Rohkem liikumisvabdust, vähem ametiühingute väljapressimist

Mitte just eriti tihti ei juhtu, et Euroopa Kohtu eelotsus erineb märgatavalt lõplikust otsusest, kuid täna satub olema üks nendest juhtudest. Õnneks tehti taoline erakordne otsus kaine mõistuse kasuks nagu ka inimeste vaba liikumise toeks Euroopas. Teiste seas vahendab otsust ka Postimees:

ELi kõrgeim kohus andis löögi Rootsis laialt levinud kollektiivsetele protestiaktsioonidele, asudes seisukohale, et sealsed ametiühingud ei saa sundida välisfirmadele peale oma palgamäärasid.

Kauaoodatud otsusega tunnistati ebaseaduslikuks Rootsi ametiühingu boikott riigis lätlaste tööjõudu kasutanud Läti ettevõtte vastu, mistõttu viimane läks pankrotti, vahendas EUobserver.

The Local pakub natuke tagatausta ja sukeldub mõnevõrra sügavamale detailidesse:

The ECJ noted in particular that since Sweden has no mininum pay levels, the union had no right to set a wage level that the Latvian company would have to respect.

It said that, in this case, the right to collective action was liable to make it more difficult for the firm "to carry out construction work in Sweden and therefore constitutes a restriction on the freedom to provide services."

Kellele sellest veel väheks jäi, siis alati on võimalik tutvuda ka otsuse pressiteatega (PDF).

Tore, et taolised sigadused tulevikus ära jäävad või on vähemalt keerulisemalt korraldatud. Ida-Eurooplastesse võiks ikkagi kui inimestesse suhtuda mitte võõrastesse kollidesse. Isegi osad rootslased pidasid enda kaasmaalaste käitumise pärast vajalikuks lätlaste ees vabandada nagu sai kirjutatud ja viidatud 2005. aasta juunis.

Euroopa "ühtsusele" oli see kaasus algusest peale keeruline juhtum, kus valida tuli kahe erineva kriitika vahel ja Euroopa Komisjonis tajutakse seda väga selgelt. Miks muidu võib Postimehe loo lõpust leida sellise huvitava lõigu:

Euroopa Komisjon märkis oma reaktsioonis, et tegemist on «väga nüansirikka» otsusega, mida tuleb analüüsida «väga hoolikalt». Seejuures juhiti aga tähelepanu otsuse põhiosale, mis kinnitab, et ühe liikmesmaa organisatsioonid peavad arvestama kollektiivsete palgalepingutega võõrfirmas, olenemata nende sisust.

Kuidagi peab ju ametiühingutele lootust andma, et nende blokaade lihtsalt ei ignoreerita.

Õnneks on meil vähemalt Toomas Liiva

Leian, et valitsuse 6. detsembri istung võinuks olla natuke pikem. Tühja kah, Lissaboni lepingu kooskõla EV põhiseaduse aluspõhimõtetega ei arutatud. Võinuks siis vähemasti arutada seda, millist pressiteadet rahva jaoks üllitada.

Näiteks sellises stiilis: «Me mööname, et Eesti iseseisvusest on vähe järele jäänud. Kuid kahjuks olid meil praeguses geopoliitilises olukorras üksnes halvad valikud. Parem positiivne hõlvamine Washingtoni ja Brüsseli poolt kui mis tahes hõivamine Moskva suunast. Ajalugu tõestab, et kolmandat teed meie jaoks ei eksisteeri. Asume piirkonnas, kus oma iseseisvust üksinda kaitstes jääksime iseseisvusest lõpuks niikuinii ilma.»

Nii öelda olnuks ausam. Selle asemel et rahvale puru silma ajada reformileppe «kodanikulähedusest» või «demokraatlikkusest».

Kirjutab Toomas Liiva Postimehes. Mõtlesin midagi sarnast kirjutada, kuid ta on öelnud kõik, mis mul öelda oleks olnud ja rohkemgi veel.

Tõesti, milleks on vaja inimesi lollitada täieliku pealiskaudsusega? Kas täiskasvanud eestlasi ei ole võimalik panna otsustama oma saatust ise või on rahvusriigi illusiooni sedavõrd põhjalik ja vajalik, et sellest loobumine võib oluliselt raputada võimuerakondi?

Samas seda, kuivõrd vähe inimesed teavad sellest, kuidas Euroopa Liit toimib või milles meil on enam üldse otsustusõigus, võib lugeda suuremate päevalehtede arvamuskülgedelt - viimati GMO'de debati raames. GMO'd tulevad ja selle vastu ei saa Eesti valitsus midagi teha. Kohalike piiranguid ei tule ja seega on ülejäänud diskussioon suht triviaalne.

Vastupidiselt Eestile on Suurbritannia asukoht ja ajalugu kaks väga head põhjust Euroopa Liitu koos enda bürkoraatliku vahuga vältida. Üksinda on varem hakkama saadud ja sugugi mitte halvasti. Mõni ime, et toimuvast põhjaliku ülevaadet omavad enda pettumust väljendamata ei saa jätta.

Jätke see päev meelde, 13. detsember 2007. Ma arvan, et ühel või teisel moel tuleb sellest kuupäevast veel põhjalikult juttu. Kas heas või halvas valguses? Who knows!

Kui sõlmes on omadega Euroopa Liit?

Alles see oli kui meie Euroopa valitsus otsustas, et tavalised lambipirnid tuleks keelata ja asendada keskkonnasõbralike, kuid oluliselt kallimate pirnidega. Kõik seda sooviti loomulikult teha keskkonna säästmise nimel ja vaatamata sellele, et säästupirnid on 20 korda kallimad ja:

CFLs are larger, much heavier and mostly much uglier than familiar bulbs - and up to 20 times more expensive - the vast majority of them give off a harsher, less pleasant light.

Because they do not produce light in a steady stream, like an incandescent bulb, but flicker 50 times a second, some who use them for reading eventually find their eyes beginning to swim – and they can make fast-moving machine parts look stationary, posing a serious safety problem – the so-called "strobe effect".

CFLs cannot be used with dimmer switches or electronically-triggered security lights (see package label, illustrated below), so these will become a thing of the past. They cannot be used in microwaves, ovens or freezers, because these are either too hot or too cold for them to function (at any temperature above 50C or lower than –18C they don't work),

More seriously, because CFLs need much more ventilation than a standard bulb, they cannot be used in any enclosed light fitting which is not open at both bottom and top (such as the type illustrated) - the implications of which for homeowners are horrendous.

Ja kui sellest veel vähe oli, siis viimase paari päeva jooksul on selgunud, et väljast poolt Euroopat tulevate säästupirnide maksumusest moodustavad 66% erinevate protektsionistlike meetmete tulemusel kehtestatud tariifid:

The import tariffs were imposed in 2002 to protect EU light bulb producers from the import and sale of Chinese bulbs on the EU market at below-cost price.

Mr Mandelson's intention to lift the tax came under criticism from German industry commissioner Gunter Verheugen, as well as a key German-based bulb producer Osram who had expressed concerns about possible job losses.

The commission's final decision to scrap the import duties in a year is a compromise after Mr Verheugen pressed for a two year delay of the move.

Pange tähele sõnakasutust "below cost" - eurooplastele võib-olla tõesti aga hiinlastele vaevalt. Ja isegi kui hiinlased soovivad meile kinkinda säästupirne, sisuliselt peale maksta, siis miks peaks tavatarbija sellele kingitusele ei ütlema? Kas keegi suudab mulle seda selgitada?

Euroopa Komisjoni liige Herr Verheugen (sakslane) tõestab aga, et Osrami (saksa firma) huvid on olulisemad 494 miljoni eurooplase huvist. Mina Verheugenit ei valinud ega ka ükski teine eestlane ega Euroopa Liidu kodanik, kuid selle protektsionistliku tsirkuse mõrusid vilju peavad enne kõike sööma madalama sissetulekuga Euroopa Liidu riikide kodanikud, mille hulka kuulub ka Eesti. Jutud mingist ülimlikust ja idealistlikust Euroopast on ilmselgelt pigem kellegi lootusrikas fantaasialend kui reaalsus, mis paindub alati enne kõiki isiklikele ja rahvuslikele huvidele.

Minus hakkab selline EL'i tõmblemine vaikselt, kuid kindlalt tekitama okserefleksi. Mis kainest mõistusest sai? Kas ta võeti ta kinni ja hoiatkse mõnes EL'i institutsiooni megahoone keldrikorruse salajases piinakambris, kus ta räpaselt ja habetunult ootab helgemaid päevi?

Euroopa põhiseadus, USA immigratsioon - kust läheb piir orjuse ja demokraatia vahel

1. Richard North selgitab, mis toimub hetkel EU põhiseadusliku lepingu ümber ja mis tegelikult järgmise paari päeva jooksul toimub ning mis sealt edasi.

2. Andres kirjutab populismist, Poolast ja tõusikutest - tagataustaks võib vabalt lugeda eelnevalt viidatud Northi kirjutist.

2. USA uus immigratsiooniseadus põrus, kuid selle tulemus on ettepanekud, millest võiks kohalikud poliitikud üht-teist järeldada - Jonathan Rauch ja James Surowiecki.

3. Robert Nozick'i püstitas enda raamatus Anarchy, State, and Utopia küsimuse: which transition from case 1 to case 9 made it no longer the tale of a slave?

Ühe aasta käibemaksu pettus EL'is = 65. Eesti Vabariigi eelarvega

Reedel, 25. mail avaldatud Inglismaa Ülemkoja raportist Stopping the Carousel: Missing Trader Fraud in the EU (PDF) selgub, et iga-aastane käibemaksu pettus on Euroopa Liidus jõudnud fantastilise 250 miljardi Euroni aastas ehk enam kui 9,3 triljoni Eesti kroonini!

Mõelge selle summa üle natuke.

Kas nii suurt arvu on üldse võimalik ette kujutada nii, et see mingit tähendust omaks? Ma üritasin enda jaoks selle üüratu numbri natuke seeditavamaks teha järgmiste tulemustega.

• Eestis on umbes 1,3 miljonit elaniku - iga üks saaks üle 3 miljoni krooni.
• Eesti eelarve on umbes 60 miljardit krooni - sama eelarve saaks teha järgmised 65 aastat.

Võiks ju seda nimekirja jätkata, kuid need numbrid on sedavõrd absurdselt suured, et iga huviline võib neid numbreid enda mõtteis rahulikult ise kaaluda.

Siia juurde ei saa ma jätta tsiteerimata Richard Northi EU Referndumist, kes sellele raportile üldse tähelepanu tõmbas, ja kes selgitab olukorra absurdsust ning süsteemi muutmise imetillukest tõenäosust:

The only way we can get to grips with this fraud, therefore, is to change the VAT system and that – as even the Committee acknowledges – is not going to happen. It is an EU tax, it requires unanimity to change, and the majority of member states are against any fundamental changes.

So, we must continue to suffer the depredations of (largely) organised criminals, who will continue to rip off taxpayers (us) to the tune of billions each year. And because, politically, there is absolutely nothing we can do about it, the media will note it as a curiosity (those that bother to report it) and go back to sleep while, from the Opposition, we will hear nothing.

That is the level to which we have been driven by our membership of the EU. Neutralised and emasculated, we can only tut-tut and shake our heads in dismay. It is truly bizarre.

Kommunismi kuritegudest Venemaa ja Euroopa tulevikuni

Kui Venemaal ammutab üha suurem ja agressiivsem kogukond inspiratsiooni Nõukogude Liidu kommunistlikust minveikust, siis jääb tahest tahtmata õhku rippuma küsimus, et kuidas on võimalik kommunistliku mineviku ja kuritegude rehabiliteerimine 21. sajandil?

Mõned päevad tagasi viitasin mõnedele silma jäänud artiklitele. Nende ühine joon oli laiem teadmatus kommunismi nime all sooritatud kuritegudest nagu ka lääne intellektuaalide passiivne vaikus, mis nüüd - peatselt juba aastakümneid hiljem - tuleb tagasi kummitama kui Venemaa loob endale uut identiteeti paljuski eelmise sajandi Nõukogude Liidu kogemusele toetudes.

Infopartisanis oli hiljuti juttu Mark MacKinnoni raamatust The New Cold War, mille kohaselt on USA ja Venemaa vastandumine muutumas üha põhimõttelisemaks ja ühtlasi avalikumaks, kuid peale mõne üksiku ajakirjaniku ja ametnike ei soovi teemaga eriti keegi tegeleda. Euroopa anti-ameerikalikum intelligents pole suutnud distanseeruda kommunismist ja sellepärast on keeruline ka Venemaal toimuva avalik ja selge hukka mõistmine.

Õnneks leiavad kommunismi kuriteod siiski kajastust raamatutes ja artiklites nendest raamatutest kui mitte Euroopas, siis vähemalt teiselpool ookeani.

National Interest'is kirjutab politoloog Juliana Geron Pilon sotsioloog Paul Hollanderi uutest raamatutest From the Gulag to the Killing Fields: Personal Accounts of Political Violence and Repression in Communist States ja The End of Commitment: Intellectuals, Revolutionaries, and Political Morality. Artiklist võib leida ka vastuse küsimusel, mis inimesed need on, kes suudavad nii süstemaatiliselt sellist jõhkrat sadismi ellu viia.

The Economist kajastab samuti kahte raamatut Comrades! A History of World Communism, mille autoriks Robert Service ning mis käsitleb kommunismi kui ideoloogilise liikumie juuri ja arenguid läbi sajandite ja Archie Browni Seven Years that Changed the World: Perestroika in Perspective, mille autor vaatleb Gorbatshovi reforme ning nende tõlgendusi läänes kui Putini Venemaal:

“Seven Years that Changed the World” speaks directly to the heated debate about the end of the cold war. While American triumphalists promote it as a victory for the Reagan administration, Russian foreign-policy makers repudiate what they see as the unnecessary over-capitulation of the Gorbachev era. The consequences of this debate are not just academic. Working from a position of financial strength based on his government's control of oil profits, Vladimir Putin is fashioning policies aimed at undoing the perceived mistakes of recent decades and reasserting Russian influence abroad.

Tagasihoidlik üleskutse toetada "Teist Venemaad" kõlas ka Figaros ja seda Andre Glucksmanni kirjutatud loos, mille inglise keelse versiooni avaldas SignAndSight.com. Muu hulgas saavad üles loetletud mõned räigemad sündmused Venemaa lähiajaloost ning igati õigustatult mainib Glucksmann ära ka mõned ennast täis Euroopa poliitikud:

The new dissidence that was recently manifested in Moscow failed to impress the moral and political authorities. Paris, Rome, London, Berlin turned away and came to their own conclusion: Putin, his oil and gas, his weapons of destruction and the weapons that he sells to the entire world weigh more than a few thousand demonstrators who are beaten, dispersed and arrested by security forces ten times stronger. Schröder pockets his dividends from Gazprom, Jacques Chirac goes into retirement without the slightest regret for the legion of honour that he stuck on Putin's back (more). And Romani Prodi seems to confuse Putin with Pushkin.

Järgmised 15 aastat on tõenäoliselt see periood, mille jooksul selgun, mis saab Venemaast ja mis saab Euroopast. Ühe visiooni Euroopa tulevikust pakkus aga hiljuti Chronicle of Higher Education'is välja Walter Laqueur:

Given the shrinking of its population, it is possible that Europe, or considerable parts of it, will turn into a cultural theme park, a kind of Disneyland on a level of a certain sophistication for well-to-do visitors from China and India, something like Brugge, Venice, Versailles, Stratford-on-Avon, or Rothenburg ob der Tauber on a larger scale. Some such parks already exist; when the coal mines in the Ruhr were closed down, the Warner Brothers Movie World was opened in Dortmund. This will be a Europe of tourist guides, gondoliers, and translators: "Ladies and gentlemen, you are visiting the scenes of a highly developed civilization that once led the world. It gave us Shakespeare, Beethoven, the welfare state, and many other fine things... ."

Kas Euroopa Liidul üldse on "ühtne" välispoliitika Venemaa suhtes?

Täiendatud:

Välisminister Urmas Paet ütles tänasel pressikonverentsil, et Euroopa Liit on sattunud rünnaku alla, sest Venemaa ründab Eestit.
. . .
Paeti hinnangul tuleks näiteks kaaluda erinevaid sanktsioone ning Venemaa ja Euroopa Liidu tippkohtumise edasilükkamist. Samuti tuleks kaaluda kõneluste peatamist või mittealustamist.

Pärast Paeti avaldust on selgelt pilk pööratud Euroopa Liidu poole ja sealt tulevat vastust jälgivad tõenäoliselt päris suure huviga ka mitmete teiste Ida-Euroopa riikide esindajad.

Veel üks küsimus, mis oleks kui praegu oleks välisminister hoopis Mart Laar?
...
Viimaste päevade sündmuste taustal on huvitav vaadata, millist nägu teevad erinevad Euroopa Liidu ametnikud ja mis juttu ajavad. Täna selgus, et EL üritab mõjutada ka Moskvat meie saatkonna ümber toimuvat kuidagi ohjama, kuid kas ka tulemuslikult?

Samas on pronkssõduri ümber toimuv Eesti siseasjaks kuulutanud nii Soome kui Rootsi välisministrid nagu ka Läti ja Leedu omad. Eraldi esile tõstmist väärib aga ehk Soome välisministri üks märkus:

Mr Kanerva added that showing a solidary line and support were important, especially for the EU's small member states.

Soomlaste arvates näib see juba natuke sekkumise moodi välja, mis on ka Helsingin Sanomate inglise keelses versioonis kajastamist leidnud.

Angela Merkel pole just käed rüppes istunud ja praegune duumasaadikute külaskäik näib olevat paljuski ajendatud just tema telefoni kõnest Putinile.

RIA Novosti vahendusel võib aga lugeda, et EL'i välispoliitikaga tegelev Javier Solana on pidanud vajalikuks teha kõne Eesti presidendile:

In a telephone conversation with Estonian President Toomas Hendrik, EU High Representative for the Common Foreign and Security Policy Javier Solana urged Estonia to avoid violence and defuse tensions, Solana's press secretary said.

She said the EU official endorsed Estonia's "constructive action" to normalize the situation, adding the war memorial issue was not an EU problem, but a bilateral problem of Russian-Estonian relations and should be solved through dialogue.

Kõige selle taustal on keeruline mitte ühtida EU Referendumi tagasihoidliku analüüsiga:

Apparently, Solana confirmed that he did not think this was an EU issue but a bilateral one between Estonia and Russia (just as he thought Poland’s problems with Russia were no concern of his). The question is why Solana? If the story is true he was commenting on something that is not part of his portfolio. He deals with the EU’s foreign policy while the behaviour of the Estonian police is internal EU policy.

Is Solana making noises because this is, after all, a matter for the Common Foreign Policy Supremo, there being the problem of Russia interfering with the internal matters of an EU member state? If so, why not say so? Or, perhaps, he did but RIA did not report it. Then again, no-one else seems to have reported him either.

Igal juhul kell tiksub. Kui võimalik ja kui valmis on Euroopa Liit Moskvat mingis suunas mõjutama selgub juba selle nädala jooksul, kuid üpris selge tundub olevat üks: keegi ei võta eriti tõsiselt Venemaa poliitikute üleskutseid diplomaatiliste suhete katkestamiseks, Eesti valitsuse tagasi astumise nõudmisi või sõjalise jõu ähvardusi.

Olukord Venemaal ei ole veel kaugeltki nii hull, et mõnedest Venemaa sisepoliitikast lähtuvatele avaldustele peaks keegi väljaspoolt Eestit eriti otsustavalt reageerima.

(via EU Referendum) kus on veel kolm (1, 2, 3) postitust Eestis toimuvast ja nende autor, Helen Szamuely, on Ungari päritolu ajaloolane, kes on suht immuune propagandistlikele mahhinatsioonidele.