Kaks artiklit, mis valgustavad India majanduses toimuvat

Isegi Eestis on päris palju juttu Hiinast, kuid Indiast, mis tekitab tänu kõnekeskuste ja tarkvarainseneride töökohtade üleviimisel USAst Indiasse hulka kära, on märksa vähem juttu. Minu arvates võiks aga rohkem olla ja seega väike minupoolne panus - kaks artiklit, mis tähelepanu köitsid ja ehk teistelegi huvi pakuvad.

Kõigepealt üks mõtlemisainet pakkuv artikkel India väidetavalt ammendamatutest inseneride varudest. Artiklist selgub, et pole need varud nii ammendamatud midagi, sest lisaks kõrgkoolidele, kust kaob tundideks elekter, kuhu osad õppejõud ei vaevu kohalegi tulema ja kus õpikud on sageli kümneid aastaid vanad, on kohalikel probleeme ka kõige elementaarsemate oskustega, millele lihtsalt ei pöörata tähelepanu:

"Everything else is forgotten: the capacity to think, to write, to be logical, to get along with people," said Mohandas Pai, human resources chief for Infosys Technologies Ltd., the software giant that built and runs the Mysore campus for its new employees.

The result is smart, well-educated people who can have trouble with such professional basics as working on a team or good phone manners.

Sealt, kus Indias avaliku sektori võimalused lõppevad, läheb edasi erasektor, mis panustab üha suuremaid ja suuremaid summasid kvalifitseeritud tööjõu koolitamisele. Millises ulatuses ja kui mitmesaja miljoni dollari eest võib lugeda juba artiklist. Üks on aga kindel: haritud ja töökatest indialastest on meile kõigile kasu.

Miks? Eks ikka sellepärast, et haridus võimaldab kohalikele paremaid töökohti, seeläbi kõrgemaid palku ja lõppude lõpuks turgu toodetele, mis muidu jääksid üldse loomata.

Üks hea näide on autotööstus.

BusinessWeek avaldas hiljuti huvitava loo India autotööstusest ja sellest, millise hinnaga kohalikele autosid müüma hakatakse:

In early April, Ghosn was in India to inaugurate a plant in Nashik jointly run by Renault and Indian carmaker Mahindra & Mahindra (MAHDY) that will produce an economy car called the Logan. The base model will cost $9,700, but Ghosn also hopes to launch an ultra-cheap model in India—that will retail for about $3,000—later in the decade.
. . .
Tata has audacious plans for a four-door, 33 horsepower engine that will go for $2,500 when launched in 2008. If it takes off, India's car sales could easily surpass 6 million units later in the decade.

Artiklis ei ole sellest küll juttu, kuid ega nende odavate autode turvavarustus ei ole kõige rikkalikum ning tõenäoliselt Euroopa või USA standarditele vähemalt esialgu erilist rõhku ei panda. Võiks arvata, et tegu on inimeste elude ohtu seadmisega, kuid samas on aeg näidanud, et mida turvalisemad on autod, seda suuremaid riske võtavad juhid. Kui ikka tõsise vigastuse või surma tõenäosus on väike, siis kipub juhi jalg gaasipedaalile natuke kõvemini vajutama.

Need kaks artiklit kokku aitavad ehk isegi ümber lükata veel ühe palju armastatud müüdi: inimesed Hiinas ja Indias ei saa kunagi endale lubada sarnast elustandardit sellele, mida saavad lubada endale inimesed USA's või Euroopas, sest meil ei jätku ühte, teist või kolmandat.

Inimesed on leidlikud. Mida rohkem on inimesi - mida paremini on nad haritud - seda tõenäolisem, et luuakse juurde uut rikkust, mis võimaldab inimestele paremat elustandardit. Ja seda mitte ainult Hiinas või Indias vaid terves maailmas, sest kui mõne probleemi lahendamisega tegeleb kordades rohkem inimesi, siis ei jää ka lahendused tulemata.