Pidev-valimistest ja Tehingukuludest koos tagasihoidlikuma alternatiiviga
It seems paradoxical to assert, but it is theoretically, as well as practically true, that a deep-felt responsibility is incompatible with great frequency of elections. Men can feel little interest in power, which slips away almost as soon, as it is grasped; and in measures, which they can scarcely do more than begin, without hoping to perfect. Few measures have an immediate and sensible operation, exactly according to their wisdom or policy. For the most part, they are dependent upon other measures, or upon time, and gradual intermixtures with the business of life, and the general institutions of society. The first superficial view may shock popular prejudices, or errors; while the ultimate results may be as admirable and excellent, as they are profound and distant.
Alustuseks soovin rõhutada, et järgnev käsitulus ei välista pidev-valimisi vaid pigem tõstab esile põhimõttelisi probleeme, mida on vahel liiga kerge ignoreerida. Jah, osad nendest probleemidest on ületavad mõne tehnoloogilise lahenduse abil juba täna, kuid kaugeltki mitte kõik neist. Tegu ei ole ammendava ja kõike hõlmava analüüsiga, selleks on pidev-valimiste temaatika veel liiga toores. Pigem on tegu põhimõttelise käsitlusega, kus proovin esile tõsta ka mõned olulisemad praktilised probleemid, kuid samas hoiduda liigsest spekulatsioonist.
TEHINGUKULUD
Mida kujutavad endast tehingkulud, nende tähtsus majandusteaduses ja politoloogias
Keegi meist ei tee otsuseid ilma mingi eelneva informatsioonita. Informatsiooni kogumine, analüüs ja lõpuks informatsiooni põhjal otsuse tegemine hõlmavad ressursse - aega ja raha. Kõiki tehingu käigus tehtud kulutusi käsitletakse majandusteaduses koos tehingukuludena.
Tehingukulud on olulised, sest mõjutavad otseselt seda, kas tehing üldse viiakse läbi. Nii jääb näiteks juhul, kus tehingu kulud ületavad tehingust saadava kasu, tehing tegemata.
Tehingukulude puhul tasub märkimist veel üks huvitav tõsiasi: mida suurem või vahetum on tehingust saadav kasu, seda suurem on inimese valmisolek kulutama aega ja raha informatsiooni kogumiseks.
Tehingukulud populariseeris eraldi mõistena majandusteaduses Ronald Coase ettevõtete suuruse põhjuseid analüüsides, kuid hiljem on tehingukulude kontspetsioon leidnud rakendust ka politoloogias ja eriti valimiste analüüsis, et selgitada, miks inimesed üldse valimas käivad ning mille järgi teevad otsuseid olukorras, kus valimisel tehtud valikust saadav kasu on kaduväike.
TEHINGUKULUD VALIMISTES
Miks inimesed ei käi valimas ja miks valivad neid, keda valivad
Valimiste tehingukulud võib jagada kaheks: kaudsed, informatsiooni kogumise kulud ja otsesed, hääletamisprotsessiga seotud kulud.
Enamus valijaid koguvad informatsiooni pealiskaudselt ja sageli juhtumisi – arutelud sõprade ja tuttavatega, meediakajastus ning märksa vähem otsene poliitiline reklaam. Alternatiivide sisuline võrdlemine on kulukas samas kui “õigest” otsusest saadav kasu on minimaalne, sageli lausa olematu.
Kui kulud ehk informatsiooni kogumisele ja analüüsile pühendatud aeg ületavad tulud ehk “õige” valiku tegemisest saadava kasu, siis ratsionaalselt käituv indiviid maksimeerib enda tulu. Ühe inimese poolne ulatuslik informatsiooni kogumine ja analüüsile pühendatud aeg ei mõjuta valimiste tulemust kuna tõenäosus, et valimised otsustab üks hääl on kaduvväike.
Mida väiksem on aga indiviidi võimalus mõjutada valimiste tulemust seda tähtsamaks muutuvad “odavad” lähenemised otsuste tegemisel. Mida kaugemad ja üldisemad on tagajärjed, seda vähem mõjutavad valed otsused vahetult indiviidi.
Nii on näiteks hea enesetunne, endaga rahulolu ja soov ennast mingi grupiga siduda emotsionaalsetele põhjustel, arvestatavad alternatiivid informatsiooni kogumisele ja mitmekülgsele analüüsile. Valiku tegemise kulu on sellisel juhul minimaalne, sest otsuse tegemiseks kasutatakse olemas olevat heuristilist raamistiku.
Lisaks on inimestel kalduvus olukordades, kus nende otsusel pole mingit otsest tagajärge, valida mitte lähtudes veendumustest kuivõrd lootusest, millel on omakorda kalduvus rajaneda emotsionaalsusele, vääraarusaamadele ja demagoogiale.
TEHINGUKULUD PIDEV-VALIMISTES
Erakondade suurenev sõltuvus huvigruppidest, valija võimalus midagi mõjutada
Tehingkulusid soovivad minimeerida ka valitavad erakonnad, kes saavad piiratud ressursse koondada ühise sõnumi edastamiseks. Kasutades tehingkulude perspektiivi on näiteks võimalik näidata, et kui erakonnal on eesmärgiks saada uuesti valituks, siis eelistab võimul olija huvigruppe laiemale avalikkusele. Kui tegu on pidev-valimistega, siis on motivatsioon suunata enda poliitikat huvigruppidele suurem, et garanteerida “umbusalduse avaldamise” tõenäosuse minimaalsus.
Kuna pidev-valimiste puhul saavad valitut ainult tema valinud hiljem umbusaldada, on valitava jaoks tähtis määratleda mõned üksikud huvigrupile tähtsad valdkonnad ja tegeleda nendega. Kuna pidev-valimised peavad olema kehtestatud enne valimisi, siis on ka erakondadel võimalus taotleda võimalikult stabiilset valijaskonda tänu huvigruppide kesksemale rollile. Seega on pidev-valimistel kalduvus huvigruppide mõju endisest suurenda ja seda konsensuse ning vastutulekute arvelt teiste erakondadega, mida valitut toetavad huvigrupid võivad tõlgendada umbusaldust vääriva teona.
Olukorda tasub vaadelda ka valija seisukohast, kes peab kaaluma, kas ta üldse soovib enda häält tagasi võtta. Hääle tagasi võtmine on tegevus, millega kaasnevad samuti arvestatavad tehingukulud, sest lisaks informatsiooni kogumisele lisandub nüüd veel küsimus sellest, kas poliitiku tegu on piisavalt tõsine, et loobuda enda häälest ja valitu toetamisest.
Vaadates Keskerakonna ümber tiirlevaid “skandaale” ja erakonna populaarsust valimiseelsetes küsitlustes olen skeptiline, et keskmine valija hakkab enda otsust muutma. Lisaks näivad kõige rohkem rahulolematust üles näitavat pigem teiste erakondade poolt hääletajad, kes ei saaks aga pidev-valimiste protsessis mõjutada nende poolt mitte valitud kandidaadi tulemust.
Nagu eelpool juba mainitud on erakondadel aga võimalik välja tulla jõuliselt mõnede huvigruppide eestseisjana, kelle toetus võimaldab erakondadel püsima jääda ka eetilis/moraalsete kriiside ajal.
PIDEV-VALIMISED JA LOGISTIKA
Valimisprotseduuri ID-kaardi kesksusest ja digitaalsest lõhest
Eraldi probleemid kaasnevad aga pidev-valimiste valimisprotseduuriga. Kuigi ID-kaart võimaldab valimisprotseduuriga seotud tehingukulusid indiviidil märkimisväärselt minimeerida peab arvestama tõsiasjaga, et valdav enamus inimesi kasutab jätkuvalt valimiseks valimisjaoskonda ja teeb seda ka lähitulevikus.
Uue valmissüsteemi juurutamine vajab aga eraldi ressursse ja pühendumist. Lisaks peavad kõik valimissüsteemi omadused ja võimalused olema arusaadavad tervele valijaskonnale mitte soosima konkreetseid huvigruppe.
Isegi kui 10% valijatest kasutab ID-kaardipõhist rakendust tuleb üleval pidada sadu valimisjaoskondi üle Eesti. Valimisjaoskondi kasutavate inimeste jaoks omavad aga valimiste tehingukulud jätkuvalt arvestatavat kaalu otsuse, kas üldse minna valima, tegemisel. Sisuliselt on pidev-valimistel osalemine ilma internetita piirkondades kulukam ja tekitab olukorra, kus teatud tehnoloogiat, mis sõltub paljuski inimese sissetulekust, omaval inimesel on lihtsam poliitilises protsessi osaleda kui nendel, kellel vastav tehnoloogia puudub.
Märksa olulisemaks muutuvad pidev-valimiste puhul ka potentsiaalsed probleemid infrastruktuuriga. Näiteks katkestused voolu või internetiga varustamises võivad tekitada olukorra, kus terve süsteemi legitiimsus seatakse kahtluse alla.
Nagu eelnevalt juba spekuleeritud on tõenäosus, et inimesed enda häält valitult tagasi võtma asuvad, lähtuvalt tehingukulude põhisest lähenemisest, vähetõenäoline ja sellepärast tasub mõelda ka sellele, kas kulutused, mis tehakse valimisjaoskondi lahti hoides ja jaoskonnatöötajatele palka makstes, oleksid õigustatud ja mõistlikud?
LÕPETUSEKS HEAKSKIIDU VALIMISTEST
Pidev-valimised kui poliitilise rahulolematuse väljund ja põgusalt heakskiidu valimistest
Käesolevas essees ei leidnud käsitlust kaugeltki kõik pidev-valimistega kaasnevad probleemid, millest enamus kerkib esile alles, siis kui on põhjust arvata, et pidev-valimised leiaksid laialdast toetust ja kasutamist. Enne kui jõutakse sinna maale tuleks aga ikkagi lahendad põhimõttelised probleemid, mis ei ole enda olemuselt tehnoloogilised vaid sügavalt inimlikud.
Samas annab eestlaste ühe suurenev võõrandumine poliitikast ja kriitika poliitikute suunas mõista, et hetkel kasutusel olev valimissüsteem on puudulik ning vajaks korrigeerimist. Kuna ma ei näe põhjust jalgratta uuesti leiutamiseks, siis pakuks välja 1970.ndatel väljaarendatud “approval voting” ehk heakskiidu valimiste süsteemi.
Heakskiidu valimiste puhul oleks võimalik igal valijal hääletada kõigi kandidaatide poolt, kes on temale vastu võetavad. Sisuliselt tähendab see, et inimeste eetika- või moraalimeelt tugevalt riivanud poliitikud ei saaks jääda lootma ainult enda erakonna ustavatele valijatele vaid peaks saama heakskiidu ka teiste erakondade valijatelt.
Kas selline süsteem tõrjuks Eesti poliitikast välja osad poliitikud või vähendaks osade erakondade toetajaskonda on keeruline öelda, kuid heakskiidu valimiste eelis on lihtsus, arusaadavus ning võime mõjutada poliitikute käitumist pigem üldsuse kui mingi kitsa huvigruppi huve teenivaks.
KASUTATUD KIRJANDUS:
Caplan, Bryan. (1999). Rational Ignorance vs. Rational Irrationality
Caplan, Bryan. (2002). Systematically Biased Beliefs about Economics: Robust Evidence of Judgmental Anomalies from the Survey of Americans and Economists on the Economy
Dawson, Peter and Jones, Philip. (2001). Voter Apathy and 'Rational' Ignorance: Perspectives of the UK 2001 General Election
Jones, Philip. (2004). ‘All for One and One for All’: Transactions Cost and Collective Action
Karnik, Ajit V. (2000). Why Do Governments Lack Political Will? An Explanation From the Transaction-costs Perspective
Millard, Jeremy. (2004) ICTs and Governance
Story, Joseph. (1833) Commentaries on the Constitution of the United States. 3 vols.
Wikipedia. (2005). Approval Voting
Joseph Story - Commentaries on the Constitution of the United States
Alustuseks soovin rõhutada, et järgnev käsitulus ei välista pidev-valimisi vaid pigem tõstab esile põhimõttelisi probleeme, mida on vahel liiga kerge ignoreerida. Jah, osad nendest probleemidest on ületavad mõne tehnoloogilise lahenduse abil juba täna, kuid kaugeltki mitte kõik neist. Tegu ei ole ammendava ja kõike hõlmava analüüsiga, selleks on pidev-valimiste temaatika veel liiga toores. Pigem on tegu põhimõttelise käsitlusega, kus proovin esile tõsta ka mõned olulisemad praktilised probleemid, kuid samas hoiduda liigsest spekulatsioonist.
TEHINGUKULUD
Mida kujutavad endast tehingkulud, nende tähtsus majandusteaduses ja politoloogias
Keegi meist ei tee otsuseid ilma mingi eelneva informatsioonita. Informatsiooni kogumine, analüüs ja lõpuks informatsiooni põhjal otsuse tegemine hõlmavad ressursse - aega ja raha. Kõiki tehingu käigus tehtud kulutusi käsitletakse majandusteaduses koos tehingukuludena.
Tehingukulud on olulised, sest mõjutavad otseselt seda, kas tehing üldse viiakse läbi. Nii jääb näiteks juhul, kus tehingu kulud ületavad tehingust saadava kasu, tehing tegemata.
Tehingukulude puhul tasub märkimist veel üks huvitav tõsiasi: mida suurem või vahetum on tehingust saadav kasu, seda suurem on inimese valmisolek kulutama aega ja raha informatsiooni kogumiseks.
Tehingukulud populariseeris eraldi mõistena majandusteaduses Ronald Coase ettevõtete suuruse põhjuseid analüüsides, kuid hiljem on tehingukulude kontspetsioon leidnud rakendust ka politoloogias ja eriti valimiste analüüsis, et selgitada, miks inimesed üldse valimas käivad ning mille järgi teevad otsuseid olukorras, kus valimisel tehtud valikust saadav kasu on kaduväike.
TEHINGUKULUD VALIMISTES
Miks inimesed ei käi valimas ja miks valivad neid, keda valivad
Valimiste tehingukulud võib jagada kaheks: kaudsed, informatsiooni kogumise kulud ja otsesed, hääletamisprotsessiga seotud kulud.
Enamus valijaid koguvad informatsiooni pealiskaudselt ja sageli juhtumisi – arutelud sõprade ja tuttavatega, meediakajastus ning märksa vähem otsene poliitiline reklaam. Alternatiivide sisuline võrdlemine on kulukas samas kui “õigest” otsusest saadav kasu on minimaalne, sageli lausa olematu.
Kui kulud ehk informatsiooni kogumisele ja analüüsile pühendatud aeg ületavad tulud ehk “õige” valiku tegemisest saadava kasu, siis ratsionaalselt käituv indiviid maksimeerib enda tulu. Ühe inimese poolne ulatuslik informatsiooni kogumine ja analüüsile pühendatud aeg ei mõjuta valimiste tulemust kuna tõenäosus, et valimised otsustab üks hääl on kaduvväike.
Mida väiksem on aga indiviidi võimalus mõjutada valimiste tulemust seda tähtsamaks muutuvad “odavad” lähenemised otsuste tegemisel. Mida kaugemad ja üldisemad on tagajärjed, seda vähem mõjutavad valed otsused vahetult indiviidi.
Nii on näiteks hea enesetunne, endaga rahulolu ja soov ennast mingi grupiga siduda emotsionaalsetele põhjustel, arvestatavad alternatiivid informatsiooni kogumisele ja mitmekülgsele analüüsile. Valiku tegemise kulu on sellisel juhul minimaalne, sest otsuse tegemiseks kasutatakse olemas olevat heuristilist raamistiku.
Lisaks on inimestel kalduvus olukordades, kus nende otsusel pole mingit otsest tagajärge, valida mitte lähtudes veendumustest kuivõrd lootusest, millel on omakorda kalduvus rajaneda emotsionaalsusele, vääraarusaamadele ja demagoogiale.
TEHINGUKULUD PIDEV-VALIMISTES
Erakondade suurenev sõltuvus huvigruppidest, valija võimalus midagi mõjutada
Tehingkulusid soovivad minimeerida ka valitavad erakonnad, kes saavad piiratud ressursse koondada ühise sõnumi edastamiseks. Kasutades tehingkulude perspektiivi on näiteks võimalik näidata, et kui erakonnal on eesmärgiks saada uuesti valituks, siis eelistab võimul olija huvigruppe laiemale avalikkusele. Kui tegu on pidev-valimistega, siis on motivatsioon suunata enda poliitikat huvigruppidele suurem, et garanteerida “umbusalduse avaldamise” tõenäosuse minimaalsus.
Kuna pidev-valimiste puhul saavad valitut ainult tema valinud hiljem umbusaldada, on valitava jaoks tähtis määratleda mõned üksikud huvigrupile tähtsad valdkonnad ja tegeleda nendega. Kuna pidev-valimised peavad olema kehtestatud enne valimisi, siis on ka erakondadel võimalus taotleda võimalikult stabiilset valijaskonda tänu huvigruppide kesksemale rollile. Seega on pidev-valimistel kalduvus huvigruppide mõju endisest suurenda ja seda konsensuse ning vastutulekute arvelt teiste erakondadega, mida valitut toetavad huvigrupid võivad tõlgendada umbusaldust vääriva teona.
Olukorda tasub vaadelda ka valija seisukohast, kes peab kaaluma, kas ta üldse soovib enda häält tagasi võtta. Hääle tagasi võtmine on tegevus, millega kaasnevad samuti arvestatavad tehingukulud, sest lisaks informatsiooni kogumisele lisandub nüüd veel küsimus sellest, kas poliitiku tegu on piisavalt tõsine, et loobuda enda häälest ja valitu toetamisest.
Vaadates Keskerakonna ümber tiirlevaid “skandaale” ja erakonna populaarsust valimiseelsetes küsitlustes olen skeptiline, et keskmine valija hakkab enda otsust muutma. Lisaks näivad kõige rohkem rahulolematust üles näitavat pigem teiste erakondade poolt hääletajad, kes ei saaks aga pidev-valimiste protsessis mõjutada nende poolt mitte valitud kandidaadi tulemust.
Nagu eelpool juba mainitud on erakondadel aga võimalik välja tulla jõuliselt mõnede huvigruppide eestseisjana, kelle toetus võimaldab erakondadel püsima jääda ka eetilis/moraalsete kriiside ajal.
PIDEV-VALIMISED JA LOGISTIKA
Valimisprotseduuri ID-kaardi kesksusest ja digitaalsest lõhest
Eraldi probleemid kaasnevad aga pidev-valimiste valimisprotseduuriga. Kuigi ID-kaart võimaldab valimisprotseduuriga seotud tehingukulusid indiviidil märkimisväärselt minimeerida peab arvestama tõsiasjaga, et valdav enamus inimesi kasutab jätkuvalt valimiseks valimisjaoskonda ja teeb seda ka lähitulevikus.
Uue valmissüsteemi juurutamine vajab aga eraldi ressursse ja pühendumist. Lisaks peavad kõik valimissüsteemi omadused ja võimalused olema arusaadavad tervele valijaskonnale mitte soosima konkreetseid huvigruppe.
Isegi kui 10% valijatest kasutab ID-kaardipõhist rakendust tuleb üleval pidada sadu valimisjaoskondi üle Eesti. Valimisjaoskondi kasutavate inimeste jaoks omavad aga valimiste tehingukulud jätkuvalt arvestatavat kaalu otsuse, kas üldse minna valima, tegemisel. Sisuliselt on pidev-valimistel osalemine ilma internetita piirkondades kulukam ja tekitab olukorra, kus teatud tehnoloogiat, mis sõltub paljuski inimese sissetulekust, omaval inimesel on lihtsam poliitilises protsessi osaleda kui nendel, kellel vastav tehnoloogia puudub.
Märksa olulisemaks muutuvad pidev-valimiste puhul ka potentsiaalsed probleemid infrastruktuuriga. Näiteks katkestused voolu või internetiga varustamises võivad tekitada olukorra, kus terve süsteemi legitiimsus seatakse kahtluse alla.
Nagu eelnevalt juba spekuleeritud on tõenäosus, et inimesed enda häält valitult tagasi võtma asuvad, lähtuvalt tehingukulude põhisest lähenemisest, vähetõenäoline ja sellepärast tasub mõelda ka sellele, kas kulutused, mis tehakse valimisjaoskondi lahti hoides ja jaoskonnatöötajatele palka makstes, oleksid õigustatud ja mõistlikud?
LÕPETUSEKS HEAKSKIIDU VALIMISTEST
Pidev-valimised kui poliitilise rahulolematuse väljund ja põgusalt heakskiidu valimistest
Käesolevas essees ei leidnud käsitlust kaugeltki kõik pidev-valimistega kaasnevad probleemid, millest enamus kerkib esile alles, siis kui on põhjust arvata, et pidev-valimised leiaksid laialdast toetust ja kasutamist. Enne kui jõutakse sinna maale tuleks aga ikkagi lahendad põhimõttelised probleemid, mis ei ole enda olemuselt tehnoloogilised vaid sügavalt inimlikud.
Samas annab eestlaste ühe suurenev võõrandumine poliitikast ja kriitika poliitikute suunas mõista, et hetkel kasutusel olev valimissüsteem on puudulik ning vajaks korrigeerimist. Kuna ma ei näe põhjust jalgratta uuesti leiutamiseks, siis pakuks välja 1970.ndatel väljaarendatud “approval voting” ehk heakskiidu valimiste süsteemi.
Heakskiidu valimiste puhul oleks võimalik igal valijal hääletada kõigi kandidaatide poolt, kes on temale vastu võetavad. Sisuliselt tähendab see, et inimeste eetika- või moraalimeelt tugevalt riivanud poliitikud ei saaks jääda lootma ainult enda erakonna ustavatele valijatele vaid peaks saama heakskiidu ka teiste erakondade valijatelt.
Kas selline süsteem tõrjuks Eesti poliitikast välja osad poliitikud või vähendaks osade erakondade toetajaskonda on keeruline öelda, kuid heakskiidu valimiste eelis on lihtsus, arusaadavus ning võime mõjutada poliitikute käitumist pigem üldsuse kui mingi kitsa huvigruppi huve teenivaks.
KASUTATUD KIRJANDUS:
Caplan, Bryan. (1999). Rational Ignorance vs. Rational Irrationality
Caplan, Bryan. (2002). Systematically Biased Beliefs about Economics: Robust Evidence of Judgmental Anomalies from the Survey of Americans and Economists on the Economy
Dawson, Peter and Jones, Philip. (2001). Voter Apathy and 'Rational' Ignorance: Perspectives of the UK 2001 General Election
Jones, Philip. (2004). ‘All for One and One for All’: Transactions Cost and Collective Action
Karnik, Ajit V. (2000). Why Do Governments Lack Political Will? An Explanation From the Transaction-costs Perspective
Millard, Jeremy. (2004) ICTs and Governance
Story, Joseph. (1833) Commentaries on the Constitution of the United States. 3 vols.
Wikipedia. (2005). Approval Voting
posted by Jüri Saar at 9:51 PM
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home