Elagu pealiskaudsus blogosfääris

Lugesin just Larko postitust Elagu pealiskaudsus ja ei saa seal kirjutatuga nõustuda:

/.../ameeriklased ei viitsi pikki ja põhjendatuid postitusi lugeda. Keerulistest argumentidest ei saa nad aru, seetõttu tuleb kõik nendele hästi lihtsustatud kujul ja pealiskaudselt serveerida. Juurde tuleb veel maitsetuid nalju ja seksikaid pilte kleepida.

Ma ei usu, et ameeriklased oleks eurooplastest rumalamad. Nad lihtsalt ei häbene enda arvamust välja ütlemast, isegi kui see on üks kummalisemaid või totramaid, mida kunagi nähtud. Sellest kipub aga jääma mulje nagu oleks tegu ülima pealiskaudsusega. Eurooplane hoiab aga pigem suu kinni või antud juhul näpud klaviatuurist eemal.

Nagu meeldivad ameeriklastele maitsetud naljad ja seksikad pildid meeldivad nad ka eurooplastele ja eestlastele. Ei pea kaugemale vaatama kui tabloidide vs. tõsisema ajakirjanduse ning Õhtulehe ja Päevalehe/Postimehe lugejate arvu, et teha suht sarnaseid järeldusi ka eurooplaste kohta.

Miks aga jääb ameeriklastest ikkagi pealiskaudsem mulje? Pakun välja neli põhjust.

Esiteks, on USA's rohkem blogijaid kui Euroopas. See tähendab, et valik on suurem, mis omakorda avaldab survet kahes erinevas suunas:

(1) kui tahad suurt lugejaskonda ja enda blogi ka sissetulekuallikana kasutada, siis tegeled rohkem meelelahutusega ja pakud "infoampse", mis on enda olemuselt pealiskaudsed, pigem lõbusad ja lühikesed. See on ajaviide, mis võimaldab võtta mõned puhkehetked tööst või muidu asjalikust päevast.

(2) kui tahad argumenteerida, siis pead vältimatult spetsialiseeruma, sest keegi ei taha ega jõua päevast päeva läbi nämmutada kõige pealiskaudsemaid argumente. See tähendab, et lihtsalt ühel heal päeval lugema hakata on keerulisem. Lisaks ei oma enamusele inimestest argumentide nüansid mingit tähendust.

Teiseks, USA meediamaastik on piisavalt mitmekesine ja suur, et pakkuda parematele kirjutajatele tasu nende töö eest isegi siis, kui nad kirjutavad üpris kitsas valdkonnas. Peale USA 295 miljoni elaniku on Kanadas täiendavad 30 miljonit, rääkimata nendest miljonitest üle terve maailma, kes inglise keelt mõistavad lugeda. Euroopa 400 miljonit inimest räägivad aga kümmetkonda erinevat keelt, millest paljudes pole võimalik ainult ühes kitsas valdkonnas kirjutades üldse teenida. On vaja odavat alternatiivi, milleks paljude jaoks on blogi.

Kolmandaks, puudub ühine blogi definitsioon, mis ütleb, et blogi peaks olema midagi muud kui pealiskaudne huvitavate lugude kogum. Ta võib-olla originaalne, kuid ei pea olema midagi muud kui inimese esmamulje loetust. Meil kõigil on kõigest omad arvamused, kuid vähestele pakuvad nad erilist huvi kui tegu pole millegi radikaalsega. Paljud blogijad pigem lingivad paremini kirjutatule selle asemel, et ise nullist alustada ja millegi märksa vähem loetavamaga lõpetada.

Neljandaks, mida spetsiifilisem teema, mida nüansirikkam diskussioon, seda kiiremini laguneb see suht isiklikeks rünnakuteks (eriti poliitikas), kus hakatakse tegema oletusi kirjutaja kohta ning sisulised argumendid heidetakse kõrvale, fakte ignoreeritakse. Blogides on võimalik arvamust avaldada igasugustel teemadel ning paljud inimesed ei pea vajalikuks neid argumenteerida. Nad ei otsi kriitikat vaid hoopis kinnitust enda arvamustele, sageli stereotüüpidele, mida innukalt elus hoitakse. Kahjuks selline suhtumine pärsib sügavamat diskussiooni ja vähesed leiavad nende ümber lükkamiseks aega ning tahet.

Aga tagasi Larko postituse juurde:

Kinnitust leidis meie arutelu täna silmitsedes Webby auhinna laureaatide nimekirja. Ajaveebidele anti Webbyd kahes kategoorias, culture/personal ja political. Esimeses pärjati we make money not art ja teises The Huffington Post.

Pealiskaudsuse huvides ei hakka kumbagi eraldi kommenteerima. Selleks pole ka vajadust, sest mõlema kohta käivad üheselt samad märksõnad. Ülehaibitud, sisutühi, ülelihtne ja muidugi pealiskaudne. Kummastki saab tunduvalt alla keskmise mõtlemisvõimega inimene suurepäraselt aru.

Vaadates Ajaveeb 2005 võitjaid saab suuremate probleemideta seda sama väita. Võitjad on pigem lühikeste postitustega visuaalselt atraktiivsed blogid, sageli piltidega ning suuremaid argumente neis ei arendata. Kõigist saab alla keskmise mõtlemisvõimega inimene suurepäraselt aru, kuid kas see tähendab, et nende lugejad ainult ühe blogi lugemisega piirduvad? Ei, pigem on tegu ühe blogiga paljudest, mis pakub vaheldust ja sageli midagi inimlikult huvitavat.

Webby võis võita "ülehaibitud, sisutühi, ülelihtne ja muidugi pealiskaudne" blogi, kuid kõige viidatumad blogid on just poliitilise sisuga, mis sunnivad sageli ka kaasa mõtlema...või vähemalt noogutama. Truth Laid Bear toob ära esimesed 100, mina esimesed 20:

1.Instapundit.com (4472) details
2.Michelle Malkin (3982) details
3.Daily Kos: State of the Nation (3263) details
4.lgf: lost and found (2796) details
5.Captain's Quarters (2795) details
6.Power Line (2759) details
7.Talking Points Memo: by Joshua Micah Marshall (2203) details
8.Boing Boing: A Directory of Wonderful Things (2109) details
9.Hugh Hewitt (2097) details
10.The Volokh Conspiracy - - (2015) details
11.Mudville Gazette (1971) details
12.Eschaton (1970) details
13.Andrew Sullivan | The Daily Dish (1803) details
14.RealClearPolitics (1674) details
15.The Washington Monthly (1573) details
16.Wizbang: Explosively Unique... (1562) details
17.Stop The ACLU (1541) details
18.The Huffington Post (1483) details
19.Crooks and Liars (1460) details
20.ScrappleFace (1422) details

Huffington Post on alles 18. kohal ja We Make Money Not Art ei mahu isegi esimese saja sisse. Ei tasu ka unustada, et Webby'd valib zürii ja hääletavad lugejad ning külastuste arvu ei pruugi see sugugi objektiivselt kajastada.

Blogid jäävad blogideks - eklektilisteks viidete ja juhtumite kogumiteks, kust vahel võib leida huvitavaid muljeid ja asjalike arutelusid. Nii on see Ameerikas, Euroopas ja Aasias - kogu maailmas.

Peamiseks argumenteerimiskohaks jäävad aga väljaanded spetsialistidele, kus mängureeglid paigas ning vähem ruumi emotsioonidele ja rohkem ruumi argumentidele.