McCloskey - mees, naine, majandusteadlane

Saage tuttavaks: Deirdre McCloskey pärast 1996. aastat

Mõni aeg tagasi tegin A Students Guide to Economics'it lugedes (hea ülevaatlik väike raamat) enda jaoks ühe üpriski üllatava avastuse - Deirdre McCloskey oli varem hoopis Donald McCloskey.

Saage tuttavaks: Donald McCluskey enne 1996. aastat

Omal ajal ühte McCloskey raamatut lugedes ei tulnud mul kordagi pähe mõte, et autori sugu mingit tähtsust omab, kuid pean tunnistama, et pärast selle kurioosse fakti avastamist huvitas mind väga, kuidas muidu üpriski konservatiivsed majandusteadlased enda kolleegi soovahetusele reageerisid:

In the staid world of economics, the transformation of one of its well-known members has stunned the profession. At a meeting of the American Economics Association last month, Deirdre McCloskey caused a stir when she appeared on several panels wearing a red dress and a blonde wig. Still, she says, the response she has received from a profession not known for its unconventionality has been overwhelmingly positive.

"I expected to lose my job", says Ms. McCloskey, who has been a professor of economics and history at the University of Iowa since 1980. "I was prepared to move to Spokane and become a secretary in a grain elevator, but I didn't have to."

McCloskey kirjutas enda soovahetus kogemusest ka raamatu Crossing, A Memoir, kus ta lahkas enda muutmise psühholoogilist ja praktilist poolt. Just soovahetuse kohati üpriski piinarikka praktilise poole kohta võib ühest McCloskey raamatu arvustusest lugeda:

I did not know how difficult and how expensive it is to change sex, or that more than 25,000 Americans have done so. Just for starters, the cost of getting rid of a male beard by electrolysis is a minimum of $10,000. Sessions under local anesthesia can run as long as seven or eight hours at a stretch. Since only about 40 percent of the hairs treated are killed at each attempt, retreatments -- strippings" -- are necessary. Only an "active" follicle can be destroyed; there is no way to tell in advance the stage of growth of a treated follicle. At the second treatment, the percentage of regrowth is reduced to 36; the third leaves 21.7, and so it proceeds. McCloskey was still going back for retreatment after two years of womanhood. But before making the commitment to extirpating the beard, McCloskey scheduled removals of hair on the backs of the hands, then arms, then back, legs and stomach. The dedication required for this monumental task is mind-boggling.

After hair removal came a tummy tuck and breast augmentation. Then facial reconstruction: reduction of the eyebrow ridge by grinding down the bones; cheek and jaw surgery, an operation to reduce the nose, move the hairline forward, point the jaw, lift the eyebrows. The first voice operation was not successful, nor were subsequent ones. Retraining the existing voice proved a better solution. "Get a tape recorder," Deirdre was advised. "Place your voice forward. Speak in your head instead of your chest. Articulate more clearly. No harsh onsets."

McCloskey on peamiselt tuntud kui neo-klassikalise majandusteooria toetaja, kes 1985. aastal avaldas Rhetoric of Economics nimelise raamatu, kus tõstis esile retoorika tähtsusest majandusteaduses.

McCloskey oli veendunud, et matemaatika tähtsus majandusteaduses on ületähtsustatud ning majandusteadlased peavad selgitama enda tegevust mitte ainult teistele majandusteadlastele vaid laiemale avalikkusele. Mitmed kriitikud on McCloskey'le ette heitnud tema üpriski post-modernistliku lähenemist, kus tõde on subjektiivne ning ajalugu, filosoofia ja kirjandus olulisemad kui majandusteaduse.

Mitmed naiskriitikud on aga leidnud, et McCloskey lähtub enda uues rollis naisena liigselt naiste stereotüüpidest.

Südikas rootslane vannub kättemaksu

Kuidas reageeriksid sina kui mingid pätid tõmbavad sulle koti pähe, topivad sind kongi kaheksaks nädalaks ja tapavad sinu silmade alla teisi inimesi? Ma arvan, et reageeriksin sarnaselt ühele südikale rootslasele:

Swede Ulf Hjertstrom, who was held for several weeks with Mr Wood in Baghdad, was released by his kidnappers on May 30.

Mr Hjertstrom has since claimed he shared information with US and Iraqi troops about Mr Wood which led to the release of the 63-year-old Australian engineers two weeks ago, after 47 days in captivity.

Now, he wants to find those responsible.

"I have now put some people to work to find these bastards," he told the Ten Network today.

"I invested about $50,000 so far and we will get them one by one."

Rootslane arvab, et teab, miks ta üldse elusalt Iraagist pääses:

Hjertstrom said he was kidnapped for financial reasons, and he believes a ransom was paid for his release.

Natuke rohkem detaile Hjertstrom kogemusest võib leida MSNBC'ist. Igal juhul edu talle tema ettevõtmises.

USA ülemkohus: Groksteri võib kohtusse kaevata ja kahjutasu nõuda

Vähemalt sellisele järeldusele võib tulla lugedes Ars Technica kokkuvõtete kaasusest:

In a 9-to-0 body slam, the Supreme Court of the United States has ruled that Grokster et al can be held liable for the use of their software and networks:

Held: One who distributes a device with the object of promoting its use to infringe copyright, as shown by clear expression or other affirmative steps taken to foster infringement, going beyond mere distribution with knowledge of third-party action, is liable for the resulting acts of infringement by third parties using the device, regardless of the device's lawful uses.

Samas ei tähenda ülemkohtu otsuse veel P2P lõppu vaid pigem natuke kriitilisemat pilku programmidele, mille ainsaks eesmärgiks näib olevat piraatlus ja sellega programmi loojatele raha tootmine.

Picker MobBlog'is on MGM vs. Grokster kaasuses teemal sõna võtnud päris mitmed , kuid kõige huvitavamad postitused on Lior Strahilevitz'ilt:

Bottom line: At the end of the day, it may be that the result of Grokster is a legal landscape more receptive to peer-to-peer than a world in which Grokster wins in the Court and then Congress steps into the fold with new legislation. By losing the battle, file-swappers perhaps forestalled total defeat in the war.

ja Lawrence Solum'ilt:

This is a restatement of Sony that is actually quite favorable to the Sony rule--because the Court seems to say that the limit of Sony is where the good in question is "good for nothing else" but infringing uses.

Tundub, et BitTorrent'it selle kaasuse alusel kimbutama hakata on keeruline ja teistel piisab mõnest "kohmakast" filtrist ja deklaratsioonist, mis ilmub ekraanile enne programmi kasutamist, et sa ei kasuta programmi autoriõiguste rikkumiseks.

Saab näha, mis Groksterist edasi saab.

Rahvaliit ja Sotsiaaldemokraadid ühises nimekirjas

Tänasest Postimehest:

Sotsiaaldemokraatide ja rahvaliitlaste otsus minna sügisel ühise nimekirjaga valimistele, on kahe partei ühe valimismagneti Sven Mikseri sõnul kindla peale minek, et Tallinnas võimu juurde saada.

Rahvaliitlased kandideerivad 16. oktoobril toimuvatel kohalike omavalitsuste valimistel Tallinna volikokku Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimekirjas tänu eile allkirjastatud ühiste kavatsuste deklaratsioonile. Erakonnad ei välista ühiste nimekirjade kasutamist mujalgi Eestis.

Saab näha, kas see liit erakondadele ka mingit kasu toob, kuid ma olen skeptiline ja tundub, et seda on ka mõlema erakonna juhtivnäod, kes eilselt allkirjastamistseremoonialt puudusid. Kahtlastest ettevõtmistest on alati kasulikum kaugemale hoida, eriti alguses kui kahtlused kahe erakonna liitumisest kõige tugevamad.

Kummalgi erakonnal pole aga midagi erilist kaotada. Mulle jääb mulje, et Rahvaliit üritab ennast rohkem vasakule kalduvate erakondadega siduda samas kui Sotsiaaldemokraadid üritavad kuidagi "august" välja ronida, millegagi silma paista, mis võimaldaks neid lähenevatel valimistel tõsiselt võtta.

Võib-olla täiesti tähtsusetu täheldus, kuid allkirjastamistseremoonial andsid intervjuusid ja võtsid sõna minu jaoks tuntud nimedest Mikser, Salumäe ja Maslovi - esimesed kaks alles hiljuti erakondi vahetanud ja viimane väidetavalt teiste erakondade liikmeid meelitanud erakonda vahetama.

Kui ühises nimekirjas esinemine läheb edukalt, siis ei saa kahe erakonna ühinemine vist enam olla kaugel.

Kunst Princetoni teaduses

Lühidalt ja pealiskaudselt: Arenevad dünaamilised mustrid vedelikus (allikas: Art Of Science)

Viimase paari aastaga on tunduvalt kasvanud teadlaste töö esitlemise kunstilise poole tähtsus, mille eesmärgiks on kajastada ilu, mis peitub vahel täiesti elukaugeks jäävas teaduses.

Võimalus jõuda suurema publiku, teadlikkuse ja isegi finantseeringuni mõne elegantse foto või kompositsooni kaudu on teadlastele andnud põhjuse uuritavat kajastada varasemast esteetilisemalt ja mitmekülgsemalt.

Princeton'i ülikooli Art of Science näitus koondab kümneid erinevaid eksponaate ülikooli teaduskondadelt, õppejõududelt ja isegi tudengitelt.

Kirev väike vaheldus vihmasele laupäevaõhtule.

Valimistest Iraanist - kolmas voor

Andres Laiapea võtab mõned minu Iraani-teemalised märkused üles ja annab tuld, õnneks peamiselt minust mööda.

Enne kui ma tema märkustel pikemalt peatun aga väike kõrvaltäheldus.

Ma olen ühes asjas Andresega 100% nõus: ma ei ole mingi Iraani ekspert, pole seda kuskil väitnud ega soovi ka selleks saada. Pole ka kuskil väitnud, et seda süsteemi "läbi ja lõhki tunnen". Mulle meeldiks väga, kui keegi raatsiks välja tuua lõigu või rea, kust seda võib välja lugeda või mis selleks alust annab.

Minu kirjutised on ajendatud soovist tähelepanu juhtida sellele, mis on sealse süsteemi puudused ja mitte lasta toimuvat vaba demokraatiaga võrdsustada. Ma olen jätkuvalt avatud alternatiivsetele tõlgendustele toimuvast ja enda silmaringi laiendama, kuid ma ei ole seda nõus tegema ilma enda seisukohti kaitsmata.

Ma ütleks selle peale, et kõigi Iraanis ja ka Iraagis koostatavate põhiseaduste legitiimsuses on põhjust väga sügavalt kahelda, kui nende koostamisel EI domineeri ši'iia vaimulikud ning nende toetajad.

See, et shiiasid on teistest rohkem ei tähenda veel, et nad peaksid domineerima põhiseaduse loomisel ja teistele enda tahet lihtsalt peale suruma. Vaimulikest koosnev Järelevalvenõukogu, kes otsustab, kas inimene on piisavalt "islamlik" või mitte enda suva järgi, surub valimised kitsasse maailmavaatelisse raamistiku.

Muide, minu sügav veendumus on, et mingi spetsiifiline religioon peaks põhiseadusest ja riigi valitsemisest kõrvale jääma, sest tahes tahtmata kipuvad religiooniga kaasnema dogmad, mis paljudele ei sobi.

Huvitav kui paljud eestlased teavad seda, et Iraani praeguse konservatiivse parlamendi koosseisus leidub mitte üksnes naisi, vaid koguni juute? Kas keegi kujutaks seda ette Saudi Araabias? Vabandust, seal ei olegi parlamenti. Fakt on see, et demokraatia (=rahvavõim) ning naiste ja vähemuste õiguste osas on Iraan oma regioonis suhteliselt kaugele jõudnud.

Ma olin teadlik sellest, et kuskil 9 naist on Iraani parlamendis (290 liiget), kuid et seal ka juut on tuli üllatusena. Huvitav teada, tänud.

Samas ei alanud see diskusioon sellest, kes on või ei ole Iraani parlamendis, mille ametlik nimi (vähemalt inglise keeles Consultative Assembly) näib viitavat pigem nõustavale kui seadusandlikule funktsioonile.

Kui me juba toome fakte välja, siis jääb faktiks ka see, et presidendiks pole saanud kandideerida ükski naine ega juut, sest nad on Järelevalvenõukogu poolt diskvalifitseeritud - kui nad on üldse enda kandidatuuri esitanud.

Mis puutub Saudi-Araabiasse, siis olen täitsa nõus, et olukord on seal veel hullem ja kui keegi hakkab väitma, et sealne riigikord on demokraatlik, siis võtan ka sellel teemal sõna.

Samas ei näe ma põhjust demokraatiat defineerida selle järgi, milline on olukord näiteks naaberriigis või mingis kindlas piirkonnas.

Jüri kirjutas: "Iraanis ei pea suurt toetust olema, lihtsalt esitad enda kandidatuuri. Valikud, mis USA's tehakse erakondade siseselt tehakse Iraanis valimiste esimeses voorus. Teises voorus on aga valida juba kõigest kahe kandidaadi vahel."

Kallis Jüri, sinu kirjutatu ON jama, ja ma saan täiesti aru miks Jaanus V. ei viitsi sellisel tasemel väidelda. Iraanis on kümneid erakondi ja poliitilisi liikumisi, mille sees ja vahel toimusid juba eelmise aasta algusest saadik läbirääkimised ning hääletamised erinevate kandidaatide osas, keda valimistel üles seada. Selle kohta on ISEGI INGLISKEELSEID materjale veebis üleval väga palju. Otsi ja loe! Paljud saamahimulised, kelle toetus rahva hulgas piisavalt suur ei olnud, jäeti erakondade poolt kõrvale.

Kallis Andres, üks EI välista teist! Ühtede kandideerimine ei välista teiste kokkuleppeid või erakondade siseseid valimisi, et koondada jõude ühe kandidaadi taha.

Minu poolt kirjutatu oli vastus Jaanuse väga konkreetsele väitele: "Loodetavasti saavad seal järgmiste presidendivalimiste ajal kõigis osariikides kandideerimiseks allkirjad kokku vähemalt 28 kandidaati, siis jõutakse demokraatia osas Iraanile järele." Minu eesmärgiks oli näidata, kuidas mõlemas riigis presidendikandidaadiks (mitte presidendiks) saamise protsess käib.

Iraanis piisab avalduse tegemist:

...the election process does not include any requirements for people who want to register to run: it only provides qualifications that is to be checked by the Guardian Council.

See võimaldab "sobivad" kandidaadid Järelevalvenõukogul valimistele lubada ja mitte sobivad välja praakida. Nagu Andres ise kirjutas on paljud saamahimulised, kellel toetus erakondade sees väike või olematu. Kuna nad allkirju koguma ei pea, siis saavad lihtsalt paberid sisse anda ja kui Järelevalvenõukogu neid aksepteerib ongi tegu presidendikandidaadiga.

Seega jääb üle küsida, et mis on minu kirjutatus "jama"? Kas see, et sul ei pea olema Iraanis suurt toetajaskonda? Või et teiseks vooruks taandatakse kandidaatide hulk kahele kui ühelgi kandidaadil pole üle 50% häältest? Ma jätsin 50% piiri esialgsest postitusest välja, sest sarnast süsteemi kasutatakse kõikjal, kus esimese voorus on mitmeid kandidaate ja keegi üle 50% häältest ei võida (Prantsusmaa viimased presidendivalimised näiteks).

Andres, olen sinu valimisprotsessi kirjelduse ja teise vooru põhjendusega täiesti nõus.

See protsess NÄIB demokraatlik, kuid ei ole seda minu arvates Iraanis sellepärast, et 12 meest otsustavad, kes üldse saab kandideerida või mitte. Mis "rahvavõimust" saab aga juttu olla, kui 12 meest otsustavad, kes kõlbab ja kes mitte?

Kui Järelevalvenõukogu poleks ja tõesti, kõik kes tahavad saavad presidendiks kandideerida, siis oleksin nõus, et tegu on demokraatlike valimistega.

Jälle me jõuame kurikuulsa "sellise tasemeni". Kas keegi võiks kirjutada/öelda, milline see "selline" tase on, siis saan ma äkki enda ignorantsust mõnel muul viisil maailmale demonstreerida.

Kuigi ma jagan arvamust, et valimiste võitja on poliitiliste kokkulepetega eelnevalt kindlaks määratud, ei saa siiski väita, et Rafsanjanil puudub Iraanis arvestatav toetajaskond, mis küünib miljonitesse.

Oleksin tänulik, kui sõnu mulle suhu ei topitaks, sest pole kunagi väitnud, et Rafsanjanil puudub toetajaskond.

Andrese postituse läheb edasi ja kindlasti pakub huvi neile, kellel suurem huvi Iraanist toimuva/toimunu vastu.

Aga muidu huvitav teema, millest praeguseks on blogilugejatel ehk mitmekülgsem arusaam kui vaid ajalehtedega piirduvatel inimestel.

Kurikuulus Poola torumees

Prantslaste seas külvati nädalaid enne Euroopa Liidu põhiseadusliku lepingu referndumit hirmutavaid kuulujutte odavatest Poola torumeestest, kes tulevad ja röövivad ausatelt prantslastelt töö ja siis korteritest vara.

Poola turismiamet annab vastulöögi ja kasutab ideed oskusklikult uues kampaanias, mis peamiselt suunatud prantslastele.

Vaimukas, igal juhul!

"Vabandaja" polnud kõige sobivam sõna - "õigustaja"?

Jaanus V. on minu kriitikale kriitiliselt vastanud ja arvab, et tegu oli lahmiva kriitikaga.

Soovitan lugeda Jaanuse vastust ja ise otsustada, kuid tema vastukajale ei saa ma tõesti jätta vastamata. Tsiteerin enda arvates olulist, kuid kõigile lugejatele jääb alati võimalus minu poolt valitud tsitaatide kontekstiga tutvuda.

Mille alusel nimetatakse isikut poliitvangiks?

Ma olen nõus, et poliitvangidele ühest definitsiooni pole, kuid mina defineeriks poliitvangina inimest, kes on vangistatud enda poliitiliste vaadete tõttu ilma, et ta oleks kedagi rünnanud või kellelegi varalist kahju põhjustanud. Lihtsalt ütles/kirjutas vales kohas ja valel ajal midagi sobimatut.

Samas jätab mulle üpris silmakirjaliku mulje Krister Parise poolt toodud poliitvangide numbri kritiseerimine kõigepealt ja definitsiooni otsimine alles.

Jaanus toob ära mingi kurioosse nimekirja "poliitvangidest" USA's, kust võib leida ka Jaan Laamani, kes on mõrvar, varas ja vandaal nagu selgub ka Jaanuse enda poolt toodud Ekspressi artiklist.

Kuigi Hodorkovski staatus on huvitav ei puutu see Iraani presidendi valimistesse.

Ma olen näinud mitut Iraani poliitvangide nimekirja, kõige pikemas neist oli umbes 50 nime.

Kui nimekirjade allikat pole tead ega kohta kus neid nähtud ,siis on väga keeruline sellist väidet tõsiselt võtta. See, et keegi mingi nimekirja kokku paneb ei tee sellest veel mingit ammendavat allikat.

Iraanis ei ole kedagi vahistatud süüdistatuna blogimises ja leidub palju mullade suhtes kriitilisi ajaveebe, millede autoreid ei ole vahistatud

Kedagi ei ole vahistatud ka kirjutamise eest vaid selle eest, millest nad on kirjutanud. Vahistamiseks piisab spionaazi süüdistusest. Loomulikult on mullade suhtes kriitilisi blogisid, sest osade autorid varjavad enda isiksust ja teised ei blogi Iraanis. Kolmanda grupi lugejaskond piirdub aga mõnekümne uudishimulikuga, kes mingit ohtu valitsevale korrale ei kujuta.

2003. aasta suvel ülikoolide erastamise vastu toimunud meeleavaldusi on mugav näiteks tuua, aga mina ei nimetaks tookord vahistatuid poliitvangideks.

Mina olen aru saanud, et 2003. aasta suve sündmused kõigest algasid erastamisest, kuid said kiiresti üldise valitseva korra kriitikaks ning suuremad demonstratsioonid alles siis algasid. Vähemalt 130 tudengit oli veel aga nii hiljuti kui pool aastat tagasi vangis. Kas nad on vahepeal vabastatud?

Selle valvenõukogu täielik nimetus on Konstitustiooniline Järelevalvenõukogu ning muude ülesannete kõrval peab see jälgima, et presidendikandidaadid vastaksid põhiseaduses esitatud nõuetele. Pärast šahhi kukutamist oli kõik religiooniga seonduv Iraanis populaarsuse tipus ja nii kiideti 1979. aasta detsembris toimunud rahvahääletusel heaks väga religioosne põhiseadus. Järelevalvenõukogu võimuses on selle põhiseaduse tõlgendamine, mitte muutmine.

Põhiseadus nõuab selgelt, et presidendikandidaat oleks mees. Mõned reformiliikumise osad on üritanud seda kahtluse alla seada ja öelnud, et põhiseaduses kasutatud sõna võib tõlgendada kui "tuntud inimene". Tegemist on araabia keelest pärit sõnaga, mida algselt tõesti kasutati tähenduses "tuntud inimene", aga pärsia keeles on see kasutusel tähendusega "mees". Minu arvates ei saa järelevalvenõukogule heita ette seda, et see on otsustanud lugeda Iraani põhiseadust selles keeles, milles see on kirjutatud.

Jaanus - kas tahtlikult või teadmatusest - jätab mainimata, kuidas praeguse põhiseaduseni üldse jõuti. 1979. aasta märtsis peeti Iraanis referendum selle üle, milline kord peaks Iraanis valitsema, et sealt edasi jõuda põhiseaduseni. Kuid valik referendumil oli vägagi piiratud:

Ayatollah Khomeini rejected demands by various political groups and by Ayatollah Shariatmadari that voters be given a wide choice. The only form of government to appear on the ballot was an Islamic republic, and voting was not by secret ballot. The government reported an overwhelming majority of over 98 percent in favor of an Islamic republic.

/.../

A newly created seventy-three-member Assembly of Experts convened on August 18, 1979, to consider the draft constitution. Clerics, and members and supporters of the IRP dominated the assembly, which revamped the constitution to establish the basis for a state dominated by the Shia clergy. The Assembly of Experts completed its work on November 15, and the new Constitution of the Islamic Republic was approved in a national referendum on December 2 and 3, 1979, once again, according to government figures, by over 98 percent of the vote.

Kõiki islamiga seotud võis olla populaarsuse tipus, kuid 98% ei ole tõsiselt võetav number ning viitab selgelt sellele, et tulemusi võltsiti. Sellise põhiseaduse legitiimsuses, mille koostamisel domineerisid shiia vaimulikud ja nende toetajad, on aga põhjust sügavalt kahelda.

Kellest koosneb aga Järelevalvenõukogu? Kaheteistkümnest islamivaimulikust, kelle ülesanne on jälgida, et parlamendi seadused oleks kooskõlas islamiga. Järelevalvenõukogu ülesannete hulka kuulub ka parlamendi seaduste ja presidendi kandidaatide "islamilikuse" hindamine. Sellega on välistatud kõik, mis on vähegi vastuolus islamiga - veel parem, vastuolus 12 mehe tõlgendusega islamist.

Iraanlased, kes kuuluvad mõnda teise religiooni, naised ja ateistid võivad võrdsetele õigustele aga hüvasti öelda. Ei tasu unustada, et Järelevalvenõukogu kohtade täitmiseks valimisi ei peeta - selle liikmed määratakse.

Eelmisel aastal üritasid ka USA presidendiks kandideerida tuhanded inimesed, kuid enamik ei saanud kokku selleks vajalikke allkirjasid. Iraanis on kandidaatide filtreerimiseks lihtsalt teised meetodid. Ja ma julgen väita, et valimiste tulemus on vähem ette teada kui Ameerika Ühendriikides.

Nende kahe meetodi võrdsustamine (allkirjad vs. vastavus islamile) võtab aga sõnatuks.

Ma üritan ennast siiski koguda.

Allkirjade kogumise abil on võimalik üks kõik millisel inimesel, kellel on USA kodakondsus ja piisavalt toetajaid kandideerida presidendiks. Kui on olemas toetajad, siis on olemas võimalus ja keegi sind millegi nii suvalisega nagu "vastavus islamile" diskvalifitseerida ei saa.

Iraanis võib aga 12 liikmeline vaimulikekogu sind diskvalifitseerida. Kõik. Otsus lõplik ja mingit selgitust nad andma ei pea. Sa võid olla kõige populaarsem kandidaat Iraanis, kuid 12 meest võib sinu kandideerimise keelata, sest sinu religioossed vaated ei lähe nende omadega kokku.

Loodetavasti saavad seal järgmiste presidendivalimiste ajal kõigis osariikides kandideerimiseks allkirjad kokku vähemalt 28 kandidaati, siis jõutakse demokraatia osas Iraanile järele.

Kas ainult kandidaatide hulk on märk vabadusest või isegi demokraatiast?

USA süsteem töötab väga läbipaistvalt. Erakondade sees on eelvalimised, mille käigus toimuvad mitmed avalikud debatid, mille järel on erakonna liikmetele (osades osariikides kõigil) võimalus valida sobivaim kandidaat. Kui igal erakonnal on oma kandidaat valitud toimuvad presidendivalimised (vaata ka U.S. Elections Frequently Asked Questions)

Iraanis ei pea suurt toetust olema, lihtsalt esitad enda kandidatuuri. Valikud, mis USA's tehakse erakondade siseselt tehakse Iraanis valimiste esimeses voorus. Teises voorus on aga valida juba kõigest kahe kandidaadi vahel.

Kui USA's ei pea sul peale toetajate olema kellegi heakskiitu, siis Iraanis pead sa sobima Järelevalvenõukogule.

Ma tõesti ei viitsi sellisel tasemel lahmiva kriitikaga edasi väidelda. Kuigi ma saan aru, et sinu kiusatus jätkata võib olla suur.

Jääb üle ainult küsida, et milline see "selline" tase on? Kas selline, kus keegi julgeb öelda, et sinu kirjutatu on jama ja vastupidiseid seisukohti väljatuua?

Mulle on vähese loetu põhjal jäänud mulje, et Jaanus meeldib Iraan - sealsed inimesed, kultuur ja keel, kuid ma leian, et seda sümpaatiat ei tasu laiendada valitsevale teokraatlikule korrale.

Mulle pakuvad huvi alternatiivsed tõlgendused toimuvast ja ma jätkan Jaanuse blogi lugemist, kuid samas ei pea ma liiga paljuks tema poolt kirjutatut kommenteerida või kritiseerida kui selleks vajadust näen.

Kas ta peab vajalikuks vastata on aga nagu ikka inimese enda otsustada.

Egotrip

Mõned nädalad tagasi võtsin osa Kodanikuhariduse sihtasutuse essekonkursist, kus õnnestus välisülikooli stipendiumikonkursilt saada teine koht.

Võidukad esseed on kõigile huvilistele lugemiseks saadaval Kodanikuhariduse sihtasutuse tulemuste leheküljelt.

Muide, mul jäi esimeset kohast puudu ainult üks punkt.

Heh.

Kodukootud mullokraatia vabandaja?

TÄIENDATUD: Jaanuse vastus sellele postitusele ja minu teine postitus samal teemal.
* * *
Olen korduvalt õlgu kehitanud kui USA's mõni ajakirjanik blogijaid ebaprofessionaalseteks ja lohakateks harrastajateks kutsub, sest blogid mida mina loen on enamasti põhjalikult viidatud ja hästi argumenteeritud.

Täna lugesin aga Blogiraamatust postitust, kust leidsin viite Iraanist kirjutava eestlase blogile Kirjad Teheranist. Esimene reaktsioon: lahe.

Pärast mõningat lugemist pidin aga enda esialgse entusiasmi maha matma. Mida rohkem lugesin, seda masendavamaks meelolu läks. Miks? Kuigi jutt on pikk on seal sisu vähe. Mõned väited lükkaks aga kohe ümber, siit samast Eestist:

Krister Paris, kelle artikli iseloomustamiseks piisab sellest kui mainida, et ta on Iraani poliitvangide arvule külmalt mõned nullid otsa lisanud.

Täpsustuseks olgu öeldud, et enda artiklis võtab Paris poliitvangide arvuks 4000. Jääb üle huvi tunda, et kas Paris lisas kaks või kolm nulli. Oletame, et Paris oli tagasihoidlik ja lisas kaks nulli, siis Jaanus V. arvates on poliitvange kõigest 40 - kas keegi seda usub ka?

Ainuüksi 2003. aasta suvel vahistati üle 4000 tudengi, kellest pooled mõne kuu pärast küll vabastati. Regulaarselt vahistatakse blogijaid ja ajakirjanike, kes on mullade ülemvõimu suhtes kriitilised.

Seitsme kandidaadi hulgast valiku tegemine ei olegi nii kerge. Seda tõestavad ka tasavägised tulemused. Teise vooru pääsenud Akbar Hašemi Rafsandžani ja Mahmud Ahmadi-Nedžadi saadud häälte vahe jäi väiksemaks kui pool protsenti.

Kahju, et Jaanus V. ei maini kordagi seda, et presidendiks üritasid kandideerida tuhanded iraanlased, kuid enamuse kandidatuurile tõmbas valvenõukogu vee peale. Oma ette nähtus on 89 naist, kes ilma pikema jututa ainuüksi soo põhjal diskvalifitseeriti. Sisuline valik oli valvenõukogu poolt juba enne valimisi tehtud ja nagu tõestas Khatami presidendi ametiaeg võib juttu olla reformidest missugustest, kuid kui valvenõukogu paneb veto peale, siis sinna see reform ka sureb. Vaata ka Access Denied: Iran's Exclusionary Elections.

Vastupidiselt USA analüütikute ennustustele käisid Iraani noored aktiivselt valimas. Erinevalt Eesti Päevalehes väidetust ei olnud selle põhjuseks soov "natuke pidu panna ning kohtuda vastassoo esindajatega, kartmata politsei kumminuute." Politsei kumminuute kartmata saavad Iraani noored kohtuda ka mujal kui valimiskastide juures.

Lugenud iraanlasest blogija postitust, mis väidab sama mis Päevaleht, tahaks ma väga teada, millele põhineb Jaanus V. vastuväide. Isiklikul kogemusel, mis pärineb vestlustest mitmete noorte kohalikega? Kumba peaks rohkem uskuma, iraanlast või eestlast?

Õhtuks oli valimas käinud 62.7 protsenti valimisõiguslikest iraanlastest. Eelmisel aastal Ameerika Ühendriikides toimunud presidendivalimistel jäi osavõtuprotsent kuuekümnest allapoole.

Väga kiiresti eksitavaks tõestatav väide. 2004. aastal võttis USA presidendid valimistest osa 60.7% hääleõiguslikest kodanikest (PDF). Ei tasu ka unustada, et USA elab umbes 295,734,130 inimest samas kui Iraanis elab umbes 68,017,860 inimest.

Vastupidiselt Iraanile ei pane sind Eestis keegi blogimise eest vangi, kuid lohakus on alati ära teeninud kriitika ja nii ka see kord. Kindlasti on kohapealt võimalik nii mõndagi asjaliku kirjutada, kuid ilma argumentide - lihtsalt midagi väites - ei ole kirjutatut võimalik tõsiselt võtta.

Kellel sügavam huvi Iraani valimiste vastu, siis Iran Scan nimeline blogi koondab mitmete iraanlastest (Iraanis ja Iraanist väljas) blogijate postitusi, mis on päris ülevaatlikud ja sisukad.

Kes soovib laiemat ülevaadet Iraani blogijatest nendel valimistel leiab Yahoo uudistest artikli, kus toodud ära 10 blogijat, kes kirjutavad Iraanist.

Post Scriptum: Olukorrast Iraanis poleemiku ning ajakirjaniku Christopher Hitchens'i pilgu (ja vestluste) läbi artiklis Mind over Mullhas - soovitan lugeda.

USA sõjaväe värbamisprobleemid kui turusignaal planeerijatele

Iraagis toimuv avaldab jätkuvalt negatiivset survet ka USA sõjaväe värbamiskampaaniale. Washington Post kirjutab:

Army National Guard enlistments for the month fell short by 29 percent, Army Reserves by 18 percent, Marine Corps Reserves by 12 percent and Navy Reserves by 4 percent, according to figures released yesterday by the Pentagon.

Nagu selgub artiklist ei ole probleemide taga ainult jätkuv segadus Iraagis vaid paljuski parem olukord USA tööturul, mis seab sõjaväe olukord, kus ei suudeta praeguste võimaluste raames erasektoriga konkureerida.

USA sõjavägi rajaneb vabatahtlikule teenistusele, kus olulist rolli mängib kompensatsioon, mida inimestele makstakse lepingu allkirjastamisel või pikendamisel. Selline lähenemine võimaldab inimeste värbamist mõjutada suuremate boonustega.

Näiteks juba väljaõpetatud spetsialistidele pakutakse lepingute pikendusi, mille allkirjastamisboonused ulatuvad praegu 20 000 USD-ni, kuid võivad peatselt ulatuda kuni 40 000 USD-ni. Nendele, kellel sõjaväeteenistuse kogemus puudub, pakutakse aga endisest rohkem valikuid, millest kõige värskem on võimalus teenida kõigest 15 kuud (+ väljaõppe). Varem oli miinimum teenistusaeg 3 aastat.

Lõdvemaks soovitakse lasta ka teisi kriteeriumeid nagu distsiplinaarprobleemid, keskkooli haridus (keskkooli hariduseta motiveeritud noori võetakse samuti vastu) ja vanus (35'lt tõsteti lubatud kõrgem vanus 40'le, sest "today's 40-year-olds are in better physical shape than they were when the law was written").

Mõned inimesed näevad USA sõjaväe värbamisprobleemides kindlasti õigustust ajateenistusele, mis ei peaks kriteeriumeid lõdvemaks laskma või värbamisboonuseid tõstma vaid saaks lihtsalt sundida inimesi ajateenistusse js kõik.

Tegelikult illustreerivad praegused vabatahtliku teenistuse värbamisprobleemid suurepäraselt päris mitut vabatahtliku teenistuse eelist:

1) Kuna riigi bürokraatia ei saa lihtsalt sundida peab ta veenma, näitama tulevastele sõduritele, et ta väärtustab nende panust, on selle eest nõus maksma ja sugugi mitte vähe. Kallilt saadud sõdurit ei saa aga kohelda üleoleva ülbusega vaid austusega, mille ta on ära teeninud, kui on soovi teda pärast esialgset teenistusaega jätkuvalt sõjaväes näha.

2) Kõrgemad värbamisboonused annavad sõjalise ressurssi planeerijatele kaudseid, kuid objektiivseid signaale selle kohta kui ohtlikuks hindavad olukorda Iraagis ja maailmas laiemalt nii sõjaväelased, kes on juba ühe vahetuse Iraagis teeninud kui noored, kes pole veel sõjaväega kokku puutunud.

3) Sõjavägi on sunnitud enda sõjaväelasi varustama kõige parema tehnoloogiaga, mis võimaldab vähendada surma või vigastuste riski personalile tehes seeläbi niigi ohtliku töökeskkonna ohutumaks. Vastasel juhul ületaksid värbamistasud kiiresti riigirahakoti võimalused.

4) Positiivne surve asendad tööjõud kapitali ehk seadmetega. Kõige paremini suudab viimast lähenemist illustreerida hiljuti ajakirjas Wired ilmunud artikkel sõjaväe poolt kasutatud kaugejuhtimisega lennukitest ja nende üha ulatuslikumast kasutusest mitte ainult teabe kogumisel:

Tracking the feed from the Predator's camera, Rogers could see rubble where the safe house had been. He and a sensor operator on his crew watched a crowd gather to ogle the destruction. Then a white Dodge pickup rolled up with a .50-caliber heavy machine gun in the back. Five men climbed out, ran into the house, and returned to move the truck to a secluded alley. They began loading ammunition and arc-welding the .50-cal's mount.

Back at Nellis, Rogers wasn't limited to just assessing battle damage. He could also inflict it; his Predator was equipped with two Hellfire laser-guided missiles. Rogers, who flew F-15s (call sign: Smack) before switching to drones, radioed for authorization to destroy the Dodge. He got it.

Mees, kes kaugjuhtimislennukiga Iraagis auto hävitas, asub ise Arizona osariigis ja läheb pärast enda vahetuse lõppu koju enda perekonna juurde.

Ajateenistusele rajanevas sõjaväes ei avalda miski survet suuremaks tehnoloogia kasutamiseks. Eriti perversne on Eestis kehtiv kord, kus ajateenija sisuliselt orjastatakse 8-12 kuuks ja tasu, mis ta orjuse eest saab on mõnisada närust krooni kuus.

Inimesed, kes on ka Isamaaliidu poliitikute arvates Eesti kõige suurem väärtus, on sõjaväe jaoks (näiliselt) lihtsalt tasuta raisata.

Küsimus Vabalogi lugejatele

Lõppeval nädalal kirjutasin eravanglate võimalikusest Eestis ja kohaliku elektrimonopoli lõpetamisega avanevatest võimalustest. Tänu paarile kommenteerijale õnnestus mõlemat teemat edasi arendada, eriti aga elektrimonopoli teemat, millest sai kommentaaridesse kirjutatud päris palju (peaaegu 7 lk). Selle tulemusena kannatasid aga uued postitused, mis jäid lihtsalt tulemata.

Siit ka küsimus: kas tasub teemasid pikalt ja põhjalikult kommentaarides edasi arendada või on lugejatele huvitavam mitmekesisem teemade valik?

Kaldun arvama, et lugeja jaoks on mitmekülgsus huvitavam, samas kui minu jaoks on põhjalik enda seisukohtade argumenteerimine kütkestavam. Kuskilt läheb kulden kesktee, kuid kust?

Kuidas ühest postitusest sai kaks ja pool

Üks Vabalogi lugejatest ei pidanud paljuks minu tähelepanu pöörata eilsele postitusele, mis koosnes sisuliselt kahest erinevast teemast (elektrituru areng ja eravanglad) ning muutus seetõttu liiga üldiseks.

Kommenteerida on aga üldiseid arutelusid keerulisem ja kuna siis jääb ka diskussioon ära otsustasin eilse postituse kaheks lüüa ja eravanglate teemat edasi arendada.

Selle tõttu on ka täna kaks ja poolt postitust.

Kui riigil pole vanglate jaoks raha, siis äkki erasektoril on?

Alex Tabarrok blogist Marginal Revolution käsitles esmaspäeval vanglate teenuse erastamist ja sellega kaasnevat (peamiselt positiivset) ning arendas teemat edasi eile lähtudes mõnedest kriitilisematest kommentaaridest. Üks huvitavamaid punkte tema argumentatsioonis:

We should not be surprised that private prisons are cheaper. Mueller (2003), for example, looks at 71 studies comparing public and private firms from Australian airlines, to German mail delivery, to Indian manufacturers. In only 5 of 71 studies were public firms found to be more efficient. In 56 studies private firms were more efficient (the remaining studies found no difference). Tellingly, the private firms were most efficient in the least regulated industries.

Teema peaks eestlastelegi huvi pakkuma, eriti Postimehes ilmunud Rein Langi intervjuu taustal, kust võis leida ka järgmise mõttetera:

Oponendid ütlevad, et paneme ta siis Tartusse, kambertüüpi vanglasse?

See oleks Ameerika tee, kuid ameeriklased pole kuritegevusevastases võitluses olnud just eriti edukad.

Aga olgu, arutame selle üle, et teeme kõik vanglad kambertüüpi karistusasutusteks. Üks vangimaja maksab praegustes hindades 800 miljonit krooni, ehk isegi ligi miljard. Kui jääme 4500 vangi juurde, on meil vaja vähemalt neli sellist vanglat. Tartu on, Jõhvi tuleb, kaks ehitame juurde. Nüüd küsigem, kust võetakse need kaks miljardit lisakrooni vangimajadele. Kas see on ikka mõistlik? Mina väidan, et ei ole.

Siin tuleb mängu mõiste «kriminaalökonoomika». Paneme inimese vangimajja, kus tema üks kuu maksab riigile vähemalt 5500 krooni ja ta ise sealt midagi tagasi ei tooda.

Nagu ärksamad kodanikud on juba täheldanud on ka vangla asutus, kus on omad püsikulud, mis vangide vähendamisest sugugi vähene. Langi poolt mainitud 5500 krooni kuus võib 1000-1500 vangi lahti laskmise tagajärjel osutuda 6500 või isegi 7500 krooniks.

Kui Eestis on tõesti praeguse seisuga puudu 2 vanglat ja riigil selle jaoks raha ei ole (prioriteedid on teised), siis tasub tõsiselt mõelda erasektori lahendustele. Ma arvan, et isegi Eestis oleks eravangla tõsiselt võetav lahendus.

Mõni aeg tagasi õnnestus kuskilt (vist ETV'st Profits of Punishment) näha dokumentaalfilmi eravanglatest USA, kus tuli välja ka see, miks eravanglad on odavamad: ulatuslikum tehnoloogia kasutamine, mis võimaldab püsikulusid vähendada.

Valvuritel polnud isegi mitte relvi ja neid oli üllatavalt vähe. Vange jälgiti pidevalt kaameratega ning suunati ühest suurest juhtimiskeskusest, kust oli võimalik avada uksi ja vajadusel vange korrale kutsuda.

Mõnele tööpuuduses virelevale piirkonnale Eestis võiks eravangla olla võimalus pakkuda inimestele tööd (valvurid, administraatorid, koristajad, isegi õpetajad) ja hoida elus maapiirkondi ilma ulatuslike dotatsioonideta.

Elektrituru võimalikust arengust Eestis

Kuna mõni aeg tagasi oli Vabalogi kommentaarides lühidalt juttu kohaliku elektrimonopoli lammutamisest, siis lisan siia viite Maris Leemetsa ja Jüri Sepa mõne aasta tagusele ülevaatele Elektrituru korralduse alternatiivsed valikud Eesti jaoks (PDF).

Käsitlemist leiavad üldisemad arengud USA's ja Euroopas, kuid ka Eesti omapärad ja võimalikud arengusuunad.

Kuigi tegu on pigem ülevaatliku artikliga, mis käsitleb erinevaid võimalusi jäi mulle mitmes kohas silma tõsiasi, et autorid soovivad näha muutusi, kuid ei selgita, kes peaks olema muutuste taga:

Olemasolev elektrivõrk, mis kuulub riigi omanduses olevale aktsiaseltsile Eesti
Energia, tuleks moderniseerida ja ühendada Euroopa energiasüsteemiga. Ühenduse loomine Põhjamaade elektrisüsteemidega on Eesti jaoks õige valik. Samas tuleks säilitada ühendus ka Vene energiasüsteemiga ning lõunanaabrite Läti ja Leeduga.

Tuleks moderniseerida ja tuleks ühendada, kuid kelle poolt? Riigi?

Mina eelistaks näha moderniseerijatena eraettevõtteid, kes haldavad juba erastatud võrku ning kes saavad teha investeeringuid uuemasse tehnoloogiasse lähtudes pikemast perspektiivist. Riigil puuduvad ulatuslikeks võrkude uuendamiseks vahendid ja kiusatus investeerida odavamatesse tehnoloogiatesse lühiajalise kokkuhoiu tõttu (poliitiline surve) oleks liiga suur.

Mind häirib ka autorite leebus monopolide suhtes, mis rajaneb paljuski oletusel, et Eestis pole ilma põlevkivita võimalik elektrienergiat toota. Autorite käsitlusest on välja jäänu ettevõtjale teada olev informatsioon (näiteks uued elektrienergia tootmise võimalused v.t. pebble-bed tuumaenergia) ja soov kulusid minimeerida, mis avaldab survet alternatiivsete lahenduste otsimisele.

Inimeste nupukust ei tasu alahinnata - sageli piisab võimaluste loomisest ja inimesed täidavad tühimiku.

Ma ei näe ka põhjust kindlasti rahvusliku elektrienergia tootmist omada kui elektriturg Euroopas nagunii liberaliseerub ja lõimumisprotsess jätkub (tahan ma seda või mitte!). Konkurents erasektoris võimaldaks ehk isegi Venemaa elektrienergiat kasutada ilma, et me riikliku julgeolekuga selle tõttu riskima peaks.

Igal juhul tasub monopolide nagu Eesti Energia kaudsete (näiteks sotsiaalsete ja alternatiiv) kuludega samuti arvestada, sest turust loobumisega nad kahtlemata kaasnevad.

Innovation and the Opportunity Cost of Monopoly(PDF - tunnistan, et uurimuse matemaatiline pool jäi minu jaoks kaugeks) käsitleb (erasektori) monopolide innovatsiooni ja sellega kaasnevaid kulusid kui innovatsioon tulemusena muutuvad protsessid või lahendused tõhusamaks ning võimaldavad kokku hoide, mis tarbija jaoks jäävad nähtamatuks, sest monopolistil puudub motivatsiooni/surve hinda langetada.

MÖTE mõttetu intervjuu Jeremy Rifkiniga

Majandustemaatilistes küsimustes on MÖTE tugevalt vasakule kreenis. Ma pole veel lugenud ühtegi vabaturumajandust või vabakaubandust või turgude olemust selgitavat artiklit, mis võiks mingit tasakaalu pakkuda sotsiaaldemokraatide (Lauristin, Kaplinski, Ilves) kohati liigagi lihtsalt ümber lükatavatele väidetele.

Tänase Päevalehe vahel olnud järjekordsest väljaandest võis leida intervjuu Jeremy Rifkiniga, mida vähemalt mina ei suutnud otsast lõpuni lugeda. Üritasin küll jätta vahele need küsimused, milles on võimalik Rifikini väidete puudulikust tõestada, kuid selgus, et siis peaks enamuse üle nelja lehekülje valguvast intervjuust vahele jätma - polegi nagu midagi lugeda.

Pean tunnistama, et üritasin seda intervjuud lugeda vähemalt 6 korda ja 6 erinevast kohast, kuid iga kord kui jõudsin mõne lõigu lõpuni pidin järgmise lugemisest loobuma, sest olin leidnud sellised väiteid mida isegi mina - kes ei ole majandusteadlane - saaks suurema vaevata kummutada mõne lihtsa lisaküsimusega.

Kutsuda Rifkinit majandusteadlaseks devalveerib seda sõnade kombinatsiooni ja on võimalik ainult siis, kui majandusteadusest suurt midagi ei teata nagu intervjuud läbi viiv Külli-Riin Tigasson (veel üks The Guardiani intellektuaalne sohilaps) korduvalt demonstreerib.

Igal juhul suutis intervjuud läbi viinud neiu tõestada, et igasugune kriitilise mõtlemise võimekus tal puudub või paneb ta selle magama kui talle kuuldu meeldib ja see tema veendumuste ning arusaamadega kokku sobib.

Kõige selle taustal tundub eriti silmakirjalik juhtkiri "Dialoog Ühiskonnaga", mille autoriks Urmet Kook.

Mis dialoogist saab MÖTE's juttu olla, kui ainult üks pool räägib/kirjutab/saab sõna?

PS. Kus lõppeb Euroopa? ja kaks peaesinejat on eurofiilid ja foorum on kinnine...kahju, kahju, kahju sellest "avatud" (loe:kinnisest) ühiskonnast!
* * *

Tulles tagasi Rifkini väidete juurde MÕTE's, pakun tasakaalustuseks välja natuke kriitilisemat lugemist inimestelt, kes ei ole Rifkini alusetutesse väidetes armunud:

Still the City Upon a Hill - CATO Institute. Natuke USA ja Euroopa võrdlust, mis rajaneb millelegi muule kui "Euroopast unistamisele"

The End of Work or the Renaissance of Slavery? A Critique of Rifkin and Negri - Filosoofia professor lahkab Rifkini "end of work" teesi suht muserdavate tagajärdegega Rifkini jaoks.

Rebels Against the Future ja Rage Against the Machines - Reason. Saage tuttavaks: Jeremy Rifkin - neo-ludiit ja tehnofoob.

The Yuck Factor - Reason. Lahkab Rifkini ja tema kaaskondlaste ludismi ja tehnofoobsust, juhib tähelepanu Rifkini poolt kasutatavale "hirmutamisele".

Profits of Doom - Washington Post (originaalselt). Rifkini raamatu Biotech Century (eesti keeles ilmunud "Biotehnoloogia sajand" nime all)arvustus

Trans-Atlantic Tripe - Reason. Juhib tähelepanu argumentidele ja kummutab raamatus AmericanDream (täiend. minu viga, peaks olema "European Dream") Rifkini poolt väidetut.

Critique of Rifkin’s Commentary on Marketplace - Critical Thinking (originaalselt) Analüüsib Rifkini valikulist ja hirmutamisele suunatud lähenemist, millele paljud ajakirjanikud õnge lähevad. Rifkin - majandusteadlaste Micheal Moore?

Dreaming Europe in a Wide-Awake World - National Interest. Artikli esimene pool on pühendatud European Dream'is Rifkini poolt esitatud teeside ümber lükkamisele.

An optimist's view - The Economist. Lühike, kuid asjalik kommentaar Rifkini Euroopa fetishile, mis omandab veel suurema kaalu pärast kahte referendumi "Ei"-d.

Review of "The Hydrogen Economy" by Jeremy Rifkin - Econogics. Hästi argumenteeritud ja põhjalik arvustus, mis tõstab Rifkini väidete kohta küsimusi hulgi. (vaata ka Jeremy Rifkin and The Hydrogen Economy - Shot Across the Bow blogipostitus)

Sotsio-massohismist Prantsusmaal ja Saksamaal

Anthony de Jasay'lt taas kord üks terane Saksa- ja Prantsusmaa kriitika Socio-Masochism: How Germany and France, the Sick Men of Europe, Torture Themselves:

Bitter political adversaries in the two Sick Men countries are equally eager to preserve the "European social model" from the largely imaginary liberal menace, seemingly quite oblivious to the total failure of the "model" to produce the blessings it is supposed to bring. The detached observer must rub his eyes to believe what he sees. Medieval friars and nuns who wore hairshirts knew what they were doing; they were making a down payment on a place in Heaven and the torture was worth it. But the hairshirt of the "European social model" tortures the societies that were naïve enough to fall for it, without the torture buying them anything beyond false pride. It is a case of socio-masochism where, however, the masochist is not even drawing much perverse enjoyment from the pain it inflicts on himself.

Miks miinimumpalgast tasub loobuda

Olen juba pikemat aeg mõelnud miinimumpalga teemadel sõna võtta, kuid selleks pole erilist põhjust olnud - kuni eilseni.

Teisipäevases Postimehes ilmus Maris Lehtmetsa, kes on Eesti Ametiühingute Keskliidu infojuht, arvamuslugu Kõrgem alampalk aitab tublit töötajat.

Alguses mõtlesin, et tsiteeriks seda kirjatükki, kuid üllatavalt kombel on sellele arvamuslool hämmastavalt vähe pistmist miinimumpalgaga. Heietatakse mõtteid külle sellel, et inimesed on tublid (ei vaidle vastu) ja meil on lähenemas demograafiline kriis (ei vaidle vastu), kuid erinevatest väidetest mingit selget argumentatsiooni peale "tubliduse" mina välja ei suutnud lugeda.

Millest Maris Lehtmets ei kirjutata on aga see, et riikliku sunniga palga tõstmisel on omad tagajärjed tööturul.

Sisuliselt on Ametiühingute Keskliidu ettepaneku näol tegu barjääri tõstmisega tööjõuturul sisenemiseks. Inimene, kellel puudub haridus või kes pole suuteline seda piisavas koguses omandama, on sisuliselt tööjõuturult välja tõrjutud kui tema poolt pakutava tööjõu väärtus jääb alla miinimumpalgale.

Tööandja peamiseks eesmärgiks ei ole enda töötajaid koorida vaid neile maksta tasu tehtud töö eest, mis on tugevas korrelatsiooni nende poolt sooritatud tööga - produktiivsusega. Miinimumpalga kehtestamine või selle tõstmine ei võimalda tööandjal töötajatel kõrgemat palka maksta ilma teenuse/toote hinda tõstmata.

Kui tegu on tiheda konkurentsiga, siis seda lihtsalt ei juhtu.

Seega pigistatakse töötajast veel rohkem välja või veel parem: vallandatakse 2 miinimumpalgaga töötajata (2 x palk + sotsmaks) ja asemele võetakse 1 kvalifitseeritum või võimekam töötaja, kelle palk jääb alla 2 kordse miinimumi.

Voíla - ühe töötu asemel on meil nüüd kaks töötut, kaks ühe sissetulekuta perekonda, kaks korda rohkem näljaseid lapsi. Kas seda Ametiühingute Keskliit taotlebki, et ainult võimekamad ja haritumad tööd leiaks?

Lisaks võib miinimumpalga tõstmine anda lisapõntsu inflatsioonile, mida praeguse valitsuses eelarve poliitika juba niigi (häbematult) soodustab.

Igati õigustatud on aga küsimus, mida annaks miinimumpalga kaotamine?

Eestis on töötud ligi 10% tööealisest elanikkonnast, kellest valdav enamus suudaks leida endale tööd, kus makstakse vähem kui miinimumpalk. Kuna tööjõukuludesse lisandub veel sotsiaalmaks ning tööjõuturu regulatsioonidega (loe: tööseadus) jäikusega kaasnev preemium, siis pole midagi imestada sedavõrd suure töötute protsendi üle.

Inimesed, kelle produktiivsus on madal, kelle oskused ei vasta tööjõuturu vajadustele või kes pole suutelised tegema tööd (invaliidid, puudega inimesed) võiksid miinimumpalga puudumisel samuti leida rakendust mõnel tööl. Nad ei peaks elatuma ainult abirahadest ja saaksid tagasi osa inimväärikusest, mis kaasneb tehtud tööga.

Tavaline töötaja ei peaks aga kartma, et ta endale uut tööd ei leia. Tõsi, ta ei pruugi mõnda aega leida sama tulusat tööd, kuid vähemalt leiab ta endale uue töö kiirest. Ja mitte ainult ühe vaid mitu, mida saab korraga pidada kui soovib kõrgemat sissetulekut. Hirmu kadumine tähendaks ka vabatahtlikumat suhet tööandja ja töövõtja vahel ning palgaläbirääkimistel isegi tugevamaid trumpe töövõtjale.

Ei tasu unustada, et kui inimene töölt lahkub, siis tuleb talle keegi asemele leida ja kõigega ka kurssi viia. See võtab aega ja aeg - nagu me kõik teame - on raha. Odavam on produktiivset töötajata hoida ja talle natuke rohkem maksta kui pidevalt uusi töötajaid otsida.

Märgatavalt lihtsam oleks tegeleda ka ettevõtlusega kui selleks ei pea üüratuid kulutusi tegema ja tööalased regulatsioonid võimaldavad inimesi palgata ja vallandada vabamalt. Uut tootmisettevõtet töötaja tõenäoliselt alustada ei saa, kuid teenindusettevõtet juba saaks - eriti kui erasektoriga koostöös suudetakse luua mingi mikrolaenude võimalus.

Miinimumpalga kaotamine annaks inimestele ka selgemaid signaale sellest, mis tööga kaasneb kõrgem palka ja kuidas korreleeruvad haridus ja kogemus sissetulekuga. Positiivne surve inimestele täiendõppeks.

Riigi ülesannete hulka ei kuulu miinimumpalga kehtestamine. Inimeste informeerimine läbi usaldusväärse statistika on riigile piisav roll. Palk jäägu töövõtja ja tööandja vaheliseks kokkuleppeks.

Ametiühingute Keskliidult tahaks aga kuulda, kuidas nad selgitavad töötuks jäävatele inimestele, et nad jäid töötuks sellepärast, et keegi saaks rohkem palka?

Miinimumpalga küsimust on uuritud korduvalt ja väga põhjalikult, seda eriti USAs. Suurepärase uurimustööde ja artiklite kogumi, mis käsitleb tööhõive ja miinimumpalga vahelist seost, võib leida SIIT.

Individualism vs. kollektivism

Arnold Kling üllatab tavapärasest ülevaatlikuma ja põhimõttelisema artikliga The Collectivist Feeling, kus arutleb muuhulgas individualismi ja kollektivismi üle:

The Internet lowers the cost of entering a dispute over ideas. Because of the lack of central authority, the Internet is more conducive to a fair contest than to an indoctrination camp. Those of us who lean toward the libertarian side are not afraid of the ideas of the collectivists, only the consequences of those ideas. The collectivists, on the other hand -- particularly those who believe in teaching people to feel rather than to think -- are threatened by ideas, even the judicious, thoughtful speculation of the President of Harvard University.

Right on - soovitan soojalt kõigile Res Publica "tasuta" interneti ideed soojendavatele blogijatele/seltsimeestele ;-)

Pean tunnistama, et riiulis istub ka Klingi "Learning Economics", mis on saadaval tasuta siit.

Hansapank ja ID-pilet

Eelmisel nädalal kirjutas Wolli:

hanza.neti kaudu id-piletit tellides lisandub alates 1. juunist pileti hinnale autentimistasu 3 krooni.

Selle asemel, et diivanitest naftat otsida ja linnatäit rottkoera plakateid trükkida, võiks hansapankurid oma turundusosakonna lahti lasta ja klientidele reaalset väärtust pakkuma hakata.

Kuna ise kuulsin raadiost, et lisatasu kehtestas hoopis sertifitseerimiskeskus, siis otsustasin otse sertifitseerimiskeskusest küsida. Kiirelt ja lahkelt valgustati olukorda:

ID-pileti ostul lisanduv 3-kroonine teenustasu Hansapanga kaudu autentimisel on kehtestatud Sertifitseerimiskeskuse poolt, seoses sellega, et Hansapank kehtestas alates 1. juunist oma paroolidega autentimisele pilet.ee keskkonnas autentimistasu.

3-kroonine autentimistasu kehtib ainult Hansaneti paroolidega autentides. ID-kaardiga sisselogimine (ka hanza.net-i) on endiselt tasuta nagu ka muude pankade kaudu sisselogimine.

Kahju, et Hansapank teisi koorida üritab ja tagajärgedele ei mõtle. Nagu võis erinevatest teemat kajastavatest kommentaaridest lugeda, siis kaotajaks jäi siin taaskord Hansapank.

Huvitav oleks teada, kui palju inimesi kasutab pilet.ee's hanza.net'i paroole ja kui palju inimesi ostab pileti hanza.net'ist. Kui numbrid on enam-vähem samad, siis on tegu Hansapanga poolse möödapanekuga. Kui hanza.net'i paroole kasutab pilet.ee'sse sisenemiseks suurem hulk inimesi, siis on võimalus midagi teenida Hansapangal täitsa olemas.

Kas aga teenitav summa kaalub maine devalveerumist üle jääb lahtiseks küsimuseks.

Kokreetsemalt Res Publica e-populismist

Nagu üks terane kommentaator märkis on Res Publica kodulehele tekkinud konkreetsem ülevaade "tasuta" internetist, kust jääb WiFi variant välja - doteeritaks mingit salapärast "baasühendust".

Milleks selline dotatsioon ja ümber jagamine?

Linn maksaks ainult ühenduse eest (mis asi see "baastase" veel on...56 kbit/s?), kuid ma väidan, et ühendus eest maksmine on märksa väiksem probleem kui modemi ja arvuti eest maksmine. Lisaks, kui internet inimestele niivõrd väärtuslik on nagu Res Publica väidab, siis on isegi 300 krooni pisiraha, mis peaks leiduma igal vähegi mõtleval inimesel interneti jaoks, sest see lihtsalt tasub ennast ära.

Antud initsiatiiv on Res Publica poolt suunatud ikkagi madalama sissetulekuga inimestele ("võidavad madalama sissetulekuga inimesed, kelle jaoks ligipääs internetile võib tähendada võrdseid võimalusi jõukamatega või isegi aitab leida tasuvamat tööd") Kui madalama sissetulekuga inimene ei saa endale lubada interneti kuutasu maksmist, siis kust võtab ta raha arvuti ja modemi jaoks?

Kas üksi elavatele inimestele ei makstagi internetitoetust, sest lugeda võib kodulehelt ainult laste ja perekondade kohta? Samas jääb mulle täiesti arusaamatuks, miks doteerida varakamate inimeste interneti kasutamist, mida "tasuta" internet kahtlemata tähendab?

Kust tuleb raha? Kas mingeid makse tõstetakse või jääb midagi muud tegemata?

Kas mitte ei tähenda selline dotatsioon vähemalt avalduste kirjutamist, mis suurendab bürokraatiat või registreeruvad inimesed äkki internetis (heh)? Mis sai loosungist "Vähem õigusakte, vähem ametnikke, vähem bürokraatiat"?

Selle asemel, et inimeste makse vähendada, neil endil lasta otsustada, mis neile tähtsam on, kas rikkalikum toidulaud, mõni uus vajalik riideese või internet, toimub mingi erakonna poolt suurte loosungitega raha ümber jagamine sinna, kus paljudel teda üldse vaja pole.

Haiglane on poliitika, mis lähtub oletusest, et inimesed ei tea ise märksa paremini, mis enda sissetulekuga teha kui erakond, mis inimestelt nende teenitud raha ära võtaks ja interneti doteerimiseks suunaks.

Huvitav on ka riigihanke küsimus, sest sisuliselt võetakse sul valiku võimalus ära: sa kas kasutad firma X (kaabel) teenust ja saad dotatsioon või kasutad firma Y (ADSL) teenust ja ei saa midagi. Kui oled praegu firma Y klient ja sul on vastav varustus ostetud, siis linnalt dotatsiooni saamiseks pead ostma/rentima uue varustuse. Huvitav, kuidas niigi madalapalgaline inimene sellist kulutust endale lubada saab?

Seega saab näiteks mõnes piirkonnas turust väiksemat osa omav firma teha arvutuse, et nad saavad pakkuda odavamat hinda, sest kliendid on sunnitud neilt varustust ostma või rentima ning kataksid odavamat pakkumist võimaldava hinnavahe seadmetega.

Paljudes piirkondades on aga üks teenusepakkuja, kes võib riigihankesse keerata täpselt sellise hinna nagu ise tahab - kaotada pole midagi, sest kui riigihange ebaõnnestub jätkab ta vanamoodi edasi.

Ja lõpetuseks, kui mul on teenusega probleem, siis kelle poole ma pöördun - teenusepakkuja või linna poole? Teenusepakkuja saadab sind viisakalt pikalt, sest saad "niigi odavalt" ja linn peab avama oma tehnilise toe keskuse või palkama juurde bürokraate, kuid siit vaatab jälle vastu üks Res Publica valimisloosung.

Kui tõesti ei saa ilma populistliku poliitikata hakkama, on mingi haige vajadus midagi doteerida, siis kuidas oleks vee või elektriga? Vähemalt valdaval enamusel tallinnlastest oleks võimalus sellest kasu saada.

Aga vesi ja elekter ei ole ju piisavalt "seksikad"!

Rootslaste huvitav vabandus lätlaste eest

Mitte kõik rootslased pole paadunud sotsiaaldemokraadid, kelle arusaam Euroopa Liidust ja toimivast majandusest piirneb protektsionsimi, kõrgete maksude, ümberjagamise ja ametiühingutega.

Vabanduse leiab siit (PDF) tagatausta kohta informatsioon siit (millest jutt käib) ja siit (vabanduse tagataustast).

e-populismi maksab järgmise 10 aasta jooksul 150 miljonit?

Terve linna varustamine internetiga pole kaugeltki unikaalne Res Publica idee vaid on võitmas populaarust USA's, kus on õnneks loobutud lausutopismist, mis tähendab kindlaid valikuid ja kindlaid plaane.

Nii on näiteks Philadelphia linn otsustanud WiFi võrgu kasuks (news.com) , mis oleks tasuline (10-20 USD kuus), mille maksumus on 11 miljonit USD ja mis kataks umbes 220 ruutkilomeetrises ala, kus elab ligi 1,5 miljonit inimest.

Võrdluseks olgu toodud, et Tallinna pindala on 158 ruutkilomeetrit (millest kolmandik hoonestamata) ja elanike ligi 400 000 ning Tallinna internetistamiseks Res Publica poolt pakutud summa on 40 miljonit krooni. Kuna kaabli maha panemine on kindlasti kallim, kui WiFi võrgu ehitamine, siis tundub Res Publica Tallinna WiFi'stamist taga ajavat.

Eelpool viidatud news.com'i artikkel toob aga üpriski valusaid näiteid sellest, kuidas munitsipaalid on telekommunikatsiooniturule trüginud ja... :

Take for example the much vaunted Iowa Communications Network--once touted as a leading municipal telecom network. Recently, it has foundered in red ink, and it's now being hawked at fire-sale prices largely because local officials underestimated the costs of building a truly first-rate competitive network.

Similarly, in Marietta, Ga., local officials spent $34 million of taxpayer funds on a network they now want to unload for $11 million--a loss of $23 million. In Ashland, Ore., city officials also experienced buyers' remorse with their municipal network, having to starve other budget line items to subsidize their network beset with excessive cost overruns. California's CALNET was $20 million in debt when it was sold in 1998.

Paneb juba mõtlema, kuid surmahoobi annab Tallinna WiFi'stamise ideele hoopis võrgu ülalpidamise kulu:

Maintenance will cost annually a minimum of 10 percent of the initial up-front costs, according to most experts. Further, many engineers estimate that an astounding 60 percent of the equipment requires replacement or upgrading every three to five years.

Kui need kalkulatsioonid on õiged, siis kust leitakse Tallinnas iga aasta 4 miljonit ja iga kolme aasta tagant 25 miljonit krooni? Projekt läheks Tallinnale seega järgmise 10 aasta jooksul maksma (esialgne kulu 40 miljonit + võrgu hooldus 10 x 4 miljonit + regulaarne vahetus 3 x 25 miljonit) üle 150 miljoni krooni!

Kust see raha tuleb - teenus on ju tasuta?

Progressilembelise inimesena arvan, et tehnoloogia areneb ja surub uute lahenduste hinnad alla, kuid väga raske on sellest summast juba rohkem kui pool maha arvestada ja isegi siis oleks tegu 75 miljoni krooniga. Ja seda eeldusel, et tegu on kõige elementaarsema võrguga ja samal ajal ei tule uued ning paremad lahendused, mis sunnivad terve võrgu välja vahetama.

Kuigi news.com'i artikkel on kirjutatud Philadelphia linnavalitsuse ühe liikme poolt leidub seal veel kriitikat, millele meie utopistid võiksid mõelda.

Wharton School of Business analüüsib samuti päris põhjalikult linnade WiFi'stmaisega seotud probleeme ja potentsiaalseid kasutegureid. Kohustuslik lugemismaterjal Res Publica "suurtele mõtlejatele".

Muide, kõigil USA "broadband" projektidel on üks ühine joon: keegi ei paku interneti ühendust tasuta!

Kas vaba turumajandus vajab religiooni?

Sattusin täna lugema The Wilson Quartely's ilmunud arvustust (via Arts & Letters) raamatust Sacred and Secular: Religion and Politics Worldwide. Raamat ise proovib vastata küsimusele, millist rolli mängib religioon tänapäeva ühiskondades ja seda teaduslikust/akadeemilisest vaatenurgast.

Järgnev lõik tuletas mulle aga meelde ühe huvitava inimesega mõni aeg tagasi peetud kirjavahetust:

Norris and Inglehart’s theoretical explanation of religion’s current condition will be more controversial: a revised version of the secularization thesis, which they base on the “existential security” offered by religion. In contrast to Weber’s view of modernization as “rationalization,” or Durkheim’s as “differentiation,” they trace the growing irrelevance of religion in the modern world to the fact that people can take security for granted. The more secure people become in the developed world, the more they loosen their hold on religion; religion, meanwhile, retains its authority among the less secure but faster-growing populations of the less developed world. “The result of these combined trends,” the authors conclude, “is that rich societies are becoming more secular but the world as a whole is becoming more religious.”

Ma kaldun üha rohkem ja rohkem arvama, et usklik ühiskond, mis on suutnud modernismiga enam-vähem kohaneda, võimaldab turumajandusel märksa vabamalt areneda kui ilmalik ühiskond, mis on religioonist loobunud ning otsib uusi universaalseid väärtusi mujalt - peamiselt riigilt.

Kui võtta aluseks veel eelnev tsitaat ja seal välja käidud "eksistentsiaalse julgeoleku" tees, siis võiks ju väita, et ameeriklased suudavad turumajandusega kohaneda paremini kuna seal tagab paljude jaoks "eksistentsiaalse julgeoleku" usk. Samas tagab ilmalike eurooplaste "eksistentsiaalse julgeoleku" inimeste eludesse üleliia (minu arvamus) sekkuv "heaoluriik", seda peamiselt läbi sotsiaaldemokraatliku poliitika, kus haridus, teenistus, töö, ravi- ja pensionikindlustus on kõik tagatud riigi poolt, mis ühtlasi üritab vähendada igasugust turumajandusega kaasnevat riski.

Res Publica viljeleb Tallinnas e-populismi

Minu definitsioon populismist: idee, mis esmapilgul jätab positiivse ja õigustatud mulje, kuid mis väiksemagi mõttetöö tagajärjel enda võlu kiiresti kaotab.

Case in point - Res Publica tahab tallinlastele pakkuda tasuta internetti:

Res Publica läheb sügisestele võimalikele koalitsiooniläbirääkimistele ettepanekuga hakata kõigile tallinlastele pakkuma tasuta internetiühendust.

«Tasuta interneti püsiühendus parandab kõigi tallinlaste konkurentsivõimet ja aitab Tallinnal kujuneda talentide linnaks,» ütles Res Publica liige ja Tallinna abilinnapea Toivo Promm.
/.../
Hinnanguliselt kuluks kõigile linlastele tasuta kiire interneti pakkumiseks 40 miljonit krooni.

Kuidas seda ettevõtmist finantseeritakse? 40 miljoni krooni eest saab nii üht kui teist ja selle summa suunamine internetiühendusele tähendab teiste investeeringute tegemata jätmist. Aga kas ma peaks tõesti uskuma, et "tasuta" interneti püsiühendus on ühekordne kulutus?

Kas linn ehitab välja enda infrastruktuuri või hakkab olemas olevat teenust doteerima? Isegi kui tegu oleks uue võrguga ja see oleks WiFi põhine, siis kes teenust hakkab pakkuma? Linn? Kes linnale teenust pakub? Mis saab teistest pakkujatest - nad ei oleks tasuta teenuste kõrval enam konkurentsivõimelised? Sisuliselt kehtestaks linn munitsipaalmonopoli - kuidas reageerivad konkurentsiamet, eraettevõtted ja kas see ei lähe vastuollu Euroopa Liidu konkurentsialase seadusandlusega?

Milliseks osutub teenuse kvaliteet? Milliseks osutub teenuse kvaliteet ühe aasta pärast, kui tasulist interneti püsiühendust pakub ainult üks firma, sest teised suretati linna poolt välja?

Mis piirkondi arendatakse eelisjärjekorras, sest olgem ausad, kuskilt ei tule suurt töömeeste armeed, kes samaaegselt kõikjal uut võrku üles seaks. Millal jõuaks "tasuta" interneti püsiühendus Tallinna äärealadele?

Palju on Tallinnas vanemat elanikkonda, kes ei ole internetist üldse huvitatudki? Palju on Tallinnas inimesi, kellel pole kodus arvutit - kas neile kingitakse arvutid või pistavad nad kaabli endale p...e, püüavad WiFi signaali juustega? Kas ettevõtted saavad ka tasuta interneti? Kui ei, siis kuidas seda on plaanis piirata? Aga FIE'd?

Res Publica PR-masin väidab, et see tõstab tallinnlaste "konkurentsivõimet ja muudab Tallinna talentide linnaks". Loomulikult, tühja nendest koolidest, las lapsed surfavad internetis ja saavad "talentideks". Ja kindlasti aitab internet kaasa koristajate, kokkade, juuksurite, müüjate, bussijuhtide ja paljude teiste teenindavate töötajate konkurentsivõime kasvule.

Kui minnakse dotatsiooni teed ja need, kellel ei ole interneti saavad mingi rahalise kompensatsiooni, siis jääb üle ainult küsida: miks kuradis meid maksudega kooritakse kui pärast raha tagasi antakse? Äkki jätaks raha inimestele kätte ja väldiks bürokraatiat, mõttetuid lisakultusi?

Praegu kättesaadava informatsiooni põhjal on Res Publica initsiatiivi näol tegu rumalusega.

TÄIENDATUD: Peeter Marvet samal teemal - mulle jättis kahjuks liiga usutava mulje sellistele initsiatiividele eelneva diskussiooni "näidis".

Prantsusmaa ja Hollandi "ei" tagajärgedest

Kuigi põhimõtteliselt peaks Euroopa Liidu põhiseaduslik leping enda praeguses kehastuses olema surnud, ei ole eurobürokraadid nõus laipa maha matma. EUobserver vahendab:

"We have reached the collective agreement when we were signing the treaty, and we should prevent unilateral initiatives which would make it even harder to find a common compromise on what to do in future", said Mr Barroso.

Aga hr.Barroso, kes maksab referendumit pidavates riikides kinni "jah" kampaania kulutused, mis Inglismaal, Tshehhis või Taanis võivad ulatuda miljonitesse? Kas tõesti ainult sellepärast tehakse referendumi tsirkust edasi, et eurobürokraadid tahavad ennast pärast valusat laksu vastu näppe kehtestada?

Kuigi pärast Prantsusmaa "ei"-d kiirustasid mitmed Euroopa Liidu liikmesriikide valitsused kinnitama, et referendum siiski tuleb oli ka erandeid.

Tony Blair ja Suur-Britannia valitsus pole seisukohta veel võtnud, kuid nagu märgib EU Referendum, ei pruugi Blairil muud võimalust olla, sest juulist võtab just Tony Blair koos enda valitsusega üle Euroopa Liidu eesistujamaa staatuse. Kui eesistuja riik on aga ilma referendumita põhiseadusliku lepingu pikalt saatnud on see selge signaal ka teistele Euroopa Liidu liikmetele. Samas väidab Daily Telegraph, et:

Mr Straw will announce that the European Union Bill, which paves the way for a referendum on the constitution, will be withdrawn from the House of Commons. It was due to have its second reading later this month.

Although the Bill could be reintroduced at a later date, Whitehall officials said that there was no prospect or intention of doing so.

Kui see peaks tõsi olema, siis ootavad Euroopa Liitu ees keerulised ajad ja brittidel avaneb harukordne võimalus endale hulka manööverdamisruumi saada.

Euroopas on aga ka teisi huvitavaid suunamuutusi. Veel kord EUobserver:

According to a fresh opinion poll from Greens Analyseinstitut, published in Danish business daily Børsen on Friday (3 June), 39.5 per cent of Danes would reject the Constitution.
/.../
According to a new opinion poll conducted on behalf of Norway's largest newspaper Verdens Gang, one third (35.5 per cent) of Norwegians are in favour of joining the EU, while 44.9 per cent said they were opposed to the idea of membership.

Kas eurbürokraatide kaardimaja hakkab kokku varisema või on tegu ajutise muutusega on praegu vara öelda.

Hollandlaste vastus referendumil: "EI"

00:13 - 86,9% häältest loetud: 61,8% hollandlastest hääletas põhiseadusliku lepingu vastu ja 38,2% hääletasid poolt. (via EUobserver)

23:43 - Kohe pärast referendumi lõppu tehtud küsitluse kohaselt on 63% hollandlastest andnud hääle "ei" poolt. Hääletamas käis 62% hääleõiguslikest kodanikest.

13:30 - Täna avaneb hollandlastel võimalus Euroopa Liidu põhiseaduslikule lepingule vesi peale tõmmata. Peamised erinevused Hollandi ja Prantsusmaa referendumite vahel:

1. Hollandlased on pigem liberaalsema kui sotsiaalsema Euroopa poolt
2. Referendum ei kohusta parlamenti mitte millekski, kui osavõtu protsent on alla 30% ja "ei" häälte hulk ei ulatu 55%-ni...vähemalt peaminister on sellel seisukohal.

Peamine ühine joon mõlemal referendumil - rahulolematus kohaliku poliitilise eliidiga, mis näib olevat üha kaugemal ja kaugemal rahvast.

EU Referendum raporteerib, et esialgsete andmete kohaselt näib osavõtt juba praegu ületavat eelmise aasta eurovalimiste 44,6%. Seega pole Hollandi parlamendil vist "ei"-st pääsu.