Miinimumpalga eugeenilisest ajaloost

Miinimumpalka peetakse tänapäeval progressiivseks poliitikas, millele leidub rohkem toetajaid poliitmaastiku vasakult kui paremalt poolt. Peamiseks argumendiks miinimumpalga kehtestamisel ja tõstmisel on ikka ja jälle "inimlikus" ja "inimväärikus".

Majandusteadlased on juba mõnda aega proovinud tähelepanu juhtida seigale, et miinimumpalga kehtestamine jätab inimesed, kelle poolt tehtav töö ei vääri miinimumpalka, tööta. See argument pole miinimumpalga toetajata seas aga erilist kaalu omanud. Miinimumpalga tagajärgi on kas ignoreeritud või üritatud väita nagu ei mõjutaks miinimumpalga tõstmine eriti midagi.

Kuid see ei olnud alati nii.

Mõnevõrra üllatav lugeda Tim Leonard'i uurimust Protecting Family and Race: The Progressive Case for Regulating Women's Work (PDF).

Uurimus käsitleb peamiselt n.n. progressiivselt mõtlevate inimeste suhtumist naiste rolli ühiskonnas ja seda, kuidas läbi seadusandluse üritati naiste rolli tööturul reguleerida. Minu jaoks oli aga kõige üllatavam see, millist rolli mängis eugeenika "progressiivsete" inimeste ettepanekutest ja maailma vaates.

Näiteks miinimumpalga kehtestamise eesmärgiks oli just inimeste (naised, hälvikud, kurjategijad, immigrandid) välja tõrjumine tööturult:

What is more surprising is that these leading progressives campaigned for labor reform while also maintaining that restrictive labor laws, such as legal minimum wages, would disemploy poor workers. Moreover, these progressives argued that minimum-wage-induced disemployment was a social benefit. Legal minimum wages and other statutory means of inducing undesirable groups to leave the labor force were, in the progressive view, a eugenic benefit. A legal minimum helped the deserving poor by removing from employment the undeserving poor, who, by virtue of their hereditary infirmities, were wrongly dragging down the wages of the better class of worker.

Kui paljud miinimumpalga toetajad teavad, kust miinimumpalga idee üldse alguse sai? Ja kui nad teaksid ning mõistaksid, millised tagajärjed on miinimumpalgal just vaesemale osale elanikkonnast, siis kas jätkaksid miinimumpalga toetamist?

Samas uurimuses leiab käsitlust ka see, kuidas miinimumpalk kui poliitika üldse toetust leidis. 20. sajandi alguses oli veel paljudele suht segane, mille eest inimesed palka said. Palka nähti rohkem seotuna inimese tarbimisvajaduste kui produktiivsusega. Selletõttu oli progressiivset poliitikat ajavatel inimestel kerge nõuda miinimumpalka - osad inimesed väärisid lihtsalt kindlat sissetulekut.

Loomulikult oli ka neid, kes mõistsid, et just inimese tootlikus peab määrama tema palga taseme mitte riik läbi seadusandluse. Üks parimaid selgitusi miinimumpalga väärastavast mõjust pärineb USA ülemkohtu kaasusest Adkins vs. Children's Hospital, kus üks kohtunikest väitis, et "kauba müümine" ei erine põhimõtteliselt "tööjõu müümisest":

If one goes to the butcher, the baker or grocer to buy food, he is morally entitled to obtain the worth of his money, but he is not entitled to more. If what he gets is worth what he pays, he is not justified in demanding more simply because he needs more, and the shopkeeper, having dealt fairly and honestly in that transaction, is not concerned in any peculiar sense with the question of his customer’s necessities.

Igal juhul huvitav uurimus, mida tasub lugeda kõigil, kelle arvates seadusega kehtestatud miinimumpalk on midagi õilsat ja head.

PS. Muide, kohaliku blogosfääri üks vasakpoolsemaid liikmeid miinimumpalka ei toeta!

Alati nauditav Christopher Hitchens

Hitchens'it on lihtsalt mõnus lugeda.

Mehel on iga olukorra jaoks valmis mõni kirev sõnade kombinatsioon või mahlakas metafoor, mis lihtsalt paneb muigama. Nii ka värskes Slate'i kolumnis Calling Galloway's Bluff, kus arutlust leiab oil-for-food skandaal ja üks väike (kuid ülbe) mutrike selles pettusskeemis. Kolumni lõpp väärib enda otsekohesuse tõttu vast lausa eraldi tsiteerimist:

I wonder if any of those who furnished him (Galloway - JS) a platform will now have the grace to admit that they were hosting a man who is not just a pimp for fascism but one of its prostitutes as well.

Heh. Jutt käib Galloway hiljutisest USA turneest, mille käigus pidas mees mitmeid loenguid ja isegi ühe debati Hitch'iga, milles Galloway jäi paljude arvates kaotajaks.

Mõni ime, et mees sai hiljuti Foreign Policy poolt korraldatud Top 100 Public Intellectuals küsitluses viienda koha. Foreign Policy lühikirjeldus Hitch'ist:

As a young Trotskyite, Christopher Hitchens made his name in the 1970s as a political writer for the New Statesman. After realizing that he didn’t care whether Tony Benn or Denis Healey became deputy leader of the Labour Party, he moved to the United States in 1980, writing first for the Nation and later for Vanity Fair and The Atlantic. A series of attacks on Mother Teresa, Bill Clinton, and Henry Kissinger earned him notoriety, but Hitchens, 56, is now best known for his messy split with the antiwar left over Bosnia and later Afghanistan and Iraq, and for his loud support of the Bush administration’s war on terror.

Kellel huvi teiste Hitchens'i kirjutiste vastu, siis HitchensWeb on koondanud mehe kirjutised mõnusaks nimekirjaks.

Eesti ettevõtja teab enda eeliseid konkurentide ees piisavalt hästi

Teller viitab Päevalehe artiklile Uuring: Eesti ettevõtjad ei tea oma eeliseid konkurentide ees, mille kohaselt ei tea "suur hulk" ettevõtjatest enda konkurentsieeliseid.

Esiteks, ma alustaks küsimusest, et "suur hulk" võrreldes millega?

Teiseks, ma ei tea, kuidas teistega on, kuid minu arvates on "suur hulk" üle 50%. Uuringust selgub, et 11% ütleb, et neil pole eelist ja 12% ei oska mõnda eelist nimetada. Kokku natuke üle 20%.

See ei ole suur hulk, eriti kui arvestada, et (1) osade ettevõtete jaoks jääb näiteks ebamääraseks, et nish või head suhted klientidega on konkurentsieelis, mida tasub eraldi välja tuua (2) inimesed lihtsalt ei viitsinud sellele küsimuse üle pikemalt juurelda ja panid, et ei oska nimetada konkurentsieelist ja (3) ma arvan, et on ka maapiirkondi, kus mõnel ettevõttel konkurents puudub - ollakse ainsad tegutsejad piirkonnas, seega pole muid konkurentsi eeliseid peale eksisteerimise.

Kuidas sa seda mingis uuringus väljendad?

Aga üldiselt jääb mulje, et terve artikkel on MKM poolt ette serveeritud ja igasugune tõsisem mõttetegevus ajakirjaniku poolt selle kokku kirjutamisel puudub.

Näiteks seda, et 47% väikestest ja keskmistest ettevõtetest arvab, et maksukoormus piirab arengut ja 42% arvab, et bürokraatia ja seadusandlus mõjuvad sarnaselt, ei mainita, kuigi need kaks seika on VÄHEMALT sama olulised - eriti kuna need kaks arengut takistavat tegurit on otseselt mõjutatavad avaliku sektori poolt.

Miks me usume nii lihtsameelselt mingi ametniku juttu? See ei ole artikkel, see on ajakirjanike laiskuse ja teadmatuse ära kasutamine inimese poolt, kes on ettevõtlust vist ainult kõrvalt vaadanud.

Uurimus, presentatsioon ja videointervjuud (!) MKM'i leheküljelt.

Andres, auuuu, kus sa oled?

Kõigepealt oli Infopartisan, siis tuli Blogiraamat, millele järgnes Coolhunter, mida asus peatselt asendama Veebiaed, mis mingil põhjusel närbus ja asendus Megalahe'daga, mille ühes viimases postituses oli kirjas, et aeg on vist tagasi Infopartisani juurde pöörduda.

Nüüdseks on viimasest postitusest mitu kuud möödas, kuid Andrest pole ikka veel kuskil näha. Isegi minut.ee's pole midagi temalt juba mõnda aega ilmunud.

Mis juhtus?

Kuhu Andres Laiapea kadus, mis temast sai ja kas tal on plaanis kunagi asuda mõnda ajaveebi pidama? Mulle näiteks meeldis lugeda blogi, mille autori osade argumenteeritud seisukohtadega ma olin nõus ja teistega mitte.

Siit saaks kindlasti mingi huvitava vandenõu välja voolida suvise postituse jätkuks, kuid enamasti on tegelikud põhjused lihtsad ja liigagi inimlikud.

Tõenäoliselt blogib mitte 55% vaid 3% ettevõtetest

Sirvides mõned päevad tagasi Giik'i sattusin sellise huvitava uudise otsa Trend: ettevõtete ajaveebid:

BlogOn 2005 Social Media Adoption Survey kohaselt peab ajaveebi 55% ettevõtetest, kirjutas internetnews.

Minu esimene reaktsioon: "Tõesti vä, mis planeedil?"

Kui nüüd vähem sarkastiline olla, siis sellist väidet on ülimalt keeruline uskuda olukorras, kus paljud inimesed ikka veel ei tea, mis asi on blog. Kuigi uurimus on läbiviidud USAs ja tõenäoliselt on üldistused USA kesksed võiks seda ikkagi täpsustada. Praegu jääb mulje nagu pooled ettevõtted maailmas blogiksid.

Üldiselt tundus see arv sedavõrd fantastiline, et lõpuks võtsin ka uuringu ette ja üllatus, üllatus metodoloogia alt tuleb välja, et:

The BlogOn 2005 Social Media Adoption Survey was fielded for two weeks in September 2005. The online survey was open to public participation, encouraged by direct email to a random sample of 5000 CMO Magazine readers, a press release announcing the survey, and unsolicited postings in various blogs and blog search engines. 140 individuals responded to the survey.

Seega oli Chief Marketing Officer ajakirja juhuslikult valitud 5000 tellijast (+ kuulutused, PR teated) valmis küsitlusele kahe nädala jooksul vastama vähem kui 3% - küsitlusele, mis oli üleval veebis. Vabandage väga, aga selline uurimus ei ole piisavalt tõsiselt võetav, et hakata midagi kõigi ettevõtete kohta väitma. See oleks nonsense!

Pigem saab väita, et küsitletute seas leidus 3% , kes on piisavalt internetikeskse mõtlemisega, et teadsid, mis üldse blog on ja olid blogimisele piisavalt mõelnud, et ka uuringule vastata. Enda väite toetuseks pakun samast uuringust veel ühe protsendi: uuringule vastajatest 89% kas juba blogib või kavatseb seda kohe-kohe tegema hakata.

Tõenäoliselt on reaalsusele märksa lähemal väide, et umbes 3% ettevõtetest kas juba blogib või plaanib seda lähiajal teha.

Tsüklitest, innovatsioonist ja jõuludest

Viimased paar nädalat oleme loengutes ja seminarides keskendunud majandustsüklitele, n.n. pikkadele lainetele ja sellele, millist rolli mängib innovatsioon majandustsüklites ja tehno-majanduslike paradigmade muutumises.

Huvitav on see, et kuna õppejõudude seas on majandusajaloolasi (economic historian) aga mitte majandusteadlasi (economist), siis jäävad tähelepanuta lühemad perioodid kui aasta, mis võimaldab minul natuke jälle tühimiku täita.

Valmistudes ette üheks seminariks sattusin Tyler Coweni ühe postituse otsa, kus on kirjanduse loetelu doktorantide makroökonoomika kursusele. Mulle torkas juba siis silma üks artikkel hooajalistest majandustsüklitest. Mainitud artiklit ei õnnestunud ühestki andmebaasist leida, küll aga õnnestus leida Cowen'i postitus umbes aasta tagant, kus leidub üks väike pärl:

New ideas have a better chance of getting a start when we bunch demand in concentrated fashion and increase returns. Christmas boosts innovation, which is in general undersupplied.

Aga miks ikkagi jõulud innovatsiooni suurendavad? Lisaks uute toodete vastuvõtlikkusele ja suurele nõudlusele on konkurents sellel perioodil eriti tihe tootjate/müüjate seas ka erinevate ressursside jaotamiseks nagu tööjõud ja seadmed. Edukaks osutuvad need, kes on paindlikumad ja loovamad, suudavad kitsikusest väljuda.

Kui sa suudad ressursside nappusele loovalt läheneda, lahendad probleemi niivõrd lühikese perioodi jooksul nagu jõuludeks valmistumine, oled tõenäoliselt saanud hakkama mingi innovatsiooniga - organisatsioonilise või tootmis/müügiprotsessi põhisega. Innovatsioon ei pruugi olla midagi radikaalset vaid mingi täiendus/parandus, mis tõstab tootlikust.

Igal juhul üritan seda ideed natuke teistelegi tutvustada, vaadata, kuidas sellele reageeritakse.

Vaikne 'comeback'

Eelmist nädalat tabas järjekordne postituste põud, sest esimene moodul magistriprogrammist jõudis lõpule ning õppejõud otsustasid seda tähistada väikse kodueksamiga, mida saime siis nädal aega voolida.

Soojenduseks viited mõnedele huvitavamatele kirjatükkidele interneti avarustest, mis viimase nädala jooksul silma on jäänud.

Frederic Sautet, küsib kui tähtis roll peaks olema valimissüsteemil ühiskondlike muutuste võimaldamisel ja milline süsteem selleks kõige paremini sobib. Näidetena toob Sautet esile Saksamaa ja Uus-Meremaa.

Hüvasti, samizdat. Hiljuti selgus, et mõnedele USA agentuuridel (koostöös pankadega) on õnnestunud veenda printerite tegijad lisama salakoodi igale trükitud leheküljele, mis koosneb väikestest kollastest millimeetrisuurustest täppidest. Kuigi salakoodi lisamine sai alguse soovist valeraha "printijaid" kiiremini tabada võivad "täppidel" olla vägagi saatuslikud tagajärjed dissidentidele. EFF on õnneks asunud seda salapärast jälgimissüsteemi lahti harutama.

Wired võtab edukalt üles BPL (broadband over powerlines) teema lühikeses, kuid konkreetses artiklis, kus leidub üks huvitav mõte:

Utilities are interested in BPL not only because it offers a new revenue stream, but because it can add intelligence to their networks, allowing them to track power failures more rapidly.

Tuhanded mehed ostavad umbes 6500 USD eest endale hüperrealistlike inimese suuruseid "naissoost" nukke ja seda peamiselt "ühel" põhjusel. Kummaline, veider, võigastav, haige kuid samas üdini kütkestav lugu.

Majandusteadlased mänguteooria rakendamisest

Aumanni ja Schellingi Nobeli preemia on põhjust andnud huvitavaks vestluseks blogosfääris sellest, kas ja millises ulatuses on mänguteooria rakendatav ja kohaldatav reaalsele maailmale.

Kõigepealt Michael Mendle Businessweeki's:

Game theory tries to use the principle of rationality to explain conflict and cooperation in a wide range of economic and social situations. For example, game theory has been used to analyze why the apparently insane buildup of nuclear weapons in the postwar period was actually a rational method of deterring war, and why aggressive price-cutting by airlines was an effective means of deterring competition.

Game theory is no doubt wonderful for telling stories. However, it flunks the main test of any scientific theory: The ability to make empirically testable predictions. In most real-life situations, many different outcomes -- from full cooperation to near-disastrous conflict -- are consistent with the game-theory version of rationality.

siis Tyler Cowen selgitab Marginal Revolutionis vastu, milles mänguteooria kasu seisneb:

1. Behavioral approaches will flesh out how humans actually behave. Game theory will end up with clear predictions, just give it time.

2. Computational approaches will flesh out how humans actually behave. Game theory will end up with clear predictions, just give it time.

3. Evolutionary approaches will flesh out how humans actually behave. Game theory will end up with clear predictions, just give it time.

4. Experimental approaches will flesh out how humans actually behave. Game theory will end up with clear predictions, just give it time.

5. The real world is in fact indeterminate or close to indeterminate. The indeterminacy and multiple equilibria of game theory are not a problem, but rather reflect how closely the theory mirrors reality. Yes you might prefer sharp, clear predictions, but tough tiddlywinks, you're not going to get them. Faithfulness to reality is more important than fulfilling abstract methodological strictures.

Coweni postitust selgitab Russel Roberts (varem oli minu poolt ekslikult märgitud Don Boudreuax) kes peatub ka sellele, miks konkurentsitingimustes mänguteooria hätta jääb:

The problem is that game theory can organize your thinking the wrong way because it tends to cause its users to underestimate the power of competition. I assume this is a result of taking payoffs as given when in fact they are often endogenous and affected by market forces.

Boonusena võib lugeda Daniel Drezneri ja Lynne Kieslingu kommentaare.

Hobuvankrist raudteel ehk järjekordselt pidev-valimistest

Kuna tundub, et pidev-valimiste teema ei taha kuskile kaduda, siis on ehk põhjust selgitada, miks skeptilisus ei ole lihtsalt põhjuste otsimine nagu Peeter Marvet näib vihjavat enda "miks raudtee läbi kukub -- näiteks on hobustel väga ebamugav liipreid mööda sammuda" kommentaariga vaid midagi märksa põhimõttelisemat, mis seotud mitmete praktiliste probleemidega ja sügavalt ka inimloomusega mitte mingi tehnoloogilise lahenduse rakendamisega.

Probleemidele on lihtne tähelepanu mitte pöörata ja veel lihtsam neist mõne armsa metafooriga üle rullida, kuid nad ei kao kuhugi. Kui pidev-valimistest ollakse tõesti huvitatud, siis peab hakkama keerulisi küsimusi küsima mitte oletama, et kõik läheb nii nagu soovitakse mingis häguses unistuses.

Siiani olen ma näinud ainult ühte inimest seda teemat tõsisemalt käsitlemas, ühte inimest, kes on unistamisest kaugemale jõudnud.

Veel mõned märkused Peeter Marveti kommentaarile:

JS lähtub seisukohast, et kõik jääb samaks peale valimiskorra ning tulemuseks on hüperebastabiilne süsteem... Aga kas jääb? Nagu näitavad äsjased kogemused kohukesega toimub kiire kohanemine, strateegiad mängitakse ümber ja olukorda püütakse vastavalt oma vaimuannile ära kasutada

Kui tähelepanelikult lugeda seda, mida ma kirjutasin, siis võib sealt suurema vaevata leida kaks uut tasakaalupunkti. Ebastabiilsus on ainult algus punkt, mis võib eraldi probleeme põhjustada. Punktist 1:

Esialgne e-entusiasm vaibub kiiresti ja asendub e-apaatiaga, kus võim koondub huvigruppide ja erakondade kätte. Huvigrupid, mis suudavad mobiliseerida inimesi hääletama, saavad võimaluse ebapopulaarsetele poliitikutele pakkuda võimul püsimiseks toetust - vastutasuks on vaja ainult mõnda teenet või algatust.

ja punktis 2:

Sellises olukorras liigub võim de facto ametnikule/diplomaadile, keda pole valinud ei mina ega sina vaid ametisse määranud poliitik. Enda poliitikat suudavad sellises olukorras ellu viia erakonnad, mis mõistavad ametisse määramise tähtsust ja suudavad ametisse määrata endale sõbralikud ametnikud. Valimistel on sellises olukorras veel vähem tähtsust kui varem.

Võib-olla oli minu rõhuasetus ebastabiilsusele liiga üldine ja oleks võinud olla täpsem, kuid samas on keeruline rääkida ideest, mis võtab iga inimese peas erineva kuju, ilma mõne vastuoluta.

Ja lõpetuseks Peetrilt veel üks tsitaat:

Olles ka ise pidev-valimiste pooldaja arvan, et pärast esimesi iganädalasi võimuvahetusi õpivad võimutoote valmistajad arvestama muutunud turusituatsiooniga, sest ebastabiilsus pole nende huvides. Vaja on senisest erinevat kommunikatsiooni, uusi eesmärke jne. Ma arvan, et pidevvalimised aitaksid vähendada populismi ja lisada kaalutlemist ning asjade sisulist läbirääkimist. Aga tegelikult oleks meil siinkohal vaja matemaatikuid-mänguteoreetikuid, kes ühe asjassepuutuva simulatsioonimudeli kokku keevitaksid.

Millele rajanevad oletused nagu "ärast esimesi iganädalasi võimuvahetusi õpivad võimutoote valmistajad arvestama muutunud turusituatsiooniga, sest ebastabiilsus pole nende huvides" ja "pidevvalimised aitaksid vähendada populismi ja lisada kaalutlemist ning asjade sisulist läbirääkimist"? Pigem on põhjust arvata vastupidist (vt. järgmist postitust).

Ettepanek läheneda pidev-valimistele mänguteoreetiliselt tundub aga vähemalt minule kahtlane olukorras, kus (1) “mängijaid” on mitusada tuhat (2) “mängijate” poolt tehtavad valikud/otsused on mõjutatud nende kognitiivsest raamistikust (varasemad kogemused, teadmised, suutlikus informatsiooni töödelda) ja (3) kus informatsioon, mida kasutakse ostuste/valikute tegemiseks on oluliselt mõjutatud meediast.

Kui “mängijate” hulk koos nende omadustega on taandatava mõnekümneks enam-vähem homogeenseks grupiks jääb äärmiselt dünaamilisteks muutujaks informatsioon, mille põhjal otsustatakse/valitakse. Arvestamata ei saa jätta ka “gruppide” vastastikust mõju strateegiate formuleerimisel, kuid siin põrkume juba lihtsustuse esimeste probleemide otsa ehk kuidas inimesed teevad valikuid/otsuseid; kui palju on nad valmis aega pühendama informatsiooni kogumisele ja analüüsimisele enne otsustamist ja mitte ei ole domineeriv strateegia hoopis pidev-valimistest hoidumine?

Ma oleks küll huvitatud mudelist, mis kõiki neid muutujaid arvesse võtab (veel rohkem aga inimes(t)est, kes sellega hakkama saab), kuid isegi mudeli olemas olu korral julgen juba praegu väita, et tegu oleks lihtsalt teoreetilise harjutusega, millele praktilist väljundit pole - mis ei ütle meil midagi selle kohta, kuidas inimesed käituvad.

Kuna tundub, et vajadus natuke põhjalikuma käsitluse jaoks on täitsa olemas, siis üritasin midagi kokku panna. Katsetuse tulemus järgneb sellele postitusele.

Võib jääda mulje, et ma olen põhimõtteliselt pidev-valimiste vastu, kuid see pole tõsi. Mind on võimalik ümber veenda, kuid seda argumentidega, mis rajanevad millelgi enamal kui lootusrikkale oletusel.

Tõsisem diskussioon sellel teemal tuleb meile kõigile kasuks, sest tõenäoliselt on mind märksa lihtsam ümber veenda kui nii mõndagi poliitikut. Me kõik nägime, kui keeruline oli osadel poliitikutel alla neelata e-valimisi. Pidev-valimised on aga põhimõtteline muutus, millest kaotada märksa suuremal hulgal poliitikutest.

TÄIENDATUD: Täiendusest sai eraldi postitus!

Pidev-valimistest ja Tehingukuludest koos tagasihoidlikuma alternatiiviga

It seems paradoxical to assert, but it is theoretically, as well as practically true, that a deep-felt responsibility is incompatible with great frequency of elections. Men can feel little interest in power, which slips away almost as soon, as it is grasped; and in measures, which they can scarcely do more than begin, without hoping to perfect. Few measures have an immediate and sensible operation, exactly according to their wisdom or policy. For the most part, they are dependent upon other measures, or upon time, and gradual intermixtures with the business of life, and the general institutions of society. The first superficial view may shock popular prejudices, or errors; while the ultimate results may be as admirable and excellent, as they are profound and distant.

Joseph Story - Commentaries on the Constitution of the United States

Alustuseks soovin rõhutada, et järgnev käsitulus ei välista pidev-valimisi vaid pigem tõstab esile põhimõttelisi probleeme, mida on vahel liiga kerge ignoreerida. Jah, osad nendest probleemidest on ületavad mõne tehnoloogilise lahenduse abil juba täna, kuid kaugeltki mitte kõik neist. Tegu ei ole ammendava ja kõike hõlmava analüüsiga, selleks on pidev-valimiste temaatika veel liiga toores. Pigem on tegu põhimõttelise käsitlusega, kus proovin esile tõsta ka mõned olulisemad praktilised probleemid, kuid samas hoiduda liigsest spekulatsioonist.

TEHINGUKULUD
Mida kujutavad endast tehingkulud, nende tähtsus majandusteaduses ja politoloogias

Keegi meist ei tee otsuseid ilma mingi eelneva informatsioonita. Informatsiooni kogumine, analüüs ja lõpuks informatsiooni põhjal otsuse tegemine hõlmavad ressursse - aega ja raha. Kõiki tehingu käigus tehtud kulutusi käsitletakse majandusteaduses koos tehingukuludena.

Tehingukulud on olulised, sest mõjutavad otseselt seda, kas tehing üldse viiakse läbi. Nii jääb näiteks juhul, kus tehingu kulud ületavad tehingust saadava kasu, tehing tegemata.

Tehingukulude puhul tasub märkimist veel üks huvitav tõsiasi: mida suurem või vahetum on tehingust saadav kasu, seda suurem on inimese valmisolek kulutama aega ja raha informatsiooni kogumiseks.

Tehingukulud populariseeris eraldi mõistena majandusteaduses Ronald Coase ettevõtete suuruse põhjuseid analüüsides, kuid hiljem on tehingukulude kontspetsioon leidnud rakendust ka politoloogias ja eriti valimiste analüüsis, et selgitada, miks inimesed üldse valimas käivad ning mille järgi teevad otsuseid olukorras, kus valimisel tehtud valikust saadav kasu on kaduväike.

TEHINGUKULUD VALIMISTES
Miks inimesed ei käi valimas ja miks valivad neid, keda valivad

Valimiste tehingukulud võib jagada kaheks: kaudsed, informatsiooni kogumise kulud ja otsesed, hääletamisprotsessiga seotud kulud.

Enamus valijaid koguvad informatsiooni pealiskaudselt ja sageli juhtumisi – arutelud sõprade ja tuttavatega, meediakajastus ning märksa vähem otsene poliitiline reklaam. Alternatiivide sisuline võrdlemine on kulukas samas kui “õigest” otsusest saadav kasu on minimaalne, sageli lausa olematu.

Kui kulud ehk informatsiooni kogumisele ja analüüsile pühendatud aeg ületavad tulud ehk “õige” valiku tegemisest saadava kasu, siis ratsionaalselt käituv indiviid maksimeerib enda tulu. Ühe inimese poolne ulatuslik informatsiooni kogumine ja analüüsile pühendatud aeg ei mõjuta valimiste tulemust kuna tõenäosus, et valimised otsustab üks hääl on kaduvväike.

Mida väiksem on aga indiviidi võimalus mõjutada valimiste tulemust seda tähtsamaks muutuvad “odavad” lähenemised otsuste tegemisel. Mida kaugemad ja üldisemad on tagajärjed, seda vähem mõjutavad valed otsused vahetult indiviidi.

Nii on näiteks hea enesetunne, endaga rahulolu ja soov ennast mingi grupiga siduda emotsionaalsetele põhjustel, arvestatavad alternatiivid informatsiooni kogumisele ja mitmekülgsele analüüsile. Valiku tegemise kulu on sellisel juhul minimaalne, sest otsuse tegemiseks kasutatakse olemas olevat heuristilist raamistiku.

Lisaks on inimestel kalduvus olukordades, kus nende otsusel pole mingit otsest tagajärge, valida mitte lähtudes veendumustest kuivõrd lootusest, millel on omakorda kalduvus rajaneda emotsionaalsusele, vääraarusaamadele ja demagoogiale.

TEHINGUKULUD PIDEV-VALIMISTES
Erakondade suurenev sõltuvus huvigruppidest, valija võimalus midagi mõjutada

Tehingkulusid soovivad minimeerida ka valitavad erakonnad, kes saavad piiratud ressursse koondada ühise sõnumi edastamiseks. Kasutades tehingkulude perspektiivi on näiteks võimalik näidata, et kui erakonnal on eesmärgiks saada uuesti valituks, siis eelistab võimul olija huvigruppe laiemale avalikkusele. Kui tegu on pidev-valimistega, siis on motivatsioon suunata enda poliitikat huvigruppidele suurem, et garanteerida “umbusalduse avaldamise” tõenäosuse minimaalsus.

Kuna pidev-valimiste puhul saavad valitut ainult tema valinud hiljem umbusaldada, on valitava jaoks tähtis määratleda mõned üksikud huvigrupile tähtsad valdkonnad ja tegeleda nendega. Kuna pidev-valimised peavad olema kehtestatud enne valimisi, siis on ka erakondadel võimalus taotleda võimalikult stabiilset valijaskonda tänu huvigruppide kesksemale rollile. Seega on pidev-valimistel kalduvus huvigruppide mõju endisest suurenda ja seda konsensuse ning vastutulekute arvelt teiste erakondadega, mida valitut toetavad huvigrupid võivad tõlgendada umbusaldust vääriva teona.

Olukorda tasub vaadelda ka valija seisukohast, kes peab kaaluma, kas ta üldse soovib enda häält tagasi võtta. Hääle tagasi võtmine on tegevus, millega kaasnevad samuti arvestatavad tehingukulud, sest lisaks informatsiooni kogumisele lisandub nüüd veel küsimus sellest, kas poliitiku tegu on piisavalt tõsine, et loobuda enda häälest ja valitu toetamisest.

Vaadates Keskerakonna ümber tiirlevaid “skandaale” ja erakonna populaarsust valimiseelsetes küsitlustes olen skeptiline, et keskmine valija hakkab enda otsust muutma. Lisaks näivad kõige rohkem rahulolematust üles näitavat pigem teiste erakondade poolt hääletajad, kes ei saaks aga pidev-valimiste protsessis mõjutada nende poolt mitte valitud kandidaadi tulemust.

Nagu eelpool juba mainitud on erakondadel aga võimalik välja tulla jõuliselt mõnede huvigruppide eestseisjana, kelle toetus võimaldab erakondadel püsima jääda ka eetilis/moraalsete kriiside ajal.

PIDEV-VALIMISED JA LOGISTIKA
Valimisprotseduuri ID-kaardi kesksusest ja digitaalsest lõhest

Eraldi probleemid kaasnevad aga pidev-valimiste valimisprotseduuriga. Kuigi ID-kaart võimaldab valimisprotseduuriga seotud tehingukulusid indiviidil märkimisväärselt minimeerida peab arvestama tõsiasjaga, et valdav enamus inimesi kasutab jätkuvalt valimiseks valimisjaoskonda ja teeb seda ka lähitulevikus.

Uue valmissüsteemi juurutamine vajab aga eraldi ressursse ja pühendumist. Lisaks peavad kõik valimissüsteemi omadused ja võimalused olema arusaadavad tervele valijaskonnale mitte soosima konkreetseid huvigruppe.

Isegi kui 10% valijatest kasutab ID-kaardipõhist rakendust tuleb üleval pidada sadu valimisjaoskondi üle Eesti. Valimisjaoskondi kasutavate inimeste jaoks omavad aga valimiste tehingukulud jätkuvalt arvestatavat kaalu otsuse, kas üldse minna valima, tegemisel. Sisuliselt on pidev-valimistel osalemine ilma internetita piirkondades kulukam ja tekitab olukorra, kus teatud tehnoloogiat, mis sõltub paljuski inimese sissetulekust, omaval inimesel on lihtsam poliitilises protsessi osaleda kui nendel, kellel vastav tehnoloogia puudub.

Märksa olulisemaks muutuvad pidev-valimiste puhul ka potentsiaalsed probleemid infrastruktuuriga. Näiteks katkestused voolu või internetiga varustamises võivad tekitada olukorra, kus terve süsteemi legitiimsus seatakse kahtluse alla.

Nagu eelnevalt juba spekuleeritud on tõenäosus, et inimesed enda häält valitult tagasi võtma asuvad, lähtuvalt tehingukulude põhisest lähenemisest, vähetõenäoline ja sellepärast tasub mõelda ka sellele, kas kulutused, mis tehakse valimisjaoskondi lahti hoides ja jaoskonnatöötajatele palka makstes, oleksid õigustatud ja mõistlikud?

LÕPETUSEKS HEAKSKIIDU VALIMISTEST
Pidev-valimised kui poliitilise rahulolematuse väljund ja põgusalt heakskiidu valimistest

Käesolevas essees ei leidnud käsitlust kaugeltki kõik pidev-valimistega kaasnevad probleemid, millest enamus kerkib esile alles, siis kui on põhjust arvata, et pidev-valimised leiaksid laialdast toetust ja kasutamist. Enne kui jõutakse sinna maale tuleks aga ikkagi lahendad põhimõttelised probleemid, mis ei ole enda olemuselt tehnoloogilised vaid sügavalt inimlikud.

Samas annab eestlaste ühe suurenev võõrandumine poliitikast ja kriitika poliitikute suunas mõista, et hetkel kasutusel olev valimissüsteem on puudulik ning vajaks korrigeerimist. Kuna ma ei näe põhjust jalgratta uuesti leiutamiseks, siis pakuks välja 1970.ndatel väljaarendatud “approval voting” ehk heakskiidu valimiste süsteemi.

Heakskiidu valimiste puhul oleks võimalik igal valijal hääletada kõigi kandidaatide poolt, kes on temale vastu võetavad. Sisuliselt tähendab see, et inimeste eetika- või moraalimeelt tugevalt riivanud poliitikud ei saaks jääda lootma ainult enda erakonna ustavatele valijatele vaid peaks saama heakskiidu ka teiste erakondade valijatelt.

Kas selline süsteem tõrjuks Eesti poliitikast välja osad poliitikud või vähendaks osade erakondade toetajaskonda on keeruline öelda, kuid heakskiidu valimiste eelis on lihtsus, arusaadavus ning võime mõjutada poliitikute käitumist pigem üldsuse kui mingi kitsa huvigruppi huve teenivaks.

KASUTATUD KIRJANDUS:

Caplan, Bryan. (1999). Rational Ignorance vs. Rational Irrationality

Caplan, Bryan. (2002). Systematically Biased Beliefs about Economics: Robust Evidence of Judgmental Anomalies from the Survey of Americans and Economists on the Economy

Dawson, Peter and Jones, Philip. (2001). Voter Apathy and 'Rational' Ignorance: Perspectives of the UK 2001 General Election

Jones, Philip. (2004). ‘All for One and One for All’: Transactions Cost and Collective Action

Karnik, Ajit V. (2000). Why Do Governments Lack Political Will? An Explanation From the Transaction-costs Perspective

Millard, Jeremy. (2004) ICTs and Governance

Story, Joseph. (1833) Commentaries on the Constitution of the United States. 3 vols.

Wikipedia. (2005). Approval Voting

Nobeli preemia majandusteaduses: Aumann ja Schelling

Seekordne Nobeli memoriaalpreemia läks mänguteooria arendamise eest Robert Aumannile ja Thomas Schellingile...oeh...kõige lihtsam oleks vist öelda läbirääkimiste majandusteoreetilise käsitluse eest.

Kokkuvõtlik PDF Nobeli preemia kodulehelt.

Viimastel aastatel on Nobelid majandusteaduses läinud üpris tehnilist lähenemist kasutavatele majandusteadlastele, mis teeb Schellingi, kes on tuntud paljuski just liigse matemaatilisuse vältimise ja illustreerivate näidete tõttu, eriti meeldivaks...vähemalt minule.

Schellingi uurimuste tulemused omavad palju praktilist rakendust ka äris. Minu jaoks oli näiteks huvitav, et osasid Schellingi täheldusi olen ka ise praktikas kasutanud neist tegelikult eriti midagi teadmata EBS'is Intopia käigus. Mõned teised just konfliktide lahendamisega seotud küsimused tunduvad tagantjärgi mõnevõrra selgemad.

Intervjuu Thomas Schellingiga (PDF). Mõne leheküljeline, ülevaatlik ja loetav. Käsitleb Schellingi tähtsamaid saavutusi, mõndasid ajakohaseid probleeme ja natuke tema akadeemilist karjääri.

Intervjuu Robert Aumanniga (PDF). Pikema poolne leiab käsitlust nii Aumanni akadeemiline karjäär (kuni lk 20) religiooni, jumala käsitlus koos ratsionaalsusega ja Talmudi tõlgendamisega (lk 20 - 28) biograafiline tagataust sealhulgas Aumanni mõtted - kokku umbes 60 lehekülge!!!

Ja loomulikult Cowen ja Tabarrok alati informatiivsest Marginal Revolution'ist on selle aja jooksul, mis mina Aumanni intervjuud lugesin jõudnud, postitada rohkem kui mina terve nädalaga. Soovitan soojalt, mehed on konkreetsed ja põhjalikud.

Edward Burtynsky industriaalfotograafia

Loodusfotograafia ei ole digikaamera ajastul enam midagi erilist. Enamus meist suudab ja tahab näha looduse ilu, isegi kui seda vahendab kaameraobjektiiv. Teha sadakond looduspilti ja leida sealt üks, mis väärib ka teistele näitamist pole eriti keeruline.

Märksa vähem on neid, kes soovivad näha ilu inimtegevuses, selles kuidas inimesed enda ümbrust vormivad. Jah, mõni kord on see ilu groteskne, kuid sead imetlusväärsem on nende inimeste looming, kes suudavad industriaalmaastikest leida, midagi esteetilist...midagi, mis köidab tähelepanu, liigutab mõtteid...

Nikkel seguneb vee ja pinnasega - ilus, kuid mürgine. (Foto: Edward Burtynsky)

...Edward Burtsynsky on üks nendest vähestest.

Apokalüptilised stseenid Bangladeshi laevalammutus väljadelt; silmapiirini laiuvad naftaväljad täis tuhandeid pumpasid või hõbedaselt läikiv naftatorustik, mis lookleb läbi rohelise loodusmaastiku; maailma suurim - Kolme Oru tammi - ehitusplats Hiinas; kandiliselt külmad marmorikaevandused...vaid väike valik käsitletavast temaatikast.

Kuna pilt võrdub tuhande sõnaga, siis jätan igale fotograafiast huvitunule võimaluse tema loominguga ise tutvuda.

Jürgen Ligist saab tõenäoliselt Kaitseminister

Eesti kaitseväe tulevik on ajateenistusest loobumine ja suurem rõhuasetus elukutselisusele. Minu arvates on see aja küsimus ja sellepärast olen kõigil, keda ajateenistus ees ootab, soovitanud see võimalikult kaugele tulevikku lükata, sest tõenäosus, et midagi oluliselt mõne aasta jooksul muutub on üpris suur. Jürgen Ligi määramine kaitseministriks pani minu soovituse just ruutu. Delfi vahendab:

Ligi hinnangul peab Eesti kaitsevägi lähiaastatel arenema professionaalsuse suunas.

„See on eriti oluline lähtuvalt vajadusest, et oluline osa meie kaitseväelastest on pidevalt rahutagamismissioonidel väljaspool Eestit. Eesti julgeolekut on lihtsam tagada koostöös meie liitlastega NATOs ja see eeldab osalemist missioonidel,” ütles Ligi.

Et mitte tervet ministeeriumit kohe enda vastu pöörata on Ligi ajalehtedele antud kommentaarides siiski väga vaoshoitult esinenud:

“Hetkel ei soovi ma midagi muuta ei ministeeriumi korralduses ega ka kaitsepoliitikas,” ütles Ligi. Samuti avaldas ta lootust, et saab ametit pidada kuni järgmiste riigikogu valimisteni. “Eks see paistab, kuid sellise arvestusega ju alati minnakse.”

Kui kellelgi on tahet kaitsepoliitikat ümber struktureerida ja seada siht elukutselisuse suunas, siis on see Jürgen Ligil. Muutuste ellu viimiseks on aga vaja kannatlikust ja liitlasi organisatsiooni sees. Ma tahaks loota, et Ligil on mõlemat.

Koalitsioonierakondadest on Rahvaliidu toetuse saamine tõenäoliselt kõige keerulisem, samas kui Keskerakond näitas juba Mikseri ajastul üles kalduvust pooldada elukutselisust, seda eriti NATO kontekstis. Keskerakonna programmi välis- ja julgeolekupoliitika 6. punkt on siiani piisavalt ambivalentne:

Peame oluliseks arendada Eesti esmast enesekaitsevõimet. Eesti riigikaitse tugineb jätkuvalt üldisele ajateenistuskohustusele ja professionaalsetele üksustele. Peame lähikümnendi peaeesmärkideks mobiilsete väeüksuste osakaalu suurendamist ning ter­ritoriaalkaitsestruktuuri ümberkorraldamist olulisel määral Kaitseliidule tuginevaks maakaitsestruktuuriks.

Saab näha, kas kaitseväelased suudavad hoiduda poliitikasse sekkumisest kui peaks tõesti nii minema, et Ligi hakkab ajateenistusest loobumisele tõsisemalt mõtlema.

Ehk on olen ma liiga optimistlik kui mitte lausa naiivne, kuid ma arvan, et korralikud argumendid ja tõhus selgitustöö võivad osutuda määravaks "avalikkuse" toetuse saamisel.

K-kohukese totter kurioosum

Tuhatkond kilomeetrit Eestis eemal on mõnevõrra teistsugune perspektiiv toimuvast. Ajaleht ei tule koju vaid pead ise seda internetist vaatama. Plakat või reklaam ei hüppa näkku vaid pead ise seda kuskilt otsima. Sellepärast võttis ka aega enne kui ma sain aru, miks järsku kohukesed nii populaarseks muutusid ja kõik sellest tagasihoidlikust tootest kirjutama hakkasid.

Kui poliitilise välireklaami keeld Riigikogu poolt keelati oli see minu arvates üks mõttetumaid otsuseid üle pika aja. Ehk oleks juba siis pidanud kirjutama, et inimesed on leidlikud ja leiavad mooduseid sellest totrust mööda minna. Küsimus on rohkem rahas ja pühendumises, mida on kindlasti suurematel erakondadel rohkem kui väikestel.

Nüüd me siis teame tulemust: K-kohukesed.

Mis mind häirib on linnaametnike poolne igasuguste volituste ületamine kohukese reklaamide keelustamisel - ei roheline taust, ega "K" täht kuulu Keskerakonnale ja kuigi need kaks näivad olevat omavahel seotud on selline "mulle ei meeldi, võtame maha" lähenemine väga libe tee.

Mida siis võib reklaamiks kasutada ja mida mitte - äkki panete kirja või tahate äkki mingi komisjoni moodustada, mis kõik reklaamid enne üle vaatab kui nad välja pannakse? Kas sellest oleks piisanud, kui reklaam oleks olnud mõne teise rohelise tooniga või hoopis väikese "k"-tähega? Aga kui taust oleks sinine olnud ja "k"-täht üleval nurgas? Aga kui praegusele plakatile lisada kohukese pilt? Mis asi on üldse poliitiline - kas kohuke või "K"? Kust läheb piiri?

Seadus peab olema üheselt mõistetav kõigile ja ilma mingite ametnike poolsete tõlgendusteta, mis sõltuvad mõnda teise erakonda kuuluva linnapea "arvamusest".

Ma loodan, et AS Kohuke seisab enda reklaami eest ja nõuab selgitusi - vajadusel kohtus.

Tobe seadus on ära teeninud tobeda olukorra. Poleks poliitilist välireklaami keelatud, poleks ka probleemi - saaks reklaamiga esineda kõik, kes tahavad. Tsiteerides Viiselit:

...nii ei saa reklaami ära keelata /.../ see, millise seaduse nad lõpuks kokku keerasid oli pehmelt öeldes mõtetu.

Ahjaa, palju õnne geniaalse reklaamikampaania puhul AS Kohukese turundusmeeskonnale!

Vahel on teksti liiga palju...

Kellele blogide pidev lugemine tundub tüütav või kes soovivad lihtsalt väikest visuaalset pausi soovitan Mamza's blogi, kust võib leida päris huvitavaid viiteid just kunstirohkemale poolele internetist.

Sealt pärineb ka viide Organic HTML'ile, mis võimaldab sul enda blogi või kodulehe aadress sisestada ja vaadata, milline taim sealt välja kasvab. Tundub eelistavat viideterohkemaid lehekülgi - katsetamiseks sobivad näiteks Eesti tuntuimad päevalehed.

Kust otsast alustada banaani koorimist?

Kunagi aastaid tagasi, kui ma veel koolis käisin, pakuti meile ühes vahetunnis banaane, millest sai alguse huvitav diskussioon. Ammendava vastus õnnestus selle aastate tagusele vestlusele leida alles täna: kust otsast on banaani õigem koorida ja miks?

Vestlus sai alguse sellest, et mulle meeldis (meeldib siiani) banaani koorida sellest otsast, mis ei ole puu küljes olnud vastupidiselt valdavale enamusele. Võib-olla aitab kui ma kutsun valdava enamuse poolt kasutatavat otsa varrega otsaks? Misiganes.

Igal juhul vaatasid mitmed klassikaaslased mind sellise lähenemise peale imelikult ning küsisid, miks ma valest otsast banaani koorin. Kuna mul eriti head vastust ei olnud, otsustasin natuke improviseerida ja hakkasin kõigile väitma, et käepidemest - mis banaanikasvatajate poolt spetsiaalselt mugavuse jaoks välja arendatud - koorimist alustada on vale. Enamus võttis minu kurioosset väidet naljana, kuid paarile inimesele õnnestus piisavalt veenvalt seda lugu rääkida (ja demonstreerida), et nad hakkasid vähemalt enda banaani koorimismetoodika õigsuses kahtlema.

Samas olin ma ise tegelikult üllatunud, et teised samamoodi banaani ei koorinud ja mõtlesin, et äkki on hoopis nendel õigus. Järgmiste nädalate jooksul proovisin banaani koorida "õigest otsast" ehk alustada varrest. Kaua ma sellisele lähenemisele vastu ei pidanud ja koorisin peatselt banaane jälle enda arvates õigemast - varreta - otsast.

Kuid siiski...vahel filosoofiliselt mõnda banaani (ma söön ikkagi palju banaane) põrnitsedes olen mõelnud, et miks ma ikkagi varrega otsast koorimist ei alusta, et kas minu eelistatud meetod on tingitud harjumusest?

Nüüd - aastaid hiljem - leidsin täitsa juhuslikult artikli Slate'ist, mis banaani koorimise küsimusele vastata üritab: The Great Banana Revolution.

Nagu selgub koorivad banaanieksperdid - ahvid - banaane täpselt samamoodi kui mina. Ok, sellest üksi ei piisa mingiteks suurejoonelisteks järeldusteks, kuid nagu artikli autor märgib on varreta otsast koorimise alustamisel paar huvitavat eelist:

Multiple experiments (well, two experiments, actually, since we only had two bananas) quickly convinced a majority of the department that Petal's way is—surprisingly—easier than the traditional method, though the econometricians thought you'd need to test at least 30 bananas to report that result with confidence. The labor economists immediately resolved to apply for a grant.

The same experiments turned up a remarkable pro-Petal instance of the Law of Unexpected Consequences regarding those long stringy things on the sides of the banana that you peel off after you remove the skin. According to our two experiments, peeling from the non-stem end greatly increases the chance that those strings will stick to the skin and come away with it, obviating the need to remove them separately. The attendant reduction in labor input has been particularly persuasive to the development economists, who have also pointed to potential productivity gains from using the stem as a handle.

Hah, ma teadsin et minu...ahvi meetod on õigem!