutleb Iraagi ründamise toetamise üle artiklis A Death in the Family pärast seda, kui saab teada, et üks sõjas hukkunud noormees otsustas sõjaväkke astuda pärast just mitmete tema artiklite lugemist ja lõpetuseks loomulikult Creative Destruction’s Reconstruction on Schumpeter'i biograafia arutlev arvustus Brad DeLongilt, mis on Vabalogis juba korra mainimist leidnud.

Iga inimene võiks Brooksi poolt toodud artiklist leidma vähemalt ühe, mis teda huvitab ja selle läbi lugeda. Mina igal juhul ei kahetse, et eelnevalt mainitud lood läbi lugesin ja julgen väita, et ei kahetse seda teisedki.