Miks inimestele tundub, et rikkus tuleb kellegi arvelt?

Since the industrial revolution began a few hundred years ago, the human population has grown even faster. Before the industrial revolution total human wealth grew so slowly that population quickly caught up, keeping wealth per person at a near subsistence level. But in the last century or so wealth has grown faster than population, allowing for great increases in wealth per person.

Kui inimesed elasid aastatuhandeid keskkonnas, kus inimtegevuse tagajärjel tekkinud täiendavast rikkusest kasvas kiiremini hoopis inimeste arv, siis pole ka midagi imestada, et paljude inimeste jaoks tähendab majanduskasv jätkuvalt kelleltki võtmist ja kellelegi andmist. Tsiteeritud lõik pärineb Robin Hansoni esseest The Next Really Big Enormous Thing, mis tegelikult spekuleerib selle üle, millised majanduskasvu tempod meid eest ootavad:

If a new growth transition were to be similar to the last few, in terms of the number of doublings and the increase in the growth rate, then the remarkable consistency in the previous transitions allows a remarkably precise prediction. A new growth mode should arise sometime within about the next seven industry mode doublings (i.e., the next seventy years) and give a new wealth doubling time of between seven and sixteen days. Such a new mode would surely count as "the next really big enormous thing."

Ja kuidas selline kasv saavutatakse? Robotitega loomulikult! Edasi saab lugeda siit (PDF).

Postituse pealkirja juurde sobib aga üks postitus, mis koondab kolm Bryan Caplani varasemat postitust kadedusest ja selle tagajärgedest kütt-korilaste ühiskondadele.

Videodump - potentsiaalselt huvitavat vaatamist

Aeg ajalt komistan igasuguste huvitavate videokollektsioonide otsa, mida võiks täitsa vaadata ja uurida, kuid mille jaoks pole kahjuks sugugi nii kerge aega leida. Et need näiliselt päris huvitavad viited kaduma ei läheks ja ma saaks lõpuks mõned aknad Newswire'is kinni panna, siis mõtlesin, et võiks neid kõigiga jagada, isegi kui nende vastu tõenäoliselt laiem huvi puudub.

Cornell'i Ülikool on enda eClips'ide näol hakkama saanud igati tänuväärse kogumiga, kus sajad ettevõtjaid on andnud intervjuusid kümnetel erinevatel teemadel. Lehekülje autorid ise on eesmärgiks seadnud loengute igavusest päästmise tänu huvitavatele kommentaaridele praktikutelt. Sobib nii koolidesse (inglise keelsete ainete juurde) kui ülikoolidesse (eriti ärikoolidesse) ja hõlmab intervjuusid tõesti igast valdkonnast, kus tegutsevad ettevõtlikud inimesed. Kuigi materjali hulk tundub esmapilgul hirmutav, siis tegelikult leiab sealt nimesid, mis isegi eestlastele on tuttavad - Yahoo, Oxfam, Wal-Mart, Novartis jne. Üldiselt sisu rohkem kui aega sellega tutvumiseks.

Center for Economic Studies on Saksamaal tegutsev organisatsioon, mis koos paari teise sarnase organisatsiooniga tegeleb nii majandusteaduse teoreetilise (uurimused) kui praktilise (poliitikad) poolega. Ühtlasi kutsutakse loenguid pidama prominentseid majandusteadlasi üle maailma ning nende loenguid võib iga üks ise vaadata. Teiste prominentsete nimede seas hakkasid silma James Buchanan, Gordon Tullock, Nicholas Stern, Alberto Alesina ja Andrei Schlifer.

Universidad Francisco Marroquin on samuti enda külalisesinejate loengud veebi üles pannud. Tegu on ühe Guatemaala ülikooliga, mille majandusteooria õppetool tundub olevat vägagi vabaturu sõbralik ning seda näitab ka nende kirev külalislektorite nimekiri, kelle hulgast võib leida Tyler Coweni, Don Boudreaux, Israel kirzneri, Vernon Smithi, James Buchanani ning üllataval kombel isegi Mart Laari loengu ja intervjuu.

Ühtlasi olgu siin ka avalikult kirjas, et .wmv formaat on jura ja selle kasutamisest (just enda videote kodeerimisel) peaks iga endast lugupidav inimene hoiduma.

Google'i majandusteadlasest piraatide organiseerituseni

Hiljuti andis lühikese intervjuu Wall Street Journali blogile Hal Varian, Google'i oma majandusteadlane. Intervjuu leidis ulatusliku järelkaja paljuski ühe lõigu pärast:

I think marketing is the new finance. In the 1960s and 1970s [we] got interesting data, and a lot of analytic fire power focused on that data; Bob Merton and Fischer Black, the whole team of people that developed modern finance. So we saw huge gains in understanding performance in the finance industry. I think marketing is in the same place: now we’re getting a lot of really good data, we have tools, we have methods, we have smart people working on it. So my view is the quants are going to move from Wall Street to Madison Avenue.

Muide, artikkel leidis mainimist vähemalt ühes eestikeelses blogis. Samas oleks huvitav teada, mida Grant McCracken sellest arvab...peaks talt küsima.
. . .
Washington Monthly's ilmus hiljuti huvitav artikkel keskkonnakaitse aktivistidest Hiinas ja keskvalitsuse üpris leebest suhtumisest nendesse:

It turns out Zhao has little to fear from Beijing. Not only is China’s emerging environmental movement tolerated by the central government; for the most part, it’s encouraged. More than 3,000 groups like Green Camel Bell currently operate in China, constituting the largest and most developed segment of the country’s budding civil society. Some NGO leaders are even consulted by government officials and praised by the state-controlled media.

The kid-glove treatment China’s environmental activists receive is not a sign that Beijing is willing to relinquish political control. The Communist Party’s agile leaders are well aware of the role that civil society groups have played in the fall of other authoritarian systems. Rather, the government is taking a calculated risk. It is opening space for political participation in the hope of preventing what it sees as an even greater threat: that the country’s rapidly deteriorating environment will imperil China’s vibrant economy—and perhaps, one day, the party’s own hold on power.

Huvitav eksperiment, mis pikemas perspektiivis viib ehk avatuma ühiskonna ja puhtama looduse poole. Artikkel ise ei ole aga ainult keskkonnast vaid ka Hiina tulevikust ning sellest, kuidas võimu detsentraliseerimisega kaasnevad omad probleemid.
. . .
James Surowiecki kirjutas New Yorkeris hiljuti Pete Leeson uurimustest 18. sajandi piraatide "ühiskonna" (loe: laev) organiseerituse ehk kuidas elada väljaspool seadusi ja samas vältida täieliku kaost:

Leeson is fascinated by pirates because they flourished outside the state—and, therefore, outside the law. They could not count on higher authorities to insure that people would live up to promises or obey rules. Unlike the Mafia, pirates were not bound by ethnic or family ties; crews were as remarkably diverse as in the “Pirates of the Caribbean” films. Nor were they held together primarily by violence; while pirates did conscript some crew members, many volunteered. More strikingly, pirate ships were governed by what amounted to simple constitutions that, in greater or lesser detail, laid out the rights and duties of crewmen, rules for the handling of disputes, and incentive and insurance payments to insure that crewmen would act bravely in battle.

Kui artikkel ei oleks huvitav ma sellele ei viitaks.

Leeson'il on piraatide seerias välja tulnud kokku kolm uurimust (PDF'id):

• Rational Choice, Round Robin, and Rebellion: An Institutional Solution to the Problems of Revolution
• An-arrgh -chy: The Law and Economics of Pirate Organization
• Pirational Choice: The Economics of Infamous Pirate Practices

Muide, kes ei mäleta, siis Leesonist on ka varem Vabalogis juttu olnud.
. . .
Lõpetuseks promoks enda väikest lugu, mis ilmus Ekspressi veebi @rvamuslehel ning kuhu hakkab minu kirjutisi ilmuma iga paari nädala tagant. Seekord kirjutasin innovatsiooni ja sellest, kui olulist rolli mängivad võrgustikud:

Eestis on praegu üheks suurimaks innovaatiliste lahenduste piduriks suletus uutele ideedele, mis tulevad väljastpoolt firmat ning vastumeelsus enda suhtevõrgustiku kasutada teiste firmade eesmärkide saavutamiseks. Eestis on mitmeid firmasid, mis saaksid oma võrgustike välja rentida või vahetada osaluse vastu mõnes äriidees. Üheks heaks näiteks on Baltika, mis on enda tootmise viinud üle Hiina ja omandanud ümberorienteerumise käigus tugeva logistilise võrgustiku, mis suudab kohalikud kontseptsioonid ja disainid üpris kiiresti realiseerida tooteseeriaks ja paisata müügile Ida-Euroopas.

Tulevikus on plaanis kindlasti kirjutada Euroopa Liidust ja ajateenistusest - mõlemast mõistagi kriitiliselt, kuid natuke süstemaatilisemalt ja läbimõeldumalt kui Vabalogis.

Photsynth'i lahedast demost

Eile sattusin lugema Grant McCrackeni blogist postitust Memory of Crowds, mis käsitleb sellel kevadel aset leidnud TED'il ühe huvitava tehnoloogia demonstratsiooni:

Blaise Aguera y Arcas showed the Notre Dame cathedral in Paris. It was build up out of many hundreds of photos taken with every kind of camera, capturing every aspect of Notre Dame large and small. Photosynth had put them all together again and made them navigable.

For social networking purposes, the most interesting thing about Photosynth is that it allows photo tags to migrate. If someone has named the figures on the Notre Dame cathedral, this information is available in my photos, too. This means that my photos of Notre Dame just got smarter, and the memories they evoke just got richer. To the extent that these photos are my memory, my past is now more substantial in ways it wasn't before. Everything ends up being co-locational not just in space but between people.

Soovitan vaadata selle väga laheda tehnoloogia 9-minutilist demot ja kui huvi on piisavalt äratatud, siis ka ise järgi proovida.

Kahjuks Mac'idel ei tööta, kuid PC'del saab selle huvitava lahenduse demoga iga üks ise mängida.

Vaesusest ja "vaesusest" ebavõrdsuse kontekstis

“We are not in the position of children who have been given portions of pie by someone who now makes last-minute adjustments to rectify careless cutting. There is no central distribution, no person or group entitled to control all the resources, jointly deciding how they are to be doled out. What each person gets, he gets from others who give to him in exchange for something, or as a gift. In a free society, diverse persons control different resources, and new holdings arise out of the voluntary exchanges and actions of persons.”

Lõigu autor, Robert Nozick, on üks viimase poole sajandi sügavamaid liberalismi lahanud mõtlejaid, kes kahjuks enda filosoofi staatuse tõttu on jäänud mõnevõrra välja minu vaateväljast. Jah, aeg ajalt keegi jälle mainib tema nime, kuid peaaegu alati nagu mööda minnes. Viga, mida annab parandada.

Eelnev tsitaat pärineb aga Greg Mankiw artiklist Fair Taxes? Depends What You Mean by ‘Fair’ New York Times'is, kus arutluse alla tuleb see, kui suured maksud on õiglased.

Seda postitust ajendas kirjutama Katrin Saks, kes kas ei tea või ei taha aru saada sellest, et üldiselt jälgitakse kahte eri vaesust n.n. absoluutset ehk 1$ päevas või vähem ja suhtelist, mis on seotud riigikeskmisega. Kui loogika lonkab, siis on ka pseudoprobleemid lihtsad esile kerkima:

Eestis valdava parempoolse mõtteviisi kohaselt lahendab vaesusprobleemi imevits, mille nimeks on majanduskasv. See mõtteviis viib rappa. Iirimaal, kus majanduskasv on mitu korda Euroopa Liidu keskmisest kõrgem, hoopiski suurenes 2005. aastal vaesusriskis olevate inimeste arv. Kogu EL-i kogemus näitab, et töötamine ei välista vaesust, sest vaesusriskis on tänu madalale palgatasemele ka 7% tööinimesi.

Iirlaste sissetulekud oluliselt kasvanud kõigil sissetulekute tasemel ainult, et nagu igas teiseski riigis tõusevad juba niigi kõrge sissetulekuga inimeste palgad rohkem. Kui sa teenid 1000 eurot, siis 10% palgatõus on 100 eurot, kuid 10 000 eurose palga puhul tähendab 10% tõus 1000 eurot. Appi, see on ju kümme korda suurem summa ja soodustab kihistumist. Mis nüüd küll saab?!

Kui Katrin Saksa loogikat kasutada, siis isegi olukorras, kus kõige vasem inimene teenib aastas miljoni, kuid kõige rikkam 100 korda rohkem maailmas, kus hinnad jääksid praegusele tasemele oleks ikkagi tegu muserdava ebavõrdsusega, millest peaks kuidagi lahti saama. Sisuliselt igavesti aktuaalne teema, kus statistika tähendus reaalsuses ei oma mingit tähtsust - vähemat Saksa jaoks.

Ma olen varem kirjutanud sissetulekute ebavõrdsusest pikalt ja põhjalikult täpselt aasta tagasi huvitavalt kombel ja viimati juuli alguses, kus sai Jonh Nye mõtteavaldustele viidatud.

Vähemalt seletas Piia-Piret Eomois "vaesuse" tänases Päevalehes piisavalt selgelt lahti, et isegi Katrin Saks peaks sellest aru saama, mis vahe on vaesusel ja vaesusel. Kui Sakas aga tunneb vajadust midagi vaeste jaoks teha, siis võiks alustada miinimumpalga tühistamise toetamisega.

Nädala parim arvamuslugu Ahto Lobjakalt ehk liberalismist Eestis

Meie uusajaloo suurim whodunnit on liberalismi langemine maniakaal-depressiivsesse meeleheitesse oma õitsengu tipus 2004. aastal, mil Reformierakonna liidrid üritasid erakonda liita Res Publicaga. Reformierakond asustas siis end ümber paremale tiivale ja jättis liberaalsesse tsentrisse musta augu.

Nii alustab Ahto Lobjakas arvamuslugu, mida lugedes on kahjuks rohkem põhjust kaasa noogutada kui pead raputada. Üks nendest vähestest arvamuslugudest, kus välja on toodud tegelikult kõigile selgelt nähtav, kuid mida sõnadesse pole veel eriti keegi pannud.

Eraldi huvitav nähtus on loomulikult see, et ennast poliitilistelt eelistustelt väga erinevalt määratlenud inimesed on pidanud Lobjaka lugu esile tõstmise vääriliseks:

• Blogus
• Toivo
• Punane Hanrahan

Kui Ahto suutis probleemile tähelepanu pöörata, siis järgmine loogiline küsimus on, et kas lahendus on samuti kuskil olemas?

Mulle tundub, et see osa liberalismist, mis tõstab esile inimeste vastutust ja mõõdukust, on kuidagi kohalikust tõlgendusest välja jäänud. See loob aga ideaalse keskkonna poliitikale, mis rajatud keelamisele ja piiramisele olgu tegu kasiinodega, alkoholi müügiga või karmimate karistustega liikluseeskirjade rikkujatele.

Oma panuse keelamishüsteeriale annab loomulikult ka ajakirjandus, mis kipub sageli marginaalseid probleeme üle võimendama ja siis stamplahendusena järjekordse keelu välja pakkuma. Absoluutselt ei aita olukorrale aga kaasa meie Euroopa Liidu liikmelisus, mille varjus on mitmed sisulised küsimused juba väljaspool meie otsustusvõimet. Kui sisuliste küsimuste üle pole aga võimalik otsustada, siis kipuvad triviaalsused rohkem huviorbiiti ja enda olulisuse ainsaks tõestuseks jääb valitsusel nende küsimustega tegelemine.

Reformi viimaste aastate arengutes on üpris palju paralleele võimalik tuua ka vabariiklastega USA's, kes vähemuses olles olid nagu õhema riigiaparaadi poolt, kuid võimule tulles läksid varasemad lubadused/seisukohad meelest ning raha, lepinguid, eelistusi hakati jagama paremale ja vasakul - kõik selle nimel, et võimul püsida. Siit koorub välja ka üks liberaalse maailmavaate problemaatilisemaid paradokse - liberaalset maailmavaadet kandev erakond võimul on pikemas perspektiivis oksüümoron, sest võimul ei saa püsida võimu vähendades. Poliitika on üles ehitatud kompromissidele, mis kahjuks liiga sageli tähendab mõne huvigrupi toetuse "ostmist", mille käigus tuleb kahjuks liiga sageli taganeda põhimõtetest.

Edukas poliitik on aga juba enda loomult kahjuks pigem inimene, keda huvitab rohkem võim ja selle teostamine kui mingid põhimõtted.

Liberalismi taandumine tagataustale on kahjuks hoogu juurde saanud mitte ainult Eesti vaid nagu mõni aeg tagasi sai kirjutatud on see diskussiooniteemaks ka USA's, kus väidetavalt on ligi 15% valijatest, kes maailmavaate poolest võiksid olla liberaalid, kaotanud igasuguse koha nii vabariiklaste kui demokraatide hiiglasliku "katuse" all.

Tulevik ei ole kaugeltki tume, sest enamus arenenud riike on täna liberaalsemad kui kümmekond aastat tagasi, kuid vaikselt igale poole hiiliv tehnokraatia on ideoloogia, mis ei huvitu niivõrd inimesest kui süsteemist ja selle efektiivsusest, kus inimene on pigem ennustamatu muutuja, mis tuleks standardiseerida.

Vabaduse hind on igavene valvsus, ütles kunagi Thomas Jefferson ja nii peavad kõik, kes jätkuvalt huvitatud võimalikult liberaalsest ühiskonnast, olema valvsad ja mitte loobuma enda vabadustest vaikselt, sõnagi ütlemata.

Turumajanduse evolutsioonilisest arengust ja ekvivalendist loomariigis

Viimases National Geographicus ilmus artikkel nimega Swarm Theory, mille autor Peter Miller arutleb putukate, lindude ja kalade käitumisest parvedes või suuremates gruppides ning kuidas kooslustes tegutsedes omandavad individuaalselt "rumalad" olendid kollektiivse "tarkuse":

"Ants aren't smart," Gordon says. "Ant colonies are." A colony can solve problems unthinkable for individual ants, such as finding the shortest path to the best food source, allocating workers to different tasks, or defending a territory from neighbors. As individuals, ants might be tiny dummies, but as colonies they respond quickly and effectively to their environment. They do it with something called swarm intelligence.

Where this intelligence comes from raises a fundamental question in nature: How do the simple actions of individuals add up to the complex behavior of a group? How do hundreds of honeybees make a critical decision about their hive if many of them disagree? What enables a school of herring to coordinate its movements so precisely it can change direction in a flash, like a single, silvery organism? The collective abilities of such animals—none of which grasps the big picture, but each of which contributes to the group's success—seem miraculous even to the biologists who know them best. Yet during the past few decades, researchers have come up with intriguing insights.

Artikkel ei piirdu ainult fauna üle arutlemisega vaid toob hulgaliselt näiteid ka sellest, kuidas ettevõtted on keeruliste probleemide lahendamisel hakanud kasutama loodusest õpitut ning huvitavaid edusamme on tehtud isegi robootikas. Artikkel on National Geographicule kohaselt huvitav ja mitmekülgne ning väärib lugemist. Kohe päris tõsiselt.

Kõige parem lõik terves artiklis asub aga suht lõpus ja võtab elegantselt kokku ka vabale turumajandusele orienteeritud ühiskonnas toimuva:

That's the wonderful appeal of swarm intelligence. Whether we're talking about ants, bees, pigeons, or caribou, the ingredients of smart group behavior —decentralized control, response to local cues, simple rules of thumb—add up to a shrewd strategy to cope with complexity.

Peaaegu nagu tsiteeriks Hayekit, sest mida muud on turumajandus kui paljude indiviidide tegutsemine kohaliku informatsiooni baasil, üheselt mõistetavate mängureeglite raames. Ei ole mingit "plaani" ega suunavaid juhtnööre mida ja kuidas peaks tegema vaid on üksikute indiviidide eesmärgid, nende teadmised ja reeglite raamistik, milles iga üks võib pühenduda nende eesmärkide saavutamisele.

Nii nagu parvede või koosluste "tarkus" on miljonite aastate pikkuse evolutsiooni tulemus on inimühiskonnas üha sügavamalt juurduv turumajandus tuhandete aastate pikkuse institutsionaalse evolutsiooni tulemus. Turumajandus ei ole kunstlik ega peal surutud vaid ühiskonna korraldus, mis tekib vabatahtlike tehingute tulemusena ehk tsiteerides James Buchananit:

The "order" of the market emerges only from the process of voluntary exchange among the participating individuals. The "order" is, itself, defined as the outcome of the process that generates it. The "it," the allocation-distribution result, does not, and cannot, exist independently of the trading process. Absent this process, there is and can be no "order."

(Tänud National Geographicu artikli huviorbiiti toomise eest John Doe'le)

Erineva kangusega alkoholsete jookide erinev maksustamine illegaalne?

Just ilmus huvitav uudis, mis peaks korraliku põntsu panema Eesti Valitsuse plaanidele tõsta kangema alkoholi aktsiisi:

Sweden should not be allowed to have higher tax on wine than on beer, a top EU judge has said.

The Advocate General of the European Court of Justice in Luxembourg said on Wednesday that the difference in taxes breaks EU law.

The European Commission is taking Sweden to court, arguing that the higher tax on wine is intended to benefit Sweden's domestic beer producers at the cost of foreign wine producers.

Väga huvitav.

Kui ma õieti aru olen saanud, siis Eestis läheb samuti õllest kangem alkohol (s.h. veinid) kõrgema aktsiisi alla, mis tähendab tänu meie Euroopa Liidu liikmelisusele, et kui nüüd tõesti selgub, et tegu on EL'i põhimõtetega vastuolus oleva seadusandlusega, siis tuleb ka meil enda reeglid üle vaadata ja aktsiisitõstmisest kas loobuda või tõsta ühtselt aktsiisi kõikidele alkoholi sisaldavatele jookidele.

Innovatsioonikursuse esialgne kava

Mul avanes hiljuti võimalus ühe erakõrgkooli jaoks kokku panna innovatsioonikursuse kava, mida parimal juhul hakkan andma ise juba sellel sügisel. Kuna Vabalogi lugejate seas on inimesi, kellele kursusekava võib huvi pakkuda, siis toon siin ära esialgse plaani.

Kõik täiendused, tähelepanu suunamised, ettepanekud ja kriitika on igati oodatud kommentaarides ja leiavad kindlasti ka vastukaja minu poolt. Muidu on plaanis teha ka seminare ja praktilisis harjutusi. Kuna innovatsioonist suurfirmades on materjali nii, et tapab, siis lähtusin enda kursuse komplekteerimisel pigem väikeettevõtja jaoks olulisest.

1. Linnade rollist innovatsioonis - rõhuasetus oleks linnade ning tihedalt asustatud piirkondade rollil tehnoloogia ja uute lahenduste väljatöötamisel (Jane Jacobs, Ed Gleaser, Richard Florida)
2. Ettevõtja alahinnatud roll innovaatorina - määramatuse ja teadmatuse rollist ja sellest, kuidas inimesed tajuvad ettevõtlusvõimalusi (Frank Knight, Joseph Schumpeter, Israel Kirzner)
3. Institutsioonidest ja nende evolutsioonilisest arengust - millist rolli on ajalooliselt mänginud institutsioonid innovatsiooni võimaldamisel ja kuidas mõista institutsioonide evolutsioonilist arengut (Douglass North, Joel Morkyr, Richard Nelson)
4. Esteetika kasvavast tähtsusest väärtuse loomisel - asjade esteetilisuse tähtsustamine kui võimalus, kultuur kui esteetilise innovatsiooni mootor ja inimeste suhetest asjadesse (Virigin Postrel, Tyler Cowen, Grant McCracken)
5. Innovatsioonisüsteemid riiklikul ja kohalikul tasandil - mis asi on riiklik innovatsioonisüsteem, milline on regionaalne ja mis on nende erinevused - kuidas innovatsioonisüsteeme mõista (Charles Edquist, B-A Lundvall, Björn Asheim)
6. Intellektuaalse omandi rollist innovatsioonis - intellektuaalse omandi ajaloost ja seda mõjutanud arengutest, alternatiividest ja põhjustest, miks alternatiivid pole sügavamalt juurdunud (Suzanne Scotchmere, Petra Moser, Michael Kremer)
7. Innovatsiooni mõõtmise problemaatilisusest - kuidas innovatsiooni mõõdetakse, millised on erinevused väike- ja suurriikide innovatsiooni mõõtmises, kuidas mõista erinevaid innovatsioonimõõtmisega seotud uuringuid (Zoltan Acs, David Audretch, Zvi Grilliches)
8. Informatsioon ja teadmised kui innovatsiooni allikas - absorbeerimisvõime, kognitiivne distants, informatsiooni ja teadmiste edastamisest ja rollist innovatsiooni võimaldamisel (Bart Nooteboom, Michael Polanyi, David Warsh, Paul Romer)
9. Innovatsiooni dünaamika ja elutsükkel – kuidas toimub ja miks toimub üleminek tooteinnovatsioonilt protsessiinnovatsioonile, kas innovatsioonilained on ennustatavad (James Utterback, Lennart Schön, kondratievi lained)
10. Innovatsioon Eestis 1918-2007 - kui innovaatilised on eestlased olnud ja millised on olnud peamised mõjutajad, põgus ülevaade Eesti tuntuimatest innovaatilistest lahendustest ja nende kujunemisest (Per Högselius, Linnar Viik, Marek Tiits)
11. Innovatsiooni liigitamine - millised on erinevused innovatsioonis erinevates sektorites, kuidas klassifitseeritakse innovatsiooni ja mille alusel seda tehaks (järkjärguline, radikaalne, tooted, teenused, protsessid, ärimudelid)
12. Globaliseerumine ja innovatsioon - miks osad piirkonnad on innovaatilisemad kui teised, mis takistab sarnase keskkonna loomist teistes piirkondades, mida tähendab globaliseerumine innovaatilistele ettevõtetele (Sillicon Valley, Medicon Valley, Singapur)
13. Innovatsioon praktikas - kuidas innovatsiooni soodustada, erinevate metoodikate (umbes 3-5) tutvustus ja millised on trendid ning kust on võimalik leida sisendeid innovatsioonile (Eric von Hippel, Robin Hanson, TQM)
14. Innovatsioonipoliitika Eesti täna - milles seisneb Eesti innovatsioonipoliitika, millised on peamised suundumused, millist rolli mängib Eesti majandusmudel, millist aga Euroopa Liit kohalike ettevõtete innovatsioonivõimes (suundumused, poliitika, meetmed, programmid)

Kursuse komplekteerimisel vaatasin, mida õpetatakse MIT'is, Harvardis, Berkley's, Rootsis ja Jaapani rahvusvahelises ülikoolis ning tundub, et minu arusaam sellest, mis on oluline, ühineb paljude teiste arusaamadega.

Osale salaja ehk parim lõik, mida tänal lugesin

Mis k****i pärast pusib riik projekte ilma nende tutvustamisele mõtlemata? Miks arvatakse, et sellised asjad reklaamivad ennast ise? Kas tõesti ei saada aru, et sellistes projektides peaks 2/3 auru minema just müügi ja turunduse ja kliendisuhtluse poole peale?

Jüri Kaljundi natuke pettunult nähtusest nimega Osalusveeb Teeme Koos. Soovitan.

Kui ma sellest keskkonnast esimest korda lugesin ja sellega tutvusin jäi mulle mulje, et tegu on mingi beetaga, et õige reklaamikampaania alles tuleb suure hurraaga, kuid tundub, et ma jäängi seda ootama.

Osalusveeb on tegelikult üks hea näide nähtusest nagu "wishful thinking".

Roy Strideri eksitav, pealiskaudne ja teadmatu arvamus...

mida ei saa kahjuks ükski mõtlev inimene tõsiselt võtta.

Miks?

Aga kui arvamusloo algus on juba eksitav ja fakte moonutav, siis mis mõtet on üldse edasi lugeda? Esimesest lõigust:

Olen päri Standard & Poor’si arvamusega, et Eesti majandust ootab ränk maandumine, mida on väitnud näiteks ka Financial Times.

Mida Standard and Poor's ütles võib lugeda siit ja ainus Financial Times'i artikkel, mis ligilähedaseltki võiks Raul Sillaste väiteid toetada, on terves ulatuses ära toodud siin.

Esimesel juhul on tegu hoiatusega, et kui samas vaimus jätkub, siis võib tõesti olukord kardinaalselt halvenda, kuid paralleelselt on ära toodud ka alternatiivne stsenaarium, mis on paljuski juba käivitunud:

Kui aga sisenõudlus ja sellega koos ka laenukasv peaks aeglustuma, leeveneks ka väline tasakaalustamatus ja paraneks majanduse stabiilsus. Eesti vastupanuvõime välisšokkidele kasvaks ning siis oleks ka tõenäoline, et riigi väljavaade muudetakse uuesti stabiilseks.

Teisel juhul on aga tegu artikliga, kus Eestit mainitakse mööda minnes ja artikli sisu on 95% Lätist ja viimased 5% jaguneb Eesti JA Leedu vahel.

Raul jätkab samas vaimus kui mitte veel jubedamalt soperdades siin ja seal natuke, tehes pigem inflatsiooni tõstvaid soovitusi omamate selget arusaama sellest, mis inflatsiooni üldiselt põhjustab ja millist rolli mängib EL intresside kujundamisel, mis Rootsi pankade filiaalidele Eestis odavat raha sellistes kogustes on toonud.

Mis on loo iva? Ärge ostke seda, mida te ei vaja. Mille peale tahaks irooniliselt küsida, et "so, what else is new?!"

Kas keegi suudab mulle öelda, miks ma peaks selliseid arvamuslugusid tõsiselt võtma või ajalehte, mis neid avaldab?

Blogger'is pealkirjade kirjutamisest - lahendus

Kes veel pole läbi mingi jumala õnnistuse kokku puutunud bloggeri pirtsakusega viimastel päevadel (aitäh reedene update!) pealkirjade kirjutamisele, siis õnneks on olemas ajutine ja lihtne lahendus:

In the meantime, please try moving your mouse pointer to the top edge of the title field instead of positioning the pointer at the center of the title field, in order to select the title field and enter a title for your post.

Seega, nihutage lihtsalt kursor pealkirja kasti ülemisse äärde ja siis on vähemalt pealkirja kirjutamine võimalik.

Blogger'i hingeelu lahkvad tegijad ise siin ja valvsad pilgud siin.

Institutsioonidest zeni ja ennustusurgudeni

Parem viidetele üles ehitatud postituse kui üldse mitte midagi. Samas vajavad nad mingit kommentaari, mis meeletult aega ei neelaks.

1. Arnold Kling kirjutab Douglass Northi institutsionaalsest lähenemisest majandusteadusele TCS Daily jaoks - Due North ja Adaptation and the Economy.

Miks lugeda? Turumajanduse üks nähtamatumaid pooli on institutsioonid ja mõistmata, kuidas need mõjutavad inimeste omavahelisi majandussuhteid ja seeläbi väärtuse loomist (või hävitamist) ei ole võimalik mõista majanduspoliitika tagajärgi ega erinevate alternatiivde võimalikust/võimatust. Vabaturumajandus ei tähenda institutsionaalset vaakumit vaid väga tugevaid mitte-formaalseid institutsioone.
Mida mina otsin? Kommunismi ja bürokraatia mõju majanduspoliitikale ja inimeste ootustele post-sotsialistlikes riikides ja eestlaste "rehepaplus" turumajanduse kontektstis.

2. Art De Vany võtab kokku kõik, mis inimesel on Zen'ist vaja teada, ühes lühikeses ja konkreetses postituses - All You Need to Know About Zen and the Tao

Miks lugeda? De Vany on võtnud väga kompaktselt kokku Zen'i keeruliste süsteemide teooria sõnavaraga.
Mida mina otsin? Zen on üks väljapääs sellest pidevast infotulvast ja rahutusest, mida kiiresti muutuv maailm endaga kaasa toob. Maailma keerulisuse ja ettearvamatusega tuleb leppida - selle vastu ei pea võitlema, piisab kohanemisest.

3. Freakonomics'i blogi ja James Surowiecki on mõlemad kirjutanud ennustustrugudest vastavalt postituses A Q&A With Intrade’s John Delaney ja artikli The Science of Success

Miks lugeda? Ennustusturud on ühed parimad informatsiooni agregeerijad ja nad mängivad üha suuremat rolli ka firmade otsuste tegemisel nagu millist toodet või teenust järgmiseks pakkuda, kuhu laieneda või mis suunda edasi arendada.
Mida mina otsin? Ma oleks peaaegu enda magistritöö ennustusturgudest kirjutanud (ainult, et puudus selles valdkonnas piisavalt pädev juhendaja) ja ma arvan, et sellel valdkonna potentsiaali on alles avama hakatud. Sisuliselt on enamus valdkonna arengutest aset leidnud viimase 5 aasta jooksul ja avalik saladus on, et nii HP kui Microsoft ja veel mõned suuremad firmad juba vaikimisi kasutavad ennustusturge firma siseselt.

Hardo Pajula, David Lynch, Zimbabve - üks lõbusam kui teine

Hardo Pajula arutleb Postimehes "jätkusuutlikuse" üle jõudes järeldusele, mille sarnast võis Vabalogis lugeda juba 2005. aasta juulis. Pajulale omaselt ei puudu ka sellest artiklist väike huumor:

Nii et kui järjekordne arvamusliider taas kord nõidusliku j-tähega sõna järele haarab, võiks ta proovida enne oma nutikusele helistada.

. . . . .

Väidetavalt on kõigi aegade üks paremaid portreerlugusid kirjutatud 1996. aastal David Lynch'ist David Foster Wallace'i poolt ajakirjale Premier. Tänu Lynch'i fännide asjalikusele võib artikliga nüüd tutvuda iga inimene iseseisvalt. Parim artikli stiili edastav lause:

The first time I lay actual eyes on the real David Lynch on the set of his movie, he's peeing on a tree.

Mind suunas Lynch'i juurde tagasi uus seriaal nimega John From Cincinnati, mis näib olevat üks lynchilikumaid seriaale üle pika aja. Muide, Lynch on hakkama saanud ka uue filmiga, mis näib olevat parajalt...heh...lynchilik.

. . . . .

Tänu välismeediablokaadile imbub Zimbabvest välja maruvähe uudiseid, kuid aeg ajalt on Mugabe trikkidest siiski kirjutatud. Tänane The Times avaldas lühikese, kuid seda masendavama artikli sellest, kuidas Mugabe võitleb inflatsiooniga:

Bread and other essentials all but vanished from shops and supermarkets in Harare yesterday after President Mugabe ordered a 50 per cent cut in prices.

Price inspectors and police, sometimes armed, descended on supermarkets in the Zimbabwean capital to enforce price controls. Their intervention followed the order issued by Mr Mugabe last week in an attempt to get to grips with rampant inflation.

The result was chaos. Bags of sugar burst open in struggles between shoppers who had streamed into supermarkets. Computerised checkouts jammed, unable to cope with the rapid price changes. There was further confusion when officials forced their way into storerooms and declared stock items to be “illegal hoarding,” and ordered all goods to be moved on to supermarket floors.

Inflatsioon on Zimbabves tänaseks umbes 10 000% aastas. Inimesed on näljased ja kaotamas lootust, sest igal järgmisel päeval on nad vaesemad kui eelmisel.

Sissetulekute võrdsuse mõõtmise ebaotstarbekusest

John V. C. Nye on majandusajaloolane, kelle kolimine George Masoni ülikooli äratas minus huvi tema loomingu vastu. Nye kirjutistest üks huvitavamaid ja just laiemat üldsust harivaid kirjutisi on avaldatud Library of Economics and Liberty poolt, kus Nye on kirja pannud mõned olulised täheldused ebavõrdsusest ja selle mõõtmisest.

Nye pöörab tähelepanu mitte niivõrd inimeste sissetulekute erinevustele vaid sellele, mida see sissetulek võimaldab osta ja kuidas see on võrreldav sellega, mida said endale võimaldada sadakond aastat tagasi vaid kõige rikkamad:

You had hot broth (consommé), roast beef, chicken, ham, lots of meats in aspic (i.e. salty Jello), maybe some fish or shrimp, various meat pies, stewed vegetables, a variety of breads and cakes, bread pudding, a few stewed or cooked fruits, and perhaps even an early sort of ice cream dish, along with coffee, tea, and fine wine. All the Brahmins of Boston and Swells of New York would have been suitably impressed by the variety and extravagance and would have been still further impressed had they been able to serve exotic out-of-season fruits like bananas or kiwi.

I don't think I need to prod the reader hard to realize that—except for the wine—this is essentially the typical menu of your basic Midwestern, eat-all-you-can $7.99 buffet. Indeed, the buffet would have more and better breads and fresher fruit and vegetables year round, while maintaining superior standards of hygiene in preparation and service. Compared to the fact that blue collar workers can have such food today on a regular basis without much effort, is it really so much better for the rich to be able to afford $200 a plate dinners or $400 bottles of wine? But if we judge inequality by what people can afford we will be blind to the fact that most of what ordinary people want to eat can be had for trifling sums and are therefore ignored. Indeed, progress at this level might be seen to count against the poor.

Tegelikult on mul sellele koluminile viitamisel ka teine põhjus.

Aeg ajalt peavad mõned inimesed vajalikuks mulle ette heita, et ma kaitsen "raha ükskõik mis hinnaga" ja inimesed on minu jaoks "vähem olulised". Mingeid näiteid kunagi ei vaevuta tooma, küll aga seda emotsionaalset ekskrementi minu suunas loopima. Viimane konkreetsem näide siis selle postituse kommentaaridest ja üks nahaalsemaid siit.

Mind ei huvita raha vaid see, milline ühiskonnakorraldus suudab pakkuda kõige suuremale hulgale inimestest kõige rohkem võimalusi ja see käib vältimatult läbi uue väärtuse loomise mitte aga olemas oleva ümberjagamise. Raha on kõigest selle väärtuse abstraktne kandja ja on pigem saanud kinnisideeks "vasakpoolset" poliitikat ajavatele inimestele, kelle elu ainult raha ümber näib käivat - kellelt kui palju võtta ja kellele anda, reaalne väärtuse loomine ei lähe aga suurt midagi korda.

Ebavõrdsust mõõdavad kõige usinamalt just "vasakpoolsed", kes ei suuda üle saada mõttest, et kellelgi on rohkem raha. Tähtis pole see, mis selle raha eest on võimalik saada vaid hoopis see, et kellelgi on rohkem.

Reaalsed võidud varjutab paljuski näiline abstraktsusest tulenev probleem.