Euroopa Liidu T-särgi sõda Hiinaga?

Vabakaubanduse üks peamisi võlusid on odavad kaubad, mis protektsionistliku poliitika korral oleks välitmatult kallimad. Eestlastele on vast kõige tuttavam suhkru temaatika, kuid terve Euroopa Liidu jaoks on esile kerkinud hiinlaste odavate tekstiilitoodete küsimus.

Eelmisel nädalal kirjutas Postimees:

Hiina tõstab juunist 74 tekstiilitoote eksporditolle, et rahustada USA ja Euroopa Liidu kartusi odavate Hiina toodete ees, teatas reedel Hiina rahandusministeerium.
Nimetatud toodete hulka mahuvad nii kootud topid kui ka polüestrist püksid. Sellega teeb Aasia suurriik žesti, mis võib ära hoida USA- ja Euroopa Liidu poolsete kaitsetollide kehtestamise Hiina rõivatööstuse toodangule.

Viimased on ka Hiina peamised kaubanduspartnerid. Hiina rahandusministeeriumi teatel tõstab riik 1. juunist tekstiilitoodete eksporditolle 0,2-lt ühe jüaanini tükk.

Aasta algusest, kui kaotas kehtivuse aastakümneid püsinud Multi Fibre kokkulepe ehk kvoodisüsteem Hiina ja kolmandate riikide tekstiilitoodetele, on Hiina üliodava tekstiilitoodanguga üle ujutanud nii USA kui ka Euroopa Liidu turg. Mõnede Hiina tekstiilitoodete eksport Euroopasse on aasta algusest kasvanud enam kui viis korda.

Täna saatis Hiina vabatahtlikult tõstetud tollimaksu pikalt. Xinhua vahendab:

In a move to safeguard thousands of jobs, China declared it will scrap - after only 10 days - its sharply increased export duties on Chinese-made textiles.

The withdrawal comes after Washington and the European Union clamped more restrictions on Chinese exports, which China said are "unfair and incorrect."

Minister of Commerce Bo Xilai told a news briefing yesterday that export tariffs on 81 categories of textile products will be lifted, including the 74 for which 400 per cent increases were announced.

Jah, tekstiilitööstusel Euroopas ja Ameerikas seisavad ees rasked ajad, kuid isegi mõne saja tuhande inimese tööta jäämine ei kaalu üle kõrgemaid hindasid, mida maksaksid kõik 450 miljonit Euroopa Liidu kodaniku.

Õnneks on põhimõtteliselt mingite piirangute kehtestamise vastu päris mitmed EL'i riigid sealhulgas Saksamaa, Holland, Taani, Rootsi ja Eesti.

Võiks arvata, et eurooplased said kvootide kaotamisest alles eile teada, kuid tegelikult on see selge olnud viimased kümm aastat:

Mario Monti pointedly told member states that they had not done their homework.

"Most of the actions to be put in place are at national level when you have ten years to adjust," said Monti referring to the 1995 decision on the abolition of import quotas that took effect in January 2005.

Jääb üle küsida, miks peaks niigi madala sissetulekuga eestlased enda riiete eest rohkem maksma...sest prantslased või portugaalased ei soovi konkurentsi?

Prantslaste vastus referendumil: "EI"

23:54 - Ametlikud ja lõplikud tulemused Prantsusmaa siseministeeriumi leheküljelt:

OUI - 12 806 394 = 45,32%

NON - 15 450 279 = 54,68%

Hääletamas käis 69,34% valimisõiguslikest prantslastest.

13:14 - Delfist võib leida artikli, kus kirjutatud:

Siseministeeriumi teatel hääletasid referendumil “ei” poolt 54,87 protsenti kodanikest. Põhiseadusele avaldas toetust 45,13 protsenti prantslastest, teatab BBC.

02:14 - Piirkondlikud tulemused on saadaval ka Prantsusmaa siseministeeriumi leheküljelt.
01:37 - Mõnede suuremate piirkondade tulemusi (via North Sea Diaries):

23-Creuse
Oui 38,06 %
Non 61,94 %

32-Gers
Oui 41,62 %
Non 58,38 %

4-Alpes-de-Haute-Provence
Oui 39,73 %
Non 60,27 %

Ouch!

00:12 - Prantsusmaa siseminister on avaldanud ametliku eeltulemuse, mille kohaselt hääletas "jah" ainult 43% prantslastest - häältest on loetud 83%.

23:41 - Valimisjaoskondade juures toimunud hääletamisjärgsete küsitluste järgi ütles põhiseaduse leppele «ei» 55 protsenti ja «jah» 45 protsenti prantslastest. Esialgsete andmete kohaselt ületab hääletanute hulk 70% piiri.

TÄHELDUSI:
1) Kuna vahe "jah" ja "ei" poolte vahel on piisavalt suur, siis uut referendumit Prantsusmaal korraldada on äärmiselt keeruline. Chirac on samuti mõista andnud, et seda teksti teist korda hääletusele ei panda.
2) Järgmine Euroopa Liidu eesistujamaa on Inglismaa. Arvestades ka sealsest suurt euroskeptikute hulka seisab labouristidel ees keeruline pool aastat, mille jooksul peab Euroopat mingis suunas juhtima ja samas ka enda valijaskonna ootusi täitma - kas teha referendum või mitte...

VAATA KA:
A European, EU Referendum , No Pasaran (see oli naljakas) ja EU Observer.

Kuidas palun Hr.Ilves?!!

Delfist leidus Toomas Hendrik Ilvese kommentaar Prantsusmaa referendumi "ei" tagajärgede kohta Euroopa majandusele:

“Majanduslikult on “ei” tagajärjel ilmselt oodata laenuintresside tõusu ja seda tunneb oma nahal iga eestlane, kes on võtnud laenu. Meie laenud on ju sisuliselt eurodes,” märgib Ilves.

Ma tahaks loota, et kuskilt õnnestub homme leida sama sõnavõtu pikem variant, sest praeguse seisuga on tegu ikkagi täiesti labase lihtsustusega, kust on välja jäänud ECB rolli intresside määramisel ja Euroopa niigi sant majanduslik olukord.

Samal ajal kui Ilves "hoiatab" eestlasi kõrgete intresside eest nõuavad mitmed poliitikud ja ökonomistid ECB poolt intresside langetamist. International Herald Tribune vahendab:

"We're reaching the tipping point where a rate cut might be possible," Wattret said.
Though it has so far ruled out lower rates, much of the ECB's existing assessment of the euro zone would be consistent with a rate cut, Brown of Bear Stearns said. It has been acknowledging for the past two months that the broad-based recovery it had hoped for has not materialized. It has also said that high oil prices, while dampening growth, have not fired up inflation.

Some economists say they believe the ECB will ride out the current wave of criticism, even if the French reject the constitution. But if the outlook remains grim in the second quarter, it could move to cuts rates by September, they said.

Millele rajaneb Hr.Ilvese argument...oih, tegu oli kõigest väitega...rumala sellisega!

Enne Prantsusmaa referendumi "ei"-d

Mul ei jää muud üle kui imestada, et Eesti suurimad päevalehed suudavad Euroopa Liidu põhiseaduslikust lepingust kirjutada sedavõrd pealiskaudselt.

Ei mingit juttu demokraatia defitsiidist Euroopas - europarlamendi naljategemisest või komisjoni määramisest, läbipaistvuse puudumisest (EU Referendum siin ja siin)

Ei sõnagi üüratutest kulutustest kahtlase väärtusega projektidesse - Barrosso külastusest Kreeka laevandusmagnaadi jahile ja sellele järgnenud suurele Euroopa Liidu rahasüstile paari Kreeka suuremasse projekti või sellest, kes neid ehitisi praegu haldab (vt. EU Referenudm ja EU Observer).

Ei iitsatustki sellest, miks põhiseadusliku lepingu vastaseid leidub nii paremalt kui vasakult - et äkki superriigile alust panev dokument sunnib inimestele peale konkreetset maailmavaadet, korda mille üle nad otsustaksid parema meelega valimistele, kus neil on võimalik kandidaatidelt nõuda ka vastutust.

Ei ridagi, mis annaks põhjust arvata, et kohalikud ajakirjanikud oleks põhiseadusliku lepingu teksti lugenud või veel vähem sellest midagi järeldada on suutnud või otsinud teistsugust vaatenurka tasakaaluks sellele, mida on võimalik leida Le Mond'ist või Guardianist.

On vist liiga palju loota, et nad suudaksid märgata, et mitmed institutsioonid ja ametkonnad, mis peaksid tekkima alles pärast kõigi liikmesriikide põhiseadusliku leppe ratifitseerimist, on juba loodud ja kasvavad kiiresti (European Defence Agency, European Foreign Service - vt. EU Referendum)

Kriitilise analüüsi lokkav defitsiit, elukauge ja abstraktne targutamine ning mõttetult ühekülgne teemakajastus.

Suhkrutrahvide kajastamine oli aga eilsetes päevalehtedes hale. Ainsana väärib esile tõstmist Äripäev. Kuna ametlikult on trahv veel määramata jääb lootus, et trahviküsimus natuke tervamalt ka teiste poolt esile tõstetakse.

* * *

Ennustusturud on üllatavalt täpsed olnud just poliitiliste sündmuste tulemuste ennustamisel nagu valimised ja referendumid. Tradesports pakub võimalust enda kauplemisvõimeid ka Euroopa Liidu põhiseaduslikul leppel katsetada. Praeguse seisuga on "jah" tulemuse saamine Prantsusmaal äärmiselt ebatõenäoline.

Ära tuli - mis edasi saab?

Nüüd on siis teada, et ka eraisikute suhkruvarud lähevad samuti trahvi alla. Postimees vahendab:

Euroopa Liidu suhkrukomitee kinnitas täna Eesti üleliigse suhkruvaru suuruseks 91.464 tonni, mis tähendab, et Eesti eratarbimist puudutavad vastuväited jäeti arvestamata. Eesti kavatseb otsuse Euroopa Kohtusse kaevata.

Mina suhkrut ei varunud enne Euroopa Liiduga liitumist, miks kuradis pean ma nüüd mingit trahvi maksma - isegi kui kaudselt läbi maksude? Mul ei ole mingit soovi ametnike idiootsust kinni maksta. Las nemad maksavad!

Ettevõtjaid milleski süüdistada on kohatu. Nad käitusid täpselt nii nagu vaja, et hoida ka enda toodete hinnad madalad, millest meil kõigil on ainult võita. Nad ei teinud midagi ebaseadusliku või isegi ebaeetilist. Kehtestada ettevõtjatele tagantjärgi mingeid trahve on aga absurdne ning väljaspool igasugust õigusriigi kontseptsiooni. Ma loodan, et nad selle küsimuse kohtus vaidlustavad ja võidavad.

Mind huvitab väga, kuidas ajakirjanikud selle teema üles võtavad, sest näiteks Ester Tuiksoo esinemine mõned hetked tagasi ETV's oli häbematult ülbe ja üleolev, küsimused temale aga mannetud. Kuna tegu oli Aktuaalse Kaameraga, siis on seal kindlasti omad ajalised piirangud, kuid kirjutavalt pressilt tahaks küll natuke teravamat lähenemist.

Tuiksoolt ootan tagasi astumist, Isamaliidult ja Sotsiaaldemokraatidelt teema esile tõstmist riigikogus, kui nad üldse mingid tõsiselt võetavad erakonnad tahavad olla.

Suhkrutrahviga võib aga tõenäoliselt Euroopa Liidu põhiseadusliku leping referendumi lootused Eestis maha matta, sest tulemus on alates tänasest tõenäoliselt "ei".

Aga mind ikkagi huvitab mida teemat käsitlev komisjon riigikogus asjast ametlikult arvab.

Kolm näidet informatsiooni visualiseerimisest

Kuna ilmad näivad lugejaid ja kirjutajaid arvuti tagant õue tõmbavat, siis pakun Vabalogi lugejatele vahelduseks midagi natuke visuaalsemat.

Inimeste ruumi ja värvi taju on sügavalt seotud nende arusaamaga maailmast. Tihti suudame informatsiooni vastu võtta ja "haarata" paremini just läbi kujundite, värvide ja ruumitaju kui teksti, mis kannatlikult proovib meile näiteks selgitada, et "17% ei oota, 1/3 pigem ootab ja pooled pole veel otsustanud kas oodata või mitte".

Lugeda läbi lause, kus leidub palju üleliigset või heita pilk mõnele graafikule - üks ei välista teist, kuid väärtustades üha rohkem ja rohkem aega peame suutma eksponentsiaalselt kasvavas inforägastikus paremini orienteeruda, haarata rohkem informatsiooni kiiremini ning keeruliste infovalimite puhul läbi viia kiireid meta-data (informatsioon informatsiooni kohta) analüüse, mis võimaldavad meil paremini mõista protsesside kulge ja suundi.

Informatsiooni visualiseerimisest wiki'des

Viimaste nädalate jooksul olen avastanud ennast ühe rohkem ja rohkem wiki'dest ja nende rakendustest huvitumas. Mõned praktilised lahendused Peeter Marvetilt ja Wollilt on andnud hulka ideid, mis võivad märgatavalt muuta seda, kuidas mingid protsessid kulgevad.

Visuaalne kujutus Wikipedia "Brasiilia" sissekande arengust (Allikas: IBM)

Sellepärast pakkus mulle huvi ka IBM poiste/tüdrukute poolt välja töötatud History of Visualization Application ehk:

a tool for visualizing dynamic, evolving documents and the interactions of multiple collaborating authors. The application includes online help, as well as a plug-in for retrieving the history of a given page from any MoinMoin "wiki."

Kui wiki't kasutada aktiivselt näiteks projektijuhtimises, siis oleks HoVA'st kasu projektist ülevaate saamisel või hilisemal kitsakohtade analüüsil, mis võimaldaks selgemalt probleemid välja tuua - osalejatele mitte ainult rääkida probleemidest vaid näidata, võimaldada omavaheliste seoste sügavamat mõistmist.

Searhscapes - informatsiooni geograafia

Ma pole sugugi kindel, kuidas seda kirjeldada või kas sellest ka mingit kasu kellelegi on (peale infrastruktuuri spetsialistide), kuid internetist võib leida palju informatsioon, mis on seotud konkreetse geograafilise asukohaga. Suurtest büroohoonetest võib vahel leida kümneid kui mitte sadu firmasid, millel on oma kodulehekülg, kus viide ka nende füüsilisel aadressile.

Info-geograafiline kujutis Manhattanist New Yorgis (Allikas: Searchscapes)

Searchscapes visualiseerib selle informatsioon ja nagu võib näha internetis olevalt näidiselt, loob virtuaalse geograafia, kus maastiku kuju määrab mingile kindlale aadressile viitavate lehekülgede arvu. Autorite endi sõnades:

Each person constructs his/her image of the city. This image is made out of facts, memories, experiences, stories, news - mostly invisible data, and not only of architecture, buildings and streets. "SEARCHSCAPES: MANHATTAN" is an attempt to create a tridimensional map of Manhattan, using existing data from the web.

The objective is to compare the city's "physical spaces" and "information spaces" (search results). This is an attempt to materialize information: to give it dimension and physicality

Informatsiooni disain - huvitavalt, värviliselt...esteetiliselt?

International Network Archive pakub enda külastajatele kuus "valdkonda", mida üritatakse kujutada visuaalselt kaardistades nii omavahelisi seoseid kui kvantitatiivseid näitajaid:

The following six maps deal with an array of major current world issues, from the serious to the seriously frivolous. They were developed for the INA by Jonathan Harris of Flaming Toast Productions.

Midagi kontorisse või koju seinale, mis mitte ainult ei köida pilke vaid pakkub ka informatsiooni ja alust edasiseks diskussiooniks.

Ülemaailmsest tubakakaubandusest (Allikas: INA)

Virginia Postrel on juba mõnda aega väitnud, et inimeste jaoks omavad üha rohkem ja rohkem väärtust esemete esteetilised omadused. Antud juhul võiks püstitada kaks küsimust:
1) kumma sa ennem seinale paneks, kas ilusa ja värvilise kujundatud infoplakati või rida väljatrükke erinevatest allikatest?
2) kumma eest oleksid sa nõus rohkem maksma - ilu või informatsiooni eest?

Boonusküsimus: kas eestlased ka midagi taolist teevad? Kui ei, siis miks?

Post Scriptum: Kui Informatsiooni disain pakkus huvi, siis vaata kindlasti ka Number27

Star Wars'i mütoloogia alternatiivne tõlgendus

Olgem ausad, need kellele Star Wars midagi korda läheb, on juba ammu enda jaoks välja mõelnud täiusliku kolmanda osa - selle, mida nad näha soovivad ja mida mitte - ning Lucasfilmi PR masin annab selleks kõik võimalused.

Mul õnnestus kolmandat osa näha juba esilinastuse ajal ja nagu paljud teiste vaatajate jaoks ei ulatanud kolmas osa selle ideaalini, mille ma väikestest inforaasukestest aastate jooksul enda jaoks kokku oli pannud. Säravaid ja külmajudinaid tekitavaid stseene oli küllaga, kuid samuti oli masendavat labasust, mida lootsin kolmandas osa mitte näha.

Ehk just sellepärast on Star Wars'i mütoloogiale olemas ka alternatiivseid tõlgendusi, mis ei lähe sugugi kokku traditsioonilise impeerium=halb ja vabariik=hea arusaamaga:

If the Rebels are really on the up and up, why do they associate with criminals like Solo? For that matter, why is Ben Kenobi so familiar with the inner workings of Mos Eisley, which even Lucas describes as a "wretched hive of scum and villainy"?

Now we come to Luke and Leia. They may have good intentions, but the bottom line is that they are just convenient figureheads for a Rebel leadership about which never learn all that much in any of the six films. Leia especially strikes me as the classic example of a child of wealth and privilege who runs off to join the guerrillas because her parents never taught her the value of hard work.

Finally, there is Vader. Why must the black man always be the villain? Moreover, is it any way appropriate in this day and age to suggest that someone is evil because of his physical disabilities? My sense is that the real Vader may be something of a cross between Martin Luther King Jr. and Stephen Hawking.

But alas we shall never know the truth, until Fox News opens up a bureau on Coruscant in order to provide us with a fair and balanced look at the universe.
-- David Adesnik, Oxblog, 17. mai

The Jedi are Lucas's great heroes, full of Zen wisdom and righteous power. They encourage people to "use the Force"--the mystical energy which is the source of their power--but the truth, revealed in "The Phantom Menace," is that the Force isn't available to the rabble. The Force comes from midi-chlorians, tiny symbiotic organisms in people's blood, like mitochondria. The Force, it turns out, is an inherited, genetic trait. If you don't have the blood, you don't get the Force. Which makes the Jedi not a democratic militia, but a royalist Swiss guard.

And an arrogant royalist Swiss guard, at that. With one or two notable exceptions, the Jedi we meet in Star Wars are full of themselves. They ignore the counsel of others (often with terrible consequences), and seem honestly to believe that they are at the center of the universe. When the chief Jedi record-keeper is asked in "Attack of the Clones" about a planet she has never heard of, she replies that if it's not in the Jedi archives, it doesn't exist. (The planet in question does exist, again, with terrible consequences.)

In "Attack of the Clones," a mysterious figure, Count Dooku, leads a separatist movement of planets that want to secede from the Republic. Dooku promises these confederates smaller government, unlimited free trade, and an "absolute commitment to capitalism." Dooku's motives are suspect--it's not clear whether or not he believes in these causes. However, there's no reason to doubt the motives of the other separatists--they seem genuinely to want to make a fresh start with a government that isn't bloated and dysfunctional.

The Republic, of course, is eager to quash these separatists, but they never make a compelling case--or any case, for that matter--as to why, if they are such a freedom-loving regime, these planets should not be allowed to check out of the Republic and take control of their own destinies.
-- Jonathan Last, Case for the Empire, Weekly Standard

1. The Jedi and Jedi-in-training sell out like crazy. Even the evil Count Dooku was once a Jedi knight.

2. What do the Jedi Council want anyway? The Anakin critique of the Jedi Council rings somewhat true (this is from the new movie, alas I cannot say more, but the argument could be strengthened by citing the relevant detail). Aren't they a kind of out-of-control Supreme Court, not even requiring Senate approval (with or without filibuster), and heavily armed at that? As I understand it, they vote each other into the office, have license to kill, and seek to control galactic affairs. Talk about unaccountable power used toward secret and mysterious ends.
-- Tyler Cowen, Marginal Revolution

Omalt poolt pööraksin tähelepanu senaator Palpatine'i näo moondumisele ja tema hilisematele selgitusele senatis. Kui sama selgitus oleks tulnud Jushchenkolt mõned kuud tagasi Ukrainas (et mingi paramilitaarne üksus üritas teda mõrvata ja selle katse käigus tema nägu moondus) oleks tõenäoliselt vähesed mehe selgituses kahelnud.

Piisava loomingulisusega on võimalik paljudest kohtadest välja lugeda seda, mida seal tegelikult pole. Või äkki ikkagi on? Eelpool mainitud tõlgendusi kutsuvad ju autorid ise Straussilikeks.

Kes oli Leo Strauss?

Poliitfilosoofia professor, kes sai peamiselt tuntuks ühe veendumuse tõttu. Ajakirjast FrontPage artikkel Leo Strauss, Conservative Mastermind:

The key Straussian concept is the Straussian text, which is a piece of philosophical writing that is deliberately written so that the average reader will understand it as saying one ("exoteric") thing but the special few for whom it is intended will grasp its real ("esoteric") meaning. The reason for this is that philosophy is dangerous. Philosophy calls into question the conventional morality upon which civil order in society depends; it also reveals ugly truths that weaken men’s attachment to their societies. Ideally, it then offers an alternative based on reason, but understanding the reasoning is difficult and many people who read it will only understand the "calling into question" part and not the latter part that reconstructs ethics. Worse, it is unclear whether philosophy really can construct a rational basis for ethics. Therefore philosophy has a tendency to promote nihilism in mediocre minds, and they must be prevented from being exposed to it. The civil authorities are frequently aware of this, and therefore they persecute and seek to silence philosophers. Strauss shockingly admits, contrary to generations of liberal professors who have taught him as a martyr to the First Amendment, that the prosecution of Socrates was not entirely without point. This honesty about the dangers of philosophy gives Straussian thought a seriousness lacking in much contemporary philosophy; it is also a sign of the conviction that philosophy, contrary to the mythology of our "practical" (though sodden with ideology and quick to take offense at ideas) age, matters.

Eelnevalt tsiteeritud artiklist saab üldisema ülevaate Straussi vaadetest, kellel sügavam huvi Strauss elu ja tema töö kohta, siis Nicholas Xenos'e artikkel ajakirjas Logos on väga põhjalik ja ulatuslike viidetega.

Kas Georg Lucas on vaikimisi Tähtede Sõja saagas võimaldanud ka straussiliku tõlgenduse, kus filme võib käsitleda impeeriumi vastu sõdijate propagandana, kus pahad on "mustad" ja "head" valged ning enamus tõest märkimisväärselt moonutatud...?

Lõpetuseks viide natuke personaalsemale tõlgendusele Tähtede Sõja sündmustest - Darth Vader'i blog!

Avaliku sektori palkadest ja produktiivsusest

Tänasest Postimehest võis leida Guido Viigi arvamusloo Riik ja tema palgalised, mis "kirjeldab Eestis levinud eksiarvamusi, mille tagajärjeks on ühiskondlik hüsteeria ametnike ja firmajuhtide kõrgete palkade pärast."

Kui firmajuhtide (ei pea silmas riigimonopole) palgad pole tõesti teiste inimeste asi, sest turg seab omad piirangud, siis avaliku sektori palkasid tasub mõnevõrra kriitilisema pilguga vaadata. Guido Viik kirjutab:

Tegelikult on asi veidi keerukam. Missioonitundest üksi ei piisa. Võimekus enda eest seista on eelduseks (kuid mitte garantiiks), et ka rahva eest seistakse. Teisiti öeldes: loll saab kirikuski peksa, ammugi siis riigiteenistuses. Viimasel juhul oleme aga kannatajaks kõik.

Jah, eks ta nii ole, kuid kui erasektori palgad tõusevad produktiivsuse arvelt, siis sama ei saa väita avaliku sektori palkade suhtes. Lisandväärtus, mis paljude hästi tasustatud ametnike poolt luuakse, on aga minimaalne - pigem isegi negatiivne, sest regulatsioone, seadusi ja mõttetut paberimajandust, mis haarab enda alla eraettevõtjate inim- ja ajaressurssi, tuleb pidevalt juurde.

Seega, kui erasektoris ajendab palgatõusu produktiivsuse kasv, siis avalikus sektoris sarnast produktiivsuse kasvu ei toimu. Palkade tõus oleneb hoopis erasektori palkadest ja ettekäändeks on ametnike poolt välja käidud kvalifitseeritud personali vajadus riigiametites. Selle lähenemise negatiivseks kõrvalnähuks on aga eraettevõtete poolt makstav palgapreemium ehk summa, mida erasektor on sunnitud piiratud oskustööjõu pakkumise puhul töötajatele maksma, et neid riigiametitest eemal erasektoris hoida. Kuid nagu eelpool mainitud olenevad avaliku sektori palgad erasektori palkadest.

Voíla - peaaegu surnud ring. Peaaegu, sest eraettevõtete palgad peavad lõppude lõpuks korreleeruma produktiivsusega.

Eelnev ei tähenda, et avalikus sektoris produktiivsus ei kasvaks vaid seda, et palkade tõus ei ole seotud produktiivsusega. Tasub mõelda kasvõi sellele, kas avaliku sektori poolt osutatavate teenuste kvaliteet või hulk on tõusnud sama kiiresti kui avaliku sektori palgad. Ma julgen väite, et ei ole.

Riigikogu on tõenäoliselt üks parimaid näiteid palkade ja produktiivsuse negatiivsest korrelatsioonist sellepärast, et isegi kui riigikogulastele makstakse märgatavalt väiksemat palka ei tekiks olukorda, kus meil pole inimesi Riigikogusse kandideerimas. Teine hea näide on Kodakondsus- ja migratsiooni amet, kus täna on sugulasele viisat saada kordades keerulisem ja aega nõudvam kui mõned aastad tagasi. Palgad aga samale tasemele ei ole ju jäänud.

Kes Vabalogi on mõnda aega jälginud teab, et minu ettepanek ebatõhususe vähendamiseks on võimalikult palju avaliku sektori teenustest erasektorisse suunata, kus tekiks ka konkurents.

Lisa materjal:
(1) View: Why College Costs So Much (New York Times) (2) The Highest-Cost Producer (Tech Central Station) (3) Public sector pay and private sector wage premiums: Testing alternative models of wage determination (Word'i fail) (4)Wage and Productivity Differentials in Private and Public Manufacturing: The Case of Turkey ( PDF )

e-kaasamine ja "public choice"

TÄIENDATUD: Public Choice ehk sotsiaalne valik, avaliku sektori ökonoomika õpikust.

Peeter Marvet arendab juba mõnda aega kaasamise temaatikat, mille lähteülesande võib leida siit ja näidislahenduse siit. Olin üks nendest, kellel avanes võimalus lähteülesande põhjal e-kaasamisest juba varem midagi arvata. Kaasamisest huvitunutel on võimaluse kirjutatuga tutvuda PDF formaadis.

Kuna näidislahendus polnud esialgse kirjutamise hetkel veel avalik, siis oli midagi konkreetset arvata keeruline ja olin üpris skeptiline. Kuid del.ico.us põhjal tehtud näidislahendus näeb paljulubav välja ja mulle meeldib.

Eraldi küsimus on loomulikult suuremas inforägastikus navigeerimine (kui "teemasid" on sadades), kuid ega tegu ei ole ka mingi lõpliku variandiga. Loodetavasti areneb kaasamisveeb koos inimeste soovide ja võimalustega ning jõuab reaalse lahenduseni veel enne aasta lõppu.

Enda seisukohtade/arvamuste selgituseks pakun välja kolm loengut Donald Boudreauxlt, George Mason'i ülikoolis töötavast majandusteadlasest, kes peab koos kolleegi Russel Robertsiga ka Cafe Hayek nimelist blogi.

Loengud on peetud Guatemaalas (inglise keeles) ning käsitlevad avaliku sektori ökonoomikat. Kui nüüd veidi täpsem olla, siis Public Choice lähenemist avaliku sektori otsustusprotsessidele, kust tuleb välja ka see, miks tasub võimalikult vähe otsustada kollektiivselt.

1. Millest koosneb Public Choice analüüs (48 min.) - sissejuhatav loeng, kus Boudreaux selgitab majandusteooria analüüsi lähtealuseid ja nende rakendamist avaliku sektori otsuste analüüsis.

2. Kollektiivsete otsuste analüüsist (48 min.) - kuidas demokraatlikus otsustusprotsessis on oluline valikute tegemise järjekord ja kuidas kollektiivsete otsustes tegemisel, kus huvid on erinevad, jõutakse lõpuks tulemuseni, mida enamus tegelikult ei eelista.

3. Konstitutsioon tähtsus poliitökonoomikas (30 min.) - Boudreaux arendab edasi eelnevas kahes loengus alustatud teemat ja vastab kriitikutele, kelle arvates on Public Choice lähenemine kohaldatav ainult USAs.

Loengud on Windows Media Player formaadis (WMP OS X.4 all ei pruugi neid avada) ja mõeldud inimestele, kelle varasemad kokkupuuted majandusteooriaga on olnud põgusad. Boudreaux on õnneks üks nendest majandusteadlastest, kes leiab, et kui tema esitatud majandusteooria põhimõtete selgitused pole arusaadavad, siis on viga tema esituses mitte kuuljates.

Soovitan vaadata kõigil, kellel sügavam huvi kollektiivse otsustusprotsessi või turumajanduse vastu.

Kui kaasamisveeb kunagi valmis saab, siis on plaanis teda natuke põhjalikumalt just "public choice" raamistikus analüüsida ja ehk isegi mõned üldistavad järeldused teha.

POST SCRIPTUM: Don Boudreaux'lt lisaks veel 12 raamatut ja 12 artiklit, mis temale kõige rohkem mõju avaldasid.

Euroopa Liidu võhiklusest põllumajandusministeeriumis

Teisipäevase Päevalehe esikaanel ilutses suurelt pealkiri, mis lubas 20 miljoni krooni eest teha kohalikule toidule reklaami:

Põllumajandusminister Ester Tuiksoo küsis viimasel valitsuse kabinetiistungil “Eesti toidu” arengukavale 2006. aasta riigieelarvest 20 miljonit krooni, mida ta tahab suunata kodumaise toidukauba reklaamimisele ja müügiedendusele.

Minu esimene reaktsioon oli, et see ei saa kohe kuidagi olla vastavuses Euroopa Liidu siseturu reeglitega ja üllatus, üllatus ma ei ole ainus. Juba kolmapäevasest Päevalehest võis leida artikli, mis sisuliselt sama väidab nagu ka Riigihangete ameti peadirektori kommentaari Tuiksoon mõttevälgatusele:

Euroopa Liidu senine praktika viitab, et kavas mainitud eestimaise eelistamise põhi-mõtteid on keeruline rakendada nii hangete korraldamisel kui ka avaliku kampaania puhul.

“Hoidku jumal selle eest!” reageeris riigihangete ameti peadirektor võimalusele hakata koolilaste, sõjaväelaste ja vangide toitlustamiseks korraldama hankeid, mis lubavad konkureerida vaid eestimaisel toidul. “Piirates hangete turgu ainult eestimaisega, jõuame õige pea Euroopa kohtusse.”

Siinkohal oleks vast passlik viidata ka arengukavale (PDF) endale ja natuke selle kohta arvata.

Tegu on pikemat sorti dokumendiga, kust paistab korduvalt silma ametnike teadmatus Euroopa Liidu ühisturu põhimõtete ja toimimise kohta. Seda, kas keegi arengukava koostanud ametnikest mõistab, miks sellist natsionalistliku propagandat Euroopa Liidus teha ei lasta, mina arengukavast välja lugeda ei suutnud - ka kõige parema tahtmise juures.

Eraldi väärivad mainimist aga arengukavas kasutatud selgitused. Nimelt olevat need kasutusel "mitmetes teistes riikides". Selline umbmäärasus on tõenäoliselt ka üheks põhjuseks, miks Eesti kohal ripub miljardi krooni suurune suhkrutrahv. Selle asemel, et viidata konkreetsete riikide poliitikale või meetmetele võib arengukavast leida hulgaliselt "aga mujal riikides juba tehakse" põhjendusi.

Ei tasu ka unusta, et see, mis Euroopa Liidus lubatud suurriikidele, ei ole enamasti lubatud väikeriikidele nagu Eesti.

Kuna dokument on pikk, siis leidub seal ka nii üht kui teist, mis Euroopa Liidu regulatsioonide raames teostatav, kuid arengukava asemel tuleks seda kutsuda selleks, mis see dokument tegelikult on: subsideerimiskava.

Millega siis ikkagi tegu.

Esiteks, peaks küsima, kas tegu ei ole äkki pseudoprobleemiga. Kui 20 miljoni krooni eest on kohalikule toidule vaja riigirahadega turundust teha, siis eestlased vist üldse ei eelista kohaliku toitu või pole sellest teadlikud.

Vaadates Konjuktuuriinstituudi ettekannet (tobe ülesehitus nõuab Explorerit) 2004. aasta juuli lõpust võib näha, et viimase kaheksa aasta jooksul on kohaliku toidukauba eelistamine ainult kasvanud jõudes 1996. aasta 73% 2003. aasta 87% (slaid nr.3). Seega, millega arengukava õigustatakse - tootjate lobitööga?

Teiseks, kust läheb piir? Mille poolest kohalik toiduaine tööstus nii eriline on, et seda peaks riik toetama ja veel turustamises? Toiduainetööstuse töötab minu arusaamist mööda ainult 3% elanikkonnast (arengukava PDF lk5) ja tooted, mida poes müüakse ei kuulu enamasti hinna poolest soodsamate hulka. Isegi kui riigiraha suunatakse arendustegevusse ja teadusuuringutesse, siis vabanevad ju ka selle arvelt vahendid, millega agressiivsemalt enda toodangule agressiivsemalt reklaami teha. Aga kui me juba toiduainetööstust asume niimoodi toetama, siis miks mitte kohaliku mööblitööstust või ehitusfirmasid või pangandust või tarkvarafirmasid?

Kolmandaks, võiks arvata, et tootjad saavad Eestis toote lõpphinnast kõige väiksema osa ja sellepärast oleks neid vaja toetada. Vaadates eelnevalt mainitud Konjuktuuriinstituudi ettekanet võib näha, et võrreldes Saksamaa tootjahinna osakaaluga jaehinnas läheb meie tootjatel paremini või võrdselt (ainult piim) kõigis valdkondades.

Neljandaks, kaotajaks jäävad siin ju tarbijad, kes maksvad kallimate toiduainete eest juba niigi, kuid nüüd veel kaudselt ka maksude näol, et meile kohaliku toodangut rohkem turustataks. Aga makse maksavad ju ka väikse sissetulekuga inimesed, kellest paljud ei saa endale Eestimaist lubada, sest see on niigi kallis. Kas põllumajandusministeeriumis on keegi sellele mõelnud, mis siis saaks kui kõik riigid või vähemalt meie suuremad kaubanduspartnerid sarnaseid arengukavasid üritaksid ellu viia?

Viiendaks, miks solkida turgu ja toetada neid, kes ei suuda turu vajadustega piisavalt kohaneda? Subsideerimise tulemus on raha ei-millegi-eest, mida ka märksa heldekäelisemalt laiali jagatakse rääkimata kontrollist. Juhul kui arengukava läbi läheb on oodata ametnike armee kasvamist, kes siis turunduse või raha jaotamise kontrollimisega tegelema hakkaksid. Samal ajal saavad aga tootjad klammerduda vananenud tootmisviiside külge ja suurendada juba niigi lokkavat ebatõhusust, mis ka kohaliku toodangu hinnas osaliselt ka praegu väljendub.

Kuuendaks, riigihangete natsionaliseerimine (kohalik toodang koolides, lasteaedades, sõjaväes) on aga totter lausa mitut erinevat moodi (1) Euroopa Liidu hangete regulatsioon rahvusliku eelistust ei luba ja (2) kui riigieelarve kulutustega on juba niigi probleeme, siis miks ajada hindu veel kõrgemale? Mis saab inimeste õigusest endale ise valida, mida nad soovivad ja mida mitte? 20 miljonit on kampaaniale suunatud rahaline ressurss, kuid sellele lisanduks riigihangete näole veel märksa suurem varjatud toetus kohalikule toiduainetööstusele.

Ma võiks seda nimekirja jätkata veel mõne punktiga, kuid ma arvan, et olulisemad on välja toodud.

See 20 miljoni idee näib aga välja ka mingi valimiskampaania eelmängu moodi, kus Rahvaliit enda peamist valijatebaasi üritab suurte lubadustega(tegudega?) võluda. Isegi kui arengukava ei kiideta heaks on signaal enda valijaskonnale antud.

Mina soovin poes näha laialdast valikut, kus olulised hind ja kvaliteet mitte see, kust miski on pärit. Iga eestlane, kes poest aedvilju ostab teab, et hispaania tomat või hollandi kartul või portugali kurk ei ole sama maitsev kui kohalike kasvatatud aedvili.

Kui on nõudlust, siis on ka tootjaid ja kui nõudlust ei ole, siis tasub probleemile lahendust otsida tootjatel mitte riigil.

Emori küsitluse valimi kallutatusest

Mõned hetked tagasi sai viisakalt ukse tagant minema saadetud keegi Emori töötaja, kes soovis mingi Euroopa Liidu teemalise küsitluse täitmist. Probleemiks oli küsitlusele kuluv aeg. Kuigi ta ise väitis, et aega ei läheks rohkem kui 40 minutit, siis kes küsitlustele on vastanud teab isegi, et harva õnnestub lubatud aja jooksul kõigile küsimustele vastata.

Mõtlikuks ja blogimist väärivaks teeb juhtumi aga tõsiasi, et uuringufirmad soovivad inimestelt tasuta saada midagi, mille eest nad ise hiljem raha sisse kasseerivad. Miks peaks ma enda kallist õhtust vaba aega mingile küsitlusele vastamiseks kulutama?

Küsitlejale sai selgitatud, et kõrval majas elavad mõned pensionäärid, kellel on kindlasti piisavalt aega tema küsitlusele vastata. Ta küll rõhus sellele, et seda maja ei ole välja valitud, kuid ega see küsitlusele vastama ei motiveerinud.

Eriti mõtlikuks teeb selliste tasuta küsitluste puhul tõsiasi, et inimesed, kes väärtustavad enda aega, taolistele küsitlustele ei vasta samas kui need, kellel aega küllaga (ehk aeg on neile odav), vastavad.

Jääb üle küsida, et kes need Emori küsitlustele vastajad siis lõpuks on - pensionärid, kodused ja töötud?

Järgmist Emori küsitlust kavatsen igal juhul märksa kriitilisema pilguga jälgida...aga miks ainult Emori - pole mingit põhjust arvata, et teised sarnaselt ei käitu.

Neo-protektsionismist ja neo-komunsimist kriitiliselt

Kohalikust blogosfääris loksub mõnda aega tagataustal tarbimise ja korporatsioonide teema, millesse sooviks tuua mõnevõrra teistsuguse vaatenurga, mis võimaldab ehk ka diskussiooni mõne võrra süvendada.

Natuke rohkem kui nädal tagasi kirjutas Linnar Viik:

On au olla esimesest partiist pärineva paari blackspotsneakerite ja seeläbi ka ühe firme aktsia omanik. Mida firma omanikud saavad teha? Kasumi jaotamise temaatika on ebaoluline - pigem saavad omanikud kaasa rääkida hankijatele asetatavates ärieetika normides, edasimüügi kanalite valikutes (eelistades teadlikult indy retailereid) ning soovitatava jaemüügi hinna kujundamises. Kuna tootmiskulud (ja muud kulutused) on läbipaistvad, peaks eelloetletud mõtteharjutused aitama mikroomanike kogumil oma ostetu ja omatu suhtes parimaid otsuseid langetada.

Aktsionäride elektrooniline hääletus on lõppenud ning Blackspotsneaker Anticorporation tuleb turule ka uue mudeliga, mis peaks olema kõige keskkonnassõbralikum masstoodetud jalanõu.

Idee tasandil tundub blackspot igati õilis: keskkonna sõbralikum, eetilisem, õiglasem, kuid ma peatuks blackspot'i nähtusel natuke kriitilisemalt.

Kas tegu on üldse mugava ja kvaliteetse jalatsiga, mis peatselt alt ei vea - kuskilt otsast lagunema ei hakka?
Portalnd Tribune'is ilmunud artikli kohaselt on põhjus kahtlemiseks täitsa olemas:

The Blackspot battle is for the hearts and minds of consumers, but where the biodegradable rubber hits the road is in how the shoes look and feel. To anyone used to the snug, lightweight modern sneaker, these feel like Chucks: there’s not much give, and they could use a bouncier insole. Already on the Adbusters Web site several people purporting to be buyers have complained about the metal eyelets popping out.

Artiklist selgub, et nurisejate hulk on veel esialgu tühine (umbes kümmekond), kuid see ei tähenda, et teistel samu probleeme poleks. Kui paljud meist viitsivad pärast mõne jalatsi ostmist selle puudustest kuskile märku anda? Pigem lihtsalt järgmine kord sama jalatsit ei osta ja kõik.

Jalatsi vastupidavusest on aga veel vara rääkida, sest sellega pole vist veel keegi pikemat aega käinud. Mind näiteks huvitab looduslike materjalide vastpidavus intensiivsemale kasutusele. Vaadates aga blackspoti kodulehekülge sattusin järgmise lõigu otsa:

The shoes comply with vegan standards, and are being monitored by Robin Webb of Vegetarian Shoes in the UK. Robin is an industry leader dedicated to the production of ethical footwear.

Kahju, et samal leheküljel ei ole välja toodud, mida reklaamides kasutatav "vegetarian leather" tähendab.

Kas seda, et kasutatud on loomuliku vanadussurma surnud loomade nahka või seda, et tegu ei olegi nahaga. Vaadates Vegetarian Shoes kodulehekülge jääb mulje, et tegu ei ole naha vaid pigem sünteetilise asendusainega. Miks seda, siis mitte õige nimega nimetada ja kuidas jääb looduslikkusega? Mis sai korporatsioonide silmakirjalikkuse paljastamisest reklaamides?

Kas sedavõrd tavalise väljanägemise ja olemusega jalatsi eest ei ole $67.50 natuke palju?
Rob Walker Slate'is arutleb:

A rendering of the shoe looks a lot like a classic Converse low top, but at $65 it's much more expensive. (The last pair of Converse shoes I bought, about a year ago, cost around $35.) Why is that, exactly? Is the Black Spot sneaker particularly well-made? Will it last longer than a big-name shoe? Is it a great value? The planned campaign doesn't seem to address those utilitarian matters. And apart from including the word "fair" (which will mean little to consumers who aren't already fair-trade buffs), the ad doesn't even make a selling point of the socially responsible aspects of its product. So is the sales pitch based on the shoe's merits, or does it just suggest that wearing Black Spots will broadcast a facile message about how anticorporate (and therefore cool) you are? And if it's the latter, then isn't that precisely as vacuous as the ideology of the swoosh, which assumes that there is no better way to express ourselves than through the logos we choose (or reject)?

Minu arvates head ja igati õigustatud küsimused, mida ka blackspoti kandajad võiksid endalt küsida. Eelnevas tsitaadis on mainitud ka "fair-trade'i" ja sellel nähtusel peatuks ka pikemalt.

Fair Trade on seotud ka "ärieetika normidega", mida Linnar enda postituse märkis ja tähendab eelkõige inimeste töötingimuste parandamist ja neile "õiglase" palga maksmist - sageli ka ametiühingute olemas olu.

"Fair trade" puhul tasub alati küsida, "fair" aga kelle jaoks?

Portugalis blackspote tegevate tehaste töötajate palgad on miinimumpalgast kõrgemad (ulatudes kuni 700 euroni kuus!) ja seda vägagi heades töötingimustes vastupidiselt näiteks Hiinale või Indoneesiale, kus ametiühingud on haruldus ja töötingimused sageli kaugel ideaalist.

Lihtne on järeldada, et "eetiliste" kriteeriumite seadmine ja tootmise viimine Portugali on kõigi jaoks positiivne, kuid mitte neile hiinlastele või indoneeslastele, kes selle tõttu tööst ilma jäävad. Palk, mida makstakse ühele inimesele Portugalis, võib Indoneesias või Hinnas toita kümneid perekondi, kelle väljavaated mingit paremat tööd leida on heal juhul nigelad.

Palk, mida maksab näiteks Indoneesias Nike'i, on meie elustandardeid arvestades nirune, kuid ületab kohati isegi keskmise palga taseme ja inimestest, kes jalatseid teha soovivad puudust ei ole. Nirune nagu makstav palk näib aitab see inimeste elusid teha paremaks - võimaldab nende lastel minna kooli ja saad haridus prügi sorteerimise või põllul rabelemise asemel.

Teine põhjus, miks Nike'i taoline firma ei saa Aasias kohalikust palgast eriti kõrgemaid palku maksta on inflatsioon, mis võib kohalikule majandusele hävitavalt mõjuda.

Kogused, mida Nike'i sealsetest tehasest soovib saada ulatuvad sageli kümnetesse tuhandetesse. Produktiivsus ja infrastruktuur, mis võimaldavad näiteks Portugalis kõrgemaid palkasid maksta madalapalgalistes riikides puudub.

Kui nüüd ühe tehase töötajatele maksta teistes valdkondades töötavatest inimestest kordades kõrgemat palk satume olukorda, kus sellele reageerivad kohalikud kaupmehed. Ei lähe kaua enne kui kohalikud nad asuvad hindu tõstma ja see, mida varem said endale kõik lubada on ainult jalatsitehases töötavate inimeste privileeg. Kes aga tõstab teiste kohalike palkasid? Kui varem jagus raha ainult söögile, siis nüüd ei saa enam sedagi. Liiga kallis. Peab tagasi põllule minema.

Rikkam läänemaailma inimene võib endale lubad sellist luksust nagu tavalisest kordades kallim jalats (tõenäoliselt on Tallinnas võimalik blackspotile sarnane jalats leida paarisaja krooni eest), kuid mida peaks tegema inimene, kes ei saa lubada endale 800 krooniste jalatsite soetamist?

Fair Trade on minu arvates neoprotektsionism, mille varjus üritatakse lämmatada rahvusvahelist konkurentsi, mis võimaldaks mõnel vaesemal riigil osa saada läänemaailma rikkusest. Vabakaubandus võimaldaks aga kõigile odavamaid tooteid ja töötajatele raha, mida nad saavad kasutada endal hinge sees hoidmiseks, elukvaliteedi tõstmiseks ja isegi ettevõtluseks.

Blackspot kui äriidee?!
Kui palju blackspote on tehtud ja müüdud ei suutnud mina netist leida, kuid Portland Tribune'i kohaselt on tootmise läinud teine 5000 jalatsi partii. Seega ei näi ülikallile tootele just erilist turgu olevat ja vähemalt minu arvates näeb järgmine mudel - blackspot v.2 - välja lihtsalt kole ning süvendab minu skeptilisust selle ette võtmise osas.

Linnar Viigi blackspoti elevus leidis kajastamist ka mujal, kuid natuke laiaulatuslikumate järeldustega:

Mulle hakkab üha enam tunduma, et läänemaailm liigub vaikselt, kuid kindlalt revolutsioonilise situatsiooni poole -- st olukorda, kus alamkihid enam ei taha ja ülemkihid enam ei saa vanaviisi jätkata. Ees on kommunismi teine tulemine, kusjuures sel uuel kommunismil ei saa olema praktiliselt midagi ühist Nõukogude Liidus kehtinud korraga.
/.../
Aga käivitunud on protsessid, mida "vanad" jõud enam kontrollida ei suuda. Informatsioon libiseb järjest rohkem välja "organite" kontrolli alt. Ning informeeritud inimesed teevad oma otsused ise.

Uus kommunism rajaneb vabade, arukate, informeeritud ja teotahteliste inimeste kommuunile ja asjade ühisele tegemisele; kasumi teenimise asemel muutub oluliseks reaalse väärtuse loomine.

Ma oletan, et tegu on pigem emotsionaalse diskussiooni algusega kui millegi põhjalikumalt läbi mõelduga. Näiteks alam- ja ülemkihtide osa jääb mulle esialgu arusaamatuks.

Informeeritud inimesed on aga alati otsuseid - mis neid puudutavad - ise teinud. Palju parem küsimus oleks, millise informatsiooni põhjal nad neid otsuseid teevad ja kust seda informatsiooni saavad?

Kommuunid ja asjade ühine tegemine...kommuunidega kipub olema selline probleem, et mida rohkem osalejaid seda rohkem "free rider'eid" (PDF). Ma olen veendunud, et Linuxil - ja üldse OpenSource tarkvaral - on rohkem kasutajaid, kes lihtsalt kasutavad kui neid, kes selle tegemisega tegelevad. Linuxit toetavad annetuste ja tööjõuga aga ka suurfirmad nagu IBM, kus vägagi andekad tegijad saavad pühenduda Linuxi probleemidele just selle tõttu, et nad on IBM palgal ja ei pea millegi muuga tegelema.

Kui nüüd tarkvara maailmast väljuda ja vaadata väidet "kasumi teenimise asemel muutub oluliseks reaalse väärtuse loomine", siis tekib küsimus, et kui kasum ei väljenda reaalset väärtust, siis miks sa enda ostude eest nii palju maksad? Miks ei paku sa inimestele "reaalset väärtust"?

Hinnad ei kujune välja ainult pakkumisest vaid ka nõudlusest isegi enam-vähem vabal turul. Kui eesmärgiks on hindade võimalikult madalal hoidmine ja võimalikult laia valiku saavutamine, siis on turumajandus see, mis võimaldab nii pakkujatel kui nõudjatel jõuda sobiva hinnani - koordineerida tegevust ja ressursside (aeg, inimesed, riistvara) jaotamist.

Wolli mõtet arendas edasi ka Parasiili blog, kust võib muuhulgas leida järgmised lõigud:

Kui saaks natukene nihutada väärtushinnanguid turumajanduses ära ahnuselt väärtuse loomise poole, siis laheneks suurem osa keskkonnaprobleeme, piraatlus ja ühiskondlikud probleemid nagu töötus ja kihistumine.

Aga kuhu tegelikult oleme teel? Euroopa tahab igal juhul võistelda USAga majandusliku edu nimel ja avatud turg, ühine raha peaks seda justkui võimaldama. Aga Euroopas on midagi, mis ei lase sellel kunagi juhtuda, see midagi tuleb üles äratada ja luua meile koht, kus inimesed tahavad elada, sest neil on siin hea ja kui neil on halb siis neid aidatakse.

Iseenesest heasoovlikud mõtted, kuid liiga üldistavad.

Kui rääkida turumajandusest ja ahnusest, siis mind huvitab väga, milles ahnus vaba konkurentsi tingimustest väljendub. Kui me räägime riiklikest monopolidest, siis saan probleemist aru ja lahendusena soovitaksin järgmistel valimistelt toetada erakondi, mis pooldavad erastamist ja konkurentsi tekitamist, sest ahnus on võimalik seni kuni puudub konkurents.

Ma saan aru, et kasumist (eriti suurest) võib jääda mulje, et tegu on ahnusega, kuid tegelikult väljendub selles riski preemium ehk ettevõtlusega kaasnev risk.

Kui investeerida ettevõtte arendamisesse enda või teiste ressursse (raha näiteks seadmete soetamiseks), mida oleks võimalik ka mujal kasutada, siis kaasneb sellega oht ka rahast ilma jääda. Otsused selle kohta, kuhu vaba raha liigub tehakse ikkagi selle järgi, kus on kõige suuremad kasumimarginaalid ja potentsiaalne tulu kõige kõrgem. Just see potentsiaalse tulu number võimaldab inimestel otsustada, kas risk tasub võtmist.

Kui sulle tundub, et ettevõtte kasum on liiga suur ja sa suudaksid mõnda teenust või toodet odavamalt pakkuda, siis on sul olemas äriidee, mille teostamine võib teha rikkamaks mitte ainult sind vaid ka toote/teenuse tarbijaid, kelle rahakotis moodustab kõnealune kuluallikas endisest väiksema osa - tal jätkub raha muude toodete/teenuste jaoks.

Vaatamata kõrgetele kasumimarginaalidele paljudesse valdkondadesse ettevõtjaid siiski ei sisenen ja meil kõigil on põhjust küsida miks.

Üks põhjus on see, et näiliselt kõrge kasum ei olegi kulusid ja riske arvestades sedavõrd kõrge kui esmapilgul näib ja ühel aastal kõrge kasum võib kompenseerida hoopis eelneva või järgneva aasta kahjumit. Teine põhjus on seadusandlus (ikka maksud) ja liiga keeruline regulatsioon, mis vähemalt osades valdkondades on kujunenud arvestatavaks turule sisenemise barjääriks, mis pärsib konkurentsi ja hoiab hinnad kõrgel.

Kui mainida nüüd töötust ja kihistumist, siis sooviks tähelepanu sellele pöörata, et need kaks ei ole omavahel - vähemalt minu arusaamist mööda - seotud.

Töötus on USA näiteks märksa madalam kui Saksamaal või Rootsis, kuid kihistumist vaadates jõuame pigem vastupidisele järeldusele. Ma saan aru, et kihistumine on kontseptsioon, millest kõik saavad aru, kuid selle tähtsust ülehinnatakse. Selle asemel, et kihistumist kohe mingeid järeldusi teha tasub hoopis vaadata kihtide vahelist liikumist. Kui palju inimesi suudab endast madalamast kihist kõrgemale töötada ja mis takistab neil kõrgem sissetuleku saavutamist? Kihistumist väldib Rootsi riik näiteks kõrgemate sissetulekute suurema maksustamisega ja tööalaste regulatsioonidega, mis aga suurendavad töötust.

"Aga Euroopas on midagi, mis ei lase sellel kunagi juhtuda, see midagi tuleb üles äratada ja luua meile koht, kus inimesed tahavad elada, sest neil on siin hea ja kui neil on halb siis neid aidatakse."

Milline on see koht, kus inimesed tahavad elada? Milles väljendub hea, milles aga halb ja millal me peaks inimesi aitama. Teatud juhtudel kindlasti, selles pole erilist kahtlust, kuid kust läheb piir?

Üldiselt ja abstraktselt on aeg ajalt kasulik filosofeerida ja küsimused, mis selle käigus esile tõusevad aitavad meil kõigil mõelda ühiskonna korralduse üle, kuid ma julgen väita, et isegi Wolli ja Parasiili arusaamad kohast, kus on hea elada lähevad üpris kiiresti lahku, sest nende väärtushinnangud erinevad. See vahe ei pruugi olla radikaalne nende kahe indiviidi puhul, kuid meid elab Eestis üle miljoni. Kõigil meil on omad arusaamad sellest, mis on "hea", mis aga "halb".

Lõpetuseks soovisin peatud ka natuke tarbimise/liigtarbimise temaatikal, sest viimasel ajal on keeruline leida ühtki ühiskonnakriitilisemat artiklit, kus keegi kellelegi tarbimist ette ei heidaks. Kõik muud kui aga koputavad inimeste südametunnistusele ja samas annavad mõista, et ega nemad küll liiga palju ei tarbi. Kes see liigtarbija siis on?

Aga mõelge natuke selle, mida liig- või ületarbimine teie jaoks tähendab - kas WiFi ruuter kaabli asemel on liigtarbimine, kas lihtsa plombiiri asemel shokolaadi-maasika jäätise ostmine on liigtarbimine, kas jalgratta soetamine spordiks on liigtarbimine kui sama hästi võiks ka metsas joosta?

Pärast NPNK pillerkaart ei pidanud osad blogijad paljuks kritiseerida noortele krediidi võtmise võimaluse andmist (mina sain aru, et seegi võimalik ainult tudengitel). Kas tõesti me lähtume eeldusest, et inimesed on lollid ja pangad on lollid? Ega pank ei ole huvitatud inimese võlgadest ja ei laene ega krediiti võimaldata inimestel päris niisama.

Pankade poolt pakutavad finantsteenused on sageli keerulised ja mida varem suudavad inimesed mõista, kuidas kasutada pankade poolt loodavaid võimalusi, seda parem neile tulevikus. Ma ei saa aru, kuidas inimestele lisavõimaluste juurde tekitamine kuidagi negatiivne või taunitav on. Keegi ei sunni kedagi krediitkaarti võtma või hullumeelseid kulutusi tegema. Tegu on lihtsalt veel ühe võimalusega.

Tarbimisotsused on inimeste endi teha ja kui nad ei suuda mõista, et krediit ei ole tasuta raha, siis pole neile mõtet tulevikus suuremaid laene näiteks korteri ostuks anda. Madalad intressid on ikkagi võimalikud seni kuni enamus enda laenu ka tagasi maksab. Tuhatkond vastutustundetut noort, kes ei saa, taha või suuda laenu tagasi maksta võib vastutustundlike inimeste jaoks tähendada intressitõusu. Kaotavad aga sellest kõik.

Tulles veel kord tagasi tarbimise juurde, siis mis jääb inimestel üle kui riik säästmist või investeerimist ei soosi? Miks ma peakski säästma kui raha kuskil hoidmine/investeerimine läheb mulle veel midagi maksma? Kui riiklik poliitika soosib tarbimist, siis ei ole põhjust seda ka inimestele ette heita.

Theodor Dalrymple on "vana-kooli" liberaal, kellel kirjutised ühiskonnas toimuvatest protsessidest on vahel sedavõrd tabavad ja enesest-mõistetavad, et tekitavad piinlikust. Viimases City Journalis ilmus temalt essee, kus leidub ka üks väga tabav tsitaat, millega selle postituse lõpetaks:

The state action that was supposed to lead to the elimination of Beveridge’s five giants of Want, Disease, Ignorance, Squalor, and Idleness has left many people in contemporary Britain with very little of importance to decide for themselves, even in their own private spheres. They are educated by the state (at least nominally), as are their children in turn; the state provides for them in old age and has made saving unnecessary or, in some cases, actually uneconomic; they are treated and cured by the state when they are ill; they are housed by the state, if they cannot otherwise afford decent housing. Their choices concern only sex and shopping [Vabalogi rõhutus - toim.]

No wonder that the British have changed in character, their sturdy independence replaced with passivity, querulousness, or even, at the lower reaches of society, a sullen resentment that not enough has been or is being done for them. For those at the bottom, such money as they receive is, in effect, pocket money, like the money children get from their parents, reserved for the satisfaction of whims. As a result, they are infantilized. If they behave irresponsibly—for example, by abandoning their own children wherever they father them—it is because both the rewards for behaving responsibly and the penalties for behaving irresponsibly have vanished [Vabalogi rõhutus - toim.]

Televisioon ja globaliseeruv maailm III

Globaliseerumise üks huvitavamaid kõrvalmõjusid on keerukuse kasv. Lisaks kaubanduslikele suhetele, mis on omandamas üha keerukamaid mõõtmeid avaldab globaliseerumine mõju ka kultuurile. Teistelt kultuuridelt võetavad inimesed omaks uusi kombeid, arusaamu ja maailmavaateid, mida üritavad enda ellu integreerida mõjutades seeläbi tervet kohaliku kultuuriruumi.

Kui eelnevale lisada veel tehnoloogia kiire areng ja pidev vajadus endale uuemate vidinate funktsionaalsust selgeks teha saame olukorra, kus peame pidevalt kohanema ja juurde õppima. Kõigel sellel õppimisel ja kohanemisel on aga üks üllatav kõrval mõju - inimeste IQ-d on stabiilselt juba aastakümneid tõusnud ja tõusutempo näib kiirenevat. Steven Johnson kirjutab ajakirjas Wired :

The trend Flynn discovered in the mid-'80s has been investigated extensively, and there's little doubt he's right. In fact, the Flynn effect is accelerating. US test takers gained 17 IQ points between 1947 and 2001. The annual gain from 1947 through 1972 was 0.31 IQ point, but by the '90s it had crept up to 0.36.

Eelnenud tsitaadi taustal on põhjust lähemalt uurida ka televisiooni ja selle väidetavat lamedust ning orienteeritust kõige madalamale ühisele näitajale.

Inimeste IQ kasvamist aastakümneid uurinud James Flynn'il on oma arvamus sellest, mis inimeste IQ-d pidevalt kõrgemale lükkab:

"...I realized that society has priorities. Let's say we're too cheap to hire good high school math teachers. So while we may want to improve arithmetical reasoning skills, we just don't. On the other hand, with smaller families, more leisure, and more energy to use leisure for cognitively demanding pursuits, we may improve - without realizing it - on-the-spot problem-solving, like you see with Ravens."

When you take the Ravens test, you're confronted with a series of visual grids, each containing a mix of shapes that seem vaguely related to one another. Each grid contains a missing shape; to answer the implicit question posed by the test, you need to pick the correct missing shape from a selection of eight possibilities. To "solve" these puzzles, in other words, you have to scrutinize a changing set of icons, looking for unusual patterns and correlations among them.

This is not the kind of thinking that happens when you read a book or have a conversation with someone or take a history exam. But it is precisely the kind of mental work you do when you, say, struggle to program a VCR or master the interface on your new cell phone.

Over the last 50 years, we've had to cope with an explosion of media, technologies, and interfaces, from the TV clicker to the World Wide Web. And every new form of visual media - interactive visual media in particular - poses an implicit challenge to our brains: We have to work through the logic of the new interface, follow clues, sense relationships. Perhaps unsurprisingly, these are the very skills that the Ravens tests measure - you survey a field of visual icons and look for unusual patterns.

Üllataval kombel on just video- ja arvutimängud need, mis on sümbolitest ja kujunditest teinud meelelahutuse, mis sobiv nii lastele kui täiskasvanutele. Kui lihtsamad mängud nagu Tetris on üles ehitatud ainult kujunditele ja nende sobitamisele mingisse keskkonda, siis uuemad mängud nagu The Sims integreerivad mängudesse üha keerulisemaid reaalsuse peegeldusi nagu suhete haldamine ja ressursside majandamine. Glenn Reynolds kirjutab:

I'm impressed with the things that these games teach. I've written before about the value of videogames in teaching warlike skills, but of course those aren't the only skills they can teach, just the ones for which there was a large and early market. But as computers improve, and people get more and more used to computers, I think we'll see a lot more games that teach as they entertain. SimWorld isn't the real world, of course. But it's a world in which actions have consequences, and not necessarily happy ones. (Your Sim characters can die, if you let them screw things up too much). It's a world in which traditional middle-class virtues, like thrift and planning, generally pay off. In short, it's a world that's a lot more like the real world than the worlds of movies, popular songs, and novels -- the places where children and adolescents have traditionally gotten their non-parental information on how life works.

Televisioon on kaotamas vaatajaid internetile. Lineaarsed ja läbi nämmutatud teemad ja struktuurid ei paku enam paljudele vaatajatele (eriti noorematele) keerukust, mida nad ümbritsevas maailmas näevad. Video-ja arvutimängude ning interneti võidukäik on televisiooni peamise meelelahutusallika troonilt tõukamas. Sellest on vaikselt arusaamas väiksemad telekompaniid, mis on suutelised kiiremini muutustele reageerima.

Peamiselt USA kaabelvõrkudes levitatavad kanalid nagu HBO, Sci-Fi Channel või Showtime on juba aastaid võtnud loomingulisi riske ja telemaastiku rikastanud mitte ainult populaarsete vaid ka enda ülesehituselt keerukate seriaalidega, kus põimuvad eri narratiivid ja sukeldutakse mõnda subkultuuri.

Tyler Cowen tõi hiljuti võrdluseks välja kaks graafilist kujutist kahe erineva seriaali ülesehitusest. Neist esimene, Starsky & Hutch, pärines 1970ndatest ja teine, Sporanos, viimase paari aasta tagant. Kui kahest seriaalist esimene on lihtsa lineaarse üles ehitusega, siis Sopranos näeb esmapilgul välja nagu üks suur segadus. Mõni ime, et vanemad seriaalid endale enam eriti vaatajaid ei leia ja igavaks lürriks tembeldatakse.

Loomulikult ei ole kaugeltki kõik seriaalid sama keerulise ülesehitusega, kuid üha sagenevat keerukust saab kasutada näiteks laste televisiooni vaatamise kire suunamisel. Nagu soovitab ka Steven Johnson enda New York Times'i artiklis (tsitaat via Marginal Revolution):

Instead of a show's violent or tawdry content, instead of wardrobe malfunctions or the F-word, the true test should be whether a given show engages or sedates the mind. Is it a single thread strung together with predictable punch lines every 30 seconds? Or does it map a complex social network? Is your on-screen character running around shooting everything in sight, or is she trying to solve problems and manage resources? If your kids want to watch reality TV, encourage them to watch ''Survivor'' over ''Fear Factor.'' If they want to watch a mystery show, encourage ''24'' over ''Law and Order.'' If they want to play a violent game, encourage Grand Theft Auto over Quake.

James Flynni IQ-kasvu hüpotees pole lõpliku kinnitust veel leidnud, kuid selgust peaksid olukorrale tooma lähiaastad (tsitaat eelpool mainitud Wired artiklist):

The ultimate test of the "cognitively demanding leisure" hypothesis may come in the next few years, as the generation raised on hypertext and massively complex game worlds starts taking adult IQ tests. This is a generation of kids who, in many cases, learned to puzzle through the visual patterns of graphic interfaces before they learned to read. Their fundamental intellectual powers weren't shaped only by coping with words on a page. They acquired an intuitive understanding of shapes and environments, all of them laced with patterns that can be detected if you think hard enough. Their parents may have enhanced their fluid intelligence by playing Tetris or learning the visual grammar of TV advertising. But that's child's play compared with Pokémon.

Meid ümbritseva maailma kognitiivsed nõudmised suurenevad ja üha rohkem inimesi ootab enda meelelahutuselt sarnast keerukust, kognitiivset väljakutset.

Kui uuematele video-ja arvutimängudele on legaalselt võimalik ligi pääseda ka eestlastel, siis televisiooniga on lood kurvemad. Kohalike telekanalite valik on piiratud ja toodang masendavalt ühekülgne. Parim pakutav tuleb mõnest teisest riigist, kus turg on piisavalt suur ka eksentriliste ja keerukama ülesehitusega seriaalide jaoks.

Keerukus ei tähenda aga ilmtingimata geniaalseid stsenariste, kes suudavad oskuslikult hallata keerulisi tegelasi, nende omavahelisi suhteid ja narratiivi imelisi keerdkäike. Tõenäoliselt on enamus DVD'dega kokku puutunud inimesi nendest juba teadlikud.

Jutt käib loomulikult audio-kommentaarist, kus lavastaja, stsenarist või näitleja valgustavad kinotööstuse ja loomeprotsessi telgitaguseid. Audio-kommentaarid jõudmine TV seriaalideni vältimatu (digitaalne televisioon on nagunii tulemas!), kuid nende kuju mõnevõrra üllatav.

Märtsis asus kaabeltelevisiooni võrkudes leviv Sci-Fi Channel seriaali Battlestar Galactica vaatajatele pakkuma podcast'e audio-kommentaariga seriaali viimastest osadest ja on sarnast lähenemist laiendanud ka Stargate: Atlantis'ele.

22. aprilli pakkus UPN esimese suurema terrestriaalkanalina Star Trek: Enterprise'i värske osa jaoks audio-kommentaari podcast. Corante vahendab:

The Star Trek Enterprise podcast is an audio commentary from an April 22 Star Trek Enterprise episode. Episode writer Mike Sussman and Tim Gaskill, the site's ediorial director, recorded the podcast prior to the show, publicizing it on the web site on April 21.

What they are doing looks to take podcasting beyond just doing an audio recording. Instead, they are taking a page from the remix culture. They are using podcasts to comment on Star Trek Enterprise episodes that they ask people to tape or record with TiVo. The idea is for people to listen to commentary (mp3 or stream) from the writer while they are watching the television programming that the viewer has taped.

Now, think of the implications. We can all do recordings of our favorite TV shows, providing our own commentary. We can then ask people to tape the shows and listen to what we have to say about the show. We could do the same thing for films or better yet, presidential press conferences, local television news, etc.

Uued tehnoloogiad võimaldavad uusi lahendusi, millest mõned on naeruväärselt odavad ja ainult ootavad loovaid inimesi, kellel jagub julgust ja pealehakkamist. Midagi taolist nagu Mystery Science Theater 3000 - võtad teravmeelsete ja asjatundlike sõpradega filmi ette ning kommenteerid. Miks mitte kas eesti keeles!

Kui blogid täiendavad ajakirjandust, siis podcastid täiendavad televisiooni, pakkuvad lisandväärtust - veel ühe kihi informatsiooni, globaliseeruvas maailmas neile, kelle kognitiivseid vajadused ei ole rahuldatud.

Post Scriptum: "TV triloogia" esimene ja teine osa

Televisioon ja globaliseeruv maailm II

Televisiooniseriaali saatus otsustatakse enamasti umbes 5000 USA majapidamise poolt, kuhu Nielsens Media Research on paigutanud elektroonilise televisiooni jälgimissüsteemi, mida hellitavalt "people meter"-iks kutsutakse. Süsteem peaks töötama nii, et iga kord kui sa midagi vaatama asud sisestad isikliku pin-koodi, mis eristab sind teistest majapidamise vaatajatest ja võimaldab Nielsens Media Researchil kujundada profiili näiteks mingi vanusegrupi poolt vaadatavast.

Nendest 5000 majapidamisest saadud informatsiooni põhjal tehakse laiaulatuslike järeldusi terve USA teleturu kohta - näiteks mida kõige rohkem vaadati, mis vanusegruppide poolt, kui suure osa "turust" hõlmas mingi saade vanusegruppide lõikes jne. Agregeeritud andmed edastatakse mõõduka tasu eest (osa on saadaval ka tasuta) kõigile soovijatele - nii neile, kes huvitatud uue seriaali tegemisest ja otsivad endale sobivat demograafilist nishi kui reklaamijatele, kes soovivad enda reklaami mõnevõrra täpsemalt suunata.

Neilsens on juba mõnda aega pidanud kannatama kriitikat enda valimi väiksuse aadressil ja sellepärast saadetakse jätkuvalt neli korda aastas laiali ka "vaatamispäevikud", kuhu inimesed märgivad (vähemalt teoorias) mida ja kui palju nad mingil päeval vaatasid. Päevikud saadetakse laiali 100 000 majapidamisel, kuid isegi see arv moodustab USA televisiooni vaatajatest kõigest 0.1%. Seda neli korda aastas toimuvat üritust kutsutakse "sweeps" nädalaks ja just sellel perioodil üritavad telekanalid üks teist üle trumbata olgu see siis mõne seriaali uute osadega, mingite "eri"-saadetega või lihtsalt kuulsaid nimesid nii saadetesse kui seriaalidesse kaasates.

Neilsens Media Research ei saa ühelegi seriaali vett peale tõmmata, kuid nende vaatajanumbrid ja sealt tulenev reklaamitulu mõjutavad seriaalide tootjate ja telekanalite hankeosakondade otsuseid. Muidu tugeva toetuse ja kindla vaatajabaasiga seriaalid võivad nõrkade Nielseni tulemuste puhul (eriti "sweeps" nädala jooksul) leida, et neid järgmiseks hooajaks ei pikendata.

Enne BitTorrenti laiemat kasutamist oli paljudele selge, et Nielsens Media Research numbrid ei anna reaalsest olukorrast täit selgust. Hea näide on näiteks animaseriaal Family Guy, millele nõrkade vaatajatulemuste tõttu lõpp tehti. Suur oli aga FOX'i numbriragistajate üllatus, kui seriaali DVD väljalase ülimenukaks müügiartikliks kujunes.

Seega olid Nielsens Media Research vaatajanumbrid juba varem puudulikud. Nüüd on aga seriaalide vaatajanumbreid asunud moonutama BitTorrent ja seda iga aastaga üha agressiivsemalt. BBC vahendab:

New episodes of 24, Desperate Housewives and Six Feet Under, appear on the web hours after they are shown in the US, said a report.

Web tracking company Envisional said 18% of downloaders were from within the UK and that downloads of TV programmes had increased by 150% in the last year.

About 70% were using file-sharing program BitTorrent, the firm said.

"It's now as easy to download a pirate TV show as it is to programme a VCR," said Ben Coppin from Envisional.

A typical episode of 24 was downloaded by about 100,000 people globally, said the report, and an estimated 20,000 of those were from within the UK.

Pole mingit põhjust arvata, et inimesed eelseisvatel aastatel BitTorrenti vähem kasutaksid. Pigem vastupidi. Nii, kuidas muutuvad kiiremaks internetiühendused, areneb BitTorrent ja videokoodekid, on põhjust arvata, et ka kasutajate arv kasvab.

Vürtsi lisab kasvupotentsiaali spekulatsioonile ka tõsiasi, et seriaalide "piraatlus" ei pea enamus BitTorrenti kasutajatest päris piraatluseks. Mina kaasaarvatud. Kui filmi (pilet või DVD) või tarkvara eest on inimesed harjunud maksma, siis seriaal tuleb enamasti koju tasuta ja seda aastatega juurdunud arusaama on keeruline muuta.

Telekompaniidel, kes seriaal toodavad, seisab ees keeruline ülesanne: selgitada seriaalide tootmise ja levitamisõiguste majandusliku külge samas BitTorrentile ja teistele P2P programmidele konkurentsi pakkudes.

Homme jõuab "TV triloogia" Vabalogis lõpuni, kui heidan pilgu seriaalide ülesehitusele ja peatun televisiooni mõjul IQ'le.

To be continued...

TÄIENDATUD: Kolmas osa "TV triloogiast" on üleval.

Televisioon ja globaliseeruv maailm

Olen viimasel ajal märganud, et vaatan üha vähem ja vähem televiisorit.

Ühelt poolt on tegu sisulise muudatusega, kus näiteks BBC või CNN vaatamisel asemel loen nende värskemaid uudiseid internetist või otsin midagi detailsemat juba blogidest - olgu see siis kommentaar või põhjalikum analüüs toimunust.

Teiselt poolt on internet võimalikuks teinud endale iseseisvalt sobivat meelelahtutust leida. Selle asemel, et passiivselt lasta endale igasugu jura ette serveerida, otsin aktiivselt endale meelepärast.

Igale vähegi interneti rohkem kasutavale inimesel on teada kohalikud FTP serverid (praeguse seisuga vist neli Tallinnas), mis kubisevad filmidest ja vahel isegi populaarsemate seriaalide värsketest osadest.

Kui filmi vaatamine kinos on veel õigustatud (Sin City või Star Wars kinos on midagi hoopis muud kui film isegi 21" LCD'l), siis mõne seriaali vaatamiseks ei ole Eestis mingit muud võimalust peale osade allalaadimise interetist, sest neid lihtsalt ei näidata. Mõnede seriaalide jaoks pole siin turgu (Enterprise, Battlestar Galactica, Carnivalé, Doctor Who, Family Guy), teisi näidatakse aga mõni kord aastate pikkuse hilinemisega (Sopranos, The Shield, Simpson, Oz, 24), kui mujal on samad osad ammu nähtud.

Miks peakski globaliseeruvas maailmas piirduma kohalike võimalustega? TiVo-d ja BitTorrent on võimaldanud ülejäänud maailmal (mis loomulikult varustatud piisavalt hea internetiühendusega) osa saada kõige värskematest seriaalidest, kõige uuematest osadest - vahel kõigest mõnetunnise hilinemisega.

Vaatajat ei huvita, kuidas levitajad on piirkonnad omavahel ära jaganud või et seal kehtivad mingid arhailised ajast ja arust reeglid. Filmilevitajad on sellest vaikselt aru saanud ja need filmid, mis Eestisse jõuavad jõuavad siia enne kui nad DVD'l välja lastakse. Menufilmide puhul ei ole enam sugugi ebatavaline üheaegne ülemaailmne esilinastus, mis tõenäoliselt vähemalt osaliselt tingitud soovist piraatlust takistada.

Loomulikult ei kasuta BitTorrenti võimalusi ainult mõned üksikud eestlased vaid tuhanded inimesed üle maailma, eriti aga USAs. Digitaalse faili eelised ei ole seriaali tarbijale jäänud märkamatuks. Võimalus vaadata seriaali ilma reklaamideta, sulle sobival ajal, sulle sobival riistvaral on ahvatlev, kuid murelike tagajärgedega seriaalide tegijate jaoks, kes ei pea paljuks enda muredega isegi vaatajate poole pöörduda:

The illegal downloading of episodes has been a part of some Europeans over the years, getting a chance to see shows like "Star Trek: Enterprise" and "Smallville" at the same time Americans do. But with Sky One winning the rights to air the American series "Battlestar Galactica" first, it seems that Americans are the ones downloading episodes ... and producers of the show want it to stop.

"It's come to our attention that many of you out there are so eager to see our show that you've decided to jump the line and get the episodes via the Internet ahead of everyone patiently waiting in the U.S. and Canada for the show to premiere in January," said executive producers Ronald D. Moore and David Eick in a release published on the Sci-Fi Channel message boards. "First of all, we're flattered and happy that you're so excited to see the new season of 'Battlestar Galactica' and appreciate the support. However, beyond the fact that getting episodes over the Internet is illegal, it's also potentially very damaging to the show itself."

Vähemalt osa Star Treki fänne näeb BitTorrentit ka Enterprise'i madalate vaatajanumbrite taga, mille kulminatsiooniks oli seriaali lõpetamine. Konkreetseid numbreid ei näi kellelgi olevat ja isegi arvamustega ollakse ettevaatlikud, kuid siiski arvatakse.

Miks, selgub aga homme.

Stay tuned!

TÄIENDATUD: Teine osa "TV triloogiast" on üleval.

Nafta hinnast ja nafta ammendumisest - paanikata

Nafta hind on teema, millest paljudele meeldib midagi arvata, kuid millest vähesed midagi põhjalikumat teavad. Loogika, mis peitub paljude ka Eesti meedias ilmunud artiklite taga, tundub esmapilgul ahvatlevalt lihtne: nafta hinnad tõusevad, varsti saab nafta otsa ergo tsivilisatsiooni lõpp on lähedal.

Loomulikult ei ole see esimene kord, kus nafta peatset ammendumist kuulutatakse. Esimesed hoiatused tulid enne 1859. aastat, enne kui USAs oli püsti seatud esimene naftapuurtorn (enne puurtornide rakendamist saadi naftat maapinnale voolanud lompidest).

Näiteks 1855. aastast pärineb ühe naftat müüva ettevõte reklaam, kus inimesi kutsutakse üles kähku naftat ostma, enne kui see imeline loodussaadus otsa saab.

Ka nafta varude kohta on tehtud aastakümnete jooksul hulgaliselt projektsioone:

• In May 1920, the U.S. Geological Survey announced that the world’s total endowment of oil amounted to 60 billion barrels.
• In 1950, geologists estimated the world’s total oil endowment at around 600 billion barrels.
• From 1970 through 1990, their estimates increased to between 1,500 and 2,000 billion barrels.
• In 1994, the U.S. Geological Survey raised the estimate to 2,400 billion barrels, and their most recent estimate (2000) was of a 3,000-billion-barrel endowment.

Regulaarsete vahedega on nafta lõppu kuulutatud iga mõnekümne aastat tagant ja pole mingit põhjust arvata, et praegune olukord oleks millegi poolest erinev.

Põhjuseid, miks nafta hind on viimaste kuude jooksul sedavõrd kõrgele tõusnud, on mitu ja nad on tihedalt omavahel seotud, kuid ükski neist hinnatõusu põhjustest ei ole seotud nafta peatse ammendumisega. Isegi kui peame "peatse" all silmas järgmist 50. aastat.

Praegune hinnatõus on ajutine ja on tingitud peamiselt:

1. Kiirest majanduskasvust Hiinas ja Indias, kus elanikkond on muutumas tavamugavuste suhtes nõudlikumaks ja pea paljuks ka personaalse sõiduki soetamist. Samas on mõlema riigi nafta tarbimise kasv aeglustumas. Kui 2004. aastal oli see näiteks Hiina puhul 17% kandis, siis 2005. aastas ennustatakse esimese kahe kuu baasil mitte rohkem kui 6% nafta tarbimise kasvu.

2. Uusi naftavälju pole veel kasutusele jõutud võtta. Tegu on suurte investeeringutega, mis lihtsalt ei tasunud ennast varem ära. Viimase 35 aasta madalaim nafta hind saavutati vaid mõned aastad tagasi ning õigustada miljarditesse (isegi triljonitesse) dollaritesse ulatuvaid investeeringuid niivõrd madalate hindade juures ei ole lihtsalt võimalik.

3. Eelneva selgitusega samasse kategooriasse võib liigitada ka rafineerimisvõimsuse maksimumini jõudmise. Kui vaid mõned aastad tagasi ei ületanud USA rafineerimistehaste võimsused 70%, siis nüüdseks on 90% piiri ületatud ja 95% silmapiiril. Lisaks investeeringute mahukusele on rafineerimistehased üpris "ebaesteetilised" ja keegi neid enda koduõuele ei soovi. Näiteks USAs ehitati viimati uus rafineerimistehas 1970ndatel. Nafta töötlemisega tegelevad firmad on aga andnud mõista, et lähiajal pole rafineerimistehastele täiendust loota sest:

"We have been spending all of our money meeting the environmental requirements," Greehey said. "We really haven't had the money to spend on strategic projects. And then when you look at capacity creep...all of the low hanging fruit (for) increasing capacity has been pretty much completed."

There hasn't been a new refinery built in the U.S. since the 1970s, and no publicly-traded U.S. oil company is seen building one any time soon given the cost, environmental hurdles, and risk of poor returns on the investment.

Keskkonna regulatsioone võib kehtestada ja vägagi karme selliseid, kuid see väljendub ka hindandes, mida me maksame bensiini eest tanklas või kütte eest kodus või kauba eest poes.

4. Erinevad pensionifondid vaimustuvad üllatavaltki kiiresti igasugustest hinnatõusudest, kuid tsiteeriks olukorraga paremini kursis olevaid:

The oil market’s behavior this past year has been perplexing. Sure, there’s been a supply/demand imbalance, but not enough of one to account for current prices. However, factor in the huge bets on higher oil prices being made by hedge and pension funds—largely via indexed products developed by companies such as, surprise, Goldman Sachs—and things look a lot clearer. Particularly with so few investors willing to short oil.

How big is that speculative premium? Last summer, when oil was around $45, the industry consensus was $7-8 a barrel. Which means—other things being equal—it's probably now at least $10.

Tõenäoliselt spekulatiivne element väheneb, võimsust tuleb juurde, kasutusele võetakse uusi tehnoloogiaid ja turg kohaneb uue olukorraga. Inimesed on nupukad olendid ja selline väike asi nagu toornaftakitsikus ei mängi pikemas perspektiivis mingit rolli.

Inimesed suudavad naftale leida ka asendajaid või välja pigistada teda kohtades, kus madalamate hindade juures selline tegevus ennast ära ei tasunud. Tim Worstall toob välja mõned alternatiivid:

1) We'll extract oil substitutes from other sources. From the Athabasca tar sands for example. Profitable at today's prices, at $ 100 a barrel this is a no brainer. According to the US Geological Survey there's half a millenium's worth of oil up there for the whole planet. Or ethanol, or bio diesel. No great change in society, infrastructure or technology. We might even follow the example of some enterprising residents of South Wales : running their cars off waste frying oil. Yes, it works, what do you think bio diesel is?
2) We'll substitute other technologies for powering transport. Things like fuel cells running on hydrogen, which could be extracted from water via nuclear power stations. That may not be the best way to do it, or even the best technology, but at some price between $ 40 and $1,000 a barrel, one of these alternatives is going to make it into the mass market.
3) It's axiomatic ( meaning, blindingly obvious to the initiates) that everything is substituitable. We are not restricted to thinking about " what can I put in my car other than oil ? " or "what power source makes oil irrelevant for cars ?". We also have " How will people change their behaviour if transport is expensive ? " Can we make a decent stab at estimating this ? Is there any method or example to help us ? Oddly, yes. In the UK, petrol prices are currently $ 7.30 per gallon and at similar levels elsewhere in Europe. Tax rates of course. That is way higher than what $ 100 a barrel crude would bring to the US. Has civilisation fallen over ? With the exception of France, which arguably hasn't had any since the end of the Angevin Empire, no. People drive smaller cars, with smaller engines. Those engines tend to have higher efficiencies than US engines of the same size. People tend to live closer to their work, and so commute less. There is less zoning in cities, allowing urban residents to dispense with a car for the daily round of shopping, drinking and eating. There is more use of mass transport, less suburban sprawl and so on and so on.

Lõpp ei ole lähedal ja paanikaks pole põhjust - kui hinnad tõusevad, siis küll hinnad ka kukuvad. Ma oleks näiteks praegu nõus kihla vedama, et aasta pärast on nafta hind tänaste hindade juures kuskil 40 USD kandis (± 3 USD).

Kas on võtjaid?

Kas Eesti blogosfääri areng on kiirenenud?

Vaadates Ameerika blogosfääri arengut ja nüüd Eesti oma tekib mul tunne, et nende kahe arengus on võimalik näha teatud paralleele.

Mõlema algus oli tagasihoidlik ja pretensioonitu - keegi ei soovinud kellelegi "ära teha" või "kohta käte" näidata, lihtsalt kirjutati sellest, mis silma torkas või mõtlema pani.

Silma torkab aga peamiselt ikkagi ajakirjandus ja mõtlema paneb ajakirjanike kirjutatu. Juba mõnda aega on näha olnud mitmete vanemate Eesti blogide kerget kriitikat ajalehtede ja mõnede ajakirjanike suunas. Vabalog kuulub samasse seltskond (kriitika mitte vanuse poolest) ja peab seda pigem avalikuks teenuseks kui tõsiseks kriitikaks.

Sageli ei saa blogides kirjutatut aga üldse kriitikaks lugeda, pigem hoopis täienduseks ning alternatiivseks vaatepunktiks. Loodetavasti tajuvad ka ajalehed teema üles võtmist blogides pigem positiivse nähtusena, mis annab tunnistust sellest, et kirjutatu inimestele ikkagi huvi pakub eriti kui kajastatut vajadusel uue informatsiooniga blogides täiendatakse.

Viimane kuu on olnud aga äärmiselt huvitav kolmel põhjusel ja sellepärast väärib ka eraldi esile tõstmist.

Esimesed poliitikutest blogijad

Bloge asusid pidama kaks poliitikut Silver Meikar ja Tõnis Palts. Mõlemale blogile andsid arvestava tõuke Eesti blogosfääri tuntuimad esindajad, kuid tõenäoliselt on järgmised poliitikute blogid juba märksa hõlpsamad tulema, eriti kohalike omavalitsuste valimiste eel.

Palju oleneb loomulikult poliitikute huvist blogide vastu, kuid suurema mõjuga (loe: rahalise toetusega) poliitikute seas võib blogimine ülikiiresti levida, eriti kui valimiskampaaniat veab mõni PR firma, mis blogi enda tööriistakasti alaliseks osaks peab.

Huvitav oleks ka teada, millist rolli mängivad kohalike omavalitsuste valimistel blogid. Kas blogides on valijatega kontakt vahetum ning võimalus hääli noppida suurem või jääb blogide tähtsus nendel valimistel veel triviaalseks?

Samas ei tasu unustada, et poliitikute jaoks peituvad blogides nii võimalused kui ohud.

Ühelt poolt on võimalik keerulisemad seisukohad ja hoiakud lahti seletada ja moodustada endale tugev valijate baas, mida ei ole võimalik mingi lameda mustamiskampaaniaga laiali ehmatada. Sellise olukorra tekkides saab poliitikust blogija viidata enda blogile - võib-olla isegi sellele, kuidas tal mingis küsimuses seisukoht välja kujunes.

Lisaks võib blogi pidamine poliitiku usaldusväärsusele positiivselt mõjuda ja häältena valimistel väljenduda isegi siis, kui valijal pole selgeid eelistusi. Kui valija soovib saada konkreetsust mitte populismi, mis võib täna kalduda paremale homme aga vasakule. Ta ei pruugi olla vasakpoolse maailmavaatega, kuid võib eelistada näiteks vasakpoolsust parempoolsele populismile.

Ohtudest on tõenäoliselt kõige teravam isikupärasuse kadumine ja blogi taandumine pressiteadete kogumikuks. Selline blog ei pakuks lugejatele kauaks huvi.

Teine oht on populistlike initsiatiivide ja poliitikate propageerimine, mis võib mõne aja pärast bumerangina blogi pidajale tagasi tulla, kui populaarseks muutub vastandlik seisukoht. Kui blogi pidav poliitik otsustab enda seisukohti "ajakohastada" ilma põhjalikuma selgituseta, siis jääb lugejatele alati arhiiv. Blog ilma arhiivita ei ole aga blog.

Blog on võimas suhtlusvahend, kuid ta eeldab usaldust ja poliitikute puhul käibe see jutt topelt, sest poliitikute bloge loeavad kindlasti ka teised blogijad, kes ei pea paljuks teravamaid vastuolusid välja tuua või varem kirjutatut meelde tuletada.

Kohalike omavalitsuste valimiseni on jäänud veel piisavalt aega. Bloge jõuab juurde tekkida ja diskussioon areneda. Saab näha, kas blogidel on mingi mõju kohalikule poliitilise kultuurile.

NPNK ja Eesti blogosfäär

Tänaseks peab olema väljas poolt Eestit, et mitte olla teadlik NPNK'st ja selle seotusest Hansapangaga. Kuigi otsa tegi lahti Päevaleht, suutsid NPNK'st peale ümmarguse ja väheusutava mulina midagi asjalikumat kirjutada just elektroonilise meedia esindajad (minut.ee) ja blogid.

Teller'i blog oli kõigile huvilistele/uurijatele värskeima info edastamise keskuseks ja on siiani kõige ülevaatlikum ja viideterohkeim NPNK info allikas.

Rohkem kui nädalavahetus Eesti blogosfääril ei kulunud, et koguda piisavalt informatsiooni Hansapanga seotusest NPNK kampaaniaga - alustades domeeni ja lõpetades kaubamärgi registreerimisega.

Päevaleht jõudis tõeni mõni aeg hiljem, kuid mõnevõrra üllatavalt emotsionaalse järelkajaga, mis eestlastest blogijate poolt suht külmalt vastu võeti ja täiesti õigustatult. Blogid olid teema kajastamisel tagasihoidlikumad ja analüütilisemad ning ei lasknud ennast ainult jutuga veenda. Kuid minu jaoks on märksa huvitavam küsimus ajakirjaniku puudulik viitamine.

Ma ei usu, et Päevalehe ajakirjanik Mari Rebane ise domeeni registreerimise kohta midagi välja uuris. Pigem noppis selle hoopis blogidest või minut.ee'st, kuid ei pidanud kumbagi allikat mainimise vääriliseks. Samas on enamus bloge autoriõigustega kaitstud (creative commons või vastav märge leheküljel) ja nende eiramine sügavalt taunitav, eriti kui minut.ee jalusest võis leida:

...kasutamine kommertseesmärkidel ainult viitega.

Enamus bloge on otsustanud seekord silma kinni pigistada.

Võib-olla sai Mari Rebane whois-päringuga iseseisvalt hakkama ja võib-olla ei ole talle veel kohale jõudnud, et viitamine algallikatele on elementaarne viisakus, kuid see kord peab jääma viimaseks.

Nii nahhaalselt ei käituta teiste ajalehtedega ilma tõsiste tagajärgedeta. Ajakirjanikud võiksid ennast harjutada mõttega, et internetist loetu on kellegi kirjutatud ja ei teki sinna jumala armust.

Viitamine, viitamine, viitamine

NPNK juhtumil oli minu arvates kohaliku blogosfääri seisukohalt ka üks positiivne kõrval mõju: usin üksteisele viitamine.

Läbi Teller'i said rohkem tähelepanu ka muidu perifeerias tegutsevad blogid, mis kirjutasid üpris põhjalike analüüse ja võtsid toimuvat kokku, andsid ülevaateid ja kommentaare. Arvamuste ja lähenemiste mitmekesisus võimaldas blogosfääril jõuda NPNK kampaania korraldajateni ning isegi lahti mõtestada kampaania ja "viral marketing" olemus antud juhtumi kontekstis.

Kuid NPNK juhtum ei ole ainus, mis hulgaliselt ristviitamist viimase kuu jooksul tekitanud.

Tallinna kodulehekülje uuendamisesse on linnapea otsustanud kaasata uuemates tehnoloogilistes lahendustest hästi orienteeruvaid kodanike nagu Peeter Marvet, kelle eestvedamisel on käivitunud ja laienenud tõsisem diskussioon selle kohta, mida peaks Tallinna web pakkuma. Isegi vastav wiki on aktiivsemate tegutsejate poolt tekitatud.

Jääb üle loota, et need, kellel on huvitavaid ideid, ei jäta neid enda teada.

Toimunut arenguks ja kasvuks tõlgendades

Mulle tundub, et kohaliku blogosfääri areng on kiirenenud ja üha aktiivsemalt jälgitakse üksteise tegevust. Osasid küsimusi käsitletakse traditsioonilisest meediast kiiremini ja asjalikumalt ning tln.ee arendamisesse on praeguseks kaasatud märksa laiem ringkond inimesi kui linnapeaga käis kohtumas - vähemalt idee tasandil.

Niisama-elust-olust blogide kõrvale on aga tekkimas aktiivsem tuum, mis kirjutab rohkem sellest, mis toimub väljaspool nende isikliku elu tuues diskussiooni isikliku kogemust ja teadmisi, mida teistel ei pruugi olla. Mulle tundub, et uued - märkimist väärinud - blogid on märksa spetsialiseerunumad kui varem alustatud blogid ja nende sihtgrupp on samuti muutunud.

Tuttavate informeerimine enda toimetamistest on taandumas tagataustale ja asendumas mingi spetsiifilisema informatsiooni agregeerimisega (merendus, toitlustus) nende inimeste jaoks, kes on mõnest teemast kitsamalt huvitatud, kuid soovivad informatsiooni saada koos arvamuse või kommentaariga.

Mulle tundub, et lihtsalt veel ühe blogi alustamisega tähelepanu püüdmine on üha keerulisem ja meie blogosfääri areng on jõudmas teise etappi, kus blogid hakkavad rohkem spetsialiseeruma ja üha olulisemat rolli traditsioonilise meedia kõrval mängima.

Ainuüksi see, et kaks poliitikut on asunud blogima annab mõista, et oleme ületamas mingit künnist.

Kõige eelneva taustal on mul suur kiusatus kuulutada Eesti blogosfäär eksponentsiaalse plahvatuse äärel olevaks. Technorati statistika blogide asutamise kohta näitab, et blogide arv kahe kordistub iga 5 kuu tagant. Tõenäoliselt ei laiene Eesti blogosfäär nii kiiresti, kuid miks?

Mulle tundub, et uute blogide asutamiseks annab tõukeid traditsioonilise meedia tähelepanu, mida kohalik blogosfäär oleks võinud nautida seoses NPNK juhtumiga. Et tähelepanu praegu ei tulnud ei pruugi Eesti blogosfääri jaoks suurt midagi muuta. Kuna oleme väike rahvas ja kõik tunnevad nagunii kedagi, kes blogib, siis ei pruugi traditsioonilise meedia blogide vältimine osutuda eriliseks piduriks. Piisab sellest, et mõned kirjutavad ja räägivad sellest, kes lahendas NPNK müsteeriumi.

Aga siiski, kuhu jääb Eesti blogosfääri kasv?

Alustasin seda postitust sooviga tõmmata paralleele USA ja Eesti blogosfääri vahel - poliitikud, ajakirjandus, tihedam viitamine, areng spetsialiseerumise suunas - kuid ühes osas tuleb meil siiski kõrvale kalduda: eestlasi on vähe ja spetsialiste, kellel oleks midagi mingis valdkonnas lisada ja kes oleksid valmis ka blogima vähemgi veel.

Niisama-elust-olust bloge on tõenäoliselt hästi kirjutada märksa keerulisem kui mingist spetsiifilisest valdkonnast ja see hakkab kohaliku blogosfääri kasvu pidurdama kui noored spetsialistid (mitte ainult tehnoloogia aladelt) usinamalt blogima ei asu.

Post Scriptum

Eelnev ei pretendeeri mingile absoluutsele tõele vaid on minu piiratud arusaam toimuvast, mida kahtlemata rikastaksid teiste kasvõi risti vastupidised mõtisklused samal teemal. Igal juhul loeksin vähemalt mina neid meeleldi.