neljapäev, detsember 06, 2007

Rootsi kaotab sundteenistuse aastaks 2010

Esimesed vihjed taolistest muutustest ilmusid juba 2006. aasta juulis, kuid nüüd on siis jõutud natuke konkreetsemate tegudeni:
The government on Thursday announced the creation of a parliamentary committee to decide on how conscription can be abolished.

The committee will complete its work by February 2009, with the changes in the law due to take effect in 2010.

In the current system, 8,000 people out of an annual cohort of 120,000 Swedish citizens are called in to carry out military service. A number of people are still jailed every year for refusing to carry out compulsory military service.

"The current system must be replaced by recruitment based on the voluntary principle," said Defence Minister Sten Tolgfors in a statement on Thursday.
See on ainult aja küsimus, millal sundteenistusele Eestis lõpp tehakse.

Palun Soomet võrdluseks mitte tuua, sest meie süsteem näeb enda totruses ja puudulikus rakenduses välja märksa rohkem Rootsi kui Soome oma moodi.

Sildid: ,

8 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

Kas siis probleem on ajateenistuse kehvas korralduses või ajateenistuse mõttetuses.

Kas Eestit kaitsta on vaja kui rünnatakse? Kui on, siis kust võtta 60-120 tuhat mingigi koolituse saanud sõdurit selleks oletatavaks 45-60 päevaks kui NATO jõuab oma jalad tagumiku alt välja võtta.

Või on Eesti kaitsestrateegia jalad päästavad keha?

6. detsember 2007 15:02  
Blogger Jüri Saar said...

Sundteenistus (sisuliselt orjus) on puudulik viis riigikaitse korraldamiseks.

Ma olen sellest juba mitmel korral kirjutanud, et kui jõutud on Eesti ründamiseni ulatuses milleks on vaja mobiliseerida üle 100 tuhande mehe, siis on juba hilja. NATO väärtus ei ole Eesti jaoks niivõrd praktiline kuivõrd sümboolne.

Kui Eestit ründab Venemaa (või äkki Soome või Läti, vaevalt), siis on selge, et Euroopa Liit ja NATO on mõlemad meid reetnud. Abi soomlastelt oodata oleks aga enesepettus.

Taolises olukorras oleks vastupanu rahvuslik suitsiid, sest vastupidiselt USA'le Iraagis oleks Venemaa valimatult jõhker okupant nagu nad tshetsheenid võivad sulle kinnitada.

Ühtlasi tekib küsimus, et kas venelased suudavad üle öö ilma mingite ettevalmistustes ja retoorikata meid rünnata? Kui nii läheb, siis ei suuda eestlased mobiliseeruda. Kui see protsess võtab aega (vägede koondamine, logistika), siis ega NATO samal ajal ei maga.

Rohkem pole anonüümsetele kommentaaridele plaanis vastata.

7. detsember 2007 19:59  
Anonymous araterl said...

Kõik sõltub suhtumisest ja sõnamaagiast. Võib öelda sundteenistus (või sisuliselt orjus), võib öelda massiarmee jne. Šveitsis küll omal ajal keegi ei kobisenud, et 3 kuud 18 aastaselt ja iga aasta 2 nädalat tuli riiki teenida.

Kui kõik oleks väga vabatahtlik, siis mugav inimene lihtsalt ei lähe teenima. Vajalikus mahus palgaarmee jaoks ei jätku meil raha lähemad 50 aastat. Mõnekümne tuhande mehega Eestit ei kaitse, et milleks siis üldse armee? Ah jaa - NATO operatsioonides osalemiseks, et siis diplomaatilis-rituaalne roll.

Nothing personal aga miskipärast tundub, et Sul ei ole erilist militaarkogemust, meaning sõjaväes käimist, auastet, KL-i liikmeks olemisest rääkimata. Sinu oskused ja teadmised on lihtsalt muus vallas. Mida võib ka riigikaitses vaja minna. Aga on varemgi nähtud inimesi kelle arusaamad neis küsimustes üsna oluliselt ajas muutuvad.

Huvitaval kombel vastad Sa oma kommentaaris ühele olulisele küsimusele mis puudutab Eesti kaitset. Üks on ju ilmselge - meil on ainult üks teadaolev potentsiaalne vaenlane - Venemaa. Jätame siin kõrvale teoretiseerimise rahvusvahelise terrorismi ja sisejulgeoleku teemadel.

Eesti ründamisele ulatuses, milleks on vaja mobiliseerida üle 100k mehe, on oldud ja ollakse praktikas suhteliselt lähedal ja aina lähemale liigutakse. Ei mingit paranoiat, lihtsalt see on väga lihtsalt võimalik. Soodsad märgid oleks olnud näiteks USA poolt Iraani ründamine vms, nii nagu Pariisi langemine oli 1940 aasta sündmuste kattevari.

Ja nagu Sa oletad - sõltumata sellest kuidas on õpitud kohal olles võitlema Tšetšeenias, tullakse Eestisse samal viisil kuidas tuldi 1991-sel ja kuidas mindi Tšetšeeniasse. Ja sellisel kujul on need väed väga haavatavad. Kui poliitiliselt ja paraku ka Vene sõjaliste ressursside osas mingi asi kõne alla ei tule, siis on see Lahesõja stiilis ründamine (pommitajad, raketid kõigepealt jne).

Sa mainid, et NATO väärtus ei ole praktiline vaid sümboolne. Nii ja naa. Praktiline väärtus on täiesti reaalne ainult, et selle teostumiseks kulub 45-60 päeva logistikat ja administreerimist. Õhuruumi kontrollimine oluliselt kiiremini. Vahepealse aja peame ise suutma elementaarse heidutusega tegeleda.

Soome osas on Sul samuti õigus. Soome abivalmiduse olemasolu kahtlustavad ilmselt ainult sõjanduse ja poliitika võhikud. Kui Eesti oleks Soome, siis käituks ta samamoodi. Samal põhjusel ei ole ega taha Soome olla NATO liige.

Militaarromantikud võivad rääkida Talve- ja Jätkusõjast aga pannes piiride ulatuse, rahvaarvu ja jõukuse proportsiooni oli Soome vastuhakk 1939 sama idiootne kui oleks olnud Eesti vastuhakk. Eesti ja kogu Baltikumi näide oli see, et militaarvõimsust on vaja aga kala mädaneb ikka peast.

Eesti peab nii oma riikluse, välispoliitika kui kaitsestrateegia puhul lähtuma sellest, et meid juba ON reedetud näiteks Euroopa Liidu, NATO või USA poolt.

Reaalsus on see, et lähema 20 aasta perspektiivis Venemaa meid ründab. Loodan, et Sina ei kuulu nende hulka kes seda kohe militaristi paranoiaks peab. EL ei ole mingi takistus. NATO on tegelikkuses sümboolne takistus, sest praktikas pole nato solidaarsust keegi proovile pannud. Ainuke tõsiseltvõetav välispoliitiline takistus on USA ja reaalne Eestist lähtuv takistus on see, et ründaja teab, et siia tulek on halb unenägu.

Välispoliitilise tagala ehitamine ja kindlustamine on Eesti suguse riigi jaoks essentsiaalne ja selles osas oleme teinud parimat võimalikku koostööd. Aga selle hardware poolega on meil tsipa kehvasti. Ma oletan, et Sinu mitteründamise/kaitsekontseptsioon põhinebki sellel seni edukal välispoliitikal. Aga, selles on üks viga - see eeldab, et kontrollitav agressor käitub ratsionaalselt. Aga ma vist ei pea nüüd edasi ütlema.

Et siis püksid maha nagu 1940? Meie jaoks kõige parem variant on see, et Vene ei söanda seda teha. Juba 1939 kahtlustasid venelased kuni 140 tuh potentsiaalselt mobiliseeritavat, reaalsus oli u 110 tuh ja pelgasid kõige enam Kaitseliitu.

Kõige parem sõjavägi on see, mida kunagi kasutada ei tule. Aga selleks teda vaja ongi, et teda mitte kunagi kasutada.

Mida Sina siis loodad? Et me suudame lõputu välispoliitilise lobiga kontrollida nii olukorda, et Venemaa ei julge? Millal neil (lollist hull)julgusest puudu on olnud? Loodad Sa kiirelt emigreeruda või ehk eladki välismaal? Või loodad, et kui miljonist 1939 jäi järgi miljon 1991, et siis juhtub nii ka järgmise 50 aastaga? Mõned arvajad arvavad, et samasse jõkke nad teist korda ei astu.

Kui leiab aset massiivne konfrontatsioon, kus nii Venemaa kui Euroopa riigid pikaajaliselt vägesid dislotseerivad, siis tuleb sellise kaliibriga sõda, kus tahame või ei, ka kõik meie igasuguse ettevalmistuseta siidinäpud kuuluvad nii ehk nii mobiliseerimisele. Ja nende life expectancy on umbes 38 minutit. See ei ole ei rahvuslik ega suitsiid. Lihtsalt tapetakse kõik maha.

Kui see on afektne Pihkva dessantdiviisi vanaraua nihutamine üle Eesti piiride, siis kui Eestis oleks Soomega samas proportsioonis sõjaline võimsus, lõppeks see üritus ründajale üsna kurvalt. Ja pigem peamegi olema valmis tegelema eelkõige nn hullu kindrali omavoliga, mitte sihipärase ründesõjaga. Veel tõenäolisem on sihipärane tegevus hullu kindrali fenomeni kattevarjus.

Kas Sul mõni reaalsele kaitsevajadusele vastav kontseptsioon ka on? Näiteks 60 000 pealine palgaarmee, mis võtaks ca 30% riigieelarvest või näiteks riigikaitse outsourcemine USA-le nagu Island seda täiesti pragmaatiliselt tegi? Kolm korda võid arvata kas USA seda teha söandab?

Lõpetuseks, tulenevalt sellest, et tavarelvastusleppe peale on eht-venemaalikult lihtsalt jalga kergitatud ei pea nad midagi mobiliseerima. Nad lihtsalt paigutavadki kogu oma tavarelvastuse läänepiiri järgi ja siis ei ole midagi eriti enam dislotseerida.

Su jutust kumab läbi ka see, et Sinu seltskonnas ilmselt ei arutata ka mõningate sõjalis-logistiliste aspektide teemal, mis muudavad kujutluse ülimassiivsest, Tšetšeenia stiilis või õhurünnakust suhteliselt teoreetiliseks.

Kui huvi tunned võin valgustada. Jonnida ei viitsiks. Küsimused teretulnud.

7. detsember 2007 22:49  
Anonymous araterl said...

Ah jaa, Sinu magistritööle viidates - olen päri seal sõjaökonoomide ja liberalismiideoloogide töödele põhinevate järeldustega. See on konkreetne vaade ja õige järeldus lähtudes majanduslikust efektiivsusest ja klassikalisest liberalismist. Küsitluse osa kuulub küll ebateaduse erivormide hulka aga see selleks.

Majandusliku efektiivsuse ja isikuvabaduste seisukohast on mõttetud ka sellised nähtused nagu riik, rahvus ja rassilojaalsus.

Niipea kui lähtepostulaatide hulka ilmuvad oma riigi ja rahvuse sälitamise vajadus ning konkreetne välispoliitiline (agressiivne naaber) ja sisepoliitiline (Reformi avastus, et ainus viis KeRale ära panna on imiteerida rahvuslik-konservatiivsust) kontekst, lisada teemale puht-militaarsed kaalutlused (ründaja võimalik tegevus ja kaitse ülesehitus) we are going to talk about an entirely new ballgame.

8. detsember 2007 10:35  
Blogger Jüri Saar said...

Ei olnud magistritöö vaid bakalaureusetöö - see on kohe tiitellehel kirjas.

Mis puutub seal olevasse küsitlusse, siis see oli varuvariant. Mind huvitasid hoopis kaitseväe palgaandmed, kuid neid mulle lihtsalt ei antud, sest "meid taoline analüüs ei huvita". Ilma poliitilise surveta (ja oluliselt pikema ajaga kui bak.töö kirjutamiseks antakse) polnud sellel hetkel paremaid andmeid võimalik hankida.

Küsitluse valim võib olla väike ja kitsas, kuid see on kõik ilusti töös märgitud - täiesti avalikult tunnistatud probleemiks ja sellepärast on vastuseid võrreldud ka Kaitseministeeriumi poolt tellitud Faktumi uuringutega, et demonstreerida nende legitiimsust ja selget korrelatsiooni, mis võimaldab ta võtta ka üheks sisendiks mudelisse.

Sa võid minu töö ühte osa ebateaduseks kutsuda, kuid teadus ei ole mingi absoluutne tõde vaid avatud protsess, kus inimene selgitab süstemaatiliselt, kuidas mingi järelduseni jõudis ja võimaldab sealt samast punktist teistel edasi minna - kas kritiseerides ja täpsustades või uues suunas edasi minna.

Minule ei lähe "rassilojaalsus" absoluutselt mitte midagi korda. Rahvus ei jää sellest eriti maha ning riigil on minu arvates käputäis funktsioone, millega tegeledes poleks ka elukutselise kaitseväe finantseerimine probleem.

Mulle meeldivad sinu kommentaarid, sest kui sundteenistus Eestis toimiks ideaalilähedalt (80-90% läbib ajateenistus) ja Venemaa sõjaline rünnak oleks (minu arvates ei ole) arvestatav oht, siis ei jää üle muud kui nõustuda.

AGA see ei ole nii.

Viimset kohtupäeva ei ole tulemas ja demokraatliku riigi kaitse- ja majanduspoliitikat ei ole enam lihtsalt praktiline üles ehitada apokalüptilistele maailmalõpu stsenaariumitele, kus iga üks on enda eest ise väljas. Huvitav mõtteharjutus kindlasti, kuid kaugeltki mitte sedavõrd tõenäoline, et Eesti peaks Põhja-Korealikult totaalseks sõjaks valmistuma.

Sa soovid kulutada meeletult ressursse (ja inimeste aeg on nendest kõige väärtuslikum) juhuks kui juhtub midagi üpris ebatõenäolist. Mina lähtun sellest, et Venemaa rünnak on sedavõrd ebatõenäoline, et olematuks sõjaks ettevalmistumine on piiratud ressursside raiskamine ja sundteenistuse abil veel varjatud raiskamine.

Ühtlasi ei haaku minuga hästi mõte, et kui inimesi ei õnnestu enda maailmavaatelistes tõekspidamistes veenda läbi diskussiooni (või isegi propaganda), siis on õigus inimesi sundida lähtuvalt sinu tõekspidamistest. Sinu arvamus või seisukoht ei ole õigustatum kui teise inimese oma ja teda enda veendumustest tulenevalt vägivalla ähvardusega sundida enda elust aasta ohverdama on minu jaoks totalitaarse käsumajanduse jääknäht.

Ühtlasi mainid sa umbes 100 tuhandet eestlast, kes nagu võsast kohe mobiliseeruks. Isegi Leo Kunnas on tunnistanud, et see number ei ole realistlik ja parimal juhul on lootust umbes 60 tuhandele. Eraldi küsimus loomulikult kui paljud neist suvatseks mobiliseerumisel välja ilmuda. Vaadates kaitseliidu aktiivsete liikmete hulk kipun ma arvama, et märksa väiksem seltskond kui sa tunnistada tahad.

Kuna sa ise irratsionaalsuse (mõni näide lähiajaloost oleks abiks olnud) sisse tõid, siis selle loogika viib meid vältimatult tuumarelvani ja ma pole siiani veel mõistnud, kuidas ajateenijad tuumarelvaga võitlevad. See, et tuumarelva pole venelased kellegi vastu reaalselt kasutanud peaks aga ka irratsionaalsuse juttudele kriipsu peale tõmbama. Proovi enda russofoobiast üle saada.

Eelneva jutu võiks kokku võtta natuke lihtsamalt: ma leian, et sinu poolt välja pakutud stsenaariumid on märksa ebatõenäolisemad kui minu omad. Kutsuda aga 20 (aga miks mitte 15 või 25?) aastat tulevikus toimuvat "reaalsuseks" on minu maailmas natuke kohatu.

8. detsember 2007 15:06  
Anonymous araterl said...

Meie ajateenistus on mage sellepärast, et

a) riiklikul tasemel seda ei prioriteerita;

b) tulenevalt a)-st ja senisest "vaesusest", mis praeguseks paistab olevat üle läinud, ei ole ei KL-i ega ka sõjaväge finantseeritud viisil, mis tagaks piisava hulga arukat personali ja sellest tulenevalt ka sisuka ajateenistuse;

c) taasiseseisvumisele järgnenud pingelõdvendusajastu, võiduka militaarkogemuse puudumine erinevalt soomlastest, oma militaartraditsiooni häbenemine või puudumine (Alfons Rebane oli ju tavainimese vaatenurgast "fašist"), patriootliku ja militaarkasvatuse puudumine (jällegi erinevalt Soomest ja siin ei pea ma silmas usuõpetuse laadset primiitivset halleluujat) on tinginud üleüldise patsifistlik-nahahoidjalik-egoistliku hoiaku.

Loomulikult ei ole sellised asjad muudetavad üleöö. Eestlaste enamus on ikka seda meelt, et riik ja rahvus võiks säilida ning selle vastu ei aita ka parimad teoreetilised graafikud, tabelid ja süllogismid.

20 aastane ajahorisont on kauge, kuid Soomega võrreldava kaitsevõime väljaarendamine võtab just nii palju aega. 20-30 miljardit krooni, põlvkond elukutselisi ja reservohvitsere ning elukutselisi sõjaväelasi, keda 20 aasta pärast võiks tõesti olla 16-20 tuhat. See vajadus on täna reaalsus ja invasioonioht on reaalsus. Rahvuskeskne (russofoobia) olemine ja selles süüdistamine on ebaproduktiivne.

Tuumarelvaga on muidugi sellevõrra lihtsam, et selle puhul tõesti töötavad ja veel mõnda aega välispoliitilised takistused. Mis Sa arvad, kas ja kui palju on USA otsinud õigustust tuumarelva kasutamiseks ja kas Venemaa kardab sellise ettekäände andmist või mitte?

Mobilisatsioonivõime koha pealt tuleb taas kainelt kaalutleda mitte argumenteerida oletustega soovunelmate vastu. Eestis on ca 250 tuh sõjaväe ealist meest. Fit for service mingi arv vähem. Oluline probleem on jah moraal. Ka Kunnase 60k on hetkeolukorras üle pakutud. Probleem on hoopis see, et reaalset pädevat lahinguvõimelist personali on meil mõnes sajast mõne tuhandeni. Kui KL väikeste kadudega jalule ajada, siis saaksime kuni mõnikümmend tuhat.

Aga siis algab probleem - meil pole ülejäänutele anda mitte kõige elementaarsematki varustust, käsirelvadest, tankitõrjest, sidevahenditest, termokaameratest rääkimata. Nii mõttetu tase on meil. Siinjuures ei räägi me mitte kümnetest miljarditest vaid mõnest sajast miljonist kuni miljardist.

Sellejuures kulutatakse miljard miinitraaleritele, mis on täiesti nullkasuteguriga Eesti operatiivkaitsel ja marginaalse rolliga NATO kontekstis. Selle asemel, et ausalt mittemidagi teha, tehakse pompöösseid lollusi. Ja mis tagab, et 20k pealise palgaarmee puhul ei kujune see samasuguseks nonsensiks ning kaitsetahe marginaliseerub veelgi.

Ära ole nüüd nii tundlik. Vaevalt, et mul on voli "sundida Sind lähtuvalt minu tõekspidamistest" ja ei tule nagu ette, et oleks Sind vägivallaga ähvardanud.

Üldiselt on ju nii, et igasugune avaliku võimu tegevus on totalitaarse käsumajanduse jääknäht. Maksustamine, seadusandlus ja kohtusüsteem, regulatsioonid ja standardid on kõik vägivald üksikisiku / üksikettevõtte kallal.

Demokraatias on see on kollektiivne otsus kui palju isiklikku hüve ohverdatakse ühise pikaajalise heaolu nimel. Ja sellised otsused ei pruugi loogilise konstruktsioonina üldse mitte vettpidavad olla. Nii kaitseimpotentsuse kui kollektiivse militaarhulluse puhul.

Aasta aega esmases ajateenistuses on raiskamine. 9 kuud, mis on Eestis on tore aga ikkagi üle pingutatud. 4 kuuga on võimalik anda väga hea väljaõpe. Kõiki asjaolusid kaaludes on 3 kuud täiesti piisav ja võimaldab igasuguseid kombinatsioone nagu suvine ajateenistus jms. Loomulikult kuulub selle juurde vähemalt paari aasta tagant nädala-paarine refresher.

Tulemus on see, et enamus meessoost elanikkonnast oskab käsitseda relva, oskab lahinguväljal käituda, jagab käsuliini ja ideaaljuhul omandab ka mingi spetsialiteedi. Otsene kulu, kusjuures ei ole eriti palju suurem kui praegu ning kaudse maksustamise koha pealt peaks meie madala maksukoormuse juures küsima, et no kui kallis see siis on, välistamata võimalust, et vähemalt kordusõppuste eest makstakse "emapalka" ja esmasteenijatele midagi alates miinimumpalgast. Otsestame kaudse maksu ja toimib väga nähtav ja selge regulatsioonimehanism otsuselangetajatele.

Kui me oleksime rääkinud nii umbes 10 aastat tagasi, siis ma oleksin olnud Sinuga pigem nõus. Vaadates, mis maailmas toimub (naftapaistetuses, kompleksides, autoritaari valitsemise all olev Venemaa; nõrk ja nõrgenev ning oma siseprobleemidega hõlmatud Euroopa Liit ja tema liikmesriigid; endiselt ebastabiilsust taastootev Lähis-Ida kuni Kesk-Aasia; järjest tugevnev Hiina; paljude rahvusvaheliste kokkulepperaamistike murenemine; ÜRO täielik marginaliseerumine; USA nõrgenemine ja diskrediteerumine omaenese ambitsioonide läbi) ei ole sugugi ülepingutatud aimdus, et võib esineda olukord kus liitlus ja lojaalsus ühel hetkel muutub lihtsalt olematuks. Nii nagu ta muutus eelmise sajandi kolmekümnendate lõpus.

Loomulikult on võimalus, et midagi äkki siiski ei juhtu ja 5 aasta pärast on asi palju päikeselisem aga kaitsevõime on nagu soojuselektrijaam - seda ei ole võimalik ööpäevase tsükliga reguleerida vastavalt linnulaulu ja liblikate ning huntide ja marukoerte režiimile.

See otsus ju oleks ometigi mõistlik teha, et kas eesmärk siis on oma riiki ja rahvast kaitsta või mitte ja kui ei nagu senini, siis võiks ju olla ka mingi strateegia ka järgmise idaokupatsiooni puhuks (kollaboratsionism, tsiviilvastupanu, totaalemigratsioon vms). Probleem pole mitte kaitsevõime puudumises vaid igasuguse strateegia puudumine antud küsimuses.

8. detsember 2007 16:27  
Blogger Jüri Saar said...

Me jõuame vaikselt jälle sinna, kus ma olen sunnitud esile tõstma seda, et erinevatel inimestel, kes toetavad ajateenistusele rajatud kaitsevõimet, on väga erinevad arusaamad prioriteetidest. Alles eilses Päevalehes kirjutas Priit Simson sellest, et Eestil peaks olema tankid ja lennukid samas ajateenijat sa neid kasutama ei pane - eriti veel 3-4 kuulise ettevalmistusega. Keegi ei ole valmis seadma ajateenistust prioriteediks, kus tuleb hakata tegema reaalseid kulutusi.

Ma olen selles osas sinuga nõus, et praegu pendeldatakse mingi segase "ei-millegi" vahel. Minu arvates on täitsa mõeldav, et ajateenistus kõigile ja vastavalt ka rahastada, kuid poliitiliselt ei neel seda keegi alla. Ajateenistus saab Eestis kesta seni kuni seda läbib väike ja enamasti sõnaõiguseta vähemus. Minu arvamus on, et elukutseline kaitsevägi on poliitiliselt teostatavam samas tagades arvestatava kaitsevõime, mis rajaneb siiski ulatuslikule koostööl naabrite ja liitlastega.

Nii Läti kui ka Leedu (kui ma ei eksi) on teinud valiku elukutselisuse kaitseväe kasuks. Eks aeg näitab, kes õige valiku tegid.

Maksud, seadusandluse ja kohtusüsteemi nagu regulatsioonid ja standardid eristab sundteenistusest see, et sul on valik - ei tee tööd, siis ei pea makse maksma; seadused laienevad võrdselt kõigile; regulatsioonide ja standarditega peab kokku puutuma kindlate tegevuste raames, millest on võimalus hoiduda. Ühtlasi ei määra eelnevalt nimetatud valdkonnad sulle automaatselt vabadusekaotust ja tegevust järgmiseks aastaks. Sul pole mingit valikut sundteenistuse puhul - ainult pikka vabadusekaotuse ja veel pikem vahel rääkimata sellest, et see laieneb väga kitsale seltskonnale.

Kui juttu oli vägivalla ähvardusest, siis loomulikult mitte sinult isiklikult vaid ikkagi täitevvõimu poolt. Vabandan, kui jäi vastupidine mulje.

Ma vaatan seda, mida teevad teised Ida-Euroopa riigid ja rootslased ning ei suuda ennast (vähemalt esialgu!) selles veenda, et Venemaa on reaalne oht ja me peaks venelaste rünnakuks valmistuma. Liiga palju taandub usule ja sellele milline on inimese usk tulevikku - sinul tumedam ja sellest kaitsepoliitika tähtsustamine, minul heledam ja sellest tulenevalt majanduslike kaalutluste tähtsustamine.

Me mõlemad tahame parimat ja oleme enda veendumustes siirad, kuid seda, kumma jutt on veenvam, peavad otsustama lugejad.

We agree, to disagree!

8. detsember 2007 17:37  
Anonymous araterl said...

Kui kaitsevõimet tõesti soovitakse, siis on ju meetodite küsimus, kuidas seda saavutada. Selles osas ei ole vahet, kas on draft või proffessional. Eestis tundub mõnede poliitikute jaoks olevat probleem, et kuidas lahendada küsimus, et mõned inimesed tahavad, et Eestil oleks kaitsevõime ja NATO liikmeks olemine nõuab, et kuidagi peaksime me selle 2% ära kasutama.

Ka drafti vältimatuks pidavate inimeste jaoks on selge, et 5-15 tuhat elukutselist on meil vaja igal juhul. Juba praegu peaks kamina alluvuses olema lausa mõnituhat palgalist. Suur osa nendest on muidugi riigiametnikest kõige paremini makstud kamina ametnikud aga ilma palgaliste sõjaväelasteta ei pääseks ka kõige sunniviisilisema ajateenistusega riik.

Simson räägib püramiidi tipust. Selge on see, et pikaajalist treeningut ja erioskusi nõudvates ametites saavad olema elukutselised. Lennukipiloodid+tehnikud (60), tankimeeskonnad+tehnikud (30*4+15), keskside (20), suurtükiväe tuumik (60), sadade kaupa instruktoreid (150) palju kokku saame - mingi 400-500. Kindlasti on neid veel. Tõsine sõjatehnika ei tähenda kümnete tuhandete kaupa mehi.

Mehi on meil vaja esmaseks, vajadusel kiire taganemisega massiivseks vastupanuks piiril ning Tallinna kaitsel, sellele järgnevaks rindeseljataguses varitsuseks ja annaks jumal, et mitte täiemahuliseks sissisõjaks aga hästi afišeeritud valmidus selleks on parim putukatõrje.

Alates soomusauto juhist kuni lennuk tankijani on kõik 3-4 kuu jooksul välja õpetatavad.

Poliitikaga on väga lihtne - veel mõni pronksiöö, Venemaa rünnak süütu naabri vastu, ideaaljuhul militaarne intsident Vene-Eesti piiril ja meil ei ole ühtegi "poliitilist" probleemi. Kui hard-core sõjaväelased unustavad oma 9-12 kuuse teenistusajaga kõvatamise ja igasuguse ajateenistuse vastased tõdevad realiteete, siis seda enam.

Hoolimata suuremast poliitilisest teostatavusest ei taga Eestis hetkel realistlik (kuni 10 000 meest) armee meile arvestatavat kaitsevõimet. Kunnase number hakkab juba midagi tagama.

Koostöö naabritega - ilmselt oli see väike poliitkorrektne typo. Rootsi? Soome? Läti? Leedu? Pole sellist asja nagu koostöö naabritega. Meie kõige usutavam kaitsealane liitlane on hetkel USA. NATO on tegelikult tundmatu maa.

Läti on valiku teinud, mis sellest, et kõhkleva. Leedul seisab otsus ees ja palgaarmee pole sugugi väikeste šanssidega. Samas Leedu militaarmeelsus on tunduvalt tugevam kui Eestil.

Ei tee tööd, siis ei pea makse maksma? Kas töö tegemine lõpetatakse oma vabal valikul vältimaks makse? Ikka kas muudetakse maksuresidentsust või tehakse tünni. Ajateenistusega on muuseas sama lugu - minnakse Soome tööle, leitakse tuttav arst mitte ei loobuta kodakondsusest aga liberaali ja rahvusindiferendina võib ju ka sellest loobuda. Mina asendaks vabaduskaotuse armeeteenistusest kõrvalehoidmise eest rahalise karistusega tasemel kolmandik kuni pool Eesti keskmist palka per kuu.

Rootsi on natuke omamoodi. Seal käivad kõik otsused väga suure inertsiga. Ja ilmtingimata on vaja konsensust ja see võtab meeletult aega. See on lihtsalt rootsi viis asju ajada aga ilmselt oled ka ise seda seal kogenud. Kui nüüd näiteks gaasijuhtmega tõsiseks läheks või mõni muu Rootsit puudutav rumalus tehaks, siis kulub enne 2-3 aastat kui nad stridsvagenite ja gripenite vähendamise asemel neid juurde hakkavad hankima. See mida näeme on 5 kuni 10 aasta tagune inerts.

Ida-Euroopa on ikka väga kirju. On militaarhull lihtsalt teise kaliibriga riik Poola, kes sai Saksamaalt tasuta Leo 2 tankid ja kimab ringi Hummerites ja on Tšehhi või Slovakkia kus tulenevalt juba geograafilisest asendist on mingid militaarparanoiad üsna tagasihoidlikud. Aga samas on ka üsna arusaamatu see, et suured riigid nagu Saksamaa oma sõjalist võimsust on märkimisväärselt kohitsenud.

Lugejad võivad ju meie trikoosid võrrelda ja veenvusega on siin vähe pistmist, sest sõltumata idee või seisukoha autorlusest otsustab just nimelt ajalugu ise selle, milline tegutsemine _oleks_ õige olnud ja ellu jääb see, kes suudab selle kulgemise vastu kõige paremini valmistuda - piisavalt pingutades aga mitte end ära nikastades.

8. detsember 2007 18:56  

Postita kommentaar

<< Home