Kuidas ametiühingud endale ise hauda kaevavad

Inimesed saavad vahel ikka selliste rumalustega hakkama, et vaata ja imesta suu ammuli. Prantslased ei ole mingi erand. Värkseim näide pärineb alles eilsest, kui Prantsusmaa ülemkohus keelas Amazonil raamatute tasuta Prantsusmaale toimetamise:

Using "loss-leaders," or selling products below cost to attract customers, is illegal. Other restrictions apply to books retailers must not offer discounts of more than 5 percent on the publisher's recommended price. Many independent booksellers choose to offer this discount in the form of a loyalty bonus based on previous purchases. Larger booksellers simply slash the sticker price of books.

But the free delivery offered by Amazon exceeded the legal limit in the case of cheaper books, the union charged.

Ja see kallid sõbrad, on hea näide sellest, miks ametiühingute tegevuses suhtes tuleb säilitada teatud skeptilisust. Üsna lihtsalt võib enda õiguste eest seismine taanduda kõige lihtlabasemaks renditaotluseks, kus mingi väikese kliki huvidest lähtuvalt rakendatakse piiranguid, mis pole ühegi tarbija - eriti veel tagasihoidliku sissetulekuga tarbija - huvides.

Richard Posner ja Garry Becker kirjutasid samuti mõned kuud tagasi ametiühingutest ja nende allakäigust USA's. Beckeri postitusest:

Unions could have an important place in a competitive market economy, but their organization would look different than that of present day industrial and craft unions. Men and women working for large, impersonal corporations may prefer to bargain over wages, work rules, and health and retirement benefits collectively through company unions rather than individually. In particular, workers who have spent many years with the same company may find a union helpful in protecting against management that tries to take advantage of the difficulties older workers face finding good jobs. Other workers in the same industry may elect to not have a union and prefer to bargain individually for wages and benefits. Companies with unions of their employees would compete for profits and employees against companies with other unions, and also against non-unionized companies. This type of union structure is called "competitive unionism".

Actual unions in most countries, however, are not company unions, but organize workers in different companies, often in the same industry, into one union, as with the UAW, or the United Steelworkers of America. By organizing across companies in the same industry, unions hope to exercise greater economic power since they can bargain for similar benefits in competing companies, and can call industry-wide work stoppages. These unions, in effect, try to get monopoly power in labor markets that enable them to boost their wages and other benefits above competitive levels. The Clayton Act of 1914 generally exempted trade union negotiations from anti-trust laws, which enable unions to openly seek what amounts to monopoly gains.

Ühtlasi tuleb mulle meelde üks uurimus (PDF), kust selgus, et Prantsusmaa ametiühingute tegevus sunnib osasid ettevõtteid tootmist viima Prantsusmaalt välja ning seeläbi kaovad nii töökohad kui palgad:

To see how unions potentially entered the process, I re- examine my results when information on firm-level negotiations between firms and unions is added. As expected, in firms with strong unions (those able to impose bargaining on both employment and wages) workers were able to capture a large share of the declining quasi-rent (about 50%). However, the presence of strong unions has apparently led these, mostly large, firms to increase outsourcing with an associated decline in employment. As a result, unions' fight for workers' wages and employment appears to have backfired.

Üks vägagi valgustav artikkel (õigemini katkend pikemast teosest) ilmus New York Times'is 2006. aasta märtsis. Lugu on lennukimehhaanikute saatusest - sellest kuidas lennutööstus areneb, millised võimalused jättis see ametiühingule ja kuidas enda nõudmistega lasti sisuliselt terve firma üks kasumlikumaid ettevõtmisi põhja. Tulemusega ei olnud rahul aga keegi:

As the mechanics had intended, turnaround time inched up, soon reaching 15 days and eventually more than 20 days for a 737. America West stopped sending planes to Indianapolis, as the mechanics had hoped. To regain the lost business, they expected United to restore some of the lost perquisites and thus win back the mechanics' cooperation. Jobs would be preserved, and on the mechanics' terms. That did not happen, and as the slowdown dragged on, work backed up on United's own airliners. For the first time, planes were parked on the tarmac outside the center, out of service — and not generating revenue — while awaiting overhaul.

Then, in July 2000, the mechanics slowed work even more by voting to withhold overtime, to protest what the militants viewed as management's recalcitrance in negotiating a new contract to replace one that had just expired. Mr. Nunnally, as grievance chairman, had spoken against withholding overtime, and worked it himself, in defiance of his militant members, but his point of view did not prevail.

Soon after, the outsourcing began. United diverted work from Indianapolis to private contractors in Alabama and North Carolina, contractors who employed nonunion mechanics — in most cases, at lower wages and with fewer benefits. "The outsourcing was a business decision," Mr. Mohr said. "The cycle time had gotten to the point that if we did not outsource, we would have aircraft continuously parked, waiting for maintenance."

When United and the union finally signed a new contract in March 2002 — 20 months after the old one expired — and the mechanics in Lodge 2294 lifted their ban on overtime, United continued to outsource maintenance, gradually shrinking the operation in Indianapolis. Under the new agreement, the mechanics' combined wages and benefits rose to more than $60 an hour, an increase of roughly $20. While that was the first increase in five years, the new total was double the labor cost of nonunion contractors. It was too big a spread for the mechanics in Indianapolis to overcome — unless they could return to the record turnarounds achieved in the late 1990's. But the old efficiency did not reappear.

Ametiühingute liikmed peavad enda sõjakuses arvestama, et nad võivad saagida oksa ja millel nad istuvad ja pärast tagantjärgi midagi nõuda oleks lihtsalt...kentsakas.

Viimase kanepiuuringu ebaadekvaatne tõlgendus

Nädala alguses sattusin kuulama hommikul raadiot, kui vist Olaf Suuder ja Henrik Roonemaa viimast kanepiuuringut kommenteerisid ja sisuliselt seda sama rääkisid, mis kirjas Päevalehe uudistenupus Teadlased: kanepi suitsetamine põhjustab skisofreeniat.

Kahjuks on meditsiinilised ja epidemioloogilised uuringud väga sõltuvad statistikast ja tõenäosustest, mis võib valdkonda mitte tundvad inimesed kiiresti eksitavate järeldusteni viia. Õnneks on suuremate ajalehtede juures meditsiini küsimustele spetsialiseerunud ajakirjanike, kes teavad, milliseid täpsustavaid küsimusi esitada ja kuidas uurimust tõlgendada:

If marijuana produces what seems like such a large jump in risk for schizophrenia, have schizophrenia rates increased in line with marijuana use rates? A quick search of Medline shows that this is not the case-- in fact, as I noted here earlier, some experts think they may actually have fallen. Around the world, roughly 1% of the population has schizophrenia (and another 2% or so have other psychotic disorders), and this proportion doesn’t seem to change much. It is not correlated with population use rates of marijuana.

Ainuüksi see täpsustus peaks juba uurimuse perspektiivi panema, kuid lisaks heidab postituse autor Maia Szalavitz pilgu ka tõenäosuste tõlgendamisele epidemioloogias:

Very little of the coverage put the risk in context. A 40% increase in risk sounds scary, and this was the risk linked to trying marijuana once, not to heavy use. To epidemiologists a 40% increase is not especially noteworthy-- they usually don’t find risk factors worth worrying about until the number hits at least 200% and some major journals won’t publish studies unless the risk is 300 or even 400%. The marijuana paper did find that heavy use increased risk by 200-300%, but that’s hardly as sexy as try marijuana once, increase your risk of schizophrenia by nearly half!

By contrast, one study found that alcohol has been found to increase the risk of psychosis by 800% for men and 300% for women. Although this study was not a meta-analysis (which looks at multiple studies, as the marijuana research did), it certainly is worth citing to help readers get a sense of the magnitude of the risk in comparison with other drugs linked to psychosis.

Kas see tähendab, et kanep on ohutu? Tõenäoliselt mitte, kuid kindlasti näitab see seda, et teemat kajastavad inimesed lähtuvad rohkem enda isiklikest eelarvamustest kui sellest, mis uurimuses tegelikult kirjas.

Maia on ka varem "kanepihullusest" kirjutanud ja seda üpriski paljastavalt Saloni jaoks.

Ma ei tee sellest mingit saladust, et pooldan narkootikumide legaliseerimist. Miks täpselt võib lugeda siit.

Eestlaste alkoholi tarbimisest - kainemalt

Olen juba nii nädal mõelnud, et kirjutaks alkoholi hüsteeriast, mis meedia vahendusel nagu iseenesest suht perioodiliselt tekib. Viimane taoline ring saavutas vist enda haripunkti eelmise nädala keskel, kui Postimehes ilmus artikkel Eestlased tahavad karmimat alkoholipoliitikat, mille peamine sõnum oli, et kui eestlaselt küsida, kas ta joob liiga palju, siis enda kohta arvab, et pigem mitte samas kui teiste kohta arvab, et pigem liiga palju.

Artiklis viidati ühele Konjuktuuriinstituudi uurimustele, mille kohaselt toodetakse Eestis alkoholi järjest rohkem ja teisele, mille kohaselt eestlaste arvates peaks alkoholipoliitika olema karmim (PDF kokkuvõtte).

Mina oleks seal tahtnud näha veel kolmandat uurimust, mis aitaks meie olukorda mõnevõrra perspektiivi panna. Nimelt on Konjuktuuriinstituut teinud uurimuse ka turistide alkoholi ostude kohta (PDF), kust selgub, et iga aasta külastab Eestit pea kolm korda rohkem inimesi kui Eestis on üldse elanikke (umbes 4,3 miljonit) ja nende ostetud alkohol vähendab puhta alkoholi tarbimist keskmise eestlase kohta vähemalt 3,5 liitri jagu. Kuna uurimuses antud hinnangud on üpris kaudsed, siis kaldun arvama, et see number võib ulatuda isegi 5 liitrini.

Erinevate meedias ilmunud hinnangute kohaselt (kiire googledamise tulemus) joob keskmine eestlane aastas 13-15l puhast alkoholi aastas. Samas näitavad natuke ametlikumad allikad nagu British Heart Foundation ja European Commission Health Consumer Protection directorate (PDF), et meie alkoholi tarbimine on isegi Euroopa keskmisest (2003 - 10,7 liitrit) madalam olles umbes 10 ja 9 liitri vahel.

Kindlasti saab suuremast ja märksa hirmutavamast numbrist lahutada turistide alkoholi tarbimise, mis moodustab seega ligi kolmandiku keskmise eestlase puhta alkoholi tarbimise kogusest. EU numbritest isegi 3 liitrit lahutades satume aga väga tublide sekka, kellel pole põhjust enda napsutamisharjumusi häbeneda.

Igal juhul paanikaks ei näi meil nüüd küll mingit põhjust olevat nagu ka alkoholipoliitika oluliseks karmistamiseks, mis sisuliselt tähendaks ühte suuremat keeldude lainet. Ei saa kohe mitte sellist lähenemist toetada ega heaks kiita ilma uurimuseta, kuhu on turistide alkoholi tarbimine selgelt sisse toodud.

Kuhu siis tõde jääb...või vähemalt tõenäolisem stsenaarium?

Üks võimalus alkoholipoliitika jätkuvaks esile tõstmiseks võib olla meie väike rahva, mille tõttu on igal eestlasel vähemalt üks tuttav, kes joob päris korralikult - tõenäoliselt päris mitme inimese eest - ning kellel tõesti oleks abi vaja.

Kui küsitlusi vaadata, siis võttes arvesse, et alkoholi tarbimine on pigem pahe, siis on inimestel kalduvus küsitluse ajal ennast pahest distantseerida ja anda enda alkoholi tarbimisele tagasihoidlikum hinnang anda kui teiste omale - isegi kui tegelikult ei pruugi tarbitavad kogused sugugi lahku minna.

Poliitilise teemana on aga alkoholi ja selle reklaami keelustamine alati atraktiivsed, sest saab apelleerida lastele, vaestele mõtlemisvõimetutele ja alkoholi ahvatlevasse kütketesse sattunud lastele, keda kõik need õhtused reklaamid jooma ajavad. Kes see siis ei tahaks lapsi kaitsta? Poliitikute jaoks suht lollikindel teema - oled alkoholipoliitika karmistamise poolt ja kohe oled parem inimene.

Mina kaldun arvama, et Eestis pole alkoholitarbimine elaniku kohta sugugi kõrge võrreldes teiste Euroopa riikidega ja valimiste eel ei tasu alkoholipoliitikale rajatud kampaaniaid eriti tõsiselt võtta, sest tegu on pigem pseudoprobleemiga.

Vastupidiseid arvamusi ootan huviga kommentaarides.