Kas Päevalehes pole kedagi, kelle poole majandusküsimustega pöörduda?

Tänases Päevalehes ilmus arvamuslugu, mida demonstreerib kui piiratud ja kitsarinnaline on mõne inimese arusaam sellest, kui talle meeldib midagi, mida ta on varem kuulnud. Külli-Riin Tigasson kirjutab meile töö lõpust ja tööjõu lõpust sidudes omavahel kaks vägagi erinevat nähtust ja minu jaoks täiesti arusaamatutel põhjustel.

Aga just "töö lõpu" teesi levitamine paneb mind jätkuvalt imestama, eriti kui selle levitamisel viidatakse maailma esiludiidile Jeremy Rifkinile:

Esimene stsenaarium – mida jutlustavad näiteks Ameerika visionäär Jeremy Rifkin ja Saksa sotsioloog Ulrich Beck – kannab nime “töö lõpp”, kapitalism ilma tööta. Ja viimaste aastate arengud Euroopas näivad seda tendentsi ka kinnitavat: tööpuudus lööb uusi rekordeid, ainuüksi Saksamaal ulatub töötus rekordilise viie miljoni inimeseni. Töökohti jääb üha vähemaks – põhjuseks ühest küljest tootmise laienev Aasiasse kolimine, teisalt automatiseerimine.

Aga miks ei sõnagi USA'st või sellest, kuidas seal on töökohti stabiilset viimastel aastatel, mil Saksamaa probleemid on ainult süvenenud, JUURDE loodud - kuust kuusse, aastast aastasse? Kas äkki sellepärast, et majanduspoliitika on võtnud natuke teise suuna? Kas äkki ei ole Saksamaa ja Prantsusmaa töötuse taga hoopis kõrged maksud ja ülereguleeritud majandus?

Jah, tootmine kolib Aasiasse ja automatiseerimine on ulatuslik, kuid kui tööjõuturg oleks paindlikum oleks inimestel lihtsam uusi töökohti leida, oleks tööjõuturu signaalid töötajatele selgemad ja ettevõtluskeskkond soodsam. Milleks nii hooletult üldistada?

"Kapitalismi edu tähendab, et me ei vaja enam töölisi,” on Päevalehes öelnud Rifkin, kes on välja arvutanud, et viimase seitsme aasta jooksul on tootmise automatiseerimise tõttu töö kaotanud ligi 14% maailma tehasetöölistest. Tööjõu pakkumine maailmas suureneb, nõudlus aga väheneb, väidab see stsenaarium.

Ja kaugeltki kõik need inimesed ei ole tööta. Paljud nendest on asunud tööle teenindusettevõtetesse ja sealt on liikunud inimese ettevõtlusesse (kus võimalik!) ja loonud uusi ja märksa väljakutsuvamaid töökohti, sageli ka paremini tasutud töökohti.

Automatiseerimine, mis suunab 14% inimestest mõnele produktiivsemale tööle on toonud alla tootmiskulud ja võimaldanud inimestele tooteid ja kaupu, mis vaid mõnikümmend aastat tagasi olid luksused. Seega, vähe sellest, et need 14% ei ole tööta, nad saavad läbi ajada sama ja isegi madalama palgaga, kuid endale rohkem lubada - elada paremini.

Üleminek põldudelt tehastesse tõi samuti kaasa olukorra, kus 50 aasta jooksul "kadus" valdav enamus töökohtades põllumajanduses. Kui Külli või Jeremy oleksid siis elus olnud oleks nad vist sama usinalt kuulutanud töölõppu. Tehnoloogiline progress võimaldab tootlikkuse kasvu, mis omakorda võimaldab inimestele kõrgemaid sissetulekuid, rohkem võimalusi ja valikuid.

Oma osa selles on ka infotehnoloogial, mis aitab organisatsioonide tööd korraldada nii, et osa tööst – mida varem tegid palgalised töötajad – teevad ära kliendid-tarbijad ise. Tasuta. Näiteks pangatehingud: et pangaülekannet teha, ei pea inimene panka minemagi, piisab internetiühendusest. Või lennukipiletid: neid broneeritakse üha enam interneti vahendusel, mitte aga reisibüroost või lennufirmast.

Huvitav, kust tulevad tehnoloogiad, mis võimaldavad interneti, internetipõhiseid pangaülekandeid või lennukipiletite broneerimist internetis? Kas äkki ei ole selle taga inimesed, kes töötavad mitte tootmises vaid hoopis teeninduses - programmeerijad, juhid, raamatupidajad, analüütikud?

Nii reisibürood kui lennufirmad peavad muutuva keskkonnaga kohanema ja paljudel neist õnnestub see juba täna. Külli ei maini, et reisifirmad on ümberorienteerumas piletitevahendajatest pakettide ja lahenduste loojateks ning kulude vähendamine lennufirmades võimaldab meile näiteks EasyJetiga vaid mõnekümne euro eest Berliini või Londonisse jõuda. Aga miks ta peakski mainima, see ei lähe tema teesidega kokku.

Kumb stsenaarium on õige: “töö lõpp” või “tööjõu lõpp”? Raske öelda, kuid näib, et Euroopas ja ka Eestis muretsetakse rohkem pigem teise stsenaariumi pärast.

"Töö lõpp" on Rifkini poolt populariseeritud pseudoprobleem, kuid "tööjõu lõpp" on reaalne oht, millel on tõsised tagajärjed. Sellepärast ei võta keegi seda probleemi ka tõsiselt. Tundub, et ka Külli saab pseudoprobleemi olemusest aru, sest kõik tema "lahendused" käsitlevad "tööjõu lõppu".

Külli ei tööta tootmises ja vaevalt on ta sellest huvitatud, kuid miks ta arvab, et kui inimestel oleks valida tootmise ja teenindamise vahel, siis nad valiksid tootmise? Ajakirjaniku töö võib raske olla, kuid seda Rifkini jura jätkuv levitamine jätab ajakirjanikust lihtsalt olematu silmaringiga inimese mulje.

Äkki ma olin liiga karm enda esialgses hinnangus? Äkki oli loo pikkus ette määratud ja noh, kui häda käes, siis tuli mingi vana hea klishee sahtlist välja rookida?

Miks "töö lõpp" on pseudoprobleem selgitab Virginia Postrel: It's All in the Head. Muide, Postreli artikkel on peaaegu 10 aastat vana!