neljapäev, august 30, 2007

Kui sõlmes on omadega Euroopa Liit?

Alles see oli kui meie Euroopa valitsus otsustas, et tavalised lambipirnid tuleks keelata ja asendada keskkonnasõbralike, kuid oluliselt kallimate pirnidega. Kõik seda sooviti loomulikult teha keskkonna säästmise nimel ja vaatamata sellele, et säästupirnid on 20 korda kallimad ja:
CFLs are larger, much heavier and mostly much uglier than familiar bulbs - and up to 20 times more expensive - the vast majority of them give off a harsher, less pleasant light.

Because they do not produce light in a steady stream, like an incandescent bulb, but flicker 50 times a second, some who use them for reading eventually find their eyes beginning to swim – and they can make fast-moving machine parts look stationary, posing a serious safety problem – the so-called "strobe effect".

CFLs cannot be used with dimmer switches or electronically-triggered security lights (see package label, illustrated below), so these will become a thing of the past. They cannot be used in microwaves, ovens or freezers, because these are either too hot or too cold for them to function (at any temperature above 50C or lower than –18C they don't work),

More seriously, because CFLs need much more ventilation than a standard bulb, they cannot be used in any enclosed light fitting which is not open at both bottom and top (such as the type illustrated) - the implications of which for homeowners are horrendous.
Ja kui sellest veel vähe oli, siis viimase paari päeva jooksul on selgunud, et väljast poolt Euroopat tulevate säästupirnide maksumusest moodustavad 66% erinevate protektsionistlike meetmete tulemusel kehtestatud tariifid:
The import tariffs were imposed in 2002 to protect EU light bulb producers from the import and sale of Chinese bulbs on the EU market at below-cost price.

Mr Mandelson's intention to lift the tax came under criticism from German industry commissioner Gunter Verheugen, as well as a key German-based bulb producer Osram who had expressed concerns about possible job losses.

The commission's final decision to scrap the import duties in a year is a compromise after Mr Verheugen pressed for a two year delay of the move.
Pange tähele sõnakasutust "below cost" - eurooplastele võib-olla tõesti aga hiinlastele vaevalt. Ja isegi kui hiinlased soovivad meile kinkinda säästupirne, sisuliselt peale maksta, siis miks peaks tavatarbija sellele kingitusele ei ütlema? Kas keegi suudab mulle seda selgitada?

Euroopa Komisjoni liige Herr Verheugen (sakslane) tõestab aga, et Osrami (saksa firma) huvid on olulisemad 494 miljoni eurooplase huvist. Mina Verheugenit ei valinud ega ka ükski teine eestlane ega Euroopa Liidu kodanik, kuid selle protektsionistliku tsirkuse mõrusid vilju peavad enne kõike sööma madalama sissetulekuga Euroopa Liidu riikide kodanikud, mille hulka kuulub ka Eesti. Jutud mingist ülimlikust ja idealistlikust Euroopast on ilmselgelt pigem kellegi lootusrikas fantaasialend kui reaalsus, mis paindub alati enne kõiki isiklikele ja rahvuslikele huvidele.

Minus hakkab selline EL'i tõmblemine vaikselt, kuid kindlalt tekitama okserefleksi. Mis kainest mõistusest sai? Kas ta võeti ta kinni ja hoiatkse mõnes EL'i institutsiooni megahoone keldrikorruse salajases piinakambris, kus ta räpaselt ja habetunult ootab helgemaid päevi?

Sildid: ,

esmaspäev, august 27, 2007

Neil Gaiman tuleb...lähedale

Lundis õppides avastasin, et noored hakkajad tudengid korraldavad Fantastiliste Filmide Festivali, kus näitavad uusi ja huvitavaid filme, mis sisaldavad fantastilisi elemente. Ühtlasi kutsutakse külalistena festivalile ka fantastilise loominguga silma paistnud autoreid.

Kui ise kaks aastat tagasi Lundis olin külastas festivali seoses Vendade Grimmidega Terry Gilliam, kelle filmidest näidati ka retrospektiivi ja ühes kõrvaprogrammis oli esitlusel ka Neil Gaiman'i ja Dave McKeane'i koostöös valminud MirrorMask. Sellel aastal on aga kinoekraanidele jõudmas Gaimani Stardust, mida festivali raames lahkelt näidataks ning boonusena tuleb Gaiman ise kohale - räägib filmi aluseks olevast raamatust, kindlasti filmist enesest ja vastab isegi küsimustele.

Kellel huvi ja võimalust, siis soovitan soojalt, sest Lund on sümpaatne väikelinn, kuhu Tallinnast saab kõige lihtsamini läbi Kopenhaageni (lennukiga) ja Malmö (rongiga). Oleksin ehk isegi nostalgitsema läinud, kuid kahjuks olen ise samal ajal tõenäoliselt Lätis.

Sildid:

reede, august 24, 2007

Rootsi rohelised pooldavad elukutselist kaitseväge

Ajateenistus on jätkuvalt teema, mida on plaanis Vabalogis kajastada kuni selle kaotamiseni Eestis. Kui kohalikest erakondadest on isegi Reform otsustanud võimu ihast või koalitsioonipartnerite heameeleks teemat mitte käsitleda, siis Rootsis on Rohelised jõudnud ainuõige järelduseni:
The Green Party has called for Sweden to replace its conscript army with a professional force. Writing in Friday's Dagens Nyhter, party spokesman Peter Eriksson called for an army consisting of 6,000 professional soldiers and 3,000 officers (rather than today's 11,000).
The Local kirjutab, et Roheliste plaanid kaitseväge kärpida on päris drastilised ja tähendavad muu hulgas allveelaevade kasutuselt võtmist ja lennuväe ulatusliku ohjamist.

Ilma NATO liikmelisuseta mina nii julge taoliseid samme astuma ei oleks, kuid põhimõtteliselt on suund ikkagi õige. Samas on Roheliste plaan paljuski orienteeritud Euroopa Liidule, sest ümber struktureerimise tulemusena jääks Rootsile sisuliselt ainult Euroopa kiirreageerimisüksustesse kuuluvad üksused. Kuidas reageerivad taolistele seisukohtadele sotsiaaldemokraadid ja praegune valitsuses oleks huvitav teada, kuid vaevalt nad eriti usinalt seisukohta hakkavad võtma.

Huvitav, kas Eesti rohelised ka sellele teemal kunagi selgema seisukoha kui status quo toetamine võtavad?

Sildid: ,

teisipäev, august 21, 2007

Globaalse likviidsuskriisi viirastuslik fantoom

Ma ei ole makroökonoomik ja teemad, milles ma tunnen ennast piisavalt mugavalt, et arvamust avaldada pöörlevad innovatsiooni ja ettevõtlus ümber ehk paljuski mikrotasandil. Sellegi poolest on kapitaliturgudel oluline roll mängida ettevõtluse juures, kus suuremad projektid pole ilma välisfinantseeringuta sageli üldse mõeldavadki ja sellepärast jälgin ma vaikselt kapitaliturgudel toimuvat ja võimaliku likviidsuskriisi sündi.

Minu sümpaatia langeb paljuski Austria koolkonnale ja sellepärast loen Stefan Karlssoni, kes kirjutas hiljuti mõned kommentaarid juurde George Reismani selgitusele sellest, kuidas me tänasesse olukorda üldse sattusime võttes aluseks vahepeal üpriski marginaalseks nähtuseks kujunenud Austrian Theory of the Business Cycle. Mulle tuli seda lugedes meelde Bryan Caplani Why I am not an Austrian Economist, kust Caplan (punkt 3.4) lükkab ümber just neid samu argumente, mida Reisman välja käib. Nüüd on aga kõrvale panna konkreetne juhtum ja Reismani jutt on veenvam kui Caplani oma. Reismani tõlgendus kattub ka Gerlad O'Driscolli omaga, mis ilmus Wall Street Journalis nädal tagasi (PDF kuna muidu tasuline).

Üks versioon võimalikest põhjustest on seega olemas. Järgmiseks kulub kindlasti ära see, mida praegu toimub ja mis suunas liigutakse. VoxEU on peamiselt Euroopa majandusteemasid käsitlev blogi, kuhu kirjutavad majandusteadlased Euroopas toimuvast. Väga selge ja arusaadava jutu pani kirja Stephen Cecchetti, kes on keskpanganduse süsteemi seest poolt näinud ja vastab rahuliku selgusega ka kõige lihtsamatele küsimustele. Kes kapitaliturgude toimimisest midagi ei tea võiks Cecchetti artiklist alustada, mis ühtlasi annab mõista, et mingiks paanikaks põhjust pole.

Gary Becker, kes üldjuhul soovitaks turgudega manipuleerimisest hoiduda, selgitab, miks eelmiste nädalate sekkumised olid paljuski üldisema stabiilsuse nimel vajalikud.

Martin Wolf Financial Times'ist annab oma hinnangu olukorrale ja postitusele järgnevates kommentaaridest võib lugeda nii nõusolekut kui ka spekulatsioone nagu:
What has been particularly interesting to me has been the significant injection of liquidity by the ECB when compared to that of the Fed. While ECB policymakers continue to say that the situation is under control, I have difficulty believing this. The huge addition of funds by the ECB makes me think that something more serious is brewing in the eurozone. After all the exposure of German state banks to the US subprime sector is another indication that the banking system in the Eurozone could possibly be under threat. The ECB, in my opinion, is covering something up.
Marc Adreessen viitab ühel suuremale supile, mida ahned Eurooplased praegu süüa saavad.

Huvitavad küsimused, mis jäävad õhku rippuma:
1. Mis toimub Euroopa Keskpangas? Kas mingi Euroopa suurpank päästeti poolsalaja kokku kukkumisest või on tegu süstemaatilisema jamaga, mida võib meilegi jaguda?

2. Kas mõneti irratsionaalne aktsiaturupelglikus, mis sai alguse USA'st, ohjeldab kohalike (ehk Eesti) investoreid ja ettevõtjaid ettevaatlikkusele, mis omakorda võimaldab stabiilsemat majanduskasvu pikas perspektiivis?
Kõik asjakohased viited ja sõnavõtud kommentaarides on igati oodatud.

Sildid: , ,

neljapäev, august 16, 2007

Kui maailm on simulatsioon, siis kuidas selles elada?

Kes vähegi filosoofialoengus tähelepanelik olnud mäletab kindlasti "aju purgis" stsenaariumit, mille kohaselt ei pruugi ükski meie tajudest olla midagi muud kui elektriimpulss, mis simuleerib reaalsust purgis olevale ajule. Üks või teine vorm sellest ideest on filosoofe sadu aastaid köitnud ja filmid nagu Matrix, 13th Floor ja Dark City on võimaldanud meil kõigil kaasa mõelda reaalsuse ja simulatsiooni olemuse üle.

Enamasti keskendutakse sellele, kuidas simulatsioonist välja pääseda või kuidas reaalsusega kontakti saada. Aga mis siis, kui meil õnnestub kuidagi teada saada, et elame simulatsioonis, kuid sellest ei ole võimalik leida mingit väljapääsu? Kuidas sellises simulatsiooni elada?

Robin Hanson, füüsik ja majandusteadlane, on mõned aastad tagasi üritanud sellele küsimusele vastata ja tema järeldused ning soovitused on tegelikult (heh!) üpris huvitavad:
If your descendants might make simulations of lives like yours, then you might be living in a simulation. And while you probably cannot learn much detail about the specific reasons for and the nature of the simulation you live in, you can draw general conclusions by making analogies to the types and reasons of simulations today. If you might be living in a simulation then all else equal it seems that you should care less about others, live more for today, make your world look likely to become eventually rich, expect to and try to participate in pivotal events, be entertaining and praiseworthy, and keep the famous people around you happy and interested in you.
Hansoni artiklist leiab ka teisi loogikapärleid. Näiteks, kui simuleerijatele meeldib mängida jumalata - karistada ja auhinnata vastavalt tegudele -, siis tõenäoliselt ei aseta jumalat mängiv olevus erilist kaalu alandlikkusele või kui simulatsiooni kestmise tingimuseks on piisava hulga inimeste teadmatus simulatsioonist on sinu huvides kinnitada, et mingit simulatsiooni pole ja muretsemiseks pole põhjust.

Ummm....siinkohal olgu öeldud, et maailm ei ole simulatsioon ja minge nautige parem viimaseid suveilmasid ;)

Sildid: , ,

Eesti kui igamehe läpaka maa?

Minu igapäevane töökoht on Ülemiste ettevõtlusinkubaator, mis enda asukoha tõttu Ülemiste City's tähendab sisuliselt ühel suurel ehitustöömaal asumist. Kuna kõige lähim söögikoht ehitajatele asub just minu akna alla, siis olen märganud ühte lõbusat seika.

Nimelt tulevad aeg ajalt täiesti tavalised ehitajad - 40 kuni 50 aastased mehed - sööma koos kotiga, kust nagu imekombel võlutakse lauale läpakas ja hakatakse askeldama.

Vot sellises riigis ma tahangi elada, kus mitte mingi töödejuhataja vaid täiesti tavaline ehitaja tõmbab lõunalauas välja arvuti - loeb uudiseid, vaatab maili, suhtleb perekonnaga ja...paneb mõned kommenteerid Delfisse.

Loomulikult võib siin igasugu erandeid välja mõelda, kuid järgmised 20 minutit kavatsen ma seda mõtet lihtsalt nautida.

Sildid:

kolmapäev, august 15, 2007

Riigifirmade raiskamisest, ohtlikest ideedest ja brändide informatiivsest väärtusest

Vaimukuse eest saavad boonuspunkte täna David Dollar ja Shang-Jin We, kes panid enda värske uurimuse pealkirjaks Das (Wasted) Kapital: Firm Ownership and Investment Efficiency in China, mis uurib riigifirmade kasumilikust Hiinas. Võrdluseks kasutatakse välisinvesteeringutel põhinevate firmade ja erafirmade andmeid. Tulemuseks loomulikult huvitavad järeldused:
The degree of inefficiency is economically and statistically significant. In particular, we show that wholly and partially state owned firms have lower marginal returns to capital than private or foreign firms by 23-54 percentage points (on a pre- tax, pre-depreciation, and all distortions-inclusive basis).
Kui ikka ajendid ei ole paigas, siis pole mõtet ka mingit erilist tulemust oodata ja kahjuks ei ole teiste rahaga mängimine just kõige parem ajend. Ühtlasi toovad uurimuse autorid välja, et Hiina saaks hakkama 8% väiksemate kapitalikulutustega ilma majanduskasvu mõjutamata ehk praegu raha lihtsalt raisatakse.

Milliseid järeldusi on eelnevast teha Eesti Raudtee või Eesti Energia kohta?
. . .
Steven Pinker, Harvardi ülikooli psühholoogia professor, avaldas hiljuti Chicago Sun-Times'is essee In Defence of Dangerous Ideas, mille alguses käib välja päris pika nimekirja erinevatest "ohtlikest ideedest":
Is morality just a product of the evolution of our brains, with no inherent reality?

Would society be better off if heroin and cocaine were legalized?

Is homosexuality the symptom of an infectious disease?

Is the average intelligence of Western nations declining because duller people are having more children than smarter people?
Need on vaid mõned küsimused, kuid Pinkeri eesmärk ei ole niivõrd küsimusi ritta seada kuivõrd arutleda selle üle, kas peaks küsima küsimusi, mis on valitsevate moraalsete seisukohtadega vastuolus. Teadlasele kohaselt ei jäta Pinker mängust välja ka argumente "ohtlike ideede" leviku piiramiseks, kuid jõuab enda essee lõpuks igati mõistliku järelduseni:
Though I am more sympathetic to the argument that important ideas be aired than to the argument that they should sometimes be suppressed, I think it is a debate we need to have. Whether we like it or not, science has a habit of turning up discomfiting thoughts, and the Internet has a habit of blowing their cover.
Kohustuslik lugemine kõigile, kes ei taha nämmutada vanu ideid vaid soovivad näha jätkuvalt uute ideede välja käimist ja võimalusel rakendamist - eriti kui need on vastuolus valitsevate moraalsete arusaamadega.
. . .
Arvestatav seltskond inimesi on üllatavaltki vaenulikud brändidele ja nendega kaasnevatele logodele. Samas unustavad need samad inimesed, et bränd on firmale väärtuslik sõnumiedastaja ja kannab endas sageli iga tarbija jaoks olulist informatsiooni.

Nii on näiteks hiinlaste ilma brändita tooted sageli ohtlikumad, madalama kvaliteediga ja sisaldavad aineid, mis võivad olla isegi mürgised. Hiinlastel pole vaja enda brändi või nime kaitsta, sest nad on sisuliselt anonüümsed ja sellepärast suhtutakse ka tarbijasse ükskõiksemalt, mis oma korda paneb tarbijad olukorda, kus brändist otsitakse kinnitust kvaliteedile:
Consumers are thinking twice about buying no-name Chinese products with long lists of ingredients. U.S. distributors are checking their sources. Retailers, especially those who stock a lot of Chinese goods, are becoming a lot more concerned about their reputations. And Chinese firms and their partners are investing in brands.

How does all this happen? Firm by firm, case by case and step by step. You might recall the recent case of the 1.5million Thomas & Friends toy rail cars and accessories with lead paint. Fair or not, Thomas & Friends has lost quite a chunk of its brand-name capital, and its very survival is in question. No doubt Thomas & Friends has some new protocols.
Allhangete tegemine näibe esmapilgul hea moodus sellest piirangust mööda saada, kuid igal brände omaval ettevõttel on kõik ajendid olemas oluliseks kvaliteedikontrolliks. Neile, kes arvavad, et usinam reguleerimine lahendab probleemi, tsiteeriks artikli viimast lõiku:
Here's another Key Fact: Mattel, which produces Barbie dolls and characters from Sesame Street and Nickelodeon, this month stopped about 700,000 toys with lead paint from reaching U.S. consumers and recalled 300,000 additional toys sold through retailers such as Target, Toys "R" Us and Wal-Mart.

So how long will it take for the market to respond? Less time than it would take for new regulations to take effect.
. . .
Viimases @arvamus loos kirjutasin ettevõtjast kui meie aja tunnustamata kangelasest. Meeldivaks üllatuseks olid paar positiivset kommentaari.

Sildid: , , , ,

teisipäev, august 14, 2007

Kuidas Venetsueela ehitab 21. sajandi sotsialismi!

Kui Zimbabve on jätkuva visadusega demonstreerimas, et majandusepoliitika ei ole fantaasiaharjutus, kus teha saab kõike, mis pähe tuleb, siis Venetsueelat kisub Chavezi eestvedamisel samas suunas kuigi mõnevõrra teist teed pidi:
With oil income rising fourfold during Chávez's presidency, the economy has registered double-digit growth the past three years. Gross domestic output has gone from $103 billion in 1999 to $174 billion last year, according to recent testimony on Capitol Hill. Increased royalties and taxes leveled on private oil companies since 2004 have generated nearly $6 billion for government coffers, Chávez said last month, and authorities are cracking down relentlessly on tax evaders.

But in frequent speeches, Chávez has also lauded the bounties of Marxism, praised Castro's economic management and threatened private businesses with takeovers. That has helped unsettle markets. Foreign investment has screeched to a halt, registering an outflow of $543 million last year. The Caracas stock exchange has lost much of its volume after the government nationalized CANTV, the telecommunications company, and the Caracas electric utility. Perhaps most significant, Venezuela's state oil company has seen production decline over the past decade.
Ainus, mis Venetsueelat pinnal hoiab, on kõrge nafta hinda ja imestamisväärseks peab pidama olukorda, kus vaatamata kasvavale nõudlusele on toodang ainult vähenenud. Eelnevalt viidatud artiklist tuleb aga välja, kuidas Venetsueelas 21. sajandi sotsialismi ehitatakse ja seda loomulikult läbi erafirmade riigistamise. Ainult, et kui hiinlastel on riigifirmad vähem kasumlikud, siis mis imevõim peaks vastupidist tulemust võimaldama Venetsueelas?

Eraldi huvitav nähtus on aga sotsialistliku koostöö musternäidisena esile tõstetud Kuuba arstide abi Venetsueelas ja paljudes teistest arenguriikides, mis kahjuks on jõudmas paljuski ette ennustatava lõpuni:
Several Cuban medics interviewed by World Politics Review said they wanted to be sent overseas, as a rare opportunity to travel or as an escape route to the United States. Many Cuban medics posted in Venezuela reportedly return home carrying large quantities of toilet paper, sanitary napkins and other consumer products that are in short supply on the island.

Once off of the island, the medics said, poor working conditions and disappointment with the Cuban medical programs' effectiveness added reasons to defect. Yane, 29, a nurse, said she and one doctor were left alone in a clinic in a Venezuelan coastal town to care for a maternity ward and a trauma ward with many accident victims. Often, they had so many patients they could not go home for three or four days at a stretch. When she and others complained about the conditions, she said, the program's Cuban directors threatened to send them back to Cuba.
Artiklis peatutakse veel sellel, kui vähe Kuuba arstidele nende oskuste eest makstakse ja kuidas kasvav kuritegevus on Venetsueelast tegemas kõike muud kui atraktiivse töökoha. Ma julgen väita, et kaugel ei ole see aeg, kus Venetsueela valitsus peab Chavezi poliitikat jätkates hakkama piirama inimeste väljapääsu riigist ja inimesed saavad ka ise aru, et nad pigem orjad kui vabad inimesed.

Sildid: , ,

teisipäev, august 07, 2007

Kolme huvitavat uudist Rootist

Kui automaatsed kiirusemõõtmise punktid on üles seatud, siis järgmine loogiline samm on kontrollida, et mõõtepunktide vahel ei ületataks kiirust. Rootslased arutlevad hetkel selle üle, kas taolist lahendust peaks rakendama:
A dual camera system would prevent motorists from putting their foot to the floor moments after passing a speed camera.

Systems of this type are already in place in the UK, Norway and in tunnels through the Alps.
Kas me eeldame, et iga inimene, kes autoga sõidab on automaatselt pätt, kelle tegevust peab jälgima ja salvestama?
. . .
Üllatavalt kombel on rootslased viimastel aastatel riigikaitsesse suht vähe investeerinud ja nüüd on jõutud nii kaugele, et rohkem inimesi soovib ajateenistusse tulla kui on vabu kohti:
The 614 young men and women were told in July that, contrary to expectations, they would no longer be called up to serve from January 2008. They were told by military chiefs that there were too few officers to command them. They were told that they could do another form of national service or skip it entirely.
. . .
All young, healthy Swedish men are theoretically obliged to serve in the armed forces. In practice, only 15 percent of men are ever called up, and it is unusual for those who do not wish to serve to be asked to do so. Women can, if they wish, undertake a period of national service.
Eestis on ajateenijate protsent jätkuvalt 25-30% kandis, kuigi lähiaastatel peaks üks suuremaid põlvkondi jõudma ajateenistusikka. Saab näha, kui paljud neist teenima satuvad.
. . .
Väidetavalt on prostitutsiooniga tegelemine tingitud inimese sotsiaalsest positsioonist ja alternatiivide puudumisest, mis sunnib eluvaimu sees hoidmiseks prostitutsiooni poole pöörduma. Seda valgustavam on lugeda, mis toimub Rootsis:
Police have identified underage Swedish girls who have been selling sexual services on sex contact web sites.

"This is very serious. They don't know what they're getting themselves into and what kinds of people they could meet," said Eva Karlenfors, detective inspector in Stockholm police's prostitution and trafficking unit.
Vähe sellest, et Rootsis on vägagi laiaulatuslik sotsiaalabivõrgustik, siis alaealistel on emasti võimalus toetuda enda vanemate sissetulekutele. Selles kontekstis jääb üle ainult tõdeda, et osad noored soovivad lihtsalt rohkem taskuraha kui neile annavad vanemad. Kuna töökohta on kõrgete palkade ja tööalase seadusandluse pärast noortel keeruline leida, siis mugavama elu nimel leitakse alternatiivsed sissetuleku allikad. Kummaline lugu, kui ei midagi muud.

Sildid: , ,

esmaspäev, august 06, 2007

Subjektiivsete hinnagute problemaatilusest ehk Netflix'i auhinnast

Netflixi auhinnast oli viimati juttu päris mitu kuud tagasi. Auhinda veel võidetud ei ole, kuid juuni alguses New York Times'is ilmunud lühike lugu annab siiski lootust:
About 18,000 teams from more than 150 countries — using ideas from machine learning, neural networks, collaborative filtering and data mining — have submitted more than 12,000 sets of guesses. And the improvement level to Netflix’s rating system is now at 7.42 percent.

The competition is “three-quarters of the way there in three-quarters of a year,” said Reed Hastings, the chairman and chief executive of Netflix, based in Los Gatos, Calif.

The race is very close, with no consistent front-runner. Each contestant is given a set of data from which three million predictions are made about how certain users rated certain movies. Netflix compares that list with the actual ratings and generates a score.
Mind ajendas seda postitust kirjutama aga üks märksa kriitilisem ja huvitavam käsitlusi, mis on üllatavalt palju tähelepanu pälvinud erinevate blogijate seas seal hulgas Tyler Cowen ja Brad DeLong.

The Netflix Prize: 300 Days Later
on põhjalik ja tehniline, kuid tõstab esile mõned olulised küsimused, mis on seotud pigem kogu süsteemi ülesehitusest, kus oluline roll on inimeste subjektiivsetel hinnangutel, mida võib mõjutada näiteks tuju:
We users provide inconsistent ratings - sometimes we'd rate a movie a 3 and sometimes a 4, with no consistency. It may depend on our mood when we watched the movie - we may give a romantic movie a higher rating if we watched it on a first date than if we watched it a week later after being left broken hearted, or a demanding movie a low rating because we were tired and out of sorts when we watched it - or it may depend on our mood when we actually provide the rating.
Postituse autor, Tom Slee, pakub välja mõned põhjused, mis seavad tõenäoliselt hinnangute põhisele soovitusmehhanismile täiendavaid piiranguid:
Netflix itself and most competitors talk about the data in terms of "movies" and "users". But the "movies" in the list are not all movies: a lot are TV series or music video collections. The variability among the episodes of a series (Do you think Lost Season 1 deserves a 3 or a 4?) must make single-number ranking even more variable and these composite DVDs figure prominently among those titles that have the biggest variance in ratings.
. . .
Then there's the fact that a customer might not really be a single person. It might be a household with several viewers in it. So perhaps one person likes Terminator, one likes Bridget Jones, and one likes Spongebob Squarepants. Once we realize that the "user" might be a collection of people there is no strangeness between giving high ratings to each of these, but you can see how, depending on which household member entered the rating, the values may be quite different (perhaps this is why titles like 'N Sync: Making of the Tour, Pokemon Vol 9, and Boston Red Sox 2004 World Series Collectors' Edition have high variance - the person rating may not always have been the person who wanted to watch it).
Seda kõike lisaks anomaaliatele Netflixi poolt testimiseks jagatavas näidisandmebaasides nagu klient, kes on hinnanud 1963 filmi 1 punkti vääriliseks; kasutaja, kes hindas ühe päevaga üle 5000 filmi ja kasutajad, kes on hinnanud üle 10 000 filmi.

Igal juhul jäi minule Slee postitusest mulje, et tema on skeptiline auhinna võtmise võimalikkuses ja kasutajate/vaatajate hinnangutepõhise soovitussüsteem võimekuses. Arnold Kling seda seisukohta ei jaga, kuid on põhimõtteliselt nõus sellega, et subjektiivsetest hinnangutest koosnev andmebaas on puudulik ja probleemile tuleks läheneda natuke teise nurga alt:
Suppose that instead of ratings, you asked consumers to vote with dollars. For any movie, a consumer who owns the movie can post an "ask" price and a consumer who does not own the movie can post a "bid" price. To ensure that these prices are real, every once in a while, you would fill all the orders for a particular customer--that is, you would buy the consumers' DVD's at her asking prices and sell her DVD's at her bid prices.

My guess is that this approach would generate better data than Netflix's current process. Perhaps I am wrong about that. But the point is, if you had good data, meaning data that is based on revealed preference rather than survey ratings, my guess is that recommender systems would be quite powerful. It's the garbage data, not the concept of statistically-based recommendations, that limits the ability of the Netflix system.
Kes Vabalogi varem lugenud teab, et mind ei huvita niivõrd andmebaasides sisalduv informatsioon kui auhindade kasutamine innovatsiooni esilekutsumiseks ja võistluste kontseptuaalne raamistik, millest kirjutasin isegi magistritöö (PDF).

Klingi kommentaar on minu arvates esile tõstmist väärt sellepärast, et näitab kui oluline on eduka tulemuse saavutamiseks eelduste ja piirangute läbi mõtlemine. Netflixi auhinna võitmine on võib-olla olemas olevaid andmebaase kasutades võimatu eelnevalt mainitud põhjustel, kuid see ei tähenda, et soovitustepõhine süsteem ei võiks töötada, kuid andmed läbivad taustsüsteemifiltri. Klingi näites oleks taustsüsteemiks meie kõigi igapäevane kokkupuutumine rahaga ja inimeste suutlikus määrata objekti rahaline väärtus mitmete alternatiivide olemas olu korral.

Seega, kui Netflix pakub auhinda olemas olevate andmebaaside informatsiooni töötlemise eest, siis tegelikult tuleks auhind anda selle eest, kuidas saavutada paremaid tulemusi üldisemalt või kuidas parandada andmebaasi kvaliteeti ehk vähendada subjektiivsust. Ühtlasi hakkab siit ka välja kooruma tõsiasi, et kõige suurem küsimus kogu Netflixi auhinna juures on subjektiivsus, mis tuleks hoida minimaalsena selliste võistluste puhul nagu kirjutasin ka enda uurimuses.

Sildid:

reede, august 03, 2007

Viimase kanepiuuringu ebaadekvaatne tõlgendus

Nädala alguses sattusin kuulama hommikul raadiot, kui vist Olaf Suuder ja Henrik Roonemaa viimast kanepiuuringut kommenteerisid ja sisuliselt seda sama rääkisid, mis kirjas Päevalehe uudistenupus Teadlased: kanepi suitsetamine põhjustab skisofreeniat.

Kahjuks on meditsiinilised ja epidemioloogilised uuringud väga sõltuvad statistikast ja tõenäosustest, mis võib valdkonda mitte tundvad inimesed kiiresti eksitavate järeldusteni viia. Õnneks on suuremate ajalehtede juures meditsiini küsimustele spetsialiseerunud ajakirjanike, kes teavad, milliseid täpsustavaid küsimusi esitada ja kuidas uurimust tõlgendada:
If marijuana produces what seems like such a large jump in risk for schizophrenia, have schizophrenia rates increased in line with marijuana use rates? A quick search of Medline shows that this is not the case-- in fact, as I noted here earlier, some experts think they may actually have fallen. Around the world, roughly 1% of the population has schizophrenia (and another 2% or so have other psychotic disorders), and this proportion doesn’t seem to change much. It is not correlated with population use rates of marijuana.
Ainuüksi see täpsustus peaks juba uurimuse perspektiivi panema, kuid lisaks heidab postituse autor Maia Szalavitz pilgu ka tõenäosuste tõlgendamisele epidemioloogias:
Very little of the coverage put the risk in context. A 40% increase in risk sounds scary, and this was the risk linked to trying marijuana once, not to heavy use. To epidemiologists a 40% increase is not especially noteworthy-- they usually don’t find risk factors worth worrying about until the number hits at least 200% and some major journals won’t publish studies unless the risk is 300 or even 400%. The marijuana paper did find that heavy use increased risk by 200-300%, but that’s hardly as sexy as try marijuana once, increase your risk of schizophrenia by nearly half!

By contrast, one study found that alcohol has been found to increase the risk of psychosis by 800% for men and 300% for women. Although this study was not a meta-analysis (which looks at multiple studies, as the marijuana research did), it certainly is worth citing to help readers get a sense of the magnitude of the risk in comparison with other drugs linked to psychosis.
Kas see tähendab, et kanep on ohutu? Tõenäoliselt mitte, kuid kindlasti näitab see seda, et teemat kajastavad inimesed lähtuvad rohkem enda isiklikest eelarvamustest kui sellest, mis uurimuses tegelikult kirjas.

Maia on ka varem "kanepihullusest" kirjutanud ja seda üpriski paljastavalt Saloni jaoks.

Ma ei tee sellest mingit saladust, et pooldan narkootikumide legaliseerimist. Miks täpselt võib lugeda siit.

Sildid: ,

neljapäev, august 02, 2007

Zimbabve - autokraatliku sotsialismi mustrenäidis

Zimbabvest on varem Vabalogis juttu olnud, kuid seal toimuv on vaikselt võtmas katastroofi mõõtmeid, mis kohe kuidagi hästi lõppeda ei saa. New York Times võttis täna teema uuesti üles ja olukorra tõsiduse tõttu isegi esilehel kui ma õieti aru sain. Igal juhul mõned valusamad tsitaadid:
Bread, sugar and cornmeal, staples of every Zimbabwean’s diet, have vanished, seized by mobs who denuded stores like locusts in wheat fields. Meat is virtually nonexistent, even for members of the middle class who have money to buy it on the black market. Gasoline is nearly unobtainable. Hospital patients are dying for lack of basic medical supplies. Power blackouts and water cutoffs are endemic.
. . .
People are now living off the food they had the foresight or ability to squirrel away in pantries. Otherwise, when gas is available, they drive across the border to Zambia, South Africa and Botswana for supplies. Factory layoffs and slowdowns are bringing new poverty to the 15 or 20 percent of adult Zimbabweans who still have jobs. Pensioners, whose fixed incomes already have been gutted by hyperinflation, now find that no amount of money can purchase some staples.
. . .
In recent weeks, gangs of price inspectors have patrolled shops and factories, imposing price reductions, sometimes arbitrarily. As many as 4,000 businesspeople have been arrested, fined or jailed, according to the Zimbabwean police.
. . .
The empty grocery shelves may be the starkest sign of penury, but there are others equally worrisome. Doctors say that at most, there is a six-week supply of insulin and blood-pressure medications. Less vital drugs like aspirin are rarities.

“You can boil willow bark, just as Galen did,” one physician quipped.
. . .
Moreover, the manufacturer said, suppliers of fabric have also been ordered to cut their prices, even as inflation and problems like power failures have raised their costs. Once their existing stock of fabric is exhausted, he said, there is little incentive for them to make more.
Kõhedust tekitav artikkel, mis on kahjuks ühtlasi hea näide sellest, mis siis saab kui mingi autokraatlik juht hakkab ettevõtjatele dikteerima, millised peaksid olema nende kaupade hinnad. Ma siiralt loodan, et sellele põrgule tuleb varsti lõpp.

Daniel Drezner pakkus juuli alguses, et Zimbabve langeb täieliku kaosesse 5 nädalaga, mis hakkavad juba otsa saama. Tundub, et päri nii kiiresti riik kokku ei varise, kuid MIDAGI peab juhtuma ja varsti, sest samas vaimus jätkates hakkab massiliselt inimesi nälga surema.

Mina pakun, et enne ametliku sügise algust on mul põhjust Zimbabvest veel kord kirjutada ja seda pigem ahastuse kui rõõmu võtmes.

Sildid: ,