pühapäev, märts 26, 2006

Miks ajateenijate miinimumpalgaga tasustamine on vajalik

Kaitseminister Jürgen Ligi tegi eelmisel nädalal julge ja huvitava käigu kui soovis ajateenijate kompensatsiooni tõsta 3000 kroonile kuus ehk enam kui 20 kordistada. Reaktsioonid on esialgu tagasihoidlikud, kuid osadele meeldib ettepanekut valimiskampaaniaga seostada, teistele jälle "tagaukse" kaudu elukutselisele kaitseväele üleminekuga.

Arvestades sellega, kui väikest rolli on kaitseväe korraldus mänginud viimastel valimistel, tunduvad väited valimiskampaania algusest kuidagi...kummalised. Natuke huvitavamad on aga "tagaukse" spekulatsioonid, millel võib alust olla, kuid seda tuleks näha pigem positiivse sammuna.

Ajateenistus selle praegusel kujul on sisuliselt 8-11 kuuline orjus, mille peab läbima aga kõigest 10-15% igal aastal sündinud inimestest. Jutud totaalkaitsest on aga fantaasia, mis põhineb Vabadussõja ülistamisele, arusaamale relvastatud konfliktidest mis ei ole ühegi mõtleva inimese jaoks enam tõsiselt võetavad ja mitmetele puudulikele ning alusetutele oletustele.

Ajateenistusega kaasnev lohakus, mõtlematus ja raiskamine on aga võimalikud ainult sellepärast, et inimeste aja eest ei pea riik maksma vaid saab sundida vabadusekaotuse ähvardusega väikese hulga inimesi teenistusse.

Ajateenistuse üks kõige problemaatilisemaid külgi on maksumus. Kuna riigi eelarves ei kajastus potentsiaalsed maksutulud, mida ajateenijad võivad töötades riigile sisse tuua, ega kulud, mida sama suure tasustatud kaitseväe komplekteerimine vabatahtlikkuse tingimustes endaga kaasa tooks, siis on ikka ja jälle võimalik apelleerida ajateenistuse odavusele.

Tegelikult on olukord aga märksa keerulisem, sest hiilides kõrvale konkurentsivõimelisest palgast, rakendades hoopis sundi, kannavad kõik ajateenistuse läbi komplekteeritud kaitseväe personalikulud ajateenijad.

Ajateenijate kompenseerimine on vajalik juba ainuüksi moraalsetel põhjustel, kuid lisaks sellele sunnib 3000 kroonise tasu maksmine tõsiselt mõtlema sellele, kuidas kulutatakse/raisatakse ajateenistuse olevate noormeeste aega.

Igavus ja tegevusetus, mis kaitseväes pärast esmast väljaõpet valitsevad muutuvad 3000 kroonise kuutasu juures äärmiselt kalliteks luksusteks, mida Eesti riik endale lubada ei saa. Lisaks sellel on märksa keerulisem õigustada 24 000 krooni maksmist inimestele, kes ei ole huvitatud ega motiveeritud kaitseväes olemisest.

Kui ei ole võimalik üle minna elukutselisele kaitseväele ilma ülemineku perioodita, siis tuleb tegelikud, kuid varjatud kulutused, teha eelarvelisteks kulutusteks. Jääb üle loota, et Indrek Raudse demagoogia (räägib välismissioonidest, kuid peab ajateenistust siis vajalikuks?!) ja Trivimi Velliste seniilsus (politseid ja päästeametit ei finantseeri ju Kaitseministeerium!) on piisavalt läbipaistvad, et mitte laiemat kõlapinda leida.

13 Comments:

Blogger Larko said...

Et ma omal ajal töötasin Soome ajateenijate liidu peasekretäri ametis, ei saa ma kuidagi ajateenijate kompensatsiooni tõstmisele eriti valju häälega vastu rääkida. ;-) Aga, aga. Jah, ei rahasta politseit, päästeteenust, kiirabi, saastetõrjet jne kaitseministeerium. Ent neid kõiki nii nagu riigikaitsetki rahastatakse riigieelarvest. Asi ongi prioriteetides ehk siis riigieelarve vahendite jaotamises valdkondade vahel. Ja selle nurga alt tuleb mul küll nentida, et ehk on siiski nendes nimetatud valdkondades suuremad hädad, mille likvideerimiseks riigiraha paigutada, kui seda just piiramatult kasutada pole. Ma eeldan, et Sa erinevalt minust siiski ei ole maksude tõstmise poolt?

27. märts 2006 8:31  
Blogger Jüri Saar said...

EBS'is kirjutasin lõputöö elukutselise kaitseväe maksumusest ja isegi üpris konservatiivsete arvutuste puhul selgus, et summad ei ole kaugeltki nii suured kui arvata võiks. Kui ajateenistust võtta varjatud maksuna, siis selgub, et elukutseline kaitsevägi on isegi odavam.

Töö võib leida aadressilt: http://www.hot.ee/cordwainer/THESIS.pdf

Seal on puudusi, kuid üldiselt üritasin olla enda arvutustes väga konservatiivne ja näiteks koolitus kulud ning kaadrivahetusega kaasnevad kulud ei leia kajastamist nagu ka ajateenijate "sõelumisprotsessiga" seotud kulud.

Kogu ajateenijate tasu teema seab meid tegelikult küsimuse ette, milleks on meil vaja motivatsioonita, ükskõikseid ja nigelalt väljaõpetatud ajateenijatest kaitseväge, millega pole mõne aasta pärast enam midagi peale hakata. Eesti pole nii rikas riik, et saaks lubada 2000-3000 mehe sundimist tegevusetusesse.

Mis puutub maksude tõstmisesse, siis tõesti seda ma ei pooda sest:
1) riigieelarve ülejääk on nüüd juba kolmandat või neljandat aastat üle miljardi krooni, mis on võimalik tänu majanduskasvule. Kui kasv jätkub lähiaastatel, siis ei näe ma mingit vajadust maksude tõstmiseks.
2) mitmed riiklikud programmid vajavad tõsiseid reforme ja mitmed ei peaks üldse riigieelarvest olema rahastatud. Esimesena tuleks ülevaadata tervishoiu rahastamine, sest praegu lisaeelarvetega lihtsalt lükatakse probleemi edasi - lapitakse musta auku. Teiseks, haridus ja selle rahastamise korraldus tuleks samuti ülevaadata ja mitte ainult kõrghariduse tasemel.
3) me oleme harjunud, et paljud teenused on riigi poolt finantseeritud, kuid aeg on edasi läinud ja alternatiivseid lahendusi on samuti.

Tõsiselt võetav riigikaitse on midagi sellist, mis õigustab ka maksude tõstmist, kuid see on üpris libeda kallakuga tee.

27. märts 2006 17:42  
Anonymous Rudolf said...

Vabandan, ei ole Sinu tööd lugenud, kuid kaldun arvama, et seal leiame eeskätt rahalisi kalkulatsoone. Kaitseväe ülalpidamise kulud ei ole ainus ja kaugeltki mitte peamine kriteerium kaitseplaneerimises. Ei tahaks üles võtta vana teemat, kuid siiski paar küsimust. Miks Soome on keeldunud üleminemast palgaarmeele? Kui kiiresti suudaks NATO anda Eestile reaalset abi olukorras, kus me ei kontrolli oma õhuruumi? Kui suur oleks Eesti oludes ühe elukutselise pataljoni või brigaadi vastutusala ja mida see suudab katta/kaitsta (peale iseenda)? Mitu taktikalist raketti või mitu lüli ründelennuväge on vaenlasel vaja selleks, et "katta" pataljoni vastustuala? Oled ehk kursis, millised probleemid on üheainsa elukutseliste pataljoni (skaudid) komplekteerimisel? Milline on sealne kaadrivoolavus ja motivatsioon? Venes on üleminek lepingulisele armeele läbi kukkunud.
Ei ole absoluutselt nõus väitega, et ajateenijad pole motiveeritud (kuigi kohtab igasuguseid). Pean palgaarmeed sõjalise planeerimise seisukohast Eesti tingimustes valeks otsuseks, millel võivad olla fataalsed tagajärjed. Niisamuti suhtun Ligi katsesse juurutada tagaukse kaudu palgaarmeed. Kõike ei saa rahas mõõta. Kaitsetahe eksisteerib ka siis, kui Sa seda ise märganud ei ole.

27. märts 2006 19:43  
Anonymous sepp said...

ma ei hakka siin poolt valima, vaid üks märkus Rudolfile
"Kui kiiresti suudaks NATO anda Eestile reaalset abi olukorras, kus me ei kontrolli oma õhuruumi?"

me ei kontrolli ka praegu, totaalkaitse tingimustes, oma õhuruumi. me ju ostame seda teenusena sisse.

27. märts 2006 19:53  
Anonymous Anonüümne said...

Ja jälle on ajateenistuse kaitsjatel põhiliselt ainult küsimused ja emotsioonid! Lugupeetavad, aeg oleks tõsisemaid argumente esitada, kui et kas sa ei ole patrioot ja see on iga mehe kohus! Leian, et ajateenistus on iganenud riigikaitse vorm. See, et Soomes on ajateenistus ei näita midagi muud, kui seda, et nad veel ei ole palgaarmeele üle läinud. Tänapäeval on hädavajalik, et sõjaväelane valdaks kõrgtehnoloogiat ning sõjapidamise teooriat ja taktikat -ajateenistus selle omandamist ei võimalda.

27. märts 2006 20:34  
Anonymous Rudolf said...

To Sepp: Tõsi, et õhuruum on ühtviisi kaitseta. Küsimus on selles, kas väikesearvuline (olgu peale mobiilne ja kerge soomuse all) suudab ilma reservita piisavalt kaua vastu pidada. Palgaarmee sobib välismissioonideks. Võib olla efektiivne komponent mõne suurriigi armee koosseisus, kus lahingutoetus tagatud. Meie olukord erineb enamiku NATO liitlaste omast ja osa lahendusi seepärast ebastandartsed. Hollandi või ka Saksa mudelist on meil vähe kasu.

27. märts 2006 22:00  
Blogger Jüri Saar said...

Rudolf: ma üritan sinu küsimustele vastata ja natuke enda seisukohta selgitada nagu ka põhjuseid, miks ma arvan, et kaitsevägi peaks olema elukutseline jättes kõrvale majanduslikud ja moraalsed argumendid. See, et ma nendel ei peatu, ei tähenda, et nad oleks vähem tähtsad.

VÕRDLUSED SOOMEGA

1) Soome pole NATO liige ja seetõttu ei laiene samad võimalused, mis Eestile Soomele.
2) See, et Soome on siiani ajateenistusele tuginenud ei tähenda, et see oleks õige valik nende jaoks, selle tõttu on NATO teema ka Soomes viimase paari aasta jooksul laiemat kõlapinda leidnud. Muide, ajateenistuse populaarsus on ka Soomes langemas.
3) Soome on ainuüksi enda pindalalt Eestist peaaegu 8 korda suurem. Totaalkaitse, mis põhineb osa territooriumi loovutamisele ja taganemisele Põhja-Soomesse, kus talvistes tingimustes on võimalik tõsiselt võetav sissisõda, on realistlik. Eesti on väike ja meil pole kuskile taganeda, samas kui talved on võrreldes Põhja-Soomega mahedad.
4) Soomel on oma lennuvägi ning suutlikus ka enda õhuruumi mingil määral kaitsta. Tõsiselt võetav lennuvägi pole Eesti jaoks lähimate aastakümnete jooksul tõenäoline, praktiline ega mõistlik.
5) Soomes läbib ajateenistuse igal aastal enam kui 80% igal aastal sündinud noormeestest. Kui teenistuse läbinute protsent langes alla 80 käis Soome meediast läbi paanikalaine, et totaalkaitse pole enam tõsiselt võetav. Eestis läbib ajateenistuse 20-30% igal aastal sündinud noormeestest ja me teeskelme, et see on tõsiselt võetav.

NATO LIIKMELISUS PEAMINE TÄHENDUS

Sa küsid, kui kiiresti saaks NATO meile abi anda ja kui suur oleks ühe brigaadi vastutusala ja rida muid huvitavaid kuid tehnilisi küsimusi, mille üle võib spekuleerida homme hommikuni. Ma väidan, et kui me oleme jõudnud sinna punkti, kus meid reaalselt rünnatakse pole meil abi enam kuskilt loota ja üksi me venelastega hakkama ei saa. Sina mõtled sõjalisele kaitsele, kuid mina mõtlen rünnaku ennetamisele, sellele, et sellised küsimused ei saaks üldse esile kerkida.


1) NATO liikmelisus tähendab kollektiivkaitset ehk potentsiaalsele agressorile selge signaali andmist, et rünnak ühele tähendab rünnakut. Et selline ennetusmeede toimiks peab aga terve kaitsevägi olema orienteeritud koostööle teiste NATO üksustega. See tähendab ulatuslike ühiseid väljaõppeid, reaalset kasutamist leidvate NATO baaside välja ehitamist ja logistika liinide planeerimist. Rahvusvaheline koostöö tähendab oskust, teadmisi ja valmisolekut teiste riikide üksustega koos töötada, suhelda ja manöövreid läbi viia. Ajateenijatega ei ole see võimalik, neil puuduvad selleks igasugused kogemused ja valmis olek. Selleks on vaja inimesi, kes jäävad kaitseväkke aastateks, kes sõlmivad isiklike suhteid teiste riikide üksustega ning oskavad ja on harjunud suhtlema teiste riikide sõjaväelastega. Ainuüksi keeleõppele tuleks rohkem rõhku asetada nagu ka erinevatest kultuuridest pärit inimeste omavahelisele suhtlemisele. Need on n.n. "pehmed oskused", kuid nendele rajaneb tõhus ja mõjuv kommunikatsioon, mis võib tähendada

2) NATO on paljuski ka standardite organisatsioon, mis võimaldab erinevate riikide üksustel koos töötada, teada, et logistilised probleemid on minimaalsed. Nii relvastuse kui laskemoona poolest on NATO standardid vist kõigile teada, kuid üha tähtsamaks muutuvad ka kommunikatsiooni standardid. Euroopa Liidu kiirreageerimisüksuste jaoks töötatakse välja FRES süsteemi, mis võimaldab reaalajas jälgida üksuste liikumist ja koordineerida nende varustamist. Sellise süsteemi haldus ja kasutamine on õpetatavad mõne kuuga, kuid ajateenijale, kes pärast seda igaveseks teenistusest lahkub sellise süsteemi selgitamine on raha raiskamine. Ameeriklastel on oma ekvivalent FRES'il - FCS - juba kasutusel Iraagis, kus on selgunud, et nende koostöö teiste riikide üksustega on juba praegu äärmiselt piiratud, isegi inglastega, sest neil puudub vajalik tehnoloogia ja väljaõpe. Tulevik ei ole lihtsam vaid keerulisem ning rajaneb paljuski võrgustikupõhistel lahendustel, mis võimaldavad koordineerida erinevate üksuste tegevust.

3) Me ei ela info- ja poliitikavaakumis. Lihtsalt mingi suva järgi mõne riigi ründamist ei toimu. Eesti on Euroopa Liidu liige ja NATO liige. Mõlema organisatsiooni liikme sõjaline rünnak tähendab ikka väga julget sammu ning ülimalt suuri riske ründaja jaoks. Kas Eesti on midagi, mille pärast tasub riskida? Ilma hea ettekäändeta rünnak tähendab automaatselt piraajastumist, ohtu kõigile teistele riikidele, sest agressor on muutunud täiesti ette aimamatuks.

Palju tõenäolisem on kuude pikkune poliitiline saaga, mille jooksul kogutakse üksusi piiriäärsetele aladele ja peetakse sõnasõda ÜRO's või meedias. Igasugune agressiooniks ettevalmistumine on aga neutraliseeritav samalaadsete ettevalmistustega potentsiaalse rünnatava territooriumil. Küsimus on siis pigem valmisolekus neid üksusi vastu võtta ja nende tegevust koordineerida, integreerida neisse kohalike üksusi, kes teavad kohalike võimalusi ja on sarnaseks olukorraks aastaid harjutanud. Luuresatelliitidega jälgitakse aga kõiki suuremaid üksusi - eriti piiriäärsetele aladele - seega üleöö mingit rünnakut ei tule.

Minu arvates on tähtis anda ka meie liitlastele signaal reaalse tegevusega, et me mõistame, et üksi me seda maalappi ei kaitse. Meil läheb teiste abi vaja ja me oleme kõik enda kaitseressursid sellele suunanud, et aidata teisi ja olla ise aidatavad. Kui see riivab kellegi uhkust, siis oleks viimane aeg see alla neelata, sest ilma teiste abita me toime ei tule. Ajateenistus on illusioon, mõnus egot turgutav fantaasia.

Muide, minu teada pole siiani ajateenijate mobiliseerimiseks mingit realistliku plaani.

4) Reaalne rünnak Eestile tähendab seda, et meil pole "liitlastelt" enam midagi loota.

POTENTSIAALSEST RÜNNAKUST

Mulle on jäänud mulje, et paljud arvavad, et Venemaa rünnaku korral peetakse Eesti territooriumil mingit tsiviliseeritud sõda, kus tsiviilelanikkond jäetakse rahul ja meestel lubatakse metsas vaikselt sissisõda pidada. Kui on rünnatud ja me pole liitlastelt abi saanud, siis ma ei näe mingit põhjust arvata, et meid koheldakse paremini kui tsetseene. Eestlased võivad ennast küll pidada õilsamaks ja paremaks, kuid meie linnad tehakse samamoodi maatasa ja meie rahvale tehakse samasugust "harvendust" nagu tsetseenidele. Ajateenistus tähendab aga seda, et iga meeskodanik on potentsiaalne oht, kes tuleb neutraliseerida. Kui kõige elujõulisem osa eestlastest on hävitatud on lõpp ka sellele rahval. Totaalkaitse reaalne läbiviimine tähendab genotsiidi, eestlaste lõppu. Elukutseline kaitsevägi on potentsiaalne "stop-gap" meede, kus saab vähemalt viidata sellele, et enamus elanikkonnast ei oma mingit sõjalist väljaõpet ega ei kujuta endast suuremat ohtu.

Reaalne sõjaline konflikt on eestlaste jaoks "lose-lose" situatsioon. Igasugused diskussioonid sellest, kas mingit piir suudab hoida 10 000 ajateenijat või 1000 elukutselist sõjaväelast on laiemas kontekstis tähtsusetud. Veel kord, minu arvates on küsimus koostöö valmisolekus ja minu arvates on elukutselised selleks märksa pädevamad kui ajateenijad.

ELUKUTSELISTE VÄGEDE KOMPLEKTEERIMISEST

Olen teadlik Skautspataljoni komplekteerimisprobleemidest, kuid tasub mõelda sellele, kust need probleemid tulevad. Kaitsevägi on paljude jaoks sundija, mis sunnib sulle vägisi mingit võltspatriotismi sisse. See õõnestab elukutseliste üksuste värbamisprotsess nagu ka see, et sa pead kõigepealt ajateenistuse läbima. Lisaks sellele on kaitseväe juhtkond korduvalt avaldanud enda vastuseisu "palgaarmeele", mida elukutseline kaitsevägi kahtlemata on. Ma ise ei suutnud näiteks ära imestada ühe majoriga vesteldes kui põlastavalt ta suhtus elukutselistesse üksustesse. Sellise peaaegu kuritegeliku õõnestustöö taustal pole mingit põhjust imestada, et skautspataljoni komplekteerimisega on probleeme.

Praegune kompensatsiooni ja hüvitiste süsteem on samuti puudlik, paljuski just sellepärast, et need ressurssid, mida võiks suunata elukutselistele on seotud ajateenijatega, kellest mõni üksik on hiljem valmis kordusõppustele tulema. Raisatud aeg, raha ja ressursid.

KAITSETAHTEST

Kumb on motiveeritum, kas see, kes sunniti või see, kes läks vabatahtlikult? Igasugune jutt motiveeritusest inimeste puhul, kelle polnud valikut on kahtlane juba ainuüksi enda olemuse poolest. Ma olen teadlik ka kaitseministeeriumi poolt tellitud avaliku arvamuse uuringutest, kus kaitsetahe on jätkuvalt kõrge, kuid mida küsitletud mõistavad selle all kui neilt küsitakse kas nad on valmis riiki kaitsma? Igal ühel on vaba voli seda tõlgendada täpselt nii nagu ise soovid ning vastustel ei pruugi reaalse/tõenäolise olukorraga mingit seost olla.

Ma küsiks parem nii, et milles see kaitsetahe reaalselt väljendub. Üldine konsensus on, et inimene pole 5 aastat pärast ajateenistuse läbimist sõjaliseks tegevuseks ilma ulatusliku täiendava väljaõppeta sobiv. Seega tasub vaadata pigem seda, kui palju inimesi meil kordusõppustelt läbi käib ja see number pole küll erilist kaitsetahet või motivatsiooni ilmutav. Lisaks võiks veel võtta kaitseliidu ja selle liikmeskonna, kuid isegi siin on meil tegu umbes 10 000 mehega, kellest paljude füüsiline vorm ei kannata suuremat kriitikat.

28. märts 2006 15:00  
Anonymous Rudolf said...

Tänud põhjaliku vastuse eest. Kirjutasin tunni aja eest omapoolse (ka päris pika) kommentaari, kuid see läks kuhugi internetti hulkuma. Täna vist ei viitsi enam hakata uuesti sisestama.

28. märts 2006 23:04  
Anonymous paul said...

Mind kohe päris huvitab, et mida sisulist on Rudolfil öelda!? Jüri argumendid on ikka üsna tugevad. Loodetavasti need Rudolfi vastuväited ikka tulevad?

29. märts 2006 15:45  
Anonymous Rudolf said...

Loodetavasti läheb sel korral kohale.
*) Asjaolu, et Soomes on NATO liikmelisuse küsimus tõstatunud, ei tähenda, nagu kavatseks Soome loobuda ajateenistusest. Seda Soomes isegi mitte ei arutata. Eesti JO seisukohast oleks Soome NATO liikmelisus muidugi väga hea. Vähemalt laheneks osaliselt õhuturbe küsimus. Ei nõustu kellegi toodud väitega, et Soome on selles mõttes “maha jäänud”, et elavad ajateenijate peal. Riigid on riigikaitse seisukohast erinevas olukorras ja universaalseid lahendusi ei ole.
*) Ma ei ole väitnud, et meie praeguse ajateenistusel põhineva KV on kõik korras. Massiliselt on probleeme. Kasvõi sinu toodud ajateenijate madal % kutsealuste üldarvuga võrreldes, väljaõppe vähene intensiivsus, reservi nigel või kohati olematu koolitus. Kuid diskussioon ei käi mitte KV suutlikkuse üle, vaid ajateenistus versus elukutselised.
*) Soome territoorium sobib loomulikult sissisõjaks paremini. Kindlasti sobib mõne muu riigi territoorium veel paremini, kuid kas meil on valikut?
*) Soomes on paljud asjad riigikaitses paremini korraldatud. Mitte ainult õhuruumi kaitse vaid ka reservi koolitus. Lisaks on sealse noorsoo kaitsetahe kõrgem. Selle üle pole mõtte vaielda. Olen nõus, et Eesti jääb õhuruumi turbe teenust pikaks ajaks sisse ostma. Lisaks ei paku paar Leedus paiknevat hävitajad minu arvates ka mingit kaitset (omavad pigem sümboli väärtust).
*) NATO liikmelisusse tuleb suhtuda kainelt. NATO koostööd (tuntud 5. punkt) pole tegelikult kunagi proovitud. Seega ei tea keegi, kuidas see töötab. Venelased ehitavad kahepoolseid suhteid Euroopa suurriikidega ja mitte ilma eduta. Mõni aeg tagasi oli vist Stratforis analüüs, kus võeti pulkadeks lahti Balti riikide kaitstavus Vene rünnaku korral. Prognoos oli üsna tume. Loota võime vaid USA-le. Lisaks on vaja operatsiooniks Suurbritannia, Saksamaa ja Poola toetus. Kui Venel õnnestub üks neist riikidest elimineerida (kõige tõenäolisemalt Saksamaa), oleks asi ülimalt keeruline.
*) Kaitseplaneerimine on reeglina pika tsükliga. Kes oskab öelda, milline näeb välja NATO (või EL) 7 või 10 aasta pärast?
*) NATO ootab meilt mitte ainult interoperability, vaid ka omaenda sõjalise võimekuse väljaarendamist. Sealhulgas võimekust hoida teatud alasid teatud aja oma käes. Väikesearvuline elukutseline armee lihtsalt ei ole suuteline tegutsema samal ajal mitmel operatiivsuunal. Tšetšeenide vastupanu tuumiku moodustasid 3000-4000 regulaarväelast ja 10000-12 000 reservväelast. Sellest piisas, et pidurdada venelaste edenemine lauskmaal ja linnades-asulates mitmeks nädalaks. Alles pärast Groznõi, Arguni ja Gudermesi vallutamist, liikus jalavägi mägedesse (eriüksused olid muidugi varem). Mida ma tahan öelda? Seda, et ilma reservita, poleks seda suudetud. Vastupanu tõhusus seisnes paljudes viivituslahingutes, mitte ühes pealahingus, kus eliitüksused oleks suure tõenäosusega hävitatud. Tšetšeenide eliitüksused lülitusid mängu alles suuremates asulates. Eesti ja Tšetšeenia üks erinevus on selles, et seal said venelased rahulikult toimetada (oma territoorium), siin neil nii palju aega ei ole. Iga abinõu, mis aeglustab Vene rünnakutempot, tugevdab meie agressiooniläve.
*) Olen nõus, et sõjaks ettevalmistusi tänapäeval varjata ei ole võimalik. Venel oli Tšetšeeniasse minnes ca 60 000 väekontingent (koos sisevägedega 2. ešelonis). Ettevalmistused algasid mitu kuud enne. Tippaegadel oli Tšetšeenias üle 100 000. Seda grupeeringut pandi kokku üle kogu Venemaa. Eesti suunal oleks vajalik umbes sama palju. Kuid seda vaid juhul, kui räägime totaalkaitsest. Teine lugu on väiksearvulise ja ilma reservita elukutseliste armee puhul. Siis piisab strateegiliste punktide hõivamisest, mereblokaadist ja õhuruumi kontrollist. Viimast saab teha S-300 otse Eesti piiri tagant ilma, et pea sisenema isegi Eesti territooriumile.
*) Olen nõus, et Vene praegune olukord ja üldine rahvusvaheline olukord teevad Vene poolse sõjalise agressiooni lähiaastatel äärmiselt ebatõenäoliseks. Kuid vaata ülal seda punkti, kus juttu kaitseplaneerimise pikast tsüklist. Milline on maailma aastal 2012? Täna tehtud vead kajavad paljude aastate pärast. Eriti põhimõttelise küsimuse puhul. Komplekteerimise printsiibi muutmine ei ole üks äpardunud relvahange.
*) Olen nõus väitega, et Eesti JO peab tagama esmajoones diplomaatia. Relvajõud on viimane ja mitte kõige parem vahend. Kuid oma relvajõud peavad olema ja mitte ainult moe pärast. See on nagu isikliku relvaga. Suure tõenäosusega ei lähe seda kunagi vaja, kuid kui on vaja, siis peab see töötama. Selles mõttes on kohatud võrdlused riigikaitseks kulutatud (mitte raisatud sic!) summad versus sotsiaalsfäär jms.
*) Ei ole absoluutselt nõus väitega, et Vene rünnaku korral võiks see, et meil pole üldist sõjaväeteenistuse kohustust, meesoost tsiviilelanikkonda säästa. Meie vastu kasutatakse osalt neidsamu üksusi, mis on tegevad Põhja-Kaukaasias. Kommentaarid on siin liigsed.
*) Eesti nn. heidutusjõud peavad olema sellisel tasemel, et Venel ei oleks tahtmist rünnata (ei tasu ära). Kõik muu peab tegema välissuhtlus. Nägime kõik, mis juhtus ennast lõdvaks lasknud Kuveidiga, kus moderne armee sai kiiresti ja häbistavalt lüüa suuremalt kuid tunduvalt viletsamini relvastatud armeelt. Kui ajaloost tuhnida, siis mäletame, et 1930-tel aastatel oli NL valmis müüma Eestile ükskõik mis relvastust, kuid mitte KL mõeldud vintpüssi padruneid. Sellest ajast alates on palju muutunud, kuid mõned printsiibid ei ole muutunud.

29. märts 2006 21:02  
Blogger Jüri Saar said...

Huvitav diskussioon, mida tasub edasi arendada. Tsitaadid on jutumärkides ja minu kommentaarid algavad kolme tärniga (***).

" *) Asjaolu, et Soomes on NATO liikmelisuse küsimus tõstatunud, ei tähenda, nagu kavatseks Soome loobuda ajateenistusest. Seda Soomes isegi mitte ei arutata. Eesti JO seisukohast oleks Soome NATO liikmelisus muidugi väga hea. Vähemalt laheneks osaliselt õhuturbe küsimus. Ei nõustu kellegi toodud väitega, et Soome on selles mõttes “maha jäänud”, et elavad ajateenijate peal. Riigid on riigikaitse seisukohast erinevas olukorras ja universaalseid lahendusi ei ole."

*** NATO'ga on selline lugu, et neid huvitavad elukutselised üksused. Isegi midagi näiliselt niivõrd lihtsat nagu õhuväebaasi territooriumi valvamine ei tohi NATO arvates ajateenijatele usaldada. Rääkides NATO liikmelisusest tuleb tahes tahtmata hakata ka arutama seda, kust tulevad elukutselised üksused ja kuidas neid rahastatakse. Tõsi, Soomes ei ole elukutselistele põhineva KV temaatika veel hoogu sisse saanud, kuid nende traditsioonid ulatuvad sügavamale ja nende praegune süsteem on märksa tõsiselt võetavam.

" *) Ma ei ole väitnud, et meie praeguse ajateenistusel põhineva KV on kõik korras. Massiliselt on probleeme. Kasvõi sinu toodud ajateenijate madal % kutsealuste üldarvuga võrreldes, väljaõppe vähene intensiivsus, reservi nigel või kohati olematu koolitus. Kuid diskussioon ei käi mitte KV suutlikkuse üle, vaid ajateenistus versus elukutselised."

*** Minu arvates diskussioon sellest peakski algama, et milline on KV suutlikus ja mis on reaalselt teostatav. Ajateenistuse laiendamine suuremale hulgale elanikkonnast kui 10-15% aastas tooks endaga väga kiiresti kaasa elukutselist KV soovivate inimeste hulga kasvu ja see on juba praegu ületanud 40% piiri. Praegune süsteem paljuski selle najal püsibki, et enamus ei pea ajateenistust läbima. Reservi täiendõpe laiendamisel oleks tõenäoliselt samalaadne kui mitte veel arvestatavam mõju: elukutselise KV toetus kasvab ja muutub poliitiliselt atraktiivsemaks.

Ma arvan, et me mõlemad oleme nõus sellega, et kaitsepoliitika ei saa rajaneda lootustele ja soovidele ning praegune KV korraldus ei ole just eriti tõsiselt võetav. Küsimus taandub seega sellele, mis on tõsiselt võetav ja ka teostatav. Elukutselise KV loomine on teostatav, kuid mitte ulatuslikuma ajateenistusele põhineva KV, mis viiks lõpuks ikka elukutselise kaitseväeni ainult et mõne aastase hilinemisega. Minu arvates oleks see raisatud aeg.

" *) Soome territoorium sobib loomulikult sissisõjaks paremini. Kindlasti sobib mõne muu riigi territoorium veel paremini, kuid kas meil on valikut?"

*** Sissisõda vaenlasega, kellele tsiviilelanikkond midagi korda ei lähe, lõppeb genotsiidiga. Meil puuduvad suured ja tihedalt asustatud linnad, kus potentsiaalsed võitlejad saaks varjuda nagu meil puudub ka sobiv maastik. Kui pole rahvast mida kaitsta, siis mida see tüüp seal metsas passib?

" *) /.../ Lisaks ei paku paar Leedus paiknevat hävitajad minu arvates ka mingit kaitset (omavad pigem sümboli väärtust)."

*** Nende paari lennuki sümboolset väärtust ei tasu alahinnata, sest nende lennukite ründamine või hävitamine tähendab automaatselt sõja kuulutamist lennukeid omavale riigile, tõenäoliselt mõnele arvestatavamale NATO liikmele kui Eesti või Leedu.

" *) NATO liikmelisusse tuleb suhtuda kainelt. NATO koostööd (tuntud 5. punkt) pole tegelikult kunagi proovitud. Seega ei tea keegi, kuidas see töötab. Venelased ehitavad kahepoolseid suhteid Euroopa suurriikidega ja mitte ilma eduta. Mõni aeg tagasi oli vist Stratforis analüüs, kus võeti pulkadeks lahti Balti riikide kaitstavus Vene rünnaku korral. Prognoos oli üsna tume. Loota võime vaid USA-le. Lisaks on vaja operatsiooniks Suurbritannia, Saksamaa ja Poola toetus. Kui Venel õnnestub üks neist riikidest elimineerida (kõige tõenäolisemalt Saksamaa), oleks asi ülimalt keeruline."

*** Täitsa tõsiselt võetav prognoos, kuid lihtsalt annab kinnitust minu varasemale väitele, et kui on jõutud reaalse rünnaku ja okupeerimise olukorda, siis on juba liiga hilja. Meil pole midagi NATO'le või enda liitlastele pakkuda, mis õigustaks neid inimkaotusi, mida Eesti vabastamine nõuaks. Küsimus taandub peamiselt ikkagi sellele, kui tihedalt on Eesti seotud NATO'ga ja kui kiiresti on siia võimalik saada sümboolne üksus, mille ründamine tähendaks sõja kuulutamist tuumarelva omavale riigile või vähemalt riigile, mis on olnud pikemat aega NATO liige. Milline on Eesti valmisolek neid üksusi vastu võtma ja varustama?

" *) Kaitseplaneerimine on reeglina pika tsükliga. Kes oskab öelda, milline näeb välja NATO (või EL) 7 või 10 aasta pärast?"

*** See on minu arvates ka peamine põhjus, miks Eesti Iraagi missiooni pidevalt pikendatakse. Lisaks reaalsele kogemusele, mida need mehed saavad, seob see meid sümboolselt ka USA'ga ning eestlastel õnnestub seal sõlmida isiklikumaid kontakte USA sõjaväelastega.

" *) NATO ootab meilt mitte ainult interoperability, vaid ka omaenda sõjalise võimekuse väljaarendamist. Sealhulgas võimekust hoida teatud alasid teatud aja oma käes. Väikesearvuline elukutseline armee lihtsalt ei ole suuteline tegutsema samal ajal mitmel operatiivsuunal. Tšetšeenide vastupanu tuumiku moodustasid 3000-4000 regulaarväelast ja 10000-12 000 reservväelast. Sellest piisas, et pidurdada venelaste edenemine lauskmaal ja linnades-asulates mitmeks nädalaks. Alles pärast Groznõi, Arguni ja Gudermesi vallutamist, liikus jalavägi mägedesse (eriüksused olid muidugi varem). Mida ma tahan öelda? Seda, et ilma reservita, poleks seda suudetud. Vastupanu tõhusus seisnes paljudes viivituslahingutes, mitte ühes pealahingus, kus eliitüksused oleks suure tõenäosusega hävitatud. Tšetšeenide eliitüksused lülitusid mängu alles suuremates asulates. Eesti ja Tšetšeenia üks erinevus on selles, et seal said venelased rahulikult toimetada (oma territoorium), siin neil nii palju aega ei ole. Iga abinõu, mis aeglustab Vene rünnakutempot, tugevdab meie agressiooniläve."

*** NATO liikmetele oli väga hästi selge juba enne Eesti liitumist, et tõsiselt võetav kohalik vastupanu on vähetõenäoline ja mingit territooriumi hoidmist Venemaa vastu, mis mingil põhjusel soovib Eestit annekteerida, ei toimu. Ma sooviks veel kord rõhutada, et kui me oleme jõudnud reaalse rünnakuni, siis NATO väed on kas Eestis või nad ei tulegi. Mis tshetsheenide taktikasse puutub, siis nagu sa ise eelnevalt mainisid "riigid on riigikaitse seisukohast erinevas olukorras ja universaalseid lahendusi ei ole" ja pole seda ka Tshetsheenia oma. Meil pole sellist maastiku nagu Tshetsheenias ja meie linnad on samuti teistsugused, mitmed suuremad neist on aga avatud merele. Eraldi huvitav teema oleks ka usu - islami - roll tshetsheenide jätkuva võitlusvaimu hoidmises ja spekuleerida, kas eestlastel on millelegi nii mõjuvale toetuda.

" *) /.../ Teine lugu on väiksearvulise ja ilma reservita elukutseliste armee puhul. Siis piisab strateegiliste punktide hõivamisest, mereblokaadist ja õhuruumi kontrollist. Viimast saab teha S-300 otse Eesti piiri tagant ilma, et pea sisenema isegi Eesti territooriumile."

*** Eesti ongi üks suur strateegiline punkt. Sa kas oled siin või ei ole - sa kas võtad riski, mis kaasneb NATO liikme ründamisega koos kaasnevate tagajärgedega või mitte. Mulle tundub, et me mõtleme/kirjutame natuke teineteisest mööda.

Muide, elukutseline KV ei tähenda reservi kadumist vaid pigem märksa tõsisema reservi loomist, mis rajaneb endistele elukutselistele, kes on teeninud vähemalt 3-5 aastat ja keda on kindlasti teatud kompensatsiooni eest võimalik hoida n.n. aktiivses reservis. Jah, see reserv ei tule kunagi olema väga suur, kuid ta oleks märksa tõsiselt võetavam.

" *) Olen nõus, et Vene praegune olukord ja üldine rahvusvaheline olukord teevad Vene poolse sõjalise agressiooni lähiaastatel äärmiselt ebatõenäoliseks. Kuid vaata ülal seda punkti, kus juttu kaitseplaneerimise pikast tsüklist. Milline on maailma aastal 2012? Täna tehtud vead kajavad paljude aastate pärast. Eriti põhimõttelise küsimuse puhul. Komplekteerimise printsiibi muutmine ei ole üks äpardunud relvahange."

*** Põhimõtteliselt nõus, kuid mina näen Eesti julgeoleku garantiina tihedat ja agressiivset koostööd nii EL'i kiirreageerimisüksustega kui NATO liikmetega. Kõik need saadud kogemused, oskused, kontaktid ja harjumused saavad meile ainult kasulikud olla, siis kui nad ei voola pidevalt KV välja.

" *) Ei ole absoluutselt nõus väitega, et Vene rünnaku korral võiks see, et meil pole üldist sõjaväeteenistuse kohustust, meesoost tsiviilelanikkonda säästa. Meie vastu kasutatakse osalt neidsamu üksusi, mis on tegevad Põhja-Kaukaasias. Kommentaarid on siin liigsed. "

*** Täitsa realistlik. Ainult, et kui tõsiselt võetav on ajateenija, kes on saanud väljaõppe aastaid tagasi sõjaväelase vastu, kes tuleb vägagi karmidest tingimustest - kogenud ja reaalses lahingutegevuses karastunud. Ajateenija süda võib patriotismist pakatamas olla, kuid kogenud ja julma ründaja jaoks on ta laps. Ma ei saa veel kord jätta mainimata, et NATO liikmelisus ja NATO'le orienteeritus on heidutavad meetmed, mille peamine (kui mitte ainus?!) funktsioon on reaalse konflikti ennetamine. Meie saame ainult NATO teiste liikmete jaoks teha võimalikult keeruliseks meile abi mitte andmise - kui on NATO missioonidest ja õppustest osa võetud ning NATO kiirreageerimisüksuste vastuvõtmiseks on olemas baasid, plaanid ja logistika, siis on raske öelda, et me pole NATO saabumiseks valmis. Ajateenistuse kaotamine ja orienteerumine elukutselisele KV'le on aga ka selge signaal NATO'le, millele meie kaitsestrateegia on üles ehitatud.

" *) Eesti nn. heidutusjõud peavad olema sellisel tasemel, et Venel ei oleks tahtmist rünnata (ei tasu ära). Kõik muu peab tegema välissuhtlus. Nägime kõik, mis juhtus ennast lõdvaks lasknud Kuveidiga, kus moderne armee sai kiiresti ja häbistavalt lüüa suuremalt kuid tunduvalt viletsamini relvastatud armeelt. Kui ajaloost tuhnida, siis mäletame, et 1930-tel aastatel oli NL valmis müüma Eestile ükskõik mis relvastust, kuid mitte KL mõeldud vintpüssi padruneid. Sellest ajast alates on palju muutunud, kuid mõned printsiibid ei ole muutunud."

*** Ega Kuveit ei olnud ju NATO liige...aga sa juba teadsid seda. Ega elukutseline KV ei pea olema varustatud kõige uue ja uhkemaga vaid pigem olema valmis tegutsema võimaldajana, suutma koordineerida tegevust, looma robustseid logistika liine ja mõtlema mitte ajateenija vaid elukutselise sõjaväelasena, kelle kõrval võib julgelt ja isegi uhkelt võidelda teine elukutseline sõdur.

Sõjaliste liitude peamine mõte ongi konfliktide ennetamine, reaalse sõjalise tegevuse vältimine ähvardusega - ohuga, mida selline tegevus endaga kaasa toob. Minu arvates peaks Eesti orienteeruma väga agressivselt igasugusele koostööle NATO'ga ja juba praegu väsimatult korrutama, et rünnak ka kõige väiksemale liikmele, millele lihtsalt lastakse juhtuda, tähendab de facto liidu lõppu.

30. märts 2006 11:25  
Anonymous paul said...

Mulle tundub, et ega tegelikult ei olegi Jüri ja Rudolfi seisukohad, kui neid vaadata üksikute punktide kaupa, niiväga kaugel teineteiset. Lihtsalt üldine järeldus on täiesti erinev.
Siiski, laskumata pikemasse diskussiooni, arvan, et Jüri argumentatsioon on veenvam! Elame kiirelt muutuvas maalimas, kus professionaalsus on nõutav kõikidel aladel!

30. märts 2006 11:33  
Anonymous Rudolf said...

Ei näe diskussiooni jätkamisel mõtet. Mitte sellepärast, et poleks midagi öelda. Kõigele vastamine võtaks lihtsalt liiga palju aega. Diskussiooni võiks jätkata kas suuliselt (möödarääkimisi kergem parandada)või ka siin, kuid siis tuleks keskenduda kitsamalt 1-2 alateemale. Muidu valgub asi väga laiali. Vahelduseks soovitan lugeda kapten Väli kirjutist samal teemal viimases "Sõduris".
Tervitades,
Rudolf

30. märts 2006 18:30  

Postita kommentaar

<< Home