T.S.Ellioti modernism luules

Eelpool juba mainisin, et islam pole suutnud modernismiga kohaneda samas kui kristlus on ja seda peamiselt progressi varasemale aeglasele tempole, mis võimaldas mitte niivõrd informatsiooni ja meelelahutust tarbida, kui ka mõelda elu olemuse üle maailmas, mis muutub kiiremini kui meie ise. Sageli on esialgu ainsaks märgatavaks jäljeks nendest muutustest kunst, mis suudab kajastada elamise ängi, segadust, absurdsust...tema talumatut kergust.

Sajandivahetuse (ikka 19st 20ndaks) kunstist ja kirjandusest suudavad isegi enamus keskkooli lõpetanuid tuua sobivaid näiteid, kuid ma ise sooviks tähelepanu juhtida T.S. Ellitoile, kelle luuletused nagu “The Waste Land” ja “The Hollow Men” mulle sügavat muljet avaldasid just tänu nende fragmenteeritusele ja isegi arhailisusele, mis suudavad edasi anda elu suurlinnas ja meie jätkuvaid püüdlemisi end lühikesed elud mingisse suuremasse konteksti panna; anda nendele väikestele kildudele, mis moodustavad terviku...tähenduse, mis modernismiga kaasneva pideva progressi varjus ja võimaluste valangus tunduvad kuhugi kaduvat.

Ellioti luule teeb ka üle pika aja jälle aktuaalseks ka tema usk, mis vähemalt minu arvates oli tingitud mitte niivõrd usust jumalasse, kuivõrd kindlusest ja väärtustest, mida kirik suutis tundlikule kirjanikule pakkuda segasel ajal, kus traditsioonid leidsid rohkem põlastust kui kunagi varem.

Lääne tsivilisatsioonis leidus tuhandeid inimesi, kes olid suutelised ja valmis modernismi teistele sõnastama ning näitama, kuid moslemite seas ei tundu neid praktiliselt üldse olevat. Need vähesed (Salman Rushide?), kes siiski midagi julgevad kirja panna, tõrjutakse ühiskondadest välja kui jumala teotajad ning lääne dekadentliku tsivilisatsiooni tallalakkujad. Iraani ajatolla arvates väärivad nad aga surma.

Traagiline vaatepilt seni kuni islamil pole oma T.S. Ellioti.

Aastavahetus on lihtsalt üks lõppev ring ümber päikese, kuid samas ka suurepärane võimalus mõelda elu, olemuse ja kannatuse peale, kust on ikka ja jälle võimalik välja noppida hetki, ilu ning elusid.

Head vana aasta lõppu ja huvitavat uue algust!

"Pindu teiste silmas näeb, aga palki enda omas mitte"

Kaldu arvama, et just võitlus islamofashismi vastu tuleb olema järgmiste aastate üks suurimaid väljakutseid. Sirvides aga tänaste ajalehtede aastalõpu kokkuvõtteid võiks arvata, et Prantsusmaa, Saksamaa, Hollandi, Rootsi, Norra ja Hispaania probleemid on nende endi omad ning pole eestlaste/eurooplaste mure. Lähis-Ida on kauge ja võitlus vabaduse eest totalitaarsetes ühiskondades jätkub samal ajal kui islami kodusõda usinalt ülejäänud maailmasse eksporditakse.

Loomulikult võiks minu märkusele vastata, et Eesti lehed peavadki Eesti “asja” kajastama, kuid ei kajastata ainult Eestis toimunut. Nagu ikka saab aastalõpu puhul erilise tähelepanu osaks USA, mis meie ajakirjanike käest korralikult “vatti” saab.

Postimees kiidab Michael Moore’i kui Tsivilisatsiooni häirekella, ennustab täiesti asjatult USA majandusele musta auku ja ega Päevaleht enda täheldustega eriti alla ei jäänud. Kummaline, et Eestis kirjutavad ajakirjanikud on praktiliselt pimedad Euroopa probleemidele, mille hulka kuulub nii immigrantide ühiskonda integreerimise ebaõnnestumine; aeglane majanduskasv, mis vägisi viitab stagneerumisele ja suutmatus reformida nii pensioni- kui tervishoiusüsteeme.

Jätkuvalt tõsised probleemid, mis asuvad väljaspool Euroopat, nagu Iraani sihikindel tuumaprogrammi arendamine ja Põhja-Korea tuumaprogramm, millega on sisuliselt asutud välja pressima raha ja humanitaarabi, mis läheb kahjuks pigem sõjaväelastele kui nälgivatele lihtrahvale.

2004. aasta ei olnud USAs ainult negatiivne vaid sisaldas ka ühte suurepärast õnnestumist: edukaid valimisi Afganistaanis. Kahju, et eestlased seda ei raatsinud välja tuua. Kuid miks?

Tõenäoliselt on ka Eesti meedia suhtumine äärmiselt üleolev ja kohati liigagi targutav. USAs jõuti sellel aastal nii kaugele, et blogid pälvisid piisavalt paljude inimeste tähelepanu, et isegi MSM (“mainstream media” ehk CNN, CBS, ABC, New York Times, Washington Post) pööras neile tähelepanu, sest alternatiiv oli ja on marginaliseerumine.

Üldisest tendentsist meediamaastikul võib lugeda Instapundit nimelise blogi autori Glenn Reynoldsi artiklist A Media Meltdown?:

The biggest problem is that, like most monopolists, they've spent so many years enjoying their position and not worrying about quality that they're left floundering now that competition is exposing their faults. Like the folks at GM who couldn't understand why people were buying Toyotas all of a sudden back in the 1970s, today's Big Media folks are shocked to see ratings and circulation numbers falling while readership for Internet sites skyrockets. And, like the auto executives, they're even starting to mumble about the need for protection.

Mõnevõrra ülevaatlikum on William Bennetti artikkel Wither The Mainstream Media?, kus autor annab ülevaate mõnedest tähtsamatest sündmustest, milles blogid olulist rolli mängisid või kuidas arvamust kujundasid nagu näiteks:

The value of the blogosphere, combined with talk-radio, teaches another lesson: the experts can often be wrong—not just about facts but about what people care about, and even who’s in charge. Seven months ago, I started a nationally syndicated radio show and only recently learned something very valuable. I began the top of my show two weeks ago with a menu of news items (as I always do), and I was prepared to discuss them, as well as a recent speech I had given on the meaning of the “moral values” vote in the 2004 election. I opened the phone lines and every single call—every single one—was about the Marine in Fallujah who had shot an Iraqi in a mosque, a news item I did not read in my opening menu of news. We even had calls from attorneys with Uniform Code of Military Justice experience offering up their pro-bono aid to this Marine. The lesson: the American people often care about something different, and know something more, than what the news providers want to provide or think the American people should care about.

Üks põhjalikumaid artikleid blogidest, Web of Influence, ilmus aga Foreign Policy’is. Autoriteks Daniel W. Drezner, Henry Farrell ning artikkel käsitles blogide rolli poliitilise diskussiooni kujundamisel nii USA kui ka Iraagis, Iraanis ja Hiinas. Mitmekülgne ja põhjalik artikkel nähtusest, mis lähimate aastate jooksul kindlasti hoogu juurde kogub ja endisest olulisemat rolli mängib:

Nevertheless, as more Web diarists come online, the blogosphere’s influence will more likely grow than collapse. Ultimately, the greatest advantage of the blogosphere is its accessibility. A recent poll commissioned by the public relations firm Edelman revealed that Americans and Europeans trust the opinions of “average people” more than most authorities. Most bloggers are ordinary citizens, reading and reacting to those experts, and to the media. As Andrew Sullivan has observed in the online magazine Slate, “We’re writing for free for anybody just because we love it…. That’s a refreshing spur to write stuff that actually matters, because you can, and say things you believe in without too many worries.”

Loomulikult on nii üht, teist kui kolmandat öelda ka Eesti blogimaastiku kohta, kuid see on eraldi huvitav teema, millele peatuks meeleldi pikemalt järgmise aasta esimeses postituses.

Islamofashism Hollandis - kas suutmatus kohaneda modernismiga?

New Yorkeri järgmise aasta esimesest numbrist (artiklid jõuavad internetti natuke kiiremini) võib leida Hollandi päritolu ameeriklase Ian Buruma kirja Amesterdamist Final Cut, mis käsitleb Theo van Gogh'i mõrva järgseid pingeid Euroopa kõige tolerantsemas ja vabameelsemas riigis:

This is the problem. Although Theo van Gogh was Dutch and was killed by a Dutch citizen, in the end this is not just a Dutch story but a Middle Eastern one imported to the heart of Europe. Mohammed Bouyeri, and hundreds like him, have plugged into a wider world of violent Web-based rhetoric and terrorist cells. The integration of Muslims in the Netherlands has not been a greater failure than anywhere else. But the country may have been less prepared for the holy war.
...
It was raining when I said goodbye to Paul Scheerder. The streets of Amsterdam-North, though bleak, looked peaceful enough. I said as much to Scheerder, who smiled thinly. “There is a lot of grief behind closed doors in this neighborhood,” he said. Then he mentioned a news segment about Theo van Gogh on Moroccan TV, and an interview it had featured with a Moroccan immigrant in Amsterdam. I asked Scheerder what the man had said. He thought for a moment and spoke softly: “He said that his death was just, and that he was punished by God.

Lääne tsivilisatsioon on läbi elanud enam kui sada aastat modernismi, mille käigus on maha peetud kaks laastavat sõda peamiselt Euroopas. Lähis-Idas pole aga midagi taolist toimunud. Sisuliselt elatakse seal veel praegugi paljudes kohtades nagu sada, kakssada, kolmsada isegi nelisada aastat tagasi ja seda isoleeritud ühiskondades, kus tolerants ei ole kunagi päevakorras olnud, sest kõik olid “omad”.

Inimesed elasid ja surid teadmata, mis asub järgmise mäekuru taga. Igasugune võrdlusmoment eluga Euroopas või USAs puudus ja seega tuli lihtsalt leppida sellega, mis elul oli pakkuda. Nigelast olukorrast pigistati välja parim, mis võimalik ja elati, vahel ennast surmajärgse eluga paradiisis lohutades.

Üleminek agraarühiskonnast modernismi oli Euroopas järkjärguline, tehnoloogia areng aga sugugi mitte nii frustratsiooni tekitavalt kiire kui praegu. Töö tehases ja hiljem kontoris laua taga ei osutunud võimalikuks üle öö. See protsess oli aeglane ja võimaldas nii sotsiaalsetel kui religioossetel institutsioonidel kohaneda muutustega, pehmendada seda üksildust, mis sageli kaasneb suurlinnas elamisega, kus sinu naaber võib olla inimene teisest maailma otsast, radikaalselt teistsuguse ja võõra maailmavaatega. Inimesed, kes sind päevast päeva aga ümbritsevad on võõrad, sageli nii välimuselt kui kommetelt. Sarnande kultuuriline ja sotsiaalne tagataust võimaldas lääne ühiskonnal modernismi võõrandavate ja turumajanduse kohati kalkide jõududega kohaneda nii inimestel kui neid toetavatel institutsioonidel.

Kristlus tegi 16. sajandil läbi ulatusliku reformi, mis vabastas inimesed dogmadest võimaldades neile mõelda vabamalt, loovamalt ja loomulikult iseseisvamalt. Islam ei ole sarnast reformatsiooni läbi teinud. Tundub, et seda on vaja nüüd rohkem kui kunagi varem, sest muidu ei ole islam suuteline olema piisavalt avatud muutustele, mis võimaldaksid usklikele toetust modernismi mõnikord liigagi halvavate tagajärgede ees. Loota ju loomulikult võib, kuid hetkeseis ei anna optimismiks just eriti põhjust.

Kui lääne ühiskond kohanes modernismiga aeglaselt aastakümnete kui mitte sadade jooksul (ja seda peeti kiireks!) ja sedagi kahe maailmasõjalise kulminatsiooniga, siis islamistlikest ühiskondadest tulnud tulevad enda keskaegse usuga ühiskondadesse, mis ei suuda neid enam õieti mõistagi. Esialgne kultuurishokk ja hämming asendub peaaegu nähtamatult frustratsiooni ja vihaga, sest kõik see, mis televiisorist vaadates tundub nii lähedane, on tegelikult kauge ja kätte saamatu. Frustratsioonist saab peagi viha, mida kütavad usujuhid, kes kangekaelselt kinni kesk- kui mitte kiviajas. Vahendid, millega nad enda ideoloogilist saasta levitavad on aga tehnoloogilise progressi ja sellega kaasneva modernismi viljad.

Satelliittelevisioon ja internet annavad viha ja sallimatust kuulutavatele imamidele ja fundamentalistidele võimaluse levitada enda sõnumit praktiliselt tasuta. Demagoogia ja propaganda, millega läänetsivilisatsioon tegi tutvust peamiselt Teise maailmasõja ajal on nüüdseks aheldatud institutsioonide külge, mis leevendavad ja kohati isegi neutraliseerivad propagandistliku negatiivsust Euroopas ja USAs.

Meie ühiskond suudab propagandaga kohaneda osaliselt tänu pidevale alistamisele reklaamidele, mis hoiavad meie skeptilisust jätkuvalt teravana - harjutavad meid läbi nägema tühistest ja näiliselt võrratutest lubadustest.

Inimene, kes tuleb aga sisuliselt keskajast ei suuda paigutada tema “väiksesse maailma” tungivat vaenu ja vihkamist õigesse konteksti - konteksti, kus tähtsat rolli mängivad tolerants ja isiklik vastutus koos arusaamaga, et enda tegude eest vastutavad kõik siin ja praegu mitte mingi haige ettekujutuse ees pärast surma. Eraldi problemaatiline on ka Lähis-Ida kultuuride kollektiivsus, kus indiviidi arvamus ei oma erilist tähtsust ning enamus on harjunud käskude täitmise ja isikliku vastutuse puudumisega, sest kui sa täidad käsku, siis sa ei vastuta tagajärgede eest. Mitmes riigis on see tendents teravust juurde saanud tänu kohaliku eliidi totalitaarsuse lembelisusele.

Olen varem selles blogis pööranud tähelepanu sellele, et islamil ja islamismil on vahe, kuid olen siiani hoidunud islamismi kutsumast selleks, mis ta tegelikult on: islamofashism. Paralleelid 1930ndate Itaalia ja Saksamaaga jäävad kõigil enda tõmmata, sest see teema on liiga lai, et ühes blogipostituses kajastamist leida.

Schopenhauer'i 38 väitlusvõtet

Ajakirja New Statesman raamatu arvustuste seast võib leida ühe vähem tuntud Schopenhauer'i raamatu The Art of Always Being Right . Raamat peaks käsitlema 38 retoorilist võtet, mis aitavad väitluse võita olenemata sellest, kas sul on õigus või mitte.

Isiklikust kogemusest võin kinnitada omavad tõde ja õigus omavadtähendust ainult, siis kui väitlus või diskussioon toimub inimeste vahel, kes tõesti soovivad tõele jälile saada. Kui teema on aga natuke keerulisem ja kuulajaid rohkem, siis lendab tõde aknast ja määravaks osutub hoopis retoorika.

Proovinud Eesti üliõpilasesindajate seas (läbi EÜL-i) propageerida vabatahtliku sõjaväeteenistust põrkusin üpris kiiresti inimeste otsa, keda ei huvitanud argumendid vaid pigem uljas retoorika. Kaalusin korduvalt sama rada minekut, kuid lootsin, et äkki õnnestub mul inimesi ikkagi sisuliste argumentidega ümber veenda. Nagu selgub arvustusest ja ühtlasi Schopenhauer'i raamatust ei saanud ma avaliku diskussiooni ivale päris pihta:

The melancholy aspect comes in the main premise of the book: that the point of public argument is not to be right, but to win. Truth cannot be the first casualty in our daily war of words, Schopenhauer suggests, because it was never the bone of contention in the first place. "We must regard objective truth as an accidental circumstance, and look only to the defence of our own position and the refutation of the opponent's . . . Dialectic, then, has as little to do with truth as the fencing master considers who is in the right when a quarrel leads to a duel."

Ajateenistus on üks nendest teemadest, mis leiab kindlasti selles blogis veel põhjalikumat kajastamist, sest ma pole sugugi loobunud ideest näha Eestis vabatahtliku ja elukutselist sõjaväge, mis ei määri enda mainet ajateenijatega.

Islami muutumisest islamismiks Euroopas

Eelmise nädala Päevalehes ilmunud Anna-Maria Penu arvamuslugu islamist oli tegelikult sügavalt solvav (üpriski pika ja põhjaliku vastuse küsimusele "miks" võib leida siit) kõigile neile, kes on jälginud meediat natuke terasemalt ning raatsinud silmad lahti hoida. Et selline vastutustundetu lugu sai üldse ilmuda ja et sellele mingit vastukaja ei tulnud näitab ka seda, et Eesti mõttehiiud, kas ei taha või ole valmis sellel teemal sõna võtma. Kas tõesti on eestlastele Euroopas toimuv tähtsusetu ja kauge? Võib-olla on vaikimine parem kui lausrumaluste kirja panemine (a la Penu), kuid mitte eriti.

Kahjuks ei ole aga islami ja islamismi kajastamine ka Euroopas suuremat märkimist leidnud ning kõige terasemaid vaatlejaid ja kirjutajaid Euroopa islami probleemidest peab otsima USAst.

Pikemat aega on Eurooplaste muredest ameeriklase pilgu läbi kirjutanud Christopher Caldwell, kelle artiklitele soovisin selle postitusega ka tähelepanu pöörata. Kuigi artiklid on ilmunud Weekly Standardis, ajakirjas, millele alguse pannud üks nimekamaid neokonservatiive William Kristol, ei tasu artikleid jätta lugemata.

Esimeses enda artiklitest Liberte, Egalite, Judeophobie kirjutab Caldwell islamist Prantsusmaal, probleemidest, mis on teist usku immigrantide tõttu teravamaks muutunud ja selle mõjust prantslaste ühiskonnale. Kuna artikkel on pikema poolne on ta jaotatud kaheks, esimene osa algab siit, teine aga siit.

Teises artiklis Holland Daze kajastab Caldwell olukorda Hollandis pärast Theo van Goghi mõrva ja selle tagajärgedest Hollandi ühiskonnale ja poliitilisele maastikule.

Kohustuslik lugemismaterjal kõigile, kes soovivad saada ettekujutust nendes kahes riigis toimuvast ilma mingite vabanduste või õigustusteta.

Lõpetuseks viitaks ka ühele enda kirjutisele, mis kajastab nii sotsialismi Euroopas, kui sellel negatiivseid tagajärgi islamiimmigrantide kogukonnas. Artikkel oli originaalselt kirjutatud EBS Tudengilehe välisüliõpilaskonnale, eriti aga hiinlastele.

Aega ajalt lihtsalt peab ka endale õlale patsutama!

Targad mehed Kyoto protokollist

Kuna maailm on ainult üks ja kliimamuutused mõjutavad meie kõigi elu, siis jääb Kyoto protokoll ka siin jätkuvalt päevakajaliseks teemaks. Varasemad postitused selles blogis samal teemal võib leida siit, siit ja siit.

Ühes varasemas postituses sai promotud Becker-Posner blogi ja meeldivaks üllatuseks oli näha selle nädalase teemana Kyoto protokolli ja kui täpsem olla, siis globaalsest kliima soojenemist. Beckeri käsitluse leiab siit, Posneri oma aga siit. Kuigi minu isiklikud hoiakud sarnanevad pigem Beckeri omadega, siis peab tunnistama, et Posner toob välja mitmeid seiku, millele tasub tõsisemalt mõelda nagu:

Private investment in technologies for reducing global warming by developing clear fuels or reducing emissions from the burning of the dirty ones could probably not be financed by the market, because of the cost and risk involved, unless inventors were allowed to obtain patents on these new technologies.

Üles jääb seega küsimus, kas Kyoto protokoll sellisena nagu ta praegu on soodustab või hoopis pärsib innovatsiooni, uute keskkonnasõbralike tehnoloogiate arendamist?

Istuda ja vait olla!

Mul pole vähimatki aimu, kuidas suhtuda millessegi näiliselt nii absurdsesse nagu seda on "sitzpinkler" liikumine:

The "sitzpinkler" movement, which started in Sweden a few years ago, has moved to Australia and Germany.

I won't go into detail. You can figure it out for yourself. "Sitzpinkler" is German for a man who sits in the restroom even when he doesn't have to. Otherwise, by demonstrating his "dominance" over women, he risks excommunication by the Left.

A newspaper called The Australian quoted a young woman named Jessica, a biologist, from the Swedish city of Uppsala: "All my friends demand that their husbands or boyfriends sit down," said Jessica."I think it shows respect for the women who clean.

"My brother, for example, would not dream of standing up. Among the young, leftish intelligentsia, there is also a view that to stand up is a nasty macho gesture."

Kui tõsiselt seda võtma peaks? Kas järgmiseks keelatakse meestel habemed ära? Kui see peaks nüüd tõesti tõsi olema, siis mis saab inimese vabadusest otsustada, kuidas ta enda looduslike vajadusi rahuldab? Keda kuradit see seisev mees segab, kui ta ise enda järelt koristada oskab või veel parem - sihtida?

Isalm ei ole probleem vaid islamism

Aeg ajalt võib kohalikes ajalehtedes kohata arvamuslugusid, mis jätavad liiga pealiskaudse mulje - neis nagu öeldakse midagi, kuid samas ei öelda kah. Lugenud läbi mõne sellise üllitise tahaks autorilt küsida, et mis oli loo mõte?

16. detsembri Päevalehe arvamusküljelt võis leida kellegi Anna-Maria Penu kolumni pealkirjaga "Nad ei ole äärmuslased, nende usk on islam". Kuna ei nõustu mitmete autori seisukohtadega ja pean islamismi üheks tõsisemaks probleemiks järgmise kümne (kui mitte rohkem) aasta jooksul, siis tooks välja seigad, mida artikli autor ei vaevunud ise mainima. Kas tahtlikult või lihtsalt teadmatusest jäägu iga lugeja enda otsustada. Päris tervet artiklit ei kavatse tsiteerida, pigem "paremaid palu".

Võtame muslimi naiste olukorra, mis on saanud islami kurjuse sümboliks. Euroopa “vabastajahing” lõi hiljuti välja prantslastel, kus haridusministeerium viskas koolist välja kaks islamitüdrukut, kes kandsid rätikut ning nii “uskude vahel vaenu ärgitasid”. Kuid sajandeid tagasi kandsid ka kristlased ja juudid rätikuid ning usumärgi oleme rätikust teinud meie ise.

Autor ei raatsi küll täpsustada, millist juhtumit ta silmas peab ning kust pärineb tema tsitaat, kuid seadus on seadus. Ta võib tobe olla, kuid ta ei ole salajane ega millegi poolest ülekohtune või suunatud ühe usu esindajate diskrimineerimisele. Penu jätab näiteks mainimata, et shikide turbanid, kristlaste ristid kaelas ja juutide peakatted on sama keelu all. Miks prantslased ususümbolid ära keelasid autor mainida ei raatsi. Ok, sellisel juhul saab seda lugeda näiteks Newsday 13. detsembri artiklist, kus pärineb ka järgmine tsitaat:

"The issue is not a piece of cloth," said Gilles Kepel, a member of the blue-ribbon commission that proposed the law banning what are called "ostentatious religious symbols" from public schools.

"The issue is building defensive citadels of identity. When you look at the people who are arrested for terrorist actions, you see how step by step, this evolution started with their sporting jellabas and growing beards. Then, they severed cultural links. And then they became easy prey [for] these jihadist generals."

Initially, Kepel said that neither he, nor most other commission members, favored the ban. "But after we heard so many girls testifying that they had been coerced to wear the scarf - including the story of a girl who has been torched to death in an area that was under control of a Salafi group south of Paris, we changed our view. . ."

"Either you nip this thing in the bud, or you allow the development of a separate society until one day, one of these kids stabs a Theo Van Gogh," he said, referring to the killing of the Dutch filmmaker last month by a Dutch-Moroccan radical.

Kui aga inimene tõesti tunneb, et tema religioon on talle nii tähtis, et ta ei saa pearätist loobuda, siis ta teab ka selle valiku tagajärgi ning võib alati valida erakooli, kus kõnealune seadus ei oma mingit tähendust. Tegu on sekulaarse riigiga, mis soovib seda sekulaarsust riigi poolt finantseeritud institutsioonides säilitada. Anna-Maria jätkab:

Teine ja tõsisem asi on kellelegi hariduse keelamine. Need teismelised tüdrukud olid klassi priimused. Ei nende usk ega nende albaania immigrantide perekond nõua rätiku kandmist, ent nagu teismelistel ikka, tekib tahtmine oma identiteeti rõhutada. Mida suutis Prantsusmaa aga tõestada? Ja kellele?

Kellelgi ei ole haridust keelatud, lihtsalt sa saad tasuta haridust riigilt teatud tingimustel, millest üks on kuuletumine kohalikule seadusandlusele. Kui sa ei suuda seadust austada ega sellest kinni pidada, siis pole sul ka õigust tasuta haridusele. Alati jäävad aga erakoolid.

Prantslaste lähenemist võib aga veel vaadelda kui katset lastele juba varajasest east selgitada, et seadused ei ole "neile kohalikele" vaid "meile kõigile" ja nende täitmata jätmisel on omad tagajärjed. See, et mõni soovib aga enda identiteeti rõhutada praegu pearätiga võib tähendada hiljem identiteedi rõhutamist näiteks pommiga või vaenuga teiste vähemuste vastu.

Nii jääbki meile mulje, et islam vajab hädasti lääneilma abi, sest nende naistel puuduvad igasugused õigused, neid pekstakse kodus ja tapetakse tänaval. Kästakse avalikes kohtades käia pealaest jalatallani kaetuna, rääkida, mida mees kodus õpetab, ning võõraste inimestega on keelatud sõnagi vahetada. Koraan peab meest ja naist võrdseks, keegi ei kuulu kellelegi. See on islam.

Nii et selline on siis islam - äkki kulub siia üks tsitaat koraanist:

Surah 4:34 - Men have authority over women because Allah has made the one superior to the other, and because they spend their wealth to maintain them. Good women are obedient. They guard their unseen parts because Allah has guarded them. As for those from whom you fear disobedience, admonish them and forsake them in beds apart, and beat them. Then if they obey you, take no further action against them. Allah is high and supreme.

Artikli autor aga jätkab enda mõttekäiku:

Teine asi on nende riikide kultuur, kus seda ususeadust ei täideta. Afganistanis on naiste olukord tõesti kohutav, nagu ka Saudi Araabias. Sealsetele naistele on keelatud haridus, töötamine jm inimõigused, ent siin pole tegemist islami põhiolemusega, vaid usu äärmusliku tõlgendamisega. Araabia Ühendemiraatides seevastu võivad naised kas või taksot juhtida. Omaanis, Kuveidis ja Bahreinis moodustavad naised 50% üliõpilastest, juba kümneid aastaid on neil hääleõigus ning 1999 nimetas Bahrein Prantsusmaale oma esimese naissaadiku.

Ma ei tea, kus Anna-Mari viimased kaks aastat on olnud, kuid Afghanistaanis peeti hiljuti valimised, kus naised said salajasel hääletusel hääletada kelle poolt soovisid, haridus, töötamine ja inimõigused on aga taas naiste igapäeva elu üks osa. Seda aga mitte mingi uue islamliku valgustusajastu vaid "lääne-maailma" sekkumise tõttu.

Loomulikult on igas religioonis äärmuslike sekte, kuid vähestel neist on Wahhabi islamistide rahalise resursse, mille tulemusena levitatakse mitte araablastele koraane, mille tõlked on olnud..."loomingulised". Nagu kirjutab Stephen Schwartz Weekly Standardis:

The Wahhabi Koran is notable in that, while Muslims believe that their sacred text was dictated by God and cannot be altered, the Saudi English version adds to the original so as to change its sense in a radical direction. For example, the opening chapter, or surah, is known as Fatiha, and is recited in Muslim daily prayer and (among non-Wahhabis) as a memorial to the dead. The four final lines of Fatiha read, in a normal rendition of the Arabic original (such as this translation by N.J. Dawood, published by Penguin Books): Guide us to the straight path, / The path of those whom You have favored, / Not of those who have incurred Your wrath, / Nor of those who have gone astray.

Aga kolumnist jätkab innukalt:

Tõsi see on, et araabia maades pole naised avalikus elus nii nähtavad, kui läänes harjunud oleme. See aga ei tähenda, et kodus istuvad nad ainult köögis, teevad, mida mees käsib. Me tahame nii meeleheitlikult sobitada oma stereotüüpe teistesse kultuuridesse, et unustame vaadelda neid objektiivselt: mida nõuab islaminaiselt usk, mida kultuur ning mida riik, kus ta elab.

Eelnevat nimetaks mina kultuurseks relativismiks, mille varjus lubatakse teistes kultuurides teha asju, mis meie kultuuris ei oleks aksepteeritavad nagu näiteks naiste löömine või inimeste õigustatud tapmine, sest nad on mõnda teist usku. Ja kuigi arvamusloo autor luges prantslastele loo alguses moraali, siis nüüd tuleb järsku vaadelda, mida nõuavad kultuur ning mida riik.

Nii mõneski muslimi peres on mees naise endale allutanud, ent sama toimub ka läänes. Mõnes kodus valitseb perevägivald, nagu ka Eestis. Mõistame hukka naiste rõhumise osas islamimaades? Väga hea, aga miks ei tee me sedasama kõvahäälselt meie oma koduõues? Ka paljud Eesti naised kannatavad pideva koduvägivalla all ning endiselt puuduvad seadused, et ohvreid kaitsta ning neile õigusi anda. Peame oma kohuseks päästa enne islami naised ja siis vaatame, kas ka oma naiste jaoks aega ja tahtmist üle jääb...

Läänes vähemalt tegeletakse aktiivselt selle probleemiga ega poeta usu varju peitu, samas kui kultuursest relativismist vaimustunud heidavad islami kriitikutele ette, et nad ei arvesta kultuurilise kontekstiga. Aga ei valu ega kannatus arvesta kultuurilist konteksti - ei küsi, mida sa usud või kellele kuuletud.

Muhameedlased ei taha, et läheme enda algatusel neile õpetama, kuidas peab 21. sajandi inimene elama. Kellelegi ei meeldi, kui mõni võõras, kellel pole meie väärtustest, tunnetest ega mõtetest õrna aimugi, oma nina meie asjadesse topib. Aga mõistame hukka neid, kes ei ole ega tahagi kunagi saada selliseks, nagu oleme meie. Täiesti loomulik, et neil ei ole mingit isu islamikaugete inimeste suust kuulda, kuidas õiged inimesed tegelikult peaksid käituma, tundma ja mõtlema. Ainuke, mida sel moel tegutsedes saavutatakse, on tõrge kõige vastu, mis lääne kultuuris head on.

Probleem on selles, et mitmed islami usulised ei ole suutnud kohaned modernismiga ja sellest tingitud sotsiaalsete muutustega. Probleem ei pruugigi niivõrd olla religioonis, kui religiooni poolt seatud piirangutes, mis soosivad totalitaarseid reziime, kus teatud osa ühiskonnast (naisi) julmalt represseeritakse ja ei kohelda kui võrdväärseid meestega. Ideaalne näide sellest on Iraan ja Leyla M-i juhtuma, millest kirjutas The Independent:

In an interview on a Persian-language website, the 19-year-old says she was forced into prostitution by her mother at the age of eight. Amnesty International refers to reports that say she was repeatedly raped, bore her first child aged nine and was passed from pimp to pimp before having another three children.

...

Iranian press reports say Leyla was charged with controlling a brothel, having sex with blood relatives and bearing an illegitimate child. Amnesty says the court refused to admit social workers' evidence of her young mental age and convicted her on the basis of confessions.

Lugu läheb sealt edasi ainult masendavamaks. Sarnased lood ei piirdu aga Iraaniga. Mitmes islamiriigis on onud või vennad tapnud enda sugulasi, sest need olid kedagi natuke valesti vaadanud. N.n. autapmistele ei järgne meestele enamusel juhtudest mingit karistust.

Laske neil õppida ülikoolides, ringi reisida, kohelge neid võrdsetena ning siis, oma maale tagasi minnes, annavad nad edasi tarkusi, mida heaks peavad. Murrang peab tulema nende oma rahva seast ja mitte oliiviokstega kaetud relvade sihiku all.

Jah, seda kõike on tolerantselt proovitud ja tulemused on teada: New Yorgi enesetapu rünnakud ja Madriidi rongide pommitamised. Mõlemad terroriaktid olid ellu viidud inimeste poolt, kes kuritarvitasid teiste riikide külalislahkust. Mõlemates terroriaktides kahtlustatavad on ka ülikoolis käinud. Aga kuidas saab tulla murrang rahva seast, kui rahvast represseeritakse ja intimideeritakse? Artikli kõlavate sõnade taga laiutab intellektuaalne lohakus, mida võimaldab just kultuurne relativism.

Jah, võibolla ühel heal päeval hakkavad ka kohalike seast sirguma tolerantsemad ja modernismile vastuvõtlikumad inimesed, kuid mis me seni teeme? Vaatame kõrvalt, kuidas vaimse puudega inimesi vägistatakse, prostituutidena kasutatakse, et hiljem siivutuse eest surma mõista? Me teame väga hästi, mis on kõrvalt vaatamise tulemus - 11. september! Represseeritud inimesed otsivad ja vaatavad ikka potentsiaalsete vabastajate poole ja neist kõige tõenäolisem on USA - vabaduse kaitsja, võimaluste maa, mis...ei tee mitte kui midagi. Tehes mitte kui midagi nad aga vaikimisi toetavad neid samu represseerivaid institutsioone, mis ajavad aga kõik kohalikud hädad läänemaailma imperialistide kaela. Mis jääb neil inimestel üle kui pöörduda usu poole, loota et nende fanatism neile paradiisis 72 neitsit võimaldab. Lihtsalt ootamine ei ole lahendus. Lootus üksi, ei ole lahendus.

Teine lääne inimest häiriv teema on muslimite elama minek mõnda Euroopa riiki. Nad on tavalised töölised, kes palvetavad korra nädalas ning ülejäänud aja teenivad raskelt tulevat raha. Kas keelame nende õiguse elada, kus neile pähe tuleb, ainuüksi nende usu pärast? Meie aga võime minna elama, kuhu tahame, eks ole. Ja kohelda kõiki muslimeid kui võimalikke terroriste? Samamoodi nagu paljudes Euroopa piiripunktides vaadati alles mõne aasta eest kõiki Eesti tüdrukuid kui prostituute ning Eesti poisse kui narkodiileritest mõrvareid ja varganägusid. Kahtlen sügavalt, kas see tuha all hõõguva konflikti lahendamiseks parim tee on. Ennekõike tuleks neid tundma õppida, sest teadmatus tekitab hirmu.

Läänemaailmas on muslimitega kõige suuremad probleemid seal, kus neil on võimalus mitte töötada vaid elatuda sotsiaalabist. Probleemsed on just need islamienklaavid, kus inimesed ei taha ega saa tööl käia, kas hariduse või võimaluste puudumise tõttu. Selle asemel hulgutakse mööda tänavaid ja oodatakse järgmist sotsiaalabi tsekki, vahelduseks mõnes moshees mõnda radikaalsemat imami kuulates, kes soovitab dekadentlikule läänele lõpp teha.

Kristlased ja muslimid saavad kõrvuti ja rahus elada. Hispaania on selle tõestuseks hea näide, kus muslimeid elab juba napilt üle miljoni, kultuurid on segunenud ning hispaania keele sõnaraamatus on 4000 araabia päritolu sõna. Ja vastupidi siit-sealt kuuldud väidetele ei karda kohalikud, ka mitte Lõuna-Hispaania andaluuslased, et muslimid tahavad seal oma keskaja võimu taastada. Pange tähele, et hispaanlastele, kes selles reaalsuses päevast päeva elavad, ei tule pähegi islamit ja selle usu järgijaid kõige halva põhjuseks pidada. Miks? Sest nad tunnevad neid.

Lõpetuseks olemegi välja jõudnud punkti, millest oleks pidanud võib-olla hoopis alustama. Mina usun, et nagu enamus kristlasi nii on ka enamik moslemeid inimesed, kes tahavad lihtsalt elada enda elu ning kasutada neid võimalusi, mis neile avanevad enda elu paremaks korraldamiseks. Probleemiks ei ole islma vaid islamism, mis koondub peamiselt Wahhabi islmai nime taha.

Islamism on sallimatu ning iga mitte Wahhabi islamit jälgiv inimene on väärtusetu, tema surm ei maksa midagi. Siia hulka kuuluvad ka teiste islami koolkondade järgijad nagu igapäevased pommitamised Iraagis tõestavad. Need inimesed ei ole huvitunud dialoogist või paremast elust maa peal. Nad ei ole huvitatud võrdsusest, tolerantsusest ega mingist kultuurilisest dialoogist. Need inimesed tahavad tõesti taastada keskaega, kuid õnneks julgevad veel mõned neile vastu hakata.

Islami suurimaks probleemiks on tema radikaalseima koolkonna esile kerkimine. Wahhabi islami imamide domineerimine mosheedes ja nende finantseeritus Saudi nafta sheikide poolt tekitab olukorra, kus meediat jälgides jääb mulje nagu selline see islam ongi. Piir ehtsa ja Wahhabismist immutatud islami vahel jääb paljudele arusaamatuks ja tundub, et on ka üheks peamiseks Euroopa passiivsuse allikaks. Samas on viimase aja sündmused Hollandis näidanud, et kuskile tuleb tõmmata piir.

Tolerantsus on igati kiiduväärt nähtus nagu ka teiste kultuuride tundma õppimine, kuid see ei saa olla ühepoolne protsess. Sellest, et meie kuulame ja sallime ei piisa. Vaja on, et ka moslemid üritaksid mõista meie institutsioone, kombeid ja oleksid valmis kuulama kriitikat ja argumente mitte nende esitajatele kohe kallale minema.

Kui sa tahad mind tappa ainult sellepärast, et ma olemas olen, siis ei ole sulle vähemalt minu (meie?!) ühiskonnas ruumi - sa ei ole teretulnud.

Kiired päevad...

Kuna mõned tulekahjud tööl vajavad kustutamist, siis jätkub regulaarsem postitamine lähipäevadel.

Amazon Theater: innovaatiline turundus

Mida luksuslikum ja kallim on kaup seda keerulisema on seda müüa, eriti kui tal puudub praktiline väärtus. Reklaamid ei ole kunagi olnud populaarsed ja inimeste kalduvus reklaamide vaatamise asemel hoopis endal võileiba või popcorni teha on sõnumi jõudmise tarbijani teinud problemaatilisemaks.

Turunduse guurud jõudsid sarnase järelduseni nii 25 aastat tagasi, kui erinevad tooted hakkasid ilmuma filmidesse endisse. Loomulikult võis peategelane ka süzeest tingitult juua Coca-Cola asemel Pepsit, kuid iga aastaga tunduvad sellised kokku sattumused üha ebatõenäolisemad.

1990ndatel esilinastusid kaks filmi Mission: Impossible ja Independence Day. Mõlemas filmis mängis üllatavaltki suurt rolli PowerBook, Apple Computers'i poolt tehtud sülearvuti. Tunnistust sellest, et sülearvuti ei sattunud filmi päris juhuslikult, olid eraldi seisvad reklaamklipid, millega võib tutvuda vastavalt siin (M:I) ja siin (ID4).

Inimene harjub aga kõigega. Toote paigutused filmides on nüüdseks lihtsalt veel midagi, mida enamus inimesi on õppinud ignoreerima vaatamata toote paigutajate ambitsioonikusele, mille kulminatsiooniks on selline film nagu Cellular (2004). Sisuliselt on tegu Nokia telefoni pikendatud reklaamiga, mis kahjuks jätab inimesed passiivseteks vaatajateks, kes saavad ainult pärast nentida, et filmi sangar ei olnud inimene vaid hoopis telefon. Traditsiooniline formaat ja paljuski elukauge ja pingutatud süzee ei mõjuta inimesi vaid jätab nad ükskõikseks.

Vaja oli uut lähenemist. Midagi, mis on rohkem filmi kui reklaami moodi ja omab võib-olla isegi kunstilist väärtust.

2001. aastal otsustas BMW just taolise projekti kasuks. Valmis rida lühifilme, mille tegijateks olid mitte mingid tundmatud nimed vaid omaala tunnustatud professionaalid nagu Clive Owen, Madonna, David Fincher, Ang Lee, John Woo jt. Loomulikult jäi näitlejate kõrval filmi peastaariks ikkagi auto. Lühifilmide põhine lähenemine osutus võimalikuks peamiselt tänu internetile, mis on ideaalseks levituskanaliks. Nüüd ei pea mitte reklaam jõudma inimeseni vaid inimene otsib üles reklaami/filmi. Selline lähenemine eeldab aga kahte asja: kvaliteeti ja valmisolekut sellesse kvaliteeti investeerida.

BMW filmide edu kriitikute ja inimeste seas andis põhjust isegi teiseks seikluste rohkeks hooajaks. Internet kui meedium, mis seab kvaliteedile nagunii teatud piirangud, on odav, sundides piiratud ressursse suunama hoopis originaalse kunstilise lahenduse kujundamisele.

Üks asi on müüa midagi luksuliku ja suurt - midagi mis on staatuse sümbol - kuid hoopis raskem on müüa filmide kaudu näiteks käekella, lipsu või kardinaid, kuid just seda üritab teha Amazon Theater. Tegu on märkimisväärse arenguga, kus Amazonis sisseoste sooritavad inimesed saavad muidu nii staatilisse atmosfääris tuua vaheldust väikseid lühifilme vaadates. Igal filmil on oma lehekülg, kus nimekiri asjadest, mis filmis suuremat või väiksemat rolli mängisid. Enamus neist on aga piisavalt odavad, et langeda impulsiivostu kategooriasse - loomulikult ameeriklastel jaoks rohkem kui eestlastel.

Kuna eelarve tundub Amazonil olevat mõnevõrra piiratum, kui BMW filmidel, siis kompenseeritakse leidlikkuse ja interaktiivsusega nagu filmis "Do Geese See God?" Samas ei ole loobutud tuntud nimedest ja nägudest, vähemalt neist, kes on millegi uudsega nõus kaasa minema.

Kuuldused Amazoni lühifilmide edust on andnud alust spekulatsiooniks, et esimesed 5 lühifilmi ei jää viimasteks ja lisa on tulemas!

Intellektuaalne maiuspala ehk Becker-Posner

Viimase nädala jooksul on blogosfääris majandust ja juurat käsitlevad blogid kihisenud elevusest, sest kuskilt sai alguse jutt, mille kohaselt pidid Gary Becker ja Richard Posner peatselt blogimist alustama.

Kuulujutud ei püsi kuulujuttudena blogosfääris aga eriti kaua - nad kas lükatakse ümber mõne eksperdi või informeeritud inimese poolt või leiavad kinnitust ja moonduvad faktideks. Ei möödunud päevagi kui see kuulujutt kinnitust leidis. Mõni tund hiljem avaldati juba mitmetes blogides Becker-Posner blogi aadress.

Miks aga mehed ikkagi blogima otsustasid hakata. Nagu Posneri sissejuhatav postitus elegantselt selgitab:

Blogging is a major new social, political, and economic phenomenon. It is a fresh and striking exemplification of Friedrich Hayek’s thesis that knowledge is widely distributed among people and that the challenge to society is to create mechanisms for pooling that knowledge. The powerful mechanism that was the focus of Hayek’s work, as as of economists generally, is the price system (the market). The newest mechanism is the “blogosphere.” There are 4 million blogs. The internet enables the instantaneous pooling (and hence correction, refinement, and amplification) of the ideas and opinions, facts and images, reportage and scholarship, generated by bloggers.

Samas postituses antakse teada, et mehed kavatsevad enda blogi täiendada igal esmaspäeval...vähemalt esialgu. Esmapilgul võib jääda mulje, et seda on natuke vähe, kuid tegu on intellektuaalsete hiiglastega, kellest ühel on taskus isegi Nobeli preemia. Vahetu (mitte siis kui ilmub artikkel vaid täna ja tasuta!) ligipääs nende meeste mõtetele ilma mingi filtrita on veel üks märk sellest, kui väärtuslik ressurss on internet ja millist rolli etendavad selles ülemaailmses võrgustikus blogid.

Kuna esmaspäev on juba selja taga, siis on meeste poolt tehtud ka esimesed postitused, mis käsitlevad ennetavaid sõdu, seega kaudselt ka Iraagi sõja legitiimsust. Posner kirjutab:

While the probability of a future attack is always less than one, the expected cost of the future attack—the cost that the attack will impose multiplied by the probability of the attack—may be very high, perhaps because the adversary is growing stronger and so will be able to deliver a heavier blow in the future than he could do today. It may be possible to neutralize his greater strength, but that will require a greater investment in defense.

ja Becker lisab omalt poolt:

The degree of certainty required before preventive actions are justified has been considerably reduced below what it was in the past because the destructive power of weaponry has enormously increased. Perhaps most worrisome, the power of weapons continues to grow, and to become more easily accessible. Critics of preventive wars and other preventive actions against rogue states and terrorist groups ignore these major changes in weaponry and their availability. Democratic governments have to recognize that they no longer have the luxury of waiting to respond until they are attacked.

Eestlaste jaoks ei ütle nende meest nimed vist suurt midagi, sellepärast soovitan blogi esimese postituses olevaid linke järgida. Omalt poolt lisan viite ühel intervjuule Posneriga ja viite Beckeri autobiograafiale Nobeli preemia koduleheküljel. Võiks arvata, et Posner on paari nõrgem lüli, kuid ma arvan, et selle väärarusaama peaks siin asuv ilmunud artiklite nimekiri ümber lükkama. "Wau"-faktor kümnepalli skaalal: 11!

Probleeme jumalike dekreetide täitmisega

Mis juhtuks, kui Jumal paluks mõnel tänapäeva Noal ehitada laev, et päästa ülemaailmsest uputusest vähemalt mõned hinged? Out of Control nimeline blog vastab sellele küsimusele ja tundub, et üprsiki tõe truult:

"In one year I am going to make it rain and cover the whole earth with water until all is destroyed. But I want you to save the righteous people and two of every kind of living thing on the earth. Therefore, I am commanding you to build an Ark."

In a flash of lightning, God delivered the specifications for an Ark.

Fearful and trembling, Noah took the plans and agreed to build the Ark.

"Remember," said the Lord, "You must complete the Ark and bring everything aboard in one year."

Exactly one year later, a fierce storm cloud covered the earth and all the seas of the earth went into a tumult. The Lord saw Noah sitting in his front yard weeping.

"Noah." He shouted, "Where is the Ark?"

Loe edasi siit!

Isikupõhine alternatiiv ravikindlustuses

Keskmine eestlane on täiesti loomuliku tõena omaks võtnud ütluse: “Arsti juures käiakse ikka tervelt”. Põhjus on selge kõigile, kes on soovinud haigekassasse makstud raha eest ka natuke tõsisemat ravi saada siis, kui probleem ennast tunda annab, elukvaliteeti häirima hakkab, mitte kui sa suremas oled.

Kohati lausa maagilisest kui mitte võimatust kombinatsioonist – tõhus, kiire ja kvaliteetne – saavad enamus eestlasi unistada aga pikkades järjekordades oodates. Alamakstud meditsiinitöötajatele mingeid etteheited teha tundub aga kuidagi kohatu, streigiga ähvardamine aga liigagi õigustatud

Praegune süsteem on kokku varisemise äärel, sest tsentraliseeritud meditsiinisüsteem ei suuda kohaneda demograafiliste muutustega ega Euroopa Liidust tulevate turumajanduslike motivaatoritega, mis meie noored spetsialistid välismaale meelitavad. Ühelegi inimesele ei saa pahaks panna parema elu otsimist mõnest teisest riigist, kuid mõnevõrra problemaatiline on nende koolitamine riikliku koolitustellimuse alusel, mida finantseeritakse aga maksudest .

Üks lahenduse on noorte arstide välismaale mineku takistamine mingi kohustusliku Eestis töötamise perioodiga, kuid see tähendab ainult seda, et kogemusteta noorte asemel põgenevad paremale palgale hoopis vähegi kogenumad arstid ja kirurgid, need kellest meil on kõige rohkem puudust.

Teine lahendus on aga isikupõhine ravikindlustus, kus kolmeteistkümnest protsendist mis praegu läheb Haigekassase, jääb näiteks 10% inimesele endale, mille ta saab investeerida vastavalt ravikindlustuspoliisi, mida tema rahakoti paksus talle lubab.

Isikupõhine süsteem on tõhusam, kiirem ja kvaliteetsem. Eraldi eelis on aga meditsiinitöötajate palgad, mida ei määraks enam jäik riigi eelarve vaid hoopis konkurents, kvaliteet ja kiirus. Inimestel oleks valik. Tõsi, isegi isikupõhise süsteemi puhul ei pruugi kõik arstid Eestisse jääda, kuid kindlasti oleks selline süsteem nii noorte kui kogenud arstide jaoks atraktiivsem.

Kahtlemata ei ole isikupõhine süsteem täiuslik ja kriitikuid leidub talle samuti, kuid praegusesse puudulikku süsteemi, mida nii mõnedki inimesed kuritarvitavad, jätkuvalt üha suuremaid koguseid raha pumbata ei ole samuti lahendus. Isikupõhisel süsteemil on lisaks eelpool mainitud otsestele ka mitmeid kaudsed eelised.

Kuna inimesed maksvad enda tervishoiu eest läbi maksude, siis puudub paljudel selge seos saadud teenuse ja selle maksumuse vahel. Inimesed, kes harrastavad ebaterveid eluviise, ei taju seetõttu seost tervisehädade ja nende põhjustajate nagu näiteks suitsetamise, liigne alkoholi tarvitamine või ülekaalulisus vahel. Praegune süsteem ei soodusta terveid eluviise, sest tagajärgede ravimise eest maksab riik samas kui isikupõhine lähenemine annaks ebaterveid eluviise harrastavatele inimestele valiku: kas maksta kõrgemat hinda kindlustuse eest või valida tervislikum eluviis. Ela nii nagu tahad, kuid vastavalt enda valikutele ka maksad. Tõenäoliselt motivatsioon enda tervise eest paremini hoolt kanda isikupõhise süsteemi puhul tõuseb.

Paljud inimesed on täheldanud, et praegune süsteem on mäda ja tuleb valmistuda ulatuslike reformide läbiviimiseks vaatamata sellele kui ebapopulaarseks erinevad reformid Eesti Vabariigis on saanud. Kahju ainult, et reformiks peetakse kulutatavate summade suurendamist mitte põhimõttelisi muudatusi, mis ka kõige paremal juhul suudavad praeguse ravikindlustus mudeli eluiga pikendada, kuid mitte päästa.

Enamus Euroopa riike peavad järgmiste aastakümnete jooksul toime tulema tõsiste demograafiliste kriisidega, mille üheks ohvriks on kindlasti riiklik ravikindlustussüsteem, mis põhineb solidaarsusele. Esimesed sammud selles suunas on tehtud isegi Rootsis. Mis jääb siis üle Eesti sugusel vaesel väikeriigil, mille rahvas on välja suremas, arstid aga piiri taha põgenemas?

Lühidalt "rootsi mudelist" ja selle võimalikusest Eestis

Kuidas on võimalik rikas ja edukas riik, mis samal ajal omab ulatusliku heaolu dimensiooni? Eesti sotsiaaldemokraadid kordavad jätkuvalt, et me peaks Soome ja Rootsi heaoluriikidest eeskuju võtma, seda eriti aga Rootsist, mis sai 1930ndatel isegi omanimelise mudeli. Mida sotsiaaldemokraadid aga ei maini on nende riikide edukuse ja majanduse praegune seis võrreldes varasemaga. Nad ei tunnista, et paljud probleemid on alguse saanud just sotsiaaldemokraatlikust poliitikast.

Rootsit tuuakse üha jälle ja jälle välja kui eeskuju, millest Eesti peaks õppima või mida järgima. “Rootsi mudeli” propageerijad ei taha aga tunnistada, et sotsiaaldemokraatia oli Rootsis edukas ainult ajutiselt, kuni hakkas enda raskuse all kokku vajuma. Praegu liigub Rootsi liberaalsema majanduspoliitika suunas, mis on piisavalt paindlik, et vastata 21. sajandi väljakutsetele nagu elanikkonna vananemine ja vähenemine, suure hulga immigrantide ühiskonda integreerimine ning globaliseeruvas maailmas konkurentsis püsimine.

Rootsi arenemine “heaoluriigiks” oli võimalik tänu 60. liberaalsele kapitalismiaastale, 1870-1930. aastani. Esimest korda pääsesid sotsiaaldemokraadid võimuleja 1930ndal aastal ja asusid kohe “heaoluriiki” ehitama. Enne sotsiaaldemokraatide võimule tulekut oli Rootsi arenenud jõudsalt ja seda tänu ettevõtlikele inimestele, kes suutsid ära kasutada paljusid kohalike võimalusi, alustada uusi ettevõtteid ja tegeleda ulatuslikult ekspordiga. Mõnekümne aastaga jõudis Rootsi Euroopa edukaimate riikide sekka, kust kindel “heaoluriigi” poliitika järgmine nad vaikselt välja on tõuganud.

Mõlemast maailmasõjast puutumata jäänud kasutasid rootslased enda erakordset olukorda oskuslikult ära ja suutsid jätkata tugeva ekspordimajandusega, mida järgmised aastakümned aga järkjärgult õõnestasid. Õõnestajaks oli üha süvene sotsiaaldemokraatlik poliitika, millele veel 1950ndatel üritasid mõned liberaalsemad erakonnad vastu astuda, kuid kaotused valimistel mõjusid piisavalt demoraliseerivalt, et mitmed varem liberaalset majanduspoliitikat ajanud erakonnad võtsid omaks mitmed sotsiaaldemokraatide põhimõtted. Järgmiste aastakümnete jooksul leidsid sotsiaaldemokraatide ideed tee reaalsusesse läbi mitmete toetuste ja tsentraliseerimise. Haridust ja arstiabi pakkus ainult riik, töötuabiraha ja haigus kompensatsioon üha suurenevate summade peale võisid aga pretendeerida enamus rootslasi, paljud neist keskklassist.

1960ndatel aastatel uusi ulatuslike reforme läbi ei viidud, toimus hoopis “heaolu” süsteemi laiendamine, mis osutus võimalikus tänu produktiivsuse jätkuvale kasvule ja heale õnnele välisturgudel. 1960ndatel jätkas Rootsi ka vabakaubanduse propageerimist, kuid esimest korda sekkus valitsus aktiivselt tööstuspoliitikas, kus rõhk asus töökohtade säilitamisel ja seda just suurtes korporatsioonides. Antud poliitika tulemusena oli uutel ettevõtetel turule sisenemine problemaatiline ja keeruline, pärsides seeläbi ettevõtlust samas kui avalik sektor koos enda kultustega ainult kasvas.

Kui varem oli Rootsi majanduskriisidest edukalt ja kiiresti väljunud, siis 1974. aasta naftakriis jätis püsiva jälje Rootsi majandusele, mis ei suutnud piisavalt kohaneda muutustega. Tööstuspoliitika, mis oli hoogu võtnud juba kuuekümnendatel, sai lisa tõuke siis veel populaarsest Keynesi majandusteooriast, mille tulemusena valitsus toetas Rootsi jaoks vähem perspektiivikaid tööstusharusid nagu terase tootmine, laevade ehitamine ja kaevandus.

Vahepeal said aga võimule tsentristid, kes vähendasid küll usinalt maksumäärasid, kuid keeldusid tegemast vajalike järeleandmise kulutuste osas. Vähemalt sotsiaaldemokraadid tõstsid makse vastavalt kulutustele hoides sellega välisvõla madala või olematuna. Inflatsioon ja töötus, mis olid viimase 100 aasta jooksul olnud äärmiselt väiksed, hakkasid kasvama.

Olukord paranes mõnevõrra 1980ndatel kui maailma majandus väljus kriisist andes hoogu juurde ka Rootsile läbi järsult kasvava nõudluse. Mitmed strukturaalsed probleemid kadusid selle tulemusena tagataustale ning keegi ei pööranud neile erilist tähelepanu. Näiline edu varjas eesseisvat majanduse ülekuumenemist, mis viis riigi 1990ndate algul tõsise kriisini, mille peamisteks põhjustajateks olid ülemaksustatud tööjõud ja järjest paisuvad avaliku sektori kulutused, mis 1989. aastaks moodustasid üle 60% SKTst.

Määravaks osutusid ka demograafilised muutused. Inimesed elasid kauem kui kunagi varem ja kõigile neile tuli pensioni maksta. Rootsi oli asunud vastu võtma ka suuremal määral immigrante, kellest enamus ei suutnud aga vähese hariduse tõttu tööd leida ja olid sunnitud riigiabi kasutama avaldades endisest rohkem survet “heaoluriigi” toetusinstrumentidele.

Ainus suurem sektor, kus tööhõive kasvas oli avalik sektor, kus 1865. aastal oli töötanud 572 000 inimest, 1992. aastal aga 1 500 000. Kokku töötas avalikus sektoris või elatus sotsiaalabist 1965. aastal 1 863 000 inimest, 1992. aastaks oli see number paisunud 4 350 000-le. Märkimist väärib ka erasektori tööhõive, mis ulatus 1992. aastal vaid 2 800 000 inimeseni.

Järgnes aktsia- ja kinnisvaramull, mille lõhkemine mõjus laastavalt Rootsi finantssektorile, mis pole toimunust tänaseni täielikult taastunud. Isegi poliitikutele oli selge, et midagi tuleb ette võtta. Järgnes “heaoluriigi” kokku tõmbamise periood, mille jooksul vähendati märkimisväärselt avaliku sektori kulutusi ja tsentraliseeritud süsteemi üritati sisse tuua turumajanduslike jõude. Nii hariduse kui arstiabi kohalt peavad rootslased nüüd arvestama ka isikliku panusega. Tööjõuturgu on muutunud paindlikumaks ja detsentraliseeritumaks, samas kui avalikust sektorist väljast poolt on tööd sunnitud otsima sajad tuhanded rootslased.

Euroopa Liiduga liitumine on Rootsile võimaldanud endisest parema ligipääsu Euroopa turule, kuid samas avaldanud survet jätkuva liberaliseerumise suunas. Konkurents, kapitali ja tööjõu vabaliikumine sunnivad aga rootslasi olukorraga kohanema, mis sama hästi kui välistab tsentraliseeritud ehk sotsialistliku majanduspoliitika.

“Rootsi mudeli” üheks peamiseks tingimuseks on ka homogeene ühiskond, kus inimesed tunnevad ja jagavad ühtset kultuurset tagatausta nagu ka väärtusi, mis tõsi küll on “heaoluriigi” varjus mõnevõrra devalveerunud. Eneseväärikus, mis tuleb tehtud tööst ja teenitud palgast on paljudele rootslastele võõrad ning isegi arusaamatud, tekitades vähese haridusega inimeste seas frustratsiooni ja soodustades kuritegevust. Need, kes siiski tööd teevad ja makse maksvad on aga endisest skeptilisemad enda kaaskodanike suhtes. Solidaarsus, mis on “heaoluriigi” eksisteerimiseks vajalik, on mitmete kriiside tõttu nõrgenenud ja tõenäoliselt ei jõua enam kunagi tagasi endisele tasemele, sest Rootsi ühiskonda on integreerumas suur hulk immigrante. Kuigi paljud nendest immigrantidest on kohanenud rootslaste tolerantse ühiskonnaga on ka Rootsis tekkimas immigrantide – peamiselt isalmiriikidest – enklaavid, kus kuritegevusest ja töötusest tulenevad probleemid ootavad kiiret lahendust.

Eesti Sotsiaaldemokraadid rõhuvad üha rohkem ja rohkem sellele, et Eesti ühiskonnas on piisavalt keskendutud majandusele ja aeg on hakata sotsiaalselt mõtlema, aeg on hakata üles ehitama “heaoluriiki” ja seda paljuski “rootsi mudeli” baasil. Rootslastel läks 60 aastat enne kui hakati “heaoluriiki” tõsiselt üles ehitama. Lisaks puudub Eestis “heaoluriigile” vajalik homogeensus ja solidaarsus, sest ligi kolmandik Eestis elavatest inimestest kõnelevad peamiselt vene keelt. Keskmisele eestlasele, kes on niigi ksenofoobiline, ei istu idee venelasest, kes elab Ida-Virumaal tema maksudest, kohe kuidagi.

Sotsialism ja sotsiaaldemokraatlik poliitika on heade, kuid naiivsete inimeste idee kontrollida ja juhtida seda, millest neil sageli ei ole vähimatki aimu ehk majandus. Tsentraliseeritud ja ümberjaotamisele orienteeritud majanduspoliitika ei ole tõhus ega õiglane vaid upsakas ja potentsiaalselt laastavate tagajärgedega. Edu võti on ja jääb jätkuvalt neile, kes mõistavad turumajanduse põhimõtteid ning suudavad neid ka laiemale avalikkusele selgitada.

Kasutatud allikad:

Palme, Joakim; How is the Swedish model faring?; SWEDEN.SE:Official Gateway to Sweden; (rootslaste ametlik liin, natuke pehmem)

Rahn, Richard W.; Beguiling curves of the Swedish model, Washinton Times; 26.04.2004 (palju kontrastseid näiteid nagu alates 1960. pole absoluut arvus töötajaid Rootsis juurde tulnud)

Stein, Peter; 10.09.1991; Sweden:From Capitalist Success to Welfare-State Sclerosis; Cato Policy Analysis No. 160; (USA ajutrusti analüüs koos ajaloolise ülevaate ja statistikaga)

Vylder, Stefan de; The rise and fall of the "swedish model"; UN Human Development Reports; (ÜRO raport, põhjalik ülevaade koos statistikaga)

Postimees ja Päevaleht ÜROst

Tänastest lehtedes (vähemalt veebis) võis üle pika aja jälle midagi ÜROst lugeda, kuid see, mida lugemiseks pakuti, ei olnud just eriti julgustav.

Postimees otsustas kajastada ÜRO reforme, kuid ainuüksi esimesest lõigust võib teha laiaulatuslike järeldusi:

ÜRO kõrgetasemeline töörühm avaldas eile ulatusliku raporti globaalsetest julgeolekuriskidest, milles seisab, et igasugused «ennetavad sõjad» tuleb heaks kiita ÜRO Julgeolekunõukogus.

Mitte üks Julgeolekunõukogu liige ei suudaks enda valijaskonnale (seal kus juhtkond valitakse loomulikult) selgitada, et nüüdsest on meil enda kaitsmiseks vaja kõige pealt ÜRO luba. Ei nõustu sellega ei Venemaa, ei Hiina ega USA. Kui Julgeolekunõukogu aga veel ka laiendatakse, siis loa saamine ennetavaks sõjaks on sama hästi kui välistatud. Laua taha kogunev seltskond esindab lihtsalt liiga erinevaid huve, et taolisele kokkuleppele jõuda.

Päevaleht jõudis aga lõpuks "nafta toidu vastu" fiasko kajastamiseni, kuid artikli autor, Heiki Suurkask, võiks ennast toimuvaga ka kurssi viia mitte enda anti-ameerikaliku maailmavaadet propageerida:

Telekanal CNN kuulutas eile, et ÜRO peasekretäri Kofi Annani poeg Kojo sai varem Iraagis kehtinud “Nafta toidu vastu” programmist isiklikku kasu.

Jätkuna president George W. Bushi mullusele tülile ÜRO juhiga on USA ajakirjandus järjekindlalt otsinud ÜRO–Iraagi suhetest korruptsiooni märke.

Masendav kirjatöö, mis ei vaevugi käsitlema seda, kui suure summa Saddam ÜRO tegevusetuse tõttu kõrvale libistas, et kaasosalised olid ka mitmed Euroopa riigid eesotsas Prantsus- ja Saksamaaga ning ei sõnagi sellest, et ÜRO personal on Kofile umbusaldust avaldanud või et "auväärt" organisatsioonis saadi hakkama seksiskandaaliga. Ah jaa, peaaegu oleks unustanud vägistamised ja bordellide pidamised - läbi aegade!

Kriitilist suhtumist ÜROsse pole vist mõtet loota, kuid sellised lõigud võiks küll professionaalne ajakirjanik välja jätta:

“Nafta toidu vastu” programmis esinenud rikkumised olid üks Iraagi-vastaseid argumente ka mullu, kui USA alustas uut sõjakäiku Saddam Husseini vastu, kuid jäid siiski väidetud massihävitusrelvaohu varju. Kofi Annan oli selle sõja häälekamaid vastaseid. Nüüd süüdistab USA meedia Annani juhitavat maailmaorgnisatsiooni korruptsioonis.

Äkki raatsiks mainida, et "nafta toidu vastu" programmi pettused tulid välja just tänu Saddami kukutamisele. Äkki ei olnud Kofi tõe avalikustamisest huvitatud?