Ladina-Ameerika pseudosotsialistidest, J.K. Galbraithi mälestuseks ja Economist kanepist
Delfist jäi silma uudis Sündis USA-vastane majanduspakt, kust võib lugeda:
. . .
Majandusteadlane ja kirjanik John Kenneth Galbraith on surnud. Boston Globe kirjutab:
The Economist lahkab natuke kanepiteemat:
Boliivia ühines koos Kuuba ja Venetsueelaga majandusblokiks, mis lükkab tagasi USA-meelse vabakaubanduspoliitika ja lubab piirkonnas sotsialistlikku kaubandust ja koostööd.Nendel kolmel riigil on sellest paktist märksa rohkem kaotada kui võita. Tegu on poliitilise sammuga, kus kodanike heaolu on allutatud juhtide ambitsioonidele. Tegelikult on Ladina-Ameerika vasakule kalduvad valitsused jagatavad kahte leeri - autoritaarne vastanduv ja demokraatlik lahendusi otsiv. Mõlemast andis hea ülevaate Foreign Affairs'i artiklis Latin America's Left Turn Jorge Castañeda:
With all the talk of Latin America's turn to the left, few have noticed that there are really two lefts in the region. One has radical roots but is now open-minded and modern; the other is close-minded and stridently populist. Rather than fretting over the left's rise in general, the rest of the world should focus on fostering the former rather than the latter -- because it is exactly what Latin America needs.Keda huvitab pealiskaudsusest rohkem olukorra tegelik keerukus, erinevate regioonide valikute tagajärjed ja piirkonna tulevik võiks selle igati loetava artikliga tutvuda.
. . .
Majandusteadlane ja kirjanik John Kenneth Galbraith on surnud. Boston Globe kirjutab:
John Kenneth Galbraith, a towering figure in American intellectual life whose astringent wit and elegant iconoclasm graced the academic and political scene for seven decades, died yesterday at Mount Auburn Hospital in Cambridge. He was 97.Artikkel on pikema poolne, kuid annab hea ülevaate Galbraith'i panusest poliitika ja majanduspoliitika kujundamisel koos päris mitme huvitava anekdoodiga:
''I hear that in your country you are considered a man of the left," Leonid Brezhnev once said to him. ''I invite you to the Soviet Union so you will have the experience of being a reactionary."Kuigi Galbraith oli poliitiliselt üks aktiivsemaid majandusteadlasi hinnatakse tema kirjutatut rohkem tavalugejate kui majandusteadlaste seas. Pete Boettke selgitab:
Galbraith's claim to scientific influence is dubious at best. Parker tries to make the case that Galbraith's ideas are now influencing modern economic discussions in the scientific literature like behavioral economics. Among heterodox economists Galbraith is no doubt an icon, but as someone who made a lasting contribution to the mainline of the discipline it is hard to agree with Parker. Galbraith achieved influence and fame, but did not make a lasting contribution to the advance of the discipline of economics. He did set a standard for writing that we should aspire to achieve, but his core ideas are either restated Veblen, warmed over Keynes, or Marxist platitudes. It is not clear that any of his ideas are original enough to warrant that he be placed in that company of critics of the market economy.Boettke kirjeldab ka ühte sõbraliku kohtumisest Galbraith'iga:
It was an amazing evening and it was one of the important moments which taught me that you cannot divide the world neatly into those who are stupid, those who are evil, and those who agree with me. Instead the world is full of charming, brilliant, and good hearted individuals who just happen to hold opinions opposite of the ones I do.. . .
The Economist lahkab natuke kanepiteemat:
If cannabis were unknown, and bioprospectors were suddenly to find it in some remote mountain crevice, its discovery would no doubt be hailed as a medical breakthrough. Scientists would praise its potential for treating everything from pain to cancer, and marvel at its rich pharmacopoeia—many of whose chemicals mimic vital molecules in the human body.Artiklis leiab käsitlust kanepiteema politiseeritus USA's ja nagu ka taime mitmed meditsiinilised omadused, mida pole siiani suudetud poliitiliselt aksepteeritavaks tabletiks manada. Parim katse kanepi meditsiinilisi omadusi tabelti vormi suruda on aga lõppenud tulemusega, kus patsientide saavad küll maheda olemise, kuid mitte positiivsete kõrvalmõjude osaliseks.
2 Comments:
Sinu artikli pointile ei saa eriti pihta, sest jutt pikk ja segane nagu sinu blogis enamasti ikka. Kirjutama ajendas pealkiri ning paar esimest lauset, kus sa oma paduparempoolsuses leiad, et vasakpoolsed valitsusesd Lõuna-Ameerikas on iseenesest pahad ning kaotavad kohe kindlasti kui ei aja parempoolsetele sobilikku vabakaubanduspoliitikat.
Vaatasin eile "Pealtnägijat", kus oli lugu sellest, kuidas Venetsueelas on riiklik programm (tõsi, erafondi toetusega) alaealiste kurjategijate tänavalt ära toomiseks ning neile selle asemel tasuta elamise ning muusikatundide pakkumiseks. Tegi kadedaks! Olen veendunud, et ükski parempoolne valitsus ei toetaks iial sellist programmi, sest selle arvelt ei saa ju ükski üksikisik rikkamaks.
Kirjuta nüüd, kuidas see on kõik pakasuuha või mõttetu raharaiskamine ning kuidas vaba turumajandus seda ise reguleeriks! ;-)
Ma ei tea...minu arvates pole 11 rida mingi pikk tekst. Mulle meeldib koondada erinevaid teemasid ühte pikemasse postitusse, sest nii on minu jaoks mugavam. Ma mõtlesin, et erinevad teemad on teine teisest piisavalt selgelt eristatud, et neid üheks pikaks postituseks samal teemal ei peeta.
Kui sa oleks vaevnud selle esimese kolmandiku läbi lugema, siis oleksid arusaanud, et mul pole midagi Ladina-Ameerika vasakpoolsete valitsuste vastu kuni nad autoritaarset ja enesekeskset poliitikat ei aja. Mulle meeldis Foreign Affairs'is artikkel, mis selgitas päris üksikasjalikult nende kahe vasakpoolsus eripärasid. Soovitan sullegi.
Mis vabakaubandusse puutub, siis just see on aluseks rahvaste rikkusele - ma ei tea ühtegi tõsiselt võetavat majandusteadlast, et kes oleks arvanud, et protektsionism on mingi lahendus. Läbi ajaloo on kõige protektsionistlikumad valitsused olnud just totalitaarsetes ja autoritaarsetes riikides. Küll aga pooldavad protektsionismi ideoloogid, kellele tegelikus midagi korda ei lähe.
Kahjuks Rootsis "Pealtnägijat" ei näe. Ma ei jaga sinu arvamust, et kõik on nii selgelt must-valgeks jaotatav ja ühe südamliku näite põhjal ei tasu liigseid üldistusi teha. Kui hästi Venezuelal läheb võid lugeda sellest samas Foreign Affairs artiklist.
Kõige edukamad sotisaalprojetktid on just kodanikuühiskonna poolt ellu viidud ja enamasti ka finantseeritud, sest võimalused raha raisata on väiksemad ja programmide koordineerijad pole ükskõiksed ametnikud vaid tõesti probleemide lahendamisest huvitatud inimesed. Lisaks on riiklikud programmid sõltuvad poliitilisest tahtest ja autoritaarsemates reziimides juhtide suvast.
Riiklikud programmid kalduvad olema hea võimalus inimestel probleemidest distanseeruda ja oma initsiatiivi üles mitte näidata, elada rahulikus ükskõiksuse teadmisega, et küll riik tegeleb. Minu arvates on inimestel moraalne kohustus endast nõrgemaid aidata mitte läbi häguse riigiaparaadi koos kõigi enda priiskavate kuludega vaid otse läbi kodanikuühenduste ja seda vabatahtlikult mitte läbi maksustamise sunni. Seda tuleb väärtustada ja esile tõsta.
Vabaturumajandus loob eeldused suuremaks rikkuseks, mis omakord teeb võimalikus vabatahtlike annetuste suurendamise ja suunab inimeste tähelepanu rohkem enda materiaalsete vajaduste rahuldamiselt enda keskkonnale ja abivajajatele. Ulatuslikud riiklikud sotisaalabiprogrammid õõnestavad sellist initsiatiivi, sest kõigil on võimalik apelleerida maksudele ja lükata kõik vastutus riigi kaele a la ma juba niigi maksan makse.
Eesti keeles ilmus hiljuti Adam Smith'i "Rahvaste rikkus", kust võib märksa detailsemalt lugeda sellest, kuidas vabakaubandus rahavaste rikkust suurendab ja millist rolli mängib kodanikuühiskond sotsiaalprobleemide lahendamisel. Kui sa Smith'ile võimaluse annad, siis sind võib meeldivalt üllatada kui mures ta vaesemate saatuse pärast on ja milliseid lahendusi soovitab. Midagi eriti vastuolulist seal vasakpoolsusega pole.
Loodan, et mul õnnestus sinu ootsustele vastav vastus kirjtuada :)
Postita kommentaar
<< Home