Kuidas ja kui palju turumajandus vaba aega loob

Mõnikord võib leida mida eksitavamaid, pealiskaudsemaid väiteid ja arvamusi, mida serveeritakse tõe pähe. Ühe sellise leidsin Punase Hanrahani Teine Tulemine (edaspidi PH) nimelisest blogist ning kuna see puudutab otseselt midagi, millest mina kirjutasin (alates umbes poolest postitusest), siis on piisavalt põhjust olukorda natuke reaalsust süstida ja selgitada, miks kirjutise autor eksib.

Kogu pikem jutt saab alguse ühest väga ekslikust arvamusest:

Justnimelt vaba aeg on see, mida turumajandus ei tekita, sest puhtas, riiklikult reguleerimata , turumajanduses on töötaja tööandja ori ja tal ei olegi võimalik midagi muud olla!

Turumajandus ON inimestele vaba aega juurde tekitanud tänu tööjaotusele, mis on võimaldanud spetsialiseerumist, mis on võimaldanud tootlikkuse ja sissetulekute kasvu, mis on omakorda võimaldanud sääste investeeringuteks, millest on finantseeritud uusi tehnoloogiaid, mis on oma korda vabastanud inimesi kõige tülgastavamast tööst.

Ainuüksi, see kui palju inimesi tegeleb tänapäeval mingit sorti meelelahutuse (kino, teater, muusik, tele, kirjandus) või vaba aja sisustamiseks pakutavate võimaluste loomisega (turism ja kõik sellega seonduv, alustades restoranidega ja lõpetades langevarju hüpetega) annab selge ette kujutuse sellest, et just turumajandus on inimestele aega juurde loonud. Lisaks sellele on tänu kõigile nendele vabaaja sisustamise võimalustele vaba aeg ka inimestele väärtuslikum kui kunagi varem.

Kuna mõttekäigust üksi ei pruugi veel piisada, siis natuke statistikat. 1830. aastal oli keskmise töönädal pikkuseks 70 tundi, samas kui 2002. aastal oli keskmise töönädala pikkus langenud 41 tunnini nagu võib näha ka jooniselt 1. Lisaks tööle, mille eest inimesed saavad palka, tehakse ka majapidamistöid, millele kuluv aeg on tänu tehnoloogilisele progressile märgatavalt vähenenud. See on eriti selgelt märgatav naiste juures kellest 87% veetsid 1924. aastal rohkem kui 4 tundi päevas majapidamistöid tehes, samas kui 1999. aastal kulutas rohkem kui 4 tundi päevas ainult 14% naistest samas kui 33% kulutas majapidamistöödele vähem kui tunni (Greenwood ja Vandenbroucke, 2005).

Joonis 1: Keskmine nädalas töötatud tundide arv koos reaalse palgaga 1830-2002

Ma ei hakka peatuma pikemalt pensioniaastatel, kuid ei tasu unustada, et 200 aastat tagasi ei tähendanud vanadus veel mingit mugavat pensionipõlve vaid tööd. Tänu arenevale meditsiinitehnoloogiale on aga paljude inimeste jaoks pensionipõlv pikem ja mugavam kui kunagi varem.

Seda näitab kogemus ajast, kui valitses täiesti piirideta turumajandus ja töösuhteid riiklikult ei reguleeritud - 19. sajandi keskpaigast. Tollal suri Suurbritannias, Venemaal ja paljudes teistes riikides iga päev kümneid töölisi, sest tööandjaile ei läinud nad lihtsalt korda - valitses olukord, millega tööandjad tänapäevalgi töötajaid ähvardavad: “Mehi on tänavalt alati juurde võtta”

Huvitav on ka PH väide nagu oleks töötaja vabas turumajanduses tööandja ori ja seda näidet 19. sajandiga illustreerida. See on kõigile nendele inimestele, kes kunagi tõesti orjad olid, näkku sülitamine.

Kas tahtlikult või teadmatusest on täiesti ignoreeritud seda, et keegi ei sundinud inimesi tööstusesse tööle vaid nad tulid vabatahtlikult. Maalapi puudumine ei tähendanud enam kerjamist või näljasurma. Inimestel oli alternatiiv, mis võimaldas hinge sees hoida ja mis pakkus peaaegu olematu haridusega inimestele sissetulekut.

Ei tasu unustada, et keegi poleks tehastesse tööle läinud, kui oleks olnud alternatiive, mis oleks taganud kõrgema sissetuleku. Inimesi on alati surnud ja sureb ka täna, kuid siduda seda tööandjatega on lapsikult lihtsameelne - see, et mees ennast surnuks joob, sest tal on raha viina osta ei ole tööandja süü. Liigitada Suurbritannia (konstitutsionaalne monarhia) samasse gruppi Venemaaga (monarhia) ja väita, et mõlemas valitses vaba turumajandus, et inimeste võimalused mõlemas riigis olid sarnased, on naeruväärne.

Ehk teisisisõnu tööandja jaoks ei ole töötaja mitte inimene, vaid tööjõud, statistiline ühik. Töötaja on väärt vaid kasumitootmise masinana ning sellest tulenevalt on tööandja loomulikult huvitatud, et töötajal oleks võimalikult vähe õigusi, veel parem, et tal poleks neid üldse.

Enne kui oli heaolu riik, oli heaolu kapitalism ehk paternalistlik tööstus . Tööandjad olid huvitatud töökast töölisest, kes ei pea mõtlema sellele, kus ta täna magab või et haigus töö kaotust tähendab. Lisaks sotsiaalsele nõustamisele, töötingimuste parandamisele ja meditsiinilistele kliinikutele arenesid mitmed toetusprogrammid nii Euroopas kui Ameerikas ning seda eriti jõudsalt alates 1880.ndatest aastatest (Jacoby, 1997). Vaba turumajanduse tingimustes on töötaja õigused kokkulepe töötaja ja tööandja vahel ja vastastiku kasuliku tehingut ei toimu, kui üks pool arvab, et tingimused on ebaõiglased.

Muidugi puudutab eeltoodu suurkapitali. Väiketootmises, perefirmades, on reeglid enamasti teised. Ent tänapäevane kapital ei ole mitte enam suur- vaid suisa ülisuurkapital. Ning kogu meie tänane heaolu põhineb Hiina ja teiste Aasia riikide ja arengumaade pärisorjadena koheldavate tööliste tööl.

Arusaam pärisorjusest kipub mõnede inimeste retoorilistes käsitlustes devalveeruma mõttetuks sõnakõlksuks. Mitmed urimused on näidanud, et Aasias tegutsevad rahvusvahelised ettevõtted pakuvad kõrgemaid palkasid ja paremaid töötingimusi kui kohalikud ettevõtted. Nii on näiteks Nike palgad Vietnamis miinimumpalgast ligi 5 korda kõrgemad ja Indoneesias miinimumpalgast 3 korda kõrgemad. Lisaks sellele leidis vaid 3% Tai Nike tehase töötajatest, et nad on võrreldes enda ülemustega vaesed ja 72% arvas, et neile makstakse hästi (Norberg 2001, 200-203)

Meie "heaolu" on aga see jõud, mis tõukab suurkoporatsioone investeerima Hiinasse ja Indoneesiasse, mis võimaldab kohalikel mitte ainult saada kõrgemaid palkasid ja paremaid töötingimusi vaid ka paremaid võimalusi kohalikes ettevõtetes, mis on tööjõu saamiseks sunnitud sarnaseid investeeringuid tegema.

Kahjuks jagub PH-l sisutühja retoorikat, mida ta mingil arusaamatul põhjusel arvab statistika olevat, veel mõneks lõiguks kust leiab selliseid absurdseid kurioosume nagu "tarbimisühiskonna käigushoidmiseks hetketasemel on vaja ainult 20 protsenti praegusest inimkonnast. Ülejäänud on kapitalismi seisukohalt mõttetud ja neil võiks rahus lasta nälga surra" ja "ettevõtjaks hakkamine pole lahendus, sest ainult 15 protsendil inimestest on ettevõtluseks vajalikke eeldusi".

Karl Popper tegi juba aastakümneid tagasi selgeks, et negatiivset ei ole võimalik tõestada ja ei hakka sellega vaeva nägema ka mina.

Iga vähegi kriitilisema mõtlemisega inimene peaks aga mõistma, et meie praegune "heaolu" on võimalik just tänu spetsialiseerumisele, mida võimaldab suurem rahvaarv mitte aga kõigest 1/5 - mõelgem kasvõi sellele, mis juhtuks kui Eestist kaoks järsku 80% elanikest? Mis tarbimisühiskonnast saab siis enam juttu olla.

Seega ei saa kuidagi väita, et turumajandus tooks inimesele juurde vaba aega. Kui, siis ainult omanikeringile.

Mina olen nüüd enda arvates põhjalikult selgitanud ja toonud ka piisavalt andmeid enda seisukoha toetuseks ja allikatele viidanud ning olen nõus täiendavalt selgitama kui keegi arvab, et olen midagi selgitamata jätnud. PH väited on ekslikud ja tundub, et paljuski mõjutatud ideoloogilistest veendumustest, mis järjekindlalt reaalsust ignoreerivad.

Kasutatud kirjandus:

Greenwood, J. and Vandenbroucke, G. (2005). Hours Worked: Long-Run Trends. National Bureau of Economic Research Working Paper 11629. (PDF)

Jacoby, S.M. (1997). Modern Manors:Welfare Capitalism since the New Deal. Princeton University Press (1 peatükk)

Norberg, J. (2001). Inimeste rikkus - globaalne turumajandus. Eesti Entsüklopeediakirjastus 2003.