Televisioon ja globaliseeruv maailm III

Globaliseerumise üks huvitavamaid kõrvalmõjusid on keerukuse kasv. Lisaks kaubanduslikele suhetele, mis on omandamas üha keerukamaid mõõtmeid avaldab globaliseerumine mõju ka kultuurile. Teistelt kultuuridelt võetavad inimesed omaks uusi kombeid, arusaamu ja maailmavaateid, mida üritavad enda ellu integreerida mõjutades seeläbi tervet kohaliku kultuuriruumi.

Kui eelnevale lisada veel tehnoloogia kiire areng ja pidev vajadus endale uuemate vidinate funktsionaalsust selgeks teha saame olukorra, kus peame pidevalt kohanema ja juurde õppima. Kõigel sellel õppimisel ja kohanemisel on aga üks üllatav kõrval mõju - inimeste IQ-d on stabiilselt juba aastakümneid tõusnud ja tõusutempo näib kiirenevat. Steven Johnson kirjutab ajakirjas Wired :

The trend Flynn discovered in the mid-'80s has been investigated extensively, and there's little doubt he's right. In fact, the Flynn effect is accelerating. US test takers gained 17 IQ points between 1947 and 2001. The annual gain from 1947 through 1972 was 0.31 IQ point, but by the '90s it had crept up to 0.36.

Eelnenud tsitaadi taustal on põhjust lähemalt uurida ka televisiooni ja selle väidetavat lamedust ning orienteeritust kõige madalamale ühisele näitajale.

Inimeste IQ kasvamist aastakümneid uurinud James Flynn'il on oma arvamus sellest, mis inimeste IQ-d pidevalt kõrgemale lükkab:

"...I realized that society has priorities. Let's say we're too cheap to hire good high school math teachers. So while we may want to improve arithmetical reasoning skills, we just don't. On the other hand, with smaller families, more leisure, and more energy to use leisure for cognitively demanding pursuits, we may improve - without realizing it - on-the-spot problem-solving, like you see with Ravens."

When you take the Ravens test, you're confronted with a series of visual grids, each containing a mix of shapes that seem vaguely related to one another. Each grid contains a missing shape; to answer the implicit question posed by the test, you need to pick the correct missing shape from a selection of eight possibilities. To "solve" these puzzles, in other words, you have to scrutinize a changing set of icons, looking for unusual patterns and correlations among them.

This is not the kind of thinking that happens when you read a book or have a conversation with someone or take a history exam. But it is precisely the kind of mental work you do when you, say, struggle to program a VCR or master the interface on your new cell phone.

Over the last 50 years, we've had to cope with an explosion of media, technologies, and interfaces, from the TV clicker to the World Wide Web. And every new form of visual media - interactive visual media in particular - poses an implicit challenge to our brains: We have to work through the logic of the new interface, follow clues, sense relationships. Perhaps unsurprisingly, these are the very skills that the Ravens tests measure - you survey a field of visual icons and look for unusual patterns.

Üllataval kombel on just video- ja arvutimängud need, mis on sümbolitest ja kujunditest teinud meelelahutuse, mis sobiv nii lastele kui täiskasvanutele. Kui lihtsamad mängud nagu Tetris on üles ehitatud ainult kujunditele ja nende sobitamisele mingisse keskkonda, siis uuemad mängud nagu The Sims integreerivad mängudesse üha keerulisemaid reaalsuse peegeldusi nagu suhete haldamine ja ressursside majandamine. Glenn Reynolds kirjutab:

I'm impressed with the things that these games teach. I've written before about the value of videogames in teaching warlike skills, but of course those aren't the only skills they can teach, just the ones for which there was a large and early market. But as computers improve, and people get more and more used to computers, I think we'll see a lot more games that teach as they entertain. SimWorld isn't the real world, of course. But it's a world in which actions have consequences, and not necessarily happy ones. (Your Sim characters can die, if you let them screw things up too much). It's a world in which traditional middle-class virtues, like thrift and planning, generally pay off. In short, it's a world that's a lot more like the real world than the worlds of movies, popular songs, and novels -- the places where children and adolescents have traditionally gotten their non-parental information on how life works.

Televisioon on kaotamas vaatajaid internetile. Lineaarsed ja läbi nämmutatud teemad ja struktuurid ei paku enam paljudele vaatajatele (eriti noorematele) keerukust, mida nad ümbritsevas maailmas näevad. Video-ja arvutimängude ning interneti võidukäik on televisiooni peamise meelelahutusallika troonilt tõukamas. Sellest on vaikselt arusaamas väiksemad telekompaniid, mis on suutelised kiiremini muutustele reageerima.

Peamiselt USA kaabelvõrkudes levitatavad kanalid nagu HBO, Sci-Fi Channel või Showtime on juba aastaid võtnud loomingulisi riske ja telemaastiku rikastanud mitte ainult populaarsete vaid ka enda ülesehituselt keerukate seriaalidega, kus põimuvad eri narratiivid ja sukeldutakse mõnda subkultuuri.

Tyler Cowen tõi hiljuti võrdluseks välja kaks graafilist kujutist kahe erineva seriaali ülesehitusest. Neist esimene, Starsky & Hutch, pärines 1970ndatest ja teine, Sporanos, viimase paari aasta tagant. Kui kahest seriaalist esimene on lihtsa lineaarse üles ehitusega, siis Sopranos näeb esmapilgul välja nagu üks suur segadus. Mõni ime, et vanemad seriaalid endale enam eriti vaatajaid ei leia ja igavaks lürriks tembeldatakse.

Loomulikult ei ole kaugeltki kõik seriaalid sama keerulise ülesehitusega, kuid üha sagenevat keerukust saab kasutada näiteks laste televisiooni vaatamise kire suunamisel. Nagu soovitab ka Steven Johnson enda New York Times'i artiklis (tsitaat via Marginal Revolution):

Instead of a show's violent or tawdry content, instead of wardrobe malfunctions or the F-word, the true test should be whether a given show engages or sedates the mind. Is it a single thread strung together with predictable punch lines every 30 seconds? Or does it map a complex social network? Is your on-screen character running around shooting everything in sight, or is she trying to solve problems and manage resources? If your kids want to watch reality TV, encourage them to watch ''Survivor'' over ''Fear Factor.'' If they want to watch a mystery show, encourage ''24'' over ''Law and Order.'' If they want to play a violent game, encourage Grand Theft Auto over Quake.

James Flynni IQ-kasvu hüpotees pole lõpliku kinnitust veel leidnud, kuid selgust peaksid olukorrale tooma lähiaastad (tsitaat eelpool mainitud Wired artiklist):

The ultimate test of the "cognitively demanding leisure" hypothesis may come in the next few years, as the generation raised on hypertext and massively complex game worlds starts taking adult IQ tests. This is a generation of kids who, in many cases, learned to puzzle through the visual patterns of graphic interfaces before they learned to read. Their fundamental intellectual powers weren't shaped only by coping with words on a page. They acquired an intuitive understanding of shapes and environments, all of them laced with patterns that can be detected if you think hard enough. Their parents may have enhanced their fluid intelligence by playing Tetris or learning the visual grammar of TV advertising. But that's child's play compared with Pokémon.

Meid ümbritseva maailma kognitiivsed nõudmised suurenevad ja üha rohkem inimesi ootab enda meelelahutuselt sarnast keerukust, kognitiivset väljakutset.

Kui uuematele video-ja arvutimängudele on legaalselt võimalik ligi pääseda ka eestlastel, siis televisiooniga on lood kurvemad. Kohalike telekanalite valik on piiratud ja toodang masendavalt ühekülgne. Parim pakutav tuleb mõnest teisest riigist, kus turg on piisavalt suur ka eksentriliste ja keerukama ülesehitusega seriaalide jaoks.

Keerukus ei tähenda aga ilmtingimata geniaalseid stsenariste, kes suudavad oskuslikult hallata keerulisi tegelasi, nende omavahelisi suhteid ja narratiivi imelisi keerdkäike. Tõenäoliselt on enamus DVD'dega kokku puutunud inimesi nendest juba teadlikud.

Jutt käib loomulikult audio-kommentaarist, kus lavastaja, stsenarist või näitleja valgustavad kinotööstuse ja loomeprotsessi telgitaguseid. Audio-kommentaarid jõudmine TV seriaalideni vältimatu (digitaalne televisioon on nagunii tulemas!), kuid nende kuju mõnevõrra üllatav.

Märtsis asus kaabeltelevisiooni võrkudes leviv Sci-Fi Channel seriaali Battlestar Galactica vaatajatele pakkuma podcast'e audio-kommentaariga seriaali viimastest osadest ja on sarnast lähenemist laiendanud ka Stargate: Atlantis'ele.

22. aprilli pakkus UPN esimese suurema terrestriaalkanalina Star Trek: Enterprise'i värske osa jaoks audio-kommentaari podcast. Corante vahendab:

The Star Trek Enterprise podcast is an audio commentary from an April 22 Star Trek Enterprise episode. Episode writer Mike Sussman and Tim Gaskill, the site's ediorial director, recorded the podcast prior to the show, publicizing it on the web site on April 21.

What they are doing looks to take podcasting beyond just doing an audio recording. Instead, they are taking a page from the remix culture. They are using podcasts to comment on Star Trek Enterprise episodes that they ask people to tape or record with TiVo. The idea is for people to listen to commentary (mp3 or stream) from the writer while they are watching the television programming that the viewer has taped.

Now, think of the implications. We can all do recordings of our favorite TV shows, providing our own commentary. We can then ask people to tape the shows and listen to what we have to say about the show. We could do the same thing for films or better yet, presidential press conferences, local television news, etc.

Uued tehnoloogiad võimaldavad uusi lahendusi, millest mõned on naeruväärselt odavad ja ainult ootavad loovaid inimesi, kellel jagub julgust ja pealehakkamist. Midagi taolist nagu Mystery Science Theater 3000 - võtad teravmeelsete ja asjatundlike sõpradega filmi ette ning kommenteerid. Miks mitte kas eesti keeles!

Kui blogid täiendavad ajakirjandust, siis podcastid täiendavad televisiooni, pakkuvad lisandväärtust - veel ühe kihi informatsiooni, globaliseeruvas maailmas neile, kelle kognitiivseid vajadused ei ole rahuldatud.

Post Scriptum: "TV triloogia" esimene ja teine osa