Ajaloolistest valimistest Iraagis

Ajalooline sündmus, mis ei oleks ilma USA ja koalitsioonivägede jõulise sekkumiseta saanud sündida. Vaatamata sellele, et Afganistaani valimised olid oodatumast rahulikumad ja edukamad, avaldas enamus meediast arvamust, et Iraagi valimistest ei julge inimesed osa võtta, sest oht terrorivalangus surma saada on liiga suur. Õnneks reaalsus ei peegeldanud kirjutajate eelarvamusi. Voice of America vahendab:

Voting stations in Iraq have closed, but official results will not be known for more than a week. Iraqi electoral commission officials say voter turnout on Sunday has exceeded all expectations. Turnout was especially heavy in Shi'ite and Kurdish-dominated regions of the country.

A spokesman for the Iraqi Electoral Commission, Farid Ayar, says, based on preliminary surveys from polling centers, he believes about 60 percent of the 13 million registered voters went to the polls on Sunday to elect a new 275-member Iraqi assembly.

Üllatav oli ka Iraaklaste valimisentusiasm, mida suutsid suurepäraselt edastada mõned iraaklastest blogijad nagu võib lugeda Iraq the Model'ist:

The media is reporting only explosions and suicide attacks that killed and injured many Iraqis so far but this hasn't stopped the Iraqis from marching towards their voting stations with more determination. Iraqis have truly raced the sun.

I walked forward to my station, cast my vote and then headed to the box, where I wanted to stand as long as I could, then I moved to mark my finger with ink, I dipped it deep as if I was poking the eyes of all the world's tyrants.

I put the paper in the box and with it, there were tears that I couldn't hold; I was trembling with joy and I felt like I wanted to hug the box but the supervisor smiled at me and said "brother, would you please move ahead, the people are waiting for their turn".

Yes brothers, proceed and fill the box! These are stories that will be written on the brightest pages of history.

Kahjuks tundub seda küünilisem ja triviaalsem paljude Euroopa "realistide" hoiak, et demokraatia ei sobi islamiusku rahvastele. Vägagi tabava ja kohati üpris terava kirjatükiga samal teemal on hakkama saanud Mark Steyn:

The Afghan election worked so well that, there being insufficient bad news out of it, the doom-mongers in the Western media pretended it never happened. They'll have a harder job doing that with Iraq, so instead they'll have to play up every roadside bomb and every dead poll worker. But it won't alter the basic reality: that today's election will be imperfect but more than good enough. OK, that's a bit vague by the standards of my usual psephological predictions, so how about this? Turnout in the Kurdish north and Shia south will be higher than in the last American, British or Canadian elections.

...

The naysayers in the Democratic Party and the U.S. media are so obsessed with Rumsfeld getting this wrong and Condi getting that wrong and Bush getting everything wrong that they've failed to notice just how surefooted both the Kurds and Shiites have been -- which in the end is far more important. The latter, for example, have adopted a moderate secular pitch entirely different from their co-religionist mullahs over the border. In fact, as partisan pols go, they sound a lot less loopy than, say, Barbara Boxer. Even on the Sunni side of the street, there are signs the smarter fellows understand their plans to destroy the election have flopped and it's time to cut themselves into the picture. The IMF noted in November that the Iraqi economy is already outperforming all its Arab neighbors.

...

raq's going to be better than OK, that it will be the economic powerhouse of the region, and that the various small nods toward democracy going on in Saudi Arabia, Egypt, Jordan and elsewhere suggest that the Arab world has figured out what the foreign policy ''realists'' haven't: that the trend is in the Bush direction. When Amr Moussa, secretary-general of the Arab League, warned that the U.S. invasion of Iraq would ''destabilize'' the entire region, he was right. That's why it was such a great idea.

Loomulikult ei lase osad meediakanalid ennast positiivsetest uudistest häirida, eriti kui on vähegi põhjust millestki negatiivsemast kirjutada. Mitmed blogijad jälgivad teraselt New York Times'i ajakirjanike tegevust. Üks nendest jälgijatest, Ann Althouse, tegi ka ühe huvitava avastuse selle kohta, kuidas artiklil netis pealkirja vahetatakse ja seda loomulikult negatiivses suunas:

TIME HEADLINE
09:24 High Turnout in Baghdad Points to Early Success
10:24 Amid Attacks, a Party Atmosphere on Baghdad's Closed Streets
18:26 Insurgent Attacks in Baghdad and Elsewhere Kill at Least 24
20:50 Attacks in Baghdad and Elsewhere Reportedly Kill Several Dozen

Nii üht kui teist saab öelda ka Eesti kahe suurima päevalehe Iraagi-teema kajastamise kohta.

Postimees tundub jätkuvat olevat välisuudiste kajastamisel kõige informeerituma ajaleht artikliga Terrorit trotsides andis enamik iraaklasi oma hääle, samas kui Päevaleht suudab kõigele vaatamata silma paista negatiivse suhtumisega nagu eksitav artikli pealkiri Iraagi ajaloolised valimised möödusid keset pommiplahvatusi näitab. Jääb üle täheldada, et enda artiklis mainib Päevalehe ajakirjanik ainult kahte plahvatust ja 35 hukkunut.

Hukkunutele ja nende omastele kindlasti tragöödia, kuid väita, et "valimised möödusid keset pommiplahvatusi" tundub kuidagi tobe - ebaprofessionaalne isegi ainult artikli sisule toetudes.

Jätkuvalt leidub aga ka neid, kes raatsivad kajastada ja tähelepanu pöörata Iraagist tulevatele positiivsetele uudistele. Kahtlemata on neist tuntuim Chrenkoff, kelle blogist alguse saanud "Good News From Iraq" on leidnud endale kodu Wall Street Jouranal'is. Soovitan soojalt kõigile neile, kes tunnevad ennast negatiivsuse laine alla mattumas ajal, kus mitte ainult iraaklased vaid suur osa Lähis-Ida rahvastikust (ja meediast!) vaatab lootusrikkalt tulevikku.

Stabiilse, ohutu ja demokraatliku Iraagini on veel pikk tee, kuid algus on palju lubav ja terroristidele saadetud sõnum enam kui selge!

Ekspert kirjutab blogindusest Eestis

Jaanuari alguses sai kirjutatud blogindusest, mõned enda mõtted kirja pandud üldisest olukorrast ja natuke ka Eestist, kuid nagu ka siis mainisin:

ei ole isiklike blogide eriline fänn ja mitte kõige kompetentsem inimene Eesti blogide olukorda kommenteerima.

Õnneks on infotühimiku mõnevõrra täitnud Siim Teller (kellele ka varasemas postituses viitasin), kes on hakkama saanud ülevaatliku artikliga Eesti poolkõva blogosfäär Eesti blogimaastikust ning minu õnneks jõuab sarnastele järeldustele:

Keskmine Eesti blogija on linnastunud noor, sekka mõni 30+, kes kirjutab oma elust ja normaalsest kõrvale kaldub taoline "kirjanik" paganama harva. Igavus ja ühetaolisus kipuvad Eesti blogosfääris laiutama. Õpilane, üliõpilane ja noor kontorirott on need kolm, kes produtseerivad suure enamuse blogide tekstidest. Ma ei tea ühtki blogivat luuletajat, õpetajat, ettekandjat, politseiniku, poemüüjat ega arsti.

Nagu ülejäänud artiklist selgub on sarnaseid seisukohti veel teisigi, kuid need jäägu nende teada, kes artiklit ka lugeda raatsivad.

Ainus, mida võib-olla Tellerile ette heita saab on välismaiste blogide tähtsuse alahindamine. Samas ei olnud lühikeses artiklis võimalust ega ruumi pikemalt peatuda sellel, miks blogid viimaste aastate jooksul niivõrd palju tähelepanu on kogunud, et "blog"-ist sai aasta sõna:

Merriam-Webster said "blog" was the word that people have asked to be defined or explained most often over the last 12 months.

The word will now appear in the 2005 version of Merriam-Webster's printed dictionary.

Julgen väita, et blogide rollist väljaspool Eestit on ettekujutus vähestele eestlastele ning kirja on pandud veelgi vähem. Kuna aega ajalt vajab ka enda ego turgutamist, siis tooks ühe erandina välja enda eelmise aasta viimasele postitusele, kus arutlesin arutlesin blogide mõjust ajakirjandusele ning viitasin ka mitmetele põhjalikematele artiklitele blogidest.

Tundub, et aeg on küps natuke põhjalikumaks eestikeelseks teemakäsitluseks - loodetavasti juba paari pikema postitusega järgmisel nädalal.

Sotsiaaldemokraatiast Rootsis ja globaliseerumises

Ühes varasemas postituses pöörasin tähelepanu sotsiaaldemokraatiale Rootsis ja probleemidele, mis sellest tulenesid ja tulenevad siiani. Kuigi minu arvates on tõendeid sotsiaaldemokraatia negatiivsetest mõjudest rohkem kui küllaga, siis leidub ajakirjanike, kes seda seisukohta ei jaga. Ei peagi jagama. Kirjutada nagu ka öelda võib kõike, kuid kui ei suudeta enda väiteid toetada faktide või näidetega, siis langeb kirjutatu usutavus.

Aeg ajalt võib mõnest poliitilisel skaalal vasakule kalduvast väljaandest lugeda mõnda artiklit, mille autor kirjutab oodi sellele ilusale ja lillelisele kohale, sellele tarkade ja õilsate inimeste maale, kus Ikea on esindatud igas väiksemas linnas ja ning moekaid tänavakohvkikud võib leida isegi väikestest küladest.

Üks selliseid lugusid ilmus hiljuti ajakirjas Dissent. Artikli autor, Daniel Brook, elas kaks kuud Rootsis ja tuleb sealt tagasi looga, mida lugedes jäi vähemalt minule mulje, et Rootsi kõrged maksud ja ulatuslikud avaliku sektori kulutused on igati õigustatud kui valitsus ainult ennast kokku võtab ja "õigeid" kulutusi teeb. Seda kõik aga ainult nii kaua kui sa ise natuke kõrgemat sissetulekut oma või ettevõtlusega tegeleda ei soovi.

Kuigi artikkel on tasakaalukam kui mitmed varem minuni jõudnud kirjutised leidub seal siiski piisavalt refleksiivsust ning pealiskaudsust. Muu hulgas jätab artikli autor mainimata, mis oli Rootsi majanduse mootoriks enne 1930ndaid ja täiesti põlastavalt suhtub ta 1990ndate keskel parempoolsete erakondade poolt läbi viidud reformidesse. Samas olid osad väited aga piisavalt huvitavad, et paluda mõningast täpsustust Johan Norbergilt, rootslasest liberaalil, kelle tuntuim teos on In Defence of Global Capitalism.


Üks punktidest, mis mind natuke rohkem huvitas oli sotsiaaldemokraatide ja parempoolsete erakondade vastutulelikus reformidele. Eelpool juba vihjasin sellele küsimusele, kuid Norberg kinnitas, et ilma reformideta, mis parempoolsete erakondade võimul oleku ajal läbi viidi, oleks olukord Rootsis praegu märksa kurvem.

Teine küsimus tulenes järgnevast tsitaadist:

According to research, the higher the sick pay a worker receives, the more likely that worker is to call in sick. Only in Sweden, where moral rectitude is so widely assumed that a high government official was forced to resign after charging a bar of Toblerone chocolate on her government credit card, would this surprise anyone. Astoundingly, before the reforms of the 1990s, there were cases in which workers were paid more to call in sick than to work. Marten Palme, like most Swedes today, believes that the task is to provide adequate benefits for those who truly are sick without encouraging people to miss work unnecessarily. Sick-leave benefits remain high by international, and even Scandinavian, standards.

Paljud rootslased arvasi juba pikemat aega, et nemad on eriti vastutustundlikud inimesed, kes ei jää niisama riigi kulul elama, kuid kahjuks näitas uurimus, et rootslased nagu ka ülejäänud inimkond, kasutavad võimalust mitte töötada, kuid see vaid avaneb. Norberg lisas ka natuke statistikat ja tõi välja, et: "1,4 million Swedes of working age don't go to a job in the morning (in a country of 9 million inhabitants). If we include those in early retirement, on long-term sick-leave etc, Sweden has 20% unemployment." Kolmas punkt, mis tundus eriti huvitava sepitsusena avaldub aga järgnevas tsitaadis:

It is no surprise that the libertarian right in Sweden backs free trade. What is surprising is the support on the left; the near-universal unionization rates in Sweden make the country's trade policy less protectionist, not more.

Natuke kummaline tundus see väide kohe, sest just ametiühingud on need, kes praegu lätlastest ja eestlastest ehitustöölisi Rootsis taga kiusavad, Norberg tõi selle küsimusega seoses välja ühe tabava üldistuse: "They approve of free trade when it comes to manufacturing, but not in services." Tundub, et lohakas väike pooltõde artikli autori poolt.

Vaatamata nendele "väikestele" apsudele jõuab autor siiski järelduseni, et küsimus on väärtushinnangutes ja igal süsteemil on oma head ja vead, mis lähemal uurimisel silma hakkavad torkama. Kindlasti on selles artiklis veel palju, mille üle diskuteerida, kuid jäägu see mõneks teiseks korraks.

Teine huvitav artikkel, mis käsitles samuti sotsiaaldemokraatiat, kuid nüüd juba globaliseerumisprotsessile laiendatuna, avaldati ajakirjas Prospect, autoriks David Held. Kirjutis on tegelikult ühe raamatu arvustus, kuid minu jaoks huvitav peamiselt sellepärast, et autor on veendunud, et vaba turumajanduse asemel peaks globaliseerumist lähtuma sotsiaaldemokraatias esinevast "nähtusest" nagu "social justice" (sotsiaalne õigus?):

The question is not why globalisation works, but rather how it can be made to work better to bridge the gaps between liberty and social justice, economic and human rights concerns, the accelerating affluence of some and the continuing poverty of many. Liberal economic philosophy does not equip us adequately for this task.

Selle jutu peale saab esitada ühe selge küsimuse, mis asi see "social justice" üldse on? Juba Hayek aimas, et selle sõnade kombinatsiooni taga on midagi nii üldist, mis on iga inimese - sealhulgas ka võimul olijate - jaoks midagi erinevat.

Õnneks on Michael Novak seda probleemset sõnadekombinatsiooni uurinud ja isegi üht-teist kirja pannud artiklis Defining Social Justice:

The trouble with “social justice” begins with the very meaning of the term. Hayek points out that whole books and treatises have been written about social justice without ever offering a definition of it. It is allowed to float in the air as if everyone will recognize an instance of it when it appears. This vagueness seems indispensable. The minute one begins to define social justice, one runs into embarrassing intellectual difficulties. It becomes, most often, a term of art whose operational meaning is, “We need a law against that.” In other words, it becomes an instrument of ideological intimidation, for the purpose of gaining the power of legal coercion.

Ma arvan, et sotsiaaldemokraatia võib toimida, kuid seda väga piiratud perioodi jooksul ja erandlikes tingimustes. Sotsiaaldemokraatia kipub liigselt piirama inimeste vabadust tegeleda ettevõtlusega samas luues riigiaparaadi ja bürokraatia, mis soovib planeerida aina suuremat ja suuremat osa meie eludest.

Sotsiaaldemokraatia pakub turvalisust, kuid mitte vabadust. Kindlust, kuid mitte võimalust enda elu üle ise määrata - tegutseda vabalt nii, et meie endi valitud tegevust ka väärtustatakse.

Inimpotentsiaal on tohutu ja arvan, et kõige paremini suudab seda potentsiaali välja tuua võimalikult suure vabaduse andmine indiviidile, ettevõtlikule inimesele, kes julgeb riskida.

Iraagis elu sama ohtlik kui Chicagos?!

Täna, kui George W. Bush vannutakse järgmiseks neljaks aastaks presidendiks, on vist pea iga kommentaator CNN'is, BBC's või isegi ETV's jõudnud nentida, et elu Iraagis läheb ainult hullemaks ja kogu ettevõtmine oleks tulnud ära jätta.

Pea iga päev võib kuulda/näha sellest, kuidas jälle mõned iraaklased või ameeriklased õhku lasti. Sellele, mis Iraagis positiivset toimub meedia aga tähelepanu praktiliselt ei pööra. Selle asemelt loetakse laipu ja seda kohati patoloogilise täpsuse ja järjepidevusega.

Iga hävitatud inimelu väärib tunnustust, kuid perspektiiv kipub vähemalt osadel meediakanalitel suures Bushile ära tegemise hoos unarusse jääma nagu nendib Bruce Thompson, kes enda blogis siiski pakub natuke perspektiivi:

Here is some unrefuted reporting from the New York Times which shows that Iraq had 202 murders in 14 days or 14.4 per day! Iraqi population estimates vary, but for comparison purposes Chicago (at 450 confirmed murders in 366 days with a population of 2.8 million) had .439 murders per million per day. The two would be equal if Iraq's population was 32,858,867 people! Population estimates vary but about 25 million people live in Iraq. Therefore, the streets of Iraq are about as safe as the streets of Chicago though in both places there are some tough neighborhoods and you might not wish to be a member of particular organizations! The Iraqi trend is going down faster than Chicago's.

Seega tundub elu Chicagos olevat peaaegu nii ohtlik kui Iraagis, kuigi kellelegi meist nii ei tundu.

Tõenäoliselt mängib siin olulist rolli ka ohutaju, mida äärmiselt brutaalse vägivalla puhul, tajume märksa selgemalt. Kuna Iraagis on vägivald suunatud igal võimalusel välismaalastele samas kui Chicagos see nii ei ole, siis tundub ka ohutaju olevat mõnevõrra selgem. Sa tead mida karta.

Igal juhul natuke mõtteainet!

PS. Ei hakka lugejaid tüütama enda Iraagi sõja seisukohaga, sest enamusele lugejatest olen enda seisukohta selgitanud, kuid kui keegi kommentaarides küsib, siis vastan.

Kas Ameerika vaenulikus algab kodust?

Alati mitmekülgse ja huvitava EU Referendum'i tänaste postituste seast võib leida ka ühe pealkirjaga Resentment of America starts at home, mis võtab päris asjalikult kokku põhjused, miks osad moslemid on Ameerika ja ameeriklaste vastu nii vaenulikud, kuid proovib vastata ka küsimusele, miks Ameerikat "vanas" Euroopas nii innukalt põlatakse:

We do not live under the sort of oppressive, tyrannical and kleptocratic regimes most Muslims do but a feeling of frustration is seeping through European life (and yes, I do include Britain as well).

The frustration is to do with the fact that, while nominally democracies, all members of the EU are in fact, part of a vast managerial, dirigiste political structure and there is nothing we the people, the voters can do about it.

The frustration is to do with the fact that slowly but surely Europe is losing economic advantages and there seems to be no way of dealing with this, while those in charge continue to weave their thick web of rules and regulations, committees and co-ordinations.

Finally, and especially in Britain, the frustration is to do with the hidden knowledge that so much of what is good and and admirable has been lost and given away. All that is left is a mindless repetition of an obviously false belief that at least, we are all more intelligent, more subtle, more sophisticated than the Americans.

For many it is an obsession; for all our "public intellectuals", of whom Europeans are so proud and of whom many are, indeed, state sponsored or EU sponsored, it is a career. For the moment it pays well. But is it really a good idea in the long term to devote quite so much creative energy to the blame game?

Kellel sügavam huvi antud teema vastu, siis kommentaarides on keegi hea inimene ära toonud mõned viited ettekannetele ja uurimustele, mis märksa põhjalikumad.

Minule isiklikult on jäänud mulje, et Euroopas on ameerikavaenulikus süvenenud viimase 10-15 aasta jooksul, kuid seda mitmete seikade kokku langemise tulemusena nagu eurooplaste jaoks antipaatsed presidendid (Reagan, Bush) ja samas süvenev Euroopa integratsioon, mis toimub Brüsselis pesitsevate bürokraatide eest vedamisel.

Enamus Eurooplasi ei saa enam arugi, kes neid valitseb, sest nende enda valitsus peab täitma direktiive, mis tulevad "kuskilt mujalt". Kui Brüsselist tulnud direktiiv aga näiteks sinu ärilisi huve (täiesti totralt) riivab, siis pole sul kellegi poole pöördud - eriti kui sa oled väikeriigist.

Mida suudab sinu heaks teha volinik Kallas (kes peab esindama Euroopa huve) või saadikud Mikko, Savi, Kelam, Oviir jne. (kes lihtsalt söövad, joovad, reisivad ja vegeteerivad eurooplaste raha eest) või ministrid Ojuland või Parts, kes moodustavad ainult ühe hääle grupis, mis koosneb 25st? Tegelikult on ju kõige määravamaks jõuks Euroopa Liidus ikkagi Komisjon, kuid nende ametisse hääletamise üle puudub igasugune kontroll. Seega võivad nad seal sisuliselt teha mida tahavad, peaasi, et Euroopa poliitiline eliit rahul oleks. Kui vaid nende väiksed südamekesed ei oleks nii võimunäljas, et kraani ligi pääsemise nimel selle absurditsirkusega lepitakse.

Kellele ja kuidas aga inimesed enda pahameelt peaksid väljendama? Veel parem, pahameelt mille üle? Euroopa Liit on sedavõrd suur ja laialivalguv bürokraatlik institutsioon, et vähesed mõistavad selle olemust või olemusest tulenevaid probleeme. Lihtsam on süüdistada midagi kauget, midagi erinevat, midagi, mis juhib tähelepanu kodus toimuvast kõrvale. Näiteks USA't ja ameeriklasi.

Rumala Eesti ajakirjaniku sündroom

Mind huvitab jätkuvalt vastus küsimusele, kas osad Eesti "ajakirjanikud" on lihtsalt rumalad ja lohakad või on tegu osadelt välismaistelt kolleegidelt õpitud hoiakuga, võltsmoraaliga, mis on pimestavalt USA vaenulik isegi siis, kui selleks mingit põhjust pole.

Vahel jõuan juba mõelda, et ega see Eesti ajakirjanike USA vaenulikus polegi nii jube, et tegelikult nad kajastavad toimuvat, eriti aga negatiivset.

C'est la vie - ajalehti on vaja müüa.

Järgmisel hetkel komistan aga artikli otsa, mis rajaneb ühele suurele valele ja tühistele pisiasjadele, mis ei oma mingit sisulist tähtsust. Üks sellistest ilmus ka eelmises Ekspressis pealkirjaga Rikka valge mehe sündroom ja sealt pärinevad ka järgmised eestikeelsed tsitaadid:

Lõuna-Aasia looduskatastroof näitas, et maailma politseiniku rolli juba ammu enda peale võtnud USA ei taha sugugi käituda maailma kiirabina.

Täiesti võigas vale, sest ühed esimestest reageerijatest olid ameeriklased koos austraallastega:

The US response to the tsunamis was far from slow, as some critics have alleged. When the magnitude-9.0 quake struck off the coast of Sumatra, triggering a series of powerful tsunamis on the morning of Sunday, December 26, it was mid-evening on Christmas night in Washington.

Yet within six hours, the US Agency for International Development was moving relief funds to US embassies in the region. According to senior US officials, it was natural and automatic that Australia was the first and most important interlocutor on this crisis.

Mõne päevaga saatsid ameeriklased katastroofi piirkonda lennukiemalaeva koos teda saatvate laevadega ning uue aasta esimestel päevadel suudeti juba kannatanutele abi pakkuda. Reaalset abi mitte lubadusi suurtest summadest, mis kunagi kohale jõuavad.

Selle nädala Guardian Weekly kirjutab: "India ookeani tsunami eest ei vastuta pahategijad. Sündmus ei sobinud terrorivastase sõja narratiivi, mis raamistab Bushi välispoliitikat."

The Guardian'is ilmuvad igati huvitavad artiklid kunstist ja kultuurist ning nende raamatute arvustused on alati mitmekülgsed, kuid välissündmuste kajastamises on Guardian juba ammu selgelt ameerikavaenuliku positsiooni võtnud. Ekspressi artikli autori tsiteeritu ei ole aga fakt, ega mingi informeeritud arvamus vaid lihtsalt lause, mis sobi USA vaenuliku narratiivi, mis raamistab nii Guardian'i kui artikli autori isiklike eelarvamusi.

Niisiis sõitis härra Bush juunior oma Texase rantšos jalgrattaga edasi ja USA andis katastroofi leevendamiseks esialgu vaid 15 miljonit dollarit: tühine summa, kui vaadata õnnetuse suurust ja Ühendriikide eelarvet.

Michael Moore kasutas sarnast võtet enda viimases filmis, kui küsis enda vaatajaskonnalt, miks president Bush pärast seda, kui sai teada WTC rünnakutest, kohe jalule ei hüpanud ja tegutsema ei hakanud.

Mida oleks Bush artikli autori arvates pidanud pärast tsunamist teada saamist tegema? Kas ise abi andmist koordineerima? Isiklikult kohale lendama - kohalikele logistilist painajat tekitama? Bush teadis, et ameeriklased juba aitavad kannatanuid ja seda vägagi professionaalsel tasemel. Tema kui amatöör oleks enda tegutsemisega ainult segada saanud ja talle oleks ette heidetud enda nina toppimist sinna, kus sellest on pigem kahju kui kasu. Guardian oleks aga kindlasti süüdistanud Bushi inimelude ohverdamises või milleski muus taolises.

Alles neli päeva pärast üleujutust võttis Bush sel teemal sõna ja et mitte ihne välja paista, suurendati USA-poolset toetust 35 miljonini. Möödus veel paar päeva ja maailma pressi sattus ÜRO norrakast töötaja hinnang, et arenenud tööstusriigid on vaesemaid aidates kohutavalt kitsid. Hinnang haavas USA presidenti isiklikult, toetus suurendati kümnekordseks ja saadeti merevägi õnnetuspaigale.

Mis puudutab USA esialgset annetust, siis ei suvatse "ajakirjanik" mainida ei kuupäeva ega tuua võrdluseks sellel hetkel tehtud teiste suurriikide annetusi. Esialgse annetuse tagasihoidlikus oli aga tingitud sellest, et keegi ei teadnud, kui suure katastroofiga oli tegu.

Nii kuidas selgusid tagajärjed ja ohvrite arvud tõusid ka summad. Praeguseks on USA abi lubanud rohkem kui 500 miljonit dollarit, kuid sellele lisanduvad veel eraisikute annetused, mis on ületanud 650 miljoni dollari piiri ja sõjaväe kulutused, mis on umbes 4-5 miljonit dollarit päevas.

Norrakast ÜROkraadi, Jan Egelandi, totral soovitusel, et abiraha saamiseks tuleks valitsustel makse tõsta, pikemalt ei peatu. Ameeriklased ja inimesed üle terve maailma on selgelt demonstreerinud, et kui abi on vaja, siis abi ka saab ja selleks ei pea kedagi maksustama. Muide, Egeland suutis juba järgmine päeva enamuse enda jutust tagasi võtta ja vabandada.

Minu arvates on ameeriklaste tegutsemise üle täiesti kohatu nuriseda kui samal ajal ainus, mida Euroopa Liit koos Euroopa suurriikidega suudab teha, on raha annetada, mida "ehk kunagi" saab kasutada. Inimesi päästavad, toidavad ja joodavad aga austraallased, indialased ja ameeriklased. Sama on täheldanud nii prantslased kui sakslased, kes pole õnneks enda valitsusi kriitikata jätnud:

While U.S. service members were busy dropping supplies over Indonesia and Australian doctors were treating people immediately after the disaster, the Europeans were debating - or, even worse, looking for a date to debate on. The French health minister, Philippe Douste-Blazy, finally said Europe was acting badly.
That is a telling comment. One widely known fact of European life is that its well-intentioned fixation on concerted action - preferably in tandem with the United Nations - does not always produce quick and consensual results. But now Europe is revealing a weakness where it always considered itself to have a strength: in humanitarian aid.

Kuid abist saab elada ainult teatud punktini, sealt edasi peavad inimesed ise hakkama saama ja Tai peaminister on sellest juba praegu arusaanud:

Thai prime minister, Thaksin Shinawatra, told the world that his country did not want financial aid. Above all Thailand wanted the European Union to lift the punitive tariffs on shrimp exports which in recent years have inflicted more damage on its economy than the tsunami itself.

Since 1997, Mr Shinawatra told Jack Straw on his recent visit, the EU's suspension of its preferential tariff system for Asian fish imports has caused exports to the EU to collapse. This has cost the Thai economy £3 billion, double the £1.5 billion in aid that has been promised to the entire region. The purpose of the new tariffs was to give preferential status to the former French colonies of Senegal, Madagascar and French Guinea, the waters of which are fished by subsidised EU fleets, mainly from France, Spain and Portugal, in ways which bring little benefit to the local economies.

Stung by accusations that the EU's protectionism is doing immense damage to the Third World, our new Brussels trade commissioner, Peter Mandelson, last week announced: "I want to find ways to assist people and businesses hit by the tsunami." He would "consider" moves towards trade concessions worth "tens of millions of euros". This compares with the Thais' own estimate that the shrimp tariff alone is now costing them £400 million a year.

The EU is thus happy to promise money, which Mr Shinawatra says his country does not want. But when he says he would prefer the right to earn that money through exports, all he gets is another press release from Mr Mandelson.

Tõenäoliselt ei soovi peaminister enda riigile Aafrika saatust.

Lõpetuseks mainiks ära The Telegraphi ühe lugejakirja (ei ole originaalallikast enam saadaval), mis on lihtsalt halenaljakas ja seda sugugi mitte heas mõttes:

Sir - Having survived the tsunami in Sri Lanka, I have one abiding memory of the aftermath.

On New Year's Eve, I was returning to my evacuee relief centre, when I passed one of Colombo's finest restaurants. It was with surprise and dismay that I saw it was filled with freshly suited UN officials, their finely polished official cars and dutiful drivers parked ostentatiously outside.

I went to bed early, on the floor of a sports hall along with 500 other displaced tourists. I couldn't get into a hotel; they were full of aid officials.

Sarnase sisuga lugusid võib lugeda ühest USA välisministeeriumi ametniku blogist, kelle "sügav kiindumus" ÜROsse väljendub pea igas postituses. Kohati räigelt otsekohene Diplomad on siiski sisukas, teravmeelne ja huvitava - pilk vabariiklasest karjääridiplomaadi ellu 21. sajandi esimestel aastatel.

Viimast korda Jacques'ist

Olen üpris veendunud, et olen ilma jäänud mitmest sügavast naeruhoost kuna ei mõista prantsuse keelt piisavalt, et lugeda Le Monde diplomatique'i. Mõni nädal tagasi komistasin aga diplomatique'i inglise keelse versiooni otsa, mida siis vaikselt (kohati ahastusega) lugesin. Nüüdseks olen jõudnud järeldusele, et rohkem virisemisele ja kapitalismi (loe: USA) mahategemisele pühendunud ning samas ikkagi tunnustatud väljaannet pole olemas.

Minu Derrida vaenulikus ei tohiks ühelegi selle blogi lugejale üllatusena tulla, kuid mida ma varem pole teinud on mõne konkreetse Derrida artikli analüüs. Leidnud Le Monde'i lisast ühe Derrida artikli on mul keeruline ta lihtsalt läbi lugeda ja kommenteerimata jätta. Nagu ikka proovin keskenduda sisulistele argumentidele ja päris tervet artiklit tsiteerima ei hakka vaid ainult paremaid palasid.

Le Monde diplomatique at 50 is, ever more internationally, a key reference point for social movements grouped under the banner of counter-globalisation. That doesn’t mean that any grand revolution is about to remove the power centres that emerged victorious from the cold war (represented by all those sinister acronyms: IMF, OECD, WTO). But constant pressure from the counter-globalisation movement and ordinary people the world over cannot fail to weaken these institutions and force them to reform. It’s already beginning to happen. The same pressure will also force reform upon the institutions created by the victors of the second world war: the United Nations and its Security Council.

Siiani pole suutnud mõista, mis on globaliseerumises halba ja miks peaks selle vastu võitlema. Miks on vaja mingit liikumist nähtuse vastu, mis võimaldab inimestel paremini elada mitte ainult USAs ja Euroopas vaid ka arenguriikides, mis saavad globaliseerumisest rohkem võita kui kaotada?

Eraldi väljatoomist vajab Derrida rahvusvaheliste organisatsioonide põlastus. Miks nad talle ei meeldi on praktiliselt võimatu öelda. Ta mainib mingeid reforme, kuid ainus organisatsioon, mis tõesti on reformidele "avalikult mõelnud" on ÜRO, kuid kui Derrida pidas silmas neid reforme, mis Julgeolekunõukogu laiendaksid, sisuliselt veel hamubtumaks teeks kui ta praegu on, siis ei jää üle muud kui muiata mehe naiivsuse üle.

Le Monde diplomatique has since become a truly international publication, translated into 18 languages and seen as a paper of reference all over the world. But it is still firmly based in Paris. To me, that shows the paper’s deep-rooted Europeanness. I cannot imagine such a paper thriving in the same way, with the same degree of liberty and the same high standards, in a different country or a different continent. That implies that we, as Europeans, have a unique political consciousness and sense of duty. It doesn’t mean the paper and the movements it champions are limited to a Eurocentric or Franco-centric perspective. Rather, it should serve as a reminder of Europe’s role in the counter-globalisation movement.

Teate mis, mina ka ei kujuta ette, et see ajaleht saaks eksisteerida kuskil mujal, kui jätkuvalt sotsialismist pimestatud prantsuse "intellektuaalse eliidi" seas. Vabadus, millele Derrida viitab on aga näiline - reaalne neile, kes tahavad nuriseda kapitalismi üle ja kiruda ameeriklasi. Nemad võivad tõesti nautida vabadust kirjutada enda hala laua all, kapi peal, voodis lamades või nurgas seistes, üks jalg prügikastis.

Huvitav on ka Derrida üleskutse, et "meie, eurooplastena" peame mängima mingit tähtsat rolli globaliseerumise vastases liikumises. Miks? "Meile, eurooplastele" on globaliseerumine kasulik, sest tööjaotus ja ressursside tõhusam kasutamine võimaldavad madalamaid hindu ja ligipääsu "meie, eurooplaste" rahakottidele ka arenguriikide tootjatel.

We should not allow Europe to be reduced to the status of a common market, or a common currency, or a neo-nationalist conglomerate, or a military power. Though, on that last point, I am tempted to agree with those who argue that the EU needs a common defence force and foreign policy. Such a force could help to support a transformed UN, based in Europe and given the means to enact its own resolutions without having to negotiate with vested interests, or with unilateralist opportunism from that technological, economic and military bully, the United States of America.

Kaldun arvama, et Euroopat ei ole muud moodi ühtseks võimalik (ega ka soovitav) vormida, kui neutraalstele põhimõtetel nagu ühisturg, inimeste ja kapitali vaba liikumine ning võib-olla isegi Euro. Peale selle sai Euroopa Liit alguse ikkagi majandusühendusest, millele on aastate jooksul eurofiilide poolt juurde poogitud poliitiline dimensioon, mis sai aastakümneid segamatult frankofiilide keskne olla. Derrida annab mõista, et Euroopa peaks olema nagu midagi enamat, kuid jätab mainimata, mis see täpselt võiks olla. Selle asemel vihjab Derrida hoopis ühisele Euroopa sõjaväele, mis oleks "Euroopas asuva reformitud ÜRO" käepikendus, mis saaks siis tegutseda ilma läbirääkimata teiste ÜRO liikmetega. Terve viimane lause kubiseb eelarvamuslikest eeldustest, mis lihtsalt ignoreerivad reaalsust ja tagajärgi.

I would like to single out one yes for special emphasis: the yes to a less market-dominated Europe. To me, that means a Europe that is neither content merely to compete with other superpowers, nor prepared to let them do as they please. A Europe whose constitution and political stance would make it the cradle of counter-globalisation, its driving force, the way alternative ideas reach the world stage, for example in Iraq or Israel-Palestine.

Ah et vähem turule orienteeritust, kuidas kujutab Derrida ette, et 450 miljonit inimest enda tegevust koordineerivad nii, et nad bürokraatia laviini alla ei mattuks? See, mida ta propageerib, näib olevat sotsialism ja plaanimajandus - lisame siia juba eelmisest lõigust tuttava Euroopa sõjaväe ja me saame millegi, mis meenutab hirumäratavalt palju Nõukogude Liitu. Ja jälle, ühest küljest tahab Derrida Euroopast teha globaliseerumise vastaste keskust, teisest küljest aga maailma asju ajada. Kas mitte ei ole see globaliseerumine või on see hoopis neo-imperialism, mida pidevalt jänkidele ette heidetakse?

This Europe, as a proud descendant of the Enlightenment past and a harbinger of the new Enlightenment to come, would show the world what it means to base politics on something more sophisticated than simplistic binary oppositions

.
Kuidas palun, kas ma peaks seda väidet kuidagi tõsiselt võtma pärast Iraagi ümber toimuva jälgimist, kus prantslased keelduvad isegi politseinike koolitamisest, sest see võiks kuidagi Iraagi uuele valitsusele kasulik olla?!

Artikkel läheb loomulikult veel mõned lõigud samas vaimus edasi, kuid lõpus annab Derrida mõista, et eelpool kirjutatu on tema unistus ja: "This dream is shared by billions of men and women all over the world. Some day, though the work may be long and painful, a new world will be born."

Jääb üle küsida, et mis planeedil see mees elab ja kas ta andis endale aru sellest, mida ta kirja pani? Kas tegu on vana mehe läheneva seniilsusega või Euroopas liigagi levinud mõttelaadiga?

Derrida ja paljud teised Euroopa vasakpoolsed mõtlejad ei ole juba ammu suutnud midagi uut välja pakkuda, olgu see siis nägemus Euroopast või mõni lahendus tõsistele sotsiaalsetele probleemidele nagu immigrantide ühiskonda integreerimine, tervishoiusüsteemi ette valmistamine pensionääride laineks või pensionisüsteem, mida üha vähenev tööealiste hulk ei suuda varsti enam üleval pidada.

Kokkupuude reaalsusega on nendel inimestel õhk-õrn ja kohati näib täiesti puuduvat. Ainus, mida enam teha suudetakse/osatakse on vastanduda millelegi: turumajandus vs. sotsialism, globaliseerumine vs. globaliseerumise vastased, Ameerika vs. Euroopa. Koostöö tundub neile inimestele olevat võõras kontseptsioon (välja arvatud enda väikses klikis) ja sallivus, mida nõutakse islami suhtes näib jäävat unarusse, kui jutt läheb ameeriklastele või USA'le.

Kas eestlased peaksid rohkem säästma?

Säästmine on vaieldamatult üks majanduse mootoritest, kuid mulle on jäänud mulje, et kohalikud analüütikud ei ole vaevunud praegust olukorda piisavalt selgitama. Selle tulemusena võib regulaarselt kuulda, kuidas eestlased peaksid rohkem säästma ja mitte nii palju tarbima. Erandiks ei ole ka Eesti Panga majanduspoliitiline kommentaar ja prognoos 2004-2006, mis annab järjekordselt päris mitmes kohas mõista, et eestlased peaksid tarbimist vähendama ja laenukoormuse võimalikult väiksena hoidma.

Hiljuti komistasin Marginal Revolution'it lugedes ühe postituse otsa, mis käsitles säästmise mõõtmisega seotud probleeme ja seda, kuidas valitsus (antud juhul USA oma) kipub säästmist alahindama. Põhjus: statistikud ja analüütikud ei arvesta näiteks kinnisvara hindadega, mis on sisuliselt investeering, sest siiani pole hinnad märgatavalt langema hakanud; pensioniga, mis on tegelikult varasemad säästud, mida kasutavad inimesed, kes tõenäoliselt säästmiseks enam erilist põhjust ei näe ja haridusse tehtud kulutused, mida võetakse samuti lihtlabase teenuse tarbimisena, kuigi tegu on investeeringuga inimkapitali.

Huvitav on ka see, et kodumasinaid, mis säästavad aega ning võimaldavad inimestel millegi produktiivsemaga tegeleda, võetakse samuti täiesti tavalise tarbimisena.

Mis eestlaste/Eesti juures võiks veel eraldi märkimist väärida on hiljutine liitumine Euroopa Liiduga, mis avaldab survet palkade tõstmise suunas. Seega on paljude inimeste oletused nende palkade jätkuvast tõusust igati õigustatud nagu ka veendumus, et tulevikus suudetakse võetud laenud suuremate probleemideta tagasi maksta. Ka kinnisvara omanikel on põhjust optimismiks, sest nende vara väärtus Euroopa Liidus kasvab tõenäoliselt jõudsamalt kui mõnes teises Euroopa "provintsiriigis", mis veel kannatlikult ootab pääsu Euroopa Liitu.

Lõpetuseks tooks välja ka välisinvesteeringud, mis jätkuvalt kasvavad ja seda jõudsamalt kui kunagi varem - taas peamiselt tänu liitumisele EL'iga - ja peaksid pehmendama jooksevkonto defitsiidi suurusest ehmunud inimeste hirme. Võiks küll pikemalt peatud taas korda jooksevkonto defitsiidi olemusel, kuid lihtsam on viidata ühele varasemale postitusele ja nentida, et põhjuseid jätkuvaks optimismiks on küllaga.

Millal on eestlane jõudnud tipu?

Kui temast kirjutatakse ülevaatlik lugu, milles mainitakse Eestit ainult ühel korral ja sedagi tema kaasmaalastega seose!

Neeme Järvi on üks nendest vähestest eestlastest.

15 aastat Detroidi sümfooniaorkestri muusikalisejuhina ning lisaks üle saja külalisetteaste aastas(!) üle terve maailma, mille käigus on Järvi maailmale (ok, vähemalt entusiastidele) tutvustanud orkestreid, mis muidu poleks kunagi tunnustust leidnud.

Sellest ei tasu järeldada, et Järvi suudab kuidagi halbadest orkestritest häid teha vaid pigem seda, et mehel on kõrva ja silma lootustandvatele orkestritele. Eks ole see ka üks põhjuseid, miks Detroit Free Press pühendas artikli Järvi tulevikuplaanide valgustamiseks:

Jarvi's New Jersey post has him geeked like a kid who found just the toy he wanted under the Christmas tree. Meanwhile, sundry guest-conducting opportunities keep his calendar full. Between his fall commitments in Detroit and New Jersey, he took Switzerland's UBS Verbier Festival Orchestra, an ensemble of high-powered young musicians, on a 10-day European tour.

On another front, Jarvi is in the midst of recording the complete Tchaikovsky and Sibelius symphonies with the Gothenburg Symphony. Then there are the plans spearheaded by the eminent Russian conductor Valery Gergiev, who is arranging a salute to Jarvi this summer in St. Petersburg, home of the former Leningrad Conservatory where Jarvi was trained. Jarvi's two sons, Paavo and Kristjian, both of them conductors, and his daughter Maarika, a flutist, will also appear.

And Jarvi has begun the Herculean task of preparing the four operas of Richard Wagner's "The Ring of the Nibelung" for the Royal Swedish Opera -- one opera a year beginning in September and culminating with a complete "Ring Cycle" in 2008.

Üks insult seljataga jõuab Järvi artiklis ka täpsustada, et ta on enda töökoormat tunduvalt vähendanud. Aukartust äratav.

Illarionovi tuleproov

Eelmise aasta novembri ühes postituses käsitlesin Kyoto protokolli ja viitasin Putini majandusnõuniku, Andrei Illarionovi, sõnavõtule. Mõnevõrra üllatavalt tuli aga postitusele ka üks kriitiline kommentaar:

Kurb küll, kuid üha hullemaks läheb - vene poliitikud tuuakse kaitsma demokraatliku maailma huve!
Kas lugupeetud blogger ikka teab, mis mees see Illarionov (blogis oli nimi valesti) ikka on? Loomulikult ei tea -tegelikult teab autor ainult üht selle kameeleoni artiklit, seda, mis oli USA lehes -no kus siis veel!
Sellest, mis mees ta on võiks pisut uurida näiteks netist! kuidas oleks? Võtsin vaevaks õige pisut uurida ja kohe pärlid sadasid ja tuli ka selgust, et mis "põhimõtete" mees ta on:

"We want to be a responsible member of the world community," says Illarionov. "That is why we're pumping more oil."

No kas on veel küsimusi, et kelle huve see mees esindab? Igaks juhuks annan väikese vihje, et ülemaailmsed huvid need nüüd küll ei ole.

, millele vastasin:

Huvitav artikkel, kuid see, et mees on venelane, ei tähenda, et ta valetakse või tema seisukoht oleks vale.

Nüüdseks on siis selgunud, mis mees see Illarionov tegelikult on ja seda võib lugeda nii International Herald Tribune'ist:

At a press conference on Dec. 28, Andrei Illarionov, a respected economist and Kremlin insider, declared that the government's "utterly incompetent interference" in the economy was dragging Russia dangerously backward. He branded the dismantling of the oil giant Yukos as "the swindle of the year." He said eliminating elected governors across Russia was a road to stagnation, and he ridiculed the Kremlin's meddling in the Ukrainian election.

kui ka kohalikust Päevalehest:

Läinud nädalal andis Illarionov pika pressikonverentsi ja raadiointervjuu, milles hindas olukorda riigis üsna karmilt. Tema sõnul on Venemaa valel kursil ja hakkab muutuma kolmanda maailma maaks. Valitsus tegutseb Illarionovi arvates meelevaldselt, Kreml püüab meediat vaigistada. Kriitikat sai naftafirma Jukose hävitamine ja poliitilise võimu tsentraliseerimine, samuti välispoliitika. Näiteks Jukose peamise tootmisüksuse Juganskneftegazi sundmüüki nimetas ta aasta pettuseks.

Ei olegi vist päris nii jube mees või kuidas?

Ajaveebidest ehk blogidest Eestis

Olen bloge lugenud peaagu kolm aastat ja esimestega neist tegin vist tutvust eelmisel sajandil, kuid midagi on nendel kõikidel ühist - ükski neist pole kirjutatud eestlaste poolt. Mul õnnestus leida üks blog, mida kirjutati Eestis (Concordia ühe ameeriklasest õppejõu poolt) ja mis kajastas ka päevateemalisemaid sündmusi, kuid sellega Eesti blogide hulk ka piirdus. Vähemalt minu arvates.

Hiljem otsustasin Eesti blogide olukorda natuke põhjalikumalt uurida ja avastasin, et tegelikult on Eestis blogijaid küllaga, lihtsalt enamus neist kasutab eestlaste blogimissofti ja servereid nagu näiteks blog.ee.

Enamus blogidest on sisult päevikud (web:log), mille abil inimesed hoiavad tuttavaid enda tegemistega kursis. Kirjutatakse enda meeleolust, tegemistest, muredest ja rõõmudest - vahel kommenteeritakse isegi poliitikute toimetamisi, kuid seda siiski harva. Temaatilisi bloge, mis kajastaksid majandust, poliitikat või mõnda muud keerulisemat teemat, pole mina suutnud veel eesti keeles leida. Ent siiski, IT-inimesed kipuvad ka blogima. Head näited on Peeter Marveti Tehnokratt ja eeMug (Estonian Mac User Group), kuid ma ei tea, kas viimane neist siiski on blog. Tegu pigem uudiste tõlke ja agregeerimisega ilma isiklike kommentaaride ehk blogide eripärata.

Kõige ühiskonnakriitilisem blog, mis enda otsingutel leidsin oli Maa All, kuid see pandi mõned kuud tagasi kinni, sest kirjutajad soovisid luulele ja kirjandusele pühenduda. Kuna nende poliitilised vaated ja kommentaarid olid üpriski sotsialismikesksed, siis lootsin, et õnnestub "maa-alustega" dialoogi astuda. Tundub, et see jääb nüüd ära.

Huvitav on eestlaste seas ka see, et enamus blogijaid on noored tartlased ja päris kopsakas hulk nendest on vist filoloogid (õigekiri on osade jaoks kinnisidee!). Miks? Eks tudengitel ole rohkem vabaaega ja idealistliku veendumust, et neil on ka midagi tuttavatele/maailmale öelda. Kuna blogijaid ei ole just eriti palju (kuskil 200 ringis), siis paljud tunnevad üks teist. Mõned blogijad on teistest tuntumad. Näiteks sellised tegelased nagu Teller Plõksib, Polaarkaru ja Pohhuipartei (lõbus absurd) - vähemalt mulle on jäänud mulje, et neid loetakse ning neile viidatakse kõige rohkem. Sama ei ole isiklike blogide eriline fänn ja mitte kõige kompetentsem inimene Eesti blogide olukorda kommenteerima.

Fotoblogimine on samuti eestlaste seas populaarne, sest kirjutamise asemel paned üles mõned pildid. Kui viitsid, siis mõne rea kirjutad juurde. Piltide kvaliteedi ja sisu üle arutlema ei hakka, kuid mitmed eestlased on juba enda blogides jõudnud arvata, et ega digikaameraga klõpsimine veel inimesest fotograafi tee ja enamus pilte ei ole sugugi nii head kui nende autorid ise arvavad.

Aga ikkagi temaatilisi bloge Eestis sama hästi kui ei ole, kuid miks? Mulle tundub, et selle peamiseks põhjuseks on eestlaste väike arv, mis oma korda tähendab, et neid, kes kirjutada soovivad, on samuti vähe. Piisavalt vähe, et nad mahuvad Tartusse ajakirjandust õppima, sealt edasi aga kuskile kirjutama - raha eest. Kuna ajakirjandusmaastik meil just hõre ei ole, siis leiab enamus soovijatest tööotsa mõnes väljaandes. Milleks blogida tasuta, kui sisuliselt sama töö eest võib raha saada? Ja siit koorub välja ka mõte, milleni jõuda tahtsin: eestlastel pole enda ajakirjanduse taseme üle küll põhjust rõõmustada, sest nii mõnigi leht jääb sisult blogidele (inglise keelsetele) alla.

Teema käsitlused on sageli pealiskaudsed ja niipea, kui käsitletav keerulisemaks läheb võib lugemise lõpetada. Ajakirjanike isiklikud arvamused imbuvad aga artiklitesse, kus neid sageli tõe või faktina serveeritakse. Paljude (eriti nooremate) ajakirjanike eelarvamustest mõjutatud artiklid on aga lihtsalt pinnuks silmas, loed ja raputad pead. Hea näitena võib esile tõsta Päevalehe kaitseväe temaatika kajastamise.

Nimelt tegeleb sellega peamiselt (9-l juhul 10-st) üks inimene, kes on enda seisukoha ka ühes arvamusartiklis välja käinud. Selles ei ole iseenesest midagi halba, kuid tema poolt läbiviidud intervjuud, kirjutatud artiklid on ühekülgsed ja sageli vabatahtliku kaitseväe vastased (vaata näiteks siit ja siit).

Sellistel puhkudel ei ole ajakirjandus dialoogi arendaja vaid pärssija, mis lihtsalt ütleb inimestele, mis on õige, mis aga vale. Teistsugused arvamused ei pääse aga üldse ajalehtegi.

Loomulikult võib blogidele ette heita enda arvamuse peale surumist, kuid siin kohal tuletaks meelde, et näiteks Vabalog ei pretendeeri mingisugusele uudisteallika staatusele. Ma ei hakka erapooletut mängima kui mul on millegi suhtes kindel seisukoht ja kui teema on aktuaalne, siis ütlen ka enda arvamuse selgelt välja. Mõni kord õnnestub see paremini, teine kord halvemini.

Live and learn!

Tsunami - enne ja pärast

Mul pole Aasia tsunami kohta öelda midagi, mida pole juba paljude teiste poolt öeldud. Pigem suunaks uudishimulike Wizblogi "enne ja pärast" leheküljele, kus pilte nii saartest, rannikust kui mõõnast, mis tsunamile eelnes.

TÄIENDATUD: Üks mõtte, mis selle katastroofi käigus kohe meelde ei tulnud, sai tegelikult alguse eelmisel aastal Floridat laastanud orkaanide ajal. Kuigi inimohvreid seal eriti palju ei olnud (mõnikümmend), siis elamuid hävines sadu. Mul tekkis tahes tahtmata küsimus, et miks inimesed ikkagi ronivad elama piirkonda, kus tõenäosus, et sa enda kodust ilma jääd pole sugugi tühine.

Ma võin küll eksida, kuid üks põhjusi tundub vähemalt USAs olevat föderaalne abi, mis sageli ulatub sadadesse miljonitesse (isegi miljarditesse) dollaritesse, millest finantseeritakse infrastruktuuri ja sageli ka kodude ning äride taastamist. Kõlab altruistlikult, kuid saadab orkaani tsoonis elavatele inimestele vale signaali.

Selle asemel, et hinnata orkaanist tulenevat kahju, kipuvad inimesed arvestatama föderaalse abiga ning elama piirkondades, kust võiks kaugemale hoida või kus võiks vähemalt natuke vastupidavamaid hooneid ehitada. Erasektor pakub küll kinnisvara omanikele kindlustust, kuid seda sugugi mitte "reaalse" hinnaga, sest föderaalvalitsus katab osa kinnisvaraomaniku kahjudest kui tal on vähemalt mingi kindlustus.

Kui kindlustusfirmad ja nende kliendid teaksid, et nad ei saa föderaalabi, siis tõenäoliselt muutuks märkimisväärselt ka nende suhtumine. Rannamajade kindlustamine oleks meeletult kallis nagu ka ainult küprokist ning puust ehitatud majade kindlustamine. Hinnad sunniksid kirglikule rannas elamise soovile innovaatilisemalt lähenema - näiteks orkaanikindla eramuga nagu Dome of a Home.

Tõenäoliselt oleks orkaanikindla kodu kindlustamine odavam, sest potentsiaalsed kahjustused orkaanist oleksid minimaalsed. Föderaalabi ei peaks olema nii suur kui praegu ja selle saab suunata ainult infrastruktuuri taastamisele, kuigi ka siin tasub kaaluda kohalike omavalitsuste rolli õigete kulutuste tegemisel. Kas mitte ei vali ka nemad odavama väljapääsu kui teavad, et föderaalvalitsus nad hädast välja aitab?

Taoline lähenemine ei tähenda, et kannatanuid - enda kodudest ilma jäänud inimesi - ei võiks aidata. Seda ei tasu lihtsalt teha läbi föderaalabi vaid annetuste, millele ei saa aga alati julgelt lootma jääda. Aasia tsunaamile järgnenud annetustest võib näha, et teiste inimeste abile võib erakordsete sündmuste puhul siiski lootma jääda. Iga üks saab annetada nii palju või vähe kui soovib ja ebaefektiivne avalikust sektorist vahendaja jääks mängust välja.

Olen nõus tunnistama, et reaalsuses kipub taoline lähenemine olema poliitiliselt võimatu, kuid inimeste leidlikus ja soov paremini ning ohutumalt elada võib orkaanikindlad eramud juba peatselt teha pigem reegliks kui erandiks, eriti kui kindlustusfirmad on valmis neilt väiksemaid summasid küsima.

Uus aasta, kuid sama vana Euroopa Liit

Juba mõnda aega pole jõudnud pikemalt peatuda Euroopa majanduse probleemidel, kuid tänu rikkalikule saagile Techcentralstation.com-is on mul taas võimalus mõne tsitaadiga tähelepanu juhtida artiklitele, mis käsitlevad Euroopa majanduse jätkuvat stagneerumist ja "heaolu" riigi olemus absurdsust.

Constantin Gurdgiev'i artikkel A Pivotal Year for the European Left võrdleb USA ja Euroopa majandusruumi ja teeb järeldusi, mis selle blogi lugejatele ei tohiks küll üllatusena tulla:

In contrast with the US, European policy makers failed to respond to the economic slowdown. As the result, EU interest rates remained high, while EU budget deficits went to finance increased social spending instead of the tax cuts. In many European countries taxes went up. Both, the government share in economy and the tax wedge in the EU have continued to rise since 1980. Currently an average employee in the EU spends at least 50% of their working time paying taxes, while in the US this figure stands closer to 30%. Seeing no evil in their own policies, European leadership followed the US Democrats in predicting a fiscally induced economic collapse for the US, dusting out the 1980s scenarios of rising national debt.

Lihtne ja loogiline juttu, mida Euroopa eliit aga põlastab, sest USAs just nii tehaksegi. Mida rohkem seda kemplemist jälgida, seda veendunum ma olen, et tegu on mingi tõsise patoloogiaga a la "aga eurooplased on ju ameeriklastest targemad/tsiviliseeritumad/kultuursemad/jne, vaadake kas või nende presidenti, kes suudab maailmale jätta endast mulje kui ogarast ahvist".

Oleks, et nii mõtlevad ainult karikaturistid, kuid sama seisukohta jagab nii akadeemiline kui ajakirjanduslik eliit, mis aga omakorda kujundab avaliku arvamust, seda sageli täiesti vastutustundetult.

Selle n.n. "eliidi" suurimaks probleemiks on nende suutmatus distantseeruda vasakpoolsest retoorikast ja sotsialistlikust mõttelaadist. Plaanimajandus ja usk enda maailmavaate ülimuslikkusesse teevad selle sama eliidi kurdiks üleskutsetele vaadata enda ümber ja näha, kuidas reaalses maailmas probleeme lahendatakse. Teooria ja retoorika võivad küll kanda üllast idealismi, kuid kokkupuudet reaalsusega on samuti vaja. Sotsialistlikust utoopiast pole vaatamata läbi sadade aastat kestnud katsetamisele midagi peale ebaõnnestumise välja tulnud ja ikkagi kisub Euroopa Liit vägisi veel üheks suureks sotsialistlikuks eksperimendiks, kus mingi "valgustatud" eliit tahab tervele Euroopale dikteerida, kuidas ja milliste väärtuste järgi nad peaksid elama.

Direktiiv direktiivi järel annab mõista, et iga väiksemgi seik meie eludest peab eurofiilide arvates olema reglementeeritud üha kasvava ametnike armee poolt, keda juhivad Euroopa kõige õilsamad ja targemad poliitikud - poliitikud, keda ei valita vaid kes määratakse ametisse. Elupõlised bürokraadid, kellele ei ole kohale jõudnud, et kõike ei peagi reglementeerima ning inimestel on endal piisavalt mõistust, et teha nende jaoks õigeid otsuseid. Objektiivselt vaadates võivad need olla valed, kuid elu on subjektiivne kogemus, kuhu "meie kõigi" eest kõnelejad kipuvad tooma kannatust ja mõttetusi.

Jah, ameeriklastel on samuti rida probleeme, kuid nad ei ole pimestatud sotsialistliku utoopia eredast päikesest vaid saavad aru, et täiusliku valitsust ja valitsejaid ei ole olemas ning kõige paremad otsused/valikud on tehtud nende poolt, kes otseselt on mingi tegevusega seotud.

Ameerika president ei peagi olema intellektuaalne hiiglane seni kuni ta vähendab riigi rolli inimeste igapäevaeludes olgu see siis makse või regulatsiooni ning bürokraatiat vähendades. Lisame siia veel võimalus enda riigi juhtkonda otse valida - anda hinnang tehtud tööle - ja me saame süsteemi, mis on paindlikum ning suudab maksimaalselt ära kasutada hajutatud inimpotentsiaali:

Intelligent thought is not really a requirement for a functioning market. Nor is predictive ability. If consumers’ preferences were determined at random, and so too firms’ production decisions, the market system would still work by weeding out the producers who do not satisfy the consumer, and by rewarding those producers who do satisfy consumers.

Kellel vähegi huvi selle vastu, kuidas turumajandus saab olla tõhus maailmas, kus enamusel pole keskharidustki, soovitan siiralt tutvuda postitusega blogis Catallarchy: What Does The Free Market Require?

Euroopa tundub olevat aga kinni enda intellektuaalsete saavutuste eneseimetluses. Heaks näiteks sotsialistliku mentaliteedi jätkuvast võidukäigust on Rootsi ja Prantsusmaa - riigid, mis seisavad tõsiste probleemide ees, mida suudaksid märkimisväärselt leevendada mõned turumajanduslikud reformid, kuid kohati juba aastakümnetesse ulatuv ajupesu ja osav ametiühingute ning huvigruppide sidumine valitsusega teevad vajalikest sammudest praktiliselt võimatud, kuid seda vajalikumad.

Rootsis on olukord lõpuks nii kaugele jõudnud, et isegi "heaolu", mille nimel inimesed apaatseteks maksustatakse, ei suudeta sama raha eest pakkuda nii palju kui mõnes teises riigis:

In many other countries, leftists still refer to Sweden as a role model, as a country being able to combine an extensive welfare state with acceptable economic growth and high income levels. Free-marketeers have always answered that the system inhibits freedom and growth, but we have not been able to show them that high taxes also limits government social spending. Now we can show them that the biggest welfare experiment ever in the free world has been caught up and surpassed on its own home turf. The highest taxes in the world do not produce the world's best welfare. In fact, Sweden has been beaten at its own game.

Vastuse küsimusele: mis riigid Euroopas rootslastele "heaolu" pakkumises ära tegid leiab aga Fredrik Segerfeldt'i artiklist Sweden: Beaten At Its Own Game

Prantsuse poliitikute mentaliteeti paljastab aga Hans Labohm artiklis French Free Fall, kus peale kohalike (ehk prantslased) traditsioonilise kriitika sellest, kuidas valitsus on eemaldunud rahva soovidest hoopis ideoloogia kasuks võib leida ka pikantseid näiteid, millest üks aktuaalsemaid on 35-tunnine töönädal koos sellest tulenevate tagajärgedega:

The introduction of the 35 hours working week by the previous left-wing government -- headed by prime minister Lionel Jospin, a former Marxist of Trotskyite vintage -- offers perhaps the most topi­cal and revealing example, which was qualified by some as a triumph of ideology over reason, of what is wrong with France's economic policy. Some years ago, this leftist political hobby horse entered the stage at the time that it had already been abandoned in other countries. The socialist government argued that a reduction of the number of working hours per week would lead to an increase in the number of jobs. Surprise, surprise ... it did not improve overall unemployment figures. Because of their ideological predisposition French policymakers had preferred to blithely ignore empirical evidence -- it had been tried before in other countries with the same results: on balance destruction of jobs.

Prantsusmaa on hädas immigrantidega, kes lahketest sotsiaaltoetustest ainult elavadki ja seda peamiselt sellepärast, et neil pole kunagi olnud võimalust töötada. Ühelt poolt takistab seda nende endi haridus (või selle olematus), teiselt pool aga Prantsusmaa paindumatu tööalane seadusandlus, heldekäeline sotsiaalabi ja sellest tingitud abisõltuvuse najal järk järguline inimväärikuse kadumine.

Kas mitte ei võiks mõned turumajanduslikud reformid päästa Prantsusmaa majanduse ja ka ühiskonna - leevendada sotsiaalseid pingeid - või kardavad prantslased, et nende riigist ja kultuurist saab sama "vulgaarne" kui USAst? Mon dieu, non!

Võiks ju kirjutada veel meie Brüsseli valitsuse poliitilisest kemplemisest humanitaarabi ümber, kuid selle asemel soovitan lihtsalt lugeda EU Referendum blogi - jätkuvalt üks sisukaimaid Euroopa bloge. Soovitan lihtsalt pealkirjadele pilk peale heita ja mõnda postitust põhjalikumalt lugeda, küll siis ka esimene masenduse hoog pärale jõuab.