teisipäev, juuni 27, 2006

"surgu nõrgad, et edeneks majandus!" - auch!!!

Punane Hanrahan kirjutab:
Analoogilisele artiklile (kus oli juttu küll katoliiklusest ja protestantismist, maausust mitte) viitas mitte nii väga ammu ka Jüri Saar, aga see artikkel kajastas sedasama vaimu, mis Jüri Saar isegi, nimelt "kes elada ei jaksa, surgu ära ning kes surijat aitab, on ühiskonna pidur". See küüniline "surgu nõrgad, et edeneks majandus!" mõtteviis on mulle vastik, aga ma saan sellest aru - saan vähemalt aru, millest jutt käib ja millele see ehitatud on.
Kas tegu on:
a) pealiskaudsusest tuleneva lohakusega?
b) pahatahtliku laimuga?
c) harukordselt täpse kirjeldusega "minu vaimust"?
d) midagi muud
Kõigi kommentaarid on teretulnud, eriti viidetega minu "surgu nõrgad, et majandus edeneks" mõtteviisile, sest praegu ei näe ma mingeid näiteid, viiteid, ega argumente - ainult dogmaatilist deklaratsioon.

Huvitav, kas Arni peab ajakirjaniku ametit sarnaselt või leiavad sellist hukka mõistu ainult tema vaateid mitte jagavad blogijad?

11 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

Mina saan natuke aru küll, mille pärast sind niimoodi häbitult sõimati.

Päevad läbi jahud siin majandusvabadusest, vabast turumajandusest, sellest et riik ei piiraks ettevõtlusvabadust jms. S.t. kõik vabadus, millest sa siin räägid, paistab piirduvat majandusega.

Teiseks vastandad ennast sotsialistide, marksistide, vasakpoolsete ja muude sellistega, mistõttu nemad otse loomulikult peavad täiesti asjakohaseks vastanduda sinuga.

Esimesest punktist - majanduse ülerõhutamisest - ei tulene päris iseenesest, et "nõrgad surgu, et edeneks majandus" nagu punane Hanrahan näib arvavat, vaid ainult see, et sa toetad kapitalismi.

Kapitalismi toetajad aga on vasakpoolsetele üsna vastumeelsed tegelased, sest vasakpoolsed ei seosta kapitalismi sugugi vabadusega, vaid hoopis vabaduse puudumisega.

Nimelt on olemas muidki vabadusi peale majandusvabaduse. On olemas inimõigused, koosoleku- ja sõnavabadus, streigiõigus ehk -vabadus, ühingute moodustamise ja valimisvabadus.

Kas sul hakkab tasapisi pilt kujunema, millistest vabadustest on jutt ja kelle jaoks need vabadused kehtiksid? Jutt on palju suuremast poliitilisest ja majanduslikust vabadusest tavakodanike jaoks kui praegu kehtib. Poliitilisi erakondi, majandus- jm ühistegevusseltse oleks sadades kordades rohkem kui praegu. Inimesed saaksid oma kandidatuuri neisse üles seada ilma et selle eest maksu küsitaks ja esindajaid võiks otsustus- või tegevusvigade pärast kohe ametist maha võtta.

Valimisi toimuks nii sageli kui kodanikud vajalikuks peavad, ilma range valimisseaduse ja häälte ümber- ja ärajaotamisreegliteta. Nii äri-, haldus- kui ka muid ühistegevusseltse tekiks ja kaoks pidevalt vastavalt inimeste vajadustele ja huvidele ja neis otsustataks ainult neid asju, mida inimesed tahavad. Kui ei, vahetub juhtkond kiiresti välja.

Nii mõnigi mainitud vabadustest kehtib tänapäeval ainult teatud piirini ja vasakpoolsete meelest on seda piiri vaja edasise vabadusvõitluse käigus avardada või hoopis kaotada.

Et lahendada oma tüli punase Hanrahaniga, oleks sul esialgu vaja selgelt öelda, kas sa toetad seda vabast turumajandusest palju laiemat vabadust, nagu ma kirjeldasin, või mitte.

Siis edasi jääb veel teine teema - vahendite ümberjaotamine, mida ma ei viitsi käsitleda, sest las Hanrahan räägib ise ka midagi.

Ja muide, kui sind peaks huvitama, ma pole kaugeltki tema poolt. Sinu poolt ka mitte.

27. juuni 2006 19:47  
Blogger Roland said...

Kui otsedemokraatia osa välja jätta, siis olen anonüümiga suht sama meelt.
Kirjutad kuidas suur maksukoormus "tugevaid" rõhub, akki kirjeldaksid kas, kes ja kuidas võiks "nõrku" suremast hoida?
Paratamatult satub ju pidevalt inimesi neist mitteolenevatel põhjustel (ootamatud pikaajalised tervisehädad, loodusõnnetused, hoolimatud vanemad, misiganes) olukordadesse, millest nad omal jõul välja ei tule.

27. juuni 2006 21:04  
Blogger Jüri Saar said...

Huvitav kommentaar. Tänud. Selgitaks natuke siiski seda, mida ja miks.

"Nimelt on olemas muidki vabadusi peale majandusvabaduse. On olemas inimõigused, koosoleku- ja sõnavabadus, streigiõigus ehk -vabadus, ühingute moodustamise ja valimisvabadus."

Ma asetan rõhku majandusvabadustele sellepärast, et majandusvabadusi on märksa kergem kõrvale lükata või kuidagi vähem väärtuslikuks pidada ja enamasti on majandusvabadused esimesed, millest inimesed ilma jäävad.

Sõnavabadusest on seoses Delfi-eelnõuga ja taanlaste karikatuuridega Vabalogis juttu juba olnud, kuid minu arvates käib ka reklaam sõnavabaduse alla, olgu ta kui prvokatiivne tahes. Kuna tegu on aga reklaamiga, mis seotud majandusliku tegevusega, siis järsku osade inimeste jaoks, kes hetk tagasi sõnavabadus propageerisid, enam nagu ei olekski tegu sõnavabadusega.

Vabadust ühingute moodustamist piirata on samuti alustatud pigem majandusühingutest, kus ühingu vara on riigi poolt konfiskeeritud (NL) või teatud entilise taustaga inimestel on keelatud äriühingutes osaleda (juudid läbi ajaloo). Ametiühingute loomiseks peab olema täielik vabadus, kuid sellega ei tohi kaasneda teiste (antud juhul ettevõtja) vabaduste piiramine näiteks streikijate vallandamise keelu näol. Paljud inimesed kipuvad unustama, et edukad majandussuhted põhinevad vabatahtlikusele mitte aga sunnile - nägema ainult ühe mitte aga teise poole argumente.

"Nii mõnigi mainitud vabadustest kehtib tänapäeval ainult teatud piirini ja vasakpoolsete meelest on seda piiri vaja edasise vabadusvõitluse käigus avardada või hoopis kaotada."

Oleksin sulle tänulik, kui tooksid ka mõne konkreetse näite, millest saaks asja edasi arutada, sest minul ei tule esimese hooga ühtegi taolist juhtu meelde. Ma arvan, et rääkida vasakpoolsusest või parempoolsusest ilma konkreetsete näideteta teeb sisulise arutelu keerulisemaks.

"Et lahendada oma tüli punase Hanrahaniga, oleks sul esialgu vaja selgelt öelda, kas sa toetad seda vabast turumajandusest palju laiemat vabadust, nagu ma kirjeldasin, või mitte."

Ma ei näe, et siin oleks tegu mingi tüliga. Vaba turumajandus eelduseks on aga kõik need eelnevad vabadused, mida sa mainisid ja sellepärast ei pea ma vajalikuks seda eraldi välja tuua.

Roland: kus on Vabalogis juttu olnud sellest, et suur maksukoormus "tugevaid" rõhub? Äkki ajad segi sellega, et suur maksukoormus rõhub pigem nõrgemaid/madalama sissetulekuga, millest on Vabalogis juttu olnud?

Nõrku peaks ikka aitama, kuid miks ei võiks see toimida vabatahtlikuse alusel? Selle asemel, et sa maksad maksude näol mingi konkreetse summa ja loodad sellele, et "riik" tegeleb nõrgematega valid välja mõned heategevusorganisatsioonid, kelle tegevusest ja raha kasutamisest sa huvitud ja keda sa saad ka kontrollida, et see raha sinna jõuab. Ma väidan, et detsentraliseeritud abisüsteem oleks märksa tõhusam ja jõuaks märksa kindlamalt nendeni, kes seda vajavad kui riiklik. Ehk selle sama summa eest, mis sa maksudena maksad võiksid hoopis abivajajaid otse toetada. Ainuüksi kokkuhoiud bürokraatia pealt peaksid olema arvestatavad.

27. juuni 2006 21:51  
Anonymous Anonüümne said...

Täna räägiks sellest lõigust, mis algab "Vabadust ühingute moodustamist piirata on samuti alustatud pigem majandusühingutest,..."

Nii mulle kui ka vasakpoolsetele (ma ei taha ennast vasakpoolseks pidada, sest vasakpoolsusega seostatakse liiga palju selliseid asju, mis minuga mingil juhul ei seostu) tundub majandusvabaduse piiramise suhtes natuke teistmoodi.

Ilmselgelt on piiratud KÕIKI vabadusi, majandusvabadusest rääkimata. Majandusvabaduse piiramine ei piirdu ainult sellega, et ajuti on juutidel teatud tegevus keelatud, vaid hoopis palju laiemalt. Minu arvates on kapitalismis selline süsteemne nihe: mida väiksemõõdulisem majandustegevus ettevõttel on, seda raskem on toime tulla - mitte ainult kasumi ja tulude-kulude mõttes, vaid ka tootmisvahendite hankimise-pidamise, turunishi leidmise-hoidmise (=konkurentsi) jms mõttes - päris üldühiskondlikult raske. Seevastu mida suuremamõõdulisem majandustegevus, seda kindlamini öeldakse, et "ettevõttel on potentsiaali".

See ebavõrdne suhe ei tulene mitte ametiühingutest. Võta ette mis tahes riik ja vaata kui suur osa töörahvast ametiühingutesse kuulub - alati alla poole. Seevastu KOGU töörahvas on ettevõtetes tööl, väiksem osa riigiametites. S.t. ettevõtted on ametiühingutest alati palju tugevamad ja kui ametiühingud ajuti paistavad ettevõtlust segavat (uudistes umbes nii väljendutakse jah) siis teevad ettevõtted või riik alati ametiühingutele ära (see tuleb ka uudistest üheselt välja).

Vaba (eriti väiksemõõdulist) ettevõtlust segab hoopis tõsisem asi, mida käsitlesin juba eelmises kommentaaris, aga väga varjatud kujul. Nimelt on ettevõtete seadustatud struktuur vastuvõetamatu. Mida suurem ettevõte, seda kindlamini on ta üles ehitatud nii:
1) aktsionärid ehk osanikud, kes "omavad", s.t. istuvad ja ootavad kasumit ning tulevad aeg-ajalt kokku, et otsustada, kas selle aasta kasum neile meeldib või mitte
2) juhtkond, kes on kõrgepalgaline ja tegutseb otse loomulikult eelkõige omaenda kõrgete palkade nimel ja natuke vähem ettevõtte kasumi nimel; millegi muu nimel nad ei tegutse, kuigi võivad mõnikord üritada sellist muljet jätta, umbes nagu poliitikudki
3) töötajad - alati ülekaalukalt kõige arvukam ja väiksepalgalisem, aga ilma igasuguse reeglistatud otsustusõiguseta, kui nad juhtumisi ametiühinguga koostööd ei tee, aga nagu tead, on see harv juhtum, ja kui juhtubki teotahteline ametiühing olema, saab ta üldjuhul kohtus kotti, mis on ka hästi teada.

See tähendab, et lõviosa ettevõttest (=ettevõttesse kuuluvatest inimestest, mitte rahamassist!) on allasurutud, otsustusõiguseta lambakari. Et see nii on, ei tulene mitte ametiühingutest, vaid seadustest, mis on vormitud nii, et kaitstud on just nimelt raha põhimass, mitte inimeste põhimass.

Kui ettevõtetes viisakalt demokraatia põhimõtteid arvestama hakatakse, saab palju suurem hulk inimesi ennast ettevõtjaks pidama hakata ja tunda, et peab ettevõtte käekäigu pärast hoolt kandma, mitte ettevõtte vastu oma palganumbri nimel võitlema. Mitmed ettevõtted on ju majanduslikult ja ühiskondlikult vähemalt sama mõjukad kui riigiorganid, erakonnad ja salaseltsid ja seda enam peaks neis asju ajama avatud üleüldiste hääletamistega, ilma ärisaladuste ja kohalenimetamisteta ja tingimata ilma selleta, et üks killuke tegelasi "omab" kõike. Kui sellega korda saab, siis võib varsti öelda, et ettevõtlus areneb päriselt...

Eelnev jutt ei tähenda, et ma väga ametiühinguid toetaks. Nendegi ülesehitus on üsna jäigalt hierarhiline, umbes nagu poliitilistel erakondadel, ja realiikme hääl kaob neis kergesti ära - s.t. nad on suuresti kasutud ja ei esinda õigesti kapitalismivastast jõudu.

Ja sellega, mida sa nõrkade aitamisest räägid ("vabatahtlikkuse alusel") olen mõnes mõttes nõus, aga kahjuks praeguses maailmas on tulemuslikum kiskuda toetusi suurfirmade kasumitest ja riigi rahakotist, sest need on tõesti põhjatud ja vabatahtlikult nähtavasti sealt eriti palju ei tule.

Ja siiralt loodan, et Hanrahan ütleb ka siin midagi - äkki vabandabki ennast välja :)

28. juuni 2006 11:15  
Blogger Jüri Saar said...

Taas üks huvitav kommentaar, mis väärib osaliselt selgitust, osaliselt vastust. Jutt on pikem ja selle tõttu võib kannatada ka kvaliteet. Minu kirjutatu algab kolme tärniga (***)

"Minu arvates on kapitalismis selline süsteemne nihe: mida väiksemõõdulisem majandustegevus ettevõttel on, seda raskem on toime tulla - mitte ainult kasumi ja tulude-kulude mõttes, vaid ka tootmisvahendite hankimise-pidamise, turunishi leidmise-hoidmise (=konkurentsi) jms mõttes - päris üldühiskondlikult raske. Seevastu mida suuremamõõdulisem majandustegevus, seda kindlamini öeldakse, et "ettevõttel on potentsiaali"."

***Kapitalism ja vaba turumajandus on terminid, mis ei taha eriti kattuda ja kapitalismiga kaasneb teatud marksistlik "pagaz". Sealt jõuamegi suurettevõteteni ja sinu poolt käsitletud probleemideni suuruse kohta.

Ma ei saa sellega nõustuda, et mida suurem, seda kidlam/kergem ja mida väikse, seda raskem. Üks peamiseid põhjuseid, miks ma olen vaba turumajanduse ja võimalikult väikese riigiaparaadi poolt olen ongi suurettevõtted, mis võivad hakata tegelema äritegevuse asemel hoopis poliitilise renditaotlusega (vt. ka Gordon Tullocki ja James Buchanani kirjutis), kus poliitikutelt ostetakse teeneid (otse ja kaudselt) ning reaalsest konkurentsis saab hale nali. Enamus suure ettevõtteid on sedavõrd suureks kasvanud paljuski tänu poliitilisele soosingule, kus hakkavad välja kooruma erandid, protektsionism ja isegi monopolid.

Eestiski võib näha, kuidas suurettevõtted mõjutavad poliitikat samas proovides reaalse konkurentsi survet enda tegevusele leevendada. Ma tean mitmeid juhtumeid, kus näites Eesti Energia üritab enda klientidest lihtsalt üle rullida. Vahetaks teenusepakkujat, kuid pole võimalik. Tänases Äripäevas oli aga juttu sellest, kuidas riigihankeid rätsepatööna just teatud firmadele tehakse. Vaba turumajanduse tingimustes oleks selliste erandite tegemine äärmiselt piiratud. Miks taotlevad aga suurfirmad eristaatust tuleneb paljuski väike ettevõtjatest.

Enamus radikaalsemast innovatsioonist on alguse saanud kui mitte ühest inimesest, siis väikefirmadest. Kui barjäärid turule sisenemiseks on võimalikult väiksed või olematud, siis on ka väikefirmade tegevus lihtsam ja nad võivad enda radikaalsemate lahendustega otse suurfirmadega konkureerida. Väikefirmad kohanevad ka muutustega kiiremini ja suudavad realiseerida võimalusi, millest suurfirmad ei pruugi teadlikudki olla. Midagi tõeliselt uudset tuleb pigem väike- kui suurfirmast.

Maksukoormus seab samuti omad piirid väikeettevõtlusele, mis on märksa tundlikum suurematele maksumääradele ja kus ühe täiendava inimese sotsiaalmaksu maksmine võib tähendada vahet kasumlikuse ja kahjumlikuse vahel. Rootsi puuduliku ettevõtlus probleemide põhjuseid tasub just maksusüsteemist ning liigsest regulatsioonist otsida.

Kuid ka Eestis mängivad mitmed EL'i regulatsioonid (sealjuures REACH, millest on Vabalogis korduvalt juttu olnud) üha suuremat rolli. Enamus regulatsioonist on üpris tehniline ja sageli puudub väikefirmades nende rakendamiseks vajalik kompetents. Kompetentsi sisse ostmine on aga kallis ja sageli väljaspoolt väikefirmade võimalusi, samas kui suurfirma saab pakkuda eksperdile täiskohaga tööd. Mida reguleeritum ja keerulisem on ettevõtlusega seotud tegevus, seda vähem inimesi alustab ettevõtlusega, eriti kui neil puudub vastavasisuline haridus/koolitus.

Ei tasu unustada ka mastaabiefekti positiivset mõju, mis võimaldab osasid tegevusi suurfirmades odavamalt teha ja seeläbi meile ka odavamalt müüa. Tõenäoliselt oleks maksaks keksmine auto hulga rohkem kui tootjateks oleks väikefirmad enda väikeste kogustega. Suured kogused erinevaid vidinaid loovad aga võimalusi väikefirmadele, mis võivad seeläbi spetsialiseeruda ja suurfirmadel on neid soodsma sellisel juhul nende tootmine endal lõpetada ja neid hoopis sisse osta. Ronald Coase on uurinud üpris ulatuslikult firmade suuruse küsimust (Coase'i "Firma, Turg ja Õigus" on ka Hardo Pajula tõlkes saadaval). Firmad hakkasid paisuma 20. sajandi alguses ja seda peamiselt sellepärast, et mitmete põhitegevuseks vajalike tootmisvahendite tootmine oli firma sees odavam kui turult teistelt firmadelt hankides, sest tehingukulud olid enamus firmade jaoks liiga kõrged firma välisteks hangeteks.

Just tehingukulude tõttu on ka Internet ülimalt tähtis väikefirmade ja ettevõtjate nagu ka suurfirmade jaoks. Internet on võimaldanud tehingukulusid oluliselt vähenda, mille tulemusen on avanenud uued võimalused. Suurfirmad tegelevad põhitegevusega ja lasevad spetsialistidel tagada endale tugiteenuseid, väikefirmadel konkureerida nii toote kvaliteedi kui hinnaga.

Lõpetuseks, ei tasu unustada ka Adam Smith'i ühte tabavaimat täheldust, et tööjaotus on piiratud turu suurusega. Ehk mida suletum majandus, seda piiratum turg sinu tootele ja teenusele. Globaliseerumise üks positiivsemaid mõjusid ongi turu suurenemine, mis võimaldab üha rohkem tegeleda nishides ja seda päris edukalt - leida tulusaid tegevusi ning võimalusi.


"Vaba (eriti väiksemõõdulist) ettevõtlust segab hoopis tõsisem asi, mida käsitlesin juba eelmises kommentaaris, aga väga varjatud kujul. Nimelt on ettevõtete seadustatud struktuur vastuvõetamatu. Mida suurem ettevõte, seda kindlamini on ta üles ehitatud nii: 
1) aktsionärid ehk osanikud, kes "omavad", s.t. istuvad ja ootavad kasumit ning tulevad aeg-ajalt kokku, et otsustada, kas selle aasta kasum neile meeldib või mitte
2) juhtkond, kes on kõrgepalgaline ja tegutseb otse loomulikult eelkõige omaenda kõrgete palkade nimel ja natuke vähem ettevõtte kasumi nimel; millegi muu nimel nad ei tegutse, kuigi võivad mõnikord üritada sellist muljet jätta, umbes nagu poliitikudki
3) töötajad - alati ülekaalukalt kõige arvukam ja väiksepalgalisem, aga ilma igasuguse reeglistatud otsustusõiguseta, kui nad juhtumisi ametiühinguga koostööd ei tee, aga nagu tead, on see harv juhtum, ja kui juhtubki teotahteline ametiühing olema, saab ta üldjuhul kohtus kotti, mis on ka hästi teada."

*** 1. Enamus omanike on selle kapitali, mis on firma põhivara soetamiseks kokku aetud, hankinud suure tööga. Nende tegevus on juhtkonna seire ja sageli on omanikud ka ise firmas kõrgel kohal, kus teeb reaalset tööd. Enamus inimesi ei sünni miljonääridena vaid on alustanud tagasihoidlikult riskides nii enda kui teiste varadega. Selle asemele, et enda raha hoida võlakirjades või lihtsalt intressikogumas on nad riskinud ettevõtlusega, kus loovad lisandväärtus ja töökohti.
2. Jah, juhtkond peabki tegutsema enda kõrgete palkad nimel, mida määravad omanikud. Kõrget palka makstakse aga heade tulemuste eest, mida pole aga autoritaarselt või diktaatorilikult töötajaid terroriseerides võimalik saavutada. Võimekamad inimesed lahkuvad sellisel juhul, sest nende jaoks on töökeskkond vastuvõetamtu ning siirduvad näiteks konkurendi juurde. Firma, mis ei hooli enda töötajatest ei saa konkurentsi tingimustes ka kaua tulus olla. Mida atraktiivsem töökeskkond, seda atraktiivsem on ta töötajatele - eriti kõrgepalgalistele spetsialistelde, enda ala tippudele. Mida kvaliteetsem on sinu personal, seda suurem on sinu konkurentsieelis nagu ka võimalus suuremale kasumile. Juhtkonna huvides on luua võtmetöötajatele tingimused, mis ahvatleks neid andma endast parima, mis tähendab ka otsustusprotssi kaasamist.
3. Aga kas lihttöölisel peabki niiväga otsustusõigust olema? Millised on tema ajendid - kas enda või ettevõtte tulu maksimeerimine? Kuidas reageerib töötaja tehnoloogiale, mis teeb ta töötuks? Kuidas suhtub tootmistegevuse viimisesse Eesti asemel Hiinasse? Mida madalama hariduse ja konkurentsivõimega töötaja, seda tõenäolisem, et ta on kõige vastu, mis võib talt töökoha võtta. Kui selliseid töötajaid on palju, siis jõuame olukorda, kus protsessi innovatsioon on praktiliselt võimatu nagu ka globaalsete võimaluste kasutamine. Kui konkurendid ei ole sarnaselt piiratud, siis tema viib enda tootmise Hiinasse ja võtab kasutusele uut tehnoloogiat - ta suudab pakkuda odavamat ja paremat teenust. Samas sinu käive ja kasum langevad ning ongi pankrott käes.

Ei tasu ka unustada seda, et töötaja saab palka. See on tema hüvitis tehtud töö eest. Vastupidiselt omanikule ei riski ta pankroti korral enda varaga ega sõltu sellest, kas ettevõte oli sellel kuul kasumis või kahjumis. Ta peab palka saama. Igal töötajal on õigus otsustada, kas talle sobivad töö tingimused või mitte, kuid tal ei ole mingit õigust otsustada ettevõttes, kus ta ei vastuta mitte kui millegi eest. Ta ei tee sissemakset ega loobu palgast. Kui ta tahab aga otsustada on tal alati võimalus alustada enda ettevõttega ja organiseerida see hoopis täisühingu või usaldusühinguna.


"See tähendab, et lõviosa ettevõttest (=ettevõttesse kuuluvatest inimestest, mitte rahamassist!) on allasurutud, otsustusõiguseta lambakari. Et see nii on, ei tulene mitte ametiühingutest, vaid seadustest, mis on vormitud nii, et kaitstud on just nimelt raha põhimass, mitte inimeste põhimass."

***Marx propageeris Kapitalis sisuliselt seda sama vaatepunkti, ainult et otsustamise asemel oli rõhuasetus töölise palgal, et kui tema teeb tööd - loob lisandväärtust - siis peaks enamus müügikasumist samuti töötajale tulema. Ainult, et Marx ei arvestanud sellega, et enamus inimesi on suht riske vältivad ning eelistavad kindlat sissetulekut praegu ebakindlale ja potentsiaalselt isegi väiksemale palgale kunagi tulevikus. Lisaks sellele pole töötajal tehases ilma kapitalita, millega on soetatud põhivara, midagi teha. Soovitan lugeda "labor theory of value" kriitikat või lihtsalt vastavat Wikipedia artiklit.


"Kui ettevõtetes viisakalt demokraatia põhimõtteid arvestama hakatakse, saab palju suurem hulk inimesi ennast ettevõtjaks pidama hakata ja tunda, et peab ettevõtte käekäigu pärast hoolt kandma, mitte ettevõtte vastu oma palganumbri nimel võitlema."

*** Mida edukam ettevõtte seda rohkem panustab ta enda töötajatele ja nende heaolule. Kui sa kohtled enda töötajaid nagu lambakarja, siis jooksevad nagu lambakari laiali, kui neil on selleks võimalust. Need võimalused saab aga luua võimalikult paindliku tööturuga ja võimalikult vaba konkurentsi tingimustes, kus ettevõtlusega tegelemise barjäärid on minimaalsed ka vähem haritud inimestele. Ettevõte, mis suudab enda inimpotentsiaalist võimalikult palju välja just loovuse ja teotahtelisuse näol on alati edukas ettevõte.


"Ja sellega, mida sa nõrkade aitamisest räägid ("vabatahtlikkuse alusel") olen mõnes mõttes nõus, aga kahjuks praeguses maailmas on tulemuslikum kiskuda toetusi suurfirmade kasumitest ja riigi rahakotist, sest need on tõesti põhjatud ja vabatahtlikult nähtavasti sealt eriti palju ei tule."

*** Riigi raha on raha, mis on sinult ja minult ära võetud. Ma parema meelega jagaks seda ise, kui laseks bürokraatidel enda suva järgi jagada. Kui inimesed ei taha annetada, saab neile seada ajendeid näiteks maksusoodustuste näol. Suurfirmad on aga üha mobiilsemad ja liigutavad enda finantse üha rohkem ja rohkem sinna, kus neilt ei koorita kuus nahka "sotsiaalse võrduse" (mis iganes see ka ei oleks) nimel. Muide, just see suurfirmade kasumi ahne maksustamine on üks põhjuseid, miks riigiaparaat ja poliitikud on enne kõike huvitatud suurfiramdest. Rootsi on sellest ideaalne näide, mis siis juhtub kui soositakse suurfirmasid ja ignoreeritakse väike ettevõtlust.


"Ja siiralt loodan, et Hanrahan ütleb ka siin midagi - äkki vabandabki ennast välja :)"

See ei ole talle kombeks, ta lihtsalt ignoreerib kogu teemat ja eks tal ole selleks alati õigus, kuid eks iga lugeja teeb sellest omad järeldused.

28. juuni 2006 20:47  
Anonymous Anonüümne said...

Sinu viimasest kommentaarist koorubki lõpuks välja see, mida ma kartsin - saad kapitalismi probleemist mingil määral aru küll, aga lahendus on sul täiesti vale. Sinu arvates on lahenduseks rohkem konkurentsi ja turumajandust, vähem riiki. Tegelikult, nagu ka sinu oma jutust välja tuleb, on riik ja ettevõtluse vägevam osa lahutamatud, s.t. neid tuleks võtta sama mõõdupuuga, nende jaoks peaksid kehtima samad põhimõtted ja reeglid.

Riigi ja suurettevõtluse kuri käsi avaldub lihtinimeste turjal ühtemoodi - ja nad tegutsevad enamasti käsikäes. Peamine vahe riigi ja suurettevõtluse vahel on vormiline - riigi üksustes käib kohtade ümberjagamine nii, et rahvas mingil määral sellest osa võtab ja saab olukorda jälgida, aga ettevõtetes on selles suhtes väga nadisti - ei osale seal tippkohtade jagamisel ei selle paikkonna elanikud, kus firma asub, ega ka mitte firma töötajad, kellel ometi võiks ju asjaga asja olla.

Nii et kui sinu lahendus on vähem riiki, siis sellega põlgad sa veelgi otsustavamalt ära inimeste põhimassi ja kaitsed raha põhimassi. Minu arvates tuleks hoopis ettevõtlus praegusel kujul ära kaotada ja tekkinud tühik kodanikutegevusega täita. Nagu sa ise ütlesid - innovatsioon tuleb väikeettevõtetelt, kui mitte lausa üksikinimestelt. Suurettevõtlust pole järelikult vaja. Ja riik võiks olla päriselt ka demokraatlik ja rahva võim, mitte ainult sõnades.

Toon kõige teravama konkreetse näite sinu jutust: "Aga kas lihttöölisel peabki niiväga otsustusõigust olema? Millised on tema ajendid - kas enda või ettevõtte tulu maksimeerimine? Kuidas reageerib töötaja tehnoloogiale, mis teeb ta töötuks? Kuidas suhtub tootmistegevuse viimisesse Eesti asemel Hiinasse? Mida madalama hariduse ja konkurentsivõimega töötaja, seda tõenäolisem, et ta on kõige vastu, mis võib talt töökoha võtta."

See on täiesti loomulik, et inimene on KÕIGE vastu, mis temalt elatise ära võtab - selles suhtes on lihttööline ja tippjuht väga sarnased. Ei ole nii, et ainult lihttöölised vastustavad innovatsiooni, muudatusi ja ümberkorraldusi, kui see neil tööpõldu kitsendab või töökoha hoopis ära võtab - tippjuhid täpselt samamoodi. Aga miks peab tippjuhil olema õigus igasuguste vahenditega oma äraolemist parandada - isegi nii, et lihttöölised seeläbi töö kaotavad ja oma elatisest ilma jäävad?! Ühelgi inimesel ei tohiks teise üle sellist võimu olla. Sellist ebaõiglust ei kannataks sa ise ka välja, kui see sul päriselus lõpuks ette tuleb.

Kui sa oled sarnaseid mõttekäike varemgi arendanud, siis ma ei imesta punase Hanrahani hinnangu üle. Mina karjuvat ebaõiglust ei õigustaks.

29. juuni 2006 10:17  
Blogger Jüri Saar said...

"Sinu arvates on lahenduseks rohkem konkurentsi ja turumajandust, vähem riiki."

*** Just.

"Tegelikult, nagu ka sinu oma jutust välja tuleb, on riik ja ettevõtluse vägevam osa lahutamatud, s.t. neid tuleks võtta sama mõõdupuuga, nende jaoks peaksid kehtima samad põhimõtted ja reeglid."

*** Riigi ja ettevõtte jaoks ei pea kehtima samad reeglid kuna ettevõtte on täiesti vabatahtlik ja ettevõte ei saa kasutada enda tegevuses sundi. Sul on võimalus ettevõttesse tööle mitte mina, valida hoopis konkurent või alustda konkureerivat äri. Riigiga kaasneb aga vältimatult ka sund, kus sinu jaoks vastuvõetamatute reeglite eest pole kuhugi minna. Sul ei ole samas piirkonnas alternatiivi, konkurenti ega võimalust sarnase tegevusega ise alustada. Riik saab kasutada vägivalda enda reeglite kehtestamisel samas kui ettevõtte saab ainult veenda ja motiveerida, pakkuda ajendeid - kedagi ei saa sundida tegema midagi talle vastumeelset, sest alati on võimalus keelduda sundi kartmata. Kui keeldud töötamast, siis sind vallandatakse. Keeldud maksude maksmisest ja sult võetakse vabadus.


"Riigi ja suurettevõtluse kuri käsi avaldub lihtinimeste turjal ühtemoodi - ja nad tegutsevad enamasti käsikäes."

*** Ma tean, et see kõlab natuke tüütavalt, kuid ilma näiteta on siit raske edasi minna. Kui see arusaam on reaalsest maailmast, siis ei tohiks näite toomine olla keeruline.


"Peamine vahe riigi ja suurettevõtluse vahel on vormiline - riigi üksustes käib kohtade ümberjagamine nii, et rahvas mingil määral sellest osa võtab ja saab olukorda jälgida, aga ettevõtetes on selles suhtes väga nadisti - ei osale seal tippkohtade jagamisel ei selle paikkonna elanikud, kus firma asub, ega ka mitte firma töötajad, kellel ometi võiks ju asjaga asja olla."

*** Firma juhtide huvides on töötajate huvidega arvestamine, sest nende huvides on ettevõtte kasumlikuse tõstmine ja sellepärast paljud neist arvestavad töötajate arvamusega. Peamine vahe suurettevõtte ja riigi vahel on sisuline: vähemalt ühe riigi kodanik oled sa automaatselt, samas kui mitte ühegi suurettevõtte töötaja pole sa automaatselt. Olles aga riigi kodanik, rakendab riik sinule piiranguid, mida sul on õigus mõjutada kas otseselt (mõnes ametis) või kaudselt (läbi valimiste). Sul on õigus esindada enda ja teiste huve ja toetada neid, kelle huvid sinu omadega haakuvad.

Ettevõtte on aga alguse saanud osade inimeste investeeringutest. Vastupidiselt riigile, mis sinult võib vägivalla ja sunniga lihtsalt võtta peab ettevõtte kõige eest maksma - olgu see tööjõud või toorained või varustus ja kui sa ennast selle ettevõttega ise teadlikult ei seo, siis ei puuduta see ka sinu elu. Keegi ei sunni sind ega ühtegi teist inimest suurfirmasse, kus sul pole võimalust otsustada.

See, et ettevõte on suuur, ei ole piisav õigustus selleks, et töötaja peab saama otsustada. Lisaks tekib küsimus ka sellest, mille alusel teeb töötaja enda otsuseid, kui ta peab ka tööd tegema. Kus võtab ta aja selleks, et teha informeeritud otsuseid? Kuidas saab ta olla teadlik kõigest sellest, mis on vajalik parimate otsuste tegemiseks?


"Nii et kui sinu lahendus on vähem riiki, siis sellega põlgad sa veelgi otsustavamalt ära inimeste põhimassi ja kaitsed raha põhimassi. Minu arvates tuleks hoopis ettevõtlus praegusel kujul ära kaotada ja tekkinud tühik kodanikutegevusega täita. Nagu sa ise ütlesid - innovatsioon tuleb väikeettevõtetelt, kui mitte lausa üksikinimestelt. Suurettevõtlust pole järelikult vaja. Ja riik võiks olla päriselt ka demokraatlik ja rahva võim, mitte ainult sõnades."

*** Ma kirjutasin, et RADIKAALNE innovatsioon tuleb väikefirmadelt, mis suudavad seeläbi suurtega konkureerida ja isegi kõrvale tõugata. Suurfirmad on aga märksa paremad marginaalses innovatsioonis - väikestes täiendustes pikema perioodi jooksul. Autod, arvutid, televiisorid ja mitmed teenused on täna odavad ja kättesaadavad suuremale hulgale inimestest paljuski marginaalse innovatsiooni tõttu, mis on toonud kulud ja seeläbi toote hinna alla. Jah, agluse said kõik need leiutised indiviididest, kuid massideni tõid nad suurfirmad enda tillukeste, kuid järjekindlate täiendustega. Lisaks sellele on just suurfirmad need, mis suudavad investeerida kulukasse protsessiinnovatsiooni ehk selles, kuidas midagi tehakse. Me jõuame vaikselt jälle selleni, et mastaabiefekt, mida suurfirmad loovad võimaldab suuremale hulgale ja seeläbi madalam sissetulekuga inimestele võimalusi, mida neil muidu poleks.

Sa tahad hirmasasti anda õigusi, kuid nende õigustega ei kaasne mingit vastutust enda otsuste eest. Kui firma põhja lastakse, siis on omanik see, kes vastutab enda firmasse investeeritud varade ulatuses mitte aga töötaja. Vastupidiselt töötajale ei saa aga omanik palka (kui ta just firmas ei töö ja siis ei passiks ta niisama) vaid ainult kasumit. Kui ettevõtte on kahjumis, siis ei saa ta midagi samas kui töötaja saab palka. Mis paneb töötaja hoolima omaniku varast, kui tema huvides ei ole omaniku vara maksimeerimine vaid enda sissetuleku garanteerimine?


"See on täiesti loomulik, et inimene on KÕIGE vastu, mis temalt elatise ära võtab - selles suhtes on lihttööline ja tippjuht väga sarnased. Ei ole nii, et ainult lihttöölised vastustavad innovatsiooni, muudatusi ja ümberkorraldusi, kui see neil tööpõldu kitsendab või töökoha hoopis ära võtab - tippjuhid täpselt samamoodi. Aga miks peab tippjuhil olema õigus igasuguste vahenditega oma äraolemist parandada - isegi nii, et lihttöölised seeläbi töö kaotavad ja oma elatisest ilma jäävad?! Ühelgi inimesel ei tohiks teise üle sellist võimu olla. Sellist ebaõiglust ei kannataks sa ise ka välja, kui see sul päriselus lõpuks ette tuleb."

*** Kas tippjuht sellisena sündiski või nägi ta vaeva, investeeris haridusse ja kogemustesse? Juhi töö võtavad ära halvad majandustulemused, mis tähendab, et temal on kõik ajendid olemas selleks, et firma tegevust tulusana hoida, leida selleks võimalusi ja lahendusi. Samas on suurfirmadel tõesti oma hierarhia ja kultuur, mis teeb ka juhid kohati liiga ettevaatlikuks, kuid just neid auke ja puudjääke saavad ära kasutada väikefirmad.

Mis ebaõiglus see on mida ka mina ise välja ei kannataks? Kui vallandatakse, siis otsin uue töökoha. Et mul oleks võimalikult laiad võimalused olen investeerinud haridusse, mis tõstab minu konkurentsivõimet ja teeb atraktiivseks töötajaks paljude jaoks. Lisaks sellele jääb mulle alati võimalus ettevõtlusega tegeleda.

Kui sa töötad teise inimese firmas, firmas, mis on võimalik ainult läbi teise inimese esialgse investeeringu, siis pole sul seal õigust ka eluaegsele töökohale. Sa saad palk. See ongi sinu kompensatsioon. Teed tööd hästi, õpid ja arendad ennast, ja keegi ei pea vajalikuks sinu vallandamist.

Mina leian, et näiteks tootmise kolimine Hiinasse on õigustatud ainuüksi sellepärast, et vasemal inimesel on märksa suurem õigus sissetulekule kui ameeriklasel, sakslasel, rootslasel või isegi eestlasel.

"Kui sa oled sarnaseid mõttekäike varemgi arendanud, siis ma ei imesta punase Hanrahani hinnangu üle. Mina karjuvat ebaõiglust ei õigustaks."

*** Jätame selle abstarkatsuse. Too parem mõni näide karjuvast ebaõiglusest. Suurfirmasid on palju ja järelikult peaks ka näiteid palju olema. Ma nimelt arvan, et näited võivad sellesse diskussiooni hulgaliselt selgust tuua nagu enamusse taolistest diskussioonidest.

Ja lõpetuseks küsimus, millele sa ei pea vastama aga võiksid: miks sa anonüümselt kirjutad?

29. juuni 2006 18:41  
Anonymous Anonüümne said...

Vähe sellest, et sa ei pea vajalikuks midagi demokraatia kaitseks öelda, tundub siinse pikema sõnavahetuse peale järjest selgemini, et sinu arvates ongi praegune olukord riigis ideaalsele turumajandusele väga lähedal ja põhimõttelisi korrektiive ei vaja. Mida rohkem me räägime, seda enam me kaugeneme.

Arendan ainult ühte mõtet veel natukene. Sinu väitel ei ole ettevõtluses sundi ja vägivalda, aga riigis on. Tegelikult põhiseaduse ja muude seaduste järgi ei tohiks riik korralike kodanike vastu mingit sundi rakendada, aga tegelik olukord nii kena muidugi pole. Seda tunnistad sa isegi, kuigi peamiselt ainult seoses sellega, et riik ahistab ettevõtlust.

Seda imelikum, et sa ei näe, kuidas ettevõtlus sundi rakendab. Ütled liiga lihtsalt: "Kui vallandatakse, siis otsin uue töökoha." Nagu näed, sul pole alternatiivi! Kui inimesel pole töökohta, s.t. pidevat sissetuleku allikat, siis ta ei suuda oma jooksvaid elamiskulusid katta ja jääb kiiresti järjest suurematesse võlgadesse. See on surmaähvardus, millega ettevõtlus sundi rakendab - otsi kohe töö, või muidu! Seega ei lähe inimene palgatööle sugugi vabatahtlikult ega oma tingimustel, vaid tööandja tingimustel.

"Et mul oleks võimalikult laiad võimalused olen investeerinud haridusse, mis tõstab minu konkurentsivõimet ja teeb atraktiivseks töötajaks paljude jaoks." Vabandust aga kas tõesti oled investeerinud haridusse? Kas sa mitte ei ole suurema osa oma elust käinud üldhariduskoolis riigi ja vanemate kulul? Isegi ülikoolis käiakse kas vanemate toetusel või siis õppelaenuga või "heal" juhul sponsorite toel. Kaks viimast on aga niivõrd ilmsed ja ohtlikud orjastamise skeemid, et võiksidki neid ausalt orjastamiseks pidada.

Huvitav, et sa pead palgatöö alternatiiviks ettevõtlust, aga bürokraatia, mille vastu sa usinalt (tegelikult õigustatult muidugi) sõna võtad, on kõige väiksem kuluartikkel ettevõtluse alustamisel. Hoopis hullem asi on TURG, ruumide ja töövahendite rent, ostu puhul jälle LAEN. Miski pole sinu oma, ebaõnnestumise puhul vastutad naha ja karvadega umbes samal määral kui palgatööst ilma jäädes.

Suurettevõtluse tippjuhtide ja omanike äraolemine on hoopis põhimõtteliselt teistsugune. Istuvad oma soojadel kohtadel ja kui firma uppi kukub, siis keegi hämmastaval kombel isiklikult ei vastuta. Tippjuhtide ja omanike varandust firmade kadumine ei kõiguta, kui aga firmad neil olemas on, siis see kasvatab nende varandust küll. See on põhimõtteliselt teistsugune olukord kui keskmise palgaga töötajal, kes umbes neli kuud töötu olles võib tühipaljaste kommunaalkulude tõttu eluks ajaks võlgu jääda. Leian, et pidevalt enda eluga riskida on palju suurem risk kui omanike investeeringurisk.

PS Anonüümne olen seepärast, et esimesel korral tehnilise kogenematuse tõttu juhtus nii. Ja ega mu nimi nagunii sulle midagi ei ütleks. Hea vähemalt, et mu mõtted vastukaja tekitasid.

30. juuni 2006 9:44  
Blogger Jüri Saar said...

Mulle meeldib diskussioon ja ma vastan laupäeval sinu viimasele kommentaarile, sest täna pole selleks kahjuks aega.

30. juuni 2006 17:49  
Blogger Jüri Saar said...

"Vähe sellest, et sa ei pea vajalikuks midagi demokraatia kaitseks öelda, tundub siinse pikema sõnavahetuse peale järjest selgemini, et sinu arvates ongi praegune olukord riigis ideaalsele turumajandusele väga lähedal ja põhimõttelisi korrektiive ei vaja. Mida rohkem me räägime, seda enam me kaugeneme."

*** Demokraatia põhiline funktsioon on vägivallata võimuvahetus, võimalus ühiskondlikeks muutusteks ehk teistsuguste poliitikate katsetamiseks. Otsustusmehhanismina on demokraatial parajalt puudujääke ja ilma põhiseaduslike piiranguteta võib väga kiiresti kujuneda enamuse türanniaks, kus mingi väiksema või nõrgema grupi huvid võidakse lihtsalt maha suruda. Demokraatia iseenesest ei taga mitte kui midagi nagu Iraagis toimuv praegu tõestab. Valimisi peeti ka Valgevenes ja Eesti NSV's, kuid ma ei kutsuks seda veel demokraatiaks.

Ma ei saa jätta mainimata, et demokraatia on sedavõrd laiaulatusliku tähendusega ja tänaseks üpris abstraktne termin, et ilma definitsioonita, ilma selgitamata, mida sa selle all enne kõike silmas pead, pole minul mõtet demokraatia teemal pikemalt sõna võtta.

Kas Eesti on vabale turumajandusele lähemal, kui Rootsi, Soome, Saksamaa või Prantsusmaa - jah. Kas Eestil on arenguruumi veel selles vallas - kindlasti.

"Tegelikult põhiseaduse ja muude seaduste järgi ei tohiks riik korralike kodanike vastu mingit sundi rakendada, aga tegelik olukord nii kena muidugi pole. Seda tunnistad sa isegi, kuigi peamiselt ainult seoses sellega, et riik ahistab ettevõtlust."

*** Kõige ehedamaks sunni näiteks on ajateenistus, kus sult võetakse sisuliselt vabadus 8-11 kuuks. Piisab sellest, et sa oled terve ja meessoost. Minu jaoks täiesti õigustamatu sunni kasutus, millest olen ka Vabalogis kirjutanud pikalt ja laialt.


"Seda imelikum, et sa ei näe, kuidas ettevõtlus sundi rakendab. Ütled liiga lihtsalt: "Kui vallandatakse, siis otsin uue töökoha." Nagu näed, sul pole alternatiivi! Kui inimesel pole töökohta, s.t. pidevat sissetuleku allikat, siis ta ei suuda oma jooksvaid elamiskulusid katta ja jääb kiiresti järjest suurematesse võlgadesse. See on surmaähvardus, millega ettevõtlus sundi rakendab - otsi kohe töö, või muidu! Seega ei lähe inimene palgatööle sugugi vabatahtlikult ega oma tingimustel, vaid tööandja tingimustel."

*** Iga ettevõtja huvides on võimalikult hea personal, kuid selle personali saamiseks tuleb luua sobiv töökeskkond ja seada vastavad palgad. Mida rohkem on potentsiaalseid tööpakkujaid, seda suurem on konkurents töötajate pärast ja seda suurem on surve palkade tõusule ning meeldiva töökeskkonna loomisele. Kui aga inimene kord juba tööl on, siis hakkab koonduma tema kätte informatsiooni sellest, kuidas ettevõttes asju aetakse, kuid inimestega suhtutakse. Inimesed on osa ettevõttest ja kuigi nad pole enamasti asendamatud on iga ettevõtja huvides hoida töötajaid mitte pidevalt välja vahetada. Uue inimese palkamisega kaasnevad samuti tehingukulud (otsi, sorteeri, vestle) ja hiljem koolituskulud (kohanemiseks läheb aega, selle õppimiseks kuidas asju tehakse) ja kõige selle aja jooksul on üks inimene ettevõttest puudu ja mingi tulu jääb saamata. Sageli on tööandja jaoks lihtsam palka natuke tõsta kui otsida uus tööline.

Mulle tundub, et sa ei taha sellega leppida, et nii töötajal kui tööandjal on võimalus valida. Mida vabam on aga tööturg regulatsioonist, seda laiemad on töötaja võimalused töökohta leida ja töökohta vahetada. Jah, et elada mugavalt peab töötam, kuid isegi kui sa pead töökoha leidma ei piiirdu sinu valik ühe tööandjaga (monopoliga), kes seab sulle just sellise palga nagu ise soovib koos tingimustega, vaid kõigi nendega, kes soovivad leida töötajaid.


"Vabandust aga kas tõesti oled investeerinud haridusse? Kas sa mitte ei ole suurema osa oma elust käinud üldhariduskoolis riigi ja vanemate kulul? Isegi ülikoolis käiakse kas vanemate toetusel või siis õppelaenuga või "heal" juhul sponsorite toel. Kaks viimast on aga niivõrd ilmsed ja ohtlikud orjastamise skeemid, et võiksidki neid ausalt orjastamiseks pidada." 

*** Üldhariduse kohalt pole mul muud öelda kui et sellel ajal kui mina koolis käisin puudusid alternatiivid. Kõrghariduse omandasin mina aga töötamise kõrvalt ja laenude abil. Magistrantuuri kulusid finantseerisin aga säästudest, stipendiumitest ja osaliselt töötadest. Laen ei ole minu jaoks mingi orjastamise meetod vaid soodne leping, mis võimaldab mul tõsta enda sissetulekut tulevikus ja seeläbi laen suuremate probleemideta tagasi maksta. Minu jaoks on tegu investeeringuga, mis tasub ennast mitme kordselt ära.

Orjastus on absoluutne, laenuleping on aga vahetuskaup, kus võimaluse eest kasutada raha täna hairdusse investeerimiseks ja tuleviku sissetuleku tõstmiseks olen ma nõus selle summa mõne aja pärast teatud intressiga tasuma. Ori ei saa midagi, mida ta ise väärtustaks enda orjapõlve vastu, samas laenulepingu sõlminu saab midagi mida ta väärtustab - võimaluse ennast harida, endale soetada maja või auto, seda aga mitte kunagi hiljem vaid kohe, siis kui tal on seda kõige rohkem vaja. See on vastastiku kasulik tehing, mida ei sõlmitaks, kui üks osapool arvab, et ta saab kõvasti petta.

Osade inimeste jaoks ei ole laenud kasulik tehing või ei sobi kokku nende väärtustega. Ok, aga see ei tee veel teiste valikuid vabatahtlikuks orjastamiseks.

Sponsorlus võib aga olla 100% tingimusteta, kui oled piisavalt veenev jutumees/naine.


"Hoopis hullem asi on TURG, ruumide ja töövahendite rent, ostu puhul jälle LAEN. Miski pole sinu oma, ebaõnnestumise puhul vastutad naha ja karvadega umbes samal määral kui palgatööst ilma jäädes."

*** Ei ole nii. Nii AS kui OÜ on usaldus- ja täisühingutest massiivselt populaarsemad just sellepärast, et kõik osapooled vastutavad ainult enda sissemaksete piires. Kui ebaõnnestud, siis jääd pankrotimenetuluse käigus ilma enda ettevõttesse investeeritud varast, kuid mitte autost või majast, kui sa just neid ettevõttega sidunud ei ole.

Mulle tundub, et sa otsid mingit ohutut ideaali, kus keegi lihtsalt maksaks sulle ja kus riske ei ole nagu ka ebamäärasust. Tegelikkusest neid välja praakida pole aga võimalik ja väike risk jääb alati. Et neid riske minimeerida tuleb luua võimalikult palju võimalusi, nii et isegi vallandamise korral on sul võimalik leida üpris kiiresti uus töökoht (tõenäoliselt mitte nii tasuv kui eelmine aga siiski).


"Suurettevõtluse tippjuhtide ja omanike äraolemine on hoopis põhimõtteliselt teistsugune. Istuvad oma soojadel kohtadel ja kui firma uppi kukub, siis keegi hämmastaval kombel isiklikult ei vastuta. Tippjuhtide ja omanike varandust firmade kadumine ei kõiguta, kui aga firmad neil olemas on, siis see kasvatab nende varandust küll. See on põhimõtteliselt teistsugune olukord kui keskmise palgaga töötajal, kes umbes neli kuud töötu olles võib tühipaljaste kommunaalkulude tõttu eluks ajaks võlgu jääda. Leian, et pidevalt enda eluga riskida on palju suurem risk kui omanike investeeringurisk."

*** Äriühingute piiratud vastutusest juba kirjutasin. Vastav seadusandlus aitab kindlasti siin paremale selgusele jõuda. Miks peaks aga inimene olema 4 kuud tööta? Ainus põhjus selleks tervel inimesel on soov valida - see tähendab, et inimene on teadlikult läinud selle riski peale, et leiab töö ja saab enda võlad makstud.

Lõpetuseks väike selgitus. Ma korduvalt palusin tuua näiteid ja loobuda abstraktsusest, sest abstraktsus võimaldab ignoreerida vastuolusid, praktilisi probleeme ja mõelda abstraktsuse avarates raamides välja just selline üldistus, mis kõige soodsam tundub. Tõenäosus, et me teine teist ei mõista aga ainult suureneb sellistel juhtudel. Ma nimelt arvan, et me tõenäoliselt soovime ühte ja seda sama (peace on earth, good will toward men etc.), kuid arusaam sellest, kuidas selle eesmärgini jõuda erineb.

1. juuli 2006 17:05  
Anonymous Anonüümne said...

Kuna lihtinimese vabadusel pole sinu jaoks ilmselt mingit väärtust, siis pole mõtet edasi rääkida. Paar sinu palutud konkreetset näidet sinu enda jutust:

"Nii AS kui OÜ on usaldus- ja täisühingutest massiivselt populaarsemad just sellepärast, et kõik osapooled vastutavad ainult enda sissemaksete piires. Kui ebaõnnestud, siis jääd pankrotimenetuluse käigus ilma enda ettevõttesse investeeritud varast, kuid mitte autost või majast, kui sa just neid ettevõttega sidunud ei ole." Siinkohal üritasime rääkida ettevõtlusest-seltsitegevusest kui palgatöö alternatiivist, aga tuleb välja, et sina seda siiski nii ei mõelnud ja sinu arust polegi soovitav, et palgatööl oleks alternatiivi.

"Mida rohkem on potentsiaalseid tööpakkujaid, seda suurem on konkurents töötajate pärast ja seda suurem on surve palkade tõusule ning meeldiva töökeskkonna loomisele." Töötajate pärast konkureerivad tööandjad omavahel ja loomulikult ainult omakasu nimel - kui mõni ettevõte tööliste pärast või ükskõik mille pärast konkureerides kokku kukub või üle võetakse, kaotavad sellega esmajoones selle ettevõtte töötajad, mitte ettevõtja, tippjuht ega omanik. Samuti konkureerivad töölised tööturul OMAVAHEL, lastes PALKA ALLA ja lõdvendades muid tingimusi töölepääsemiseks. Nii et nii või teisiti võidab tööturust ainult ettevõte. Tööinimene ainult kaotab. Kogu see tööturuvärk ei ole üleüldse inimese huve silmas pidades tekitatud. Kui küsid tavainimese käest, kas ta tahab tööturul kaubaks olla, siis tuleb välja, et ega ikka ei taha küll, aga pole alternatiivi.


"Miks peaks aga inimene olema 4 kuud tööta? Ainus põhjus selleks tervel inimesel on soov valida..." Mõtled ka mida räägid? Nähtavasti mitte. Inimene jääb palgatööst ilma peaaegu eranditult ainult seetõttu, et ta vallandatakse. Mitte midagi vabatahtlikku selles ei ole (nii nagu ka tööleminek pole kaugeltki alati vabatahtlik). Põhjused on mõnikord töölisega seotud (keeras tööl käki kokku, tekitas tööandjale kahju) ja õigustatud, aga mõnikord pole töölisel oma vallandamises mingit süüd (näiteks ettevõte kolib Hiinasse). Et õigustamatut vallandamist esineb, on õigustamatu.

"Mulle tundub, et sa ei taha sellega leppida, et nii töötajal kui tööandjal on võimalus valida." Hoopis sina ei taha, et palgatööle oleks alternatiivi. "Mida vabam on aga tööturg regulatsioonist, seda laiemad on töötaja võimalused töökohta leida ja töökohta vahetada." Tõelise vabaduse korral ei peaks inimesed oma tööjõudu turul pakkuma, vaid saaksid seda ilma igasuguse pakkumise ja nõudluseta rakendada silmapilkselt sinna, kus neil endal seda vaja läheb. Mitte ainult regulatsioonidest ei pea olema vaba, vaid ka sellisest asjast nagu tööturg.

"Orjastus on absoluutne, laenuleping on aga vahetuskaup." Nii et Rooma orjad ei olnud orjad, sest nende keha oli küll orjuses, aga meeled avali, s.t. orjastus polnud absoluutne? Samuti tsaariaegsed pärisorjad, sest ega neid sellel ajal ju ometi orjadeks ei nimetatud, vaid maarahvaks? Orjastus on samasugune üldmõiste nagu vabaduski - mõnes mõttes on ja mõnes mõttes pole. Aga vabadusega on nii, et mida rohkem, seda uhkem. Sina muidugi arvad, et ainult tööturg ja ettevõtlus (<--abstraktsioonid) peavad olema vabad, aga inimesed (<-- luust ja lihast) olgu laenude ja palgatöö orjuses.

Demokraatiast räägid sa kui enamuse türanniast. Et sellest õudusest pääseda, peab nähtavasti olema vähemuse türannia, nagu praegu?

Edasi polegi mõtet rääkida. Nähtavasti peabki olema nii, et majandusliberaal on alati poliitiline neokonservatiiv ja tavainimesega arvestamist ei tule sealt isegi mitte küünemusta võrra.

2. juuli 2006 18:06  

Postita kommentaar

<< Home