reede, jaanuar 13, 2006

Eesti kui "mahajääja" ehk innovatsiooni ja R&D mõõtmisest

Vurle Unarnurk viitab ühele Trendchart'i uurimusele European Innovation Scoreboard 2005, mida on keeruline innovatsiooni õppides kommenteerimata jätta, sest innovatsiooni ja R&D mõõtmisega on tõsiseid probleeme.

Osad nendest probleemidest on ajaloolised, teised praktilised ja kolmandada iseärasuslikud.

Selle tõttu murravad näiteks rootslased siiani pead, miks vaatamata maailma suurimatele R&D kulutustele ei taha see väljenduda majanduskasvus. Osad rootslased (vähemalt Lundis) kutsuvad seda "Rootsi paradoksiks" - ulatuslikud R&D kulutused, kuid oodatust väiksem majanduskasv.

1. R&D tootmissektoris ehk kuhu jääb teenindussektori R&D mõõtmine

R&D hakati süstemaatilisemalt mõõtma ja tähtsustama pärast Vannevar Bush'i Science: The Endless Frontier raporti valmimist 1945. aastal - ajal kui enamus arenenud riikide majandusest moodustas tootmissektor. Umbes 1970. ndate keskel võis aga täheldada tööjõu suuremat liikumist tootmissektorist teenindus sektorisse ja see trend on jätkunud tänaseni.

Kahjuks on teenindussektoris innovatsiooni ja arendustegevust sageli keeruline kui mõõta. Akadeemilised uurimused keskenduvad järjekindlalt tootmissektorile, sest on mida mõõta (inimesed, raha, aeg, mis kulus toote väljatöötamisele) ja muutused on sageli selgelt eristatavad (uus toode või protsess kas tuli või ei tulnud). Nii kerkis mõned kuud tagasi Lundis "Rootsi paradoksi" käsitleva uurimustöö (PDF) esimesel tutvustamisel esile küsimus, et miks ei leia töös kajastamist teenindussektor. Vastus oli ootuspärane - pole andmeid, sest neid kas pole või on keeruline koguda.

Praeguseks on 65-75% arenenud riikide tööealisest elanikkonnast hõivatud just teenindussektoris ja seega omab innovatsioon teenindussektoris tootlikkuse suurendamise ja seeläbi majanduskasvu seisukohalt märksa suuremat tähtsust kui kunagi varem.

Uurimuste metodoloogiat kohandatakse, kuid erinevates riikides erineva kiirusega. See on ka üks põhjus, miks võrdlused lähitulevikus jäävad jätkuvalt üpris tootmissektori keskseks.

2. High-tech ei ole innovatsiooni A&O

Rain Rannu juba Vurle kommentaarides mainis, et R&D kajastamisel on problemaatiline liigne high-tech tootmissektori rõhutamine. High-tech R&D kulutusi võib ju võreld, kuid suhteline eelis võib väikeriikidel peituda hoopis kuskil mujal.

Nii ei suuda väike Eesti kunagi tootmissektori keskse (eriti high-tech) R&D kohalt näidata "häid" tulemusi. Eestil puuduvad selleks vajalikud finants- ja inimressursid. Lisaks peitub Eesti suhteline eelis just valdkondades, mis ei oma suuremat kaalu Innocation Scoreboard taolistes uuringutes.

Innovatsioon Eestis väljendub minu arvates peamiselt olemas olevate tehnoloogiate uutes kombinatsioonides, organisatsioonilistes muudatustes ja nende kahe kombinatsioonis.

3. Kuidas ettevõtete suurused mõjutavad tulemusi

Ettevõtete R&D kulutused korreleeruvad märkimisväärselt nende suurusega. Mida rohkem suuri ettevõtteid, seda suuremad on riigi erasektori kulutused R&D'le. Näiteks Rootsi firmade R&D kulutustest moodustavad ainuüksi Ericssoni arenduskulutused ligi 30%. Ettevõtte suurusest tingitud raamatupidamislike eripärade tõttu kajastavad suurfirmad R&D kulutusi märksa selgemalt.

Huvi võib pakkuda ka Charles Edquist poolt 1990.ndate keskel läbi viidud Rootsi ja Taani innovatsiooni ja arendustegevuse võrdlev analüüs, mis näitas, et vaatamata Rootsi firmade suurematele R&D kulutustele oli Taani majanduskasv kõrgem ja uusi tooteid samuti rohkem. Lähemal uurimisel selgus, et Taanis domineerivad peamiselt väiksemad ettevõtted, mis jätavad paljud arendustegevuse kulutsed kajastamata. Innovatsioon ja arendustegevus leidis aset, lihtsalt seda oli (on!) keeruline statistikast välja lugeda, kui firmad seda eraldi välja ei too või ei teadvusta.

Minu arvates on meil põhjust arvata, et Eesti R&D kulutustes võib näha sarnast olukorda Taanile - peamiselt väikeettevõtted, mis tegelevad R&D-ga põhitegevuse kõrvalt, seda eriti ületähtsustamata.

4. Innovatsiooni mõõtmisest väikeriigis

Kui rääkida innovatsioonist väikeriikides nagu Eesti oleks tegelikult vaja läbi viia intervjuusid, kus saab rääkida sellest, mis tegelikult toimub. Küsimustikule vastamine või statistika uurimine tähendab teatud eelarvamusi ja arusaamu, mille varjus ei pruugi inimesed mõista, et see, millega nad tegelevad on arendustegevus või innovatsioon. Probleemiks on sellise ettevõtmise mahukus ja maksumus. Mida kvalitatiivsem töö, seda suuremad kulud, seega on täiuslikuma (realistlikuma?) pildi saamisel praktilised probleemid.

Näiteks midagi nii lihtsat nagu arvutite järkjärguline integreerimine igapäevasesse äritegevusse võib olla ettevõtja jaoks iseenesest mõistetav ja vältimatu samm. Selle tulemusena võib aga muutuda äritegevuse olemus ja mudel. Isegi ettevõtte juht ei pruugi tajuda, et tegu on millegi innovaatilisega.

Teise näitena võiks esile tuua organisatsioonilist innovatsioon, mida paljud ei pruugi üldse ära tunda. Taas, protsess võib olla aeglane ja selles osalejatele sedavõrd enesest mõistetav, et seda ei suudeta tajuda kui innovatsiooni - eriti kui midagi taolist kuskil eksisteerib.

Lõpetuseks

Eestlastel pole tegelikult midagi häbeneda. Seni kuni meil jätkub ettevõtlusest huvitatud inimesi ja majanduskeskkond on võimalikult vaba toimub ka innovatsioon. See ei pruugi nii glamuurne olla, kui mingi statistilise edetabeli esikoha jaoks vajalik, kuid ega innovatsioon ei ole eesmärk omaette.