teisipäev, veebruar 14, 2006

Kuidas turumajandus vaba aega loob: teine osa

Ma ei jaga PH arvamust (ja siin) ning ei arva, et kui maailmavaatelised erinevused on piisavalt suured, siis tasub vastaspoole kirjutisi teadlikult vältida.

Olen nõus enda veendumusi iga kell proovile panema ja pean ülitähtsaks endalt pidevalt küsida, miks ma arvan nagu ma arvan või kas need allikad ja andmed, millele enda maailmavaate kujundamisel toetun on õiged.

Mind huvitavad kardinaalselt erinevad arusaamad nagu mind huvitab, miks inimesed arvavad nagu nad arvavad, millega toetavad enda väiteid ja kuidas reageerivad sellele kui keegi ütleb selgelt välja, miks ta arvab teisiti.

Ma ei pea vajalikus asjata debatis viidata inimestele, kes on seotud poliitiliste erakondadega ja (kelle väited on sageli kontekstist ilma mingite viideteta originaalile välja rebitud) siduda seda vastaspoole väidetega, isegi kui selleks on ahvatlevaid võimalusi. Küll aga pean vajalikuks viidata enda poolt kasutatavatele allikatele ja selgitada, miks ma arvan nagu ma arvan.

Tõsi, üliõpilasena on mul tõenäoliselt märksa rohkem aega ja võimalust argumenteerida, kuid ma pole kelleltki kunagi nõudnud ühelegi enda postitusele vastamist ja pean sellepärast ka lugu inimestest, kes siiski leiavad aega ja tahtmist kommenteerida või vastata, sest see võimaldab mul sageli tähelepanu pöörata seikadele, mis muidu jääks märkamata.

Minu jaoks ei lõppe diskussioon seal, kus vastust on keeruline leida või esineb teistsuguseid tõlgendusi. Lõppude lõpuks pole minu kirjutatu aksioomide kogumik vaid algus diskussioonile, kuhu on alati oodatud kommentaarida ja vastupidised arvamused.

Kõik tsitaadid pärit siit.
Miks töönädala pikkus langes? Ametiühingute ja teiste töötajate organisatsioonide survel, mis tingis vastavate riiklike regulatsioonide vastuvõtmise. Tööandja suvast töötaks me praegugi 70 tundi nädalas või veelgi kauem.
Kui tööaja lühenemine on tingitud ainult ametiühingutest, siis miks ei langenud see kohe 40'le tunnile vaid selleks läks 175 aastat? Miks on tööaja lühenemine jätkunud vaatamata sellele, et ametiühingute liikmelisus on vähenenud juba 1970ndatest alates?

Küsimus on produktiivsuses ja selles, et just tehnoloogiline progress võimaldab inimeste tootlikust suurendada. Uusi tehnoloogiaid loob aga kõige paremini just vabam turumajandus. Lisaks ajale, mis saadud juurde vähem tööandja juures töötades, on inimesed vaba aega juurde saanud majapidamistoimetuste arvelt, mis on taas võimalik tänu tehnoloogilisele progressile ja kõrgematele sissetulekutele - mõelgem pesumasinale, kohvikeetjale, külmkapile, mis meie kõigi elu mugavamaks teevad ja tõeliselt vaba aega juurde loovad.
Mitte iialgi pole tööandjailt tulnud ühtegi töötajate huve kaitsvat algatust. Töötajad on kõik oma õigused saavutanud raskes võitluses tööandjatega. Ning praegu elame ajahetkes, kus tööandjad on töötajailt õigusi uuesti ära võtmas!
Mitte iialgi pole töötajatelt tulnud ühtegi tööandja huve kaitsvat algatust. Aga kas peakski tulema? Küsimus on vastastikuses kokkuleppes. Kui kokkuleppele ei jõuta, siis töötajaid pole ja tööandja jääb potentsiaalsest kasumist ilma. Mõlemad pooled on huvitatud kokkuleppest.

Ei tasu unustad, et turumajanduses ei ole konkurents ainult töövõtjate vaid ka tööandjate vahel. Kõik on huvitatud parematest töötajatest ja on selle nimel nõus mööndusi tegema, erinevaid hüvesid välja käima. Nii olid näiteks USA's Esimese maailmasõja ajal mitmed varem töötajate hüvede vastu ükskõiksed ettevõtted sunnitud endale töötajate meelitamiseks neile pakkuma kas kõrgemat palka, kindlat töökohta ka tulevikus või tervishoidu ning pensionit.

Väga konkreetne näide sellest, kuidas tööandjad suudavad ilma seadusandliku surveta tõsta palkasid või pakkuda enda töötajatele sõbralikumaid töötingimusi on Henry Ford, kes lisaks palga kahekordistamisele (teatud tingimustel) võttis 5 päevase ja 40 tunnise töönädala kasutusele 1926. aastal - aastaid varem kui selleni jõudis ükski valitsus - ja seda ilma ametiühinguteta vaid nende vältimiseks.

Mingit alust väitel nagu tahavad tööandjad töötajatelt õigusi ära võtta pole.

(vaata ka: Horowitz, C. (2004). The Wrong Way to Shorten the Work Week.)
Et selline asi, nagu pension üldse olemas on, selle eest oleme tänu võlgu ühele mehele: Otto von Bismarckile, kes lõi (tööandjate kiuste ja nende pideva virina ja nurina saatel) 19. sajandi lõpus riikliku sotsiaalhoolekandesüsteemi. Kui oleks tööandjate otsustada, ei eksisteeriks mingit pensioni üldse.
Aga vaba turumajanduse tingimustes pole tööandja vaid töötaja otsustada, kas on olemas pension või ei ole. Nii pangad kui kindlustust seltsid on huvitatud sinu rahast ja mitmetes riikides (seal hulgas Eestis) on kasutusel mitme sambaline pensionisüsteem, millel on tööandjaga üha vähem ja vähem pistmist.

Sotsiaalmaksu võivad maksta ettevõtted, kuid maksudeks mineva raha teenib ikkagi töötaja ise.
Pensioniea pikenemine edaspidi on saavutatud ametiühingute ja muude töötajate esinduste tegevuse tulemusel, tööandjate kiuste. Tööandjad on pensioniea langetamisele alati ja eranditult vastu olnud.
Tööandjatel pole midagi selle vastu kui osad inimesed varem pensionile lähevad ja sageli pole see üldse nende vaid hoopis töötaja otsustada. Täpselt samamoodi leiab palju töötajaid, et nende huvides on edasi töötada samas kui seadusandlus seda keelab. Mida vabamas turumajanduses elatakse, seda lihtsam on töötajal ja tööandjal jõuda mõlemale osapoolele sobivale kokkuleppele. Küsimus on selles, kas me tahame piirata teiste võimalusi mingi vähemuse arvelt?

(vaata ka: Vickerstaff, S., Baldock, J., Cox, J., and Keen, L. (2004). The impact of employer policies and practice on the process of retirement.)
Viimasel ajal on kuulda Jaapanist ja sealtkandist ka asutuste st. tööandjate loodud pensionifondidest oma töötajaile. Riiklikule alternatiivseid pensionisüsteeme on varemgi olnud, aga nüüd on asi läinud otseselt tööandja kätte.
Arvestatava üllatusena võib siis tulla fakt, et USA's on tööandja poolt finantseeritud pensionid kasutusel olnud juba 1875. aastast kuni riikliku pensioni ulatusliku kehtestamiseni. Tööandjaga koostöös on võimalikud ka n.n. 401k plaanid umbes 1970.ndaate keskpaigast, mis on väga paljude ameeriklaste seas populaarsed.

(vaata ka: Short, J., and College, A. (2002). Economic History of Retirement in the United States.)
Riiklikult (või kogukondlikult) reguleerimata turumajandus viib paratamatult töötajaskonna täielikule väljakurnamisele, kuna tööandja tegevus saabki põhimõtteliselt olla suunatud vaid ühele - kasumi maksimeerimisele. Igasugune töötaja huvide kaitse (piirangud tööajale, inimsõbralike töötingimuste loomine, ohutusnõuete täitmine jne.) vähendab aga ettevõtte kasumit paratamatult.
Jah, tööandja huvides on kasumi maksimeerimine, kuid tänapäeval, kus ligi 70% arenenud riikide elanikkonnast töötab teenindussektoris ja inimkapital omab suuremat kaalu kui kunagi varem, on tööandja huvides enda töötajate rahuolu - produktiivsed ja rahuolevad töötajad, kellele meeldib töökeskkond ning kes ei tunne ennast töötingimuste tõttu ohustatuna.
Piiratud ressurside tingimustes tõusevad meditsiiniteenuste hinnad edaspidi veelgi, mistõttu meditsiiniteenus muutub järjest enamaile kättesaamatuks. See toob kaasa keskmise eluea languse. See koos pensioniea tõusuga tingib omakorda selle, et paljud surevad edaspidi juba enne pensioniea saabumist. Seega pole muretust pensionipõlvest ja sellega kaasnevast vabast ajast erilist mõtet rääkida.
Seda keskmise eluea languse juttu oleks võinud juba mitukümmend aastat tagasi rääkida, kuid reaalsus on natuke teistsugune.

Kõige parem näide sellest, kuidas meditsiin on muutunud ohutumaks, mugavamaks ja odavamaks, on maohaavandid. Mõnikümmend aastat tagasi tähendas see operatsiooni ja pikemat toibumisperioodi samas kui täna võtad paar tabletti ja tee paranemise suunas on alanud. Kuna operatsiooni ei toimu ja kalli kirurgi teeneid ei kasutata ning haiglakohti ei hõivata, siis on kulud märgatavalt väiksemad.

Bio- ja geenitehnoloogia arengud annavad samuti põhjust optimismiks, kuid nendesse valdkondadesse investeeritakse peamiselt kasumi teenimise võimaluse tõttu. Arvestades sellega, et meditsiinilistest innovatsioonidest tulenevast kasust õnnestub nende arendajatel enamasti alla 5% rahas välja võtta on kasu ühiskonnale selgelt suurem. Mida vabam turumajandus, seda rohkem võimalusi, seda rohkem potentsiaalseid ajendeid.

Meditsiini kõige suurem probleem on selle rahastamise viis, mille tõttu on ka ressursid piiratud. See, kuidas kõige paremini toimivat meditsiinisüsteemi üles ehitada on väga keeruline teema, kus on väga palju erinevaid variant - alustades sellega, mis on võimalik ja lõpetades sellega, mis on poliitiliselt aksepteeritav.

Ma olen nõus kihla vedama 10 000 krooni peale, et järgmise 10 või 20 või 30 aasta jooksul inimeste keskmine eluiga pikeneb - ma olen sedavõrd veendunud enda seisukohas. Kas on võtjaid?
”keegi ei sundinud inimesi tööstusesse” - see väide on tõene samavõrd, kui “1940. aastail astusid eestlased massiliselt ja vabatahlikult kolhoosidesse”. Pärast tarastamist ei jäänud tuhandeil endistel põlluharijail lihtsalt muud üle, kui minna tööstustöölisteks. Oma kogukonnamaalapist jäid nad ju tarastamise käigus ilma. Alternatiiviks tööstusse minekule polnud isegi kerjamine - kerjamine oli tollaste Suurbritannia seadustega keelatud. Väga rangelt keelatud, muuseas.

Tüüpiline kapitalism: kõigepealt võtame suurelt osalt elanikkonnast nende traditsioonilised elatusvahendid ja siis suuname kunstlikult tekitatud vaba tööjõu sinna, kus kapitalistil seda kõige enam tarvis.
Ei pea kaugemale kui Wikipediasse vaatama veendumaks, et enamus tarastamisest toimus enne tööstusrevolutsiooni algust ja ajavahemikul 1630-1750 toimus kõige suurem rahvastiku ümber orienteerumine, mil 40% Inglismaa elanikkonnast oli sunnitud loobuma agraarelust. Üle poole tarastatud maast polnud aga ei karja ega põllumaa, mis leidis nüüd omanikud, kes olid huvitatud selle arendamisest. 1760. aastaks (mida peetakse tööstusrevolutsiooni ALGUSEKS) oli aga juba üle 75% protsendi maast tarastatud.

Lisaks sellele lõi aga 18. ja 19. sajandi tarastamine hoopis töökohti juurde, sealhulgas kõrgemat sissetulekut võimaldavaid töökohti tänu tootlikkuse kasvule, mis varem polnud üldse võimalikud.

Eraldi mainimist väärib ka see, et tarastamine toimus mitte ettevõtjate ja kapitalistide vaid riigi ja arisitokraatide poolt. Ettevõtjateks hakkasid peamiselt ikka need, kellel puudus kindel sissetulek maast, kuid kes julgesid riskida ja olid ettevõtlikud - just ettevõtjad lahendavad töötuse probleemi mitte aga ametiühingud või riik.

Muide tarastamise järel tõusis tavaliselt põllumaa tootlikus 50-100%.

(vaata ka: Mingay, G.E. (1997) Parliamentary Enclosure in Englad. An Introduction to its Causes, Incidence, and Impacts, 1750-1850. London: Longman ja Wordie, J.R. (1983). The Chronology of English Enclosure, 1500-1914. Economic History Review Vol. 36, Nr. 4, pp. 483-505.
Saksamaal streigib praegu 40 000 avaliku sektori töötajat. Põhjuseks tööandjate kava pikendada töönädalat 38, 5 tunnilt 40 tunnini. Et kuidas selle vaba aja juurdetekkimisega nüüd on?
Võtmesõnaks on AVALIK sektor, millel on traditsioonilise erasektori tööandjaga väga vähe ühist. Kõik tööandjad ei ole samasugused ja mõned arvestavad märksa rohkem enda töötajatega. Lisaks on Saksamaa turumajandus üks koordineerituimaid ja vabast ikka üpris kaugel. Muide, natuke häbematu on 40 000 (0,05% Saksamaa elanikkonnast) inimese põhjal teha järeldusi tervele maailmale või isegi Saksamaale, kus elab üle 82 miljoni inimese.

Enamus aja kokkuhoiust tööl ja majapidamistes tuleneb sellest, et mis varem oli sooritatav ainult inimese poolt on täna paljuski sooritatav vähema hulga inimeste ja masinatega. Need, samas masinad, mis hoiavad meie aega kokku ei eksisteeriks, kui ettevõtjatel ja leiutajatel poleks ajendeid nende tootmiseks. Jah, nad saavad sellest kasu ja täiesti õigustatult, kuid kasu ühiskonnale on nendest leiutistest märksa suurem.

Tänud kõigile, kes raatsisid lõpuni lugeda.

(vaata ka: Kuidas turumajandus vaba aega juurde loob esimest osa Vabalogis)

7 Comments:

Anonymous paul said...

Kõigepealt: olen tööandja.
Võtsin ette ja lugesin kogu loo vaatamata selle pikkusele siiski läbi. Mõned märkused.
1. Tundub, et autor tegeleb maaslamaja peksmisega. Minu arvates pole juba mõnda aega aktuaalsed tsiteeritud artikli seisukohad. Artikkel lähtub proletaarse internatsionalismi seisukohtadest, mis tänapäeval saavad toetust Kuubalt, Valgevenest ja Põhja Koreast. Mis riigid need on, seda peaks vähegi haritud inimene teadma.
2. Tänapäeval (arenenud riikides) on tekkinud olukord, kus on terav konkurents tööjõu saamiseks, eriti aga kvalifitseeritud tööjõu värbamiseks. Enamus ettevõtjaid mõtlevad iga päev, kuidas pakkuda oma töötajatele midagi sellist, et neid teise ettevõttesse ei meelitataks. Seoses ühe uue projektiga, mis nõuab kitsalt spetsialiseeritud spetsialistide kaasamist olen viimased 2 nädalat tegelenud 90% ajast võimalike töötajate "moosimisega".
3. Ja kui nüüd mõni marksist kahjurõõmsalt tahab väita, et paras sulle kapitalistinäru, ise olete ennast mänginud situatsiooni, kus pole muud väljapääsu, siis mul on ka vastuväide: tegelikkuses on nii, et motiveeritud töötaja, kes tunneb, et temaga arvestatakse ja et tööandja ka tegelikult temast hoolib töötab efektiivsemalt ja loomingulisemalt, kui sunnitööline või ori. Nii et saab hakkama ka tavaliselt korrumpeerunud ametiühinguteta!

14. veebruar 2006 21:06  
Blogger Larko said...

"Ma olen nõus kihla vedama 10 000 krooni peale, et järgmise 10 või 20 või 30 aasta jooksul inimeste keskmine eluiga pikeneb - ma olen sedavõrd veendunud enda seisukohas. Kas on võtjaid?"

Kahjuks ei saa ma seda vastu võtta. Kardan et ei ela kaseerimiseni üle, kui nüüd võitma peaksin. ;-)

15. veebruar 2006 0:38  
Anonymous kihlvedu said...

a kui sa jüri enne ära sured, kelle käest siis raha kätte saab?

15. veebruar 2006 0:55  
Blogger Jüri Saar said...

Hehee, ma elan tervislikult...enamus ajast.

Me võime näiteks mingi hoiuse avada kolme osapoole vahel: kihlveosõlmijad ja notar. Lepingusse märgitaks, kes on surma korral pärijad kui lõpuks võitja selgub, kuid originaalse lepingu sõlmijaid pole enam elavate kirjas. Nagunii on vaja erapooletut kohtuniku.

Ma kujutan ette, et 20 või 30 aastase lepingu puhul oleks ka summale kogunev intress juba arvestatav. Kui on võtjaid, siis saame kindlasti midagi välja mõelda :)

15. veebruar 2006 1:56  
Anonymous Hr Düsfunktsionaalne said...

See on minu teine kommentaar siin, ja jääb minu viimaseks. Sest seda blogi on liiga kurb lugeda.

Mitte sellepärast, et sinu raamistik on täiesti vale - sellise parempoolse ülimajandusliku vaatepunkti esindajat on vist teoreetiliselt vaja; umbkaudu 10% neoliberalismi jutust näiteks turu, autonoomia või inimkäitumise kohta on oluline (ka ma ise olin kunagi keskkoolis paar aastat üpris innukas Economisti tellija, mis on tõenäoliselt neoliberalismi ideoloogia kõige arukam ja salakavalam esindaja) - aga praktikas on lihtsalt masendav lugeda inimest, kes seda (parimal juhul) 10%'i 100%'iks peab, ja mis kõige masendavam, on ka veendunud, et tal on veel mitmekülgne maailmavaade ja et ta on avatud teistsugustele vaatepunktidele. Su kontseptsioonid inimloomusest, inimpotentsiaalist, arengust, väärtustest, võimust, vabadusest, jne., jne., on korraga nii uskumatult totaalsed ja nii uskumatult kitsad, et ma võin ausalt öelda, et kui meie riigi ja maailma tulevikud kujunevad sinu praeguse maailmavaate järgi (ja selles suunas oleme praegu teel), siis ma tõeliselt kardan sind.

Aga mis need teised raamistikud on, kust need ülejäänud 90% (lihtsalt umbmäärane, eelkõige sümboolne arv) pärinevad? Mina olen liiga vähe lugenud, et sulle täpselt autoreid või raamatuid nimetama hakata, aga Lundist (või internetist) leiad kindlalt vastava taustaga õppejõude, kes - kui sa seletad, et sa oled äärmuslik neoliberaal, kellel on tekkinud kahtlused ja kes on siiralt huvitatud teistsugustest maailmavaadetest - võiksid sulle soovitada sobivaid, olulisi ja esinduslikke teoseid rohelisest/ökoloogilisest, sotsiaaldemokraatlikust, (mitteliberaalsest) feministlikust, neomarksistlikust, anarhistlikust, poststrukturalistlikust ja teistest raamistikest, mis käsitlevad nii nende status quo kriitikat kui ka nende positiivset nägemust. Ma ei usu, et sa teed seda, või et sa neid raamatuid tõesti avatud ja vastuvõtliku pilguga loed, aga väga loodan vastupidist. Sinu, minu ja kõigi pärast meie ümber.

15. veebruar 2006 13:53  
Blogger Jüri Saar said...

See on omamoodi huvitav nähtus, et mida konkreetsemaks diskussioon läheb, mida põhjalikum oled ja läbipaistvam üritad enda argumentatsiooni olla, seda tõenäolisemalt läheb asi vastaspoole jaoks isiklikuks.

Saad endale igasuguseid huvitavaid silte nagu "neoliberaal" ja "äärmuslik", sinu argumente hakatakse siduma mingi konkreetse erakonnaga ja sinu kirjutatu kohta tehkase kohatuid üldistusi ja alusetuid oletusi - hakatakse lahkama seda, milline inimene sa oled sulle selgitama, et ega sa tegelikult midagi õieti ei teagi.

Peeter Marvet kirjutas seoses Res Publica "vabadus.net" alagtusega hiljuti väga tabavalt "integrety"-st (http://www.tehnokratt.net/2006/02/13#a32887) - põhimõttest, millest ka Vabalogis olen üritanud kinni pidad. Ma ei esine mingi pseudonime all ja olen põhjalikult selgitanud enda tagataust, lisaks varustanud enda blogi ka e-mailiga, kust minuga saab vajaduse korral otse ühendust. Et teada, kes ma olen, ei pea Google'it piinama.

Mul pole midagi anonüümsete kommentaaride vastu, kuid minu jaoks pole nad pooltki nii tõsiselt võetavad, eriti kui nende jutus pole argumente vaid ainult retoorikat ja hukka mõistu.
. . .

Vaba turumajandus on kahjuks väga kaugel status quo'st.

Ei ole mõtet üldistada, kui see midagi juurde ei anna ja hoopis "vett sogasemaks" teeb. Räägime konkreetsetest probleemidest ja üpris kiiresti võib selguda, et meie seisukohad ei erine sugugi nii palju üks teisest kui arvata võiks. Küsimus on tõenäoliselt selles, milliseid lahendusi me probleemile näeme ja see oleks märksa huvitavam ning konstruktiivsem diskussioon.

Sotsiaaldemokraatiast Rootsis ja teistes Põhjamaadest on Vabalogis korduvalt juttu olnu nagu ka sellest, miks Eesti jaoks sotsiaaldemokraatia minu arvates ei sobi, mis on tema puudused ja probleemid. Sotsiaaldemokraatia paremini mõistmine oli ka üks peamisi põhjuseid, miks ma Rootsi õppima läksin.

Turumajandus ei ole vastuolus rohelise/ökoloogilise maailma vaatega vaid neid kahte on väga edukalt ja korduvalt ühendatud. Suurepäraseks näiteks sellest on Environmental Economics nimeline blogi (http://www.env-econ.net/), kust võib iga päev leida mitmeid erinevaid näiteid.

Turumajanduse üks radikaalsemaid suundasid ongi turuananarhia, kust puudub riik ja need institutsioonid, mida enamus inimesi peab ainult riigile sobivaks, on leidnud alternatiivi läbi turusuhete. Tõenäoliselt on selles valdkonnas üks tuntumaid teoseid David Friedmani "The Machinery of Freedom", mis istub ka minu raamaturiiulil. Mees peab ka blogi (http://daviddfriedman.blogspot.com/).

Neomarksism on peamiselt kultuurikeskne ja väldib majandusteaduslike küsimusi. Mitmete autorite arvates ei ole ta vastuolus liberalismiga (libertarianism), kuigi mitmed neomarksismi realiseerimiseks vajalikud oletused on minu arvates liiga utoopilised.

Turumajandus ei ole ideoloogia kui võrd üks lähenemine probleemide lahendamisele, kus sunni asemel üritatakse luua ajendeid, mis võimaldavad vabatahtliku koostööd ja seeläbi probleemide lahendamist.

Ja lõpetuseks: mind ei pea kartma, sest mul pole plaanis kedagi sundida midagi tegema - see ei lähe kokku minu veendumustega. Seega, miks peaks mind kartma - kas sellepärast, et ma julgen võta seisukohti, üritan olla põhjalik ja argumenteerida?

15. veebruar 2006 18:56  
Blogger Geily said...

Ma loen hr. düsfunktsionaalse ja mõnede teiste juttu ja mulle jääb mulje, et need inimesed pole mõndasi majandusteaduslikke raamatuid kunagi näinudki - ja kas üldse on raamatuid näinud...

Tooksin siinkohal paralleeli nende hullude loomakaitsjatega, kes väidavad, et ärge sööge liha ja jooge piima ning ärge kantke nahku kuna sellega põhjustate loomadele piinu. Aga kuulge - missugune normaalne inimene kasvataks lehma või lammast lihtsalt niisama - ilu pärast? Lehm ongi selleks, et teda süüakse ja piima juuakse - vastasel juhul seda liiki olemas ei olekski. Kas see oleks parem?

Siinkohal samamoodi - kõik frustreeritud töötajad - here is the message - kui sa ei soovi oma tööandja juures käituda tööandaja reeglite järgi, siis mida sa end selle tööandja juures piinad? Sa piinad ennast ja sa piinad teisi oma rahulolematusega ning maailmavaatega, et tööandja on kõige kurja juur. Mine siis minema! Otsi endale töö mis sulle meeldib ja millega sa rahul oled ja kui sa ei suuda sellist tööd leida, siis on probleem ikka Sinus mitte tööandjas!!! Mina armastan oma tööd ja mulle meeldib see, ei ole millegi üle kurta, et tööandja kasutab ära. Ja kui kasutaks siis läheks ka ära. It is sooo simple. Ma ei saa aru miks sa hr Düsfunktsionaalse siis istud iga hommiku oma töölaua taha - ise vihane ja näost must, et kuradi tööandja jälle teenib minu pealt - mine minema sealt - tee enda firma ja vaata kuidas asjad on!

Iga inimene on iseenda elu eest vastutav - kui väga me seda ka ei sooviks ei saa me vastutust enda elu ja enda säästude ja raha ja arengu eest lükata ei kirikule, tööandjale ega kellelegi teisele.

Julge elada - julge vastutada - julge otsuseid vastu võtta!!!

16. veebruar 2006 19:50  

Postita kommentaar

<< Home