laupäev, mai 14, 2005

Neo-protektsionismist ja neo-komunsimist kriitiliselt

Kohalikust blogosfääris loksub mõnda aega tagataustal tarbimise ja korporatsioonide teema, millesse sooviks tuua mõnevõrra teistsuguse vaatenurga, mis võimaldab ehk ka diskussiooni mõne võrra süvendada.

Natuke rohkem kui nädal tagasi kirjutas Linnar Viik:
On au olla esimesest partiist pärineva paari blackspotsneakerite ja seeläbi ka ühe firme aktsia omanik. Mida firma omanikud saavad teha? Kasumi jaotamise temaatika on ebaoluline - pigem saavad omanikud kaasa rääkida hankijatele asetatavates ärieetika normides, edasimüügi kanalite valikutes (eelistades teadlikult indy retailereid) ning soovitatava jaemüügi hinna kujundamises. Kuna tootmiskulud (ja muud kulutused) on läbipaistvad, peaks eelloetletud mõtteharjutused aitama mikroomanike kogumil oma ostetu ja omatu suhtes parimaid otsuseid langetada.

Aktsionäride elektrooniline hääletus on lõppenud ning Blackspotsneaker Anticorporation tuleb turule ka uue mudeliga, mis peaks olema kõige keskkonnassõbralikum masstoodetud jalanõu.
Idee tasandil tundub blackspot igati õilis: keskkonna sõbralikum, eetilisem, õiglasem, kuid ma peatuks blackspot'i nähtusel natuke kriitilisemalt.

Kas tegu on üldse mugava ja kvaliteetse jalatsiga, mis peatselt alt ei vea - kuskilt otsast lagunema ei hakka?
Portalnd Tribune'is ilmunud artikli kohaselt on põhjus kahtlemiseks täitsa olemas:
The Blackspot battle is for the hearts and minds of consumers, but where the biodegradable rubber hits the road is in how the shoes look and feel. To anyone used to the snug, lightweight modern sneaker, these feel like Chucks: there’s not much give, and they could use a bouncier insole. Already on the Adbusters Web site several people purporting to be buyers have complained about the metal eyelets popping out.
Artiklist selgub, et nurisejate hulk on veel esialgu tühine (umbes kümmekond), kuid see ei tähenda, et teistel samu probleeme poleks. Kui paljud meist viitsivad pärast mõne jalatsi ostmist selle puudustest kuskile märku anda? Pigem lihtsalt järgmine kord sama jalatsit ei osta ja kõik.

Jalatsi vastupidavusest on aga veel vara rääkida, sest sellega pole vist veel keegi pikemat aega käinud. Mind näiteks huvitab looduslike materjalide vastpidavus intensiivsemale kasutusele. Vaadates aga blackspoti kodulehekülge sattusin järgmise lõigu otsa:
The shoes comply with vegan standards, and are being monitored by Robin Webb of Vegetarian Shoes in the UK. Robin is an industry leader dedicated to the production of ethical footwear.
Kahju, et samal leheküljel ei ole välja toodud, mida reklaamides kasutatav "vegetarian leather" tähendab.

Kas seda, et kasutatud on loomuliku vanadussurma surnud loomade nahka või seda, et tegu ei olegi nahaga. Vaadates Vegetarian Shoes kodulehekülge jääb mulje, et tegu ei ole naha vaid pigem sünteetilise asendusainega. Miks seda, siis mitte õige nimega nimetada ja kuidas jääb looduslikkusega? Mis sai korporatsioonide silmakirjalikkuse paljastamisest reklaamides?

Kas sedavõrd tavalise väljanägemise ja olemusega jalatsi eest ei ole $67.50 natuke palju?
Rob Walker Slate'is arutleb:
A rendering of the shoe looks a lot like a classic Converse low top, but at $65 it's much more expensive. (The last pair of Converse shoes I bought, about a year ago, cost around $35.) Why is that, exactly? Is the Black Spot sneaker particularly well-made? Will it last longer than a big-name shoe? Is it a great value? The planned campaign doesn't seem to address those utilitarian matters. And apart from including the word "fair" (which will mean little to consumers who aren't already fair-trade buffs), the ad doesn't even make a selling point of the socially responsible aspects of its product. So is the sales pitch based on the shoe's merits, or does it just suggest that wearing Black Spots will broadcast a facile message about how anticorporate (and therefore cool) you are? And if it's the latter, then isn't that precisely as vacuous as the ideology of the swoosh, which assumes that there is no better way to express ourselves than through the logos we choose (or reject)?
Minu arvates head ja igati õigustatud küsimused, mida ka blackspoti kandajad võiksid endalt küsida. Eelnevas tsitaadis on mainitud ka "fair-trade'i" ja sellel nähtusel peatuks ka pikemalt.

Fair Trade on seotud ka "ärieetika normidega", mida Linnar enda postituse märkis ja tähendab eelkõige inimeste töötingimuste parandamist ja neile "õiglase" palga maksmist - sageli ka ametiühingute olemas olu.

"Fair trade" puhul tasub alati küsida, "fair" aga kelle jaoks?

Portugalis blackspote tegevate tehaste töötajate palgad on miinimumpalgast kõrgemad (ulatudes kuni 700 euroni kuus!) ja seda vägagi heades töötingimustes vastupidiselt näiteks Hiinale või Indoneesiale, kus ametiühingud on haruldus ja töötingimused sageli kaugel ideaalist.

Lihtne on järeldada, et "eetiliste" kriteeriumite seadmine ja tootmise viimine Portugali on kõigi jaoks positiivne, kuid mitte neile hiinlastele või indoneeslastele, kes selle tõttu tööst ilma jäävad. Palk, mida makstakse ühele inimesele Portugalis, võib Indoneesias või Hinnas toita kümneid perekondi, kelle väljavaated mingit paremat tööd leida on heal juhul nigelad.

Palk, mida maksab näiteks Indoneesias Nike'i, on meie elustandardeid arvestades nirune, kuid ületab kohati isegi keskmise palga taseme ja inimestest, kes jalatseid teha soovivad puudust ei ole. Nirune nagu makstav palk näib aitab see inimeste elusid teha paremaks - võimaldab nende lastel minna kooli ja saad haridus prügi sorteerimise või põllul rabelemise asemel.

Teine põhjus, miks Nike'i taoline firma ei saa Aasias kohalikust palgast eriti kõrgemaid palku maksta on inflatsioon, mis võib kohalikule majandusele hävitavalt mõjuda.

Kogused, mida Nike'i sealsetest tehasest soovib saada ulatuvad sageli kümnetesse tuhandetesse. Produktiivsus ja infrastruktuur, mis võimaldavad näiteks Portugalis kõrgemaid palkasid maksta madalapalgalistes riikides puudub.

Kui nüüd ühe tehase töötajatele maksta teistes valdkondades töötavatest inimestest kordades kõrgemat palk satume olukorda, kus sellele reageerivad kohalikud kaupmehed. Ei lähe kaua enne kui kohalikud nad asuvad hindu tõstma ja see, mida varem said endale kõik lubada on ainult jalatsitehases töötavate inimeste privileeg. Kes aga tõstab teiste kohalike palkasid? Kui varem jagus raha ainult söögile, siis nüüd ei saa enam sedagi. Liiga kallis. Peab tagasi põllule minema.

Rikkam läänemaailma inimene võib endale lubad sellist luksust nagu tavalisest kordades kallim jalats (tõenäoliselt on Tallinnas võimalik blackspotile sarnane jalats leida paarisaja krooni eest), kuid mida peaks tegema inimene, kes ei saa lubada endale 800 krooniste jalatsite soetamist?

Fair Trade on minu arvates neoprotektsionism, mille varjus üritatakse lämmatada rahvusvahelist konkurentsi, mis võimaldaks mõnel vaesemal riigil osa saada läänemaailma rikkusest. Vabakaubandus võimaldaks aga kõigile odavamaid tooteid ja töötajatele raha, mida nad saavad kasutada endal hinge sees hoidmiseks, elukvaliteedi tõstmiseks ja isegi ettevõtluseks.

Blackspot kui äriidee?!
Kui palju blackspote on tehtud ja müüdud ei suutnud mina netist leida, kuid Portland Tribune'i kohaselt on tootmise läinud teine 5000 jalatsi partii. Seega ei näi ülikallile tootele just erilist turgu olevat ja vähemalt minu arvates näeb järgmine mudel - blackspot v.2 - välja lihtsalt kole ning süvendab minu skeptilisust selle ette võtmise osas.

Linnar Viigi blackspoti elevus leidis kajastamist ka mujal, kuid natuke laiaulatuslikumate järeldustega:
Mulle hakkab üha enam tunduma, et läänemaailm liigub vaikselt, kuid kindlalt revolutsioonilise situatsiooni poole -- st olukorda, kus alamkihid enam ei taha ja ülemkihid enam ei saa vanaviisi jätkata. Ees on kommunismi teine tulemine, kusjuures sel uuel kommunismil ei saa olema praktiliselt midagi ühist Nõukogude Liidus kehtinud korraga.
/.../
Aga käivitunud on protsessid, mida "vanad" jõud enam kontrollida ei suuda. Informatsioon libiseb järjest rohkem välja "organite" kontrolli alt. Ning informeeritud inimesed teevad oma otsused ise.

Uus kommunism rajaneb vabade, arukate, informeeritud ja teotahteliste inimeste kommuunile ja asjade ühisele tegemisele; kasumi teenimise asemel muutub oluliseks reaalse väärtuse loomine.
Ma oletan, et tegu on pigem emotsionaalse diskussiooni algusega kui millegi põhjalikumalt läbi mõelduga. Näiteks alam- ja ülemkihtide osa jääb mulle esialgu arusaamatuks.

Informeeritud inimesed on aga alati otsuseid - mis neid puudutavad - ise teinud. Palju parem küsimus oleks, millise informatsiooni põhjal nad neid otsuseid teevad ja kust seda informatsiooni saavad?

Kommuunid ja asjade ühine tegemine...kommuunidega kipub olema selline probleem, et mida rohkem osalejaid seda rohkem "free rider'eid" (PDF). Ma olen veendunud, et Linuxil - ja üldse OpenSource tarkvaral - on rohkem kasutajaid, kes lihtsalt kasutavad kui neid, kes selle tegemisega tegelevad. Linuxit toetavad annetuste ja tööjõuga aga ka suurfirmad nagu IBM, kus vägagi andekad tegijad saavad pühenduda Linuxi probleemidele just selle tõttu, et nad on IBM palgal ja ei pea millegi muuga tegelema.

Kui nüüd tarkvara maailmast väljuda ja vaadata väidet "kasumi teenimise asemel muutub oluliseks reaalse väärtuse loomine", siis tekib küsimus, et kui kasum ei väljenda reaalset väärtust, siis miks sa enda ostude eest nii palju maksad? Miks ei paku sa inimestele "reaalset väärtust"?

Hinnad ei kujune välja ainult pakkumisest vaid ka nõudlusest isegi enam-vähem vabal turul. Kui eesmärgiks on hindade võimalikult madalal hoidmine ja võimalikult laia valiku saavutamine, siis on turumajandus see, mis võimaldab nii pakkujatel kui nõudjatel jõuda sobiva hinnani - koordineerida tegevust ja ressursside (aeg, inimesed, riistvara) jaotamist.

Wolli mõtet arendas edasi ka Parasiili blog, kust võib muuhulgas leida järgmised lõigud:
Kui saaks natukene nihutada väärtushinnanguid turumajanduses ära ahnuselt väärtuse loomise poole, siis laheneks suurem osa keskkonnaprobleeme, piraatlus ja ühiskondlikud probleemid nagu töötus ja kihistumine.

Aga kuhu tegelikult oleme teel? Euroopa tahab igal juhul võistelda USAga majandusliku edu nimel ja avatud turg, ühine raha peaks seda justkui võimaldama. Aga Euroopas on midagi, mis ei lase sellel kunagi juhtuda, see midagi tuleb üles äratada ja luua meile koht, kus inimesed tahavad elada, sest neil on siin hea ja kui neil on halb siis neid aidatakse.
Iseenesest heasoovlikud mõtted, kuid liiga üldistavad.

Kui rääkida turumajandusest ja ahnusest, siis mind huvitab väga, milles ahnus vaba konkurentsi tingimustest väljendub. Kui me räägime riiklikest monopolidest, siis saan probleemist aru ja lahendusena soovitaksin järgmistel valimistelt toetada erakondi, mis pooldavad erastamist ja konkurentsi tekitamist, sest ahnus on võimalik seni kuni puudub konkurents.

Ma saan aru, et kasumist (eriti suurest) võib jääda mulje, et tegu on ahnusega, kuid tegelikult väljendub selles riski preemium ehk ettevõtlusega kaasnev risk.

Kui investeerida ettevõtte arendamisesse enda või teiste ressursse (raha näiteks seadmete soetamiseks), mida oleks võimalik ka mujal kasutada, siis kaasneb sellega oht ka rahast ilma jääda. Otsused selle kohta, kuhu vaba raha liigub tehakse ikkagi selle järgi, kus on kõige suuremad kasumimarginaalid ja potentsiaalne tulu kõige kõrgem. Just see potentsiaalse tulu number võimaldab inimestel otsustada, kas risk tasub võtmist.

Kui sulle tundub, et ettevõtte kasum on liiga suur ja sa suudaksid mõnda teenust või toodet odavamalt pakkuda, siis on sul olemas äriidee, mille teostamine võib teha rikkamaks mitte ainult sind vaid ka toote/teenuse tarbijaid, kelle rahakotis moodustab kõnealune kuluallikas endisest väiksema osa - tal jätkub raha muude toodete/teenuste jaoks.

Vaatamata kõrgetele kasumimarginaalidele paljudesse valdkondadesse ettevõtjaid siiski ei sisenen ja meil kõigil on põhjust küsida miks.

Üks põhjus on see, et näiliselt kõrge kasum ei olegi kulusid ja riske arvestades sedavõrd kõrge kui esmapilgul näib ja ühel aastal kõrge kasum võib kompenseerida hoopis eelneva või järgneva aasta kahjumit. Teine põhjus on seadusandlus (ikka maksud) ja liiga keeruline regulatsioon, mis vähemalt osades valdkondades on kujunenud arvestatavaks turule sisenemise barjääriks, mis pärsib konkurentsi ja hoiab hinnad kõrgel.

Kui mainida nüüd töötust ja kihistumist, siis sooviks tähelepanu sellele pöörata, et need kaks ei ole omavahel - vähemalt minu arusaamist mööda - seotud.

Töötus on USA näiteks märksa madalam kui Saksamaal või Rootsis, kuid kihistumist vaadates jõuame pigem vastupidisele järeldusele. Ma saan aru, et kihistumine on kontseptsioon, millest kõik saavad aru, kuid selle tähtsust ülehinnatakse. Selle asemel, et kihistumist kohe mingeid järeldusi teha tasub hoopis vaadata kihtide vahelist liikumist. Kui palju inimesi suudab endast madalamast kihist kõrgemale töötada ja mis takistab neil kõrgem sissetuleku saavutamist? Kihistumist väldib Rootsi riik näiteks kõrgemate sissetulekute suurema maksustamisega ja tööalaste regulatsioonidega, mis aga suurendavad töötust.

"Aga Euroopas on midagi, mis ei lase sellel kunagi juhtuda, see midagi tuleb üles äratada ja luua meile koht, kus inimesed tahavad elada, sest neil on siin hea ja kui neil on halb siis neid aidatakse."

Milline on see koht, kus inimesed tahavad elada? Milles väljendub hea, milles aga halb ja millal me peaks inimesi aitama. Teatud juhtudel kindlasti, selles pole erilist kahtlust, kuid kust läheb piir?

Üldiselt ja abstraktselt on aeg ajalt kasulik filosofeerida ja küsimused, mis selle käigus esile tõusevad aitavad meil kõigil mõelda ühiskonna korralduse üle, kuid ma julgen väita, et isegi Wolli ja Parasiili arusaamad kohast, kus on hea elada lähevad üpris kiiresti lahku, sest nende väärtushinnangud erinevad. See vahe ei pruugi olla radikaalne nende kahe indiviidi puhul, kuid meid elab Eestis üle miljoni. Kõigil meil on omad arusaamad sellest, mis on "hea", mis aga "halb".

Lõpetuseks soovisin peatud ka natuke tarbimise/liigtarbimise temaatikal, sest viimasel ajal on keeruline leida ühtki ühiskonnakriitilisemat artiklit, kus keegi kellelegi tarbimist ette ei heidaks. Kõik muud kui aga koputavad inimeste südametunnistusele ja samas annavad mõista, et ega nemad küll liiga palju ei tarbi. Kes see liigtarbija siis on?

Aga mõelge natuke selle, mida liig- või ületarbimine teie jaoks tähendab - kas WiFi ruuter kaabli asemel on liigtarbimine, kas lihtsa plombiiri asemel shokolaadi-maasika jäätise ostmine on liigtarbimine, kas jalgratta soetamine spordiks on liigtarbimine kui sama hästi võiks ka metsas joosta?

Pärast NPNK pillerkaart ei pidanud osad blogijad paljuks kritiseerida noortele krediidi võtmise võimaluse andmist (mina sain aru, et seegi võimalik ainult tudengitel). Kas tõesti me lähtume eeldusest, et inimesed on lollid ja pangad on lollid? Ega pank ei ole huvitatud inimese võlgadest ja ei laene ega krediiti võimaldata inimestel päris niisama.

Pankade poolt pakutavad finantsteenused on sageli keerulised ja mida varem suudavad inimesed mõista, kuidas kasutada pankade poolt loodavaid võimalusi, seda parem neile tulevikus. Ma ei saa aru, kuidas inimestele lisavõimaluste juurde tekitamine kuidagi negatiivne või taunitav on. Keegi ei sunni kedagi krediitkaarti võtma või hullumeelseid kulutusi tegema. Tegu on lihtsalt veel ühe võimalusega.

Tarbimisotsused on inimeste endi teha ja kui nad ei suuda mõista, et krediit ei ole tasuta raha, siis pole neile mõtet tulevikus suuremaid laene näiteks korteri ostuks anda. Madalad intressid on ikkagi võimalikud seni kuni enamus enda laenu ka tagasi maksab. Tuhatkond vastutustundetut noort, kes ei saa, taha või suuda laenu tagasi maksta võib vastutustundlike inimeste jaoks tähendada intressitõusu. Kaotavad aga sellest kõik.

Tulles veel kord tagasi tarbimise juurde, siis mis jääb inimestel üle kui riik säästmist või investeerimist ei soosi? Miks ma peakski säästma kui raha kuskil hoidmine/investeerimine läheb mulle veel midagi maksma? Kui riiklik poliitika soosib tarbimist, siis ei ole põhjust seda ka inimestele ette heita.

Theodor Dalrymple on "vana-kooli" liberaal, kellel kirjutised ühiskonnas toimuvatest protsessidest on vahel sedavõrd tabavad ja enesest-mõistetavad, et tekitavad piinlikust. Viimases City Journalis ilmus temalt essee, kus leidub ka üks väga tabav tsitaat, millega selle postituse lõpetaks:
The state action that was supposed to lead to the elimination of Beveridge’s five giants of Want, Disease, Ignorance, Squalor, and Idleness has left many people in contemporary Britain with very little of importance to decide for themselves, even in their own private spheres. They are educated by the state (at least nominally), as are their children in turn; the state provides for them in old age and has made saving unnecessary or, in some cases, actually uneconomic; they are treated and cured by the state when they are ill; they are housed by the state, if they cannot otherwise afford decent housing. Their choices concern only sex and shopping [Vabalogi rõhutus - toim.]

No wonder that the British have changed in character, their sturdy independence replaced with passivity, querulousness, or even, at the lower reaches of society, a sullen resentment that not enough has been or is being done for them. For those at the bottom, such money as they receive is, in effect, pocket money, like the money children get from their parents, reserved for the satisfaction of whims. As a result, they are infantilized. If they behave irresponsibly—for example, by abandoning their own children wherever they father them—it is because both the rewards for behaving responsibly and the penalties for behaving irresponsibly have vanished [Vabalogi rõhutus - toim.]

6 Comments:

Blogger John Doe said...

Kindlasti kirjutan ka ühe pikema kommentaari antud teemal, kuid hetkel üks lõik BlackSpoti lehelt:

Lasn obviously relishes the idea of manufacturing the sneaker in Missouri. But just as he rejects the argument that there is something problematic about Adbusters advertising shoes, so he has contrarian things to say about some of the anti-sweatshop rhetoric governing the international workers' rights debate. In particular, he says, the "go local" movement is overrated, propelled more by trade unions than activists.

" I have a huge amount of disdain for all those people who are trying to keep all the jobs in North America," he said. "Here we are, the richest part of the world, we're only 5 percent of people in the world, and all of a sudden we're losing a few jobs and having a few doldrums in our economy. Let's give the jobs to the Koreans and Indonesians. They need it more, and if we can find a good factory and if we could promote workers' rights worldwide, all the better."

The Estonian-born Lasn recalled a seminal trip he took around the Third World when he was in his 20s. "I know from personal experience that many of those factories that campus people dismiss as sweatshop labor are actually very good factories," he says, "and that the people who live near those factories are just yearning to work in those factories. A good part of those sweatshop people are seriously misguided."

Seega põhimõtteliselt on soov pakkuda Aasia inimestele tööd olemas, kuid seda peab olema võimalik teha ka inimlikke töötingimuste juures. Millest mina järeldan, et kui nende finantsid piisavalt suureks kasvavad, on nad valmis rajama ka enda tehase vastavalt enda seatud standarditele, mida nad hetkel siis Portugalist leidsid.

16. mai 2005 14:19  
Blogger Jüri Saar said...

Talk is cheap - kui blackspot'e ei tehta Indoneesias ega Hiinas ega Lõuna-Koreas, kuhu tootmine originaalselt planeeritud oli.

He can talk the talk, but can he walk the walk?

16. mai 2005 16:50  
Blogger Paul said...

Artikkel on megapikk, vaevu suutsin läbi lugeda. Kokku on pandud palju erinevaid ideid ja mõtteid nii, et kui lõpuni jõudsin, siis oli juba ammu meelest läinud, mis see "POINT" nüüd oligi?
Üks seisukoht jäi meelde, millele tahaks oma isikliku kogemuse toel vastu vaielda. Blogger väidab, et kui näete, et kellelgi on äris suur kasumimarginaal, siis teil ongi juba tulus äriidee. Tegelikult võikski ju olla, aga...väga tihti on just need suure kasumimarginaaliga ärid ka kapitalimahukad! Alustasin ka ise koos välispartneritega 90-ndate esimesel poolel kinnisvaraäri. Kasumimarginaal oli tõeliselt kõrge, samuti pankade intressid (üle 20% aastas!!!). Välispartneril ei jätkunud raha omafinantseeringuteks, meil ammugi mitte. Laenasime pangast ja isegi maksime tagasi, kuid äri vaatamata selle kasumlikkusele laiendada ei saanud, sest vaja oleks läinud üha kasvavaid summasid (s.t. üha suuremaid laene). Võitsid need, kes said kusagilt odavamat raha. Siit moraal -sa võid küll teada, kus on kõrge kasumimarginaal, kuid see ei pruugi olla piisav. Kui ikka veel keegi ei usu, siis pakun tulusa äriidee, kasum on kindlustatud, tehke aga ära -asutage aatomielektrijaam.

17. mai 2005 9:53  
Blogger Geily said...

Artikkel oli tõesti veidi pikk. Oleks olnud mugavam,kui see oleks jatotatud mitmeks erinevaks osaks.

Samas oli mul huvitav vaadata, et kuidas sa ühte ideed sujuvalt ümber suunasid teisele otsale.

Nende Blackspoti sneakerite osas olen suga ühisel meelel - on jah koledad. Kui teha loodussõbralikku siis, minu arust ei peaks see kohe tähedama ka halba disaini.

17. mai 2005 12:31  
Blogger Paul said...

See viimane kommentaar (Geili) tundus kuidagi kahtlaselt bloggerisõbralik olevat.

18. mai 2005 22:09  
Blogger aubout vita said...

Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: (amaah.credit.offer@gmail.com). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.

Я Мэвис Калос, представитель Aiicco страховой PLC, мы выдаем кредит на индивидуальных различий с доверием и чести. мы даем кредит по ставке 2%. если вы заинтересованы любезно связаться с нами по этой электронной почты компании: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) в настоящее время приступить с кредита документа о передаче ок. если вам нужно кредит создать компанию или школу, Вы очень добро пожаловать в Aiicco страховой ПЛК. Вы также можете связаться с нами по этой электронной почте: (amaah.credit.offer@gmail.com). мы можем перечислить любую сумму вы запросили для до недели.

14. jaanuar 2015 20:10  

Postita kommentaar

<< Home