kolmapäev, september 19, 2007

Elukvaliteedi paranemisest ehk elu sada aastat tagasi

Brad DeLong ei leia Vabalogis just eriti palju tsiteerimist paljuski sellepärast, et tema arusaam ideaalsest majanduspoliitikast sisaldab minu arvates liiga palju keskvalitsuse sekkumist. Samas on tegu tunnustatud majandusteadlasega, kelle artiklid või postitused majandusajaloost on vägagi valgustavad.

Hiljuti avaldas DeLong postituse, mis arutles selle üle, mida võiks 20. sajandi majandusajaloos oluliseks pidada lektor aastal 7001, kelle jaoks moodustab üks sajand vaevu märgatava viivu. Mida võiks nii kaugelt tagasi vaadates pidada oluliseks. DeLong toob välja seitse tema arvates olulist seika:
1. Maailm 20. sajandi alguses - isegi kõige arenenumates riikides - oli väga, väga vaene võrreldes 20. sajandi lõpuga.

2. Mehhaniseeritud lahenduste levik lõi olukorra, kus varasemate standardite järgi uskumatu rikkus oli saavutatav.

3. 10 000 aastat kestnud ajastu, mille jooksul inimesed olid elanud väikestes gruppides oli lõppemas - hakati koonduma linnadesse.

4. 19. sajandi lõpuks oli transpordikulud langenud piisavalt madalale, et võimaldada globaalse majandusruumi teket, kus oluline oli inimeste ja kaupade mandrite vaheline liikumine.

5. Globaalsest majandusruumist oli saamas globaalne turg, kus kaupu ei tarbinud enam ainult perekond, sugulased või lähimate külade elanikud vaid inimesed üle maailma.

6. Transpordikulude langus ja kiiruste kasv võimaldasid sõjalist üleolekut millega kaasnesid imperialism ja kolonialism, olgu siis varjatult või avatult.

7. Linnadesse koondumine ja aktiivne kaubavahetus võimaldasid infovahetust, mis pani aluse ka poliitika demokratiseerumisele.
Ülal nimetatud loetelu peamiseks liikumapanevaks jõuks on kaubavahetus ja turumajanduslike institutsioonide areng koos levikuga. Seda, kui oluliselt on aastakümnetega paranenud inimeste elukvaliteet kajastas DeLong aga eraldi postituses, kus vahendab ühe sajandivahetuse professori palvet tõsta professorite palka, et nad saaksid inimväärselt elada. Õnneks vaevus anonüümne professor selgitama enda kulutusi, mis annavadki tegelikult üpris hea ettekujutuse sissetuleku ja tarbimisharjumuste poolest kõrgemasse keskklassi kuuluva inimese elust. Huvitav lugemine, millel DeLong lisab oma kommentaari.

DeLong ei pelga ära ka võrdlusi tänapäevaga ja suudab oskuslikult perspektiivi panna tavatöötajate olukorra - nende elamis- ja töötamistingimused:
A quarter of American households in 1900 had boarders or lodgers (compared to two percent today). Half of American households in 1900 had fewer rooms than persons (compared to five percent today). A quarter of American households in 1900 had running water (compared to ninety-nine percent today). An eighth of American households in 1900 had flush toilets (compared to ninety-eight percent today). Less than a fifth had refrigerators, less than one-twelfth had gas or electric lights, less than one-twentieth had telephones or washing machines, and of course there were no radios or televisions or vacuum cleaners or central heating, to list just those major appliances that have greater than ninety percent coverage today.
Pärast nende postituste lugemist olen ma veendunud, et inimesed, kes soovivad elada minevikus või kuidagi idealiseerivad seda, lihtsalt ei tea kui karm ja halastamatu oli elu kõigest sadakond aastata tagasi.

Sildid: ,

4 Comments:

Blogger Paul said...

Ideliseerida võib ikka!
No polnud kraanivett, aga majast jooksis mööda kristallselge veega allikas. Palju parem ja tervislikum, kui kloorivesi!
Polnud külmikut, kuid söödi värsket, naturaalset toitu. Pealegi veel otse oma aiast ja laudast!
Polnud vesipeldikut, mis toodab hulga saasta, kuid oli loodusesõbralik kuivkäimla.
Televiisorit ei vaata praegu paljud põhimõtteliselt jne.
Kokkuvõtteks: elu oli teistsugune, kuid mitte ilmtingimata karm!

20. september 2007 21:41  
Anonymous Eke said...

Selline küsimus, et kui pealkirja alusel pidada elukvaliteedi kirjelduseks neid nummerdatud punkte, siis ma vist eksin?

Elukvaliteeti käsitleb vist pigem ingliskeelne lõik, aga seda kahjuks ülivildakalt:
Näitajaks on siin nimelt "running water, flush toilets, refrigerators, gas, electric loghts, telephones, washing machines, radios, televisions, vacuum cleaners, central heating" aastal 1900??!!

Äkki lisaks nimekirja ka pangakaardid ja moblad, kindlasti leiaks veel nii mõndagi! Ajastul, mil enamus inimesi ei elanud linnades (isegi suurtes tööstusriikides mitte), vaid maal, polnud nimetatud rämpsu üldse vaja. Ja pole õigupoolest siiamaani neid asju vaja, sest ühtegi neist asjadest ei saa ära süüa ega selga panna. Küll aga tähendab nende tootmine, et varsti ei saa süüa ega selga panna neid asju, mida praegu veel natuke saab.

Vajadus nimetatud esemete järele tekkis (õigemini tekitati) linnastumise ja majandussektorite suhte ümberkujundamisega (pean silmas seda, kuidas tööstus, käsitöö, teenindus ja põllumajandus üksteisesse suhtuvad). Aastatuhandeid püsinud väärikatele ja mitmekesistele ellujäämisvõimalustele linnast väljaspool tõmmati kriips peale, rahvas sunniti linna palgatööliseks kolima ja sealt need labased riistvaralised vajadused tulevadki. Aga veel palju labasem on seda nähtust elukvaliteedi paranemiseks nimetada. Tasakaalukama seisukoha kujundamiseks tuleb vaadata seda, mis kõik on suure progressi käigus kaduma läinud.

Ma ei ütle, et neid asju pole vaja. Nüüd on. Aga enne polnud. See tähendab et need asjad ei mõõda elukvaliteeti mitte kuidagi. Sama hea oleks mõõta elukvaliteeti näiteks käibes ringleva rahamassiga - rohkem raha võrdub rohkem rikkust! Aga tegelikult ei mõõda raha mitte midagi, kui rahval on võimalus kaupu ja teenuseid natuuras vahetada.

22. september 2007 10:50  
Blogger Paul said...

Kindlasti on neid asju vaja kuna nad tõstavad eluiga (elukvaliteedi üks osa).

WC vähendab bakteriaalse saastumise ohtu; külmik vähendab toidu enneaegset riknemist ja toidumürgituse ohtu; telefon võimaldab õnnetuse korral kiiremini abi kutsuda (tuletõrje, kiirabi, politsei); pesumasin vabastab naised nürist füüsilisest tööst ja võimaldab ka neile intellektuaalsemat tööd; tolmuimeja sama moodi; keskküte vähendab ka rasket füüsilise töö hulka.

Kõik need asjad vähendavad inimeste füüsilist koormust ja üldist ohtu nende tervisele, mille tulemusena pikeneb keskmine eluiga.

"Väärikad" ja "mitmekesised" ellujäämisvõimalused (nii umbes 30-40ks eluaastaks) on siiamaani alles, millegipärast eelistavad enamus inimesi ikkagi linnas elada ja linna kolimise trend kestab siiani (ka Eestis).

Kindlasti on positiivseid asju mis on protsessi käigus kaotsi läinud kuid nendel asjadel on pigem sentimentaalne väärtus. Kaotsi läinud halvad asjad on näiteks laste suur suremus; erinevad vähesest hügieenist tulenevad haigused; erinevad kuni 20. saj. ravimatud haigused (näit. lastehalvatus) ja nimekiri jätkub pea lõputult.

Keskmise eluea pikkus on elukvaliteedi tõusu üks parimaid näitajaid. Seda muidugi ainult siis, kui pead inimelu väärtuslikuks...

24. september 2007 11:21  
Anonymous Eke said...

Kui ikka arsti juures käimise statistikat vaadata (oletame, et see muutub järjest usaldusväärsemaks) siis füüsilisest ja psüühilisest koormusest ning toidust tulenevad haigused (nt. allergiad) muudkui sagenevad, viidates pigem elukvaliteedi kahanemisele. Mis kasu on pikast elust, kui see on piinarikkam kui enne?

Kui inimelu väärtuslikuks pidada, siis miks mitte saja aasta tagust inimelu väärtuslikuks pidada?

30. september 2007 18:36  

Postita kommentaar

<< Home