reede, detsember 09, 2005

Kas Päevalehes pole kedagi, kelle poole majandusküsimustega pöörduda?

Tänases Päevalehes ilmus arvamuslugu, mida demonstreerib kui piiratud ja kitsarinnaline on mõne inimese arusaam sellest, kui talle meeldib midagi, mida ta on varem kuulnud. Külli-Riin Tigasson kirjutab meile töö lõpust ja tööjõu lõpust sidudes omavahel kaks vägagi erinevat nähtust ja minu jaoks täiesti arusaamatutel põhjustel.

Aga just "töö lõpu" teesi levitamine paneb mind jätkuvalt imestama, eriti kui selle levitamisel viidatakse maailma esiludiidile Jeremy Rifkinile:
Esimene stsenaarium – mida jutlustavad näiteks Ameerika visionäär Jeremy Rifkin ja Saksa sotsioloog Ulrich Beck – kannab nime “töö lõpp”, kapitalism ilma tööta. Ja viimaste aastate arengud Euroopas näivad seda tendentsi ka kinnitavat: tööpuudus lööb uusi rekordeid, ainuüksi Saksamaal ulatub töötus rekordilise viie miljoni inimeseni. Töökohti jääb üha vähemaks – põhjuseks ühest küljest tootmise laienev Aasiasse kolimine, teisalt automatiseerimine.
Aga miks ei sõnagi USA'st või sellest, kuidas seal on töökohti stabiilset viimastel aastatel, mil Saksamaa probleemid on ainult süvenenud, JUURDE loodud - kuust kuusse, aastast aastasse? Kas äkki sellepärast, et majanduspoliitika on võtnud natuke teise suuna? Kas äkki ei ole Saksamaa ja Prantsusmaa töötuse taga hoopis kõrged maksud ja ülereguleeritud majandus?

Jah, tootmine kolib Aasiasse ja automatiseerimine on ulatuslik, kuid kui tööjõuturg oleks paindlikum oleks inimestel lihtsam uusi töökohti leida, oleks tööjõuturu signaalid töötajatele selgemad ja ettevõtluskeskkond soodsam. Milleks nii hooletult üldistada?
"Kapitalismi edu tähendab, et me ei vaja enam töölisi,” on Päevalehes öelnud Rifkin, kes on välja arvutanud, et viimase seitsme aasta jooksul on tootmise automatiseerimise tõttu töö kaotanud ligi 14% maailma tehasetöölistest. Tööjõu pakkumine maailmas suureneb, nõudlus aga väheneb, väidab see stsenaarium.
Ja kaugeltki kõik need inimesed ei ole tööta. Paljud nendest on asunud tööle teenindusettevõtetesse ja sealt on liikunud inimese ettevõtlusesse (kus võimalik!) ja loonud uusi ja märksa väljakutsuvamaid töökohti, sageli ka paremini tasutud töökohti.

Automatiseerimine, mis suunab 14% inimestest mõnele produktiivsemale tööle on toonud alla tootmiskulud ja võimaldanud inimestele tooteid ja kaupu, mis vaid mõnikümmend aastat tagasi olid luksused. Seega, vähe sellest, et need 14% ei ole tööta, nad saavad läbi ajada sama ja isegi madalama palgaga, kuid endale rohkem lubada - elada paremini.

Üleminek põldudelt tehastesse tõi samuti kaasa olukorra, kus 50 aasta jooksul "kadus" valdav enamus töökohtades põllumajanduses. Kui Külli või Jeremy oleksid siis elus olnud oleks nad vist sama usinalt kuulutanud töölõppu. Tehnoloogiline progress võimaldab tootlikkuse kasvu, mis omakorda võimaldab inimestele kõrgemaid sissetulekuid, rohkem võimalusi ja valikuid.
Oma osa selles on ka infotehnoloogial, mis aitab organisatsioonide tööd korraldada nii, et osa tööst – mida varem tegid palgalised töötajad – teevad ära kliendid-tarbijad ise. Tasuta. Näiteks pangatehingud: et pangaülekannet teha, ei pea inimene panka minemagi, piisab internetiühendusest. Või lennukipiletid: neid broneeritakse üha enam interneti vahendusel, mitte aga reisibüroost või lennufirmast.
Huvitav, kust tulevad tehnoloogiad, mis võimaldavad interneti, internetipõhiseid pangaülekandeid või lennukipiletite broneerimist internetis? Kas äkki ei ole selle taga inimesed, kes töötavad mitte tootmises vaid hoopis teeninduses - programmeerijad, juhid, raamatupidajad, analüütikud?

Nii reisibürood kui lennufirmad peavad muutuva keskkonnaga kohanema ja paljudel neist õnnestub see juba täna. Külli ei maini, et reisifirmad on ümberorienteerumas piletitevahendajatest pakettide ja lahenduste loojateks ning kulude vähendamine lennufirmades võimaldab meile näiteks EasyJetiga vaid mõnekümne euro eest Berliini või Londonisse jõuda. Aga miks ta peakski mainima, see ei lähe tema teesidega kokku.
Kumb stsenaarium on õige: “töö lõpp” või “tööjõu lõpp”? Raske öelda, kuid näib, et Euroopas ja ka Eestis muretsetakse rohkem pigem teise stsenaariumi pärast.
"Töö lõpp" on Rifkini poolt populariseeritud pseudoprobleem, kuid "tööjõu lõpp" on reaalne oht, millel on tõsised tagajärjed. Sellepärast ei võta keegi seda probleemi ka tõsiselt. Tundub, et ka Külli saab pseudoprobleemi olemusest aru, sest kõik tema "lahendused" käsitlevad "tööjõu lõppu".

Külli ei tööta tootmises ja vaevalt on ta sellest huvitatud, kuid miks ta arvab, et kui inimestel oleks valida tootmise ja teenindamise vahel, siis nad valiksid tootmise? Ajakirjaniku töö võib raske olla, kuid seda Rifkini jura jätkuv levitamine jätab ajakirjanikust lihtsalt olematu silmaringiga inimese mulje.

Äkki ma olin liiga karm enda esialgses hinnangus? Äkki oli loo pikkus ette määratud ja noh, kui häda käes, siis tuli mingi vana hea klishee sahtlist välja rookida?

Miks "töö lõpp" on pseudoprobleem selgitab Virginia Postrel: It's All in the Head. Muide, Postreli artikkel on peaaegu 10 aastat vana!

4 Comments:

Anonymous A.Kes said...

USA ja töökohtade juurdeloomise puhul tähtis ka kultuuriline faktor, mitte ainult majanduspoliitika. USA on rohkem "ettevõtlusühiskond" kui Saksamaa, Prantsusmaa (või EL üldiselt).
[Sellel on nii positiivsed aspektid, kõrgem SKP jne, kui ka negatiivsed aspektid - materialistlikumad väärtushinnangud jne.]

"Kõrged maksud ja ülereguleeritud majandus" on samavõrd Saksamaa ja Prantsusmaa kõrgema töötuse taga kuivõrd ka nende inimlikuma sotsiaaltoetuste süsteemi ja rikaste/vaeste väiksema dihhotoomia taga. Nii et, taaskord, pole halba ilma heata.

9. detsember 2005 22:32  
Blogger Jüri Saar said...

"USA ja töökohtade juurdeloomise puhul tähtis ka kultuuriline faktor, mitte ainult majanduspoliitika. USA on rohkem "ettevõtlusühiskond" kui Saksamaa, Prantsusmaa (või EL üldiselt)."

Ma mõnes mõttes jagan sinu arvamust, kuid ma arvan, et kultuuriline faktor on paljuski mõjutatav ja põhineb institutsioonidele, mida on võimalik muuta. Ettevõtlikumad inimesed, kes kalduvad tajuma riske mõnevõrra teisiti, kipuvad aga isegi täna emigreeruma Eruoopast USA'sse. Kui ettevõtjatele luua keskkond siin, siis on põhjust arvata, et neid jääks rohkem Euroopasse ja need, kes on valmis soodsate tingimuste tekkides proovima ettevõtlust, seda ka teevad. Mida ma öelda tahan: kultuurilised faktorid mängivad märksa väiksemat rolli, kui seadusandlik raamistik.

Minu jaoks om majanduspoliitika tähtuse kõige eredamaks näiteks Nõukogude Liidu lagunemine ja sellele järgnenud Ida-Euroopa orienteerumine turumajandusele. Praegu näib just Ida-Euroopas olevat üks ettevõtlsusõbralikumaid "kultuure".

Aga natuke provokatiivne mõte, millele oleks huvitav sinu vastust kuulda: kui kultuurilised faktorid on olulisemd kui majanduspoliitika, siis mida (kui üldse?!) on võimalik sellest lähtuvalt öelda Aafrika kohta?

"Sellel on nii positiivsed aspektid, kõrgem SKP jne, kui ka negatiivsed aspektid - materialistlikumad väärtushinnangud jne."

Ma ei saa selle väitega nõustuda. Sa üldistad nii laialt ja sedavõrd suurtele geograafilistele regioonidele, et sellele väitel ei ole mingit sisu. Kas vabadus on materialistlik väärtus? Aga sõnavabadus?

"...on samavõrd Saksamaa ja Prantsusmaa kõrgema töötuse taga kuivõrd ka nende inimlikuma sotsiaaltoetuste süsteemi ja rikaste/vaeste väiksema dihhotoomia taga. Nii et, taaskord, pole halba ilma heata."

Aaa, mind ikkagi huvitab, et milles see "inimlikus" seisneb? Inimlikum on hoopis lasta inimestel töötada, kui neile sotsiaaltoetusi maksta? Rikaste ja vaeste "dihhotoomiat" mõõdada sa aga kuidas? Huvitav oleks teada lihtsalt.

11. detsember 2005 19:12  
Anonymous A.Kes said...

"Aga natuke provokatiivne mõte, millele oleks huvitav sinu vastust kuulda: kui kultuurilised faktorid on olulisemd kui majanduspoliitika, siis mida (kui üldse?!) on võimalik sellest lähtuvalt öelda Aafrika kohta?"

Ei mõelnudki, et kultuurilised faktorid tähtsamad on kui majanduspoliitika. Vaid et nad olemas on ja relevantsed USA suhteliselt aktiivsemale töökohtade loomisele. Aafrika kohta ei tea piisavalt, aga tõenäoliselt seal turumajanduse sisseseadmine selle võrra veel keerulisem (kui Ida-Euroopas), et väärtushinnagute süsteem ja käitumistavad erinevad Lääne omadest rohkem.

"Ma ei saa selle väitega nõustuda. Sa üldistad nii laialt ja sedavõrd suurtele geograafilistele regioonidele, et sellele väitel ei ole mingit sisu. Kas vabadus on materialistlik väärtus? Aga sõnavabadus?"

Ma ei saa aru, mida sa selle vabadusega mõtled.

Üldistus on mu väide küll, ja tahtlik, aga kui ma räägin "ettevõtlusühiskonnast" kui kultuurilisest faktorist, siis see ongi üldistus: et USAs on keskmiselt natuke ettevõtlikumad inimesed. Kõrgem ettevõtlikkus tähendab enamasti seda (eeldab seda), et inimesed mõtlevad natuke rohkem raha peale, peavad seda tähtsamaks väärtuseks. On siiamaani loogiline?

(Kui sa mõtled vabadust omi ettevõtteid luua, mis USAs on suurem, siis see on institutsionaalne faktor, eks? Kui see ettevõtlusvabadus omakorda mõjutab inimeste väärtushinnanguid, siis ei tähenda see, et inimesed oleksid selle võrra vabamad - nad peavad lihtsalt raha natuke tähtsamaks, on materialistlikumad; need ei ole kuidagi "vabamad" väärtushinnangud; ((kui väärtushinnangute tasemel üldse vabadusest rääkida saab, siis ainult võimalikult paljude eri valikuvõimaluste adumisena; ma ei arva, et tüüpiline ameerika karjerist selles mõttes vabam oleks kui mõni prantsuse boheemlasest intellektuaal - see mõeldud näitena, mitte üldistusena. Üldine point on, et institutsionaalne vabadus ei võrdu "kultuurilise", moraalse vabadusega))

"Aaa, mind ikkagi huvitab, et milles see "inimlikus" seisneb? Inimlikum on hoopis lasta inimestel töötada, kui neile sotsiaaltoetusi maksta? Rikaste ja vaeste "dihhotoomiat" mõõdada sa aga kuidas? Huvitav oleks teada lihtsalt."

Rikaste-vaeste dihhotoomia - nt Gini koefitsent. (Aga ma arvasin, et USA ebavõrdsem ühiskond Lääne-Euroopaga võrreldes on piisavalt fakt, et mitte mõõtmisviisist sõltuda?)

Sa mõtled inimlikkust? Minu meelest on inimlik see, kui riik garanteerib ellujäämise ja väärikuse nendele, kes haiguste, õnnetuste, hooletuste motivatsiooniraskuste vm tagajärjel oma tööst ilma on jäänud, ja annab neile aega jalule tõusta. Jah, sellest lõikavad kasu oportunistid ja "laisklejad" - ja majandus on "vähemefektiivne" kui ta olla võiks. Aga lõppkokkuvõttes, kui see aitab ära hoida mõne enesetapu, võimaldab mõne hea elu sellele, kes muidu oleks lootuse kaotanud, siis õigustab üks selline juhus sadat laisklejat, kes süsteemi kulul elavad. Või mis lõppeesmärk on - inimene või SKP?

Sa võid muidugi vastu vaielda, et sotsiaaltoetusi lubades võtame me hakkamasaajatelt "raske tööga teenitud raha" ära. Ja et see on samuti üksikinimese heaolu puudutav. Aga inimlikkus, nagu mina seda näen, on nimelt hädasolija (mis on iseenesest suhteline termin) aitamine.

Äkki see on vähemalt vastuse algus.

12. detsember 2005 1:42  
Blogger Jüri Saar said...

Huvitav...pikema vastuse kirjutan niipea, kui eksamiga ühel pool.

13. detsember 2005 4:42  

Postita kommentaar

<< Home