Probleemid kursuse innovatsioonialase kirjandusega

Praeguseks hetkeks olen ma läbi lugenud 4 raamatut ja paarkümmend artiklit innovatsioonist, mis üritavad lahti mõtestada ja kaardistada peamiseid innovaatilist tegevust mõjutavaid tegureid. Kuna programm, milles ma õpin hõlmab umbe 15 ülikooli üle terve Euroopa, siis on enamus kirjandusest fikseeritud kõigi ülikoolide esindajate poolt konsensuse alusel, muidu ei ole teise semestri ajal võimalik ülikooli vahetada - inimeste teadmised oleks liiga erinevad.

Ülikoolide vahelise mobiilsusega, mida selline lähenemine võimaldab kaasneb aga üks suur "aga": enamus kirjandusest on Lääne-Euroopa ja n.n. koordineeritud turumajanduste (Saksamaa, Jaapan, Rootsi, Prantsusmaa jne.) keskne ja paljuski keskendunud just nende poliitikatele ja nende mõjude..."õigustamisele".

Autorite mõtlemine on sageli sügavalt juurdunud avaliku sektori tegevuses ning suuremate organisatsioonide tasandile. Enamus autoreid, kes pakuvad välja mingeid soovitusi poliitikutele sihivad need peamiselt keskvalitsuse tasandile, kus saab lihtsalt kehtestada mitte ettevõtete tasandile, kus peaks veenma ja argumenteerima - arvestama rohkem olemas olevat olukorda.

Eelnev ei tähenda nagu loetust poleks midagi õppida vaid seda, et kirjandus on (minu jaoks) kahtlaselt ühekülgne ning alternatiivsed lähenemised ja võimalused jäävad kajastamata. Miks olukord on selline nagu ta on, on piisavalt huvitav küsimus, et seda proovida natuke lahti harutada. Minul on siiani kaks versiooni.

Ühe (küünilisema) versiooni kohaselt on tegu teadliku sooviga eristuda liberaalsetest majandustest ning nende poliitikatest, suunata noored innovatsioonist mõtlejad rohkem avaliku sektori põhiste lahenduste suunas. Isiklikult pean seda versioon ebatõenäoliseks, sest tõenäoliselt leiduks õppejõude, kes sellisest põhitõde pähetagumist ei toetaks.

Teise versiooni kohaselt on tegu põhimõtteliselt sama tulemusega, kuid seda mitmete üksteist toetavate põhjuste koosmõju tulemusena:

1. Enamus uurijate tööst on Euroopas rahastatud või tellitud avaliku sektori poolt, mis tegelikult soovib ka teatud sorti tulemust, mida pole just eriti raske saavutada. Selleks ei pea andmeid võltsima või valetama, piisab sellest, et osadest asjadest ei kirjutata ning ettepanekud tehes lähtutakse tellija huvidest.
2. Enamus uurijaid on elupõlised akadeemikud, kellel kipub reaalne ettevõttes töötamise kogemus puuduma nagu ka kogemus innovatsiooniga. See ei tähenda, et neil ei võiks olla vägagi palju öelda selle kohta, mis on innovatsiooni soodustavad tegurid ja kuidas saaks neid soodustada, kuid kahjuks kaldub nende mõttetegevus olema liiga avaliku sektori keskne ja seda sageli erasektori arvelt.
3. Ettepanekute ja soovitustega kaasneb ka teatav prestiizi küsimus. Kui sinu ettepanek on heaks kiidetud ja leidnud rakendmaist mõnes riigis, siis on tõenäosus, et sinu järgmist projekti rahastatakse on samuti suurem nagu ka tõenäosus, et sinu tegevust tunnustavad ka kolleegid. Et soovitused leiaksid rakendamist peavad nad aga leidma poliitikute toetuse, kes kahjuks on enamus valijate poolt seatud olukorda, kus tegutsemist ning otsest sekkumist hinnatakse kõrgemalt kui keskkonna loomist ja võimalikult vähest sekkumist. Seega on surve uurijatele, kes soovivad teha karjääri, teatud liiki soovituste tegemiseks arvestatav.
4. Tsentraalselt, sageli keskvõimu poolt rakendatavad soovitused, on atraktiivsed, sest ei vaja kompromisse ega lahjendamist, kokkuleppeid väga erinevate organisatsioonide ja ettevõtete vahel, kes peavad tegema otsuseid vägagi piiratud ressursside võimalikult tõhusa kasutamise üle. Tsentraalse lahenduse puhul peab sageli veenma märksa väiksemat hulka otsustajatest, mis hoiab kokku aega ja vaeva - lisaks tuleb enamus rahast nagunii avalikust sektorist.

Eelnev nimekiri ei ole sugugi ammendav ja täiendavaid probleem võib veelgi leida, kuid olulisemad on ehk mainitud ja annavad mõista, kuidas võib tekkida olukorda, kus alternatiivsetele käsitlustele ei pöörata pooltki nii palju tähelepanu mitte pahatahtlikkusest vaid olemas oleva keskkonna tõttu.

Alahinnata ei tasu ka rahvusliku uhkust ja väljakujunenud arusaama maailmast, mis ei pruugi inimest teha eriti vastuvõtlik argumentidele, mis seavad olemas olevad arusaamad ja kodused võimalused kahtluse alla. Ehk siit võib leida ka põhjuse, miks siinne olukord mind häirib.

Kaur Kender K-kohukese reklaamist

Kaur Kender kirjutab Postimehes väga tabavalt:

Segane asi: mina ei saa aru, kuidas saab süüdistada üht ettevõtet selles, et ta idiootseid seadusi kasutades korraldab reklaamikampaania, mis paneb kogu rahva mitmeks kuuks tema tootest rääkima. Sest öelgu lugupeetud semiootikud, mida tahavad: tegu oli kohukese reklaamiga.

See, et leidub inimesi, kes pidasid seda Keskerakonna reklaamiks, on täiesti normaalne. Inimeste hulgas on igasuguseid: ka rumalaid ja lihtsameelseid. Selles ei ole süüdi piimatööstur ega erakond. Äärmisel juhul võiks proovida esitada süüdistuse Jumalale või loodusele. Inimesed saavad seepärast kogu aeg asjadest valesti aru.

Lugu läheb loomulikult edasi Kenderile omases muhedas toonis, kuid seda sugugi mitte argumentide vabalt.

PledgeBank on hea, aga Fundable.org oleks parem

Silver Meikar annab teada, et ei läinud Manchesterisse vaid aega ja raha surnuks lööma vaid mõtleb kaasa. Tulemuseks on Tom Steinbergi ühe värskeima projekti PledgeBank toomine eestlaste tähelepanu raadiusesse. Mis asi on PledgeBank:

Idee iseenesest lihtne ja geniaalne. Eesmärk on aidata neid inimesi, kes soovivad midagi altruistliku teha oma linnaosas või laiemalt, aga eesmärgi saavutamiseks on vaja rohkemate inimeste koostööd. Nii saavad nad Lubaduse_Pangas ülesse panna teate „Ma luban, et teen midagi, kui veel 10 inimest teevad midagi”.

Silver on aga jõudnud rääkimisest kaugemale ja tulemuseks juba oma väike nurgake PledgeBank'is:

"I will donate 1000.- EEK for Tartu Kristlik Noortekodu but only if 10 other local people (from Estonia) will too."

— Silver Meikar, kodanik

Jah, hea idee, kuid omade probleemidega:

1) Kuidas garanteerida, et raha jõuab ikkagi nendeni, kes seda tõesti vajavad - kas lubadusest üksi piisab?
2) Kuidas vältida olukorda, kus inimesed hakkavad enda lubadustega venitama - äkki ei soovi nad ikkagi maksta?
3) Kuidas vältida olukorda, kus inimesed lubavad, kuid kui esimesed on maksma hakanud, siis hüppavad alt ära?
4) Kuidas võimaldada inimestel anonüümselt projektist osalemist? PledgeBank rajaneb paljuski ikkagi sotsiaalsele survele - kus inimest saab pärast korrale kutsuda, sest on teada tema nimi?
5) Lubadus on üpris jäik ja ei jäta erilist ruumi paindlikkusele.

Kuigi idee iseenesest on hea ja töötaks suurepäraselt näiteks ühiskondlike ürituste puhul, kus sotsiaalne surve on arvestatav ning igal kohale ilmujal on võimalus oma silmaga veenduda selles, et lubajad ka kohale tulid, siis rahaga on lood natuke keerulisemad.

Tegelikult on PledgeBank lihtsustaud ja mõnevõrra ebatõhusam versioon Fundable.org'ist, mis on aga just suunatud rahaliste projektide jaoks ning põhineb "assurance contract" nimelisele finantsinstrumendile, millega on võimalik eraisikute poolt pakkuda avalike teenuseid või hüvesid.

Fundable.org on iseenesest lihtne, kuid mõnevõrra geniaalsem lahendus kui PledgeBank. Selle asemele, et ainult lubada peab inimene tegema ka reaalse sissemakse, mida hoitakse Fundable.org arvel ning saaja saab raha Fundable.org'ist kätte siis, kui eesmärk on täidetud.

Kuidas toimiks Silveri initsiatiiv Fundable.org'is:

1) Eesmärk oleks 10 000 krooni saada täis 22. detsembriks, kuid annetuse suurus ei oleks ette määratud vaid ainult eesmärk.
2) Inimesed, kes saavad annetada vähem, annetavad vähem, kes rohkem see rohkem.
3) Mida lähemale jõutakse eesmärgile, seda suurem on inimeste motivatsioon juurde annetada ja inimesed, kes muidu ei maksaks annavad vähemalt väikse panuse, et natukenegi eesmärgile lähemale jõuda.
4) Raha on reaalselt kuskil arvel olemas ning küsimust sellest, kas keegi maksis või mitte üldse ei tekigi.
5) Süsteemi geniaalsus seisneb aga selles, et kui 22. detsembriks pole eesmärk täidetud tagastab Fundable.org maksjatele raha.
6) Need, kes annetamisel lähtusid sellest, et ka teised annetavad kindla eesmärgi saavutamiseks saavad nüüd otsustada, kas teevad iseseisva annetuse või loobuvad ettevõtmisest.

Kahjuks on Fundable'org'i kasutamisega Eestis kaks suurt probleemi:

1) Raha saamine (kas siis kasusaaja poolt või raha tagastamisel) toimub läbi PayPal'i, mis toimib Eestis ainult raha välja maksmiseks. PayPal'i arvele raha kanda ei saa seega Fundable.org põhine süsteem ei töötaks.
2) Fundable.org võtab tehingukulude katteks 5% summast, mis võib osade inimeste jaoks olla liiga suureks probleemiks, kuid samas võib keegi need kulud ise katta - peaasi, et inimesed annetavad.

Minu arvates on tegu geniaalse süsteemiga, millele võiks luua kohaliku alternatiivi mõni pank. Tegu oleks Eesti ja Euroopa mõistes unikaalse ja seega üpriski innovaatilise lahendusega, millel oleks ka sotsiaalse vastutuse dimensioon. Potentsiaalseid rakendusi oleks sellisele süsteemile isegi ainult Eesti tingimustes küllaga - alustades mänguväljakuga, mida kohalik omavalitsus ei ole nõus rahastama, kuid mida näiteks mänguväljakust kasusaavad perekonnad oleks nõus rahastama ning lõpetades mõne hooajalise heategevusliku projektiga.

Tegu pole mitte ainult lubadustega vaid reaalsete võimalustega, kus osalejate huvi rääkida tuttavatele ja veenda sõpru osalema oleks samuti arvestatav. Sõprus- ja tutvuskonnad avaldaksid aga sotsiaalset survet.

Mööbel a la Sony PSP

Järgmiste kuude jooksul üritan rohkem kirjutada innovatsioonist, tuua huvitavaid näiteid ja kui hästi läheb, siis pakkuda välja ka mõned huvitavad ideed siit ja sealt, mida üritan ka mõnevõrra teoreetilisema käsitlusega toetada. Seda loomulikult juhul kui on selleks aega ja võimalust. Avalöögi teeks mööblitööstuse suunas, millest on vast enamusel meist üpris stereotüüpsed arusaamad.

Isiklik privaatne mängukookon, mis võimaldab kommunikatsioon, kuid samas varjab liigse valguse eest - Allikas: Matthew Irwine Brown/Royal College of Art

6 kunstitudengit Londonis tegid huvitava tähelepaneku, mille tulemusel valmis üpriski sürreaalne mööbel, mis inspireeritud Sony Playstation Portable'i mänginud inimeste poosidest:

The cocoon-like nature of the furniture is related to the experience of playing games on the PSP. Initial inspiration came from observing group play at a barbecue: when still light in the early evening, a group of players put their coats over their heads to create shade and see the PSP's screen better. Despite not being able to see each other at all, they continued to happily taunt, insult and otherwise interact with each other as is the norm throughout the course of a game. Later on, the students observed people huddled together during play, adopting statue-like poses and postures – some sitting, some standing, some leaning – largely unaware of the party going on around them.

Kuigi sedavõrd kurioosse mööbli praktilisus ja funktsionaalsus on küsitav, on saavutus muljet avaldav ja kummaliselt kütkestav. Varem nähtamatuks jäänud maailm hõivab nüüd reaalselt ruumi, mis varem tundus olevat hõivatud inimese poolt, kelle viibimises "teiste inimestega" mängimise ajal oli alati põhjust sügavalt kahelda.

Mõnedel piltidel on "mööbel" toodud avaliku ruumi, kuhu ta peaaegu et sobib. Huvitava oleks näha mõnda kookonit näiteks ostukeskuse miljöös - inimesed, kes on ja ei ole ka siin.

Täiendavaid pilte on projekti erinevatest faasidest võimalik leida, Matthew Irwine Browni leheküljelt.

Amazoni wikid - miks?!

Himustades järjekordset raamatut Amazonist avastasin, et tont teab kust on lisaks toodete arvustustele lisandunud ka toote wiki (vaata näiteks siit). Millest ma aga aru ei saa on wiki mõte? Enamus informatsiooni oli tooteleheküljel niigi olemas ja arvustused lisasid veel inimeste arvamuse. Amazoni enda selgitus:

Think of a Wiki as an encyclopedia entry that everyone who comes to the page will read. You should put in relevant factual information that you believe will be of value to others who visit the page. A Wiki is not the place to express your opinion; that's what Customer Reviews and Customer Discussions are for. As always, please treat the Amazon community with respect by not writing inappropriate or off-topic comments.

Praegu ei suuda ma mõista, mis on kogu wikide lisamise mõte. Kas kellelgi on äkki mõni idee sellest, milleks Amazoni wikit kasutada? Ma ei tahaks seda täiendust kohe hukka mõista (mine sa tea, äkki areneb siit midagi huvitavat välja), kuid Safaris viskab wikiga lehekülg veel mingi errori ka ette.

Kas tegu on lihtsalt mingi trendi värgiga?

I'm not impressed.

Arengufond - kõigi aegade suurim fiasko on tulemas

Kuna minu õpingud keskenduvad peamiselt innovatsioonile, siis on keeruline jätta kommenteerimata tänase Päevalehe artiklit Arengufondis jagatakse juba poliitilisi ametikohti.

Kust alustada...algusest vist: riiklik riskikapitalifond - ja seda Arengufond sisuliselt ka on - on halb idee nii mitmel erineval tasandile, et see ei ole isegi halenaljakas vaid absurdne, sest:

1. Kõige suurem probleem Arengufondi juures on tasuta raha. Maksudest laekuv raha on teiste inimeste poolt teenitud ning teiste inimeste raha on ikka kergem ära anda kui enda oma ja seda teab iga inimene, kes on mõne avaliku sektori organisatsiooniga mõne suurema projekti raames koostööd teinud.

Kui sinu heaolu või sissetulekut ei mõjuta sinu otsuste tagajärjed, siis pole ka põhjust tegeleda tõsisema mõttetööga. Mitte üks poliitik ega ametnik ei võta kunagi Arengufondi ebaõnnestunud projektide eest vastutust isegi kui nendesse on uputatud kümneid miljoneid kroone. Aga kui inimeste töökohad ja sissetulekud ei ole otseselt mõjutatud nende tegevusest, siis mis alust on arvata, et nende otsused on motiveeritud millestki muust kui isiklikust kasust?

2. Kui Arengufondi töötajate ja otsustajate sissetulekud ning töökohad ei sõltu projektide edukusest, siis mille alusel hakkavad projektid raha saama? Kuna riskikapital juba enda olemuselt eeldab, et mitmed projektid ebaõnnestuvad, siis võime ennast vaikselt hakata ennast harjutama mõttega, et mõned vägagi kahtlased projektid saavad rahastatud ainuüksi sellepärast, et juhatuses või nõukogus on sõpru või tuttavaid või keegi on lihtsalt ära ostetud. Projekti potentsiaal ei ole rahastamise kriteerium vaid otsustajate isiklik kasu, mis ei väljendu kahjuks kuidagi selles kui mõni projekt osutub mingi ime läbi (isegi pime kana leiab tera) kasumlikuks.

3. Nagu Päevalehe artiklist selgus on Arengufondi poliitiline juhtimine sama hästi kui garanteeritud. Huvitav on ka see, et Arengufondil on plaanis saada enda investeeringu eest vastavas ulatuses omanikuks. Jah, see on täiesti tavaline käik riskikapitali fondide juures, kuid samas tuleb arvestada, et erakapitalil põhinevate fondidega kaasneb sageli väga karm kord, detailne aruandlus ja tugev mõju ka ettevõtte arengusuundadele, sest lisaks rahale kaasatakse firmasse omaala eksperte ja kompetentsi, mis firmal puudub, kuid laienemiseks läheb vaja.

Kui midagi taolist hakkab tegema ka Arengufondi politiseerunud juhtkond, siis on tegu sama hästi kui surmahoobiga toetust saanud ettevõttele. Poliitilistel põhjustel tehtud valikud, bürokraatlik enda tagumiku hoidev aruandlus ja "teenete eest" eksperdid nõustamas on vaid esimesed ja kõige selgemini ette nähtavad probleemid.

4. Mulle meeldis Mart Opmanni kommentaar tema absurdsuse pärast:

Mart Opmanni sõnul satuvad Arengufondi nõukogusse riigikogulased, kes tunnevad asja.

Vabandage väga see on absurd. Kui inimene tunneb asja, siis mida ta riigikogus teeb? Miks ta riskikapitalifondi ei juhi või ettevõtlusega ei tegele? Riskikapitaliga tegelemine on vägagi aega nõudev ning baseerub paljuski pika aja jooksul omandatud kompetentsile. Ei ole seda ei Sõerdil ega Savisaarel, kes on ikkagi avaliku sektori inimesed ja kellest viimane pole erasektoris muu kui edukalt ära kasutatud tutvustega silma paistnud.

Innovatsioon, innovaatilise tootega ettevõtte arendamine ja kasvatamine on aga midagi hoopis muud, kui tavaline ettevõtlus - eriti kui eesmärgiks on toote eksport. See kompetents riigikogus ja poliitikute seas puudub.

Iga mõistusega ettevõtja, kellel läheb enda ettevõttes vähegi hästi hoiab Arengufondist eemale nagu katkust - vähemalt ma tahaks nii loota.

5. USA's pööravad riskikapitali fondid üha rohkem tähelepanu hilisemas arengustaadiumis olevatele ettevõtetele, sest varajases staadiumis firmadesse investeerimine (eriti mis keskenduvad kõrgtehnoloogiale) on alati riskantsem. Nii on viimaste aastate jooksul langenud alustavatesse ettevõtetesse investeerimine kõigest 20%-ni kogu investeeringutest ja ka siin on tegu juba mõned aastad tegutsenud ettevõtetega. Lisaks sellele on enamus riskikapitalifonde keskendunud kindlale valdkonnale, milles omatakse kompetentsi ja kogemusi.

Mind hirmutab mõte, et Arengufond hakkab investeerima alustavatesse teadmismahukatesse ettevõttesse. Mis ettevõte selle vihmavarju alla EI mahu?

6. Ja lõpetuseks, mille järgi otsustatakse, kas investeering on olnud edukas või mitte? Kas kasum ja reaalne toodete eksport on üldse mingid mõõdikud poliitikute jaoks? Äkki on hoopis uute töökohtade loomine prioriteet? Aga milliste töökohtade - kas ainult teadmismahukate?

Ma võiks jätkata, kuid üks eestlane on sellest absurdsusest juba kirjutanud. Meelis Kitsing toob Tech Central Station'ile kirjutatud artiklis State Venture Capital? ilusti välja probleemid, millest Arengufondist unistajad ei näi üldse teadlikudki olevat.

Joakim Helenius juba eelnevalt mainitud Päevalehe artiklis kutsub samuti mõistust koju, kuid kas keegi teda ka kuulab? Indrek Neivelt on enda sõnastuses mõnevõrra ettevaatlikum, kuid sõnum näib sama olevat.

Eesti edu võti ei ole riiklik riskikapital vaid ettevõtlikud inimesed, kes suudavad piiratud ressursside ja arvestatava konkurentsi tingimustes leida uudseid lahendusi. Vaja on ettevõtlussõbraliku poliitikat nagu väiksemaid makse, vähem regulatsioone ja vähem riigi poolset turu solkimist (loe: EAS'i), mis kaldub suunama piiratud vahendeid väga kahtlastel alustel vägagi kahtlastesse ettevõtmistesse.

Inflatsioonist põgusalt

Lihtne on tavalisest suuremat hinnatõusu nimetada inflatsiooniks, kuid sellel on kalduvus osutuda eksitavaks.

"Inflatsioon" on üks nendest sõnadest, mis on imbunud eesti keeles laiemasse kasutusse ja seetõttu kohati distantseerunud enda tõelisest tähendusest, eriti kui juttu tuleb makromajanduslikust olukorrast, mis võib käsitluse eriti segaseks teha.

Olev Vaher kirjutab "Inflatsioonist kinnisvaras" :

Inflatsioon on üldine hinnataseme tõus, mida põhjustavad kasvanud tootmiskulud või liignõudlus antud pakkumistaseme suhtes [minu rõhtusu - js.]. Inflatsiooni tulemusena väheneb kindla suurusega rahasumma ostujõud.

Olev toob ära ka ühe - n.n. neo-keynsliku versiooni - inflatsiooni põhjustajatest, milleks on nõudlus-, pakkumis- ja reaalne inflatsioon. Minu seisukoht ühtib rohkem Thomas Sowelli ja Milton Friedmani omaga ning on seotud rahapakkumisega:

First, let's decide what is and what is not inflation. One price or several prices rising is not inflation. When there's a general increase in prices, or alternatively, a reduction in the purchasing power of money, there's inflation. But just as in the case of diseases, describing a symptom doesn't necessarily give us a clue to a cause. Nobel Laureate and professor Milton Friedman says, "[I]nflation is always and everywhere a monetary phenomenon, in the sense that it cannot occur without a more rapid increase in the quantity of money than in output." Increases in money supply are what constitute inflation, and a general rise in prices is the symptom.

Seega, praegust olukorda kinnisvaraturul ei tahaks kohe kuidagi inflatsiooniks kutsuda.

Kõrgete hindade taga on piiratud pakkumine ehk müügil olevate atraktiivsete korterite vähesus.

Kellel huvi erinevate inflatsiooni tõlgenduste vastu, siis Wikipedia artikkel on päris ülevaatlik.

Rootslased ei taha enam eriti makse maksta

Viimaste aastate jooksul on rootslaste suhtumine kõrgetesse maksudesse muutunud järjest negatiivsemaks ning sotsiaalne surve makse ikkagi maksta on asendumas järjest rohkem uhkusega, kui õnnestub mingist maksust kõrvale hiilida nagu selgus värskest uurimusest:

Rather than feeling guilty about depriving the Tax Board of kronor, people who paid cash-in-hand said that they felt satisfied that they got a good deal. Driving too fast was considered to be a more serious offence by the majority.

According to the research, services which tend to slip through the tax net are building or repair-related, hairdressing and child care. The average annual undeclared expenditure is 7,900 kronor.

Rootsis on ka arvestatav teenuste must turg, mis ulatub 60-100 miljoni SEK'ini aastas. Peamisteks varimajanduse kasusaajateks on majapidamised ning koristajaid ja lapsehoidjad, keda need majapidamised palkavad. Teiseks arvestatavaks kasusaajate grupiks on toitlustus ettevõtted ja inimesed, keda nemad palkavad.

Umbes aasta tagasi läbiviidud uuringu käigus tuvastati, et 89'st Stockholmi baarist oli makse tasumata personali tööle võtnud umbe 50% ettevõtetest. Kuigi artiklist, mis uurimust käsitleb võib leida karme ähvardusi sellest, kuidas varsti reeglid karmimaks lähevad, on üks minu kohalikest kursusekaaslastest, kes pärit Ida-Euroopast samuti tööl ühes kohalikus toitlustusasutuses..."maksuvabalt".

Ühe pikema vestluse käigus tuli teema natuke jutuks ja selgus, et vahepeal pole suurt midagi muutunud. Enamus Lundi toitlustusasutustest peab täiesti normaalseks "maksuvaba" tööjõu palkamist, kelleks on peamiselt välistudengid ja immigrandid, kes on huvitatud rahast mitte sotsiaalsetest hüvedest. Lisaks oli minu vestluskaaslane veendunud, et vähemalt 50% töötajatest (eriti aga need, kes on köögipool) on palgatud makse maksmata. Ainsaks erandiks on suuremate korporatsioonide frantsiisid nagu McDonalds ja Burger King, mis lihtsalt ei saa endale lubada sellist olukorda, kus kohalikule maksuametile vahel jäädakse.

Samas avaldab maksuvaba välistööjõud, mis enamasti ei oma kõrgharidust või vähemalt ei leia endale töökohta, kus kõrgharidus saab rakendada, survet kõrghariduseta (minu oletus!) ja kogemusteta rootslaste palkadele:

Statistics Sweden looked at wages between 1991 and 2003 for 16 to 29-year olds in Sweden. It found that people under 25 earned less on average in 2003 than they did in 1991, although people aged 25- 29 earned more than people of the same age did in the early nineties.

The survey also showed market differences between young men and women’s salaries. Only among people aged 16 to 19 was there no difference in average earnings for men and women. Wage differences between men and women 20 to 24 and 25 to 29 years, have actually increased.

Märkimist väärib ka tõsiasi, et Rootsi noored veedavad üha rohkem ja rohkem aega kõrgharidust omandades. Kui magister või doktorikraad käes on aga ka nõudmised palgale kõrgemad, mis samuti uuringus kenasti kajastub. Kõige kurvem on seega kohalike keskharidusega naiste olukord, kes saavad meestest väiksemat palka ja peavad veel välistööjõuga, kes on valmis "maksuvabalt" töötama, konkureerima.

Järeldusi: maksud mõjutavad oluliselt ettevõtete ja eraisikute käitumist teenuste ostmisel ning liigne tööjõu reguleerimine teeb kõige kibedamaks olukorra vähese haridusega kohalikel, kes soovivad kunagi ka pensioni saada.

Rootsi tegelikust töötusmäärast, naiste tööhõivest ja alkoholimonopoli reklaamist

Vaadates viimase paari nädala postitusi avastasin, et pole ammu kirjutanud sellest kummaliselt ülekiidetud kringlist, mis on Rootsi majanduspoliitika ja illusioonidest, mida statistika selle riigi kohta kummutab, kuid enamus inimesi ignoreerib.

Viimase nädala üks huvitavamaid uudiseid oli, et töötus polegi Rootsis 5,4%. Selgus, et Rootsi Statistikaamet ei arvestata töötust päris sama rahvusvahelise standardi järgi, mis näiteks USA või Prantsusmaa vaid neil on oma (kindlasti palju armsam) mudel. Johan Norberg selgitab:

The official rate is 5.4 percent (242 000 people). Not too bad, and closer to economies like US, UK, Ireland and Australia than to continental Europe. But something is strange. Sweden has decided to measure unemployment differently from other countries. For example those who are looking for a job, but who are studying meanwhile, are not included in the workforce or the unemployment. Contrary to ILO´s recommendations, and unlike almost all other countries. That´s another 87 000 people.

Furthermore, there are more than 121 000 persons who are unemployed, and are therefore in special, tax-funded projects, which will - the theory is - increase their ability to get a job later on. They are not counted as unemployed in the statistics. Isn´t that a bit too convenient?

As a percentage of a workforce of 4 579 000 (in which I now include the 87 000 studying, but job-searching), that gives us a rate of 10.3%.

Ma soovitan lugeda tervet Norbergi postitust kust selgub, et tegelikult ei tööta veel teist sama palju rootslasi, kuid kuna seda arvu ei kajasta ka teised riigid, siis ei tee Norberg sellest suuremat numbrit. Samas ei tasu unustada, et pikaajalise haiguspuhkuse saamine Rootsis ei ole just eriti keeruline ning on riigi poolt ka meeldivalt kompenseeritud.

Üheks peamiseks töötuse põhjuseks on - nagu varem juba kirjutatud - suured tööjõukulud koos hüvitistega ning regulatsioonid, mis takistavad firmadel inimeste vaba palkamist ja vallandamist.

Riigipoolt kehtestatud hüvitised on eriti helded naistele, ainus probleem on, et tööandjad üritavad üha rohkem ja rohkem vältida olukorda, kus nad peavad naisi palkama. Ainsad tööandjad, keda naiste palkamisega kaasnevad arvestatavad hüvitised ei hirmuta, on loomulikult need asutused, mis ei pea kasumi ja kahjumi peale mõtlema, kes saavad enda kulud kaetud maksutuludest - teretulemast avaliku sektorisse:

75% of Swedish women are working in the public sector - traditionally the lower-paid, lower-qualified end of the employment market - while 75% of men are working in the racier, more demanding private sector. What has happened through the years of family-friendly policies, she says, is that private companies have reduced their number of female employees because they can't afford the cost of the generous maternity packages.

Nii kirjutab muideks The Guardian, mis ei ole just tuntud enda turumajanduse sõbralikkuse poolest. Artiklist 'For decades we've been told Sweden is a great place to be a working parent. But we've been duped' tuleb välja veel paar huvitavad seika. Näiteks on Rootsis asuvate firmade tippjuhtide seas ainult 1,5% naisi samas kui USA's ulatub sama protsent 11-ni. Huvitavad on ka meeste ja naiste palga erinevused, mis on 20% ringis Rootsis, kuid mujal Euroopas:

Italy has a 15% pay gap, Spain a 12% gap and Belgium and Portugal an 8% gap. None of these countries is held up as providers of great family-friendly packages - indeed, some of them, including Portugal, have systems in place that are not only a great deal less generous than that of Sweden, but also a lot less accessible.

Järeldusi: majandus on väga keeruline igat pidi läbi põimunud süsteem, kus millegi "heatahtlik" muutmine võib tekitada olukorra, kus esile kerkivad kõrvalnähud, mida keegi ei soovinud ega osanud üldse ennustadagi. Enamasti üritatakse aga riigi poolse sekkumisega tekkinud probleeme lahendada täiendava riigi poolse sekkumisega, mis - üllatus, üllatus - teeb olukorra heal juhul lihtsalt keerulisemaks, halval juhul aga tekitab täiendavaid probleeme...

...näiteks riiklik ravikindlustus ja alkoholi liigtarbimine.

Rootsi alkoholimonopoli Systembolaget teeb praegu Euroopa suuremates ajalehtedes promo 2,7 miljonit SEK'i maksnud reklaam Dear Mr.B, mis mõeldud Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barrosole, kuid mida saavad kõik uudishimulikud nautida.

Lühidalt: tegu on väikse propaganda filmiga, mille peamiseks argumendiks näib olevat, et alkoholi liigtarbimine põhjustab Euroopas 200-500 miljardit eruot ravikulusid aastas ning et seda vältida võiks teha nagu Rootsis: tekitada riikliku alkoholimonopoli või vähemalt mitte rootslaste süsteemi õõnestad.

Minu arvates on ravikulude vähendamiseks üks väga lihtne moodus: lõpetada riiklik ravikindlustus, mis võimaldab inimestel enda tervise ja kehaga ümber käia hoolimatult, sest seos ravikulude ja tervislike elusviiside vahel on praktiliselt olematu ning domineerib mentaliteet "küll riiklik ravikindlustus probleemid kinni maksab".

Ma julgen väita, et kui inimesed enda ravimise eest ise maksma peavad, siis lõppeb ka liigne keha vägistamine alkoholiga...või vähemalt need, kes enda tervise eest hoolitsevad ei pea teiste idiootsust kinni maksma.

Enne eksamireziimi minekut midagi Piraajalt

Veel üks moodul magistriprogrammis läbi ehk aeg jälle eksamit kirjutama hakata. Kui eksam valmis kirjutan ehk pikema loo tuumaelektrijaama külastusest seniks aga mõte, mille oleks (peaaegu) ise välja öelnud:

Aga p*ff on saanud juba niigi bl*gijate tähelepanu niiet vähe ei ole. Ostke endale ise pilet, see ei ole ka nii kallis. Ja siis bashige südamerahuga kunstilist tilu-lilu mongoolia karjakasvatajatest, prantsuse kommertsi ja T.L. kehva maitset. Ise olen alati ameerika independent filmid ära vaadanud. Vähemalt tead, et ei ole see kõige hullem, mille otsa võid sattuda.

Amen to that.

Miks ma olen "Delfi eelnõu" vastu

Kuna ei ela hetkel Eestis vaid Rootsis, siis olen hoidunud ka n.n. "Delfi eelnõu" kommenteerimisest kahel põhjusel: esiteks eelmainitud asukoht ja õppetööga kaasnevad kohustused, mille tõttu pole ei aega ega soovi olnud kõigisse teema nüanssidesse süveneda; teine põhjus on märksa parem: mul pole nagu eriti midagi lisada. Peeter Marvet hoiab kõiki huvitatuid jätkuvalt teemaga kursis ning toob välja uusi ja häid argumente iga mõne päeva tagant, koondades samas ka teiste inimeste arvamusi nii enda blogis kui saates.

Mina isiklikult olen "Delfi eelnõu" vastu, sest tegu on ikkagi sedavõrd laialivalguva ja ebamäärase seadusega, et selle mõttekuses on alust sügavalt kahelda. Ma saan aru Rein Langi soovist anda inimestele võimalus ennast kaitsta solvangu ja laimu eest, kuid tema suunitlus seeläbi avaldada rohkem survet portaalidele ja kommenteerimiskeskkondadele ning eriti nende loojatele/toimetajatele ei tundu eriti mõistlik.

Argipäevas Langi poolt välja käidud idee, et toimetamata kommentaarid peaksid olema n.ö. "kuskil mujal" tundub kentsakas olukorras, kus Delfi ongi see "kuskil mujal". Miks on vaja mingit uut kohta ja miks tahab Lang, et inimesed enda ärimudelit ümber tegema hakkaksid? Sest tal on mingi ettekujutus sellest, milline portaal peab välja nägema - mingi unistus täiuslikust modereeritud keskkonnast?

Sõnavabadus tähendab minu jaoks vabadust ropendada, sõimata ja öelda välja enda arvamus. See ei tähenda seda, et ma pean kohe kõike, mis lubatud tegema. Ei, kaugeltki mitte. Jah, mõnedel inimestel on kalduvus kommenteerida väga nürilt ja kohati lausa matslikult, kuid mis on selles nii halba, et seda peaks seadusega ähvardusel reguleerima?

Mina ei võta anonüümseid kommentaare tõsiselt olgu nad Delfis, Päevalehes või Vabalogis ilma heade argumentide või tõenditeta. Vaevalt, et ka keegi teine seda teeb. Lisaks sellele ei ole kommentaarid midagi, millele satutakse kogemata. Kui ei meeldi - kui närv ei pea vastu - siis ära loe. Kõik.

Kommentaarid ei ole passiivne ringhääling, kus lülitad teleri või raadio sisse ja informatsioon tuleb, tahad sa seda või mitte vaid aktiivne informatsiooni otsimine ja sellepärast ei näe ma ka vajadust kommentaare reguleerida. Kommentaarid on, mis nad on: mõnikord lihtsalt emotsionaalsed mõtteavaldused, kus peitub mingi frustratsioon.

Mulle pole vaja seadust reguleerima, millised võivad kommentaarid olla või mitte. Ma tahaks arvata, et saan ka oma peaga hakkama ja suudan ise otsustada kui tõsiselt ma ühe või teise anonüümse tegelase juttu võtan.

Lähtuda eeldusest, et inimesed on lambad, kes pole suutelised vahet tegema suvalisel kommentaaril ja usaldusväärsemal infol on minu arvates sügavalt ekslik. Mis järgmiseks, reguleerime seda, millal ma võin alkoholi tarbida ja millal mitte? Kus ma või töötada ja kus mitte? Keda võib kritiseerida ja keda mitte?

Milleks see keelamine kui on paremaid võimalusi?

Inimesed on leidlikud. Seadus, mis keelas poliitilise välireklaami enne valimisi tõestas, et keelamine tähendab kõige rohkem piiranguid nendele, kellel puuduvad ressursid ja tutvused. Lähtudes oletusest, et K-kohukese reklaam oli siiski poliitiline tellimustöö võib juba praegu öelda, et "Delfi eelnõu" võib tekitada sarnaseid kaasuseid.

Pakun illustratsiooniks ühe näite.

Miks peaksid Delfi serverid üldse asuma Eestis? Miks mitte kolida serverid näiteks USA'sse ja jätkata samas vaimus nagu praegu - lihtsalt kolida teise õigusruumi? Internet ei tunne geograafilise piire ja see, kus sinu server asub, on rohkem majandusliku ja juriidilise keskkonna küsimus. Mida saavad Eesti ametivõimud teha välismaisele serverihaldurile - nõuda konfidentsiaalseid andmeid? Kes ja miks peaks neid üldse andma - sest keegi kuskil Eestis tahtis, sest talle ei meeldinud, mida tema kohta kirjutati?!

Millega meie ametivõimud siis reageerivad - blokeerivad ligipääsu teises riigis asuvale servile? Kas me tõesti tahame veel ühte hambutut seadust, mille sisuline rakendamine võib tähendada piiranguid ka välismaistele serveritele? Kas me tõesti tahame hakata arutlema sellele üle, kas meil on vaja sarnaseid piiranguid kui Hiinas?

Ma ei näe mingit probleemi ärimudelis, kus kirjutajad on kõik Eestis ja neile maksab nende tööde eest juriidiline isik, mis asutatud mõnes soodsamas õigusruumis. Antud juriidiline isik peab aga portaali väljaspool Eestit - soodsamas juriidilises keskkonnas -, kus saab võimaldada artiklite kommenteerimist ilma negatiivsete tagajärgedeta. Lugeja või kommenteerija jaoks ei peaks midagi muutuma. Ei mingeid IP aadressiga manipuleerimisi.

Kardan, et selles juriidilises mängus võivad lõpp-kokkuvõttes kaotajaks jääda aga Eesti IT-ettevõtted. Miks mina või keegi teine, kes soovib enda kommentaare vabana hoida, peaks soovima enda blogi või portaali üles panna Eesti serverisse? Kas selleks, et keegi saaks mind kohtusse kaevata, kui midagi ei modereerita piisavalt põhjalikult?

Tõsi, praegu ei ole blogid ettevõtete seas veel levinud, kuid üha tõenäolisemana tundub stsenaarium, kus igal endast lugupidaval ettevõttel on kodulehekülge integreeritud blogi, kus avatud ka kommentaarid. Miks nad peaksid riskima sellega, et keegi kirjutab neile kommentaari, mis võib neile kalliks maksma minna? Miks mitte seda probleemi ennetada?

Riigipoolne sekkumine inimeste ja ettevõtete tegevusse piirangutega, mida ei suudeta tegelikkuses rakendada nagu lugupeetud justiitsminister ka tunnistas, toob endaga kaugemal tulevikus kaasa ettenägematuid tagajärgi, millele "Delfi eelnõu" autorid ega keegi teine pole veel tulnudki.

Meil on praegugi hulgaliselt seadusi, mis katavad laimu ja solvanguid ning haarata sinna alla ka kommentaarid, kuskil "internetis" tundub mõttetu. Milleks? Ma pole veel kuulnud, et mõnest kommentaarist oleks alguse saanud tõsiselt võetav laimu juhtum. Kas keegi teab mõnda nimetada?

Pole mõtet reguleerida kombeid, moraali või kõlblusnorme - inimesed on selleks liiga erinevad. Maailmas, kus ühiskonna dünaamilisus ja vabadus mängivad üha suurenevat rolli ka majanduse kasvus ning edukuses, on arvamuste paljusus - isegi kui alati mitte kõige meeldivam - ainult kasuks. Äkki see väike välja elamise moment annab kellelegi mõne hea idee? Äkki see solvangu või laimu taoline kommentaar oleks kedagi inspireerinud, kuid portaali toimetaja pidas paremaks seda mitte avaldada?

Huvitavad sündmused ja arengud kipuvad ikka toimuma piiri peal, seal kus on rohkem vaja kannatust, ettevõtlikust, valmisolekut riskida...ja vahel harva ka mõnes tobedas kommentaaris, mida loevad mõned üksikud.

You never know...

Miks mul on probleeme RSS'ile üleminekuga

Ma olen paar korda üritanud kasutada mõnda RSS lugejat, kuid ikka ja jälle kaldun tagasi vana harjumuse juurde bloge Safari või Firefox vahendusele lugeda. Üheks peamiseks põhjuseks näib olevat minu suutmatus loobuda identiteedist, mille annab blogile kujundus: värvid, font, suurus, asetus - mõni kord isegi reklaamid.

Kas tegu on mingi "ajakirja efektiga", kus reklaamid ja kujundus võimaldavad öelda midagi ajakirja professionaalsuse ja seeläbi usaldatavuse kohta?

RSS on tõhus, kuid samas kuidagi kõle, külma ja elutu - isikupära halastamatu röövel. Kirja- ja trükivead torkavad samuti RSS lugejas kuidagi teravamalt silma, kuid vastutulelikus selliseid pisemaid apsakaid andestada näib olevat väiksem kui New York Times'i RSS sööt ei eristu Tädi Maali omast.

Kas kujundusest tingitud emotsiooniraasuke võimaldab andestada trükivigu ja apsakaid lihtsamalt? Kas ma tunnen brauseriga blogi sirvides ennast rohkem külalisena (minejana), kes peab olema tolerantsem võõrustaja vigade suhtes samas kui RSS'iga saabunud problemaatiline postitus (tulija) on nagu tuttav, keda sa poleks kunagi vabatahtlikult koju kutsunud?

Informatsioon kui kommunikatsioon....ja kui kommunikatsioon, siis kui palju orienteerume uuemate ning ajalooliselt ebatraditsiooniliste kommunikeerimisviiside puhul evolutsiooni poolt sisse programmeeritud harjumustest/mallidest suhtlemisel?

Kas RSS on liiga funktsionaalne - mõeldud inimestele, kellele meeldib elada homogeenses info voos, kus silmarõõm on sekundaarne - tähtsusetu? Või on RSS hoopis hea võimalus kentsaka stiiliga bloge (Vabalog?!) mõnevõrra loetavamaks teha?

Kui olulist rolli mängib kujundus blogi juures? Kui kujundusel poleks tähtsust, siis miks üritab ikkagi enamus inimesi enda blogi võimaluse korral ka kujunduslikult teistest eristada?

Kaldun arvama, et kuigi informatsioon, mida blogi kujundus kannab, on minimaalne on ta siiski väärtuslik ning võimaldab üht-teist ka kirjutaja kohta öelda - kui tõsiselt võtab autor blogimist, kas ta kasutab mõnda olemas olevat malli või on kujundusega vaeva näinud? Kuidas on organiseeritud blogroll, arhiiv või reklaamid?

Majandusteaduse üks nüansirikkamaid kontseptsioone on piiripealsus (marginality) - see, et otsuseid tehakse just piirpeal, sageli mõjutatuna teguritest, mis pealiskaudsema analüüsi käigus näivad triviaalsed...tühised. Isegi ainult kuivast akadeemilisest tekstist koosnevate raamatute kaaned on kujundatud, sageli suure hoole ja vaevaga. Miks? Sest isegi raamatu kaanekujundus võib edastada otsuse tegemiseks vajaliku informatsiooni.

Palju küsimusi, kuid kes teab vastuseid?

Lõpetuseks üks konkreetne küsimus: kas on olemas mõni RSS lugeja (ka Mac'ile), mis võtab blogi leheküljelt mõned kujunduselemendid (päis, värvid, font), mille kuvab terve postituse lugemisel ilma samas täielikult brauseriks muutumata?

Eiki Nestor võrdleb Eestit enda fantaasia Taaniga

Tänases Päevalehes ilmub/ilmus Eiki Nestori arvamuslugu Welcome to Denmark! Mõned "problemaatilised" lõigud:

Esiteks, Taanis on soliidsed tööandjate ühingud ja tugevad ametiühingud. Tänu sellele reguleerivad taanlase tööelu pigem kollektiivlepingud kui seadused. See on tõesti mõistlik paindlikkus. Seejuures on ka koondamishüvised Taani kollektiivlepingutes töötajatele soodsamad kui Eestis seadustega sätestatu. Leppemehhanism võimaldab kiiresti reageerida igale muutusele majanduses sel viisil, et nii tööandjad kui ka töötajad sellest võidavad või mõlemad raskel hetkel võimalikult vähe kaotavad.

Mis toimub väljaspoolt Eiki Nestori fantaasia maailma? Alates 2001. aastast, mil Taanis on võimul liberaalne/konservatiivne(!) valitsus, on tendents ametiühingute võimu ja mõju vähendamisele ja tööturu liberaliseerimise suunas. 2001. aasta valitsuse platvormist:

As soon as possible, the Government will set up a committee for the purpose of ensuring that membership of a specific trade union or other association will not be a prerequisite for exercising a trade or profession – neither for employees nor enterprises.

Ja siis loomulikult peab sotsiaaldemokraat nagu kord ja kohus maksualandusi nüpeldama:

Kolmandaks, Taani valija on juba nii kaua demokraatia ja turumajanduse tingimustes elanud, et mitte ühelgi parteil ei õnnestu teda valimispäeval valija enda st maksumaksja rahaga ära osta. Taani valija ei hääleta maksude langetamise poolt, sest ta teab, et jääb seetõttu ilma nii mitmestki hüvest või avalikust teenusest. Taani valija teab, et majandust ei arendata mitte majanduse pärast, vaid inimeste hüvanguks.

Ainus probleem: Taani valijad on juba kaks korda järjest valinud liberaalse/konservatiivse valitsuse (Wikipedia artikkel Taani parlamendi valimistest), mille platvormi üheks alustalaks on valitsuse kulutuste vähendamine, maksutõusude külmutamine suunitlusega maksude alandamisele, mis 2004. aastal ka ellu viidi. Samast 2001. aasta valimisplatvormist:

Danes pay the highest taxes in the world. The Government will freeze taxes from the beginning. This tax freeze bodes for new times. The goal is to reduce the tax on work. The Government will work to find the means to fund this initiative. First we will introduce a tax freeze – then lower tax on work.

ja lisaks väike tsitaat vähem kui kuuaega tagasi peetud Taani peaministri kõnest:

Denmark is prospering. The tax freeze provides a boost for the economy. So does the Government’s Spring Package, through which we provided lower taxes and moved forward public investments.

Natuke täpsemat infot 2004. aasta maksualanduste kohta leiab Taani maksuameti koduleheküljelt The Danish Tax Cut 2004.

Silmakirjalik, täis vassimist ja ebatäpsusi - elukauge ulmekirjandus ehk sotsiaaldemokraatia a la Nestor.

Rootsi sularaha puudusest, Sony kummipallidest ja parandustest

Rootsi probleemid sularahaga jätkuvad, samas kui ajalehed on hakanud rohkem tähelepanu pöörama röövide statistikale:

In the six years to 2004, more than 450 million kronor were stolen from security vehicles in Sweden. According to European figures, 224 security vehicles were robbed during that period. Only the United Kingdom, France and Poland, countries with far higher populations, experienced more attacks.

Sweden is also fourth if countries are ranked by the total amount stolen, according to Sydsvenskan. This, combined with the fact that Swedish police only catch the robbers in around half of the cases means that the industry is now demanding a series of measures from the authorities.

Ehk siis viimase kuue aasta jooksul on keskmiselt iga 9-10 päeva tagant röövitud mõni rahaauto keskmise saagiga natuke üle 2 miljoni Rootsi krooni. Mõni ime, et turvatöötajatel (ja kindlustusfirmadel) on röövimistest villand.

Kas keegi kujutab ette olukorda, kus Eestis toimuvad rahaautode röövimised iga kümne päeva tagant? Kord kuus? Iga paari kuu tagant?

. . .

Mis juhtub kui 250 000 kummipalli lastakse valla San Fransisco tänavatele? Sony uue LCD teleri BRAVIA reklaam like.no.other vastab sellele küsimusele. (via Finland for Thought)

. . .

Kuidas blogosfäär töötab ja miks ta on mõnikord tavameediast informatiivsem ehk väike "ego buust"!

Polnudki ainus, kes arvas 55% ettevõttete blogimine on kahtlane

Mõni aega tagasi kritiseerisin Guidewire gruppi uurimust, mille kohaselt 55% ettevõtetest kas blogib või kavatseb seda lähimal ajal teha. Eile sattusin üle pika aja jälle lugema Debbie Weili blogi BlogWrite for CEO's, kust ta jõuab ühes postituses samadele järeldustele:

Here's the rub. The conclusions are based on 140 respondents. That's far too small a number from which to draw such a sweeping conclusion. In addition, the way the survey was conducted taints the results. Oh, and not so coincidentally, perhaps, iUpload (co-sponsor of the study) sells an enterprise blogging platform.

Debbie postitusest leiab viiteid ka teistele käsitlustele ja mõnevõrra nüansirikkama selgituse.

Meeldiv on näha samu järeldusi ka teiste - märksa nimekamate - inimeste blogides. Kahju ainult, et ta enda postitusega varem valmis sai, muidu oleks saanud väita, et ma olin esimene...

Kui Rootsis raha enam laiali ei veeta

Mitte just iga päev ei juhtu, et poes soovitatakse sularaha asemel hoopis kaaridga maksta, kuid just seda soovitavad täna ja tõenäoliselt ka järgmise paari päeval jooksul päris mitmed poed Rootsi suuremates linnades. Milles asi? Rootsi uudiseid inglise keles vahendav The Local kirjutab:

Security vans in Gothenburg, Malmö and Stockholm were not operating on Friday morning, after a violent robbery in Bohuslän prompted drivers to refuse to work without police escorts.

The security representative at the Transport union said that the vehicles would be out of action until further notice, prompting fears of a cash shortage in Sweden's main cities and increased risk of robberies as cash accumulates in major stores.

Kuna poed ei soovi enda röövimise tõenäosust tõsta, siis viiakse sularaha järjekindlalt panka ja poodidesse jäetakse võimalikult väiksed summad. Tulemuseks on see, et järgmisel päeval ei pruugi klientidele enam väiksemaid kupüüre tagasi anda olla.

Kuna Lundi varustavad sularahaga Malmöt teenindavad autod, siis oli ka minu poolt külastatava poe kassa juures väljas silt, et "võimaluse korral makske kaardiga kui teil just täpset raha pole, sest meil ei pruugi olla raha teile tagasi anda!"

Mitte ainult Prantsusmaal vaid ka Taanis

Pariisi eeslinnades toimuvatest rahutustest juba kirjutasin. Artiklid on samal teemal ilmunud nii Päevalehes (natuke pikemalt) kui Postimehes (natuke lühemalt), kuid millest pole Eesti ajakirjanduses juttu olnud on väiksemad rahutused Taanis, Århusis.

Kuigi Taanis on praeguseks taastatud kord leidsid seal aset siiski rahutused, kuigi märksa väiksemas mastaabis. Kõige värskema inglise keelse informatsiooniga hoiab kursis Viking Observer, mis on isegi ühele Kanada ajalehele abiks Taani ajakirjanduse tõlkimisel:

The Observer took the trouble to translate into English the following from Danish Jyllands-Posten:“Rosenhoj Mall has several nights in a row been the scene of the worst riots in Århus for years. “This area belongs to us,” the youths proclaim. Sunday evening saw a new arson attack.

“Their words sound like a clear declaration of war on the Danish society. Police must stay out. The area belongs to immigrants.

“Four youths sit on a wall in Rosenhoj Mall Sunday afternoon, calling themselves spokesmen for the groups, that three nights in a row have ravaged and tried to burn down the restaurant and other stores.

“Around the parking lot, cars with youngsters from the immigrant community are swarming, and many are walking around, greeting each other with a sense of victory after the worst riots in Århus for years.

“Every night 30-40 youths took part, especially immigrants.

“Only two were arrested, “That was a victory.”

The Telegraph käsitleb teemat nagu ka peamist rahutuste põhjust Euroopa kontekstis, sidudes toimuvat ka Theo van Gogh'i mõrvaga.

Millest siis Taani rahutused alguse said? Lühike vastus: kohalik ajaleht Jyllands-Posten otsustas avaldada mõned karikatuuri Muhamedist, mis ühele "teatud grupile" elanikkonnast ei meeldinud.

Pikema vastuse koos üksikasjalikemate kirjeldustega leiab aga taas Viking Observeri leheküljelt Islam vs. Free Speech: The case of Denmark:

The case has since then escalated in severity. Death threats have forced daily newspaper Jyllands-Posten to hire security guards to protect its employees. Journalists and editors alike have received threats by email and the telephone. Editor Juste said the cartoons had been a journalistic project to find out how many cartoonists refrained from drawing the prophet out of fear. 'We live in a democracy,' he said. 'That's why we can use all the journalistic methods we want to. Satire is accepted in this country, and you can make caricatures.

Lugu läheb veel edasi ning käsitleb osade islamiriikide esindajate ühiskirja ning Taani peaministri vastust sellele, koos põhimõtteliste küsimustega sõnavabadusest, mis antud intsident on esile tõstnud.

Loomulikult ei ole Taani ainus riik, mille seisab ees integratsiooniprobleemi lahendamine. Et Rootsis teemat praktiliselt ei käsitleta, ei tähenda, et seda siin poleks. Aega ajalt ilmub ikka mõnes ajalehes artikkel, et juhtus "midagi", mille toime panijateks olid "mingid noorte jõugud", kuid keegi ei ütle otse välja , et tegu on samuti mõnest islamiriigist pärit noortega.

Mulle tundub üha rohkem ja rohkem, et sarnased rahutused Malmös on ainult aja ja mõne halva juhuse kokku sattumise küsimus.

. . .

Kaks terroriaktide planeerijat, kellest üks on pärit Rootsist, on juba tabatud. Antud kodanikega olid seotud lisaks veel 8 Taanis elavat isikut, kes on praeguseks vahistatud.

Pariisi rahutuste tagamaadest

Pariisi ümbruses aset leidvad rahutused on peatselt kestnud juba nädala ja lõppu ei näi anarhiale tulevat. Poliitikud teevad, mida poliitikud ikka teevad (süüdistavad üksteist) ja tavainimesed peavad ise vaatama, kuidas enda vara kaitsevad/hoiavad.

BBC vahendab:

Police said as many as 69 cars were set on fire on Tuesday night in nine towns in the Seine-Saint-Denis region, home to many impoverished communities.

The original flashpoint of Clichy-sous-Bois, where police were out in force, was calmer, but trouble flared in nearby areas.

Correspondents say anger grew after a tear gas canister was hurled into a mosque in Clichy-sous-Bois on Sunday night. Emotions have also been fuelled by mass arrests.

Lisan ka viite väiksele fotoseeriale BBC'lt tagajärgede kohta. Üldiselt olukord on piisavalt karm, et iga üks võib enda eelistaud uudisteallikast midagi toimuva kohta leida.

Enda poolt lisaks vaid viite Theodore Darlymple'i artiklile 2002. aasta sügiseses City Journalis, mis on pikema poolne, kuid käsitleb päris põhjalikult mentaliteeti, mis on praeguste rahutusteni viinud:

The police have become impotent to suppress and detect crime. Horror stories abound. A Parisian acquaintance told me how one recent evening he had seen two criminals attack a car in which a woman was waiting for her husband. They smashed her side window and tried to grab her purse, but she resisted. My acquaintance went to her aid and managed to pin down one of the assailants, the other running off. Fortunately, some police passed by, but to my acquaintance’s dismay let the assailant go, giving him only a warning.

My acquaintance said to the police that he would make a complaint. The senior among them advised him against wasting his time. At that time of night, there would be no one to complain to in the local commissariat. He would have to go the following day and would have to wait on line for three hours. He would have to return several times, with a long wait each time. And in the end, nothing would be done.

As for the police, he added, they did not want to make an arrest in a case like this. There would be too much paperwork. And even if the case came to court, the judge would give no proper punishment. Moreover, such an arrest would retard their careers. The local police chiefs were paid by results—by the crime rates in their areas of jurisdiction. The last thing they wanted was for policemen to go around finding and recording crime.

Kasulik lugemine kõigile, kes soovivad põhjalikumalt mõista praeguste rahutuste tagamaid.

LHV mured alles algavad...

Itar-tass vahendab AP uudist Estonia Bank, 2 Workers Accused in Scheme:

An Estonia investment bank and two employees made at least $7.8 million by infiltrating a secure Web site operated by Business Wire Inc. to trade on news before it was announced, a government regulator charged in court papers Tuesday.

Lohmus Haavel & Viisemann and two of its employees, Oliver Peek and Kristjan Lepik, had been engaged in the scheme since January, according to a civil complaint filed in U.S. District Court in Manhattan by the Securities and Exchange Commission.

Samas tundub, et see on alles uuringu algus ning nüansse on loos mõnevõrra rohkem kui esialgu paistab. Reuters pakub mõnevõrra põhjalikumat käsitlust sealhulgas:

Business Wire President Cathy Tamraz disputed the SEC allegation, telling Reuters that the SEC statement on the matter contained "blatant inaccuracies" and that "at no time did anyone access confidential Business Wire press releases."

Tamraz said that the hackers saw a "single screen shot of limited client information." A statement from Business Wire said that the compromised information "did not include the content of news releases."

ja

While the SEC complaint does not allege that the defendants saw the complete press releases, "there is no question that their computers were infiltrated," Horowitz said.

"They made investment decisions based on what they were able to glean from Business Wire's secure site," Horowitz said. "Whatever was on that screen shot led them to make a trading decision that was almost always correct. They did it 360 times at least with 200 different companies at least."

Praeguseks on Google News'i otsingut vaadates teema üles võtnud vähemalt 39 väljaannet sealhulgas CNN, Forbes, BusinessWeek ja Salon. Business Wire'i pressiteate leiab siit.

Tundub, et LHV klientidel on probleeme kauplemisega (mis ei pruugi antud juhtumiga seotud olla), kuid Tõnis Haavel on LHV foorumisse postitanud lühikese kommentaari:

LHV Uurimine puudutab vaid üksikuid "LHV Trader" kontosid. Klientidel, kes ei ole kauplemiseks kasutanud confidentsiaalset infot, ei ole põhjust muretsemiseks. Samuti ei ole ei LHV ega LHV fondide varad selle kaasusega seotud ega ohustatud. Täpsem info hommikul. Tõnis Haavel, LHV Partner.

Peeter Marvet viitab kelmuses süüdistatavate härraste kirjutistele Ekspressis ja märgib:

Ja täpselt päev pärast pensionifondide vahetamise võimaluse lõppu, huvitav kas nende SEC kooskõlastas pressiteate meie SECiga?

Ma arvan, et sellel pole enam mingit tähtsust, sest kui ikka LHV töötajad on kelmusega vahele jäänud ja usaldus LHV vastu puudub, siis peab olema ka võimalus pensionifondi vahetada. Pole tähtis, kas sellega on fondid seotud või mitte - LHV juhtkond kas teadis toimuvast ja kui ei teadnud, siis ei oma enda personali tegevusest mingit ülevaadet. Kuidas nad saavad mulle garanteerida, et mõni nende töötajatest midagi sarnast tulevikus ei tee?

Raske uskuda, et LHV maine pärast seda juhtumit tõsiselt ei kannata. Kindlasti saab aga selle juhtumi LHV poolne käsitlus olema huvitav õppetund meediasuhetest ja "damage control"-ist, sest olgem ausad: kui pangal pole usaldust pole neil midagi!

Antud juhtumiga aga eriti intiimselt seotud härrased võivad igasugusele karjäärile panganduses hüvasti öelda.

Mis juhtub järgmiseks? Kui kaua läheb enne kui Peek ja Lepik kinga saavad? Kas LHV tuleb sellest jamast üldse välja? Kui agressiivselt võtab teema üles kohalik meedia?

TÄIENDATUD: Päevaleht esimene...

Nädala algab Jaapani, esimese miljoni ja "jätkusuutlikusega"

Nädala alguses jälle paar huvitavat artiklid siit ja sealt, et blogimismootor ikka korralikult tööle tõmmata.

Jaapanlased on hakkama saanud seadmega, mis võimaldab inimesi raadioteel juhtida. Põhimõtte iseeneset lihtne: paned vidina pähe, mis suunab vastavalt sellele, mis suunas sinu "juhtija" soovib, et sa liiguksid, väikese elektrivoolu sinu peast läbi - kas siis paremalt vasakule või vasakult paremale.

Esimesed katsetused ja prototüübid on juba täitsa olemas. Rakendustena nähakse esialgu videomängudelele täiendava dimensiooni andmist ja muusikale teatava "särtsakuse" lisamist.

Natuke kaugemas tulevikus nähakse võimalust rahvamasse suunata/juhtida, sõjalisi rakendusi, mille abil tehakse vastase väed kahjutuks inimesi tapmata. Üks huvitavamaid võimalusi oleks aga näiteks maailmaklassi balettitantsijate tantsu salvestamine ja siis kogemuse võimaldamine mitte tantsijatele...kuidagi moodi.

Midagi taolist oleks nagu mõnes filmis näinud (Brainstorm, Strange Days)

- - -

Apple'il on õnnestunud läbi iTunes'i müüa esimese 20 päevaga miljon filmi/videot/klippi. Kui ma saaks Losti vaadata järgmisel päeval ilma reklaamideta seal, kus ma tahan ja millal tahan legaalselt, siis miks mitte - 25 eeki ei tundu isegi eestlase jaoks suur summa.

- - -

Ross Clark paneb The Times'is tähele, mis on saanud "jätkusuutlikusest":

In the absence of any precise meaning, the concept of sustainability is pointless. It could mean virtually anything, and therefore means absolutely nothing. It has become merely a marketing slogan.

- - -

Ja lõpetuseks, George Takei a.k.a. Hikaru Sulu tuli "kapist välja".