Euroopa Liidu võhiklusest põllumajandusministeeriumis

Teisipäevase Päevalehe esikaanel ilutses suurelt pealkiri, mis lubas 20 miljoni krooni eest teha kohalikule toidule reklaami:

Põllumajandusminister Ester Tuiksoo küsis viimasel valitsuse kabinetiistungil “Eesti toidu” arengukavale 2006. aasta riigieelarvest 20 miljonit krooni, mida ta tahab suunata kodumaise toidukauba reklaamimisele ja müügiedendusele.

Minu esimene reaktsioon oli, et see ei saa kohe kuidagi olla vastavuses Euroopa Liidu siseturu reeglitega ja üllatus, üllatus ma ei ole ainus. Juba kolmapäevasest Päevalehest võis leida artikli, mis sisuliselt sama väidab nagu ka Riigihangete ameti peadirektori kommentaari Tuiksoon mõttevälgatusele:

Euroopa Liidu senine praktika viitab, et kavas mainitud eestimaise eelistamise põhi-mõtteid on keeruline rakendada nii hangete korraldamisel kui ka avaliku kampaania puhul.

“Hoidku jumal selle eest!” reageeris riigihangete ameti peadirektor võimalusele hakata koolilaste, sõjaväelaste ja vangide toitlustamiseks korraldama hankeid, mis lubavad konkureerida vaid eestimaisel toidul. “Piirates hangete turgu ainult eestimaisega, jõuame õige pea Euroopa kohtusse.”

Siinkohal oleks vast passlik viidata ka arengukavale (PDF) endale ja natuke selle kohta arvata.

Tegu on pikemat sorti dokumendiga, kust paistab korduvalt silma ametnike teadmatus Euroopa Liidu ühisturu põhimõtete ja toimimise kohta. Seda, kas keegi arengukava koostanud ametnikest mõistab, miks sellist natsionalistliku propagandat Euroopa Liidus teha ei lasta, mina arengukavast välja lugeda ei suutnud - ka kõige parema tahtmise juures.

Eraldi väärivad mainimist aga arengukavas kasutatud selgitused. Nimelt olevat need kasutusel "mitmetes teistes riikides". Selline umbmäärasus on tõenäoliselt ka üheks põhjuseks, miks Eesti kohal ripub miljardi krooni suurune suhkrutrahv. Selle asemel, et viidata konkreetsete riikide poliitikale või meetmetele võib arengukavast leida hulgaliselt "aga mujal riikides juba tehakse" põhjendusi.

Ei tasu ka unusta, et see, mis Euroopa Liidus lubatud suurriikidele, ei ole enamasti lubatud väikeriikidele nagu Eesti.

Kuna dokument on pikk, siis leidub seal ka nii üht kui teist, mis Euroopa Liidu regulatsioonide raames teostatav, kuid arengukava asemel tuleks seda kutsuda selleks, mis see dokument tegelikult on: subsideerimiskava.

Millega siis ikkagi tegu.

Esiteks, peaks küsima, kas tegu ei ole äkki pseudoprobleemiga. Kui 20 miljoni krooni eest on kohalikule toidule vaja riigirahadega turundust teha, siis eestlased vist üldse ei eelista kohaliku toitu või pole sellest teadlikud.

Vaadates Konjuktuuriinstituudi ettekannet (tobe ülesehitus nõuab Explorerit) 2004. aasta juuli lõpust võib näha, et viimase kaheksa aasta jooksul on kohaliku toidukauba eelistamine ainult kasvanud jõudes 1996. aasta 73% 2003. aasta 87% (slaid nr.3). Seega, millega arengukava õigustatakse - tootjate lobitööga?

Teiseks, kust läheb piir? Mille poolest kohalik toiduaine tööstus nii eriline on, et seda peaks riik toetama ja veel turustamises? Toiduainetööstuse töötab minu arusaamist mööda ainult 3% elanikkonnast (arengukava PDF lk5) ja tooted, mida poes müüakse ei kuulu enamasti hinna poolest soodsamate hulka. Isegi kui riigiraha suunatakse arendustegevusse ja teadusuuringutesse, siis vabanevad ju ka selle arvelt vahendid, millega agressiivsemalt enda toodangule agressiivsemalt reklaami teha. Aga kui me juba toiduainetööstust asume niimoodi toetama, siis miks mitte kohaliku mööblitööstust või ehitusfirmasid või pangandust või tarkvarafirmasid?

Kolmandaks, võiks arvata, et tootjad saavad Eestis toote lõpphinnast kõige väiksema osa ja sellepärast oleks neid vaja toetada. Vaadates eelnevalt mainitud Konjuktuuriinstituudi ettekanet võib näha, et võrreldes Saksamaa tootjahinna osakaaluga jaehinnas läheb meie tootjatel paremini või võrdselt (ainult piim) kõigis valdkondades.

Neljandaks, kaotajaks jäävad siin ju tarbijad, kes maksvad kallimate toiduainete eest juba niigi, kuid nüüd veel kaudselt ka maksude näol, et meile kohaliku toodangut rohkem turustataks. Aga makse maksavad ju ka väikse sissetulekuga inimesed, kellest paljud ei saa endale Eestimaist lubada, sest see on niigi kallis. Kas põllumajandusministeeriumis on keegi sellele mõelnud, mis siis saaks kui kõik riigid või vähemalt meie suuremad kaubanduspartnerid sarnaseid arengukavasid üritaksid ellu viia?

Viiendaks, miks solkida turgu ja toetada neid, kes ei suuda turu vajadustega piisavalt kohaneda? Subsideerimise tulemus on raha ei-millegi-eest, mida ka märksa heldekäelisemalt laiali jagatakse rääkimata kontrollist. Juhul kui arengukava läbi läheb on oodata ametnike armee kasvamist, kes siis turunduse või raha jaotamise kontrollimisega tegelema hakkaksid. Samal ajal saavad aga tootjad klammerduda vananenud tootmisviiside külge ja suurendada juba niigi lokkavat ebatõhusust, mis ka kohaliku toodangu hinnas osaliselt ka praegu väljendub.

Kuuendaks, riigihangete natsionaliseerimine (kohalik toodang koolides, lasteaedades, sõjaväes) on aga totter lausa mitut erinevat moodi (1) Euroopa Liidu hangete regulatsioon rahvusliku eelistust ei luba ja (2) kui riigieelarve kulutustega on juba niigi probleeme, siis miks ajada hindu veel kõrgemale? Mis saab inimeste õigusest endale ise valida, mida nad soovivad ja mida mitte? 20 miljonit on kampaaniale suunatud rahaline ressurss, kuid sellele lisanduks riigihangete näole veel märksa suurem varjatud toetus kohalikule toiduainetööstusele.

Ma võiks seda nimekirja jätkata veel mõne punktiga, kuid ma arvan, et olulisemad on välja toodud.

See 20 miljoni idee näib aga välja ka mingi valimiskampaania eelmängu moodi, kus Rahvaliit enda peamist valijatebaasi üritab suurte lubadustega(tegudega?) võluda. Isegi kui arengukava ei kiideta heaks on signaal enda valijaskonnale antud.

Mina soovin poes näha laialdast valikut, kus olulised hind ja kvaliteet mitte see, kust miski on pärit. Iga eestlane, kes poest aedvilju ostab teab, et hispaania tomat või hollandi kartul või portugali kurk ei ole sama maitsev kui kohalike kasvatatud aedvili.

Kui on nõudlust, siis on ka tootjaid ja kui nõudlust ei ole, siis tasub probleemile lahendust otsida tootjatel mitte riigil.