reede, september 28, 2007

500 postitust ja lõpuks ometi tilluke tunnustus!

Nii, ma olen praegu küll omadega väga rahul.

Minu tagasihoidlik magistritöö leidis mainimist Marginal Revolution'is Tyler Cowen'i poolt:
An interesting paper on prizes (though for some reason the settings don't allow printing)
Tõsi, mainimine leidis aset postituses nimega Assorted Links, kuid ma julgen väita, et esimene eestlane, kes sellegi vähese on enda loomingule saavutanud.

Mis puutub printimisse, siis see sai omal ajal piiratud hoopis katsetuslikel eesmärkidel, et vaadata, kas "juhendaja" soovib tööd ka printida või näiteks üks hindajatest, kuid keegi seda teha ei soovinud või vähemalt mitte piisavalt palju, et minuga ühendust võtta. Eks pärast loomulikult selgus, et ega nad seda eriti põhjalikult ei lugenudki ja astusid mõnede enda kommentaaridega veits ämbrisse.

Keda huvitab, siis Lundist sain Master of Arts kraadi ja kui tegu oleks olnud traditsioonilisema programmiga sinna oleks otsa veel cum laude ka tulnud.

Ühtlasi on see Vabalogi viiesajas postitus, mis iseenesest ei olekski eriline näitaja, kui keskmiselt poleks ühe postituse pikkus umbes lehekülg.

Loodetavasti jagub lugejaid ja kommenteerijaid ka järgmise viiesaja postituse jaoks, sest ilma lugejate ja kommentaarideta oleksin juba ammu blogipidamisest loobunud. Aitäh teile kõigile.

Sildid: , ,

neljapäev, september 27, 2007

Ära pese mind...kunagi!

Tolmust meistriteos (Allikas: Amazing Collections)

Kes meist poleks suvel kohanud sedavõrd tolmust autot, et käsi lausa vägisis kisub kirjutama "pese mind" mõnda võimalikult prominentsesse kohta?

Osade inimeste jaoks on tolm auto tagaklaasil aga kõigest veel üks meedium kunsti loomiseks. Miks just tolm auto tagaklaasil, kust selle võib igal hetkel pühkida hooletu käeliigutus, mis lülitab sisse tagumise aknapuhastaja? Mõni sügavam filosoofiline sõnum kõige ilusa möödumisest või hoopis katse inimesi millegi erilisega üllatada?

Igal juhul on tänu Amazing Collections nimelisele blogile võimalik nautida inimeste loomingulisuse väljendumist selles huvitavas meediumis. Soovitan tutvuda ka teiste blogis üleval olevate kollektsioonidega.

Sildid:

kolmapäev, september 26, 2007

Esimene liberaal oli Lao-tzu?

James Dorn on lugenud Lao-tzu'd ja teinud huvitava avastuse - üks esimesi liberaale näib olevat Lao-tzu ise, kes elas enam kui 2000 aastat tagasi Hiinas. The Case for Market Taoism:
The essence of Lao-tzu's liberal vision is stated concisely in Chapter 57 of his book: "The more restrictions and limitations there are, the more impoverished men will be....The more rules and precepts are enforced, the more bandits and crooks will be produced. Hence, we have the words of the wise [ruler]: Through my non-action, men are spontaneously transformed. Through my quiescence, men spontaneously become tranquil. Through my non-interfering, men spontaneously increase their wealth."

That passage, written more than 2,000 years before Adam Smith's call for a "simple system of natural liberty," is a reminder that China's legacy is not the commands of Mao Zedong Thought but the freedom of Lao-tzu Thought.
Liberaalsema poliitika omaks võtmisel võib hiinlastel tekkida tõrge kui jutt käib ainult oksidendi mõtlejatest. Kui on võimalik aga viidata "oma" mehele, kes oli Eurooplastest enda mõttetegevuses 2000 aastat ees, siis võib ehk kunagi Hiinast loota liberalismi kantsi.

Samas pole mul aimugi, kui kõrgelt hindavad Lao-tzu'd hiinlased ise. Minu omaaegsed vestlused hiinlastest kursakaaslastega on pigem andnud põhjust arvata, et hiinlased on orienteeritud tulevikule, sest näiteks budismist rääkides pead kõigepealt sina neile seletama, mis see on ja lootma, et nad vähemalt midagi ära tunnevad ja ei teata sulle naeratades, et "see on vanadele inimestele, mingi hookus pookus".

Sildid: , ,

teisipäev, september 25, 2007

Pilte, pilte ja liikuvaid pilte - huvitavat vaatamist

1. Eelnev pilt on eskiislahendus ja kontseptsioon esimesele eralende võimaldavale kosmodroomile, mis plaanis rajada New Mexico'sse. Täiendavaid pilte esialgsest lahendusest võib leida Spaceport America kodulehelt, kust on pärit ka ülal olev pilt.

2. David Neff on pildistanud kuule tabamas roosi, pliiatseid, pirne ja isegi saja dollarist. Haruldane ja nähtamatu kipub ka ilus olema.

3. Guardian vahendab fotosid tubadest, kus kirjutavad Inglismaa mõned tuntuimad kirjanikud - koos kirjanik endi väikese selgitusega. Üllatavaltki huvitav.

4. YouTube'ist võib leida ka ajaloolise väärtusega huvitavaid klippe. Hiljuti sattusin Stanley Milgram'i poolt 1960ndate alguses korraldatud kuuletumiseksperimentidele, mille käigus pidid eksperimendis osalejad kuuletuma autoriteetidele, kes andis neile ülesandeid, mis olid vastuolus nende südametunnistusega - sisuliselt andma elektrishokke inimestele, keda nad ei tundnud. Wikipedia valgustab selle hämmastavalt kütkestav eksperimendi tagatausta ja tulemusi.

5. Kui jutt juba eksperimentidele läks, siis selle postituse lõpetuseks pakun välja kõigi aegade 20 kõige veidramat eksperimenti (piltidega) nagu nad on kirja pannud Pettuste Muuseum. Teiste eksperimentide hulgas on ära toodud ka Milgrami kuuletumiseksperiment, kuid nõrganärvilistel hoiatuseks, et kui kahe peaga koera loomine või koera pea elus hoidmine ilma kehata teid häirivad, siis ei ole mõtet edasi lugeda.

Sildid: , ,

esmaspäev, september 24, 2007

Milliseid blogisid ma loen...

Mõned päevad tagasi küsis Toivo ühes postituses (mis on haihtunud), milliseid blogisid inimesed loevad.

Mina loen enam kui sadat blogi RSS'i vahendusel ja seda vaatamata ülemineku raskustele, millest sai kirjutatud peaaegu kaks aastat tagasi. Täna ei kujuta enda elu ilma RSS'ita hästi ettegi, kuid kindlasti ei jälgiks ma enam kui sadat blogi.

Keda huvitab täpsemalt, mida loen võib tõmmata minu opml faili ("save target as..."), kus sees nende blogide feedid, mida NetNewsWire'i vahendusel loen. Sellele lisanduvad veel mõned, mis on ühel või teisel põhjusel välja jäänud. Näiteks EU Referendum, Punane Hanrahan, Meie mees Milaanos - viimased kaks pigem küll selleks, et olla kursis sellega, mida peetakse hetkel oluliseks kohaliku blogosfääri vasakul tiival kirjutamist väärivaks.

Siit samast kõrvalt (paremalt) veerust on võimalik leida veel mõned blogid.

Loen seda, mis tundub oluline. Vähem niisama heietamist, kus inimesed lihtsalt arvavad midagi.

Hetkel on NetNewsWire'is 132 lugemata postitust (jälle!) ja üle neljakümne artikli või postitusega akna, millest võiks kirjutada vähemalt ühe blogipostituse. Samas ma pean kahte blogi, seega parimal juhul saaks ühte blogisse umbes 20 postitust.

Sildid:

neljapäev, september 20, 2007

Ostke rootslaste kaupu ja toetage (kaudselt) sõnavabadust

Kes veel ei tea, siis hiljuti puhkes järjekordne karikatuuriskandaal - seekord siis Rootsis:
Swedish artist Lars Vilks was invited by an art school to participate in an exhibit with the theme, of all things, of dogs. Vilks, something of a provocateur (his website has a cartoon of a Jew’s head on a pig’s body), submitted cartoons including one with Mohammed’s head on a dog’s body (it’s connected to the contemporary Swedish craze for “roundabout dogs,” but that’s another story). Before the exhibit opened, his drawings were removed by the organizers, citing possible security threats. Another gallery followed suit, claiming similar worries.
Praeguseks on jõutud nii kaugele, et osad mitmed islamistide veebilehed nõuavad enda lugejatelt rootslaste kaupade boikoteerimist:
Websites run by militant Islamists have listed the names of over 100 Swedish companies as possible targets in the ongoing row surrounding the publication in Swedish newspapers of a caricature of the Muslim prophet Muhammad.

Detailing the addresses, maps and logos of Swedish businesses, the websites called for their readers to boycott these firms and "take revenge" on Sweden for the publication of a controversial cartoon by artist Las Vilks.

SAS, H&M, Alfa Laval, TV 4 and Arla were among the companies listed, according to SVT news programme Rapport, which based its report on a study carried out by the Washington-based SITE Institute (the Search for International Terror Entities).
Johan Norberg pakkus selle peale, et taoliste aktsioonide tühistamiseks oleks vaja juurutada vastupidist mentaliteeti nende seas, kes toetavad sõnavabadust ja ei soovi näha liigset enesetsensuuri:
So what do we do to save our liberties from Jihadists and unprincipled politicians? It´s easy. The opponents of freedom and democracy are fewer than the supporters and their purchasing power is smaller. The only thing that makes them influential is that they act in unison. But we can do that too.

Why don´t we decide to try to buy goods from companies that find themselves in the middle of free speech conflicts like this? If we, thousands of bloggers and writers and our readers do that, the effect of every boycott will be diminished. Spread the word now, around the world, that we are buying Swedish if we need beer, food, furniture or phones this week. And then, if Canadian or Georgian companies are the next targets, we´ll buy Canadian and Georgian goods next.
Proovida ju võib!

Sildid: , ,

kolmapäev, september 19, 2007

Elukvaliteedi paranemisest ehk elu sada aastat tagasi

Brad DeLong ei leia Vabalogis just eriti palju tsiteerimist paljuski sellepärast, et tema arusaam ideaalsest majanduspoliitikast sisaldab minu arvates liiga palju keskvalitsuse sekkumist. Samas on tegu tunnustatud majandusteadlasega, kelle artiklid või postitused majandusajaloost on vägagi valgustavad.

Hiljuti avaldas DeLong postituse, mis arutles selle üle, mida võiks 20. sajandi majandusajaloos oluliseks pidada lektor aastal 7001, kelle jaoks moodustab üks sajand vaevu märgatava viivu. Mida võiks nii kaugelt tagasi vaadates pidada oluliseks. DeLong toob välja seitse tema arvates olulist seika:
1. Maailm 20. sajandi alguses - isegi kõige arenenumates riikides - oli väga, väga vaene võrreldes 20. sajandi lõpuga.

2. Mehhaniseeritud lahenduste levik lõi olukorra, kus varasemate standardite järgi uskumatu rikkus oli saavutatav.

3. 10 000 aastat kestnud ajastu, mille jooksul inimesed olid elanud väikestes gruppides oli lõppemas - hakati koonduma linnadesse.

4. 19. sajandi lõpuks oli transpordikulud langenud piisavalt madalale, et võimaldada globaalse majandusruumi teket, kus oluline oli inimeste ja kaupade mandrite vaheline liikumine.

5. Globaalsest majandusruumist oli saamas globaalne turg, kus kaupu ei tarbinud enam ainult perekond, sugulased või lähimate külade elanikud vaid inimesed üle maailma.

6. Transpordikulude langus ja kiiruste kasv võimaldasid sõjalist üleolekut millega kaasnesid imperialism ja kolonialism, olgu siis varjatult või avatult.

7. Linnadesse koondumine ja aktiivne kaubavahetus võimaldasid infovahetust, mis pani aluse ka poliitika demokratiseerumisele.
Ülal nimetatud loetelu peamiseks liikumapanevaks jõuks on kaubavahetus ja turumajanduslike institutsioonide areng koos levikuga. Seda, kui oluliselt on aastakümnetega paranenud inimeste elukvaliteet kajastas DeLong aga eraldi postituses, kus vahendab ühe sajandivahetuse professori palvet tõsta professorite palka, et nad saaksid inimväärselt elada. Õnneks vaevus anonüümne professor selgitama enda kulutusi, mis annavadki tegelikult üpris hea ettekujutuse sissetuleku ja tarbimisharjumuste poolest kõrgemasse keskklassi kuuluva inimese elust. Huvitav lugemine, millel DeLong lisab oma kommentaari.

DeLong ei pelga ära ka võrdlusi tänapäevaga ja suudab oskuslikult perspektiivi panna tavatöötajate olukorra - nende elamis- ja töötamistingimused:
A quarter of American households in 1900 had boarders or lodgers (compared to two percent today). Half of American households in 1900 had fewer rooms than persons (compared to five percent today). A quarter of American households in 1900 had running water (compared to ninety-nine percent today). An eighth of American households in 1900 had flush toilets (compared to ninety-eight percent today). Less than a fifth had refrigerators, less than one-twelfth had gas or electric lights, less than one-twentieth had telephones or washing machines, and of course there were no radios or televisions or vacuum cleaners or central heating, to list just those major appliances that have greater than ninety percent coverage today.
Pärast nende postituste lugemist olen ma veendunud, et inimesed, kes soovivad elada minevikus või kuidagi idealiseerivad seda, lihtsalt ei tea kui karm ja halastamatu oli elu kõigest sadakond aastata tagasi.

Sildid: ,

esmaspäev, september 17, 2007

$30 miljonit kuule jõudmise eest - Google Lunar X-prize

Eelmisel nädalal teatasid X-prize'i loojad koostöös Google'iga uuest auhinnast - Google Lunar X Prize, mille suuruseks on 30 miljonit dollarit ja mis jaguneb järgmiselt:
A $20 million grand prize will be awarded to the first team to soft land its spacecraft on the moon, rove on its surface for at least 500 meters, and transmit specified images and video to earth. A $5 million prize will go to the second team to complete the task. If no one meets the challenge by December 31st 2012, the grand prize will drop to $15. If it is still unmet in 2014, Google will terminate the prize.
Täiendavate boonustena on võimalik teenida pikema vahemaa läbimise eest (5000 m), piltide eest, kus on kujutatud varasematest maandumistest maha jäänud "kola" või jää leidmise eest. X-prize'i looja Peter Diamandis loodab, et kokku osaleb ettevõtmises vähemalt 6-12 meeskonda.

Loomulikult võtab see kõik aega, kuid ühtlasi näitab seda, et auhinnad on kogumas populaarsust valdkondades, kus tegu on sisuliselt inseneriprobleemidega - midagi on vaja teha odavamalt, kiiremini ja tõenäoliselt paremini kui varem. Nagu Ansari X-prize'i puhul on ka nüüd tegu varasema kordamisega ainult suurusjärkude võrra suuremate summade eest.

Minule tuli aga üllatusena, et X-prize finantseeriti läbi kindlustuse:
The funders paid the premium and the insurance company agreed to pay if the prize conditions were met.

To figure out how to price the contract the insurance company called "the experts" at Boeing and McDonnell-Douglas. According to the experts the conditions for the X-Prize to be won (carrying three people to 100 kilometers above the earth's surface, twice within two weeks) were so unrealistic as to be basically impossible within any reasonable time frame. Thus, the funders got lucky. The insurance company offered the contract at a very low premium and the rest is history!
Seega on esialgselt kogutud summat võimalik võimendada läbi kindlustuselepingute ja seeläbi pakkuda veel suuremaid auhindu kui muidu oleks võimalik. Ühtlasi saab fond olemas olevat raha kastuda sisendina järgmistesse auhindadesse ja seeläbi pakkuda järjest suuremaid ja suuremaid auhindu üha ambitsioonikamatele ülesannetele.

Igal juhul edu kõigile osalejatele, sest tegu on paljuski ohtlikud valdkonnaga, kus õnnetusi juhtub ja inimesi saab surma ka kõige paremate seas. Alles juuli lõpus hukkusid kolm Scaled Composits töötajat mootorite testimise käigus toimunud plahvatuses. Tegu ei olnud lihtsalt suvaliste üritajatega vaid Ansari X-prize'i võitmisele kaasa aidanud meeskonna liikmetega.

Sildid:

laupäev, september 15, 2007

7 uskumatult suurt auku

2004. aastal suletud teemandikaevandus Mir - läbimõõt 1,25 km, sügavus 525 meetrit.
(Allikas: Deputydog)

Juba päris mitu kuud pole Vabalogi ühtegi uut pilti üles pandud, kuid hiljuti andis postitus nimega 7 amazing holes hea põhjuse seda teha. Nagu pealkirjastki võib lugeda on tegu seitsme auguga, mis ainuüksi enda mõõtmete poolest on muljet avaldavad. See, et nad on inimeste poolt uuristatud teeb nad ainult veel fantastilisemaks.

Lisaks kaevndustele võib viidatud postitusest leida ka muid huvitavaid auke. Kui ülal olev pilt vähegi huvitav tundub, siis soovitan kindlasti ka teiste piltidega tutvuda. Mir'i kohta aga väike tsitaat:
There’s even a no-fly zone above the hole due to a few helicopters being sucked in.

teisipäev, september 11, 2007

iPod ja statistika, statistika ja ennustamine, mänguteooria popkultuuris

The iPod will be six years old next month. The newly released iPod Classic with 160 GB of memory is $50 cheaper than the original iPod, holds 40 TIMES more songs and also plays color videos and displays photos. It is smaller, lighter and has a better battery.
Lõigu autor, Russ Roberts, tõi hea näite tehnoloogilisest progressist ja sellest, kuidas kvalitatiivsed täiendused/parandused ei ole sugugi lihtsalt üle kantavad näiteks majandusliku heaolu kirjeldavasse statistikasse, kus iPod (2001) on sama, mis iPod (2007).

Täiendav põhjus mõelda selle üle, kui palju rohkem on võimalik saada sama raha eest mõne aja pärast.
. . .
Ian Ayres on kokku kogunud hulgaliselt erinevaid ennustus tööriistu, millest enamus veebipõhised ja mõnede mööndustega kasutatavad ka eestlaste poolt. Võimaldab ennustada eluiga, pankroti tõenäosust, raamatu edukust või lennukipileti hinda. Ayres lisas nende ennustus tööriistade juurde ka väga asjakohase hoiatuse:
Use them at your own risk (The lawyer in me feels compelled to emphasize that I make no representation as to their accuracy).
. . .
Mänguteooriat on sageli vaja illustreerida ja mis sobib selleks paremini kui popkultuur - filmid, televisioon, muusika jne. Ma ei näinud kahjuks nimekirjas filmi nimega Saw, mis vähemalt Bryan Caplani arvates on vangi dilemma üks paremaid esitusi.

Sildid: , , ,

pühapäev, september 09, 2007

Innovatsioon ei ole alusuuringud vaid lõpptarbijale suunatud toode

Harv on see päev kui keegi meditsiinilistest arendustööst keegi midagi kirjutab. Hiljuti üks taoline juhtum siiski leidis aset kui Derek Lowe sellise arstimi nagu Renin ajalugu valgustas:
The first reports I can find go back to the early 1980s. Given the lead time for these things, I can safely assume that these compounds were being made around the time I went the my high school Junior Prom (theme: “Saturday Night Fever”, natch – it was 1978, after all). And here we are in 2007, and the first one has finally made it to market. It wasn't easy, either - the compound was left for dead years ago, and was only kept going by some ex-Novartis people who started their own company and licensed the compound back to Novartis when it finally made it through the rough spots.

So, what’s the problem? Many compounds have been done in by poor behavior in living models (distribution, absorption, and so on). Getting oral bioavailability in this area has been a lot harder than anyone thought, and even the current drug is no great winner in that category. Projects start and stop, difficulties occur, and the years go by.
Piisavalt paljud inimesed kannavad endas innovatsioonist väga lihtsustatud ettekujutust, mille kummutamiseks sobib suurepäraselt antud kaasus.

Alusuuringute tulemusel selgus juba aastakümneid tagasi, mis mõju avaldavad renini inhibiitorid ja mida tuleks teha, et nad arstimina kasutusele võtta. Teoreetilisel oli kõik selge ja paljude jaoks innovatsioon sellega piirdubki. Ülejäänu on juba raha kasseerimine. Tegelikult pole aga olemas mingit kasutatavat toodet vaid õige arendustöö - mis on ülimalt kallis ja kestab sageli aastakümneid - alles algab, sest vaja on ohutut ja kasutatavat lahendust.

Alustuseks oli vaja leida firmad või ettevõtjad, kes oleks valmis investeerima ja võtma riske. Nagu loost selgub pani projektile alguses õla alla Novartis, kuid pärast aastate pikkust arendustööd kuulutati projekt ametlikult surnuks. Ainult tänu ettevõtlikele inimestele, kes tajusid arstimis jätkuvalt suurt potentsiaali, mis õigustaks ennast ka rahaliselt, Renin täna üldse eksisteerib.

Üks asi on avastus või leiutis, hoopis midagi muud on selle turule toomine mingi tootena, mis on taskukohane piisavalt suurele hulgale inimestest. See on ka põhjus, miks Renini välja töötanud meeskond litsentseeris arstimi Novartisele: neil puudusid võimalused tootmiseks, mis Novartisel on aga niigi olemas. Oma tootmisliini püsti panemine oleks aga Renini väljatöötanud firma sundinud arstimi märksa kõrgemat tasu võtma.

Lisaks eelnevale tuleb veel arvestada turunduskuludega, et üldse arstimi olemas olust inimesi või nende arste teavitada ja loomulikult aastaid kestavad kliinilised katsed, mis võivad projektile järjekordselt vee peale tõmmata.

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks peab jätkuvalt arvestama võimalusega, et sama probleem lahendatakse mõnel teisel moel näiteks ACE inhibiitoritega, mis ei pruugi anda sama head tulemust kui Renini, kuid on piisavalt head, et õõnestada oluliselt alternatiivsetel lahendustel töötamise otstarbekust.

Aeg ajalt võib kuulda ja lugeda, kuidas kurdetakse medikamentide maksumuse üle, et liiga kallis ja palju see tootmine ikka maksta võib. Tõsi, iga järgneva tableti tootmine on üpriski odav, kuid kes maksab kinni selle esimese tabelit - selle mille maksumus on mitukümmend miljonit dollarit?

Sildid: ,

laupäev, september 08, 2007

Kangelastest, naiivsusest ja küünilisusest

Alustuseks olgu öeldud, et iga inimene võiks selguse mõttes tutvuda ka kommenteerimist leidvate kirjutiste endiga - mitte piirduda meelevaldsete tõlgendustega siin või mujal. See postitus on Meie mees Milaanos nimelises blogis ilmunud postituse Meie aja (blogi)kangelastest vastukajaks, kuid ühtlasi teemaarenduseks ja tundub, et vähemalt osaliselt Vabalogi eelmise postituse jätkuks.

"Ettevõtja - meie aja tunnustamata kangelane" oli ikkagi mõtisklus selle üle, miks üks arvestatav kontingent inimesi näeb turumajanduses ja eraomandis kõigi pahede algust ning peavad vajalikuks mõlemad kaotada. Ettevõtjat (ei ole sama mis ärimees!) peetakse aga orjastajaks, kes muud ei tahagi kui hunnikute viisi raha ja selle eesmärgi saavutamisel muust ei hooligi.

Jah, innovatsiooni poleks ilma ettevõtjateta ja rikkust ei ole mingi piiritletud kogus vaid seda saab juurde toota. See, et rikkuse juurde tootmine pole sugugi lihtne vaid keeruline ja riskide rohke, ongi üheks põhjuseks, miks ma ettevõtjatele rohkem tähelepanu soovisin pöörata.

Meid ümbritsev küllus ja progress on saavutatud läbi avatuse ja inimeste loova potentsiaali rakendamise probleemide lahendamisele, mida suudavad väärtustada paljud teised, kes on selle eest valmis ka maksma. Väita, et see progress on saavutatud kuidagi märkimisväärse osa maailma hoidmisega Dickensi Inglismaa tasemel on eksitav. Esiteks, on elatustase viimase paarikümne aasta jooksul, oluliselt kasvanud kõigis riikides, mis orienteerunud turumajandusliku ühiskonna poole. Hiina ja India on mõlemad heaks näiteks sellest, kuidas läbi kauba- ja teenustevahetus on võimalik ennast ilma mingi humanitaarabita vaesusest välja tõmmata. Teiseks, kaubavahetuse arenenud ja arenguriikide vahel, mis toimub peamiselt läbi turumajanduslike mehhanismide, on dickensliku olukorda pigem vähendanud. Võrrelgem kasvõi Hiinat või Indiat sellega, millised nad olid 20 või 30 aastat tagasi, kui mõlemad riigid olid kinnise majandusega, mis vaenulik kaubavahetusele ja välisinvesteeringutele.

Viimaste aastakümnete jooksul on absoluutsest vaesusest välja rabelenud ligi miljard inimest ja seda peamiselt turumajandus soosivate poliitikate realiseerimise läbi. Kas see progress võiks olla kiirem? Jah. Kas see progress oleks kiirem ilma võimalikult vaba turumajandust soosivate poliitikateta? Ei.

Väide, et progress on saavutatud kuidagi suurt osa maailmast Dickensliku Inglismaa tasemel hoides vajab selgitust ja konkreetseid näiteid. Mis riike ja kuidas sellel Diceknsi Inglismaa tasemel hoitakse?

Mis puutub aga SMS laenu, siis milles on probleem? Kui sinu jaoks ei ole teenus või sellega kaasnevad kulud vastuvõetavad, siis ära kasuta seda teenust. See ei ole mõeldud sinule ja tänu turumajandusele on sul alternatiive. SMS laen on teenus, mida veel 5 aastat tagasi polnud olemas ega võimalik üldse luua. Et lühiajaliselt saada väikelaen tuli ikkagi olla mõne suurpanga eeskujulik klient ja isegi siis koguda pabereid ja anda rida allkirju. Täna saad sa selle sama summa kätte mõne vormi täitmisega internetis. Selle lihtsuse ja kiiruse hind on aga kõrge intress. Kui sul on aega ja piisavalt ilus krediidiajalugu, siis saad sa sama laenu kätte mõnest tunnustatud pangast, kuid sellesse kategooriasse ei kuulu kaugeltki kõik inimesed, kellel on vaja auke enda eelarves vaja lappida enne järgmise palga laekumist. SMS laenud on pigem näide sellest, kuidas ettevõtjate innovaatiline teenus võimaldab teenust ja võimalusi, mis varem märkimisväärsel osal eestlaste puudusid.

Mitte kuskil ei nõudnud ma ettevõtjatele pühakustaatust. Kui ma midagi nõudsin, siis seda, et neid ei kutsutaks orjapidajateks või liigakasuvõtjateks vaid inimesteks nagu kõiki teisi. Ettevõtja mitte kui ükskõikne ärakasutaja vaid riskide võtja ja looja. Me hindame sarnaseid jooni kunstnikes, miks mitte ettevõtjates?

Lugedes kommentaari "Shokeerivalt lihtne lahendus sundüürnikele - majutusvautsherid" ei saa ma üle muljest, et kommenteerija pilk on korraks loost üle libisenud, kuid kahjuks lugemise jaoks pole aega jäänud.

Esiteks, võib-olla oleks ma pidanud seda natuke selgemini väljendama, kuid majutusvautshereid ei ole Katrina tagajärgede likvideerimiseks kasutusele võetud. Selle asemel on kasutusel ulatuslikud, kallid, aeglased ja priiskavad arendusprojektid, kus soovitakse ehitada uusi linnakuid kui mitte linnu. Sellepärast passivad New Orleansi elanikest paljud siiani tõesti nendes samades inimvaenulikes kämperites.

Kuna minu artikli põhirõhk oli ikkagi kohalike sundüürnikel ja Ekspressi poolt on loo pikkusele määratud piirangud, siis ei pidanud ma vajalikuks hakata selgitama, et New Orleansi puhul ettepanekust kaugemale ei jõutud. Tegu oli ühe majandusteadlase ettepanekuga, mis ei leidnud toetust vaatamata uuringutele, mis on selle mõjuvust tõestanud. See, et mõne potentsiaalse lahendusega tuleb välja ameeriklane, ei anna aga põhjust seda kohe hukka mõista. Äärmiselt kahetsusväärseks tuleb pidada aga olukorda, kus sisuliste argumentide asemel tuleb litaania vabariiklaste pahesid, mis automaatselt peaksid laienema ka minule.

Parafraseerides Emigrandi enda sõnu: kas olekski kommenteerijalt tõsimeeli põhjust oodata süvenemist praktilistesse probleemidesse kui teistsugused arvamused ja lahendused pälvivad ainult kõige pealiskaudsemat tähelepanu.

Ühtlasi on mulle jäänud mulje, et omamoodi ideoloogilise kuuluvuse test on see, et vähemalt ühe korra tuleb mind siduda mõne seisukohaga nagu: jätame sajad surema, tuhanded ajame kodudest välja ja lõpuks korjame poliitilist profiiti tosinatele lahenduse leidmisega.

Kas miski annab taoliste väidete kirja panemiseks minu kirjutatus põhjust? Kui jah, siis mind huvitaks väga, mis täpselt, sest siiani pole keegi ülamainitud ideoloogilise testi läbijatest seda vaevunud tegema.

Milliseid järeldusi ma siit enda jaoks teen? Esiteks, peab kirjutama veelgi lihtsamalt ja veelgi vähem eeldamata. Teiseks, kui keegi on sinu vastu vaenulikult meelestatud, siis loeb ta välja sinu kirjutatust mida iganes soovib.

Ja ikkagi - mida kujutavad endast intensiivsed ja ekstensiivsed majanduspraktikad ja lahendused? Eriti teretulnud on ka näited.

Sildid: ,

teisipäev, september 04, 2007

Parim täna loetud lõik

Pigem on nad hüpervasakpoolsed, “hüper” nagu hüperaktiivsed, jutukad ja selle võrra vähem sisukad. Nendest ainult Arnil on midagi öelda, aeg-ajalt. Neil on palju ühiseid jooni teismelistega (vt unepuudus, hormoonide üleküllus, korralisest eluviisist hoidumine, hüberboolid, puna - must - valge maailmapilt, omasooliste gängid = feministid, seksuaalse identiteedi otsingud).
Toivo pani kirja selle, millele isegi olen juba pool aastat mõelnud - plaan oli ühel heal päeval kirjutada paljude kohalike "vasakpoolsete" pealiskaudsusest, kuid milleks ja kellele?

Kas emotsionaalset frustratsiooni välja elavate inimeste kirjutatule on üle üldse mõtet erilist tähelepanu pöörata, kui seal kirjutatu ei rajane muul kui pealiskaudsetel üldistustel, sildistamisel ja dogmadel?

Kui keeldutakse tunnistamast, et inimene ei ole plastiliin, mida annab vormida enda utoopilise suva järgi ja enda pakutud lahenduste tagajärgi ei suudeta või ei taheta nende traagilise lõpuni läbi mõelda, siis milleks kirjutada? Osad neist on ju lausa uhked selle üle, et elavad enda neomarksistlikus mullis ja on teinud teadliku valiku alternatiivsetest vaatepunktidest hoiduda.

Sildid:

esmaspäev, september 03, 2007

Kõigepealt hinnad, siis palgad - mis järgmiseks?

Ma ei saa jätta viitamata järjekordsele artiklile tsirkusest nimega Zimbabve. New York Times kirjutab, et ette on võetud järjekordsed piirangud - palgatasemed on külmutatud:
Zimbabwe’s government slapped a six-month freeze on wages, rents and service fees on Friday, the latest step in what some analysts call an increasingly desperate campaign to sustain an economy gutted by hyperinflation.

Even as President Robert G. Mugabe declared the freeze, however, Zimbabwean newspapers suggested that the government’s two-month-old drive against inflation had backfired by drying up tax revenues needed to run the government.
Praeguseks on Zimbabves maksutulud kokku kuivanud, sest hindade 50% vähendamine mõni aeg tagasi põhjustas olukorra, kus kaupa tuli müüa omahinnast odavamalt. Loomulikult ei ole ükski ettevõtja võimeline kaubale peale maksma ja odavam on mitte midagi toota. See põhjustas aga oma korda paljude töötajate kui mitte päris vallandamise, siis palgata sundpuhkusele saatmise. Kuna palkasid ei maksta, siis ei laeku ka palkadega seotud maksud ja inimeste ostuvõime on äärmiselt piiratud, mis tähendab, et ei laeku ka käibemaks. Maksutulud on tänaseks langenud 90%.

Kui valitsusel pole aga maksutulust laekuvat raha ei saa maksta palka ei õpetajatele ega sõjaväelastele, mis esimesel juhul tähendab täiendava 100 000 inimese sissetuleku haihtumist ja teisel juhul sõjaväe infrastruktuuri lagunemist. Aga kui juba sõjaväelased ei saa palka, siis kaugel see coup d'eta enam olla saab.

Ma ei imestaks üldse kui selgub, et mõned kindralid on juba asunud mõne suurriigiga läbirääkimistesse, et kes, kuidas ja millal Mugabe kukutab.

Vahelduse mõttes teeks ka ühe ennustuse: Mugab on kukutatud enne aasta lõppu.

Sildid:

pühapäev, september 02, 2007

Kas Venetsueelast saab Ladina-Ameerika Zimbabve?

Zimbabve tänases jubeduse algust otsides tuleb tõenäoliselt minna tagasi aastasse 2000 kui hakati valgetelt farmeritel ilma kompensatsioonita ja sageli jõhkra vägivallaga ära võtma nende farme. Inimesed, kes olid aastakümneid olnud farmerid - teadsid, kuidas, mida ja milla kasvatada - aeti kodudest minema ja nende farmid jagati peamiselt ilma igasuguse põlluharimiskogemuseta linnainimestele. Tegelikult "jagati" on vale sõna - nad lihtsalt tulid ja võtsid.

Tulemused on masendavad. Aafrika viljaaidast ja näidisriigist sai Aafrika tühi kerjusekauss, kus valitseb hüperinflatsioon, mis viinud riigi kokku varisemise äärele. Täna impordivad zimbabvelased valdava osa riigis tarbitavast toidust ja mingisugust lootust lähiajal põllumajanduse elavdamiseks ei ole. Pole oskusi, omandiõigusi ega ajendeid harida põldu, kui kõik nagunii ära võetakse.

Hiljuti avaldas New York Times aga artikli Venetsueelast, mille peamiseks teemaks on farmeritelt maa võtmine ja jagamine kooperatiividele:
Mr. Chávez is carrying out what may become the largest forced land redistribution in Venezuela’s history, building utopian farming villages for squatters, lavishing money on new cooperatives and sending army commando units to supervise seized estates in six states.
Täielik deja vu. Nagu Zimbabves 2000. aastal nii on ka Venetsueelas esimesed märgid suurematest probleemidest kaugemal tulevikus juba ilmnemas:
While some of the newly settled farming communities are euphoric, landowners are jittery. Economists say the land reform may have the opposite effect of what Mr. Chavez intends, and make the country more dependent on imported food than before.

The uncertainties and disruptions of the land seizures have led to lower investment by some farmers. Production of some foods has been relatively flat, adding to shortages of items like sugar, economists say.
. . .
Yaracuy’s sugar growers’ association says sugar cane production here has fallen 40 percent since Mr. Chávez set the land reform in motion.

Senior officials blame “hoarders” for the shortages. But agricultural economists say the government bureaucracy, which runs a chain of food stores, is also rife with inefficiencies and Venezuela is at a disadvantage in competing on international markets with larger economies, like China.

Carlos Machado Allison, an agricultural economist at the Institute for Higher Administrative Studies in Caracas, said demand for food had climbed more than 30 percent in the last two years with the oil boom, while Venezuela’s capacity to produce food grew only 5 percent.
Venetsueela võib kõige hullemast päästa nende nafta, kuid kui tootlikus väheneb ja välisfirmad ei ole valmis investeerima, siis võib juhtuda, et Venetsueela istub varsti arvestatavate naftavarude otsas, mida ei suudeta maast kätte saada.

Üks asi on kindel - riiklikul tasandil suvaliselt sekkumine viib täiendavate suvaliste sekkumisteni, mis omakorda õõnestab seadusandlust ja viib olukorrani, kus ükski ettevõtlikum inimene enam Venetsueelasse ei investeeri või mis veel hullem, ta põgeneb teise riiki.

Sildid: ,