Mõtteid kommunismist - soomlane, rootslased, Hollywood

Viimases Mötes arutles Sofia Oksanen artiklis Sirp ja vasar ajavad naerma, haakrist mitte selle üle, kuidas lääne haritlaskond on küll üheselt hukka mõistnud natsionaalsotsialismi, kuid pole kaugeltki nii valmis aldis olnud kommunismi hukka mõistmisega:

Üks keskseid põhjusi, miks Lääs ei ole mõistnud kommunismi kuritegusid hukka samal viisil kui natsismi omi, tuleneb lihtsalt sellest, et kommunistlikku ideoloogiasse kuulub asju, mis on ligitõmbavamad kui natside rassistlik mõtteviis. Kommunistid pasundasid sotsiaalsest õiglusest ja võrdsusest ning seepärast oli nende süsteem vähemalt KUULDAV sellisena, nagu Ameerika ja Prantsuse revolutsioonide järglased seda soovisid. Kuna see oli KUULDAV samasugusena, siis kujutati selle kuritegusid ka väiksematena ning seda tehakse ikka veel. Natsid sümboliseerisid absoluutset kurjust, N Liidul läks aga väheke viltu.

Oksaneni artikli taustal ei tule vast eriti suure üllatusena 9. mail Rootsis avaldatud uurimus, mis käsitles noorte rootslaste (15 - 20 aastased) suhtumist ja teadmisi kommunismist. Midagi rõõmustavat uurimuse autoritel tulemuste kohta öelda pole, kuid mõned masendavamad numbrid:

- 90% noortest ei tea, mis asi on gulag

- 43% arvab, et kommunismi ohvreid on alla miljoni ja viiendik arvab, et neid oli alla 10 000 (tegelik arv on lähemal 100 miljonile).

- 40% usub, et kommunism suurendas globaalset rikkust

Johan Norberg toob aga välja, et noortel rootslastel on peale ajaloo probleeme ka tänapäevaga, sest 82% küsitletutest ei tea, et Valgevene on diktatuur.

Üheks põhjuseks, miks noored kommunismit suurt midagi ei tea on kindlasti informatsioon ja meelelahutus mida tarbitakse. Nii ilmus kunagi aastaid tagasi Reasonis artikkel sellest, kuidas Hollywood suhtus kommunismi ja miks natsi teemaliste filmide kõrvale ei tõusnud kunagi kommunismi negatiivselt kajastavad filmid.

Artiklist võib leida põhjaliku ülevaate kommunistide tegevusest Hollywoodis, mis väljendus mitte niivõrd filmides, mis lõpuks vaatajateni jõudsid kuivõrd filmides, mis jäid tegemata või lasti juba varakult põhja. Ühtlasi arutleb artikli autor Kenneth Lloyd Billingsley selle üle, millise jälje on 30ndatel, 40ndatel ja 50ndatel toimunu jätnud Hollywoodile.

Artikkel on pikk, kuid soovitan lugeda vähemalt selle algust, kus artikli autor räägib ühest olematust filmist Total Eclipse:

Dustin Hoffman's persuasive portrayal of Soviet dictator Josef Stalin obviously emerges from his close study of how power and perversity converged in the dictator. Likewise, Jurgen Prochnow sparkles as Hitler's foreign minister, Joachim Von Ribbentrop, and so does Robert Duvall as Vyacheslav Molotov, his Soviet counterpart. Duvall's delivery of Molotov's line that "fascism is a matter of taste" is a key moment, and deserves at least as much admiration as Duvall's famous quip from Apocalypse Now about the smell of napalm in the morning. The Molotov speech has drawn some objections for being over the top, but it was not invented by screenwriter William Goldman (Marathon Man); it's an actual quote.