Valimistest Iraanist - kolmas voor
Andres Laiapea võtab mõned minu Iraani-teemalised märkused üles ja annab tuld, õnneks peamiselt minust mööda.
Enne kui ma tema märkustel pikemalt peatun aga väike kõrvaltäheldus.
Ma olen ühes asjas Andresega 100% nõus: ma ei ole mingi Iraani ekspert, pole seda kuskil väitnud ega soovi ka selleks saada. Pole ka kuskil väitnud, et seda süsteemi "läbi ja lõhki tunnen". Mulle meeldiks väga, kui keegi raatsiks välja tuua lõigu või rea, kust seda võib välja lugeda või mis selleks alust annab.
Minu kirjutised on ajendatud soovist tähelepanu juhtida sellele, mis on sealse süsteemi puudused ja mitte lasta toimuvat vaba demokraatiaga võrdsustada. Ma olen jätkuvalt avatud alternatiivsetele tõlgendustele toimuvast ja enda silmaringi laiendama, kuid ma ei ole seda nõus tegema ilma enda seisukohti kaitsmata.
Muide, minu sügav veendumus on, et mingi spetsiifiline religioon peaks põhiseadusest ja riigi valitsemisest kõrvale jääma, sest tahes tahtmata kipuvad religiooniga kaasnema dogmad, mis paljudele ei sobi.
Samas ei alanud see diskusioon sellest, kes on või ei ole Iraani parlamendis, mille ametlik nimi (vähemalt inglise keeles Consultative Assembly) näib viitavat pigem nõustavale kui seadusandlikule funktsioonile.
Kui me juba toome fakte välja, siis jääb faktiks ka see, et presidendiks pole saanud kandideerida ükski naine ega juut, sest nad on Järelevalvenõukogu poolt diskvalifitseeritud - kui nad on üldse enda kandidatuuri esitanud.
Mis puutub Saudi-Araabiasse, siis olen täitsa nõus, et olukord on seal veel hullem ja kui keegi hakkab väitma, et sealne riigikord on demokraatlik, siis võtan ka sellel teemal sõna.
Samas ei näe ma põhjust demokraatiat defineerida selle järgi, milline on olukord näiteks naaberriigis või mingis kindlas piirkonnas.
Minu poolt kirjutatu oli vastus Jaanuse väga konkreetsele väitele: "Loodetavasti saavad seal järgmiste presidendivalimiste ajal kõigis osariikides kandideerimiseks allkirjad kokku vähemalt 28 kandidaati, siis jõutakse demokraatia osas Iraanile järele." Minu eesmärgiks oli näidata, kuidas mõlemas riigis presidendikandidaadiks (mitte presidendiks) saamise protsess käib.
Iraanis piisab avalduse tegemist:
Seega jääb üle küsida, et mis on minu kirjutatus "jama"? Kas see, et sul ei pea olema Iraanis suurt toetajaskonda? Või et teiseks vooruks taandatakse kandidaatide hulk kahele kui ühelgi kandidaadil pole üle 50% häältest? Ma jätsin 50% piiri esialgsest postitusest välja, sest sarnast süsteemi kasutatakse kõikjal, kus esimese voorus on mitmeid kandidaate ja keegi üle 50% häältest ei võida (Prantsusmaa viimased presidendivalimised näiteks).
Andres, olen sinu valimisprotsessi kirjelduse ja teise vooru põhjendusega täiesti nõus.
See protsess NÄIB demokraatlik, kuid ei ole seda minu arvates Iraanis sellepärast, et 12 meest otsustavad, kes üldse saab kandideerida või mitte. Mis "rahvavõimust" saab aga juttu olla, kui 12 meest otsustavad, kes kõlbab ja kes mitte?
Kui Järelevalvenõukogu poleks ja tõesti, kõik kes tahavad saavad presidendiks kandideerida, siis oleksin nõus, et tegu on demokraatlike valimistega.
Jälle me jõuame kurikuulsa "sellise tasemeni". Kas keegi võiks kirjutada/öelda, milline see "selline" tase on, siis saan ma äkki enda ignorantsust mõnel muul viisil maailmale demonstreerida.
Andrese postituse läheb edasi ja kindlasti pakub huvi neile, kellel suurem huvi Iraanist toimuva/toimunu vastu.
Aga muidu huvitav teema, millest praeguseks on blogilugejatel ehk mitmekülgsem arusaam kui vaid ajalehtedega piirduvatel inimestel.
Enne kui ma tema märkustel pikemalt peatun aga väike kõrvaltäheldus.
Ma olen ühes asjas Andresega 100% nõus: ma ei ole mingi Iraani ekspert, pole seda kuskil väitnud ega soovi ka selleks saada. Pole ka kuskil väitnud, et seda süsteemi "läbi ja lõhki tunnen". Mulle meeldiks väga, kui keegi raatsiks välja tuua lõigu või rea, kust seda võib välja lugeda või mis selleks alust annab.
Minu kirjutised on ajendatud soovist tähelepanu juhtida sellele, mis on sealse süsteemi puudused ja mitte lasta toimuvat vaba demokraatiaga võrdsustada. Ma olen jätkuvalt avatud alternatiivsetele tõlgendustele toimuvast ja enda silmaringi laiendama, kuid ma ei ole seda nõus tegema ilma enda seisukohti kaitsmata.
Ma ütleks selle peale, et kõigi Iraanis ja ka Iraagis koostatavate põhiseaduste legitiimsuses on põhjust väga sügavalt kahelda, kui nende koostamisel EI domineeri ši'iia vaimulikud ning nende toetajad.See, et shiiasid on teistest rohkem ei tähenda veel, et nad peaksid domineerima põhiseaduse loomisel ja teistele enda tahet lihtsalt peale suruma. Vaimulikest koosnev Järelevalvenõukogu, kes otsustab, kas inimene on piisavalt "islamlik" või mitte enda suva järgi, surub valimised kitsasse maailmavaatelisse raamistiku.
Muide, minu sügav veendumus on, et mingi spetsiifiline religioon peaks põhiseadusest ja riigi valitsemisest kõrvale jääma, sest tahes tahtmata kipuvad religiooniga kaasnema dogmad, mis paljudele ei sobi.
Huvitav kui paljud eestlased teavad seda, et Iraani praeguse konservatiivse parlamendi koosseisus leidub mitte üksnes naisi, vaid koguni juute? Kas keegi kujutaks seda ette Saudi Araabias? Vabandust, seal ei olegi parlamenti. Fakt on see, et demokraatia (=rahvavõim) ning naiste ja vähemuste õiguste osas on Iraan oma regioonis suhteliselt kaugele jõudnud.Ma olin teadlik sellest, et kuskil 9 naist on Iraani parlamendis (290 liiget), kuid et seal ka juut on tuli üllatusena. Huvitav teada, tänud.
Samas ei alanud see diskusioon sellest, kes on või ei ole Iraani parlamendis, mille ametlik nimi (vähemalt inglise keeles Consultative Assembly) näib viitavat pigem nõustavale kui seadusandlikule funktsioonile.
Kui me juba toome fakte välja, siis jääb faktiks ka see, et presidendiks pole saanud kandideerida ükski naine ega juut, sest nad on Järelevalvenõukogu poolt diskvalifitseeritud - kui nad on üldse enda kandidatuuri esitanud.
Mis puutub Saudi-Araabiasse, siis olen täitsa nõus, et olukord on seal veel hullem ja kui keegi hakkab väitma, et sealne riigikord on demokraatlik, siis võtan ka sellel teemal sõna.
Samas ei näe ma põhjust demokraatiat defineerida selle järgi, milline on olukord näiteks naaberriigis või mingis kindlas piirkonnas.
Jüri kirjutas: "Iraanis ei pea suurt toetust olema, lihtsalt esitad enda kandidatuuri. Valikud, mis USA's tehakse erakondade siseselt tehakse Iraanis valimiste esimeses voorus. Teises voorus on aga valida juba kõigest kahe kandidaadi vahel."Kallis Andres, üks EI välista teist! Ühtede kandideerimine ei välista teiste kokkuleppeid või erakondade siseseid valimisi, et koondada jõude ühe kandidaadi taha.
Kallis Jüri, sinu kirjutatu ON jama, ja ma saan täiesti aru miks Jaanus V. ei viitsi sellisel tasemel väidelda. Iraanis on kümneid erakondi ja poliitilisi liikumisi, mille sees ja vahel toimusid juba eelmise aasta algusest saadik läbirääkimised ning hääletamised erinevate kandidaatide osas, keda valimistel üles seada. Selle kohta on ISEGI INGLISKEELSEID materjale veebis üleval väga palju. Otsi ja loe! Paljud saamahimulised, kelle toetus rahva hulgas piisavalt suur ei olnud, jäeti erakondade poolt kõrvale.
Minu poolt kirjutatu oli vastus Jaanuse väga konkreetsele väitele: "Loodetavasti saavad seal järgmiste presidendivalimiste ajal kõigis osariikides kandideerimiseks allkirjad kokku vähemalt 28 kandidaati, siis jõutakse demokraatia osas Iraanile järele." Minu eesmärgiks oli näidata, kuidas mõlemas riigis presidendikandidaadiks (mitte presidendiks) saamise protsess käib.
Iraanis piisab avalduse tegemist:
...the election process does not include any requirements for people who want to register to run: it only provides qualifications that is to be checked by the Guardian Council.See võimaldab "sobivad" kandidaadid Järelevalvenõukogul valimistele lubada ja mitte sobivad välja praakida. Nagu Andres ise kirjutas on paljud saamahimulised, kellel toetus erakondade sees väike või olematu. Kuna nad allkirju koguma ei pea, siis saavad lihtsalt paberid sisse anda ja kui Järelevalvenõukogu neid aksepteerib ongi tegu presidendikandidaadiga.
Seega jääb üle küsida, et mis on minu kirjutatus "jama"? Kas see, et sul ei pea olema Iraanis suurt toetajaskonda? Või et teiseks vooruks taandatakse kandidaatide hulk kahele kui ühelgi kandidaadil pole üle 50% häältest? Ma jätsin 50% piiri esialgsest postitusest välja, sest sarnast süsteemi kasutatakse kõikjal, kus esimese voorus on mitmeid kandidaate ja keegi üle 50% häältest ei võida (Prantsusmaa viimased presidendivalimised näiteks).
Andres, olen sinu valimisprotsessi kirjelduse ja teise vooru põhjendusega täiesti nõus.
See protsess NÄIB demokraatlik, kuid ei ole seda minu arvates Iraanis sellepärast, et 12 meest otsustavad, kes üldse saab kandideerida või mitte. Mis "rahvavõimust" saab aga juttu olla, kui 12 meest otsustavad, kes kõlbab ja kes mitte?
Kui Järelevalvenõukogu poleks ja tõesti, kõik kes tahavad saavad presidendiks kandideerida, siis oleksin nõus, et tegu on demokraatlike valimistega.
Jälle me jõuame kurikuulsa "sellise tasemeni". Kas keegi võiks kirjutada/öelda, milline see "selline" tase on, siis saan ma äkki enda ignorantsust mõnel muul viisil maailmale demonstreerida.
Kuigi ma jagan arvamust, et valimiste võitja on poliitiliste kokkulepetega eelnevalt kindlaks määratud, ei saa siiski väita, et Rafsanjanil puudub Iraanis arvestatav toetajaskond, mis küünib miljonitesse.Oleksin tänulik, kui sõnu mulle suhu ei topitaks, sest pole kunagi väitnud, et Rafsanjanil puudub toetajaskond.
Andrese postituse läheb edasi ja kindlasti pakub huvi neile, kellel suurem huvi Iraanist toimuva/toimunu vastu.
Aga muidu huvitav teema, millest praeguseks on blogilugejatel ehk mitmekülgsem arusaam kui vaid ajalehtedega piirduvatel inimestel.
posted by Jüri Saar at 7:45 PM
1 Comments:
Moslemitel on usujuht samal ajal ka poliitiline juht ja neil ei saa religiooni valitsemisest kõrvale jätta. Alati kui seda on üritatud, näiteks Saddam Hussein proovis seda teha, lõppeb asi türanniaga. Neil valitseb islam, meil valitseb rahavõim ja silmakirjatsemine. Ameerikas ei saa igaüks kandideerida, seal on selleks vaja palju raha. Kandideerimiseks vajalike allkirjade kogumisega tegelevad juba eraldi firmad, mis selle pealt teenivad. Lugesin teie kõigi kolme kirjutised läbi ja tahan küsida, miks sa Jüri ei kirjuta üldse sellest, milles sa näed alternatiivi? Sa oled jätnud mulle sellise mulje, et toetad USA kallaletungi Iraanile. Mis pärast seda edasi saab kui Teheran puruks on pommitatud? Kirjutad siin, et sulle on sõnu suhu topitud, sest sa pole kunagi väitnud, et Rafsanjanil puudub toetajaskond. Vaata Pauli kommentaari sinu eelmisele loole: "Iraani süsteem võimaldab valimistel võita kandidaadil, kes saab ehk ühe hääle, peaasi, et tal oleks ajatollade toetus." Millest Paulil sinu arvates selline mulje jäi? Kas sina siis tõesti ei üritanud talle sellist muljet jätta? Lisaks veel, et Iraani parlamendis on 12 naist ja seal on ka kristlastel oma esindaja, mitte ainult juutidel. Mis sa arvad, kas kristlaste ja juutide elu muutuks Iraanis pärast USA kallaletungi paremaks või halvemaks? Mis on juhtunud Iraagis? Miks kristlased "vabast Iraagist" põgenevad? Enne USA rünnakut oli Iraagi asepresident kristlane Tariq Aziz, kas nüüd on kristlaste olukord Iraagis parem kui tema ajal?
Postita kommentaar
<< Home