esmaspäev, mai 14, 2007

Kommunismi kuritegudest Venemaa ja Euroopa tulevikuni

Kui Venemaal ammutab üha suurem ja agressiivsem kogukond inspiratsiooni Nõukogude Liidu kommunistlikust minveikust, siis jääb tahest tahtmata õhku rippuma küsimus, et kuidas on võimalik kommunistliku mineviku ja kuritegude rehabiliteerimine 21. sajandil?

Mõned päevad tagasi viitasin mõnedele silma jäänud artiklitele. Nende ühine joon oli laiem teadmatus kommunismi nime all sooritatud kuritegudest nagu ka lääne intellektuaalide passiivne vaikus, mis nüüd - peatselt juba aastakümneid hiljem - tuleb tagasi kummitama kui Venemaa loob endale uut identiteeti paljuski eelmise sajandi Nõukogude Liidu kogemusele toetudes.

Infopartisanis oli hiljuti juttu Mark MacKinnoni raamatust The New Cold War, mille kohaselt on USA ja Venemaa vastandumine muutumas üha põhimõttelisemaks ja ühtlasi avalikumaks, kuid peale mõne üksiku ajakirjaniku ja ametnike ei soovi teemaga eriti keegi tegeleda. Euroopa anti-ameerikalikum intelligents pole suutnud distanseeruda kommunismist ja sellepärast on keeruline ka Venemaal toimuva avalik ja selge hukka mõistmine.

Õnneks leiavad kommunismi kuriteod siiski kajastust raamatutes ja artiklites nendest raamatutest kui mitte Euroopas, siis vähemalt teiselpool ookeani.

National Interest'is kirjutab politoloog Juliana Geron Pilon sotsioloog Paul Hollanderi uutest raamatutest From the Gulag to the Killing Fields: Personal Accounts of Political Violence and Repression in Communist States ja The End of Commitment: Intellectuals, Revolutionaries, and Political Morality. Artiklist võib leida ka vastuse küsimusel, mis inimesed need on, kes suudavad nii süstemaatiliselt sellist jõhkrat sadismi ellu viia.

The Economist kajastab samuti kahte raamatut Comrades! A History of World Communism, mille autoriks Robert Service ning mis käsitleb kommunismi kui ideoloogilise liikumie juuri ja arenguid läbi sajandite ja Archie Browni Seven Years that Changed the World: Perestroika in Perspective, mille autor vaatleb Gorbatshovi reforme ning nende tõlgendusi läänes kui Putini Venemaal:
“Seven Years that Changed the World” speaks directly to the heated debate about the end of the cold war. While American triumphalists promote it as a victory for the Reagan administration, Russian foreign-policy makers repudiate what they see as the unnecessary over-capitulation of the Gorbachev era. The consequences of this debate are not just academic. Working from a position of financial strength based on his government's control of oil profits, Vladimir Putin is fashioning policies aimed at undoing the perceived mistakes of recent decades and reasserting Russian influence abroad.
Tagasihoidlik üleskutse toetada "Teist Venemaad" kõlas ka Figaros ja seda Andre Glucksmanni kirjutatud loos, mille inglise keelse versiooni avaldas SignAndSight.com. Muu hulgas saavad üles loetletud mõned räigemad sündmused Venemaa lähiajaloost ning igati õigustatult mainib Glucksmann ära ka mõned ennast täis Euroopa poliitikud:
The new dissidence that was recently manifested in Moscow failed to impress the moral and political authorities. Paris, Rome, London, Berlin turned away and came to their own conclusion: Putin, his oil and gas, his weapons of destruction and the weapons that he sells to the entire world weigh more than a few thousand demonstrators who are beaten, dispersed and arrested by security forces ten times stronger. Schröder pockets his dividends from Gazprom, Jacques Chirac goes into retirement without the slightest regret for the legion of honour that he stuck on Putin's back (more). And Romani Prodi seems to confuse Putin with Pushkin.
Järgmised 15 aastat on tõenäoliselt see periood, mille jooksul selgun, mis saab Venemaast ja mis saab Euroopast. Ühe visiooni Euroopa tulevikust pakkus aga hiljuti Chronicle of Higher Education'is välja Walter Laqueur:
Given the shrinking of its population, it is possible that Europe, or considerable parts of it, will turn into a cultural theme park, a kind of Disneyland on a level of a certain sophistication for well-to-do visitors from China and India, something like Brugge, Venice, Versailles, Stratford-on-Avon, or Rothenburg ob der Tauber on a larger scale. Some such parks already exist; when the coal mines in the Ruhr were closed down, the Warner Brothers Movie World was opened in Dortmund. This will be a Europe of tourist guides, gondoliers, and translators: "Ladies and gentlemen, you are visiting the scenes of a highly developed civilization that once led the world. It gave us Shakespeare, Beethoven, the welfare state, and many other fine things... ."

Sildid: , , , , ,

1 Comments:

Anonymous paul said...

Ma ei ole just suur eurofanaatik, kuid nii hull see tulevik ka ei ole, kui viidatud Laqueur kirjeldab!
Tõenäoliselt tulevikus nii Euroopa, kui Põhja-Ameerika osatähtsus mõnevõrra kahaneb ja Aasia ning Lõuna-Ameerika osatähtsus kasvab. Loodetavasti jätkub mõistust, et mitte hakata maailma jõuga (sõda) uuesti ümber jagama!

15. mai 2007 20:22  

Postita kommentaar

<< Home