Elukvaliteedi paranemisest ehk elu sada aastat tagasi

Brad DeLong ei leia Vabalogis just eriti palju tsiteerimist paljuski sellepärast, et tema arusaam ideaalsest majanduspoliitikast sisaldab minu arvates liiga palju keskvalitsuse sekkumist. Samas on tegu tunnustatud majandusteadlasega, kelle artiklid või postitused majandusajaloost on vägagi valgustavad.

Hiljuti avaldas DeLong postituse, mis arutles selle üle, mida võiks 20. sajandi majandusajaloos oluliseks pidada lektor aastal 7001, kelle jaoks moodustab üks sajand vaevu märgatava viivu. Mida võiks nii kaugelt tagasi vaadates pidada oluliseks. DeLong toob välja seitse tema arvates olulist seika:

1. Maailm 20. sajandi alguses - isegi kõige arenenumates riikides - oli väga, väga vaene võrreldes 20. sajandi lõpuga.

2. Mehhaniseeritud lahenduste levik lõi olukorra, kus varasemate standardite järgi uskumatu rikkus oli saavutatav.

3. 10 000 aastat kestnud ajastu, mille jooksul inimesed olid elanud väikestes gruppides oli lõppemas - hakati koonduma linnadesse.

4. 19. sajandi lõpuks oli transpordikulud langenud piisavalt madalale, et võimaldada globaalse majandusruumi teket, kus oluline oli inimeste ja kaupade mandrite vaheline liikumine.

5. Globaalsest majandusruumist oli saamas globaalne turg, kus kaupu ei tarbinud enam ainult perekond, sugulased või lähimate külade elanikud vaid inimesed üle maailma.

6. Transpordikulude langus ja kiiruste kasv võimaldasid sõjalist üleolekut millega kaasnesid imperialism ja kolonialism, olgu siis varjatult või avatult.

7. Linnadesse koondumine ja aktiivne kaubavahetus võimaldasid infovahetust, mis pani aluse ka poliitika demokratiseerumisele.

Ülal nimetatud loetelu peamiseks liikumapanevaks jõuks on kaubavahetus ja turumajanduslike institutsioonide areng koos levikuga. Seda, kui oluliselt on aastakümnetega paranenud inimeste elukvaliteet kajastas DeLong aga eraldi postituses, kus vahendab ühe sajandivahetuse professori palvet tõsta professorite palka, et nad saaksid inimväärselt elada. Õnneks vaevus anonüümne professor selgitama enda kulutusi, mis annavadki tegelikult üpris hea ettekujutuse sissetuleku ja tarbimisharjumuste poolest kõrgemasse keskklassi kuuluva inimese elust. Huvitav lugemine, millel DeLong lisab oma kommentaari.

DeLong ei pelga ära ka võrdlusi tänapäevaga ja suudab oskuslikult perspektiivi panna tavatöötajate olukorra - nende elamis- ja töötamistingimused:

A quarter of American households in 1900 had boarders or lodgers (compared to two percent today). Half of American households in 1900 had fewer rooms than persons (compared to five percent today). A quarter of American households in 1900 had running water (compared to ninety-nine percent today). An eighth of American households in 1900 had flush toilets (compared to ninety-eight percent today). Less than a fifth had refrigerators, less than one-twelfth had gas or electric lights, less than one-twentieth had telephones or washing machines, and of course there were no radios or televisions or vacuum cleaners or central heating, to list just those major appliances that have greater than ninety percent coverage today.

Pärast nende postituste lugemist olen ma veendunud, et inimesed, kes soovivad elada minevikus või kuidagi idealiseerivad seda, lihtsalt ei tea kui karm ja halastamatu oli elu kõigest sadakond aastata tagasi.