Kui piraadid ei ole piraadid ja kanep ei suurenda vähi riski

Rootsi politsei korraldas 31. mail haarangu The Pirate Bay BitTorrenti träkkerile. Konfiskeeriti hulgaliselt servereid, arvuteid ja ülekuulamisele tiriti kaasa hulgaliselt inimesi. Kõige huvitavam on kogu loo juures tõsiasi, et Pirate Bay serverites ei pruugi olle midagi illegaalset. Piratbyrån (Piraadi büroo) üks asutajatest selgitas:

“The Anti-Pirate Bureau has clearly misled the police in this case, “ said Andersson.

“They appear to have persuaded police who are incompetent in IT that the servers in question are full of copyright-protected material. This is a gross misuse of taxpayers’ money.”

Andersson also condemned the fact that police had closed down a number of other websites, including The Pirate Bureau, which he says is no longer officially linked to the Pirate Bay.

“This is the greatest infringement. The Anti-Pirate Bureau has clearly fooled the police into closing down its antagonists, The Pirate Bureau.”

“We are very upset that the film industry doesn’t dare to have a debate , and chooses instead to trick politicians and the police into criminalizing their opponents and a large portion of the Swedish population.”

Ma jään huviga seda lugu jälgima, sest tõenäoliselt on nii politsei kui läbiotsimis- ja konfiskeerimisload väljastanud ametnikud ületanud neile antud volitusi ja lasknud ennast lollitada.

* * *

Värskest uurimusest selgub, et kanepi suitsetamine ei suurenda vähi ohtu:

The study, which compared the lifestyles of 611 Los Angeles County lung cancer patients and 601 patients with head and neck cancers with those of 1,040 people without cancer, found no elevated cancer risk for even the heaviest pot smokers. It did find a 20-fold increased risk of lung cancer in people who smoked two or more packs of cigarettes a day.

He theorized that tetrahydrocannabinol, or THC, a chemical in marijuana smoke that produces its psychotropic effect, may encourage aging, damaged cells to die off before they become cancerous.

Jääb üle ainult huvi tunda, miks on kanep jätkuvalt keelatud samas kui tubakas ja alkohol on vabalt saadav? Kas aeg ei oleks eemalduda eelarvamustest ja natuke kainemalt vaadata praegusele korraldusele Eestis?

Puukentsefaliidist ehk objektiivsemalt "puugiterrorist"

Hiljuti sain ühelt healt sõbralt (ütleme, et tema nimi on "Jaan") kirja, kus ta kurtis 23. mai SL Õhtulehes ilmunud artikli Puuginakkuse saanuist 40% ei tervenegi üle.

Jaani arvates hirmutatakse inimesi puukentsefaliidiga märksa rohkem kui selleks on põhjust ja ta otsustas natuke statistikas tuhnida - vaadata, kas tema arvamusel, et meil on põhjust märksa rohkem karta paljusid teisi tervist kahjustavaid nähtusi, on mingit alust.

Tema otsingute tulemuseks on tabel, mis pole just 100% teaduslik, kuid korralikult viidatud ja kõik eeldused ja arvutuste alused on selgelt välja toodud.

Allikas: "Jaan"-i kiri.

Nagu tabelist näha võib haigestub tuberkoloosi iga aasta enam kui 6 korda rohkem inimesi samas kui tulekahjudes ja liiklusõnnetustes hukkub(!) enam kui kaks korda rohkem inimesi. Kui vaadata aga vigastusi tundub puukentsefaliit tõesti ühe vähem tõenäolise ohuna.

Tundub, et puukentsefaliit on üks nendest haigustest, mida inimesed teadmatusest ja läbi meedia võimenduse tajuvad suurema ohuna kui ta tegelikult on. Enamus meist ei roni metsa ega mõnda padrikusse piisavalt sageli, et mõne puugiga kokku puutuda, seda vähem veel puukentsefaliidiga.

Tabel on ka allalaaditav (PDF).

Olukorrast Ladina-Ameerikas ja põhjustest

Aprilli lõpus mainisin lühidalt kolme Ladina-Ameerika riigi USA ja vabakaubanduse vastast majanduspakti. Kogu tsirkuse eest vedajaks on Venetsueela esipopulist ja autoritaarsete kalduvustega president Hugo Chavez, kelle üha sagenevat sekkumist teiste Ladina-Ameerika riikide sisseasjadesse toob oodatud tagajärgi:

The mere association with Mr. Chávez has helped reverse the leads of presidential candidates in Mexico and Peru. Officials from Mexico to Nicaragua, Peru and Brazil have expressed rising impatience at what they see as Mr. Chávez's meddling and grandstanding, often at their expense.

Diplomatic sparring has broken into the open. Last month, after very public sniping between Mr. Chávez and Peru's president, Alejandro Toledo, the country withdrew its ambassador from Caracas, citing "flagrant interference" in its affairs.

"He goes around shooting from the hip and shooting his mouth off, and that has caused tensions," Jorge G. Castañeda, a former Mexican foreign minister, said by phone from New York, where he is teaching at New York University. "The difference now is that he's picking fights with his friends, not just his adversaries."

Kui Ladina-Ameerika riikide elanikele ei meeldi, et USA jätkuvalt ennast piirkonnas kehtestab, siis miks peaks sarnane käitumine lähemalt erineva vastuvõtu osaliseks saama? Artikkel on ürpis huvitav ja neile kellel huvi Ladina-Ameerikas toimuva vastu.

Ladina-Ameerika vasakule kaldumise teemal võtsid hiljuti sõna ka Nobeli memoriaalpreemia saanud Gary Becker:

One legitimate reason for the opposition to capitalism in Latin America is that it frequently has been "crony capitalism" as opposed to the competitive capitalism that produces desirable social outcomes. Crony capitalism is a system where companies with close connections to the government gain economic power not by competing better, but by using the government to get favored and protected positions. These favors include monopolies over telecommunications, exclusive licenses to import different goods, and other sizeable economic advantages. Some cronyism is found in all countries, but Mexico and other Latin countries have often taken the influence of political connections to extremes.

ja Richard Posner:

The appeal of left-wing rhetoric and, to a degree, leftwing economic policies in Latin America may be related not only to anti-Americanism and "crony capitalism," properly emphasized by Becker, but also to Catholicism. As Max Weber argued in his great book The Protestant Ethic and the Rise of Capitalism (an argument that has been challenged but not refuted), the rise of capitalism appears to have owed much to Protestantism. Protestants rejected the authoritarian and collectivist aspects of Roman Catholicism (huge cathedrals, monasteries, a large ecclesiastical establishment, extensive support of the poor, hostility to commercial values) and emphasized literacy, thinking for oneself, frugality, and hard work as signs that one was a member of the Elect. Generally it was the northern European, predominantly Protestant countries, that led the way in the development of the modern economy. Of course much has changed since the Reformation, or for that matter the nineteenth century; capitalism thrives in many Catholic countries, such as Italy and Spain, and including Chile. But in other Latin American countries, Catholicism may be feeding resistance to capitalist values. Pope John Paul II, though fiercely anti-communist, also emphasized the social-welfare tradition of Catholicism. And "liberation theology," though opposed by the Vatican, was and may still be an influential Latin American movement led by left-wing priests.

Posner'i kommentaari tõstatab aga huvitav küsimus, kas Eesti majandusedu on osaliselt võimalik tänu suurele hulgale elanikkonnast, mis on ateistid või agnostikud?

Üldine seisukoht tundub olevat, et seni kuni Ladina-Ameerikas toimuvad demokraatlikud valitsused ei ole mõtete ka vasakpoolseid valitsusi pahaks panna. Mida ideoloogilisemalt vasakul, seda tõenäolisem, et kõik need lubadused, mida valimiste eel välja käiakse, ei saa kunagi täidetud. Inimesed ei ole lollid, kuid vahel nad eksivad - vaatavad, mis toimub nende ümber ja tahavad proovida muutusi. Proovigu!

Kui olukord aga halveneb, siis leidub üha vähem ja vähem neid, kes soovivad lootusrikkalt edasi tumedasse tuleviku kihutada. Kuni on võimalus valida on võimalus ka muutusteks poliitikas, katsetusteks erinevate reformide ja lähenemistega.

Hiina ühe-lapse poliitika tagajärgedest

Mõni aeg tagasi tsiteeris Harvardis majandusteadlane Greg Mankiw Philip Swagelit pärast viimase värsket külastust Hiinasse:

Being there gave me an interesting window on demographics and the problem of the aging society. You see it just walking on the street: there are just hardly any children around. It's eerie. The 1-child policy has been in place for 3 decades, and as a result China is heading into a snap demographic transition; they've created their own aging society but without putting into place social welfare systems or pensions. They actually went the other way by allowing state enterprises to jettison their former pensions (the so-called "iron rice bowl"). And their problems don't end there, since the demographic change means as well that they will soon be a society with near-vertical family trees -- no brothers or sisters means in a few generations there will be no more cousins either. So there's no formal social safety net and they are putting an end to the informal safety net of the extended family. No wonder they save so much -- it's all precautionary. We heard stories about the fee-for-service health system -- hospitals won't take out a new bag of plasma for a transfusion until the cash is handed over. And who knows what all of this will do to the social fabric in China, as the family structure of 1,000+ years comes to end.

Hiinlaste hirm on ameeriklaste odava raha jätkuvaks allikaks. Kõik need säästud otsivad stabiilsust, võimalust kasvada või siis vähemalt mitte kahaneda. Ja seda mitte järgmise 10 või 20 aasta perspektiivis vaid 40 ja 50 aasta perspektiivis. USA on jätkuvalt kõige kindlam kohta investeeringuteks ja jääb selleks veel lähemas tulevikus.

Euroopa on alternatiiv, kuid jätkuv killustatus, nõrk majanduskasv ja suhtumine kapitalismi, mis on negatiivsem hiinlaste omast (eriti Prantsusmaal), ei kutsu just eriti kedagi siia suuremaid summasid investeerima või Eurotsooni potentsiaalse ebastabiilsusega loteriid mängima.

Kõige huvitavam on aga siiski tõsiasi, et tulevikus on hiinlaste jaoks "onu" ja "tädi" ajaloolised sõnad, mida saab kasutada rääkides pigem elust teistes riikides.

Suits vs. higi ja Rootsi Maksuamet Eestis

Rootsis on suitsetamine nii baarides kui klubides keelatud ja üldiselt on päris mõnus koju minna riietega, mis ei haise suitsu järgi. Ainus probleem on, et nõrgema ventilatsiooniga klubides hakkab nüüd ninna higihais. Ma mõtlesin, et äkki olen mina kuidagi ära hellitatud, kuid nagu selgub on Shotimaal jõutud probleemile lahendust otsima hakatud:

Clubs are pumping perfume onto the dancefloor after complaints from revellers about BO.

One month after the smoking ban, nightclub bosses are using scented smoke to deodorise sweaty smells formerly masked by cigarettes.

Nightspots in Glasgow, including the Garage and the Cathouse are wafting strawberry and cream air fresheners through their smoke machines.

Hmmm...tubakas või higi, higi või tubakas?
. . .
Rääkides rootslastest, siis Rootsi Maksuamet tellis hiljuti reklaami, kus soovitab rootslastel enda maksud õigeaegselt ära maksta. Mainimist väärivaks toob loo fakt, et reklaam filmiti Eestis ja seda peamiselt kõrgete maksude tõttu, mis oleks sama töö eest tulnud tasuda Rootsis:

When the Swedish tax authority wanted to produce a television advertisement to encourage taxpayers to pay up on time, they chose to make it in low-cost Estonia, partly in a bid to escape high Swedish taxes.

The ads, featuring popular comic Johan Wahlström, would have cost 50 to 100 percent more to make in high-tax Sweden than they did in Estonia, Björn Tennholt at the Swedish Tax Authority (Skatteverket), told Expressen.

Kui isegi Maksuamet tellib osad teenused madalamate maksudega riigist, siis tõenäoliselt on osad maksud vist liiga kõrged, või kuidas?
. . .

Kas Soome suudab konkurentsis püsida?

NewsRoom Finland vahendab kahte uudist, mis panevad kahtlema Soome jätkuvas konkurentsivõimelisuses ja suutlikkuses olemas olevat positsiooni säilitada, kui midagi varsti muutuma ei hakka.

Oma uuringu ja analüüsi on läbiviinud International Institute for Management Development. NewsRoom Finland vahendab:

Switzerland's International Institute for Management Development (IMD) on Wednesday ranked Finland tenth in its annual competitiveness survey, down from sixth a year ago.

IMD's table is topped by the United States, followed by Hong Kong and Singapore.

TOP 20 tabelist (PDF) võib veel näha, et Rootsi on suutnud positsiooni säilitada ja Eesti on jõudnud 26-lt kohalt 20-le. Üpris muljet avaldav seltskond igal juhul. Kellel huvi (ja raha) võiks lähemalt tutvuda World Competitivness Yearbook 2006-ga.

Suht sarnaseid tulemusi võib leida ka kahest teisest uurimusest:

A more recent study on research and development spending carried out by the UN Conference on Trade and Development (Unctad) suggests, according to Mr Herlin, that Finland does not even rank among the top 30 countries.

Mr Herlin also quoted a Deutsche Bank survey as saying that Finland's ranking in terms of growth potential was similar to the rating given by Unctad.

"Finland does not appear to be able to procure new research and investment for its area. According to Statistics Finland, the volume of new investment has not only fallen markedly, but investment has mostly focused on maintenance investment at the expense of growth of production capacity," Mr Herlin said.

Mr Herlin added that Statistics produced by the Organisation of Economic Cooperation and Development (OSCE) indicated that Finland had already fallen behind the eurozone average in terms of investments.

Ma proovisin UNCTAD'i uurimust leida, kuid nende koduleheküljel pole see igal juhul avaldamist leidnud. Artikkel, kus tsitaat pärineb, on lühike ja ei maini ka kummagi uurimuse täisnime, mis teeb igasuguse otsingu üpris keeruliseks. Sellepärast on ka midagi täpsemat nende kahe uuringu kohta öelda keeruline.

Deutsche Bank Research leheküljelt leidsin küll ühe majanduse avatuse uuringu Opening Economies Succeed (PDF), kus on ka projektsioonid aastani 2020, kuid nagu iga projektsiooniga, ei tasu ka neid eriti tõsiselt võtta. Samas Soome võib sealt leida 23 kuni 26-lt kohalt 30'st OECD riigist.

Samas ei tundu see olevat uurimus, millele uudises viidati.

Kas Haigekassa peab nüüd kompenseerima välismaised ravikulud?

Euroopa Kohtust tuli mõni päev tagasi huvitav otsus, mis seotud ravikulude kompenseerimisega mõnes teises liikmesriigis tehtud protseduuri eest. The Times vahendab:

The Luxembourg-based court ruled that patients facing an "undue delay" in obtaining treatment on the NHS should be refunded if they choose to have the operation performed elsewhere in the European Union.

But the judges left it up to the UK courts to decide whether Yvonne Watts, 74, did indeed face a medically unacceptable delay before opting to pay some £3,800 to have her hip replaced in France three years ago.

If the NHS is unable to put the genie back into the bottle, the ruling could open the floodgates for a host of similar claims against the NHS and allow patients the chance to shop around for quicker treatment elsewhere in Europe. Mrs Watts's solicitor suggested today that it might also deter hospital managers from using waiting lists as a budgetary tool.

The Times'i juhtkiri võtab teema mõnusalt kokku:

At face value, yesterday’s ruling by the European Court of Justice in favour of Yvonne Watts would appear to hold potential benefits for NHS patients. If they are denied treatment in timely fashion, they can hop (or not, depending on their incapacity) on to a plane, undergo surgery in Seville, Stuttgart or Stockholm, and recoup the cost from the British taxpayer. The patient wins: Mrs Watts received a new hip two months sooner than the Bedford Primary Care Trust was offering. The NHS does not lose: it bears the same financial cost. Other patients waiting for a replacement hip move up the pecking order. In broader terms, the ruling asserts that a patient must be treated according to clinical need rather than on a schedule imposed arbitrarily or politically, or both, by ministers. If only life and medicine were so simple.

The ruling is an open invitation to lawyers to acquaint themselves with the NHS. It is poorly worded and a bad precedent — and in this country, bad precedent means bad law. And rather than improving patient care, it threatens to make the system excessively complex, diverting doctors and blurring their clinical judgment.

Ma viitan juhtkirjale ka sellepärast, et sealt leiab viited nii juhtumi analüüsile , ajaloole kui Euroopa Kohtu otsuse terviktekstile (PDF).

Esmapilgul võib jääda mulje, et tegu on täiesti Inglismaakeskse juhtumiga, kuid Euroopa Kohtu otsused on avatud uksed ka teiste riikide kodanikele. Inglismaa National Health Service ei erine just eriti näiteks Eesti Haigekassast, mis samuti kasutab järjekordi.

Seega, kui sul on vaja protseduuri, kuid sinu koduriigis on ootejärjekorrad, mis on sinu arsti arvates liiga pikad, siis võid protseduuri lasta teha mõnes teises Euroopa Liidu riigis ja nõuda protseduuri hilisemat kompenseerimist....teoreetiliselt.

Huvitav, kui palju maksvad sarnased protseduurid näiteks Soomes või Rootsis ja kust leiaks Haigekassa vastavad summad. Minu arvates on tegu üpris tähtsa otsusega, ainult et Eesti ajakirjanduses see kajastamist leidnud ei ole.

Kahju...või peaks ütlema hoopis "õnneks"?

(via EU Referndum)

Politseiameti peadirektor tahab eraettevõtlust reguleerida

Ametnikud jõuavad ikka jälle midagi nii mõttetut öelda, et võtab ikka vahel sõnatuks. Kõige värskem näide sellest on politseiameti peadirektori Raivo Aeg'i mõttevälgatus:

«Karmistamist vajab ka riigi alkoholipoliitika, ilmselt tuleb koostada üldine ajakava, mis piiraks alkoholi tarbimist,» rääkis ta.

Politsei saab Aegi sõnul võidelda roolijoomarluse vastu eelkõige reide tehes ja alkoholi müügikohti kontrollides, kuid niigi ülekoormatud korrakaitsjate jõud on piiratud.

Aeg tegi ettepaneku kaaluda kogu Eestis öise alkoholimüügi keelamist ja samuti alkoholi müügiedenduse piiramist. Näiteks võiks keelustada happy hour’i soodustused kõrtsides, alkoholi degustatsioonid kauplustes ja piirata alkoholireklaami, pakkus ta.

Juhtivatel ametikohtadel tegutsevatele inimestele peaks selge olema, et ainult käskides ja keelates ei saavutata suurt midagi.

Anekdootliku tõestust selle kohta, et öine alkoholikeeld on põhjustanud suuremat varumist ja nende varude kiiremat lahendamist, on küllaga. Nüüd oleks õige aeg seda ka natuke teaduslikumalt uurida mitte arvata/loota, et täiendavate keeldude sisse seadmine midagi paremaks muudaks.

Selle asemel, et deklareerida praeguse lähenemise ebaõnnestumist ja nõuda täiendavaid keelde, tuleks praegune süsteem hoopis korralikult tööle panna. Ja selleks pole vaja midagi muud kui lasta inimestel valida.

1) Tuleb fikseerida joobeastmed toetudes teaduslikele uuringutele sellest, millises joobe astmes inimestega juhtub kõige rohkem liiklusõnnetusi. 0,5 promilli on piisavalt madal, et lasta inimesed minema hoiatusega. Mõned minutid akadeemilistes ajakirjades tuhnides andsid vähemalt 4 uurimust, mis kinnitavad, et 0,5 promilli on üpris ohutu ja võib isegi juhtide tähelepanu tõsta, sest nad on teadlikud alkoholi tarvitamisest. Eesti 0 promilli reegel on ajast ja arust.

2) Kui politsei peatab ja palub puhuda, siis sa võid sellest keelduda ja saad maksimaalse karistuse või valid vereproovi. Kui jõutakse arsti juurde ja selgub, et sa ei soovi vereproovi anda, saad maksimaalse karsituse. Vereproovi võid nõuda ka siis kui sa ei ole nõus puhumise tulemusega, kuid siis läheb ka vereproovi tulemus arvesse. Kõik.

3) Alkoholijoobes sooritatud õnnetus tuleb defineerida kui tahtlikult põhjustatud ja ette planeeritud ning määrata vastavalt ka karistus. Ainus leevendav asjaolu on arengupeetus ja selle tuvastamisel tuleks juhilt võtta juhtimisõigus. Kui ta hiljem avastatakse roolist tehakse kaks progresseeruva trahviga hoiatust ja kolmandal korral määratakse vabadusekaotus.

Kui see süsteem on tööle saadud võib edasi rääkida muudest meetmest ja sedagi rohkem ajendite kui keelmaise ja käskimise tasemel.

Loomulikult ei saa üle ka iga "targa" ametniku parimast sõbrast: statistikaga soperdamisest.

Korduvalt joobes tabatud juhid

2001 - 1227
2002 - 864
2003 - 1420
2004 - 1598
2005 - 2150

Ilma joobeastmeta pole sellest statistikast praktiliselt mingit kasu. Esiteks on kõik juhid lükatud ühte suurde patta, samas kui on selge, et kuni 0,5 promilli pärast pole veel mõtete hädaldama hakata. Teiseks, mitte kordagi ei leia mainimist see, kui palju rohkem kontrollitakse praegu autojuhtide joobe taset kui varasematel aastatel. Äkki on sellepärast tabatud juhtide arv kasvanud? Äkki pole tegelikult midagi muutunud, lihtsalt politsei on aktiivsem?

Lõpetuseks tahaks veel kord meelde tuletada ka seda, et igal keelamisel on omad ootamatud tagajärjed. Inimesed on leidlikud ja leiavad alati võimalusi vältida keelde või neist mööda saada.

Eraettevõtlusesse sekkudes ja kehtestades osade ettevõtete tegevusele piiranguid, õõnestatakse nende kasumilikust ja konkurentsis püsimise võimalust. See võib tähendab kaotatud töökohti ja sissetulekuid. Kes need kompenseerib? Politseiameti peadirektor? Vaevalt, et ta Raivo Aeg elupõlise ametnikuna isegi selle mõelnud on.

Teadmatus ei ole rumaluse õigustus ja riigi poliitika peab rajanema millelegi muule, kui ametniku kõhutundele või eelistustele.

Tiit Kändler üritab innovatsioon defineerida - vildakalt

Tänases Päevalehes üritab Tiit Kändler innovatsiooni defineerida ja kuulutab juba enda arvamusloo pealkirjas, et Innovatsiooni sund sarnaneb perestroikaga.

Innovatsiooni on uuritud väga intensiivselt vähemalt viimased 20 aastat, mille käigus on innovatsioon ka väga täpselt defineeritud - tõsi sageli erinevas sõnastuses, kuid lähtuvalt Joseph Schumpeter'i 1934. aasta definitsioonist:

1) The introduction of a new good —that is one with which consumers are not yet familiar—or of a new quality of a good. 2) The introduction of a new method of production, which need by no means be founded upon a discovery scientifically new, and can also exist in a new way of handling a commodity commercially. 3) The opening of a new market, that is a market into which the particular branch of manufacture of the country in question has not previously entered, whether or not this market has existed before. 4) The conquest of a new source of supply of raw materials or half-manufactured goods, again irrespective of whether this source already exists or whether it has first to be created. 5) The carrying out of the new organization of any industry, like the creation of a monopoly position.

Schumpeter rõhutas uudsust ja seotust turujõududega, mis oli vajalik innovatsiooni eristamiseks leiutisest. Leiutis muutub innovatsiooniks siis kui see on konkureerinud teiste juba turul olevate kaupadega meie tähelepanu ja raha pärast.

Kändleri poolt viidatud kepikõnd on pigem sotsiaalne innovatsioon, kus üks tegevus konkureerib kõikide teistega inimeste tähelepanu ja aja pärast. Harakas, mis kasutab oksaraagu või lind, mis otsib sööki, ei tegele innovatsiooniga nagu ka laps, kes laob klotse virna või ettevõte, mis ehitab uue hoone.

Üleinnovatiivsust ei ole olemas, sest turujõud määratlevad läbi inimeste eelistuste selle, kust läheb piir, kust maalt alates inimesed pole enam nõus täiendavalt maksma. Innovatsioon on võimaluse nägemine seal, kus seda varem ei olnud, sest inimesed soovivad midagi ja on nõus selle eest maksma - nii müüs Carphone Warehouse vanu Nokia'id ja lõi seeläbi uue turunishi.

Jah, uute toodetega on probleeme, kuid autolatern, mis on üks tervik võimaldab seda kasutada mitmetes erinevates mudelites, mis tähendab suuremat kogust ja madalamat hinda ning laiemat valikut. Ei tasu ka unustada, et tänane puudulik toode võib juba homme mõne leidliku ja odava täiendusega olla odavam, mugavam ja parem ning asendada aastakümneid kasutusel olnud tooteid. Ei pea kaugemale kui digikaamera vaatama, et mõista, kuidas järkjärgulised täiendused on eksentrilisest ja kohmakast mänguasjast teinud valdava enamuse jaoks ainuõige lahenduse.

Tõeliselt edukas innovatsioon on aga alati olnud inimkeskne, sest just inimene otsustab, mille eest ta on nõus maksma ja mida väärtustab.

Innovatsioon on hetkel moesõna, mida kasutatakse sedavõrd erinevatel puhkudel, et innovatsiooni ilma kontekstita defineerida on praktiliselt võimatu ja sellest saab alguse ka Kändleri eksirännak.

Innovatsioon ei ole mingi sund vaid valik neile, kes soovivad konkurentsis püsida ning meile kõigile pakkuda odavamaid, paremaid ja kasulikumaid kaupu. Detsentraliseeritud ja alt-üles innovatsioonil pole midagi ühist perestroikaga, mis oli ülevalt-alla suunatud tsentraliseeritud uuenduste programm.

Kui on suur tahtmine midagi perestroikaga võrrelda, siis palju paremini sobib selleks hoopis "jätkusuutlikus" - proovige parem seda seitsmepealist lohe defineerida.

Jäätmekäitluse (recycling) 7 müüti ehk skeptiliselt jäätmekäitlusest

Jäätmekäitlus on paljude seas populaarne viis kuidagi keskkonnakaitsele kaasa aidata juba aastakümneid, ainult, et paljud jäätmekäitluse õigustamiseks kasutatavad argumendid on ekslikud ja tulenevad kas puudulikust informatsioonist või teadmatusest.

Danile K. Benjamin on osasid jäätmekäsitluse müüte uurinud ning üritanud neid kummutada artiklis Eight Great Myths of Recycling (PDF). Kuna vähesed leiavad aega 36 leheküljelise dokumendi lugemiseks, siis väiksed väljavõtted seitsmest müüdist.

Muide, ma ei väida, et inimesed, kes jäätmekäsitlusega tegelevad, midagi valesti teeks või et nad peaksid sellest loobuma. Lihtsalt ei tasu jäätmekäitlust liiga tõsiselt võtta.

1. Meil pole varsti enam ruumi prügi ega prügilate jaoks.

USA on tõenäoliselt maailma üks kõige rohkem prügi tootvaid piirkondi, kuid järgmise 100 aasta jooksul läheks kogu USA prahi jaoks vaja üllatavalt vähe ruumi:

Various authors have calculated just how much space it would take to accommodate America’s garbage. The answer is: not much. If we permitted the rubbish to reach the height it did at New York’s Fresh Kills site (255 feet), a landfill that would hold all of America’s garbage for the next century would be only about 10 miles on a side (Lomborg 2001, 207). To be more colorful, Ted Turner’s Flying D ranch outside Bozeman, Montana, could handle all of America’s trash for the next century—with 50,000 acres left over for his bison.

2. Prügilad mürgitavad inimesi ja on üldse ohuks nende tervisele.

Prügilad on tänapäeval ohutumad kui kunagi varem ja nendega polnud ka varem erilisi probleeme. Prügilate ohtlikust tervisele on uuritud üpris põhjalikult:

The EPA itself acknowledges that the risks to humans (and presumably plants and animals) from modern landfills are virtually nonexistent. The agency has concluded that landfills constructed according to EPA regulations can be expected to cause 5.7 cancer-related deaths over the next 300 years—one every 50 years (EPA 1990, 1991; Goodstein 1995). To put this in perspective, cancer kills over 560,000 people every year in the United States, and celery, pears, and lettuce are all considerably more dangerous to humans than are modern landfills (Ames, Magaw, and Gold 1987; Gold, Ames, and Slone 2002).

3. Me kasutame kasutame pakendamiseks liiga palju pakkematerjale.

Tänu pakendamisel säilivad meie toiduained kauem ning kaubad peavad vastu transpordile, mis varem oleks neist prahi teinud:

Packaging can reduce total rubbish produced and total resources used. The average household in the United States generates less trash each year—fully one-third less—than does the average household in Mexico (Rathje and Murphy 1992, 216–19; Ackerman 1996). The reason is that our intensive use of packaging yields less waste and breakage and, on balance, less total rubbish.

4. Me raiskame asendamatuid ja piiratud ressursse

Toorainete hulka võib jäätmekäitlus tõesti tõsta, kuid samas saab erasektor suurepäraselt olemas olevatega hakkama või suudab leida asendajaid. Sellegi poolest võib näiteks metsade hulgas näha pigem positiivseid muutusi:

The amount of new growth that occurs each year in forests exceeds by a factor of twenty the amount of wood and paper that is consumed by the world each year (Lomborg 2001, 115). Perhaps partly as a result, temperate forests, most of which are in North America, Europe, and Russia, actually have expanded over the last 40 years.

5. Jäätmekäitlus kaitseb alati keskkonda

Ainult, et ka jäätmekäitlus vajab ressursse ja energiat, mõlemat võib aga kuluda rohkem kui esmasel töötlemisel ning märksa negatiivsemate tagajärgedega:

EPA examined both virgin paper processing and recycled paper processing for toxic substances. Five toxic substances were found only in virgin processes, eight only in recycling processes, and twelve in both processes. Among these twelve, all but one were present in higher levels in the recycling processes (Office of Technology Assessment 1989, 191). Similar mixed results have been found for steel and aluminum production. Indeed, over the past twenty years, a large body of literature devoted to life-cycle analyses of products from their birth to death has repeatedly found that recycling can increase pollution as well as decrease it.

6. Jäätmekäitlus säästab ressursse

Jäätmekäitlus võib jätta mulje, et säästetakse loodusressursse, sest osa taaskasutatakse. Probleem on aga selles, et ühe ressursivähesem kasutamine tähendab teise enamat kasutamist - näiteks transpordi või tööjõu näol. Lisaks on mitmed jäätmekäitluse kulud varjatud:

Many states and local communities subsidize recycling programs, either out of tax receipts or out of fees collected for trash disposal. Thus the bookkeeping costs reported for such programs are far less than their true resource costs to society (Wiseman 1997). Also, observers sometimes errantly compare relatively high-cost twice a week garbage pickup with relatively low-cost once or twice a month recycling pickups, which makes recycling appear more attractive (EPA 1999a, 1999b). Confusion also arises because many people focus on narrow aspects of recycling. They may highlight high-value items such as aluminum cans, or stress the value of recyclable items in periods of their greatest historical value, or focus on communities where high landfill costs make recycling more competitive.

7. Ilm kohustusliku jäätmekäitluseta poleks mingit jäätmekäitlust

Eestis on jäätmekäitlus muutumas valikust üha rohkem ja rohkem kohustuseks. Pandi kehtestamine taarale on küll positiivne samm ajendite loomisel, kuid ega see polnud just vabatahtlik. Turusurveid on aga paljud alahinnanud ja teadmatus annab alust väärarvamusteks:

50 years ago, when labor was relatively cheap compared to materials, goods were built to be repaired, so that the expensive materials could be used for a longer period of time. As the price of labor has risen and the cost of materials has fallen, manufacturers have responded—in the interests of consumers and society—by building items to be used until they break, and then
discarded. There is no “bias” against recycling; there is merely a market-driven effort to conserve resources.

Another force behind mandatory recycling is ignorance about the extent of recycling in the private sector. Private sector recycling is as old as trash itself. For as long as humans have been discarding rubbish, other humans have sifted through it for items of value. Indeed, contrary to what people say about prostitution, scavenging may well be the oldest profession.

Ma jätsin sellest nimekirjast välja kaheksanda müüdi, mis käsitles peamiselt prügivedamist USA's üle osariikide piiride.

Ma ei tea, kas see postitus pühendunud jäätmekäitlejaid ümber veenis, kuid kindlasti tasub kõigil, kes arvavad, et minu poolt väljavõtted on ammendavad, lugeda ka Benjamin'i artiklit.

Vastuväited ja viited eksimustele on teretulnud kommentaarides.

Stagneerumisest - Hiina 15. sajandil, Prantsusmaa 21. sajandil?

Üks suuremaid vastamata küsimusi majandusajaloos on Hiina suutmatus vaatamata Euroopast märkimisväärselt kõrgemale tehnoloogia tasemele enne 15. sajandit jõuda tööstusrevolutsioonini.

Joel Mokyr on raamatus "Lever of Riches" proovinud sellele küsimusele ühes peatükiks vastata võrreldes ja arutledes erinevate teooriate üle. Mokyr leiab, et mahajäämise peamiseks põhjuseks oli Hiina ühiskonna stagneerumine, mis tulenes ühelt poolt konfutsianismist ja teiselt poolt imperaatori ümber tekkinud bürokraatiast, mis eelistas igasugustele muutustele stabiilsust. Leiutajad ja nende leiutisi ei hinnatud, mis omakorda takistas nende laiemat levikut ja kasutusele võttu.

Mõeldes viimase ajal Prantsusmaal toimunule ja sellele, kui olulist rolli mängivad sealses poliitikas erinevad huvigrupid, mis pole nõus aksepteerima mingeid suuremaid muudatusi, mis võiksid nende hüvesid kuidagi vähendad, tekib tunne, et ka Prantsusmaa on jõudmas olukord, kus inimesed väärtustavad pigem stabiilsust kui mingit muutust, millel võiksid olla positiivsed tagajärjed.

Hiljuti ilmus New York Times'is artikkel Prantsusmaa kõrghariduse hetke olukorrast, mis on suht masendava lugemismaterjal, kuid samas selgitab noorte prantslaste suhtumist:

There are 32,000 students at the Nanterre campus of the University of Paris, but no student center, no bookstore, no student-run newspaper, no freshman orientation, no corporate recruiting system.

The campus cafeterias close after lunch. Professors often do not have office hours; many have no office. Some classrooms are so overcrowded that at exam time many students have to find seats elsewhere. By late afternoon every day the campus is largely empty.
. . .
"Universities are factories," said Christine le Forestier, 24, a 2005 graduate of Nanterre with a master's degree who has not found a stable job. "They are machines to turn out thousands and thousands of students who have learned all about theory but nothing practical. A diploma is worth nothing in the real world."
. . .
Only 4 percent of French students make it into the most competitive French universities — the public "grandes écoles." But the grandes écoles, along with a swath of semiprivate preparatory schools, absorb 30 percent of the public budget.

Murelikuks peaks aga tegema prantslaste suhtumine muutustesse olukorras, kus nad jätkuvalt mängivad Euroopa Liidus olulist rolli suunanäitajana ja pidurina näiteks liberaliseerumisele, mis on vajalik jätkuvaks majanduskasvuks, mille mootoriks on aga peamiselt innovatsioon - iseenesest sageli radikaalsetele muutustele rajanev protsess.

Euroopa Liidu ametnike ja poliitikute kiindumus igasugustesse regulatsioonidesse ja üldisemasse bürokraatiasse ei tule kellelegi uudisena. Küsimus on selles, kas see võib mõjuda ka Euroopa üldisemale arengule pidurdavalt. Kas vaenulikus muutustele ja üldisem globaliseerumise põlastus võib luua Euroopas sarnase olukorra Hiinale pärast 15. sajandit?

Tõenäoliselt mitte, sest Euroopa on märksa heterogeensem piirkond kui Hiina ja piisavalt killustatud, et võimaldada erinevatel piirkondadele pakkuda üks-teisele konkurentsi. Küll on aga tõenäoline, et prantslaslik suhtumine võib oluliselt aeglustada vajalike reformide läbiviimist.

Viimasel ajal on majandusteadlased rohkem tähelepanu hakanud pöörama ka sellele, millist rolli mängib ühiskondlike muutuste (social change) võimalikus, mis on vajalik uute olukordade ja pidevalt muutuva maailmaga kohanemiseks. Frederic Sautet arutleb:

Belief systems are very strong. So strong, actually, that they hinder positive social change. This probably defines the conditions for social revolutions and radical policy changes. Milton Friedman emphasized this view in his 1982 preface to Capitalism and Freedom. The role of economists he said is to “develop alternatives to existing policies, to keep them alive and available until the politically impossible becomes politically inevitable.”

Again, Friedman reminded us that we know what good policies look like but we don’t control when and how they could be implemented. In some cases, the opportunity comes, is seized (by social entrepreneurs), and policy changes are carried out (e.g. New Zealand in the 1980s and early 1990s), but in others, countries never recover and are stuck in perpetually paralyzing social movements.

Mida rohkem huvigruppe, mis suudavad peale suruda enda tahet ja pidurdada uues olukorras kohanemiseks vajalike muudatuste sisse viimist, seda tõenäolisem on stagneerumine ja muutuste edasi lükkamine punktini, kus enam pole midagi kaotada.

Mul on vahel tunne nagu otsiks prantslased "tünni põhja", kuid millised tagajärjed võivad sellest olla ülejäänud Euroopale. Kas uppuja tõmbab teised enda märga hauda kaasa või laseb neist lahti...kas teised rebivad end ühel hetkel lahti? Kas Euroopa Liit hakkab varsti lagunema või osutub hoopis köieks, mis tõmbab kõik sügaviku?

Allhanked ei ole tupik vaid tee maailmaturule ja innovatsiooni

Viimases Ekspressis käsitles Heidit Kaio Eesti firmade jätkuvaid edusamme lisandväärtuse loomisel, kus esialgu allhankeid teinud ettevõtted on loobunud odavamate allhangete tegemisest ja roninud väärtusahelas kõrgemale. Üha rohkem ja rohkem ettevõtteid on aga turule tulnud enda kaubamärkidega ning asunud ise allhankeid tellima:

Veel mõni aasta tagasi valmisid Maratis ka noobli Esprit’ ja kaubamaja Hennes & Mauritz rõivad, kuid mitte enam, sest Marat väärtustab oma tööd kõrgemalt, kui need tellijad maksta soovivad. Samuti ei tooda Viisnurk enam kuulsate spordifirmade nime all suuski või murdmaasuusasaapaid ega Norma slaalomisaapaid.
. . .
Vana Tallinnaga võivad lähiaastatel hakata tuntuse poolest võistlema Baltika rõivamargid Monton, Mosaic ja Baltman. Baltika 93 poodi asuvad lisaks Eestile ka Venemaal, Lätis, Leedus, Ukrainas ja Poolas. Baltika üha paranevad majandustulemused näitavad, et Eestis disainitud riided on välismaal leidnud hulga kandjaid.

Lisaks Eesti tehase toodangule tellib Baltika rahvusvaheliseks muutunud kaubamärkidele allhanget Hongkongist, Hiinast, Taist, Türgist, Brasiiliast, Venemaalt, Lätist ja Leedust.
. . .
Valmisriiete valdkonnas on kõige usinam allhanke tegija olnud Marat, kelle tehases on valminud tooteid nii Esprit’ kaubamärgi all kui ka riideid Hennes & Maurizi kaubamajale. Mõlemad on kolinud oma tellimused odavamatesse piirkondadesse. Praegusel ajal tulevad Maratist tooted s.Oliverile, Marimekkole ja JC-le.

Marat müüb järjest rohkem toodangut oma kaubamärkide all Marat Since 1926 ja Fair Play. Eesti tooted lähevad hästi Venemaa kaubakettides ja ka tuntud kataloogides, nagu Quelle ja Otto.

Tegelikult pole selles arengus midagi kummalist ega erilist. Läbi allhangete said eestlaste jaoks selgeks välisturgude klientide ootused, sõlmitud esimesteks läbilöökideks vajalikud kontaktid ja teeniti edasiseks tegevuseks vajaliku usaldust, mis võimaldab välja töötada enda kaubamärke.

Innovatsioonist rääkides koondub enamus tähelepanust küll kõrgtehnoloogiaga tegelevatele firmadele nagu Elcoteq või Skype, kuid samas toimuvad väga huvitavad arengud ka märksa traditsioonilisemates valdkondades.

Eestlased on ettevõtlikud ja kavalad. Nad kasutavad allhangete võimalusi kuni veel võimalik, samas õppides, kogemusi kogudes ja arenedes. Enamus allhangete tegijatest on teadlikud sellest, et peavad väärtusahelas kõrgemale ronima, et pinnal püsida, ja seda usinalt ka tehakse.

Jätkuvad edu neile kõigile.

Pigem lühemad raamatud ja lühemad postitused

Eelmise postituse jätkuks, kus oli juttu ka lühikeste postituste eelistamisest pikematele:

The real change in the book market is not the big guy vs. the little guy, or chain vs. indie stores. Rather, it's the reader's greater impatience, a symptom of our amazing literary (and televisual) plenitude. In the modern world we are more pressed for time, and we face a greater diversity of cultural choices. It was easy to finish Tolstoy's War and Peace when there were few other books around and it was hard to find them. Today, finishing it means forgoing many other options at our fingertips. As a result, we tend to consume ideas in smaller bits, a proposition that (in another context) economists labeled the "Alchian and Allen theorem." Long, serious novels are less culturally central than they were 100 years ago. Blogs are on the rise, and most readers prefer the ones with the shorter posts. Our greater access to books also means that each book has less time to prove itself. A small percentage of the books published account for a large share of the profits, thus setting off a race to track reader demand. Many customers want very recent best-sellers, often so they can feel they are reading something trendy, something other people are talking about. Of course, that's its own kind of affectation—and not an entirely pleasing one.

Tyler Cowen Slate'i artiklis The Death of the Independent Bookstore.

Elagu pealiskaudsus blogosfääris

Lugesin just Larko postitust Elagu pealiskaudsus ja ei saa seal kirjutatuga nõustuda:

/.../ameeriklased ei viitsi pikki ja põhjendatuid postitusi lugeda. Keerulistest argumentidest ei saa nad aru, seetõttu tuleb kõik nendele hästi lihtsustatud kujul ja pealiskaudselt serveerida. Juurde tuleb veel maitsetuid nalju ja seksikaid pilte kleepida.

Ma ei usu, et ameeriklased oleks eurooplastest rumalamad. Nad lihtsalt ei häbene enda arvamust välja ütlemast, isegi kui see on üks kummalisemaid või totramaid, mida kunagi nähtud. Sellest kipub aga jääma mulje nagu oleks tegu ülima pealiskaudsusega. Eurooplane hoiab aga pigem suu kinni või antud juhul näpud klaviatuurist eemal.

Nagu meeldivad ameeriklastele maitsetud naljad ja seksikad pildid meeldivad nad ka eurooplastele ja eestlastele. Ei pea kaugemale vaatama kui tabloidide vs. tõsisema ajakirjanduse ning Õhtulehe ja Päevalehe/Postimehe lugejate arvu, et teha suht sarnaseid järeldusi ka eurooplaste kohta.

Miks aga jääb ameeriklastest ikkagi pealiskaudsem mulje? Pakun välja neli põhjust.

Esiteks, on USA's rohkem blogijaid kui Euroopas. See tähendab, et valik on suurem, mis omakorda avaldab survet kahes erinevas suunas:

(1) kui tahad suurt lugejaskonda ja enda blogi ka sissetulekuallikana kasutada, siis tegeled rohkem meelelahutusega ja pakud "infoampse", mis on enda olemuselt pealiskaudsed, pigem lõbusad ja lühikesed. See on ajaviide, mis võimaldab võtta mõned puhkehetked tööst või muidu asjalikust päevast.

(2) kui tahad argumenteerida, siis pead vältimatult spetsialiseeruma, sest keegi ei taha ega jõua päevast päeva läbi nämmutada kõige pealiskaudsemaid argumente. See tähendab, et lihtsalt ühel heal päeval lugema hakata on keerulisem. Lisaks ei oma enamusele inimestest argumentide nüansid mingit tähendust.

Teiseks, USA meediamaastik on piisavalt mitmekesine ja suur, et pakkuda parematele kirjutajatele tasu nende töö eest isegi siis, kui nad kirjutavad üpris kitsas valdkonnas. Peale USA 295 miljoni elaniku on Kanadas täiendavad 30 miljonit, rääkimata nendest miljonitest üle terve maailma, kes inglise keelt mõistavad lugeda. Euroopa 400 miljonit inimest räägivad aga kümmetkonda erinevat keelt, millest paljudes pole võimalik ainult ühes kitsas valdkonnas kirjutades üldse teenida. On vaja odavat alternatiivi, milleks paljude jaoks on blogi.

Kolmandaks, puudub ühine blogi definitsioon, mis ütleb, et blogi peaks olema midagi muud kui pealiskaudne huvitavate lugude kogum. Ta võib-olla originaalne, kuid ei pea olema midagi muud kui inimese esmamulje loetust. Meil kõigil on kõigest omad arvamused, kuid vähestele pakuvad nad erilist huvi kui tegu pole millegi radikaalsega. Paljud blogijad pigem lingivad paremini kirjutatule selle asemel, et ise nullist alustada ja millegi märksa vähem loetavamaga lõpetada.

Neljandaks, mida spetsiifilisem teema, mida nüansirikkam diskussioon, seda kiiremini laguneb see suht isiklikeks rünnakuteks (eriti poliitikas), kus hakatakse tegema oletusi kirjutaja kohta ning sisulised argumendid heidetakse kõrvale, fakte ignoreeritakse. Blogides on võimalik arvamust avaldada igasugustel teemadel ning paljud inimesed ei pea vajalikuks neid argumenteerida. Nad ei otsi kriitikat vaid hoopis kinnitust enda arvamustele, sageli stereotüüpidele, mida innukalt elus hoitakse. Kahjuks selline suhtumine pärsib sügavamat diskussiooni ja vähesed leiavad nende ümber lükkamiseks aega ning tahet.

Aga tagasi Larko postituse juurde:

Kinnitust leidis meie arutelu täna silmitsedes Webby auhinna laureaatide nimekirja. Ajaveebidele anti Webbyd kahes kategoorias, culture/personal ja political. Esimeses pärjati we make money not art ja teises The Huffington Post.

Pealiskaudsuse huvides ei hakka kumbagi eraldi kommenteerima. Selleks pole ka vajadust, sest mõlema kohta käivad üheselt samad märksõnad. Ülehaibitud, sisutühi, ülelihtne ja muidugi pealiskaudne. Kummastki saab tunduvalt alla keskmise mõtlemisvõimega inimene suurepäraselt aru.

Vaadates Ajaveeb 2005 võitjaid saab suuremate probleemideta seda sama väita. Võitjad on pigem lühikeste postitustega visuaalselt atraktiivsed blogid, sageli piltidega ning suuremaid argumente neis ei arendata. Kõigist saab alla keskmise mõtlemisvõimega inimene suurepäraselt aru, kuid kas see tähendab, et nende lugejad ainult ühe blogi lugemisega piirduvad? Ei, pigem on tegu ühe blogiga paljudest, mis pakub vaheldust ja sageli midagi inimlikult huvitavat.

Webby võis võita "ülehaibitud, sisutühi, ülelihtne ja muidugi pealiskaudne" blogi, kuid kõige viidatumad blogid on just poliitilise sisuga, mis sunnivad sageli ka kaasa mõtlema...või vähemalt noogutama. Truth Laid Bear toob ära esimesed 100, mina esimesed 20:

1.Instapundit.com (4472) details
2.Michelle Malkin (3982) details
3.Daily Kos: State of the Nation (3263) details
4.lgf: lost and found (2796) details
5.Captain's Quarters (2795) details
6.Power Line (2759) details
7.Talking Points Memo: by Joshua Micah Marshall (2203) details
8.Boing Boing: A Directory of Wonderful Things (2109) details
9.Hugh Hewitt (2097) details
10.The Volokh Conspiracy - - (2015) details
11.Mudville Gazette (1971) details
12.Eschaton (1970) details
13.Andrew Sullivan | The Daily Dish (1803) details
14.RealClearPolitics (1674) details
15.The Washington Monthly (1573) details
16.Wizbang: Explosively Unique... (1562) details
17.Stop The ACLU (1541) details
18.The Huffington Post (1483) details
19.Crooks and Liars (1460) details
20.ScrappleFace (1422) details

Huffington Post on alles 18. kohal ja We Make Money Not Art ei mahu isegi esimese saja sisse. Ei tasu ka unustada, et Webby'd valib zürii ja hääletavad lugejad ning külastuste arvu ei pruugi see sugugi objektiivselt kajastada.

Blogid jäävad blogideks - eklektilisteks viidete ja juhtumite kogumiteks, kust vahel võib leida huvitavaid muljeid ja asjalike arutelusid. Nii on see Ameerikas, Euroopas ja Aasias - kogu maailmas.

Peamiseks argumenteerimiskohaks jäävad aga väljaanded spetsialistidele, kus mängureeglid paigas ning vähem ruumi emotsioonidele ja rohkem ruumi argumentidele.

Jane Jacobs'ist ja tema mõjust linnaplaneerijatele (kahjuks mitte Eestis)

Kui ma esimest korda Jane Jacobs'i ideedest paar aastat tagasi lugesin, jäi mulle mulje, et tegu on värkse vaimuga, noore inimesega, kes pole veel jõudnud kõiki enda ideid lõpuni läbi mõleda, kuid isegi selles toores, majandusteadusele omasest terminoloogiast puutumata, vormis olid tema ideed köitvad.

Mõni nädal tagasi Jane Jacobs suri. Ta oli 89 aastane.

Jacobs polnud kunagi lõpetanud ülikooli ja ta ei omanud ühtegi teaduskraadi. Ta oli ise lugenud, uurinud, mõelnud ja enda mõttetöö tulemused kirja pannud selgelt ja loetavamalt kui seda suudab valdav enamus praegu laiemale avalikkusele kirjutavatest majandusteadlastest. Samas on see kõrghariduseta naine jätnud sügava mulje paljudele praeguse majandusteaduse tippudele ja blogosfääri majandushuvilisem pool kajab järelkajadest temale veel praegugi.

Jacobs sai tuntuks enne kõik 1961. aastal ilmunud raamatuga The Death and Life of Great American Cities, kus ta analüüsi linnade tekke ja õitsengu nagu ka väljasuremise põhjuseid. Kuna tal puudus formaalne kokkupuude majandusteadusega, siis lähtus enamus tema analüüsist vaatlustest ja ekstrapolatsioonidest, mis sageli põimitud läbi illustratiivsetest näidetest, mis tegi tema teosed vägagi loetavaks.

Päris hea ülevaate Jacobs'i ideedest ja põhimõtetest annab City Journal:

Her role in the public life of New York in the 1960s may explain some of this misunderstanding. Her opposition, to the point of arrest, to plans for a highway through Washington Square Park and to a development scheme that would have destroyed hundreds of buildings in the West Village led her to be seen as the mother of all preservationists, pedestrians, and community activists. And because she moved to Toronto, in part because of opposition to the Vietnam War, it is assumed she was a woman of the Left.
. . .
Jacobs still has much to offer us, but not what is commonly assumed. She dared to follow the logic of her own observation in ways that led her to oppose much that the Left stood for. The real Jane Jacobs not only enjoyed busy city blocks but deplored high levels of welfare spending that inhibit urban economies. The real Jane Jacobs not only enjoyed the great variety of small businesses which cities offer, but questioned the public operation of services such as transit that preempt the formation of private competitors.

Jacobs'i ideedest oleks palju õppida ka Tallinna linnaplaneerijatel, kuid seda on vist natuke palju loota. Huvitav oleks teada, kas eestlaste seas on Jane Jacobs'i loominguga kokkupuutunud pigem arhitektid ja planeerijad või hoopis majandusteadlased?

Kas ainult ameeriklaste nadid teadmised majandusest?

Bryan Caplan viitab National Council on Economic Education 2005. aasta uurimusele (PDF), milles uuriti ameeriklaste teadmisi majandusest:

The survey was designed to evaluate adult and student understanding of basic economics as outlined in the Voluntary National Content Standards in Economics, developed and published by NCEE in 1997. The survey examined adult and student familiarity with basic economic principles, knowledge about the U.S. economy, and understanding of some key economic terms. In addition, the survey assessed interest in economics and the perceived importance of understanding basic concepts in economics.

Iga osaleja sai ka enda teadmistele vastava hinde ja tulemused on huvitavad:

Hinne---Mehed---Naised
A---27%---6%
B---23%---10%
C---26%---23%
D---9%---18%
F---15%---42%

Keskkooli õpilaste seas on olukord nagu arvata võis mõnevõrra halvem:

Hinne---Mehed---Naised
A---5%---1%
B---7%---5%
C---20%---14%
D---14%---14%
F---54%---67%

Tulemused on küll kehvema poolsed ja seda võiks võtta veel ühe näitena ameeriklaste teadmatusest, kuid ma kaldun arvama, et majandusküsimustes on ameerika keskkooliõpilased siiski eestlastest teadlikumad, sest umbes 50% 12.klassi õpilastest on saanud mingit majandusalast õpetust.

Huvitav on ka kontrast meeste ja naiste teadmiste vahel.

Kahju, et Eestis midagi taolist läbi ei viidad, sest elementaarsemate majandustõdede teadmine tuleb ainult kasuks. Jääb üle loota, et ka meie keskkoolides majandusalastele teadmistele tulevikus rohkem tähelepanu pööratakse.

Inimmaitseline rumm, Rootsist kosmosesse, suguhaigused c. 1969 ja blogivad filosoofid

Rubriigist "Bürokraatia huvitavad kõrvamõjud":

Hungarian builders who drank their way to the bottom of a huge barrel of rum while renovating a house got a nasty surprise when a pickled corpse tumbled out of the empty barrel, a police magazine website reported.

According to online magazine www.zsaru.hu, workers in Szeged in the south of Hungary tried to move the barrel after they had drained it, only to find it was surprisingly heavy and were shocked when the body of a naked man fell out.

The website said that the body of the man had been shipped back from Jamaica 20 years ago by his wife in the barrel of rum in order to avoid the cost and paperwork of an official return.

According to the website, workers said the rum in the 300-liter barrel had a "special taste" so they even decanted a few bottles of the liquor to take home.

Mmmm....inimlaibast läbi imbunud rumm :P
. . .
Tundub, et kõige lähem koht eestlaste jaoks, kust võiks kosmosesse saada, tuleb Rootsi. The Local vahendab:

Space tourists could soon be heading into orbit from Swedish soil under plans announced on Wednesday.

British company Virgin Galactic, headed by flamboyant entrepreneur Sir Richard Branson, plans to start commercial flights in 2008 and wants to make the Esrange launch pad in Kiruna one of its bases.

Kui nüüd õnnestuks veel kuskilt 200 000 dollarit kokku saada oleks ma natuke lähemal ühe unistuse täitmisele.
. . .
Aastast 1969 pärineb tõenäoliselt kõige kummalisem suguhaiguste eest hoiatav reklaam, mida mina olen näinud. Reklaami sõnum näib olevat, et keegi ei ole suguhaiguste eest kaitstud, kuid eraldi esile tõstmist väärib ka reklaami saatev laul ja inimeste rõõmsameelsus.

Kes tahab näha, kui positiivselt on võimalik suguhaiguste eest hoiatada, siis YouTube on abiks.
. . .
Kes arvab, et filosoofiast kirjutavaid bloge on liiga vähe või pole veel seda kõige õigemat leidnud, siis Philosophical Weblogs on kogunud kokku erinevad filosoofid ja filosoofia õppetoolid, mis omavad blogisid ühte, pikka nimekirja.

Gazprom kui Venemaa välispoliitika instrument

Üldjuhul pole mul midagi selle vastu, kui mõni välisettevõte mõne kohaliku ettevõtte üle ostab olgu see Rootsi firma Eesti firmasid või Inglise firma Venemaa omasid. Erandiks kipub olema aga Venemaa ja viimasel ajal eriti Gazprom, mis on järjest enam orienteerunud äri asemel hoopis välispoliitikale. The Business vahendab:

President Vladimir Putin’s seizure of control over Russia’s oil and gas sector is now complete. Russia is flexing its muscles to recover its former superpower’s swagger on the world stage.

The forum’s week came after a threat from Alexei Miller, chief executive of Gazprom: if Europe didn’t allow it the access it wants to European gas pipeline and supply companies, Gazprom might divert its European energy supplies to the US and the Far East.

Gazprom on pettunud, et Euroopa Liidus toimub energiaturu liberaliseerimine, mille tulemusena kaovad suurematest Euroopa riikidest suured monopolid, kes oleksid võrdväärsed partnerid Gazpromile, suutelised finantseerima selle Venemaa hiiu investeeringuid.

Euroopa Liidu sõltuvus Vene gaasist on ulatuslik ja Gazpromile on juba vabad käed kohalike ettevõtete ostmiseks antud nii Inglismaal kui Saksamaal, ei saa Gazprom siiski liiga ülbeks minna. Tuumaenergia on jätkuvalt alternatiiv, mis võib väga teravalt päevakorda tõusta kui gaasihind hakkab järsku kerkima võid seda hakatakse Venemaa poolt väljapressimiseks kasutama. Eriti murelikuks peaks selline käitumine tegema väikeriike, mis võivad Venemaa surve alla sattuda ja kelle eest Euroopa suurriigid pole nõus välja astuma.

Gazprom võib mõne aasta pärast olla aga maailma suurim ettevõtte:

Last September The Business reported that Gazprom aimed to triple its market value within three to five years to the point where it would rival Exxon Mobil’s $380bn value. That already seems ridiculously timid. Morgan Stanley, in a note this month, said Gazprom’s true value was already between $350bn to $450bn. Its share price has already more than quadrupled in the last year. Just as the forum ended last week, Gazprom’s market cap overtook Britain’s largest company, BP, hitting a value of $264bn. By the end of the week, it had overtaken Microsoft.
During the forum, Medvedev said Gazprom’s value could rise to $1 trillion in the next 10 years, making Gazprom the largest company on the world’s stock markets. Even at that market value, Gazprom’s mammoth gas reserves, between a quarter and a third of the world’s total, would still be valued at less than half those of Royal Dutch Shell’s.

Arvake ameeriklastest, mida tahate, kuid nende huvides näib siiski olevat Venemaa välispoliitika korral kutsumine ja valmisolek Gazprom'i väljapressimiskatseid avalikult meedias kritiseerida. Kahju, et sama ei saa öelda Euroopa suurriikide kohta.

Baltiriikide jaoks peaks natuke kindlust andma Dick Chaney hiljuti Vilniuses tehtud avaladus:

America and all of Europe…want to see Russia in the category of healthy, vibrant democracies. Yet in Russia today, opponents of reform are seeking to reverse the gains of the last decade. In many areas of civil society – from religion and the news media to advocacy groups and political parties – the government has unfairly and improperly restricted the rights of the people.”

Mr Cheney continued: “Other actions by the Russian government have been counter-productive and could begin to affect relations with other countries. No legitimate interest is served when oil and gas become tools of intimidation or blackmail, either by supply manipulation or attempts to monopolise transportation. And no one can justify actions that undermine the territorial integrity of a neighbour, or interfere with democratic movements.”

Kas ühest avaldusest tasub teha suurejoonelisi järeldusi jääb iga ühe enda otsustada, kuid faktiks jääb, et Euroopa suurriigid on valmis odava energia nimel Venemaa anti-demokraatlike tendentside kohalt silma kinni pigistama, mis aga tähendab, et Eesti julgeoleku garantiiks number üks jääb jätkuvalt NATO liikmelisus ja head suhted USA'ga.

Samuti peaks see mõtlema panema neid, kes loodavad gaasipõhistele soojuselektrijaamadele ning ei võta tuumaenergiat tõsise alternatiivina.

TÄIENDATUD: Vaata lisaks Paul Globe'i arvamuslugu Päevalehes Julgeolek sõltub ka energeetikast

Poliitika kõrgem meistriklass ehk Savisaar rongidest ja teedest

Savisaar on üks andekamaid poliitikuid Eestis. Mulle ei lähe korda enamus tema seisukohtadest, kuid mees on kaval ning oskab jäta paljudele mulje, et on just nende huvide eest väljas samas midagi konkreetset lubamata. Ühe värske näitena pakun välja kaks artiklit sellest nädalast.

Mõned päevad tagasi kommenteerisin Isemõtleja blogis rongiliikluse teemat ja juhtisin enda arvates tähelepanu sellele, et Eesti rongiliiklusest võib suurelt unistada, kuid selle uuenduseks vajalikest summadest ja nende allikatest pole peaaegu kuskil juttu. Üks minu kommentaari vastuseid sisaldas aga viidet Savisaare värskele rongisõidule Valka:

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Edgar Savisaar ja kantsler Marika Priske sõidavad koos Edelaraudtee juhtkonnaga läbi Tartu Valka ja õhtul tagasi Tallinna. Teel ühinevad nendega ka Lõuna-Eesti maavanemad, kellele rongiliiklus on oluline.

Peal muidu heietamise teemal, et rongiliiklus on ikka tähtis ja küll on pahasti, et olukord parem pole, tuli ka natuke konkreetsemaid plaane:

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil on soov olemasolevad diiselrongid uute vastu välja vahetada. Uued rongid peaksid vastama tänapäeva tehnoloogiale, olema moodsa disainiga ning varustatud keskkonnasäästlike ja tänapäevase kiirusdünaamikaga mootoritega. Samuti oleks neis olemas juurdepääs piiratud liikumisvõimalustega inimestele, salongides kliimaseadmed, mugavad reguleeritavad istmed ning infotabloo reisijatele. Reaalselt võiksid uued rongid sõita Eestimaa raudteedel ülejärgmisel aastal.

Pange tähele keele kasutust, mis kubiseb tingivast kõneviisist ja soovidest. Juttu pole summadest ega rahastamisallikatest ning suurema vaevata võib järeldada, et väga palju oleneb sellest, kust ja kui palju raha rongide uuendamiseks tulevate aastate eelarvetes leitakse.

Savisaare Valka sõit oli geniaalne PR-liigutus, kus valitsuse üks tähtsamaid ministreid sõitis väga nähtavalt koos suure saatjaskonnaga Valka ning jättis sellega mulje, et rongiliiklus on talle tähtis samas mitte midagi lubades.

Alguses tundus selline tsirkus mõnevõrra kummastav, kuid siis ilmusid välja märksa konkreetsemad ja suurejoonelisemad plaanid teedeehituse rahastamisest. Tänane Päevaleht vahendab:

Majandusminister Edgar Savisaar sammub nädala pärast valitsuskabineti istungile värske teehoiukavaga, milles on ettepanek suunata kütuseaktsiisist laekuvast rahast lõviosa tee-ehitusse.

Kui aga kogu 75 protsenti kütusetarbija taskust tulnud aktsiisirahast läheks teedesse ja lisanduks Euroopa abiraha, siis tähendaks see eelmiste aastate välisabi suurust aluseks võttes aastas hinnanguliselt vähemalt 500 miljonit krooni lisandumist tee-ehitusele ja -hoiule.

Polegi nagu midagi lisada.

Ühelt poolt on suur ühepäevane avalik tsirkus, kus konkreetseid lubadusi ei anta ja teiselt poolt üle mitme nädala venitatud konkreetne plaan, mille detaile ei ole avalikustatud, kuid mille rahastamisallikad on määratletud ja summadki juba enam-vähem teada.

Eraldi esile tõstmist väärib aga see, et Savisaare plaan on isegi Sotsiaaldemokraatide Tartu maantee plaanist ambitsioonikam, mille saatuse, muide, võib leida samast Päevalehe artiklist:

Majandusminister Edgar Savisaar teatas eile riigikogu infotunnis, et ei toeta täna riigikogu suures saalis esimesele lugemisele tulevat sotsiaaldemokraatide Tallinna–Tartu maantee ehitamise eelnõu.

Savisaar märkis, et maantee on võimalik valmis ehitada varem, kui sotside eelnõus lubatud 2015. aasta.

Seega, pärast sotside plaani maha hääletamist tuleb praegune valitsus välja eelnevalt mainitud iludusega samas kui Savisaar korjab plusspunkte veel ka rongiliikluse propageerimise eest.

Bravo, härra Savisaar, bravo.

Eestlased ja Mac'id

Kes veel ei tea, siis eestlastest Mac'i sõprade üks asjalikumaid ettevõtmisi on eMUG (Estonian Mac User Group), mis peale blogi ka foorumit ja wikit peab.

Blogist võib leida värskemaid Mac'i uudised nii Eestist kui mujalt maailmast. Wiki'st aga muuhulgas Eesti Widgeteid (ja kuidas neid teha!) koos muu kasuliku informatsiooniga ning foorumist vastuseid ka kõige piinlikumatele küsimustele.

eMUG'ist ka viide Apple'i värskele reklaamikampaaniale koos uute telereklaamidega.

iPod'i omanikele võib aga huvi pakkuda ReadItYourself 1.0.2 nimeline väike script, mis võimaldab NetNewsWire'is lugemata uudised iPodi tõmmata.

Selle väikse, kuid huvitava jubina autoriks on aeg- ajalt ka Vabalogis kommenteeriv Filipp :)

1. mai ja kommunismi ohvrite mälestamine

Catallarchy nimelises blogis on traditsiooniks saanud 1. mail mälestada kommunismi ohvreid ja nii ka tänavu:

Contrary to the promises of ideology, nations whose governments pledged to create a workers’ paradise usually became places of rampant slave labor. The plight of the less fortunate became even less fortunate. Today, we chronicle a small part of their lives.

Blogipidajad on kogunud kümmekond artiklit erinevatelt kirjutajatelt, mis valgustavad kommunistlike reziimide koledusi:

- How Many Did Stalin Really Murder? by guest writer Professor R. J. Rummel
- A Forgotten Odyssey by guest writer Romuald Lipinski
- The Road To Hell Was Paved With Bad Intentions by guest writer Professor Bryan Caplan
- A Different Kind of Soviet Labor Camp: Solzhenitsyn’s The First Circle by guest writer Clara Magram
- In The Proletariat’s Paradise by guest writer Romuald Lipinski
- The Berlin Wall by Randall McElroy
- Trofim Lysenko: Ideology, Power, and the Destruction of Science by Matt McIntosh
- The Treatment Of Homosexuals Under Communism by Rainbough Phillips
- Re-Education In Vietnam by Jonathan Wilde
- The Winter War by Randall McElroy
- Remembrance by Jonathan Wilde

Viited kõigile artiklitele on ilusti koondatud siia.

Rongiliikluse aktivismi kentsakusest Eestis

Enne, kui ma raudtee ja rongiliikluse teemal sõna võtan, ütlen kohe välja, et minu töö on kaudselt, kuid siiski üpris tihedalt seotud teedeehitusega Eestis. Iga üks teeb sellest vastavad järeldused.

Ma olen juba mõnda aega jälginud (nii blogides kui ajakirjanduses), kuidas ikka jälle tundub paljude inimeste jaoks olevat rongiliiklus mingi imeloom, mis soodustab regionaalset arengut, vähendab autoliiklust, on "Euroopalik" ja teeb tuhat muud imet. Millest aga aga kuskil juttu ei ole on rongiliiklusesse minevad dotatsioonid ja nende suurus.

Unistada ja soovida ju võib. Tasuta saada sooviks vist iga üks. Kuid rongiliiklusega kaasnevate kulude kohalt meeldib paljudel silm kinni pigistada.

Mingi arusaama rongiliikluse kuludest ja ulatusest annab 2002. aasta Riigikontrolli aruanne Riigi tegevus Edelaraudtee AS-i erastamisel ja ühiskondliku reisijateveo teenuse tellimisel (PDF), kust võib muuhulgas leida:

Riigikontrolli hinnangul saaks ilma teede ehitamiseks vajalikke kulutusi arvesse võtmata panna Edelaraudteele makstava toetuse eest iga rongi asemel käima 9 tasuta bussi. Samas piisab Edelaraudtee rongide täituvuse juures rongi asendamiseks üldjuhul ühest kuni kolmest 40-kohalisest bussist.
. . .
Eeldades, et Edelaraudtee piletitulu püsib kogu lepinguperioodi jooksul tasemel 15 krooni rongkilomeetri kohta (mis on 2000., 2001. ja 2002.aasta tase) katab Teede- ja Sideministeerium aastail 2002-2009 Edelaraudtee võimalikest maksimaalsetest veokuludest 89% (s.o dotatsiooni ja piletitulude summast) ja maksab toetust 556 mln krooni lubatust rohkem. 2001. aastal ja prognooside järgi ka 2002. aastal katab piletitulu 9% Edelaraudtee deklareeritud veokuludest.

Kes tervet aruannet ei soovi lugeda võib auditi pressiteatega tutvuda, mis võtab olulisema ilusti kokku:

Riigikontroll uuris AS-i Edelaraudtee doteerimise näitel, kuidas on riik püüdnud tagada elanikele ühistranspordi abil optimaalsed liikumisvõimalused. Audit näitas, et reisirongiliikluse toetamine praegusel kujul on majanduslikult ebaefektiivne ning sisulisi argumente rongide kasuks võrreldes teiste transpordivahenditega pole.

Üks huvitavamaid seiku oli minu jaoks see, et piletitulud katsid (katavad?) vaid 10% reisijateveo kuludest. Võtad ära dotastiooni ja selgub, et rongi piletihind on 10 korda kõrgema. Mind huvitaks väga teada, kas inimesed oleks nõus maksma näiteks 100 krooni asemel hoopis 1000 krooni, et Tartusse jõuda?

Praeguse dotatsiooni juures pole mõtet imestada, kui nädalavahetustel on rongid inimesi täis. Kõik mõistavad, et teenuse otsene hind neile on tema väärtusest märksa madalam. Üleskutse aga panna samale liinile veelgi enam ronge liikuma tundub absurdsena olukorras, kus ainult 2 päeva nädalas on sõitjaid rohkem kui istekohti.

Kust tuleb dotatsiooni jaoks raha ja miks peaksid inimesed, kes ise ronge ei kasuta teiste mugavuse kinni maksma? Vastupidiselt teedele, mida finantseeritakse peamiselt kütuseaktsiisist, tuleb toetus rongiliiklusele üldisematest maksutuludest, kuid mille arvelt ja millises ulatuses on need õigustatud?

Kui inimesed hindavad rongiliiklust sedavõrd kõrgelt nagu nad väidavad, siis ei tohiks ka pileti eest kõrgema hinna välja käimine olla probleem. Aga kümme korda kõrgema hinna - ja seda ilma reisijate arvu märgatavat kahanemist? Vaevalt.

Vaatamata kõigile enda mugavustele on rong siiski väga jäik liiklusvahend, mis vajab eraldi infrastruktuuri, kus suuremat konkurentsi ei toimu. Vastupidiselt teedele ei suuda populaarsematel liinidel opereerida mitu konkureerivat firmat, mis avaldaks survet hindadele ja teenuse kvaliteedile. Erasõidukitega kaasnevast kiiruse, aja ning sihtkoha paindlikkusest pole aga vist mõtet pikemalt rääkida.

Mind häirivad ka pidevad apellatsioonid euroopalikkusele, kust jäävad välja viited sellele, kui suurt osa elanikkonnast teenindatakse (Saksamaa, Holland, Taani, Belgia) või kui suuri toetussummasid makstakse (Soome, Rootsi, Norra). Summasid, mis sellise kvaliteetse (uued rongid) ja ulatusliku teenuse toetamiseks välja käiakse ei tuleks Eesti kõne allagi.

Eesti on lihtsalt liiga väike, et siin oleks mõtet juurutada hõredat rongiliiklust. Eesti rongiliikluse tulevik on peamiselt kaubavedu ja transiit nagu ka teistes hõredamalt asustatud riikides.

Ja lõpetuseks ei saa ma jätta mainimata unistust liinist Tallinn-Berliin ja küsida, kes selle eest maksab ja kes viitsib loksuda Tallinnast-Berliini odavlennufirmade ajastul?

Ühe võik kaks korda aastas oleks ehk mõned reisihimulised nõus selle teekonna läbima, kuid valdav enamus valib lennuki kui isegi Estonian Air pakub pileteid Berliini alates 420'st kroonist. Kas ajakulu vajab üldse pikemat juurdlust - 2 tundi lennukiga vs. 2 päeva rongiga?

Ma tahaks siiralt loota, et edaspidised jutud rongiliiklusest Eestis jõuavad unistustest kaugemale ja kaasavad natuke reaalsust ka kulude poolelt.