Õppida geograafiat, antropoloogiat ja etnograafiat

Kui ma ise keskkooli lõpetasin, siis polnud mul mingit kindlat ideed sellest, mida võiks õppida või mis mind võiks piisavalt köita. Praegun sümpaatia majandusteaduse vastu tekkis mul alles teise kursuse lõpus, kolmanda alguses.

Kui täna küsiks keegi (kes Vabalogi loeb), mida ma soovitaksin tal õppida, siis kõigepealt soovitaksin majandusalast haridust - sealjuures pigem praktilisemat äri poolelt kui teoreetilisemat teaduse poolelt, sest kahjuks on majandusteadus liiga matemaatiliseks muutunud ja vähemalt Eestis domineerib neo-klassikaline majandusteooria, mis peamiselt matemaatilistele mudelitele põhinebki ja mis on jätnud paljudele vaid pealiskaudse kokkupuute ja arusaama majandusprotsessidest.

Samas, kui peab võtab vähegi matemaatikat, siis edu kaasa, vastasel juhul tuleks aga otsida alternatiive, milleks mina pakun kolm valdkonda: geograafia, etnograafia ja antropoloogia.

Miks?

Kõigil eelnevalt nimetatud valdkondadel on üpris pikka ajalugu ning need valdkonnad on seotud üha tihedamalt...üllatus, üllatus...ka majandusteadusega.

Nii on geograafid uurinud viimaste aastate jooksul üha rohkem majandustegevuse organiseerumist geograafiliselt ning lahanud linnade edukuse ja allakäigu põhjuseid. Samas on nii etnograafid kui antropoloogid üha aktiivsemalt pööramas tähelepanu turumajandusest tulenevale mitmekesisusele ja sellele, kuidas inimesed suhtuvad neid ümbritsevasse mitmekesisusse - kuid loovad endale identiteeti, millisena tajuvad ennast muutuvas maailmas - olles üha olulisem kaasatav ekspert nii turnduses kui tootearenduses.

Seega, kui keegi, kes ei tea, kas teda huvitab rohkem teadus või praktiline töö, küsiks minult, mida soovitaksin õppida peale majandusteaduse, siis tõenäoliselt kas geograafiat, antropoloogiat või etnograafiat - kõigis valdkondades on võimalik tegeleda (vähemalt minu jaoks) huvitavate probleemidega nii teaduskraadi taotlemisel kui praktilist ja tulusat tööd korporatsioonidele tehes.

Tõenäoliselt on konkurss nii antropoloogia, etnongraafia kui geograafia riigieelarvelistele kohtadel väiksem.

"surgu nõrgad, et edeneks majandus!" - auch!!!

Punane Hanrahan kirjutab:

Analoogilisele artiklile (kus oli juttu küll katoliiklusest ja protestantismist, maausust mitte) viitas mitte nii väga ammu ka Jüri Saar, aga see artikkel kajastas sedasama vaimu, mis Jüri Saar isegi, nimelt "kes elada ei jaksa, surgu ära ning kes surijat aitab, on ühiskonna pidur". See küüniline "surgu nõrgad, et edeneks majandus!" mõtteviis on mulle vastik, aga ma saan sellest aru - saan vähemalt aru, millest jutt käib ja millele see ehitatud on.

Kas tegu on:

a) pealiskaudsusest tuleneva lohakusega?
b) pahatahtliku laimuga?
c) harukordselt täpse kirjeldusega "minu vaimust"?
d) midagi muud

Kõigi kommentaarid on teretulnud, eriti viidetega minu "surgu nõrgad, et majandus edeneks" mõtteviisile, sest praegu ei näe ma mingeid näiteid, viiteid, ega argumente - ainult dogmaatilist deklaratsioon.

Huvitav, kas Arni peab ajakirjaniku ametit sarnaselt või leiavad sellist hukka mõistu ainult tema vaateid mitte jagavad blogijad?

Pilte maailma isoleeritumiast riigist - teretulemast Põhja Koreasse

Aeg ajalt satub Põhja-Koreasse inimesi, kellel õnnestub sellest mannetust kohast teha huvitavaid pilte, mida hiljem jagatakse kõigi huvilistega. Üks viimaseid edukalt turismireisilt naasenuid on Artemii Lebedev, kes on kõik enda pildid koos kommentaaridega ka kenasti üles pannud.

Kui vene keelne tekst tundub liiga keeruline (kuigi see on märksa värvikam!) siis samad pildid on saadaval ka inglise keelse tõlkega.

Soovitan kõigile uudishimulikele, sest muu hulgas leiab kommenteerimist:

- pooleli olev hiigel hotell, millest paremaid pilte pole mina veel näinud
- tõsiasi, et põhjakorealased ei suuda toota ilm õhumullideta klaasi
- pealinnas Pyongjangis on huglaiselt ka väike elamuid, mis on "peidetud" aedade taha

Pildid on mitmes osas ja üle mitme lehekülje.

Miinimupalga tõstmisest - negatiivsete tagajärgedega nii USA's kui Eestis

Miinimumpalgast on varem Vabalogis juttu olnud, kuid seos peatselt USA esindajate koja ette tuleva ettepanekuga on teema leidnud taas laiemat kõlapinda. Üks lühike, kuid selle eest selgemaid ja paremini jälgitavaid arutelusid viimase kümnendi uurimustest selles valdkonnas on kirjutatud Will Wilkinsoni poolt, kes suunab tähelepanu sellele, kui tähtis on mõista miinimumpalga tagajärgi:

Meanwhile, studies continue to appear emphasizing the hazards of minimum wage laws. I find Neumark’s recent paper with Olena Nizalova especially unsettling. They find evidence that minimum wage laws discourage teenagers and young adults from acquiring the human capital they need in order to get better jobs and higher wages later in life. That is, minimum wage laws work to ensure that those who already have the fewest opportunities to develop their capacities, have even fewer still. They say this baleful effect is strongest for young blacks.

Progressives find grand, symbolic political importance in the minimum wage. But isn’t their most important concern the welfare and prospects of the poor?

Loomulikult võib öelda, et see on USA ja Eesti on väikeriik, kus päris samad reeglid ei kehti, kuid õnneks on miinimumpalga tõstmise mõju kohta Eestis olemas Maarit Hinnosaare ja Tairi Rõõmu 2003. aasta uurimus Labour Market Impact of the Minimum Wage in Estonia: An
Empirical Analysis (PDF), mille kokkuvõttest pärineb järgmine seik:

The results of our empirical analysis imply that the minimum wage had a negative impact on employment in Estonia during the time period 1995–2000. This result is noteworthy, considering that a signifi cant increase in the minimum wage is expected to take place within the next few years. While in the period 1995–2000 the minimum wage was less than 30% of the average wage, this ratio is expected to reach 41% by the year 2008. The relative rise in the minimum wage compared to the average might lead to a stronger negative impact on the labour market.

Autoritel on ka ettepanek märksa tõhusama sissetulekuid kasvatava meetodi kohta:

An example of an alternative policy, which increases low-earning workers’ welfare without generating a disemployment effect, is a reduction in the tax burden for low-earning workers. In the light of this, the expected tax reform (according to which the income tax is reduced to 20% from the current level of 26% and the tax-free minimum is raised from 12,000 kroons a year to 24,000 kroons within the next three years) is a better measure for fi ghting poverty than increasing the minimum wage. One disadvantage of a reduction in the low-earners tax burden, compared with the minimum wage measure, is that the resulting increase in
the net wage will be fi nanced by the government, not by the private sector, which will reduce state revenues.

Jeffery Sachs promob pealiskaudselt ja lohakalt Põhjamaade majandusmudelit

Eilses Päevalehes leidis avaldamist Jeffery Sachs'i arvamus lugu Õppetunnid Põhjamaadest, mis on tegelikult üllatavaltki auke ja vigaseid argumente täis. Samas ei ole siin põhjust eriliseks imestamiseks. Sachs on peamiselt keskendunud arenguriikide probleemidele ja nende lahenduste leidmisele ning pole mingi põhjamaade, tervishoiu ega suurem avaliku sektori ekspert.

Ma ei hakka Sachs'i artiklit üksikasjalikult lahkama kuna see nõuab hulgaliselt aega, kuid samas pakub huvi vähestele. Selle asemel soovitan Sachs'i lugu lugedes mõelda sellele, et:

1. Taani, Soome, Island, Holland, Norra ja Rootsi on kõik enda praeguse heaolu ja majanduskasvu saanud väga erinevalt. Tegu on üpriski ulatuslike ajaloolist erinevustega, mida ei tasu lihtsalt kõrvale heita. Sachsi poolt toodud tervishoiunäide ei ole laiendatav enam näiteks Hollandile, kus alles eelmise aasta lõpus toimusid ulatuslikud reformid ja peatselt ka Rootsile, mis on sunnitud enda süsteemi jätkuvalt pideva kriitika pärast kohendama.
2. Seda kui hästi toimib avalik sektor (eriti Rootsis) ei hakka pikemalt arutama vaid soovitan veel kord Johan Norbergi artiklit Swedish Models, kust leidub ka see väike pärl: "According to a European Central Bank study of 23 developed countries, Sweden now gets the least service per dollar spent by the government. Sweden still reports impressive results on living standards (just as it did before the introduction of the welfare state in the years following World War II), but not at all what you would expect from a country with the world's highest tax rates, currently at about 50 percent of GDP. If the public sector were as efficient as Ireland's or Britain's, for example, the expenditure could be reduced by a third for the same service. The Swedish Association of Local Authorities and Regions reports that Swedish doctors see four patients a day on average, down from nine in 1975. It is less than in any other OECD country, and less than half of the average. One reason is that a Swedish doctor spends between 50 and 80 percent of his time on administration."
3. USA tervishoiusüsteemi meeldib paljudele serveerida kui eratervishoidu, kuid seda argumenti saab kasutada seni kuni süsteemi üksikasjadest eriti ei huvituta. Probleem on selles, et USA osariigid on kehtestanud hulgaliselt piiranguid ja regulatsioone, mis pärsivad nii innovatsiooni kui laiemat valikut. Samas on riiklikul tasandil kehtestatud mitmeid programme, mis kohati otseselt ja teiselt poolt kaudselt pärsivad erasektori konkurentsi. USA tervishoiusüsteem on üks illustratiivsemaid näiteid sellest, kuidas regulatsioonide ja piirangutega on võimalik turumehhanisme hägustada tasemele, kus eriti keegi pole nendega rahul.
4. Mis puudutab aga säästumäära, siis ma olen Sacshi võrdluses pettunud. Ainuüksi kõrghariduse rahastamine mõjutab oluliselt inimeste säästmist, rääkimata võimalustest ning ajenditest ettevõtlusega tegeleda ja selle mõjust säästmistegevusele. Ilma täpsustamata, mida ta säästumäära alla silmas peab on Sachsi väide üpriski ei-midagi ütlev.
5. Hayekist ja avaliku sektori suurusest vaid nii palju, et kui 50% valmisõiguslikest kodanikest töötab avalikus sektoris muutub avaliku sektori reformimine keerulisemaks ja keerulisemaks, kuni lõpuks on muutuste ellu viimine peaaegu võimatu. Kaks head näidet sellest on Prantsusmaa ja Belgia. Rootsis on aga avalik sektor vaikselt kasvanud ja kasvanud ning varsti jõutakse punktini, kust tagasi minna on keeruline.
6. Sachs võrdleb rühmitab 6 üpriski erinevat ühte gruppi ja kasutab seda ühe peamiselt ühe riigi võrdlemiseks, mis võimaldab välja noppida paremad palad ja ignoreerida halvemaid.

Sachs'i kohta arvas hiljuti üpris ettevaatlikult ka Harvardi majandusteadlane Greg Mankiw:

"Jeffrey Sachs is at once a scientist and a preacher in the field of economics."

As a description of Jeff's career, that sounds about right. Jeff delivers his policy advice with so much zeal that I am frequently knocked off my feet, as if I were listening to a particularly forceful fire-and-brimstone sermon.

But consider: Are these two roles compatible? Don't scientists and preachers have very different approaches to life? Scientists understand that much knowledge is tentative; they are always open to doubt. Preachers take much on faith; they approach the world with certitude. When I hear Jeff talk, I hear more preacher than scientist, and that makes me apprehensive. Unlike Harry Truman, I like two-handed economists. I don't often hear Jeff start a sentence "On the other hand,...."

Minu arvates oli ka tõlge üpris segane ja kohati hämmeldust tekitav:

/.../ olgugi et USA kulutab sotsiaalsele heaolule vähem kui Põhjamaad, on Ühendriikide eelarvepuudujäägi suhe rahvatulusse suurem. USA avalik sektor kulutab vähem, kuid ta kogub makse rohkem kui kulutab.

Ei mõista, seda lõiku.

Minu jaoks kuulub Sachs samasse gruppi teiste vasakule kalduvate majandusteadlastega Galbraithi, Rifkini (siiani pole tõestust leidnud Rifkini akadeemilise karjääri kohta), Krugmanni, DeLong'iga - ma järjestasin mehed tõsiseltvõetavuse järjekorda ja paigutaksin Sachs'i pigem Krugmanni taha kui ette.

Nagu Galbraith pakub ka Sachs huvi laiemale avalikusele paljuski enda superstaari staatuse tõttu, mis sai eriti hea hoo sisse kui Sachs koos Angelina Joliega MTV jaoks Aafriklaste hädasid uurima läks.

Ei tule vist üllatusena, kui kirjutan, et Sachsi soovitused Aafrik riikide probleemide lahendamiseks pole mulle eriti suurt muljet avaldanud ja ma jagan pigem William Easterly seisukohti, kelle Sachsi viimase teose kriitikaga võib tutvuda tänu Washington Postile.

TÄIENDATUD: Avaliku sektori kulutustest kirjutas hiljuti ka Constantin Gurdgiev artiklis Less is More:

When it comes to government spending, less is more. Less government spending and involvement in the economy - both in terms of regulatory interference and taxation burden - are associated with higher rates of economic growth, better productivity and more diverse markets for products. This is supported by country-specific evidence and several long-running international indices ranking economic environments.

Artiklis leiavad kajastamist mitmed uuemad uurimused ning vastupidiselt Sachs'ile, kes pigem unistavalt heietab, on Gurdgiev'il ka andmeid.

Vasakult paremale ehk kuidas hippist sai edukas ärimees

Whole Foods on USA ja tõenäoliselt ka maailma üks suuremaid orgaanilise toidu poe kette, mis korduvalt leidnud tunnustust nii keskkonna aktivistide kui konkurentide seas. Whole Foods'i peamiseks intellektuaalseks jõuks on aga firma juht John Mackey, kes pidas mõni aeg tagasi kõne vabadusest, mis nüüd on lõpuks ka kirja pandud ning avaldatud.

Erakordselt huvitavaks teeb aga kirjutise Mackey kirjeldus enda noorusaastatest:

Let me tell you a few brief things about myself as background. Before I started Whole Foods Market I attended two different universities, where I accumulated 130 hours of electives, primarily in philosophy and religion, and ended up with no degree. I never took a single business class. I actually think that has worked to my advantage in business. I spent my late teens and early twenties trying to discover the meaning and purpose of my own life.

My search for meaning and purpose led me into the counter-culture movement of the late 1960s and 1970s. I studied eastern philosophy and religion at the time, and still practice both yoga and meditation. I studied ecology. I became a vegetarian (I am currently a vegan), I lived in a commune, and I grew my hair and beard long. I'm one of those crunchy-granola types. Politically, I drifted to the Left and embraced the ideology that business and corporations were essentially evil because they selfishly sought profits. I believed that government was "good" (if the "right" people had control of it) because it altruistically worked for the public interest.

Õnneks ei pimestanud ideoloogia Mackey't ja mees alustas oma äriga, mille käigus toimusid mehe arusaamades radikaalsed muutused:

At the time I started my business, the Left had taught me that business and capitalism were based on exploitation: exploitation of consumers, workers, society, and the environment. I believed that "profit" was a necessary evil at best, and certainly not a desirable goal for society as a whole. However, becoming an entrepreneur completely changed my life. Everything I believed about business was proven to be wrong.

The most important thing I learned about business in my first year was that business wasn't based on exploitation or coercion at all. Instead I realized that business is based on voluntary cooperation. No one is forced to trade with a business; customers have competitive alternatives in the market place; employees have competitive alternatives for their labor; investors have different alternatives and places to invest their capital. Investors, labor, management, suppliers — they all need to cooperate to create value for their customers. If they do, then any realized profit can be divided amongst the creators of the value through competitive market dynamics.

In other words, business is not a zero-sum game with a winner and loser. It is a win, win, win, win game — and I really like that. However, I discovered despite my idealism that our customers thought our prices were too high, our employees thought they were underpaid, the vendors would not give us large discounts, the community was forever clamoring for donations, and the government was slapping us with endless fees, licenses, fines, and taxes.

Mackey kirjutis on pikema poolne, kuid üpris huvitavat lahkamist leiavad poliitilise skaala nii parema kui vasaku poole imagoloogilised ja praktilised probleemid. Kriitika osaliseks saavad aga tsentraliseeritud haridussüsteem ja tervishoid. Mõlemale probleemile pakub mees välja ka lahenduse, mida võiks ka Eestis proovida.

Huvitavaks teeb Mackey kirjutise ka tõsiasi, et pärast ise reaalset äri alustamist selgus, et ärimaailm pole kaugeltki selline nagu vasakideoloogid olid kuulutanud.

Oma ettevõte alustamist tahaks hirmsasti soovitada ka Eesti blogosfääri vasakule tiivale, lootuses, et sellest natuke perspektiivi koguneb, kuid tõenäoliselt see lootuseks ka jääb.

Mackey essee võiks aga iga ennast poliitilisel skaalal vasakule liigitav inimene läbi lugeda.

Poiss nimega Damien, magnetväljad kui kuues meel ja pearahaküttidest

The Daily Mirror vahendab viimasel teispäeval sündinud lapse lugu, kelle ema on suur Oomen'i fänn ja loomulikult pidas vajalikuks seda ka enda lapse nimes väljendada:

Horror film fan Suzanne Cooper yesterday named her baby Damien after the devil child in the The Omen, who was also born on June 6.

Suzanne went one better than the movie by hitting the full Number of the Beast with the date - 6/6/06.

Special needs teacher Suzanne, 36, was also induced for six days before Damien arrived at 6.59am, tipping the scales at a spine-chilling 6lb 6oz.

She said: "We are overjoyed a bout the baby. The Omen is one of our favourite films and that's why I was keeping my legs crossed for a birth on the 6th.

Maailm on täis kummalisi inimesi.
* * *
Wired'is kirjutab Quinn Norton enda kuuendast meelest ja selle omamise kummalistest tagajärgedest:

What if, seconds before your laptop began stalling, you could feel the hard drive spin up under the load? Or you could tell if an electrical cord was live before you touched it? For the few people who have rare earth magnets implanted in their fingers, these are among the reported effects -- a finger that feels electromagnetic fields along with the normal sense of touch.

It's been described as a buzzing sensation, a tingling, an oscillation, movement, pure stimulation and, in the case of body-modification expert Shannon Larrett's encounter with a too-powerful antitheft gateway at a retail store, "Like sticking your hand in an ultrasonic cleaner."
. . .
According to Huffman, the magnet works by moving very slightly, or with a noticeable oscillation, in response to EM fields. This stimulates the somatosensory receptors in the fingertip, the same nerves that are responsible for perceiving pressure, temperature and pain. Huffman and other recipients found they could locate electric stovetops and motors, and pick out live electrical cables. Appliance cords in the United States give off a 60-Hz field, a sensation with which Huffman has become intimately familiar. "It is a light, rapid buzz," he says.

Quinn kirjutab ka enda magneti kogemusest, nii protseduuri kui tagajärgede näol, kokku päris huvitava loo. Peab tunnistama, et idee iseenesest on atraktiivne ja võiks olla abiks näiteks elektrikutele, kes peavad seina seest kaableid otsima.

Inimene versioon 2.0 on tulemas.
* * *
Ajakiri Hawaii Business on seoses menuka "reality show'ga" avaldanud pikema artikli pearahakütist nimega Dog ja andnud samas artiklis ka hea ülevaate pearahaküttidest tervikuna:

The modern bail-bonding system isn't as punitive as the old days, but it still has some powerful incentives built into it: A bond agent pays the bail of a felony defendant awaiting trial, guaranteeing his or her appearance in court and releasing him or her from jail and, technically, into the agent's custody. In return, the agent charges the defendant a fee of 10 percent of the bail, usually paid in a combination of cash and property. Underwriting the agent's bond is a large insurance company, which charges the agent a portion of the 10-percent fee. If everything goes right, money flows up and down this indemnity chain. However, if the defendant runs, or "skips," as they say in the industry, a chain reaction is set off. The court's bond will always be paid, thanks to the insurance company, but the bond agent faces massive losses if he or she is unable to apprehend the defendant. Enter the loss-prevention agent, the bounty hunter.

Hea ja ülevaatlik artikkel pearahaküttide ajaloost ja selle huvitav äri kasumlikkusest ning ohtudest.

Jälle TrendChart'ist ja innovatsioonist Eestis

Mõningase hämmeldusega lugesin täna Valdo Randpere arvamuslugu Mida külvad, eestlane? kus alguses on juttu innovatsioonist, kuid mis siis läheb üle spordile ja mille viimane lõik jättis mind lihtsalt kukalt kratsima, mõistatama, et mida ta nüüd õieti öelda tahtis.

Samas ütles Randpere siiski väga konkreetselt innovatsiooni kohta:

Olin täiesti kindel, et Eesti on sellises uuringus üks vingemaid riike. Aga oh õudust, mis selgus – Eesti ei ole mitte esimeste seas, vaid Euroopa riikide hulgas üks viletsamaid. Jagame viimast kohta koos teiste mahajääjatega nagu Hispaania, Poola, Slovakkia, Türgi, Rumeenia ja Bulgaaria. Isegi Läti ja Leedu on meist astme võrra eespool, nende riikide hulgas, kes jõuavad teistele järele.

Toodi veel välja keskmised riigid nagu näiteks Prantsusmaa ja Suurbritannia – ja kõige lõpuks parimad. Euroopa innovatsiooni häll asub praegu Rootsis ja Soomes. Eestit kutsutakse uurimuses «laggard», mis peaks tõlkes tähendama «kohmerdaja, venivillem».

Muidugi oli uuringus ka Eestile positiivseid tulemusi, aga lõppkokkuvõttes sattusime mutta eelkõige kolme kriteeriumi tõttu – meie madalad investeeringud uurimisse ja arendusse (R&D), meie olematu intellektuaalne kapital (patendid) ning meie haridussüsteem (väga vähe reaalainete valdkondades ülikooli lõpetajaid).

Kahju, et Randpere ei maini, mis imelist uuringut talle hiljuti näidati, kuid üpris tõenäoliselt on juttu TrendChart'i uuringust millest on Vabalogis juba varem juttu olnud. Ma ei hakka sellepärast samu probleeme uuesti lahkama, kuid mõned täpsustused teeks Randpere loole küll:

1. TrendChart'i uurimuse avalehel ja kõige enam levitatud graafikult võib tõesti jääda mulje nagu oleks Eesti mahajääjate seas, kuid TrendChart võrdleb muutust ehk näiteks kui Läti ja Leedu viivad läbi reforme, mis Eestis on juba läbi viidud, siis saavad Läti ja Leedu punkte, kuid Eesti mitte. Võrdlust leiavad viimase aasta muutused mitte aga üldtase.

2. Umbes kolmandik informatsiooni innovatsiooni kohta pärineb CIS'ist (Community Innovation Survey), mis on kurikuulus selle poolest, et tegu on postiga laiali saadetud ankeetküsitlusega, mille viitsib vastata vähem kui pool küsimustiku saanud firmadest (PDF) ja Saksamaal vaevub näiteks CIS'ile vastama ainult 21% küsitluse saanutest. Selliste madalate protsentide juhul tuleb mängu aga "self-selection bias", kus küsitlusele vastavad pigem need firmad, millel on positiivseid tulemusi.

3. Soomes ja eriti Rootsis tõukavad innovatsiooninäitajaid lakke suurfirmad ning nende investeeringud arendustegevusse ja patentidesse. Oma rolli mängib ka riiklik poliitika, kuid see on eraldi pikem jutt. Samas on suurfirmadest tulev innovatsiooni pigem konservatiivne olemas oleva täiendamine ning harva midagi radikaalsemat.

4. Väikeriigil nagu Eesti (enda väikeettevõtetega) pole mõtet patentidest eriti vaimustuda või neid mingiks eraldi eesmärgiks seada. Ma ise kirjutan praegu magistritööd, mille üheks oluliseks osaks on ka patendisüsteemi analüüs. Kui ta on valmis, siis teen ta Vabalogist saadavaks. Esialgu piisab ehk sellest kui ütlen, et patendid on ülehinnatud ja ilma patendisüsteemita toimub arendustegevus lihtsalt teistest valdkondades. Kellel sügavam huvi teema vastu, siis Petra Moseri uurimus How Do Patent Laws Influence Innovation? Evidence from Nineteenth-Century World Fairs on hea algus.

5. Eestis arendustegevusse firmade poolt investeeritavad summad on tõesti väiksemad kui võiks olla. Riigi poolset panust arendustegevusse pole mõtet suurendada (kui huvitab "miks" siis soovitan tutvuda Riigikontrolli raportiga) ja tõsiselt võetavateks alusuuringuteks on vaja summasid ja varustust, mida eestlastel lihtsalt ei ole ega tõenäoliselt tule ka olema. Arendustegevusse investeeritakse Eestis vähem aga sellepärast, et vanimad Eesti firmad on alles 15-aastased. Kõige lihtsam viis täiendavat lisandväärtust välja pigistada on firmade juhtimise ja tegevuse tõhustamine, viia see samale tasemele aastakümneid turumajanduse tingimustes tegutsenud firmadega. Me oleme vaikselt saavutamas sarnast taset nii USA kui Lääne-Euroopaga, kuid arenguruumi on veel küllaga. Lääne-Euroopa ja USA firmadel pole aga sageli muud võimalust konkurentidest ees püsimiseks kui innovatsioon. Ma ei näe probleemi selles, et eestlased ammendavad kõige pealt odavamad ja vähem ressurssi nõudvad arenguvõimalused.

6. Mis puutub reaalharidusega inimestesse, siis eestlaste konkurentsieelis seisneb olemas olevate vahendite ja võimaluste uutes kombinatsioonides. Insenere läheb ikka vaja, kuid ma ei saa aru, miks me ei võiks neid Eestisse tuua või vastavasisulist tegevust "outsource'ida" olukorras, kus nii Indiast kui Hiinast on insenere küllaga. Aitab rassistlikust immigratsioonipoliitikast, aeg on teha tõsiseid mööndusi Ida-Aasia kodanikele, eriti neile, kellel satub olema inseneriharidus. Keegi ei leia, et kõik arvuti komponendid peavad olema toodetud Eestis selleks, et arvutit saaks nimetada Eestis toodetuks. Edukas firma ei pea koosnema ainult eestlastest ja aeg oleks sellest müüdist eemalduda.

Milline võiks siis olla Eesti tegelik positsioon innovatsioonis? Slavo Radosevic on enda uurimuses A Two-Tier or Multi-Tier Europe? Assessing the Innovation Capacities of Central and East European Countries in the Enlarged EU (PDF) üritanud muuhulgas ka sellele küsimusele vastata.

Radosevic on üks tuntuimaid Ida-Euroopa innovatsiooniuurijaid ja ta on võrrelnud kõik Euroopa Liidu liikmeid (ilma Maltata) ja koostanud 25 erineva näitaja põhjal indeksi, kus Eesti kuulub samasse seltskonda riikide nagu Austria, Belgia ja Taani kuskile esimese kümne tagumises otsas. Nii Läti kui Leedu jäävad siin selgelt Eestist maha nagu ka Hispaania ja Itaalia.

Radosevici indeksist veel nii palju, et enamus selle andmetest on samuti pärit TrendChart'ist, kuid tasakaalustatud andmetega teistest allikatest.

Innovatsioon on piisavalt keeruline nähtus, et ühe uurimuse graafiku põhjal ei tasu mingeid suuremaid järeldusi ja deklaratsioone teha, mis võivad viia asjatu ja sekkuva poliitikani.

Rootsi mudel ei ole lahendus vaid petlik miraaz

Hiljuti on taas lahkamist leidnud Rootsi mudeli eripärad kahes pikemas artiklis.

Neist esimeses How the Welfare State Corrupted Sweden lahkab Per Bylund mentaliteeti, mida heaoluriik soosib ja sageli lausa eeldab. Teises artiklis, Swedish Models, selgitab Johan Norberg aga natuke täpsemalt heaoluriigist tuleneva mentaliteedi tagajärgi.

Per Bylund on põline rootslane, kes jälgib Rootsi heaoluriigi tekkimist läbi kolme erineva põlvkonna ning seda, kuidas töökate inimeste head kavatsused on aja jooksul rappa läinud, muutnud läbi riikliku poliitika inimeste suhtumist iseseisvusesse, ärisse, sotsiaalabisse ja vähendanud uute põlvkondade iseseisvust ja initsiatiivikust:

The formerly held truth that production precedes consumption is replaced by a belief in having an inviolate and natural "human right" to welfare services supplied by the state. Through the powerful labor unions, wage-earning Swedes were awarded raises every year regardless of real productivity, and in time annual raises of salaries became normality. People who didn't get a raise started considering themselves "punished" by their evil employer, and there were increasing demands for legal help in the struggle against employers. One has a "right" to a better salary next year just as the current salary must be better than last year's; so the thinking goes.
. . .
The only perceivable way of finding jobs for the young seems to be to "relieve" older people of theirs; job positions are scarce and unemployment is increasing even as demand for goods and services is going up – thanks to heavy state regulation in the marketplace. The welfare state creates problems and conflicts on many levels, forcing people to compete for shares of continuously decreasing wealth. The solution: more regulation and even less prosperity. This is what happens when need and want replaces merit and experience in both public and personal morality.
. . .
The social engineers of the welfare state obviously never considered a possible change in morality and perception — they simply wanted a system guaranteeing security for everybody; a system where the able could and should work to support themselves, but where the unable too could live dignified lives. Who would have thought the progressive reforms to secure workers' rights and prosperity for all in the early 20th century would backfire philosophically and morally?

Kuigi Bylandi artikkel on pigem isiklikust kogemusest lähtuv on ta siiski ülevaatlik ja annab hea ettekujutuse sellest, mis suunas on rootslaste mentaliteet heaoluriigi poliitikate tulemusena arenenud.

Johan Norberg pöörab enda artiklis rohkem tähelepanu Rootsi mudeli majanduslikule küljele nagu ka sellele, kui absurdne on emuleerida Rootsi mudelit:

To say that other countries should emulate the Swedish social model is about as helpful as telling an average-looking person to look like a Swedish supermodel. There are special circumstances and a certain background that limit the ability to imitate. In the case of the supermodel, it is about genetics. In the context of economical and political models, it is about the historical and cultural background.

Norberg täpsustab Rootsi mudeli eeldusi ja ka natuke ajaloolisi eripärasid, mis ei tohiks Vabalogi lugejatele üllatusena tulla. Samas jõuab Norberg üpris kiiresti sarnasele järeldusele Bylundiga, et põhimõtted ja eeldused, mis võimaldasid heaoluriigi loomist, leiavad heaoluriigi tingimustes pigem õõnestamist kui tuge.

Norberg toob välja ka Rootsi avaliku sektori teenustega kaasneva kulu Euroopa Keskpanga poolt tehtud uurimuses, mille kohaselt saab 23'st arenenud riigist kõige vähem avalike teenuseid ühe dollari eest just rootslane.

Norberg lahkab ka Rootsi majandusprobleeme ja seda just innovatsiooni silmas pidades:

On the economic side, the old Swedish system of encouraging investments in big industry worked well, as long as there was little need for innovation. Once that occurred, however, the system ran into trouble. The competitiveness of industry had to be propped up several times by depreciating the currency. Globalization and the new knowledge and service economy made it more important than ever to invest in human capital and individual creativity. High marginal tax rates on personal income, however, reduced individuals' incentives to take risks and to boost earning potential by investing in their education and skills, and made it extremely difficult to attract skilled workers from abroad.

Furthermore, the Swedish model was dependent on having a small number of large industrial companies. As these diminished in importance, or moved abroad, Sweden needed something to take their place. But the policies that benefited the biggest firms created a deficit of small- and medium-sized businesses. Those that did exist didn't grow, partly because of the risks and costs of highly burdensome employment rules that prevented the firing of workers. Indeed, the most important Swedish companies today are those that were born during the laissez faire period before the First World War; just one of the fifty biggest Swedish companies was founded after 1970. Meanwhile, services that could become new private growth sectors, like education and health care, were monopolized and financed by the government. As they grew in importance and size, a steadily growing part of the Swedish economy thus became protected from international market forces and investments that could have turned them into successful and productive enterprises.

Loomulikult ei piirdu Norbergi analüüs sellega vaid peatub ka sellistel heaoluriigi kõrvalnähtustele nagu suutmatus majanduskasvu tingimustes töökohti luua, maailma terveimate inimeste jätkuv haigestumine tööl olles ja sellest tulenevad massiivsed haigushüvitised, mis moodustavad 16% riigi eelarvest.

Norberg lõpetab enda artikli hoiatusega sellest, et Rootsi on jõutud punktini, kus mingeid olulisi muutusi riigi poliitikas ilma suurema kriisita teha on praktiliselt võimatu.

Mida sellest kõigest järeldada: eestlased ei tohi ja neil ei tasu minna rootslaste tallatud rada.

Kohstuslik tervisekontroll on surnult sündinud idee

Olen hämmastusega lugenud, kuidas viimase nädala jooksul on Alar Jõks alustanud kohustusliku tervisekontrolli propageerimist ja õigustamist. Eriti masendavaks teeb kogu loo juhtum, et kuidas seda uut sundi üritatakse õigustada:

Minu poole on pöördunud inimesed, kes leiavad, et autojuhilt turvavöö või mootorratturilt kiivri kasutamist ei tohi nõuda, kuna nad ei ohusta kedagi peale iseenda,» rääkis Jõks.

«Aga kui see inimene teeb avarii, on tema ravikulud riigi kanda, seega kui inimene ise ei taha oma tervist hoida, peab teda teatud tingimustel sundima,» selgitas ta.

Tervishoiuameti järelevalve osakonna juhataja Peeter Mardna sõnul peab riik rakendama sundi, sest kasvav alkoholi liigtarbimine, suitsetamine ja liikumisvaegus on ühed peamised tervise ja inimelude röövijad.

Selle asemel, et otsida uusi sunde ja vähendada inimeste endi vastutust, tuleks inimestele anda valik ning kõige lihtsam tee seda teha on ka pikemas perspektiivis vältimatu: ulatuslik tervisekindlustuse reform, kus loobutakse solidaarsusprintsiibist.

Praeguse hoolimatu ja sageli ükskõikse tervisesse suhtumise ajendid võib leida just solidaarsusprintsiibist, mis ei võimalda inimesel mingit tagasisidet sellest, millised on inimese eluviisid, kuidas see mõjutab tervisekindlustust ja summasid mida ravimine vajab. Kõik teavad, et nad võivad teenida miinimumpalka, kuid saavad riigilt samaväärset ravi, isegi kui nad on enda tervise ise ära rikkunud suitsetades, juues või lihtsalt diivanil televiisorit vahtides.

Haigekassa rahastamine läbi maksutulude, millest paljudel töötajatel puudub ettekujutus (kas sina tead, palju sinu tööandja sinu eest sotsiaalmaksu tasub?). "Kindlustuse" võtja on aga monopoolses seisundis riigiasutus, kes võib üritadada sulle aga juba praegu vähegi keerulise ja kallima haigus ravimise eest mitte maksta.

Kohustuslik tervisekontroll on üks nendest ideedest, mis näeb vaimukas välja paberil, kuid mille rakendamise praktiline pool tekitab probleeme, millele pole veel jõutud mõelda:

- arste on iga aasta Eestis üha vähem ja vähem, nad peaksid tegelema reaalsete probleemidega mitte kontrollima terveid inimesi vastu nende tahtmist. Mis saab nendest haigetest, kes jäetakse mõnele tervele inimesele tervisekontrolli tehes ukse taha?
- kes seab halbade tulemuste "karistuse" piirid ja mis saab nendest inimestest, kes ei mahu normide piiridesse? Kas nemad peaksid lihtsalt "karistusega" leppima, isegi kui nad jälgivad tervislike eluviise?
- korralik tervisekontroll (terviseauditi näol) võtab aega kuskil 4 tundi, mis ka kõige parema tahtmise juures on vähemalt kolmandik tööpäevast. Mis täiendavatest patsientidest saab juttu olla, kui osa inimesi jääks ukse taha?
- mis takistab arste kasutamast vältimatut paindlikust enda huvides? Summad, mida saab võtta ravimihüvituskuludest ja töötushüvitistest võivad olla suuremad kui "kingitus", mida näiteks patsient soovib soodsa vastuse eest arstile maksta.
- kui ulatuslik peab terviskontroll olema, et selle alusel saaks midagi sisulist öelda ja kust tuleb diagnostikaaparatuur perearstidele, mis oleks tõsiselt võetavaks tervisekontrolliks vajalik?

Kui tervisekontrolli soovitakse teha kohustuslikuks ja kontrolli halbu tulemusi soovitakse karistada, siis tuleb inimestele võimaldada haigekassasüsteemist lahkumist ja erakindlustust, kus inimesed teavad, mida nad enda raha eest saavad. Minu jaoks ei ole ühe ametnike ja poliitikute poolt tekitatud kitsenduste ja probleemide puntra lahendamine teise samaväärsega (kui mitte hullemaga) mingi tõsiselt võetava lahendus.

Hiiliv ja täielik riigi kontroll selle üle, kuidas me elame - õigusega täiskasvanuid neid endid puudutavate valikute eest karistada - ei tohiks olla ühegi iseseisvalt mõtleva inimese huvides. Väikeste vabaduste kadumist ei pruugi esialgu keegi märgata, kuid sundidel ja kohustustel on kalduvus koguneda repressiivseks ja piiravaks mantliks, mis lämmatab nii inimeste initsiatiivikust kui loovust.

Vähemalt ei anna Postimehe artikkel alust arvata, et kõik sarnaselt mõtlevad. Asi seegi.

On kaks võimalust jõuda lahendusteni: kehtestada sunde ja piiranguid ning võimaldada valikuid ja vastutust. Aeg oleks mõista, et leidliku ja loovat olendit nagu inimest pole mõtet sundida, isegi kui see on väidetavalt tema enda huvides.

Arengufond: hägune ja halb idee

Ma olen varem kirjutanud sellest, miks Arengufond on halb idee ja isegi pakkunud välja alternatiivi Arengufondile, kuid marginaalses blogis marginaalsel teemal kirjutades pole ma kunagi arvanud, et kirjutatu võiks midagi muuta.

Tõenäoliselt ei juhtu ka selle postituse tulemusena midagi. Elu läheb edasi, linnud laulavad ja Eesti kevad jääb ikka jahedaks. Aga siiski.

Tänasest Päevalehest võis üle pika aja lugeda, et Arengufondist saavad erinevad inimesed erinevalt aru:

Majandusminister Edgar Savisaar soovib, et 500 miljoni kroonise mahuga arengufondist saaks avalik-õiguslik asutus, nagu on näiteks ülikoolid. Tema hinnangul on reaalsetest riskiinvesteeringutest olulisem visioonide seadmise, analüüsi ja kompetentsi loomise roll.

Justiitsminister Rein Lang leiab seevastu, et fond peaks olema eraõiguslik, töötades samadel alustel riigi äriühingutega. Arengufondile millegi enama kui riskikapitali investeerija rolli andmine on Langi hinnangul sisuliselt Eesti Panga, konjunktuuriinstituudi ja rahandusministeeriumi kui majandusanalüüsiga tegelevate asutuste tegevuse dubleerimine.

Innovatsiooni uurimise ja analüüsimisega Eestis tegeleb aga lisaks veel terve meeskond PRAXIS'est. Kui Arengufond seab ise prioriteete ja loob visioone ning strateegiaid, siis jääb õhku rippuma küsimus, et miks peaks veel üks bürokraatia suutma midagi tõeliselt uudset ja teistest erinevat teha?

Miks me allutame inimeste loovust fondile, sealt tulevatele bürokraatlikele visioonidele, mille odava raha nimel hüljatakse enda projektid teiste ideede kloonimisele? Ma ei näe, et Arengufondi loojatel oleks arusaama sellest, kust tuleb innovatsioon või millised on ettevõtted, mis suudavad pakkuda midagi innovatiivset.

Ma olen viimase aasta õpingute jooksul saanud hea ülevaate enamuse OECD riikide innovatsioonipoliitikast ja üks läbivaimaid jooni neis on üks teise tegevuse kopeerimine. Keegi ei julge riskida ja kõige kindlam on teha seda, mida teised teevad. Ainult, et summad mida suudavad kulutada ameeriklased, jaapanlased või isegi rootslased on kordades suuremad kui meil. Eestile ei ole vaja veel ühte bürokraatiat, mis ei vastuta millegi eest ja mis vastutades ei julgeks midagi teha.

Arengufond on halvasti läbi mõeldud nagu praegused konfliktid näitavad ja kellelgi pole arusaama sellest, mis ta õieti olemagi peaks - lihtsalt mingi hägune innovatsioon ja rahastamine ja riski-kapital. Kõik.

Teiste inimeste rahaga on alati lahe mängida, kuid maksumaksjate rahast ettevõtluse või riski-kapitali toetamine on turumehhanisme häiriv müra, mis ei ole õigustatud olukorras, kus pääste- ja politseiamet koos tervishoiuga on sedavõrd alarahastatud.