Ma ei jaga
PH arvamust (ja
siin) ning ei arva, et kui maailmavaatelised erinevused on piisavalt suured, siis tasub vastaspoole kirjutisi teadlikult vältida.
Olen nõus enda veendumusi iga kell proovile panema ja pean ülitähtsaks endalt pidevalt küsida, miks ma arvan nagu ma arvan või kas need allikad ja andmed, millele enda maailmavaate kujundamisel toetun on õiged.
Mind huvitavad kardinaalselt erinevad arusaamad nagu mind huvitab, miks inimesed arvavad nagu nad arvavad, millega toetavad enda väiteid ja kuidas reageerivad sellele kui keegi ütleb selgelt välja, miks ta arvab teisiti.
Ma ei pea vajalikus asjata debatis viidata inimestele, kes on seotud poliitiliste erakondadega ja (kelle väited on sageli kontekstist ilma mingite viideteta originaalile välja rebitud) siduda seda vastaspoole väidetega, isegi kui selleks on ahvatlevaid võimalusi. Küll aga pean vajalikuks viidata enda poolt kasutatavatele allikatele ja selgitada, miks ma arvan nagu ma arvan.
Tõsi, üliõpilasena on mul tõenäoliselt märksa rohkem aega ja võimalust argumenteerida, kuid ma pole kelleltki kunagi nõudnud ühelegi enda postitusele vastamist ja pean sellepärast ka lugu inimestest, kes siiski leiavad aega ja tahtmist kommenteerida või vastata, sest see võimaldab mul sageli tähelepanu pöörata seikadele, mis muidu jääks märkamata.
Minu jaoks ei lõppe diskussioon seal, kus vastust on keeruline leida või esineb teistsuguseid tõlgendusi. Lõppude lõpuks pole minu kirjutatu aksioomide kogumik vaid algus diskussioonile, kuhu on alati oodatud kommentaarida ja vastupidised arvamused.
Kõik tsitaadid pärit
siit.
Miks töönädala pikkus langes? Ametiühingute ja teiste töötajate organisatsioonide survel, mis tingis vastavate riiklike regulatsioonide vastuvõtmise. Tööandja suvast töötaks me praegugi 70 tundi nädalas või veelgi kauem.
Kui tööaja lühenemine on tingitud ainult ametiühingutest, siis miks ei langenud see kohe 40'le tunnile vaid selleks läks 175 aastat? Miks on tööaja lühenemine jätkunud vaatamata sellele, et ametiühingute liikmelisus on vähenenud juba 1970ndatest alates?
Küsimus on produktiivsuses ja selles, et just tehnoloogiline progress võimaldab inimeste tootlikust suurendada. Uusi tehnoloogiaid loob aga kõige paremini just vabam turumajandus. Lisaks ajale, mis saadud juurde vähem tööandja juures töötades, on inimesed vaba aega juurde saanud majapidamistoimetuste arvelt, mis on taas võimalik tänu tehnoloogilisele progressile ja kõrgematele sissetulekutele - mõelgem pesumasinale, kohvikeetjale, külmkapile, mis meie kõigi elu mugavamaks teevad ja tõeliselt vaba aega juurde loovad.
Mitte iialgi pole tööandjailt tulnud ühtegi töötajate huve kaitsvat algatust. Töötajad on kõik oma õigused saavutanud raskes võitluses tööandjatega. Ning praegu elame ajahetkes, kus tööandjad on töötajailt õigusi uuesti ära võtmas!
Mitte iialgi pole
töötajatelt tulnud ühtegi
tööandja huve kaitsvat algatust. Aga kas peakski tulema? Küsimus on vastastikuses kokkuleppes. Kui kokkuleppele ei jõuta, siis töötajaid pole ja tööandja jääb potentsiaalsest kasumist ilma. Mõlemad pooled on huvitatud kokkuleppest.
Ei tasu unustad, et turumajanduses ei ole konkurents ainult töövõtjate vaid ka tööandjate vahel. Kõik on huvitatud parematest töötajatest ja on selle nimel nõus mööndusi tegema, erinevaid hüvesid välja käima. Nii olid näiteks USA's Esimese maailmasõja ajal mitmed varem töötajate hüvede vastu ükskõiksed ettevõtted sunnitud endale töötajate meelitamiseks neile pakkuma kas kõrgemat palka, kindlat töökohta ka tulevikus või tervishoidu ning pensionit.
Väga konkreetne näide sellest, kuidas tööandjad suudavad ilma seadusandliku surveta tõsta palkasid või pakkuda enda töötajatele sõbralikumaid töötingimusi on Henry Ford, kes lisaks palga kahekordistamisele (teatud tingimustel) võttis 5 päevase ja 40 tunnise töönädala kasutusele 1926. aastal - aastaid varem kui selleni jõudis ükski valitsus - ja seda ilma ametiühinguteta vaid nende vältimiseks.
Mingit alust väitel nagu tahavad tööandjad töötajatelt õigusi ära võtta pole.
(vaata ka: Horowitz, C. (2004).
The Wrong Way to Shorten the Work Week.)
Et selline asi, nagu pension üldse olemas on, selle eest oleme tänu võlgu ühele mehele: Otto von Bismarckile, kes lõi (tööandjate kiuste ja nende pideva virina ja nurina saatel) 19. sajandi lõpus riikliku sotsiaalhoolekandesüsteemi. Kui oleks tööandjate otsustada, ei eksisteeriks mingit pensioni üldse.
Aga vaba turumajanduse tingimustes pole tööandja vaid töötaja otsustada, kas on olemas pension või ei ole. Nii pangad kui kindlustust seltsid on huvitatud sinu rahast ja mitmetes riikides (seal hulgas Eestis) on kasutusel mitme sambaline pensionisüsteem, millel on tööandjaga üha vähem ja vähem pistmist.
Sotsiaalmaksu võivad maksta ettevõtted, kuid maksudeks mineva raha teenib ikkagi töötaja ise.
Pensioniea pikenemine edaspidi on saavutatud ametiühingute ja muude töötajate esinduste tegevuse tulemusel, tööandjate kiuste. Tööandjad on pensioniea langetamisele alati ja eranditult vastu olnud.
Tööandjatel pole midagi selle vastu kui osad inimesed varem pensionile lähevad ja sageli pole see üldse nende vaid hoopis töötaja otsustada. Täpselt samamoodi leiab palju töötajaid, et nende huvides on edasi töötada samas kui seadusandlus seda keelab. Mida vabamas turumajanduses elatakse, seda lihtsam on töötajal ja tööandjal jõuda mõlemale osapoolele sobivale kokkuleppele. Küsimus on selles, kas me tahame piirata teiste võimalusi mingi vähemuse arvelt?
(vaata ka: Vickerstaff, S., Baldock, J., Cox, J., and Keen, L. (2004).
The impact of employer policies and practice on the process of retirement.)
Viimasel ajal on kuulda Jaapanist ja sealtkandist ka asutuste st. tööandjate loodud pensionifondidest oma töötajaile. Riiklikule alternatiivseid pensionisüsteeme on varemgi olnud, aga nüüd on asi läinud otseselt tööandja kätte.
Arvestatava üllatusena võib siis tulla fakt, et USA's on tööandja poolt finantseeritud pensionid kasutusel olnud juba 1875. aastast kuni riikliku pensioni ulatusliku kehtestamiseni. Tööandjaga koostöös on võimalikud ka n.n. 401k plaanid umbes 1970.ndaate keskpaigast, mis on väga paljude ameeriklaste seas populaarsed.
(vaata ka: Short, J., and College, A. (2002).
Economic History of Retirement in the United States.)
Riiklikult (või kogukondlikult) reguleerimata turumajandus viib paratamatult töötajaskonna täielikule väljakurnamisele, kuna tööandja tegevus saabki põhimõtteliselt olla suunatud vaid ühele - kasumi maksimeerimisele. Igasugune töötaja huvide kaitse (piirangud tööajale, inimsõbralike töötingimuste loomine, ohutusnõuete täitmine jne.) vähendab aga ettevõtte kasumit paratamatult.
Jah, tööandja huvides on kasumi maksimeerimine, kuid tänapäeval, kus ligi 70% arenenud riikide elanikkonnast töötab teenindussektoris ja inimkapital omab suuremat kaalu kui kunagi varem, on tööandja huvides enda töötajate rahuolu - produktiivsed ja rahuolevad töötajad, kellele meeldib töökeskkond ning kes ei tunne ennast töötingimuste tõttu ohustatuna.
Piiratud ressurside tingimustes tõusevad meditsiiniteenuste hinnad edaspidi veelgi, mistõttu meditsiiniteenus muutub järjest enamaile kättesaamatuks. See toob kaasa keskmise eluea languse. See koos pensioniea tõusuga tingib omakorda selle, et paljud surevad edaspidi juba enne pensioniea saabumist. Seega pole muretust pensionipõlvest ja sellega kaasnevast vabast ajast erilist mõtet rääkida.
Seda keskmise eluea languse juttu oleks võinud juba mitukümmend aastat tagasi rääkida, kuid reaalsus on natuke teistsugune.
Kõige parem näide sellest, kuidas meditsiin on muutunud ohutumaks, mugavamaks ja odavamaks, on maohaavandid. Mõnikümmend aastat tagasi tähendas see operatsiooni ja pikemat toibumisperioodi samas kui täna võtad paar tabletti ja tee paranemise suunas on alanud. Kuna operatsiooni ei toimu ja kalli kirurgi teeneid ei kasutata ning haiglakohti ei hõivata, siis on kulud märgatavalt väiksemad.
Bio- ja geenitehnoloogia arengud annavad samuti põhjust optimismiks, kuid nendesse valdkondadesse investeeritakse peamiselt kasumi teenimise võimaluse tõttu. Arvestades sellega, et meditsiinilistest innovatsioonidest tulenevast kasust õnnestub nende arendajatel enamasti alla 5% rahas välja võtta on kasu ühiskonnale selgelt suurem. Mida vabam turumajandus, seda rohkem võimalusi, seda rohkem potentsiaalseid ajendeid.
Meditsiini kõige suurem probleem on selle rahastamise viis, mille tõttu on ka ressursid piiratud. See, kuidas kõige paremini toimivat meditsiinisüsteemi üles ehitada on väga keeruline teema, kus on väga palju erinevaid variant - alustades sellega, mis on võimalik ja lõpetades sellega, mis on poliitiliselt aksepteeritav.
Ma olen nõus kihla vedama 10 000 krooni peale, et järgmise 10 või 20 või 30 aasta jooksul inimeste keskmine eluiga pikeneb - ma olen sedavõrd veendunud enda seisukohas. Kas on võtjaid?
”keegi ei sundinud inimesi tööstusesse” - see väide on tõene samavõrd, kui “1940. aastail astusid eestlased massiliselt ja vabatahlikult kolhoosidesse”. Pärast tarastamist ei jäänud tuhandeil endistel põlluharijail lihtsalt muud üle, kui minna tööstustöölisteks. Oma kogukonnamaalapist jäid nad ju tarastamise käigus ilma. Alternatiiviks tööstusse minekule polnud isegi kerjamine - kerjamine oli tollaste Suurbritannia seadustega keelatud. Väga rangelt keelatud, muuseas.
Tüüpiline kapitalism: kõigepealt võtame suurelt osalt elanikkonnast nende traditsioonilised elatusvahendid ja siis suuname kunstlikult tekitatud vaba tööjõu sinna, kus kapitalistil seda kõige enam tarvis.
Ei pea kaugemale kui
Wikipediasse vaatama veendumaks, et enamus tarastamisest toimus enne tööstusrevolutsiooni algust ja ajavahemikul 1630-1750 toimus kõige suurem rahvastiku ümber orienteerumine, mil 40% Inglismaa elanikkonnast oli sunnitud loobuma agraarelust. Üle poole tarastatud maast polnud aga ei karja ega põllumaa, mis leidis nüüd omanikud, kes olid huvitatud selle arendamisest. 1760. aastaks (mida peetakse tööstusrevolutsiooni ALGUSEKS) oli aga juba üle 75% protsendi maast tarastatud.
Lisaks sellele lõi aga 18. ja 19. sajandi tarastamine hoopis töökohti juurde, sealhulgas kõrgemat sissetulekut võimaldavaid töökohti tänu tootlikkuse kasvule, mis varem polnud üldse võimalikud.
Eraldi mainimist väärib ka see, et tarastamine toimus mitte ettevõtjate ja kapitalistide vaid riigi ja arisitokraatide poolt. Ettevõtjateks hakkasid peamiselt ikka need, kellel puudus kindel sissetulek maast, kuid kes julgesid riskida ja olid ettevõtlikud - just ettevõtjad lahendavad töötuse probleemi mitte aga ametiühingud või riik.
Muide tarastamise järel tõusis tavaliselt põllumaa tootlikus 50-100%.
(vaata ka: Mingay, G.E. (1997)
Parliamentary Enclosure in Englad. An Introduction to its Causes, Incidence, and Impacts, 1750-1850. London: Longman ja Wordie, J.R. (1983).
The Chronology of English Enclosure, 1500-1914. Economic History Review Vol. 36, Nr. 4, pp. 483-505.Saksamaal streigib praegu 40 000 avaliku sektori töötajat. Põhjuseks tööandjate kava pikendada töönädalat 38, 5 tunnilt 40 tunnini. Et kuidas selle vaba aja juurdetekkimisega nüüd on?
Võtmesõnaks on AVALIK sektor, millel on traditsioonilise erasektori tööandjaga väga vähe ühist. Kõik tööandjad ei ole samasugused ja mõned arvestavad märksa rohkem enda töötajatega. Lisaks on Saksamaa turumajandus üks koordineerituimaid ja vabast ikka üpris kaugel. Muide, natuke häbematu on 40 000 (0,05% Saksamaa elanikkonnast) inimese põhjal teha järeldusi tervele maailmale või isegi Saksamaale, kus elab üle 82 miljoni inimese.
Enamus aja kokkuhoiust tööl ja majapidamistes tuleneb sellest, et mis varem oli sooritatav ainult inimese poolt on täna paljuski sooritatav vähema hulga inimeste ja masinatega. Need, samas masinad, mis hoiavad meie aega kokku ei eksisteeriks, kui ettevõtjatel ja leiutajatel poleks ajendeid nende tootmiseks. Jah, nad saavad sellest kasu ja täiesti õigustatult, kuid kasu ühiskonnale on nendest leiutistest märksa suurem.
Tänud kõigile, kes raatsisid lõpuni lugeda.
(vaata ka:
Kuidas turumajandus vaba aega juurde loob esimest osa Vabalogis)
