pühapäev, jaanuar 06, 2008

Kas CGI hävitab maagilisi momente filmides?

Elver kirjutab üpris sageli filmidest ja seda piisavalt huvitavalt, et teistelegi soovitada. Eraldi esiletõstmist väärib aga "õnnelike õnnetuste" postitus:
Some filmmakers, most notably Werner Herzog, seem to harness the power of chaos. Werner wrote Aguirre in two and a half days, losing 10 pages after someone vomited on his typewriter. He was unable to remember what he had written on those pages, but Aguirre went on to become the top 10 all time favorite of many critics, including Roger Ebert. It’s a slow and boring film, badly written, but I dare you to try and get it out of your mind after watching. It’ll haunt you for the rest of your life.

No wonder people seem to hate the heavy use of CGI as in the new Star Wars trilogy — there’s no room for happy accidents. Everything is planned and executed with precision. It seems you can make a good movie with a plan, but for a great one you need chaos.
Soovitan lugeda tervet postitust, et mõista kui olulised on vahel õnnelikud õnnetused just filmide kunstilise väärtuse loomisel. CGI (computer generated image) on üha rohkematest filmides mängimas üha olulisemat rolli nagu võib tõdeda iga vähegi suurema eelarvega filmi puhul. Beowulfi edukus tähendab, et ainult CGI-st filmide hulk lähimatel aastatel suureneb.

Kui ühelt poolt võimaldab CGI vaatajani tuua maailmu ja stiile, mis oleks tavaliste meetoditega mõttetult kallid või lausa saavutamatud (300 või Sin City), siis kõik see arvutigraafika vajab detailset planeerimist, mis on vajaliku juba ainuüksi aja kokkuhoidmiseks ja paralleelselt töötamiseks näitlejatega. Taoline detailsus viib aga tõesti steriilsuseni, kus üllatusi ja õnnelike õnnetusi jääb aina vähemaks ja nende mõju võib jääda minimaalseks.

CGI sunnib rohkem planeerima ja läbi mõtlema, kuid ühtlasi piirab ta loomingulist vabadust, mis on paljude õnnelike õnnetuste eelduseks. Kui suurte kinohittide puhul ei pruugi see oluline olla, siis teisejärgulistes filmides - kus eelarve väiksem, stsenaarium nõrgem ja näitlejad mitte just kõige "tuntumad" - võib mõni õnnelik õnnetus tähenda tõusu järgmisele tasemele ja populaarsust koos tunnustatusega, mis muidu oleks jäänud tulemata.

Huvitav oleks teada, kas filmitööstuse liikumapanevad jõud on sarnaseid tendentse täheldanud või on tegu teadliku valikuga, kus muidu võimatu näitamise nimel ohverdatakse hulgaliselt spontaansust?

Ühtlasi ei saa ma üle mõttest, et Hayek'i Use of Knowledge in Society võib valgustada probleemi olemust. Enamus Hollywood'i filme on tänapäeval sedavõrd keerulised, et vajavad tervete inimarmeede koordineerimist. Tavaliselt tegeleb sellega väike grupp inimesi, kes üritavad realiseerida ühte visiooni piiratud aja jooksul. Samas ei suuda see visioon arvesse võtta kõigi protsessi kaasatud inimeste loomingulisust ja võimeid, mis mõnevõrra suurema vabaduse puhul võiks tõsta "lihtsalt-veel-ühe-filmi" järgmisele ja juba märkimisväärsemale tasandile.

Mulle tundub, et seriaalides, kus aega ja raha on vähem, asub märksa suurem vastutus just erinevate valdkondade spetsialistidel, kellel on rohkem loomingulist vabadust juba ainuüksi sellepärast, et kellegi pole aega neile detailseid juhiseid anda. Võib-olla on see ka üks põhjus, miks just seriaalide tase on viimastel aastatel paranenud.

Lõpetuseks pakuks, et tegu võib olla lihtsalt üleminekuperioodiga, kus CGI võimaluste nimel on ohverdatud natuke loomingulist paindlikust, kuid nii kuidas tehnoloogia ja võimalused arenevad muutub ka CGI paindlikumaks ja altimaks õnnelikele õnnetustele, mis loovad maagilisi momente.

Sildid: , ,

5 Comments:

Blogger Elver said...

Sellele "õnnelike õnnetuste" ideele on vastupidiseid näiteid ka. Pixari puhtalt CGI'le ehitatud filmid näiteks. Või siis vennad Coenid, kvaliteetfilmide meistrid, planeerivad iga viimase kui kaadri paberile enne filmimist. Või näiteks David Fincher filmib mõnda stseeni 50-60 korda kuni see on täpselt tema enda visiooni järgi.

Aga jah. Filmides, kus ressursid on piiratud ja igaüks on motiveeritud oma rolli kõige paremini täitma on tulemus tavaliselt parim. Ega see väga ei erine ükskõik millisest juhtimisest. Vaja tiimiliikmed õnnelikud ja produktiivsed hoida nii, et kõik ühise eesmärgi nimel pingutaks.

Kui eesotsas on mega egoga "visionäär", kes tegelt matsu välja ei jaga, siis ega ei motiveeri mõtlema küll. Vaatad kuidas minimaalse pingutusega päeva õhtusse saad ja korras. Ise sai kunagi sellise inimese all tööd tehtud. Ei olnud meeldiv.

6. jaanuar 2008 19:50  
Blogger Jaan Saar said...

Ei saa päris nõustuda väitega, et CGI piirab loomingulist paindlikust. Minu arvates vastupidi, CGI suurendab seda, sest võimaldab näidata stseene, mida varem lihtsalt tehniliselt ei olnud võimalik teostada.

Jah, spontaansust on vähem, kuid samas on eepiliste ja paljude heade filmide puhul see alati nii olnud. Kubrick oli ju detailide osas lausa haiglaselt pedantne.

Osad filmid on lihtsalt paremad kui teised. Igast saasta on tehtud ning tehakse edasi. See, et CGI-d rohkem kasutatakse ei vähenda filmide kvaliteeti või loomingulisust.

Väiksema eelarvega ettevõtmiste puhul juhtub vahel tõesti nii, et pingutatakse veidi rohkem, kuid samas tehakse väikeste eelarvetega ka väga palju saasta... lihtsalt me ei näegi kunagi seda, sest see on mingis suvalises DVD laenutuse riiulis, kuhu me ei pruugi sattuda.

9. jaanuar 2008 14:55  
Blogger Paul said...

Ma lisaks omalt poolt, et seisukoht "planeerimine = keskpärasus" peidab ennast mõtet et inimesed ei ole võimelised suuri ja ilusaid asju välja mõtlema või teadlikult saavutama ning hea asi saab tulla ainult siis kui see juhtub kogemata või selle loojast sõltumata. Ei ole sellega nõus.

Parimad asjad mis meil siin maailmas on on teadlikult loodud. Selle kõrval on ka juhuslikkust aga see on pigem väiksem osa kui suurem.

Ja üldse, kuidas saan ma kosmose sci-fi fännina öelda midagi paha CGI kohta? :-D

10. jaanuar 2008 12:12  
Blogger Elver said...

Ma hakkasin üleeile lugema Sidney Lumet raamatut "Making Movies" ja oma suureks üllatuseks leidsin, et tema filosoofia filmitegemise juures on planeerida kõik niimoodi, et needsamad "õnnelikud õnnetused" võiksid võimalikult lihtsalt juhtuda.

jaan saarele: Jah, on neid filmitegijaid, kes on kasutanud CGI võimalusi näitamaks asju, mida enne polnud võimalik näidata. Peter Jackson näiteks tegi LOTRi kuna see oli raamat, mida keegi polnud varem filmiks suutnud teha. Polnud lihtsalt vajalikku tehnoloogiat.

Kuid väga palju on neid, kes kasutavad CGI võimalusi filmi müümiseks, mitte uut sorti stoori ekraanile panekuks. Kui efektitsetakse stoori jutustamiseks, siis see on okei. Kui efektitsetakse efektide pärast, siis ei ole okei.

paulile: mõttekäik oli algselt, et "planeerimine = väga hea", aga selleks, et saada suurepärast tulemust on vaja õnnelikke õnnetusi.

Noh, niivõrd-kuivõrd. "Õnnelike õnnetuste" taga on tihti näiteks see, et näitleja tunneb oma rolli paremini kui lavastaja või stsenarist ja oskab midagi uut soovitada, mis lõpptoodangu kvaliteeti tõsiselt tõstab. Planeeri palju tahad, aga kui sinu visiooni teostavad 100 inimest, siis on ju väga tervitatav, et mõned neist oma osa tegemiseks parema meetodi leiavad.

10. jaanuar 2008 12:38  
Blogger Paul said...

Jah, CGI CGI pärast on jama.

Minu arust, ei ole see päris õnnetus kui kasutatakse ära teisi talente võttegrupis peale direktori talendi. Lihtsalt kuidas jaotatakse tööd antud filmiprojekti siseselt.

Mida Jüri minu arust silmas pidas oli rohkem juhuslikku laadi kobad. Ehk siis näiteks kaadrisse jäänud mingi detail või näitleja keelevääratus. CGI-s on see teatud määral välistatud, kuigi mitte päris. Ka seal on teatud määral juhuslikkust (inimesed, arvutigraafikud kaasa arvatud, on ekslikud).

10. jaanuar 2008 13:28  

Postita kommentaar

<< Home