New York Times: Tahad innovatsion? Paku auhindu!

Eilse Arengufondi postituse taustal on põhjust rääkida ka auhindadest, seda eriti kolmapäevases New York Times'is ilmunud artikli valguses, mille pealkiri võiks olla selge sõnum Arengufondi juhtidele - You Want Innovation? Offer a Prize!

Artikkel kajastab peamiselt Netflixi poolt novembris välja kuulutatud auhinda, millest kirjutasin pikemalt mõned kuud tagasi, seega Vabalogi lugejatele täitsa tuttav teema. Eraldi mainimist väärib artiklist aga üks seik, millest eelnevalt mainitud postituses pikalt juttu oli: Netflixi esialgne kiire progress on märkimisväärselt aeglustunud. Kui esimese kuuga õnnestus otsingualgoritmi parandada nii 5.8%, siis nagu karta oli, on progress oluliselt aeglustunud ja viimase kahe kuuga on tulemust parandatud ainult protsendi jagu 6.8%-le.

Samas on probleemiga tegeletud alles mõned kuud ning auhinda on võimalik taga ajada järgmised 4 ja pool aastat. Aega on ja ma arvan, et asja saab.

Põhimõtteliselt ei takista miski ka Arengufondil auhindu välja kuulutamast. Minu arvates tasuks innovatsiooni toetaval fondil ka innovaatilisemalt tegutseda - katsetada alternatiivseid ajendeid innovatsiooni stimuleerimisel. Ma julgen väita, et juba kümmekond miljonit krooni oleks selline auhind, mis leiaks laiemat kajastust ka meedias ning omaks seeläbi lisaks kõigele ka arvestatavat PR väärtust.

Miks siis ikkagi auhindu rohkem ei jagata?

Tulles tagasi NYT artikli juurde, siis on seal sõna saanud ka Robin Hanson, kelle auhindu lahkavast uurimusest (PDF) oleks tahtnud olla teadlik enne enda magistritöö kirjutamist. Vähemalt olen ma sellest nüüd teadlik ja saan pakkuda tänu Hansonile veel ühe põhjuse, miks poliitikud eelistavad fonde, kust lihtsalt raha jagatakse, näiteks auhindadele, mille saamiseks peab midagi olema enne reaalselt saavutatud. Veel kord NYT-st:

Robin Hanson, an economist at George Mason University who has studied the history of prizes, points out that they create a lot of uncertainty — about who will receive money and when a government will have to pay it. Grants, on the other hand, allow a patron (and the scientists advising that patron) to choose who gets the money. “Bureaucracies like a steady flow of money, not uncertainty,” said Mr. Hanson, who worked as a physicist at NASA before becoming an economist. “But prizes are often more effective if what you want is scientific progress.”

Arengufond kogub vägesid

Tänastest lehtedest võis lugeda, et Arengufond kogub hoogu ja nõukogu esimeheks on valitud Indrek Neivelt. Juhatuse esimees selgub ilmselt kuskil märtsis, kuid strateegia raha investeerimiseks valmib alles sügisel. Vähemalt saab juba mõnda aega viidata Arengufondi seadusele.

Mind teeb jätkuvalt Arengufondi suhtes skeptiliseks tõsiasi, et nõukogu koosneb peamiselt akadeemikutest ja poliitikutest. Need inimesed, kelle põhitegevus on vähemalt mõnda aeg olnud ettevõtte juhtimine, omavad aga suurettevõtete juhtimise kogemust. Kas sellest piisab, et ära tunda võimalusi ja väikeettevõtete potentsiaali?

Võib ju öelda, et nõukogu on pigem järelevalvet teostav organ ning kõige rohkem oleneb juhatusest, kuid samas töötades ise sihtasutuses, mille juhatus annab aru ametnikest ja poliitikutest koosnevale nõukogule, on minul keeruline seda uskuda.

Jään aga huviga ootama mõõdikuid, mille järgi Arengufondi tegevuse tulemuslikust hakatakse hindama, sest siiani on jutt olnud ikka väga üldsõnaline ja ettevaatlik, kuid lõpmatuseni ei saa see kesta. Järgmine kord Arengufondist siis, kui juhtkonna ajendid on paika loksunud ja finantseerimise põhimõtted samuti.

iPod nano indeksis asub Eesti umbes 9. kohal

Paljud on kuulnud BigMac'i indeksist, kuid nüüd on uudishimulikel võimalik tutvuda ka iPod nano indeksiga. Yahoo uudised vahendab:

One of Australia's biggest banks, the Commonwealth Bank (CBA.AX), has used the latest version of Apple's (Nasdaq:APPL - news) music player -- the slimline Nano -- to compare global currencies and purchasing power in 26 countries.

Along the lines of the Big Mac index launched 20 years ago by The Economist magazine, the survey prices the 2GB Nano in U.S. dollars and found Brazilians pay the most for an iPod, shelling out $327.71, well above second-placed India at $222.27.

Uudishimulikele toon ära terve loetelu, kuhu lisasin ka IM arvutite 2 gigase iPod nano hinna ümber arvutatuna dollaritesse:

1. Brazil $327.71
2. India $222.27
3. Sweden $213.03
4. Denmark $208.25
5. Belgium $205.81
6. France $205.80
7. Finland $205.80
8. Ireland $205.79
EESTI - 205.78
9. UK $195.04
10. Austria $192.86
11. Netherlands $192.86
12. Spain $192.86
13. Italy $192.86
14. Germany $192.46
15. China $179.84
16. South Korea $176.17
17. Switzerland $175.59
18. New Zealand $172.53
19. Australia $172.36
20. Taiwan $164.88
21. Singapore $161.25
22. Mexico $154.46
23. U.S. $149.00
24. Japan $147.63
25. Hong Kong $147.35
26. Canada $144.20

Ma vaatan, et Eestist ostes peab nano eest pea neljandiku võrra rohkem välja käima kui USAs.

Veel üks hea põhjus, miks üle minema elukutselisele kaitseväele

Pealkirjas mainitud head põhjust ei tasu kaugemalt otsida, kui sellest Google Videosse laetud videolõigust ja tänases Päevalehes kommenteerimist leidnud juhtumist.

Kas siin on midagi imestada? Ei.

Kas on üllatav, et artikli kohaselt on selliseid nõmedusi veel teisigi? Ei.

Tegu on täiesti olemusliku ja põhimõttelise sundteenistuse probleemiga.

Kui inimene vastu tahtmist või mingit valikut omamata on sunnitud midagi tegema - kui see ei tulene tema enda vabast tahtest- siis miks peaks see inimene võtma mingit vastutust enda tegude eest?

Miks peaks vastu tahtmist institutsiooni kaasatud inimene seda institutsiooni kuidagi austama või kinni pidama mõnedest elementaarsetest reeglitest, mis on selle institutsiooni jätkuvaks toimimiseks vajalikud?

Hirm ja järelvalve ei saa sundida austust ja tagada distsipliini 24 tundi päevas, 7 päeva nädalas. Varem või hiljem jäävad ka kõige rangemalt kontrollitud järelvalveta ja nüüd on siis sundteenistuse väikesed räpased saladused pinnale kerkinud. Kõige parem on loomulikult see, et tänaseks on tegu endiste ajateenijatega, keda pole isegi võimalik karistada. Kannatab ainult kaitseväe maine, mis oma korda õõnestab elukutseliste kaitseväelaste moraali.

Kui inimesi kohelda infantiilselt, võta neilt võimalus enda elukäiku ise kujundad ja selle käekäigu eest vastutada, siis tulemuseks ongi lapsed, keda peab pidevalt valvama ning kelle kätte relvi ei tohiks üldse anda.

Ma arvan, et pärast seda videolõiku võib jutud sellest, kuidas "kaitsevägi teeb poistest mehed", rahulikult hauda ajada ning mulla peale lükata - tunnistada silmakirjalikuks nõmeduseks, mis ta tegelikult on.

Sundteenistus - sellisena nagu ta täna toimib - õõnestab Eesti julgeolekut samas kui ajateenistuse laiendamisest ei julge tõsiselt võetav poliitika avalikult rääkida.

Kuidas erasektor tervihoiuga tegeleb

Hiljuti ilmus New York Times'is artikkel, mille laadseid sooviks rohkem näha, sest see võiks oluliselt avardada inimeste mõttemaailma sellest, mida on võimalik pakkuda erasektoril:

Frustrated by runaway health costs, the nation’s largest employers are moving rapidly to open more primary care medical centers in their offices and factories as a way to offer convenient service and free or low-cost health care.

Within the last two years, companies including Toyota, Sprint Nextel, Florida Power and Light, Credit Suisse and Pepsi Bottling Group have opened or expanded on-site clinics.

Kas midagi taolist oleks võimalik teha väiksemas mastaabis, mis oleks sobiv Eestile? Küsimus tundub olevat pigem ajendite paika saamises kui mingis põhimõttelises erinevuses. Kui tervisekindlustus hoida isikupõhisena, millest ainult viiendik läheks solidaarsusfondi, siis oleks nii tööandjate kui töötajate huvides raha suunata sinna, kus sellest kõige rohkem kasu on. Või kuidas?

Siis jääks ehk mõned huvitavamad ja jultunumad streigi ähvardused olemata, sest inimestel oleks alternatiive. Jääks ära olukord, kus 20% palgatõusu on vähe!

Varia

Praegu on hullud päevad tööl, mis seotud Ülemiste inkubaatori peatse piduliku avamisega ning kuhu on oodata nii linnapead kui majandusministrit.

Vähemalt ma pääsesin selle ürituse korraldamisest :P

Peatselt kirjutan natuke pikemalt enda magistritöö hindest ja panen selle ametliku hinnangu siia samuti üles. Heal juhul juba mõne päeva pärast kui natuke rohkem aega on.

Seniks väike, kuid kummaline, seik Rootsist.

Nimelt peab Rootsis isikuttõendava dokumendi pildil oleme näha vähemalt üks sinu kõrvanibudest. Seal tundus ka mingi süsteem olevat, kuid mille järgi seda määrati ei tea. Aga, kui järgmine kord näete mõnda rootslast, siis nõudke näha nende isikuttõendavat dokumenti ja saate näha ka pilti, kus upitatakse ühte kõrva fotograafi poole - mõnede inimeste taolised pildid näevad välja eriti kelmikad.

Pärast väikest veenmist õnnestus enda õppejõudude dokumente näha ja saime päris parajalt naerda.

Prantslased ei häbene head nalja

On nende prantslastega kuidas on, kuid nalja oskavad nad pärsi hästi teha:

Parodying the French readiness to say "non", the demonstrators in the western city of Nantes waved banners reading: "No to 2007" and "Now is better!"

The marchers called on governments and the UN to stop time's "mad race" and declare a moratorium on the future.

The protest was held in the rain and organisers joked that even the weather was against the New Year.

Lugu lõppeb sellega, et uus aasta siiski tuleb, kuid protestijad ei lasknud ennast sellest heidutada ja hakkasid kohe hõiskama: "Ei 2008'le". Järgmine aasta korraldatakse protestimarss juba Champs-Elysees'l.