Rootslased tahavad kaotada põllumajandustoetused EL'is

Eelmisel nädalal kirjutasin sellest, et põllumajandustoetused tuleks Euroopas kaotada ja sellele nädalal on rõõm teatada, et rootslased on EL'i Komisjonile just sellise ettepaneku ka teinud:

The idea of completely abolishing farm subsidies, leaving a fully market-oriented farming sector, is controversial.

"We are the first country in the EU to propose this," Erlandsson told journalists at the Swedish parliament on Tuesday.

Sweden wants export subsidies, intervention subsidies and production subsidies to be phased out completely, leaving only subsidies for environmental protection. The proposed system would closely resemble the system in place in Sweden before the country joined the European Union.

Eelnev tsitaat pärineb artiklist, kus Rootsi põllumajandusminister ütleb ka kohe välja kui väike tõenäosus on ettepaneku realiseerumisel, sest mitmed suuremad Euroopa Liidu liikmed nagu Prantsusmaa, Poola ja isegi Kreeka hakkavad tõenäoliselt taolisi initsiatiive torpedeerima.

Kui ajalooliselt vaadata, siis raamatust The Great Deception selgub, et üks peamisi põhjuseid miks Prantsusmaa üldse enda suveräänsust Euroopa Liidule oli valmis loovutama, olid ulatuslikud põllumajandustoetused, mida ainuüksi Prantsusmaa eelarvest finantseerida polnud enam reaalne samas kui "ühiskassa" lõi selleks kõik eeldused.

Kui võtta prantslastelt ära põllumajandustoetused, siis peaks oluliselt vähenema nende huvi ka Euroopa Liidu vastu, mis võib pikemas perspektiivi kosutada tervet institutsioonide rägastiku, mis praegu Euroopa Liidu nime taha on koondunud, kuid oleks naiivne arvata, et prantslased sellel ilma suurem kisa ja kärata lasevad juhtuda.

Ühe aasta käibemaksu pettus EL'is = 65. Eesti Vabariigi eelarvega

Reedel, 25. mail avaldatud Inglismaa Ülemkoja raportist Stopping the Carousel: Missing Trader Fraud in the EU (PDF) selgub, et iga-aastane käibemaksu pettus on Euroopa Liidus jõudnud fantastilise 250 miljardi Euroni aastas ehk enam kui 9,3 triljoni Eesti kroonini!

Mõelge selle summa üle natuke.

Kas nii suurt arvu on üldse võimalik ette kujutada nii, et see mingit tähendust omaks? Ma üritasin enda jaoks selle üüratu numbri natuke seeditavamaks teha järgmiste tulemustega.

• Eestis on umbes 1,3 miljonit elaniku - iga üks saaks üle 3 miljoni krooni.
• Eesti eelarve on umbes 60 miljardit krooni - sama eelarve saaks teha järgmised 65 aastat.

Võiks ju seda nimekirja jätkata, kuid need numbrid on sedavõrd absurdselt suured, et iga huviline võib neid numbreid enda mõtteis rahulikult ise kaaluda.

Siia juurde ei saa ma jätta tsiteerimata Richard Northi EU Referndumist, kes sellele raportile üldse tähelepanu tõmbas, ja kes selgitab olukorra absurdsust ning süsteemi muutmise imetillukest tõenäosust:

The only way we can get to grips with this fraud, therefore, is to change the VAT system and that – as even the Committee acknowledges – is not going to happen. It is an EU tax, it requires unanimity to change, and the majority of member states are against any fundamental changes.

So, we must continue to suffer the depredations of (largely) organised criminals, who will continue to rip off taxpayers (us) to the tune of billions each year. And because, politically, there is absolutely nothing we can do about it, the media will note it as a curiosity (those that bother to report it) and go back to sleep while, from the Opposition, we will hear nothing.

That is the level to which we have been driven by our membership of the EU. Neutralised and emasculated, we can only tut-tut and shake our heads in dismay. It is truly bizarre.

Põllumajanduse toetamine tuleb lõpetada, et säästa keskkonda

Kunagi 1990ndatel võeti Eestis vastu üks igati mõistlik otsus: põllumajanduse toetamine lõpetati. Kõik oli ilus ja kena selle hetkeni kui me liitusime Euroopa Liiduga ja nüüd oleme olukorras, kus prantslaste jonnakuse tõttu oleme sunnitud jälle põllumajandust toetama kõige selle negatiivsete kõrvalnähtustega.

TCS Daily avaldas hiljuti Kristyn Birrelli Uus-Meremaa põllumajandustoetuste reformi (loe: kaotamist) kajastava artikli, kust tuleb muu hulgas selgelt välja, et põllumajandustoetuste kaotamisele ei järgnenud massilist töötust, põllumajandussektori osakaalu vähenemist ega konkurentsivõime kadumist. Pigem vastupidi. Eraldi tähelepanu pälvib aga keskkonda puudutav lõik:

Production decisions, though, were constrained by the type of land being farmed. In order to be competitive, farmers had to keep costs down and this meant using resources efficiently. Subsidies for fertilizer had resulted in its wasteful application. Without subsidies, fertilizer use decreased, water quality increased, and yields were not affected. Additionally, farmers fit their production to the land. Marginal land, which was only farmed to receive subsidies, went out of production and reverted to native bush.

Seda lugedes tuli meelde mõned aastad tagasi loetud artikkel Lõuna-Korea põllumajandustoetustest, mis on maailma ühed kõrgemaid ja mille tulemusena on oluliselt kannatad saanud just vee puhtus põllumajandusega tegelevates piirkondades, paljuski tänu väetiste ja pestitsiidide üleliigsele kasutamisele.

The Economic and Environmental Impacts of Agricultural Subsidies (PDF) on aga uurimus 2003. aastast, mis analüüsis just põllumajanduse jätkuva toetamise tagajärgi. Üks asjakohane tsitaat uurimuse kokkuvõttest:

Higher subsidies such as provided for in the 2002 US Farm Bill lead to an intensification of agricultural production in OECD countries which can generally be considered detrimental to the environment in terms of exposure to pesticides and fertilizers and habitat destruction, to mention just a few. In addition, some forms of subsidies may have a technology “lock-in” effect that might impede the shift to less environmentally harmful practices. They also lead to increased specialization and reduced agro-biodiversity. A reduction in domestic support farmers to diversify production to reduce risk, thereby improving agro-biodiversity.

Ainuüksi keskkonna hoidmise argumendid on päris mõjuvad põllumajandustoetuste kaotamiseks, kuid lisaks sellele võimaldaks toetuste kaotamine põllumajanduses konkureerida ka arenguriikidel, see julgustaks innovatsiooni põllumajandussektoris ja võimaldaks madalamaid toiduainete hindasid kõigile.

Iga inimene, kes peab ennast roheliseks mõtteviisi kandjaks, peaks igati toetama põllumajandustoetuste kaotamist, kuid kahjuks ei ole mina sellist tendentsi märganud.

Madalama sissetulekuga inimeste laenuvõimalustest USA's (ja kaudselt Eestis)

Täna torkasid silma mõned postitused, mis käsitlesid n.n. krediidisnoobe ehk inimesi, kelle arvates ei tohiks väiksema sissetulekuga inimesed eriti midagi laenata. Alustaks siis rumalamast jutust kõige pealt.

Üllataval kombel pärineb rumalam jutt The Poverty Business Business Week'ist, mille ajakirjanikel ja toimetajatel võiks olla tegelikult piisavalt teadmisi, et mitte sellist pealiskaudset jura välja paisata. Õnneks ärritas artikkel Russ Robertsit Cafe Hayek'ist kirjutama postitust, mis artikli pealiskaudsust edukalt torpedeerib. Üks väike tsitaat kah, kus sõna "America" võiks asendada vabalt sõnaga "Estonia":

So yes, indebtedness is up in America. Most of that debt is housing. So people have more debt but they also have more assets—median net worth over that time period has gone up for every group except the second lowest quintile. So people are borrowing more but their assets are generally worth more.

Alex Tabarrok viitab Marginal Revolution'is aga USA kekspanga esimehe Ben Bernanke sõnavõtule The Subprime Mortgage Market, kus endine akadeemik selgitab natuke põhjalikumalt, miks on inimestel, kes mõned aastad tagasi laenu ei saanud, täna siiski laenu võimalik saada:

Having emerged more than two decades ago, subprime mortgage lending began to expand in earnest in the mid-1990s, the expansion spurred in large part by innovations that reduced the costs for lenders of assessing and pricing risks. In particular, technological advances facilitated credit scoring by making it easier for lenders to collect and disseminate information on the creditworthiness of prospective borrowers. In addition, lenders developed new techniques for using this information to determine underwriting standards, set interest rates, and manage their risks.

The ongoing growth and development of the secondary mortgage market has reinforced the effect of these innovations. Whereas once most lenders held mortgages on their books until the loans were repaid, regulatory changes and other developments have permitted lenders to more easily sell mortgages to financial intermediaries, who in turn pool mortgages and sell the cash flows as structured securities. These securities typically offer various risk profiles and durations to meet the investment strategies of a wide range of investors. The growth of the secondary market has thus given mortgage lenders greater access to the capital markets, lowered transaction costs, and spread risk more broadly, thereby increasing the supply of mortgage credit to all types of households.

Muide, Bernanke teksti lugedes ei tasu unustada, et Eestis "subprime mortage" ekvivalent minu teada puudub, seega on meie laenuturul veel arenguruumi eriti kui Eesti pangandus tihedamalt Rootsi omaga põimub.

Mis asi on liiklusfolkloor?

Hiljuti sattusin kuulma ühe autojuhi lugu sellest, kuidas ta oleks ühe teise autojuhi hoolimatuse/ükskõiksuse tõttu peaaegu surma saanud.

Nimelt soovis tema teha vasakpööret peateele natuke kaugemal suuremast ristmikust, kuid ta ei saanud enne pööret sooritada kui peatee liiklus järjekordse punase tulega peatub. Lõpuks punane tuli süttis ja ta hakkas välja sõitma, kui järsku kihutas umbes 120km/h tema eest läbi mingi punane auto - läbi punase tule täiesti üks kõikselt. Nagu isegi arvata võite järgnesid loole vandumine, kahtlused ükskõikselt tegutsenud autojuhi vaimses võimekuses ja tema vanemate kuulumisest imetajate sekka.

Tõenäoliselt ei ole taolised lood ühelegi autojuhile võõrad. Olen isegi sarnaseid lugusid jutustanud ja sarnaselt neid lugusid ka lõpetanud, kuid siiani pole pikemalt mõelnud sellele kui palju taolisi lugusid autojuhid üksteisele räägivad.

Lood, mida autojuhid üksteisele räägivad, on enamasti päris kindla struktuuriga ja sisaldavad kohustuslike elemente, millel on ühelt poolt hariv/hoiatav funktsioon ja teiselt poole sotsialiseerumist ja ühtsustunnet tugevdav funktsioon. Seega liiklusfolkloor.

Kirja neid lugusid minu teada keegi pole pannud, sest enamus neist on üpris lihtsad ja rajanevad mõne üldlevinud käitumisnorme/reegleid rikkunud inimese vastutustundetu tegevuse kireval ja emotsionaalsel kirjeldusel.

Huvitav oleks teada, kui levinud on taoliste lugude jutustamine? Äkki olen ma lihtsalt sattunud väikese grupi inimeste sekka, kes neid lugusid üks-teisele jutustavad? Ma kahtlustan, et nii "bemmimehed" kui "rullnokad" on esimest korda mainimist leidnud just liiklusfolklooris, kuid kui suurt (kas üldse!) mõju avaldab liiklusfolkloor kultuurile laiemalt?

Kas mul jäi mõni oluline osa liiklusfolkloorist märkimatta? Kui jah, siis kommentaarid on alati avatud!

Lihtsalt 5 huvitavat postitust siit ja sealt

1. Milton Friedman eelistas elada loodussõbralikus keskkonnas ja hindas kõrgelt loodussõbralikust enda elumaja asukohas ja arhitektuuris. Samas blogis on muide üleval ka postitus George W. Bush'i farmi loodussõbralikkusest ja arhitektist, mis võib niimõndagi inimest üllatada.

2. Kui paljud eestlased teavad, et Europarlamendis toimub hääletamine jätkuvalt mitte elektrooniliselt, milleks on kõik eeldused muide olemas, vaid käega märku andes? EU Referendum vahendab hüperbürokraatia inertsust:

Graham Booth, one of the remaining UKIP MEPs, who avers that the well documented inaccuracies of the "show of hands" voting system in the European Parliament led him to make a call, last year, for full electronic voting, since the equipment is already in situ. That request, he says, was dismissed out of hand.
. . .
During voting on a report by Mr. Kaczmarek on "EU partnership in the Horn of Africa", amendment No. 5 was declared "Rejected" by the chairman Vidal Quadras, having assessed the show of hands "for" and "against" the amendment.

An electronic check then revealed that it had actually been APPROVED by no less than 567 votes to 17 (with 18 abstentions). Quadras blamed the MEPs for "not holding their hands high enough".

See oleks naljakas, kui see poleks nii masendavalt nõme!

3. Hiljuti avaldas Jerusalem Post ülevaatliku artikli Harvardis tehtud uurimusest The Israeli-Hezbollah War of 2006: The Media as a Weapon in Asymmetrical Conflict , mille autorid väidavad, et hiljutise Liibanoni ja Iisreali vahel peetud sõja - informatsiooni sõja - võitis Hizbullah:

"An open society, Israel, is victimized by its own openness," Marvin Kalb and Dr. Carol Saivetz of the Shorenstein Center of Harvard University concluded in their research paper, "The Israeli-Hezbollah War of 2006: The Media as a Weapon in Asymmetrical Conflict."

"A closed sect, Hizbullah, can retain almost total control of the daily message of journalism and propaganda," manipulating its image to the world.

Uurimus ei jäta tähelepanuta ka ajakirjanike tendentslikust ja valmisolekut lavastustes kaasa mängida selle nimel, et tulevikus oleks tagatud ligipääs infojagajate juurde. Kui teema huvitab, siis Richard North on natuke täpsemalt (nii 75 leheküljel) lahanud eelnevalt mainitud konflikti meediakajastust (PDF).

Eestlastele võiks antud teema huvi pakkuda juba ainuüksi sellepärast, et Eesti puhul on tegu avatud ühiskonnaga, kus meediat ei ole lihtne mingitest piirkondadest või sündmustest eemal hoida, samas kui Venemaal on meedia keskvalitsuse kontrolli all ja (välis)ajakirjaniku eemale jätmine Venemaal toimuvast võib tähendada olulisi piiranguid uudistele, mida ta saab kajastada ja seega tema võimele enda tööd teha.

4. Shaolini kung-fu kui zen budismi väljendus:

"If you're practicing Shaolin kung fu properly, it is a form of meditation," he said.

"It's just fast and hard meditation, instead of slow or sitting. And that's why many of those moves seem so strange -- because they're actually moves that were developed for meditation purposes as well as self-defense and not purely self-defense purposes."

Huvitav segu reportaazist, uurivast ajakirjandusest ja kultuuride segunemisest USAs.

5. Alati üllatavast Wikipediast võib leida ka vastuse - vähemalt vastuse alguse - küsimusele, kui kaua läheks ahvidel vaja aega, et hakkama saada mõne Shakespeare'i teosega:

One computer program run by Dan Oliver of Scottsdale, Arizona, according to an article in The New Yorker, came up with a result on August 4, 2004: After the group had worked for 42,162,500,000 billion billion years, one of the "monkeys" typed, “VALENTINE. Cease toIdor:eFLP0FRjWK78aXzVOwm)-‘;8.t . . ." The first 19 letters of this sequence can be found in "The Two Gentlemen of Verona". Other teams have reproduced 18 characters from "Timon of Athens", 17 from "Troilus and Cressida", and 16 from "Richard II".

A website entitled The Monkey Shakespeare Simulator, launched on July 1, 2003, contained a Java applet that simulates a large population of monkeys typing randomly, with the stated intention of seeing how long it takes the virtual monkeys to produce a complete Shakespearean play from beginning to end. For example, it produced this partial line from Henry IV, Part 2, reporting that it took "2,737,850 million billion billion billion monkey-years" to reach 24 matching characters:
RUMOUR. Open your ears; 9r"5j5&?OWTY Z0d…

Ja loomulikult on arvuti klaviatuur antud ka ahvidele, et näha, mis siis tegelikult juhtuma hakkab. Tulemused on võib-olla isegi ennustatavad:

Not only did the monkeys produce nothing but five pages consisting largely of the letter S, the lead male began by "bashing the hell out of" the keyboard with a stone, and the monkeys continued by urinating and defecating on it. The zoo's scientific officer remarked that the experiment had "little scientific value, except to show that the 'infinite monkey' theory is flawed". Phillips said that the artist-funded project was primarily performance art, and they had learned "an awful lot" from it.

Vot!

Kommunismi kuritegudest Venemaa ja Euroopa tulevikuni

Kui Venemaal ammutab üha suurem ja agressiivsem kogukond inspiratsiooni Nõukogude Liidu kommunistlikust minveikust, siis jääb tahest tahtmata õhku rippuma küsimus, et kuidas on võimalik kommunistliku mineviku ja kuritegude rehabiliteerimine 21. sajandil?

Mõned päevad tagasi viitasin mõnedele silma jäänud artiklitele. Nende ühine joon oli laiem teadmatus kommunismi nime all sooritatud kuritegudest nagu ka lääne intellektuaalide passiivne vaikus, mis nüüd - peatselt juba aastakümneid hiljem - tuleb tagasi kummitama kui Venemaa loob endale uut identiteeti paljuski eelmise sajandi Nõukogude Liidu kogemusele toetudes.

Infopartisanis oli hiljuti juttu Mark MacKinnoni raamatust The New Cold War, mille kohaselt on USA ja Venemaa vastandumine muutumas üha põhimõttelisemaks ja ühtlasi avalikumaks, kuid peale mõne üksiku ajakirjaniku ja ametnike ei soovi teemaga eriti keegi tegeleda. Euroopa anti-ameerikalikum intelligents pole suutnud distanseeruda kommunismist ja sellepärast on keeruline ka Venemaal toimuva avalik ja selge hukka mõistmine.

Õnneks leiavad kommunismi kuriteod siiski kajastust raamatutes ja artiklites nendest raamatutest kui mitte Euroopas, siis vähemalt teiselpool ookeani.

National Interest'is kirjutab politoloog Juliana Geron Pilon sotsioloog Paul Hollanderi uutest raamatutest From the Gulag to the Killing Fields: Personal Accounts of Political Violence and Repression in Communist States ja The End of Commitment: Intellectuals, Revolutionaries, and Political Morality. Artiklist võib leida ka vastuse küsimusel, mis inimesed need on, kes suudavad nii süstemaatiliselt sellist jõhkrat sadismi ellu viia.

The Economist kajastab samuti kahte raamatut Comrades! A History of World Communism, mille autoriks Robert Service ning mis käsitleb kommunismi kui ideoloogilise liikumie juuri ja arenguid läbi sajandite ja Archie Browni Seven Years that Changed the World: Perestroika in Perspective, mille autor vaatleb Gorbatshovi reforme ning nende tõlgendusi läänes kui Putini Venemaal:

“Seven Years that Changed the World” speaks directly to the heated debate about the end of the cold war. While American triumphalists promote it as a victory for the Reagan administration, Russian foreign-policy makers repudiate what they see as the unnecessary over-capitulation of the Gorbachev era. The consequences of this debate are not just academic. Working from a position of financial strength based on his government's control of oil profits, Vladimir Putin is fashioning policies aimed at undoing the perceived mistakes of recent decades and reasserting Russian influence abroad.

Tagasihoidlik üleskutse toetada "Teist Venemaad" kõlas ka Figaros ja seda Andre Glucksmanni kirjutatud loos, mille inglise keelse versiooni avaldas SignAndSight.com. Muu hulgas saavad üles loetletud mõned räigemad sündmused Venemaa lähiajaloost ning igati õigustatult mainib Glucksmann ära ka mõned ennast täis Euroopa poliitikud:

The new dissidence that was recently manifested in Moscow failed to impress the moral and political authorities. Paris, Rome, London, Berlin turned away and came to their own conclusion: Putin, his oil and gas, his weapons of destruction and the weapons that he sells to the entire world weigh more than a few thousand demonstrators who are beaten, dispersed and arrested by security forces ten times stronger. Schröder pockets his dividends from Gazprom, Jacques Chirac goes into retirement without the slightest regret for the legion of honour that he stuck on Putin's back (more). And Romani Prodi seems to confuse Putin with Pushkin.

Järgmised 15 aastat on tõenäoliselt see periood, mille jooksul selgun, mis saab Venemaast ja mis saab Euroopast. Ühe visiooni Euroopa tulevikust pakkus aga hiljuti Chronicle of Higher Education'is välja Walter Laqueur:

Given the shrinking of its population, it is possible that Europe, or considerable parts of it, will turn into a cultural theme park, a kind of Disneyland on a level of a certain sophistication for well-to-do visitors from China and India, something like Brugge, Venice, Versailles, Stratford-on-Avon, or Rothenburg ob der Tauber on a larger scale. Some such parks already exist; when the coal mines in the Ruhr were closed down, the Warner Brothers Movie World was opened in Dortmund. This will be a Europe of tourist guides, gondoliers, and translators: "Ladies and gentlemen, you are visiting the scenes of a highly developed civilization that once led the world. It gave us Shakespeare, Beethoven, the welfare state, and many other fine things... ."

Majandusteadus Mario Puzo "Ristiisas"

Juuraprofessor Ilya Somin otsustas ühe tuntuima maffiafilmi - Ristiisa - 35. aastaseks saamise puhul uuesti läbi lugeda Mario Puzo samanimelise raamatu ja avastas sealt hulgaliselt materjali, mis filmi ei jõudnud, kuid valgustab majandusteaduse ning seadusandluse vastastikust mõju.

Nii näiteks selgub raamatust, et inimesed pöördusid maffia poole peamiselt sellepärast, et ametivõimud kas ei olnud nende probleemidest huvitatud või lihtsalt kasutasid poliitiliselt nõrgemat elanikkonda enda korruptiivsetes afäärides ära samal ajal toetades valitsevat eliiti:

Puzo recognized, as sociologist Diego Gambetta explained more systematically, that the Sicilian Mafia flourished because it provided better "protection" against crime and violations of property and contract rights than did the official authorities, who generally protected only the politically powerful elite.

Kes Ristiisa näinud mäletab kindlasti, et filmi üks edasiviivaid jõude oli organiseeritud kuritegevuse orienteerumine narkokaubandusele, millega Don Corleone ei taha kaasa minna. Uued piiranguid kehtestavad seadused võimaldasid organiseeritud kuritegevusel laieneda väga kasumliku nishi paljuski tänu poliitikutele, kes tagajärgedele mõtlemata uute seadustega välja tulevad selle tegelike tagajärgede eest vastutamata:

Puzo further explains, as economists would predict, that Prohibition, laws banning gambling, the War on Drugs, and other legislation that creates black markets stimulates criminal violence in another way. Since bootleggers and drug dealers cannot go to court to enforce their contracts and other business arrangements, they often have little choice but to resort to private violence to do so.

Sominil on veel üks meeldetuletamist vääriv tähelepanek. Nimelt on kuritegelikel organisatsioonidel, mis tegutsevad väljaspool seadusandlust, vajadus kuidagi enda liikmete lojaalsust tagada:

The Mafia and other large black market enterprises are often organized on the basis of family, personal, and ethnic ties in large part because it is difficult for them to enforce agreements and ensure loyalty in other ways. Obviously, they cannot rely on courts to enforce labor contracts, address principal-agent problems, prevent employees from appropriating their bosses' property, and so on. Thus, they try to hire people whose family or ethnic loyalties will ensure at least some degree of trustworthiness.

(via Bryan Caplan, kes toob välja ka ühe tabava Michael Corleone tsitaadi)

Mõtteid kommunismist - soomlane, rootslased, Hollywood

Viimases Mötes arutles Sofia Oksanen artiklis Sirp ja vasar ajavad naerma, haakrist mitte selle üle, kuidas lääne haritlaskond on küll üheselt hukka mõistnud natsionaalsotsialismi, kuid pole kaugeltki nii valmis aldis olnud kommunismi hukka mõistmisega:

Üks keskseid põhjusi, miks Lääs ei ole mõistnud kommunismi kuritegusid hukka samal viisil kui natsismi omi, tuleneb lihtsalt sellest, et kommunistlikku ideoloogiasse kuulub asju, mis on ligitõmbavamad kui natside rassistlik mõtteviis. Kommunistid pasundasid sotsiaalsest õiglusest ja võrdsusest ning seepärast oli nende süsteem vähemalt KUULDAV sellisena, nagu Ameerika ja Prantsuse revolutsioonide järglased seda soovisid. Kuna see oli KUULDAV samasugusena, siis kujutati selle kuritegusid ka väiksematena ning seda tehakse ikka veel. Natsid sümboliseerisid absoluutset kurjust, N Liidul läks aga väheke viltu.

Oksaneni artikli taustal ei tule vast eriti suure üllatusena 9. mail Rootsis avaldatud uurimus, mis käsitles noorte rootslaste (15 - 20 aastased) suhtumist ja teadmisi kommunismist. Midagi rõõmustavat uurimuse autoritel tulemuste kohta öelda pole, kuid mõned masendavamad numbrid:

- 90% noortest ei tea, mis asi on gulag

- 43% arvab, et kommunismi ohvreid on alla miljoni ja viiendik arvab, et neid oli alla 10 000 (tegelik arv on lähemal 100 miljonile).

- 40% usub, et kommunism suurendas globaalset rikkust

Johan Norberg toob aga välja, et noortel rootslastel on peale ajaloo probleeme ka tänapäevaga, sest 82% küsitletutest ei tea, et Valgevene on diktatuur.

Üheks põhjuseks, miks noored kommunismit suurt midagi ei tea on kindlasti informatsioon ja meelelahutus mida tarbitakse. Nii ilmus kunagi aastaid tagasi Reasonis artikkel sellest, kuidas Hollywood suhtus kommunismi ja miks natsi teemaliste filmide kõrvale ei tõusnud kunagi kommunismi negatiivselt kajastavad filmid.

Artiklist võib leida põhjaliku ülevaate kommunistide tegevusest Hollywoodis, mis väljendus mitte niivõrd filmides, mis lõpuks vaatajateni jõudsid kuivõrd filmides, mis jäid tegemata või lasti juba varakult põhja. Ühtlasi arutleb artikli autor Kenneth Lloyd Billingsley selle üle, millise jälje on 30ndatel, 40ndatel ja 50ndatel toimunu jätnud Hollywoodile.

Artikkel on pikk, kuid soovitan lugeda vähemalt selle algust, kus artikli autor räägib ühest olematust filmist Total Eclipse:

Dustin Hoffman's persuasive portrayal of Soviet dictator Josef Stalin obviously emerges from his close study of how power and perversity converged in the dictator. Likewise, Jurgen Prochnow sparkles as Hitler's foreign minister, Joachim Von Ribbentrop, and so does Robert Duvall as Vyacheslav Molotov, his Soviet counterpart. Duvall's delivery of Molotov's line that "fascism is a matter of taste" is a key moment, and deserves at least as much admiration as Duvall's famous quip from Apocalypse Now about the smell of napalm in the morning. The Molotov speech has drawn some objections for being over the top, but it was not invented by screenwriter William Goldman (Marathon Man); it's an actual quote.

Kuidas Eesti innovatsiooniga maailmas laineid saaks lüüa!

Auhinnad ja nende mõju innovatsioonile on mulle jätkuvalt südamelähedased teemad, mida kajastavaid artikleid on plaanis jätkuvalt Vabalogi lugejateni tuua.

Enda magistritöös (PDF) peatusin sellisel huvitaval firmal nagu InnoCentive, mis tundub olevat üks huvitavamaid "open source" innovatsiooni arendajaid. Järjekordseks tõestuseks sellest, et minu magistritöös käsitletu on alles saamas suurema tähelepanu osaliseks, on maikuu Harvard Business Review's ilmunud artikkel Getting Unusual Suspects to Solve R&D Puzzles, mis käsitleb just InnoCentive'i rolli lahenduste vahendajana keerulistele probleemidele. Artikli kõige viimane lõik on vast ka kõige olulisem:

Studies indicate that companies shouldn’t waste resources vainly looking for the right people to solve some of their trickiest problems. It’s more effective to encourage a diverse group of people outside the company, or the discipline, to seek innovative solutions. Individuals capable of finding solutions often do exist, and they’re often willing to invest the necessary hours. The solvers in our study reported spending, on average, about two weeks creating their solutions. If people are excited by the challenge, they can find the time.

Eestis minnakse loomulikult vana rada pidi edasi ehk firmadele otsitakse R&D'ga tegelema inimesi mingitest teadusasutustest ja valdkondadest, mis tunduvad ettevõtte poolt määratud ülesande lahendamiseks kõige sobivamad olevat. Kui taoline inimene lõpuks leitakse on vaja talle aga maksta mitte lahenduse vaid hoopis lahenduse kallal töötamise eest ilma mingi kindla tulemuseta ja loomulikult vaadatakse selle raha leidmiseks esimesena (pisar silmas) avaliku sektori poole, sest "keegi meile raha ju ei anna".

Voila - Arengufond.

Selle asemel, et üles seada järjekordset bürokraatiat, mis monitooriks ja hindaks ja seiraks ja valvaks ja analüüsiks oleks Arengufondile eraldatud 500 miljonit krooni tulnud juppideks teha ja välja tulla konkreetsete probleemidega, mis vajavad lahendust. Osad auhinnad oleks võinud aga välja kuulutada valdkondades, mis pälvivad ka rahvusvahelise meedia tähelepanu.

Eesti oleks ennast positsioneerinud kui innovaatiliselt mõtlev ja tegutsev riik, mis on avatud rahvusvahelisele arendustööle ja mis ei karda teistsuguseid lahendusi laialt levinud probleemidele sealhulgas oleks auhinnad ise olnud lahendus küsimusele, kuidas innovatsiooni edendada piiratud võimalustega väikeriigis.

Mis aga kõige parem: kui lahendust probleemile ei tule, ei pea ka avalik sektor midagi maksma. Arengufondi mudeli propageerijate põhitegevus näib praegu aga olevat pealiskaudsemate vaatlejate harjutamine ideega, et 80-90% rahast kaob sisuliselt arendustegevuse musta auku ilma mingite tulemusteta.

Ja loomulikult ei tasu unustada ka 20 miljonit krooni, mis kulub Arengufondi elus hoidmiseks...igal aastal - kokku 100 miljonit krooni järgmise 5 aasta jooksul.

Sarkozy Prantsusmaa presidendiks 35-tunnist töönädalat siunates?

Nüüd on siis teada, kes Prantsusmaa kurssi järgmiste aastate jooksul määrab ja see ei ole enda välispoliitilise teadmatusega hiilanud Segolene Royal vaid hoopis natuke liberaalsemat majanduskorraldust lubandu Nicolas Sarkozy. Mulle meeldis eriti The Boston Globe'is kirjutatu:

Over and over, in conversations before the vote and in interviews on election day, Sarkozy's supporters began by citing the "e" word. They relished his thrusts at France's 35-hour workweek, almost gleefully quoting his main campaign proposal -- to let people "work more in order to earn more" by loosening constraints on the workday.

Ombline Van de Weyer, 27, said she voted for Sarkozy because "he wants to make France get going."

"France is stagnating -- there is no growth," said Van de Weyer, who holds a master's degree in fiscal law but had a hard time finding her current job as tax analyst at a time when a surprising number of well-educated French young people are going abroad to get work. "I agree with Sarkozy's program, notably about the 35-hour workweek."

Kaugeltki kõik prantslased ei unista niisama logelemisest riigi kulul vaid paljud neist on töökad inimesed, kelle elu on ülereguleeritud majandus oluliselt mõjutama hakanud.

Kui mitu tundi nädalas inimene töötab on pigem tema ja tema tööandja vaheline küsimus, kuhu keskvalitsuse sekkumist ei ole vaja. Riiklikutel piirangutel on tagajärjed ja mõni kord võivad just kõige populistlikumate poliitikate tagajärjed osutuda määravaks järgmistel valimistel.

Sarkozy pole just kõige liberaalsema maailmavaatega inimene, kuid tundub, et isegi enamus prantslastest on aru saanud, et sotsialist presidendina oleks Prantsusmaale, kui vähegi tõsiselt võetavale riigile, lõplikult kriipsu peale tõmmanud.

"Aus" poliitiline kihutustöö Jaapanis

Ma pole nii otsekohest ja esineja arvates tõsiselt võetavat poliitikut veel kõnelemas näinud kui Toyama Koichi, kes kandideerib Tokyo linnapeaks.

YouTube'i videol (circa 5 minuti) on kenasti inglise keelsed subtiitrid all, seega saab selle kentsaks sõnavõtu osaliseks ka inimesi, kes jaapani keelest mitte kui midagi ei jaga.

Suht sarnase mentaliteediga inimesi tundub ka Eestisse jaguvat, kahjuks ei tundu nende sõnavõtud pooltki nii naljakad.

Kas Euroopa Liidul üldse on "ühtne" välispoliitika Venemaa suhtes?

Täiendatud:

Välisminister Urmas Paet ütles tänasel pressikonverentsil, et Euroopa Liit on sattunud rünnaku alla, sest Venemaa ründab Eestit.
. . .
Paeti hinnangul tuleks näiteks kaaluda erinevaid sanktsioone ning Venemaa ja Euroopa Liidu tippkohtumise edasilükkamist. Samuti tuleks kaaluda kõneluste peatamist või mittealustamist.

Pärast Paeti avaldust on selgelt pilk pööratud Euroopa Liidu poole ja sealt tulevat vastust jälgivad tõenäoliselt päris suure huviga ka mitmete teiste Ida-Euroopa riikide esindajad.

Veel üks küsimus, mis oleks kui praegu oleks välisminister hoopis Mart Laar?
...
Viimaste päevade sündmuste taustal on huvitav vaadata, millist nägu teevad erinevad Euroopa Liidu ametnikud ja mis juttu ajavad. Täna selgus, et EL üritab mõjutada ka Moskvat meie saatkonna ümber toimuvat kuidagi ohjama, kuid kas ka tulemuslikult?

Samas on pronkssõduri ümber toimuv Eesti siseasjaks kuulutanud nii Soome kui Rootsi välisministrid nagu ka Läti ja Leedu omad. Eraldi esile tõstmist väärib aga ehk Soome välisministri üks märkus:

Mr Kanerva added that showing a solidary line and support were important, especially for the EU's small member states.

Soomlaste arvates näib see juba natuke sekkumise moodi välja, mis on ka Helsingin Sanomate inglise keelses versioonis kajastamist leidnud.

Angela Merkel pole just käed rüppes istunud ja praegune duumasaadikute külaskäik näib olevat paljuski ajendatud just tema telefoni kõnest Putinile.

RIA Novosti vahendusel võib aga lugeda, et EL'i välispoliitikaga tegelev Javier Solana on pidanud vajalikuks teha kõne Eesti presidendile:

In a telephone conversation with Estonian President Toomas Hendrik, EU High Representative for the Common Foreign and Security Policy Javier Solana urged Estonia to avoid violence and defuse tensions, Solana's press secretary said.

She said the EU official endorsed Estonia's "constructive action" to normalize the situation, adding the war memorial issue was not an EU problem, but a bilateral problem of Russian-Estonian relations and should be solved through dialogue.

Kõige selle taustal on keeruline mitte ühtida EU Referendumi tagasihoidliku analüüsiga:

Apparently, Solana confirmed that he did not think this was an EU issue but a bilateral one between Estonia and Russia (just as he thought Poland’s problems with Russia were no concern of his). The question is why Solana? If the story is true he was commenting on something that is not part of his portfolio. He deals with the EU’s foreign policy while the behaviour of the Estonian police is internal EU policy.

Is Solana making noises because this is, after all, a matter for the Common Foreign Policy Supremo, there being the problem of Russia interfering with the internal matters of an EU member state? If so, why not say so? Or, perhaps, he did but RIA did not report it. Then again, no-one else seems to have reported him either.

Igal juhul kell tiksub. Kui võimalik ja kui valmis on Euroopa Liit Moskvat mingis suunas mõjutama selgub juba selle nädala jooksul, kuid üpris selge tundub olevat üks: keegi ei võta eriti tõsiselt Venemaa poliitikute üleskutseid diplomaatiliste suhete katkestamiseks, Eesti valitsuse tagasi astumise nõudmisi või sõjalise jõu ähvardusi.

Olukord Venemaal ei ole veel kaugeltki nii hull, et mõnedest Venemaa sisepoliitikast lähtuvatele avaldustele peaks keegi väljaspoolt Eestit eriti otsustavalt reageerima.

(via EU Referendum) kus on veel kolm (1, 2, 3) postitust Eestis toimuvast ja nende autor, Helen Szamuely, on Ungari päritolu ajaloolane, kes on suht immuune propagandistlikele mahhinatsioonidele.