neljapäev, november 24, 2005

Arengufond - kõigi aegade suurim fiasko on tulemas

Kuna minu õpingud keskenduvad peamiselt innovatsioonile, siis on keeruline jätta kommenteerimata tänase Päevalehe artiklit Arengufondis jagatakse juba poliitilisi ametikohti.

Kust alustada...algusest vist: riiklik riskikapitalifond - ja seda Arengufond sisuliselt ka on - on halb idee nii mitmel erineval tasandile, et see ei ole isegi halenaljakas vaid absurdne, sest:

1. Kõige suurem probleem Arengufondi juures on tasuta raha. Maksudest laekuv raha on teiste inimeste poolt teenitud ning teiste inimeste raha on ikka kergem ära anda kui enda oma ja seda teab iga inimene, kes on mõne avaliku sektori organisatsiooniga mõne suurema projekti raames koostööd teinud.

Kui sinu heaolu või sissetulekut ei mõjuta sinu otsuste tagajärjed, siis pole ka põhjust tegeleda tõsisema mõttetööga. Mitte üks poliitik ega ametnik ei võta kunagi Arengufondi ebaõnnestunud projektide eest vastutust isegi kui nendesse on uputatud kümneid miljoneid kroone. Aga kui inimeste töökohad ja sissetulekud ei ole otseselt mõjutatud nende tegevusest, siis mis alust on arvata, et nende otsused on motiveeritud millestki muust kui isiklikust kasust?

2. Kui Arengufondi töötajate ja otsustajate sissetulekud ning töökohad ei sõltu projektide edukusest, siis mille alusel hakkavad projektid raha saama? Kuna riskikapital juba enda olemuselt eeldab, et mitmed projektid ebaõnnestuvad, siis võime ennast vaikselt hakata ennast harjutama mõttega, et mõned vägagi kahtlased projektid saavad rahastatud ainuüksi sellepärast, et juhatuses või nõukogus on sõpru või tuttavaid või keegi on lihtsalt ära ostetud. Projekti potentsiaal ei ole rahastamise kriteerium vaid otsustajate isiklik kasu, mis ei väljendu kahjuks kuidagi selles kui mõni projekt osutub mingi ime läbi (isegi pime kana leiab tera) kasumlikuks.

3. Nagu Päevalehe artiklist selgus on Arengufondi poliitiline juhtimine sama hästi kui garanteeritud. Huvitav on ka see, et Arengufondil on plaanis saada enda investeeringu eest vastavas ulatuses omanikuks. Jah, see on täiesti tavaline käik riskikapitali fondide juures, kuid samas tuleb arvestada, et erakapitalil põhinevate fondidega kaasneb sageli väga karm kord, detailne aruandlus ja tugev mõju ka ettevõtte arengusuundadele, sest lisaks rahale kaasatakse firmasse omaala eksperte ja kompetentsi, mis firmal puudub, kuid laienemiseks läheb vaja.

Kui midagi taolist hakkab tegema ka Arengufondi politiseerunud juhtkond, siis on tegu sama hästi kui surmahoobiga toetust saanud ettevõttele. Poliitilistel põhjustel tehtud valikud, bürokraatlik enda tagumiku hoidev aruandlus ja "teenete eest" eksperdid nõustamas on vaid esimesed ja kõige selgemini ette nähtavad probleemid.

4. Mulle meeldis Mart Opmanni kommentaar tema absurdsuse pärast:
Mart Opmanni sõnul satuvad Arengufondi nõukogusse riigikogulased, kes tunnevad asja.
Vabandage väga see on absurd. Kui inimene tunneb asja, siis mida ta riigikogus teeb? Miks ta riskikapitalifondi ei juhi või ettevõtlusega ei tegele? Riskikapitaliga tegelemine on vägagi aega nõudev ning baseerub paljuski pika aja jooksul omandatud kompetentsile. Ei ole seda ei Sõerdil ega Savisaarel, kes on ikkagi avaliku sektori inimesed ja kellest viimane pole erasektoris muu kui edukalt ära kasutatud tutvustega silma paistnud.

Innovatsioon, innovaatilise tootega ettevõtte arendamine ja kasvatamine on aga midagi hoopis muud, kui tavaline ettevõtlus - eriti kui eesmärgiks on toote eksport. See kompetents riigikogus ja poliitikute seas puudub.

Iga mõistusega ettevõtja, kellel läheb enda ettevõttes vähegi hästi hoiab Arengufondist eemale nagu katkust - vähemalt ma tahaks nii loota.

5. USA's pööravad riskikapitali fondid üha rohkem tähelepanu hilisemas arengustaadiumis olevatele ettevõtetele, sest varajases staadiumis firmadesse investeerimine (eriti mis keskenduvad kõrgtehnoloogiale) on alati riskantsem. Nii on viimaste aastate jooksul langenud alustavatesse ettevõtetesse investeerimine kõigest 20%-ni kogu investeeringutest ja ka siin on tegu juba mõned aastad tegutsenud ettevõtetega. Lisaks sellele on enamus riskikapitalifonde keskendunud kindlale valdkonnale, milles omatakse kompetentsi ja kogemusi.

Mind hirmutab mõte, et Arengufond hakkab investeerima alustavatesse teadmismahukatesse ettevõttesse. Mis ettevõte selle vihmavarju alla EI mahu?

6. Ja lõpetuseks, mille järgi otsustatakse, kas investeering on olnud edukas või mitte? Kas kasum ja reaalne toodete eksport on üldse mingid mõõdikud poliitikute jaoks? Äkki on hoopis uute töökohtade loomine prioriteet? Aga milliste töökohtade - kas ainult teadmismahukate?

Ma võiks jätkata, kuid üks eestlane on sellest absurdsusest juba kirjutanud. Meelis Kitsing toob Tech Central Station'ile kirjutatud artiklis State Venture Capital? ilusti välja probleemid, millest Arengufondist unistajad ei näi üldse teadlikudki olevat.

Joakim Helenius juba eelnevalt mainitud Päevalehe artiklis kutsub samuti mõistust koju, kuid kas keegi teda ka kuulab? Indrek Neivelt on enda sõnastuses mõnevõrra ettevaatlikum, kuid sõnum näib sama olevat.

Eesti edu võti ei ole riiklik riskikapital vaid ettevõtlikud inimesed, kes suudavad piiratud ressursside ja arvestatava konkurentsi tingimustes leida uudseid lahendusi. Vaja on ettevõtlussõbraliku poliitikat nagu väiksemaid makse, vähem regulatsioone ja vähem riigi poolset turu solkimist (loe: EAS'i), mis kaldub suunama piiratud vahendeid väga kahtlastel alustel vägagi kahtlastesse ettevõtmistesse.

1 Comments:

Anonymous paul said...

Üks väääga kahtlane ettevõtmine see fondi asi on küll! Poliitikud peaksid tegelema uutele ettevõtmistele soodsa majanduskeskkonna loomisega, mitte aga ühtedele ettevõtetele teiste arvelt raha jagamisega. Siin on nii palju võimalusi korruptsiooniks ja põhjendamatuks raha kulutamiseks, et ei selle peale ei taha isegi mõelda!

26. november 2005 10:33  

Postita kommentaar

<< Home