Zimbabwe hüper-super-turbo inflatsioon

Zimbabwe peastatistik on mures, sest poes pole piisavalt palju kaupa, et inflatsioonimäär välja arvutada. BBC vahendab:

"There are too many data gaps," the Central Statistical Office's Moffat Nyoni told state media.

Many staple goods are often absent from shop shelves after the government ordered prices to be halved or frozen in a bid to stem galloping inflation.

September's inflation rate was put at almost 8,000%, the world's highest.

Other reports suggest the rate could be at near 15,000% and the International Monetary Fund had warned it could reach 100,000% by the end of the year.

Ausalt öeldes mul puudub igasugune arusaam sellest, kuidas võiks 100 000% inflatsioon välja näha või kuidas seda isegi mõista. Samas hästi võiks lubada kõigil endale raha ise trükkida. Tulemus oleks vist sama.

See ei saa jätkuda samas vaimus, kuid eks mõned kuud tagasi tundus lõpp samuti lähedal, ent siin me oleme - järjekordse inflatsioonirekordi otsas.

Kui kaua veel Kasparovit?

Riot police beat and detained opposition leader Garry Kasparov Saturday as they took dozens of protesters into custody at a rally against President Vladimir Putin, his assistant said.

The former chess champion was forced to the ground and beaten, his assistant Marina Litvinovich said in a telephone interview from outside the police station where Kasparov was held.

Associated Press vahendab seda järjekordselt masendavat arengut.

Hiljuti mõtiskles Tyler Cowen selle üle, miks Kasparov veel üldse elus on, mänguteoreetilise nurga alt:

Putin has many would-be enemies. What better retaliation than to do something evil and make it look like Putin is possibly at fault? (That is in fact one theory about the polonium poisonings.) Maybe you think Putin has already signaled credibly that he wouldn't kill Kasparov, but if that is the case then he could in fact turn around and order it done and not take the blame. Either way the equilibrium looks like assassination. The going rate for an assassin simply isn't that high and surely somebody has at least that much at stake in the outcome.

Minu jaoks tundub Venemaa üha rohkem ja rohkem nagu üks suur must auk, mis vaatamata kõigile enda võimalustele ei tasu ära riske, mis nende võimalustega kaasnevad.

Seychellide rahast

Oktoobri lõpus veetsin kolm nädalat Seychellidel. Lisaks mõnusale kliimale ja võrratule loodusele õnnestus vahetumalt tutvuda ka selle 80 000 elanikuga riigi rahandussüsteemiga, mis on juba mõned aastad olnud arvestatavaks piduriks kohaliku majandusruumi arengule.

Kuigi rahapoliitika pole just minu igapäevase tegevusega seotud üritaks siiski põgusalt kommenteerida seda, mis Seychellidel on toimunud ja kuhu tänaseks on välja jõutud. Tõsi, paralleele Eestiga oleks siin tõenäoliselt kohatu tuua, kuid ehk võimaldab paremini mõista ühte valuutakomitee süsteemist loobumise potentsiaalset tagajärge.

Seychellidel oli umbes 40 aasta jooksul kasutusel valuutakomiteele põhinev rahasüsteem, kuid sellest loobuti 1970ndate lõpus keskpanga ja fikseeritud kursis kasuks paralleelselt iseseisvusega. Ma ei hakka peatuma Seychellide pseudo-sotsialistlikul minevikul vaid alustaks pigem 2000. aasta IMF konsultatsioonidest, mille käigus anti valitsusele mõista, et riigi eelarve puudujäägi finantseerimine laenudega samas ulatuses ei ole jätkusuutlik. Valitsuse võlg moodustas IMF'i konsultatsioonide hetkel ligi 170% SKT'st ja jõudis vaatamata hoiatustele 200% juurde.

Kõige lihtsam ja pikemas perspektiivis rumalam viis taolisi võla likvideerimiseks on loomulikult mängimine rahapoliitikaga. Kuna Seychellide Keskpank ja Finantsministeerium olid üks-teisega suht tihedalt seotud, siis kasutati ära Seychellide ruupia (SRP) seotust teiste valuutadega. Keskpank kehtestas vahetuskursid suurematele valuutadele ja sidus SRP nende saatusega, kuid stabiilsuse asemel, mida taoline sidumine võimaldas, seati kohalikele elanikele karmid piirangud valuuta vahetamisel ja ametlik kurss seati mõttetult kõrgeks: 5.5 SRP = 1 USD.

Sisuliselt hakati valitsuse võlga finantseerima raha juurde trükkides samas kui seda välisvaluutaga ei tagatud. Piirangud valuuta vahetamisele (max 400 USD per inimene) tähendasid aga seda, et ringluses olevast rahast oli tagatud välisvaluutaga väike osa. Loomulikult on inimesed leidlikud ja ei lase ennast taolistest kitsendustest häirida, mis tähendab aga üpris kiiret musta turu tekkimist ja kohalike valuutatehingute liikumist peamiselt sinna.

Mõned aastad tagasi olid musta turu hinnad kaks korda kõrgemad ametlikest vahetuskurssidest (eriti dollari suhtes), kuid minu külastuse ajal oli dollari hind mustal turul mõnevõrra langenud. Kui ametlik kurss oli umbes 7 SRP = 1 USD, siis mitte-ametlik kurss oli turistide jaoks 10 SRP = 1 USD, kuid kohalike jaoks üpris tavaliselt 12 SRP = 1 USD. Seychellidel pikemat aega elanud välismaalastelt võis kuulda aga lugusid sellest kui põhjalikult lennujaamades kontrollitakse kohalike, kes lahkuvad, et ega neil rohkem kui 400 USD pole kaasas. Lahti riietumise käsud tolliametnikelt pidi suht tavaline nähtus olema ja harv polnud ka see juhus, kus sooviti veenduda ka selles, et sa mõnda "kehaõõnsusesse" pole valuutat peitnud. Vahele jäämine tähendab aga siiani vähemalt aasta pikkust vanglakaristust.

Seychellide riiklik poliitika näib praegu olevat eelkõige valituse võla likvideerimine läbi vahetuskursside manipuleerimise, kus kohalikud on sunnitud valitsuse võlga kaudselt finantseerima läbi üle hinnatud SRP ja karmide piirangute valuuta omamisel. Mõni aasta tagasi üritati liigsest likviidsusest läbi erinevate maksude lahti saada, kuid kui raha koos ja olukord hakkas stabiliseeruma tulid valimised, mille võitmiseks paiskas valitsus läbi erinevate toetust ja soodustuste tõstmise enamuse rahast ringlusesse tagasi.

Järeldusi:

• mida väiksem riik, seda tõenäolisem, et keskpanga tegevust on võimalik mõjutada lähtuvalt poliitilistest mitte majanduslikest eelistustest
• ilma valuutakomiteele põhineva rahasüsteemita on väikeriikidel keeruline tagada kohaliku valuuta usaldusväärsust, eriti pikemas perspektiivis
  
• kiusatus keerulisematel aegadel (või lihtsalt valimiste eel) "midagi teha" rahapoliitikaga mängides oleks liiga suur samas kui inimeste hulk, keda peaks veenma/mõjutama oleks keskpanga puhul oluliselt väiksem

Lõpetuseks paneks siia juurde veel mõned viited asjakohastele kirjutistele:

1. Seychelles: Assessment of the Supervision and Regulation of the Financial Sector — Review of Financial Sector Regulation and Supervision (PDF) - IMF'i ekspertide raport 2006. aastast
2. Free Our Currency - arvamuslugu kohalikus ajalehes 2006. aastast
3. A Currency Board Arrangement versus Alternative Exchange Rate Regimes in Estonia (PDF) - Eesti Panga poolt avaldatud uurimus

Valuutakomitee ei kao kuskile, krooni devalveerimist ei tule

Juba päris mitmendat kuud kuulutab Toomas Puurmann enda blogis peatset krooni devalveerimist, kuid mitte just eriti veenvalt. Toomase värske prognoosi kohaselt jõuame devalveerimiseni vähem kui aasta pärast:

Hetkel on aastane ootus-viivitus juba vist palju pakutud… Pigem pool aastat. Kevadel alustame uut elu.. natuke teistsuguses väärtuste- ja suhete skaalas. Õigemini pole muidugi tegemist rangelt võttes devalvatsiooniga. ehk jäigalt fikseeritud valuutakursi muutusega (teiste valuutade suhtes) vähenemise suunas. Tõenäolisemalt loobutakse valuutakomitee süsteemist ja lastakse rahvusvaluutal omandada vaba turu tingimustes tema õige kurss teiste valuutade suhtes.

Valuutakomitee süsteemi kaotamine pälvib samuti Toomase blogis rohkelt tähelepanu, kuid ma pole siiani kohanud ühtki ökonomisti, kes midagi taolist väidaks kui talle neid sõnu just suhu ei topita. Mõned read Toomaselt:

Tänases EPL-s ilmunud Hardo Pajula majandusanalüüs koos valuutakomitee süsteemi otstarbekuse (vähemalt meil promotud universaalse otstarbekuse) kahtluse alla seadmisega kuulutab sisuliselt krooni devalveerimist lähima aasta jooksul.

Ma lugesin samuti Pajula artiklit ja valuutakomiteele põhineva rahasüsteemi otstarbekuse kahtluse alla seadmist sealt mina igal juhule välja lugeda ei suutnud!

Artikkel on ikkagi eelkõige selgitus inflatsiooni ja töötus omavahelistest seostest ja sellest, kuidas soov arvestatava majanduskasvuga edasi kihutada tähendab inflatsiooni kontrolli alla saamist, mis oma korda põhjustab tõenäoliselt ka töötuse kasvu, mis võib aga viia poliitilise surveni "midagi teha".

Kõige intrigeerivam ongi vast Pajula artikli viimane lõik:

Eestis on valuutakomiteel rajanev rahasüsteem, mille kasutuselevõtt vähendas 1992. aasta 1076-protsendilise inflatsiooni ühe aasta jooksul 90 protsendini. Meil ei ole põhjust arvata, et sellele süsteemile käiks praegune viie- kuni kuueprotsendiline inflatsioon väga üle jõu. Teiste sõnadega, me oleme viimastel aastatel näinud ainult valuutakomitee naeratavat nägu, aga varjupoolel on varuks veel teinegi. Seetõttu on minu arvates peagi põhiküsimus, kuivõrd me oleme seda nägu valmis taluma ja millal ilmuvad lehtedesse hüsteerilised pealkirjad “Miks valitsus midagi ei tee?”.

Minu arvates peab Pajula eelkõige silmas viimaste aastatega võrreldes potentsiaalset kõrget töötust, mis võib panna poliitikud (nende arvates) olukorda, kus midagi peab ilmtingimata tegema tegemise pärast. Valuutakomitee süsteemist loobumiseks on aga ikkagi vaja Riigikogus muuta krooni kursi tagamise seadust, mis teadupärast peab läbima mitu lugemist samas kui devalveerimine on kõige mõjuvam kui see toimub kiirelt ja otsustavalt, mis taolise protsessi puhul oleks sisuliselt välistatud.

Tiina Soone artikkel 1998. aasta oktoobris ilmunud Luubis on päris valgustav ja kõlab vägagi sarnaselt sellele, mis täna räägitakse. Eraldi esiletõstmist väärib aga see osa artiklist, mis algab sõnadega "Devalveerimise positiivne mõju on üürike":

1. Eksportööridel läheb esialgu hästi - eksport toob rohkem sisse. Siis tuleb sisse tooret või seadmeid, mis sööb võidu ära.
2. Importkaup kallineb, krooni vahetatakse «soliidsema» valuuta vastu.
3. Siseturule tootev ettevõtja ei võida midagi, ent peab vajalikke asju kallimalt ostma, tarbimine väheneb.
4. Pangad alguses ei kaota, kuid laenu võtnuil läheb võlgade tagasimaksmine raskeks, siis hakkab pankades suurenema lootusetute laenude hulk.
5. Suur pankrotilaine seiskab majanduse kasvu, usaldus Eesti riigi vastu kahaneb, pankadel muutub välismaalt raha hankimine kallimaks ja keerulisemaks.
6. Investorid tõmbavad oma raha tagasi, välisinvesteeringud lähevad mujale.

Lõppude lõpuks ei tasu unustada, et inimeste majandustegevus rajaneb erinevatele ootustele, hinnangutele ja prognoosidele, mida võivad oluliselt mõjutada ka lood, mida üks-teisele jutustame ja millise narratiivi erinevatest faktidest kokku punume.

Praeguse seisuga ei näe mina põhjust, miks eestlased peaks valuutakomiteele põhinevast rahasüsteemist loobuma. Osad inimesed natuke pabistavad ja hoiavad natuke rohkem raha eurodes, kuid see mõjub kroonile ainult toetavalt samas kui enamus elab enda elu rahulikult edasi. Devalveerimiseks täna vajadus puudub.

Mingite lühiajaliste ohverduste nimel ei ole mõtet tervet taustsüsteemi põhja lasta ja määramatust süle ja seljaga juurde külvata, mida valuutakomiteele põhinevast rahasüsteemist loobumine endaga kahtlemata kaasa tooks.

Lõpetuseks tsiteeriks veel kord Pajulat, kuid seekord artiklist Devalveerimisdraama taasesitlus:

Nii palju tuleb meil aga endale siiski ilmselt tunnistada, et kui paar aastat tagasi peeti kõigi kolme riigi peatset eurotsooniga ühinemist vaid aja küsimuseks, siis tänaseks valitseb selles osas paraku suur määramatus.

See vastumeelne tõsiasi lubab aga omakorda prognoosida, et devalveerimisdraamat üritatakse ka tulevikus ikka ja jälle püünele panna. Lõppude-lõpuks on ju laiema publiku harjutamine avangardsemate kunsttükkidega alati olnud aeganõudev ettevõtmine.

Jääb üle loota, et publik ei harju antud avangardiga ning ei hakka seda ekslikult aina valjuhäälsemalt nõudma andmata endale aru, mis võivad selle näitemängu populaarsuse tagajärjed olla.

Minu soovitus (ceteris paribus): relax, have a drink, and enjoy the drama!

PS. Teemast sügavamalt huvitunutele pakuks esimese hooga välja Jutta Maute "Stabilization via Currency Board" (PDF)

Aga mida muud sa ülereguleeritud tööturult tahadki?

Tarbija24's ilmus umbes kuuaega tagasi huvitav nupuke, kust võis lugeda:

Viis Pariisi lähedal Guyancourtis asuva Renault tehnoloogiakeskuses töötajat sooritasid arvatasti pingelise töö tõttu enesetapu, nüüd uuritakse ettevõtte tööolusid. Pärast enesetappe viidi Renault töötajate seas läbi rahulolu-uuring – 75 protsenti kaebas liiga pikkade tööpäevade üle, kirjutas E24.

Üks inimene tegi sellest väikesest uudisest eraldi postituse Aga mida muud sa kapitalismilt tahadki? Ei hakka Hanrhani kinnisideedel pikemalt peatuma vaid selgitaks hoopis enda postituse pealkirja.

Mõni aeg tagasi lugesin vist New York Times'ist artiklit Prantsusmaa tööjõuturu kohta, mille teeb antud kontekstis märkimisväärseks loo lõppu sattunud kommentaar ühelt Jaapani suurettevõte Prantsusmaa filiaali juhilt.

Nimelt kiitis mees kohaliku seadusandlust, mille tulemusena kardavad prantslastest töötajad enda töökohtade pärast ja on sageli alandlikumad ja vaoshoitumad kui sama tööd Jaapanis tegevad inimesed. Ta lisas, et kohalikud töötajad on teadlikud sellest, et tänu ametiühingutele ja tööalasele seadusandlusele võib tavaline tehasetöötaja teisest sarnasest töökohast pärast vallandamist ainult unistada. See hirm on teinud prantslastest usinad töötajad, kes ühtlasi maailma ühed produktiivseimad.

Kui ma õieti mäletan, siis ta oli üpris optimistlik ka laienemisplaanide osas Prantsusmaal.

Nagu selgub postituse alguses viidatud uudisest on osad prantslased valmis enesetapu sooritama selle asemel, et lihtsalt töölt lahkuda ja mõni sobivam - inimlikum - töökoht leida. Eraldi väärib esile tõstmist aga see, et tegu oli inseneridega, keda väidetavalt napib terves maailmas ja kellel mõnes teises riigis oleks alternatiivse töökoha leidmine olnud üpris lihtne.

Tsiteeriks ühte teist NY Time'si artiklit Prantsusmaa tööalase seadusandluse osas:

The contracts, meanwhile, refer to a larger body of labor laws and collective bargaining agreements that have been developed through decades of negotiation among France's unions, its employers and its government.

The legal protections and generous benefits afforded under the multilayered labor laws and contract agreements have made companies reluctant to take on new workers.

Many companies prefer instead to hire young people on short-term contracts of up to 18 months to avoid giving them the full benefits and job protections due permanent employees.

But short-term contracts cause employers other problems: companies can only offer the same employee two such contracts in a row, after which they must wait a period before hiring the person again. And firing workers hired under the contracts is prohibited except in cases of gross misconduct. Employers must also pay short-term workers a "precariousness premium" of 10 percent of their wages.

Worse for employers, because the short-term contracts are legally only intended for temporary jobs, companies run the risk of an employee's declaring that the contract has been abused and demanding that he or she be reclassified as a permanent employee, making them expensive and hard to get rid of.

Taoline keskkond mõjub suht laastavalt ka ettevõtlusele. Kui sa oled väikeettevõtja, siis ühe inimese vallandamine võib tähendada vahet kasumlikkuse ja kahjumi vahel ning kui sa seda ühte inimeste järsku enam vallandada ei saa, siis võib see sinu ettevõtte põhja lasta.

Vähegi haritumad ettevõtjad ja töötajad võtavad seadusandlike kitsendusi enda otsuste tegemisel arvesse. Ühed teavad, et palgates kellegi ei pruugi sa temast vajadusel enam lahti saada, teised aga, et saanud juba kord töökoha tuleb sellest iga hinna eest (pikad tööpäevad, mida kõrgem palk enam ei kompenseeri) kinni hoida - isegi kui tuleb teha kahe mehe töö.

Tööjõuturu stagnantseks reguleerimine on võib-olla osade arvates hea idee, kuid kahjuks sumbub selles üldises pseudorahulolus töötute ja kõigi nende hääl, kelle palkamisega kaasnevad vähegi suuremad riskid.

Tyler Cowen - blogosfäärist, auhindadest ja sisemisest majanduteadlasest

Tyler Cowen'i erudeeritus on kohati hirmuäratavalt mitmekülgne, kuid samas võimaldab tema kuulamine ja lugemine pidevat uutest ja lihtsalt huvitavatest mõtetest osa saada. Mees on väsimatu analüüsija ja sünteesija ning ei hoia enda huvitavamaid mõtteid endale või mõne teadusartikli tarvis.

Viimase paari kuu jooksul on mõned tema loengud ilusti veebi jõudnud ja EconTalk isegi temaga ühe intervjuu teinud, kus Cowen enda viimasest raamatust rääkis. Tõenäoliselt ei paku kõigile tema loengud huvi, kuid vähemalt mina leidsin igast esinemisest mõne huvitava mõtte, mida olen proovinud rohkem esiplaanil hoida.

Economics of blogging (1 tund 20 minutit, mp4) - audio on nigel ja video jätab kõvasti soovida, kuid täitsa vaadatava ja kuulatav. Ainuüksi selle loengu põhjal annaks kirjutada päris huvitava analüüsi Eesti blogosfääri kohta, mida ma praegu tõsiselt kaalun. Ehk jõuab keegi ette? Põgusa ettekujutuse loengust annab ka Felix Salmon'i postitus Blogonomics 301 With Tyler Cowen.

Authors@Google: Tyler Cowen (50 minutit YouTube) - peamiseks teemaks on auhinnad ja nende kasutamine innovaatiliste lahenduste esiele kutsumisel. Kuna sellest teemast on Vabalogis päris palju juttu olnud ja märkimisväärses ulatuses katab see loeng minu enda magistritöö sisu, siis peaks sobima kõigile, keda valdkond huvitab, kuid kes 100 leheküljelist tööd ei viitsi läbi lugeda või lihtsalt ei leia selleks aega.

Cowen on Your Inner Economist (umbes tund, mp3) - Cowen räägib enda viimasest raamatust, mis on suunatud just laiemale publikule. Minu arvates on raamat piisavalt muhedalt kirjutatud ja täis huvitavaid täheldusi ning soovitusi, et soovitaksid seda meeleldi kõigile, kellel majandusteaduse rakendamine igapäeva probleemide lahendamisele huvi võiks pakkuda - eriti neile, kelle arvates majandusteadus on ainult raha või igav tahvliökonoomika.