Kuidas tulumaksuga MITTE "Telefoni" mängida

Lugedes Isemõtleja tänast postitust Proportsionaalne pealtung tuli mulle meelde vana-hea telefoni-mäng, kus üks inimene sosistab teisele inimesele sõnumi ning see edastab selle kolmandale jne. Naerda saavad aga kõik, kui hakatakse võrdlema esialgset sõnumit ja seda, milleks see lõpuks moondus.

Seekordne telefoni-mäng sai alguse The Economist'i artiklist Simplifying Tax Systems, kust ammutas inspiratsiooni Heiki Suurkase artikkel Eesti eeskujul on vallandunud maksurevolutsioon, millele on oma - natuke riukaliku - tõlgenduse andnud Isemõtleja:

Selleks, et tõestada, kui meeletult edukas on friidmani süsteem, mida meil pidevalt arutelul hoitakse, on nüüd hakatud eriti valimatute vahenditega vehkima. Selleks, et tõestada, et me oleme edukatega ühes rivis, on Päevalehes täna tabel riikidest, mis minu maitse järgi küll eriline oma majandusega uhkustada pole (hongkong välja arvatud)

Eestis elan ma ikka põhiliselt sellepärast, et mulle meeldib see, mis siin sajandeid on olnud - eestlased, kes räägivad sama keelt, mis mina ja koht, kus mu esivanemad pärit on. Aga see, mida siin oma proprtsinaalsuse uimas promotakse, no kuulge! see küll ei ole tabel, mis meie majanduse edukust tõestaks! Või, et meie 24 on liiga kõrge, et teistel on madalam ja neil on nagu kõik korras vä!!!

Soovin tähelepanu pöörata sellele, et ei Economist ega Päevaleht väitnud, et tegu oleks "edukate tabeliga". Tegu kõigest tabeliga riikidest, kus on kehtestatud proportsionaalne tulumaks, kui suure maksuga on tegu ja millal kehtestatud. Kõik.

Päevalehes ei ole proportsionaalse tulumaksu kehtestamise põhjuste analüüsi, küll on aga analüüs olemas Economistis ja seal ei ole ta sugugi pealiskaudne, pigem vastupidi. Analüüsist ei pääse ka teised maksud ja nende osakaal riigikulutuste finantseerimisel.

Üllatavalt palju on aga Economistis kirjutatud Eestist:

Estonia's economy has grown impressively since its 1994 reform. Growth reached double digits in 1997, and has since settled at around 6% annually, after a slump at the turn of the century. Repealing its high tax rate on the rich did not erode the country's tax base as some might have feared. In 1993, general government revenues were 39.4% of GDP; in 2002, they were 39.6%. Estonia now plans to cut its flat tax from 26% to 20% by 2007.

But how much do Estonia's robust revenues owe to its flat income tax? Perhaps less than is frequently advertised. In 1993, the year before its reform, Estonia's multiple personal income taxes raised revenues amounting to 8.2% of GDP. In 2002, its flat income tax raised revenues worth just 7.2%. Indeed, the flat income tax that generated so much excitement abroad seems to be carrying less weight than Estonia's old-fashioned VAT, which raised 9.4% of GDP in revenues in 2002.

VAT is, of course, the flattest tax of all. It levies a uniform rate on the goods you buy, taking a constant cut of your money when it is spent as opposed to when it is earned. Estonia's VAT is also quite broad, leaving relatively few things out (hydropower and windpower were two curious exceptions). The same point could be made about Slovakia. At 19%, it has a relatively low rate of income and corporate taxes, but one of the highest rates of VAT in Europe. It may be this high rate of VAT, not the flattening of its other taxes, that sustains the government's revenues in the future.

Huvitav igal juhul.

Eelneva jutu taustal käiks välja ka ühe mõtte seose Keskerakonnaga. Kuigi nad väidavad, et soovivad astmelist tulumaksu pole nad seda siiski ühegi koalitsiooni moodustamisel piisavalt tähtsaks pidanud, et seda agressiivsemalt nõuda.

Viimastel koalitsiooniläbirääkimistel näis eestlaste jätkuv osalemine Iraagi missioonil omavat märksa suuremat kaalu kui maksuküsimus.

Arvan, et tegelikult Keskerakond progressiivset tulumaksu ei soovi ja üritab seda isegi vältida seni kuni nad ise ei ole sunnitud valitsust moodustama.

Vähegi parempoolsete erakondadega (Isamaa, Res Publica, Reform) koalitsiooniläbirääkimisi pidades on seega Keskerakonnal alati trump tagataskus, millest pärast väikest näitemängu tulevaste koalitsioonipartnerite ees loobutakse.

Parempoolne erakond on endaga väga rahul samas kui Edagar nurga taga pihku itsitab ja midagi vastutasuks nõuab.

Poliitilise manööverdamise kõrgem pilotaaz!