kolmapäev, aprill 13, 2005

Tulumaksu astmeliseks muutmine on halb idee

Vabalogi üheks peamiseks alusideeks on diskussiooni ja mõttearendus, mis paneks kõiki osapooli enda seisukohti natuke põhjalikumalt argumenteerima. Sellepärast ei saanud ma jätta kommenteerimata Isemõtleja blogis 5. aprillil tehtud sissekande viimast paari lõiku:
Ok, ma seletan veel korra maksutõstmise vastastele ära, miks on kasulik suurepalgaliste maksu tõsta.

Suurepalgalised on sellised kummalised inimesed, kes teevad tööd igal juhul ja soovivad kogu aeg ka palju teenida, see tähendab, et kui neilt rohkem maksu võtta, siis nad ei jäta teenimist pooleli, vaid üritavad ikka oma taset säilitada (liising + 2 laenu nõuavad oma). Seda, et keegi hakkaks Eestist ära minema või tulusid varjama, ei tule ka kõne allagi. Panga ori on ju suhteliselt sunnismaine! Seda esiteks.

Teiseks on see point, et väga hästi teenivad tüübid hakkavad raha koguma, selle asemel, et seda kulutada. Või investeerivad välismaale. 20 tuhat teeniv inimene ei osta suvilat Hispaaniasse, kõrgepalgaline ostab. Aga mis kasu sellest Eestil on? Ei kopika eestki. Samuti pole riigil mingit kasu sukasääres olevast rahast. Parim kodanik on see, kes laseb rahal ringelda - SKP paneb kohinal üles ja majandus areneb. Nii, et - go, edgar, go!
Mulle tundub, et suht naljaga pooleks kirjutatud lõigud, kuid ei raatsi neid siiski jätta kriitikata.

Esiteks, kui kõrgepalgalised teevad tööd ka kõrgete maksude puhul, siis kas sellest ei järeldu, et madalapalgalised ei tee tööd isegi madalate maksude puhul? Kas niisama virelemise eest peaks inimesi premeerima madalate maksudega ja neid, kes käivad tööl, karistama kõrgetega?

Mulle tundub selline loogika reaalsusest ning kainest mõistusest kuidagi väga kaugel olevat.

Miks peaks inimene rohkem tööd tegema, kui ta saab päeva lõpus kätte reaalselt väiksema palga?

Kui 24 999 kroonist palka maksustatakse 24% aga 25 000 kroonist palka 34%, siis ei taha töötaja, et tema palka tõstetaks vähem kui 3800 krooni võrra, sest tõstes tema palka vähem kui 3800 krooni võrra jääb töötajale vähem raha kätte kui varem. Ta on pigem nõus vähem töötama, et enda praegust taset hoida. Samas on aga tööandja olukorra ees, kus ta peab arvestama, et väiksemat kui 3800 kroonist palgatõus ei võta töötaja vastu. Palgaga tõusevad aga omakorda teised maksud nagu näiteks sotsiaalmaks.

Ettevõtja jõuab seega olukorrani, kus ta on sunnitud tõsisemalt mõtlema sellele, keda ja mis hinnaga ta saab palgata. Alternatiiviks on loomulikult erinevad soodustused, kuid see hakkab juba maksudest kõrvale hiilimise all vajuma ning eks meie maksuamet ürita ka seda võimalust jõudu mööda kinni pigistada.

Loomulikult on motivatsioon enda tulusid astmelise tulumaksu puhul varjata tunduvalt suurem, samas kui eriti kõrge sissetulekuga inimesed - kellel on kõige rohkem kaotada - hakkavad tõsisemalt mõtlema mujale kolimisele.

Riigi seisukohalt võib see tähendada tööhõive langust ja sellest tulenevaid probleem nagu ka ulatusliku kontrolliva bürokraatia sisseseadmist inimeste sissetuleku jälgimiseks ning pettuse vältimiseks, mis võib aga maksude tõstmisest saadava tulu märkamatult "ära süüa".

Minu jaoks kerkib esile veel rida huvitavaid küsimusi: (1) kas kõrgepalgaline ja rikas on sünonüümid? (2) mille järgi seatakse progressiivse tulumaksu puhul paika astmed?

Teiseks, kui riik on investeeringute ja ettevõtja sõbralik, siis jätab kõrge sissetulekuga inimene raha parema meelega Eestisse kui Hispaaniasse. Ja isegi, kui ta ostab endale suvila Hispaaniasse, siis tõstab see kohalike elatustaset ja sissetulekuid ning võimaldab neil näiteks Eestit külastada - või osta näiteks Rootsi elektroonikat, mis võimaldab mõnel rootslasel jälle Eestis suvila osta!

Muide, mida tähendab raha Eestisse jätmine, kui sa kasutad Rootsi panga filiaali teenuseid nagu näiteks deebetkaart Prantsuse juustu, Itaalia veini, Hispaania tomatite ja Hollandi kartuli ostmiseks - mille sa viid koju Saksa auto või USA jalgrattaga?

Tõenäoliselt on tänase seisuga kõrgepalgaliste seas välistatud olukord, kus nad raha "sukasäärde" koguvad - tõenäoliselt ei ole inflatsioon sellise sissetulekuga inimeste jaoks arusaamatu võõrsõna. Raha investeeritakse fondidesse, aktsiatesse, võlakirjadesse või isegi äritegevusse. Äärmisel juhul on tegu mingi tähtajalise hoiusega, kuid isegi see raha teenib pankade käes uut raha.

Säästmise tähtsust elujõulises majanduspoliitikas ei tasu alahinnata, sest kapitali mahukate äriprojektide (kinnisvara, tootmine) jaoks tuleb raha ikkagi peamiselt pankadelt mitte onu Mihkli sukasäärest.

Lõpetuseks veel üks küsimus: miks on üldse vaja Eestis makse tõsta kui kõik meie naabrid Euroopas üks teise võidu neid langetavad?

Lisa lugemist:
1) One law for all: The flat tax proposal
2) Evidence, Evidence, and More Evidence: Lower tax rates spur economic growth. End of story

10 Comments:

Blogger Paul said...

Nojah, see on ikka see igivana diskussioon selle üle, et kes oskab raha paremini kasutada, kas riik või eraisik (-ettevõte)?
Meie keskealisele ja vanemale põlvkonnale peaks asi üsna selge olema -sotsialism on teoorias üsna ligitõmbav, aga praktika pole see, mida isiklikult uuesti kogeda tahaks.
Kes ikka veel kahtleb võiks vaadata, et kas rikas ja seni üsna sotsialistlik Rootsi riik ja selle kodanikud on õnnelikud ja tahavad ehk rikkamaid kodanikke veel kõvemini pigistada? Võin oma retoorilisele küsimusele ka ise vastata -ega ei taha ega saa ikka küll! Asi näikse olevat selles, et kõrged maksud viivad tootmise ja hiljem äritegevuse teisedki kasumlikud alad riigist välja (näiteks Eestisse) ning lõpuks jäävad riiki ülisuured sotsiaalsed kohustused ja pisikesed maksutulud.
Muidugi, lühiajaliselt võib ju rikkamaid kodanikke pigistada, kuid pikemas perspektiivis viib see äri ja majanduse mandumiseni. Nii, et laske aga käia, seltsimehed! Ettevõtlikud inimesed leiavad oma koha niikuinii!

13. aprill 2005 21:25  
Anonymous tdx said...

hah. kõrgemapalgalised tarbivad rohkem, ja peaaegu kõigel on käibemaks otsas. seega kõrgemapalgalised maksavad selle võrra lihtsalt rohkem käibemaksu. ja sellest moodustub suur osa riigi maksubaasist. lihtne, aga on ju tarvis suurt osa eesti elanikke - pensjonäre namely - valima kutsuda, ähvardades kõrgemapalgalisi oma töö eest rängemalt karistada. lihtne lollitamistrikk, aga õnge minnakse.

13. aprill 2005 23:10  
Blogger Sirje said...

Milline tulumaks on hea, on sama isiklik küsimus nagu milline poliitiline erakond on minu esindaja. Majandusteadlased on sarnastel teemadel sajandeid vaielnud. Eestlane on piisavalt siiras, et uskuda seda, mida talle näiteks Äripäevas kirjutatakse. Kui keegi teeb firma, siis ei ole 1 punkt, mida ta vaatab, et milline on maksutase.
Eesti ei pruugiks hoobelda välisinvesteerigute tasemega. Esitaks on see mitu korda madalam, kui Lätis (kus elab rohkem inimesi kui eestis ja mille asukoht on soodsam) ja teiseks ei ole see uhkuseasi, et Eestlased on kõik oma ettevõtted välismaa suurtele maha müünud ja ise nüüd põhiliselt palgatööjõud on. Me ei suuda iial võisteda hiina majanduskasvu või ka tööjõuga (eriti tööjõuga). Väike ja odav maa on huvitav lühikeseks turismireisiks, investeerimiseks on hiina või india alati parem. Nii et meil ei tasuks pingutada enda odavaks muutmisega, see ei ole peamine.
PS! NSVL ei olnud mingi eriline sotsialism. Hoopis enam sarnaneb sotsialismile näiteks Soome ja Rootsi. Ning hoolimata soome kõrgetest maksudest ei ole Nokia (soome firma) eestisse üle tulnud.
Ka hiina valitsus ei hellita investoreid liiast. Ilus naine ei pea ennast odavalt müüma.

14. aprill 2005 11:25  
Blogger Jüri Saar said...

Kõik algab ikkagi küsimusest, et milleks neid kõrgeid makse ja nendest tulenevat raha on vaja, siis saab seda diskussiooni ka mingis konkreetsemas suunas edasi arendada.

"Tõstame makse, sest nad teenivad rohkem" lähenemine ei ole maksupoliitika vaid kadedus.

Kahest postituse lõpus toodud lisaviitest viimane selgitab aga üpris selges inglise keeles, et vähegi tõsisemate majandusteadlaste seas pole erilist küsimust selles, et kui eesmärgiks on majanduskasv (ma loodan, et see on meil kõigil ühine eesmärk), siis on maksude langetamine ainuõige lahendus.

See, kas ettevõtja vaatab aga esimesena maksumäära, oleneb loomulikult ettevõtte suurusest.

Kui madalad maksud asukohaotsuseid ei muudaks, siis poleks ju näiteks Saksamaal või Soomel mõtet makse alandada. Aga nad teevad seda ja peamiselt selleks, et meelitada investeeringuid suurfirmadelt, kelle jaoks omavad maksud vägagi tähtsat rolli.

Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete puhul hakkavad kõrged maksud seadma piire laienemisele, seda eriti astmelise tulumaksu puhul nagu enda postituses ka kirjutasin, seega majanduskasvu pidurdades.

Nii, et välisinvesteeringud Lätisse on suuremad. Oi-oi, mu bullshit detektor hakkas miskipärast tööle!

Läti välisinvesteeringute (räägime ikka FDI'st?!) hulk on ja jääb jätkuvalt alla Eesti omale vaata näiteks lätlaste endi infot:

http://www.am.gov.lv/en/news/DomesticNews/2005/January/19-1/

Millega sina enda väidet toetad?

Mis vahet sellel on, kes ettevõtte omanik on eestlane või rootslane või ameeriklane? Pigem on sellest kasu kui kahju, et omanikud on välisfirmad, kes toovad endaga välitmatult kaasa ka “know-how”-d

Kirjutad, et investeerida on Hiinasse või Indiasse alati parem. Sa riskide hajutamisest oled kuulnud või vanasõna, et ära pane kõik mune ühte korvi? Sa unustad ka selle, et arenenud majandusega riikides on tööstuse ja tootmise osakaal majandusest lagenud juba 30% kanti ning märksa olulisemat rolli mängivad hoopis teenused ( http://www.gongol.com/research/economics/growthstages/ ).

Madalad maksud ei tähenda aga automaatselt madalaid palkasid. Eesti ei peagi välisinvestorite pärast makse langetama vaid eestlaste pärast, kes saaksid rohkem enda teenitud rahast endale jätta.

Mida tähendab, Nokia ei ole Eestisse tulnud? Kas tootmist? Kas tead palju Nokia tootmisest enam üldse Soomes aset leiab?

Äkki annab see viide mingi ülevaate: http://www.nokia.com/nokia/0,8764,33086,00.html

Või mõtlesid arendustegevust, mille jaoks meil puudub infrastuktuur ja mis Nokial on nagunii juba 12 erineva riigi vahel ära jaotatud?

Nokia on rahvusvaheline ettevõtte ning kindlasti kasutab sellest tulenevaid eeliseid ka maksude tasaarveldamisel.

Hiina valitsus ei hellita investoreid?! Mis asjad need “special economic zones” siis veel on kui mitte investorite hellitamise vahendid.

Lisaks pakkus Hiina valitsus veel maksusoodustusi teatud tööstuse sektorites ning isegi riiklike garantiisid välisinvestoritele, kes olid valmis investeerima Lääne-Hiinas ( http://www.worldwide-tax.com/china/chi_invest.asp )

14. aprill 2005 20:36  
Anonymous hans said...

Antud postituse kõige ärritavamaks lauseks on muidugi "Vabalogi üheks peamiseks alusideeks on diskussiooni ja mõttearendus, mis paneks kõiki osapooli enda seisukohti natuke põhjalikumalt argumenteerima". Ma üritan siiski ilma ärrituse ja emotsioonideta kommenteerida-küsida.

Esimene (täiesti siiras muide) küsimus on, et kas postituses esitatud väited on ausalt autori seisukohad või on siia segatud ka pahatahtlikku eksitamist ja hämamist? Viimase variandi puhul olen küll nördinud sellisest demagoogiast, mida pähe määritakse, aga kui tegu on ausate seisukohtadega, siis vabandan.

Igatahes tuleb see küsimus järgnevatest ridadest:

"Esiteks, kui kõrgepalgalised teevad tööd ka kõrgete maksude puhul, siis kas sellest ei järeldu, et madalapalgalised ei tee tööd isegi madalate maksude puhul?" Kuidas tekib klassikalise loogika järgi see seos? Kust ilmneb selline motivatsioonitegurite vastuolu kõrge- ja madalapalgaliste vahel? Ma ei saa aru. Mu hüpotees (mitte väide!) oleks pigem see, et kõrgepalgalised inimesed on üldiselt motiveeritud (harjumuste, oma sotsiaalse grupi mõju jms poolt) palju hästi tasustatud tööd tegema. Madalapalgalistel inimestel on aga motivatsioon väiksem (näiteks psühholoogiliste tegurite pärast: vaesest linnaosast pärit inimene näeb, et kui ta on siin sündinud, siis tõenäoliselt ta ka siin sureb) - see pärast saaks nende motivatsiooni suurendada madalamate maksudega. See näitaks, et riik toetab nende püüdlusi. See on minu hüpotees, üritasin ka põhjendada. Autori järeldus aga jääb ebaselgeks.

"Mida tähendab raha Eestisse jätmine, kui sa kasutad Rootsi panga filiaali teenuseid nagu näiteks deebetkaart Prantsuse juustu, Itaalia veini, Hispaania tomatite ja Hollandi kartuli ostmiseks - mille sa viid koju Saksa auto või USA jalgrattaga?" Kui osta kaup/teenus välismaalt, siis saab käibe- jms makse vaid välisriik. Kui aga ostad Eestist Itaalia veini, siis tõuseb sellega Eesti poe käive, Eesti riik saab maksuraha, pood saab palgaraha töötajatele maksmiseks jne (ning jah tõepoolest ka Itaalia veiniistandus, kuid seda lisaks muule).

"Miks on üldse vaja Eestis makse tõsta kui kõik meie naabrid Euroopas üks teise võidu neid langetavad?" Miks on üldse vaja selliseid emotsionaalseid-demagoogilisi küsimusi? Kuidas saab ratsionaalselt olla oluline mingi väline tegur (s.t teise majandussüsteemi maksupoliitika) meie maksudiskussioonis? Seda esiteks - viitamine välisele mõjufaktorile on alati õigustamatu. Teiseks: mõned (sic!) meie naabrid võivad ju makse langetada, kuid sellest hoolimata on nende maksutase ikka teatavasti kordi suurem kui meie oma.


Ning minu vastused autori küsimustele:
(1) kas kõrgepalgaline ja rikas on sünonüümid? - ma ei usu et (maksu?)sotsioloogias saaks neid termineid kõrvutada, sest esimene on otseselt seotud mingi faktiga (palga suurus), teine aga väga hinnanguline nimetus.
(2) mille järgi seatakse progressiivse tulumaksu puhul paika astmed? - ilma igasuguste taustateadmisteta oletan, et riigi keskmise palgataseme järgi.

17. aprill 2005 14:22  
Blogger Jüri Saar said...

Tundub,et ilma emotsioonideta ei õnnestunud osadel kommenteerida või lugupeetud kommenteerija ei vaevunud lugema seda, mis oli eelnevalt kirjutatud.

Mulle ei meeldi süüdistused demagoogiast, eriti kui need on täiesti alusetud!

“Kuidas tekib klassikalise loogika järgi see seos? Kust ilmneb selline motivatsioonitegurite vastuolu kõrge- ja madalapalgaliste vahel? Ma ei saa aru.”

Kas mitte järgmine minu kirjutatud lõik ei öelnud: “Mulle tundub selline loogika reaalsusest ning kainest mõistusest kuidagi väga kaugel olevat.”

Lisaks sooviks tähelepanu sellele juhtida, et küsimus (mitte väide!): "kui kõrgepalgalised teevad tööd ka kõrgete maksude puhul, siis kas sellest ei järeldu, et madalapalgalised ei tee tööd isegi madalate maksude puhul?" tulenes Isemõtleja blogis tehtud väitest (mitte küsimusest!): “Suurepalgalised on sellised kummalised inimesed, kes teevad tööd igal juhul ja soovivad kogu aeg ka palju teenida, see tähendab, et kui neilt rohkem maksu võtta, siis nad ei jäta teenimist pooleli” ja sooviks oli demonstreerida selle absurdust, eriti kui see väide ümber pöörata.

Lootus oli, et Viisel ütleb välja, et kui asja selle nurga alt vaadata, siis on see ju absurd. Ei öelnud tema, ütles keegi teine :)

Kommentaatori hüpotees kõrge- ja madalapalgaliste motivatsioonist on aga huvitav ning eks seal ole oma tõe iva sees, kuid ma arvan, et madalapalga üheks põhjuseks on peale madala motivatsiooni puuduse ka piisava hariduse puudumine.

Mul pole midagi madalate maksude vastu, kuid seda mitte ainult ühele osale ühiskonnast.

“Kui osta kaup/teenus välismaalt, siis saab käibe- jms makse vaid välisriik. Kui aga ostad Eestist Itaalia veini, siis tõuseb sellega Eesti poe käive, Eesti riik saab maksuraha, pood saab palgaraha töötajatele maksmiseks jne (ning jah tõepoolest ka Itaalia veiniistandus, kuid seda lisaks muule).”

Väliskaubandus on kasulik kõigile osapooltele sealhulgas ka riikidel nagu Itaalia, kes veini tegeva ettevõtte töötajatelt sotsiaal-ja tulumaksu saab. Tegu ei ole “zero-sum” mänguga, kus keegi jääb ilmtingimata kaotajaks.

Märksa keerulisem on näha seost maksutulude tõusmises, kui eestalne ostab Hispaaniasse suvila ja kohaliku majandusse korraliku rahasüsti annab. Saadud raha ei jää ju sinna piirkonda. Selle eest ostab näiteks hispaanlane Saksa õlut, sakslasest õlletehase töötaja aga Nokia mobiiltelefoni, soomlasest Nokia töötaja aga näiteks teiselt soomlaselt koristusteenust ja alles see soomlane käib Eestis sisseoste tegemas või lihtsalt lõbutsemas jättes hulgaliselt enda raha siia nii poe- kui restoraniomanikele, kes peavad aga makse maksma!

See, et seos eestlase villa ostu vahel Hispaanias ning kõrgemat maksutulude vahel siin ei ole nii vahetu kui Eestis teenitud raha siin kulutamine ei tähenda, et seda ei oleks või et see isegi päris arvestatav ei oleks.

See oli ka minu küsimus “point”.

“Miks on üldse vaja selliseid emotsionaalseid-demagoogilisi küsimusi? Kuidas saab ratsionaalselt olla oluline mingi väline tegur (s.t teise majandussüsteemi maksupoliitika) meie maksudiskussioonis? Seda esiteks - viitamine välisele mõjufaktorile on alati õigustamatu. Teiseks: mõned (sic!) meie naabrid võivad ju makse langetada, kuid sellest hoolimata on nende maksutase ikka teatavasti kordi suurem kui meie oma.”

Enda teadmatust ei tasu veel teiste emotsionaal-demagoogiaks tembeldada.

Kahjuks ei ole vist kommentaator sellest teadlik, et Eesti majandus ei oleks pooltki sellest, mis ta praegu on ilma “väliste teguriteta”. Soovitan sellele mõelda, kust tulevad välisinvesteeringud; miks peavad kõik majandusteadlased (ja isegi poliitikud!) eksporti tähtsaks ning kust tulevad näiteks komponendid arvutile, mida sa kasutasid enda kommentaari kirjutamisel.

Eeldus, et tegu on “välise mõjufaktoriga” on aga lihtsalt vale - nii teoreetiliselt kui praktiliselt olukorras, kus iga vähegi edukama riigi (eriti Euroopa Liidus) majandus on põhjalikult integreerunud globaalse majandusruumiga.

Loe kas või selle uurimustöö (http://www.cato.org/pubs/pas/pa-431es.html) kokkuvõtet enne kui enda teadmatust kirja hakkad panema.

Kahju on ka sellest, et keegi ei vaevu vastama minu alusküsimusele: milleks neid makse on vaja tõsta?

“Kordi suurem” on aga lihtsalt alusetu väide, kui sa ei ole täpsustanud, mis riigist me räägime - kas Lätist või Soomest? Mõlmad on viimasel ajal makse langetanud.

Soovitan ka sellele mõelda, miks “mõned (sic!) meie naabrid” EL’is enda makse langetasid ja seda just maksukonkurentsiga seletasid.

Rohkem tähelepanu teiste kirjutatu lugemisel ja vähem alusetuid süüdistusi.

“(1) kas kõrgepalgaline ja rikas on sünonüümid? - ma ei usu et (maksu?)sotsioloogias saaks neid termineid kõrvutada, sest esimene on otseselt seotud mingi faktiga (palga suurus), teine aga väga hinnanguline nimetus.”

Nõus. Järgmine, eelnevast tulenev küsimus: kumb on varakam kas kõrgepalgaline või omanik, kes omab mõne ettevõtte (näiteks Hansapank) aktsiaid, kuid saab keskmist palka?

“(2) mille järgi seatakse progressiivse tulumaksu puhul paika astmed? - ilma igasuguste taustateadmisteta oletan, et riigi keskmise palgataseme järgi.”
Miks mitte. Järgmine, eelnevat tulenev küsimus: mitu astet ja kui suured peaksid olema astmete vahelised erinevused?

Igal juhul oli huvitav kommenteerida kriitilist kommentaari, kuid ma arvan, et need demagoogia süüdistused võiks nüüd küll tagasi võtta või siis natuke konkreetsem olla.

17. aprill 2005 19:14  
Anonymous hans said...

Võtan hea meelega süüdistused demagoogia kohta tagasi, sest ma ei taha siin mingit lahmimist arendada (lihtsalt olen palju kokku puutunud ja uurinud sõna 'demagoogia' defineerimist ja vorme, aga see on siinkohal vist n.ö offtopic).

Järgmisena võtan tagasi ka need väited, mis olid ekslikud, kuna ei lugenud eelnevat korralikult läbi. Hommikune aeg...

Aga välistest faktoritest: kas ma saan õieti aru, et siinse maksupoliitika kujundamise juures peaks olulisel määral arvestama lähedalolevate naaberriikide maksupoliitikat? Kui jah, siis kui olulisel määral? Siinkohal tekib mul küsimus, et mis on otsustamisel prioriteet: kas Eesti vs naabrite maksupoliitika võrdlus või siseriiklik olukord; teisisõnu - kas maksupoliitika kujundamisel on siis siseriikliku maastiku jälgimine vähetähtsam?
Igatahes möönan, et eelnevas kommentaaris jätsin tähelepanu alt välja üleilmastumise ja selle kaasnähud. Minu viga. Võib-olla olen liiga huvitatud üksikisiku käekäigust, mitte ettevõtja (investori) omast ja samas lööb mus välja ka leebe globaliseerumisvastane meelestatus.

Chris Edwardsi analüüs võib olla kindlasti väga valgustav - aga kas end (meie mõistes) parempoolselt sildistav Cato Institute on piisavalt objektiivne vahend argumenteerimiseks? Kui siia vastu tuua mõne vaskapoolse uurimiskeskuse analüüs? Olgu, ma ei tee seda niikuinii, seega asjatu naljatamine.

"Milleks neid makse on vaja tõsta?" Selleks et rohkem ressurssi ühiskonnas ümber jagada? Mis muu põhjus selleks veel olla saab. Kas see on õiglane, millisel määral seda teha jne - need oleks eraldi teemad.

"“Kordi suurem” on aga lihtsalt alusetu väide, kui sa ei ole täpsustanud, mis riigist me räägime - kas Lätist või Soomest? Mõlmad on viimasel ajal makse langetanud." Rootsi? Kui aus olla, siis ma küll täpset sealset maksumäära ei teagi.

"Kumb on varakam, kas kõrgepalgaline või omanik, kes omab mõne ettevõtte (näiteks Hansapank) aktsiaid, kuid saab keskmist palka?" Näide on muidugi halb, Hansapanga aktsiad enam siinmail eriti ei omata :)
Aga siinkohal tuleks jällegi küsida sõna "varakam" definitsiooni (üks levinumaid põhjuseid veristeks vaidlusteks on minu tähelepanekute järgi valed lähtealused ehk defineerimata mõisted). Kui mõista varakam selles mõttes, et laiemate tarbimisvõimalustega, siis ilmselt kõrgepalgaline. Ent (üksikisiku vara) absoluutväärtuses on vast ikka aktsionär, kui pakk piisavalt suur on.

"Mitu astet ja kui suured peaksid olema astmete vahelised erinevused?" Ehk peaksid sellega tegelema koostöös rahandusteadlased, matemaatikud, sotsioloogid ning poliitikud? Ma usun, et siinkohal on väga palju kasu just statistilistest andmetest.


Diskussioon on väga huvitav. Kahjuks pole mul mingeid fiskaalpoliitilisi taustateadmisi või majandusalast süvaõpet, aga arutelu iseenesest on mõnus.

18. aprill 2005 0:01  
Blogger John Doe said...

Lisaks ka enda tagasihoidliku arvamuse juba vist rekordiliselt rohkearvuliseks (7) kasvanud postitustele :)

Alustaksin suht kaugelt.

Julgen oletada, et riigi ja sealt edasi maksude tekkimise põhjuseks oli inimeste arusaam, et ollakse edukamad kui tegutsetakse üheskoos. Üksinda võidakse olla küll tugev, kuid ka tugevatel on nõrkushetki. Seega mingit laadi koostööle põhinev tegutsemine on riskide hajutamine ja suurendab ellujäämisvõimalusi.

Teine aspekt ühisesse katlasse maksmisel on, et me ei saa otsustada keskkonda (see esmatähtis) ega ka kaasaantuid geene (seda saab nüüd alles öelda, kuna polnud teada varem) sündimise hetkel. Seega tuleb kõigile tagada võrdsed võimalused, millest mina pean esmatähtsaks teadmiste omandamise võimalust. Ehk iga sündinud laps on ühtemoodi elusolend ja ühtemoodi tähtis.

Seega võiks lihtsustatult järeldada, et need, kes on sündinud paremasse keskkonda ja saanud paremad võimed (mõõteskaala valik on muidugi omaette pikk teema) panustavad suurema summaga ühisesse katlasse kui need, kelle loosiõnn on olnud kehvem.

Kui nüüd jätkata samal lainel, siis ilmselt peaksid maksud jagunema nii, et lõppkokkuvõttes saavad kõik võrdselt raha (hüvesid) kasutada. Sest kui kõik pingutavad võrdselt (lausa 100%-lt) oma võimetele ja võimalustele ning eesmärkidele, siis ei ole teine rohkem hüvesid mingit moodi ära teeninud kui vaid tänu õnnele, sündides heas keskkonnas heade eeldustega. Kõlab kahtlaselt sarnaselt kommunismile, kas pole. Hei, aga äkki see polnudki siis niivõrd halb idee.

Hmmm, miskit oleme unustanud. Mängu astuvad ahnus ja laiskus, mis minu arust on kaks inimese põhiomadust. Sellise ideaalühiskonna toimimist takistavad laisad inimesed, kes ei viitsi tööd teha ja ahned inimesed, kes üritavad teisi ära kasutada, et ise rohkem saada.
Ok, võib-olla on see lihtsustatud ja liiga tume käsitlus (tegelikult eeldan inimestelt siiski head), kuid sobib siiski suurepäraselt.

Seega võiks oletada, et maksude eesmärgiks oleks õiglaselt võrdsustada (ümber jagada) keskkonna ja geenide eelis ning tasustada inimese tööd ehk temast endast sõltuvat panust (kuna mõned kasutavad 110% ja teised näiteks 10% oma võimetest).

Kuid ka see mudel minu äranägemist mööda ei toimi reaalses maailmas vaid ainult, kui maailm on üks riik. Nimelt tuleb tegelikkuses arvesse võtta teiste riikide mõjutusi ning võimalikku vaenulikkust. Niimoodi on maksude maksmise alus tunduvalt keerukam, kuid oletame, et piisavalt suures osas siiski võib lähtuda ümberjaotamise ideest.

Nii astmeline kui proportsionaalne tulumaks on jällegi lihtsustatud versioon eelpool mainitud keskkonna ja geenide loodud eelise võrdustamisest ehk ümberjagamisest. Miks? Nimelt ei võeta arvesse iga inimest individuaalselt, vaid tehakse oletus, et suuremate sissetulekutega inimesed (nimetame neid rikasteks) on sündinud paremate eeldustega ning madalate sissetulekutega inimesed (nimetame neid vaesteks) ei ole niivõrd hea õnnega olnud. Väite paikapidavuse huvides ärme loe töökust kaasasündinud andeks, vaid millekski, mille üle inimesel on vaba tahe otsustada.
Oletame siiski, et üldistes raamides selline lihtsustus peab paika.

Seega võiks öelda, et tegelikult riigijuhtide ülesanne olema paika panna, milline on õiglane kompensatsioon halva keskkonna ja halbade eelduste eest ning milline töökuse eest. Kuna seda on minu hinnangul võimatu hinnata, veel vähem individuaalselt, siis tulebki vaadata asja teisest küljest, ehk mis on need teenused, hüved, mis kõigile võrduse huvides tagatud peavad olema (näiteks turvalisusest tuleneb politsei ja sealt kõigi võrdsus seaduse eest).

Niiviisi. Arvan, et sellega on selline põhimõttelisem pool minu poolt öeldud. Olen tükk aega sel teemal mõtteid mõlgutanud ja nüüd ehk sain midagistki kirjutatud.

Kui tulla tagasi autori väite juurde, et astmeline tulumaks on halb idee ja vaadata seda mõttega, et kuidas see maksude laekumisele mõjub ning lugeda viidatud artiklid läbi, siis nõustun autoriga, et proportsionaalne maks on selgem ja vähendab maksudest kõrvalehiilimist.

Tooksin siiski välja mõned enda kommentaarid ja küsimused nii ühe kui teise kohta.

Autori järelpostitus: "Kahest postituse lõpus toodud lisaviitest viimane selgitab aga üpris selges inglise keeles, et vähegi tõsisemate majandusteadlaste seas pole erilist küsimust selles, et kui eesmärgiks on majanduskasv (ma loodan, et see on meil kõigil ühine eesmärk), siis on maksude langetamine ainuõige lahendus."
Esiteks nagu olen autorile juba ühes postituses kirjutanud, siis ei saa olla niivõrd must-valge, et maksude langetamine hea, maksude tõstmine paha, sest mis juhtuks siis kui päeva pealt näites kohtusüsteemilt raha ära võtaksime. Ehk siis riigil on vaja täita teatud ülesandeid. Nende ülesannete mahu, kulukuse ja arvukuse üle otsustamine on teine teema.
Teiseks märkus on küll noriv, aga siiski. Minu hinnangul ei saa majanduskasv olla eesmärk. Majanduskasv on parameeter, mõõdik. Eesmärgiks peaks olema midagi muud, näiteks kõigi inimeste heaolu. Mida iseenesest on jällegi ääretult raske defineerida ja mõõta, sest nagu näiteks A. Huxley raamatus Hea uus ilm, peaaegu kõik kodanikud hõljusid pidevas narkouimas ning tundsid endaarust end hästi ei saa seda siiski lugeda heaoluks, arvestada tuleb ka muid asjaolusid. Üheks näitajaks on kindlasti tervis ja keskmine eluiga. Ehk siis majanduskasv on siiski mõõdik, millest või oletada nii üht kui teist, kuid siiski mitte eesmärk.

Arvan, et kunagi Eestis liigutakse samuti suurema ümberjagamise poole. Põhjenduseks võiks vaadata maailma rikkust kui vett ja riike/piirkondi kui veepaake. Oletame, et veepaakidesse tuleb pidevalt tehtud töö arvelt vett juurde, kuid samas on kõik veepaagid omavahel ühendatud ning mõni veepaak kosub kiiremini teiste arvelt, kui ta on tühjem kui teised. Ühendatud anumad aga püüavad oma veetasemeid teatavasti võrdsustada. Kuna maailm on üha rohkem globaliseerumas, siis piltlikult öeldes on ühendustorud ka jämedamad ja seega toimuvad ühtlustusprotsessid kiiremini.
Seega julgen väita, et kui arengumaad jõuavad ligilähedale arenenud maadega, siis pole enam sellist sundi makse langetada, et teistele järele jõuda ning arenenud maadel pole enam niivõrd suurt survet, et samuti enda makse langetada. Laiskusest tulenevalt on inimesed mugavad ja tahavad saavutatud hüvesid nautida.

Viimaseks väike kommentaar astmelise tulumaksu astmete vahest tuleneva palgaprobleemi osas.
Kui piir on 25 000 ja allapoole seda kõik 24% ning üles 34% ja lihtsuse huvides tulumaksuvaba miinimum puudub, siis kehtib ka üleminekutsoon 3788 krooni ulatuses ehk siis 24 999 + kuni 3 788 kroonise palga korral on tulumaksusumma sama, mis 24 999 krooni korral. Probleem lahendatud.

18. aprill 2005 2:16  
Blogger Jüri Saar said...

Tänud kõigile kommentaatoritele. Tundub, et teema on piisavalt huvitav, et sellel peatselt uuesti peatuda ja siis ka neid kommentaare rohkem arvesse võtta :)

18. aprill 2005 22:09  
Anonymous Tellis said...

See on nüüd vana lugu, aga täitsa stimuleeris ütlema midagi.

Et vastusena üleelmisele postile: niipalju kui mina aru olen saanud - käsitlus peamiselt TÜ avaliku halduse isa Drechsleri loengutest - pole astmelisuse põhjuseks mitte niivõrd geneetilisus, vaid lihtsalt see, et suurema sissetulekuga inimestele teeb suurema osa palgast (võrreldes vaesematega, mitte enamiku palgast, kui te nüüd aru saate) ära võtmine elukvaliteeti vähem halvemaks. Oh, kurat, sihuke lause. Ühesõnaga kui sa teenid 4000 ja 1000 võetakse ära, mõjutab see su elu rohkem kui siis kui teenid 400 000 ja 100 000 võetakse ära.

Mulle isiklikult tundub see maksupõhjendus täitsa ok. Ainult et ei tohiks unustada, et meil täna juba kehtib astmeline tulumaks. Meil on üks aste, see on tulumaksuvaba miinimum, mis toimibki täpselt nii, et jätab vaesematele nende sissetulekust suhteliselt rohkem kätte kui rikastele. Astmeline mis astmeline. Tegelikult the Economist mainib selles siin hiljemräägitud maksuartiklis ka, et kahe muutuja - tulumaksuvaba miinimumi ja üldise proportsionaalse maksumääraga opereerides peaks õiglase tulemuse kätte saama küll. Meil on miinimum hetkel lihtsalt selgelt liiga madal.

Mis puutub sellesse motivatsiooniargumenti, siis, kuigi see on huvitav, ei usu ma, et riik saaks maksustamisel põhimõtteks võtta 'võtame sellelt, keda saab rohkem kottida', riigifilosoofias on eksistentsiaalsel tasandil ikkagi ilmselt ka mingi õigluse printsiip mängus (Eesti poliitikas riigilõivude suhtes pole seda muidugi mõtet otsida).

Kunagi ehk pikemalt. Muidu, JS, hea töö.

27. aprill 2005 6:04  

Postita kommentaar

<< Home