E-valimine - igal juhul mitte Taist...kui sa tähelepanelik ei ole

TÄIENDATUD: Pärast esialgset emotsionaalset pettumist proovisin veel e-hääletamist, kuid seda siiski lõppkokkuvõttes tulutult. Samas suurenes minu veendumus, et viga võis olla pigem minus (isn't it always?!), kes tegi liiga palju alusetuid oletusi ja kes luges liiga vähe instruktsioone. Praeguses seisuga saab valimistel mitte osalemises nii 65% tõenäosusega süüdistada ainult ise ennast. ID-kaart on ikkagi lahe (eriti EL'i siseseks reisimiseks). Järgmistel valmistel proovin uuesti - siis loodetavasti juba kodust ja natuke targemana.

Puhkan praegu Tais ja tassisin spetsiaalselt arvuti kaasa, et valida.

Täna siis mõtlesin, et hääletaks õige ujumise kõrvalt, kuid sittagi - mingi serveri errorit viskab ette ja täiesti lootusetu juhtum.

Tunnen, et mind on petetud ja minu hääl minult röövitud.

Kui 7. märtsil tagasi olen panen screenshoti üles umbusklikele.

Praegu olen lihtsalt sügavalt pettunud ID kaardi omanik!

Eestlaste alkoholi tarbimisest - kainemalt

Olen juba nii nädal mõelnud, et kirjutaks alkoholi hüsteeriast, mis meedia vahendusel nagu iseenesest suht perioodiliselt tekib. Viimane taoline ring saavutas vist enda haripunkti eelmise nädala keskel, kui Postimehes ilmus artikkel Eestlased tahavad karmimat alkoholipoliitikat, mille peamine sõnum oli, et kui eestlaselt küsida, kas ta joob liiga palju, siis enda kohta arvab, et pigem mitte samas kui teiste kohta arvab, et pigem liiga palju.

Artiklis viidati ühele Konjuktuuriinstituudi uurimustele, mille kohaselt toodetakse Eestis alkoholi järjest rohkem ja teisele, mille kohaselt eestlaste arvates peaks alkoholipoliitika olema karmim (PDF kokkuvõtte).

Mina oleks seal tahtnud näha veel kolmandat uurimust, mis aitaks meie olukorda mõnevõrra perspektiivi panna. Nimelt on Konjuktuuriinstituut teinud uurimuse ka turistide alkoholi ostude kohta (PDF), kust selgub, et iga aasta külastab Eestit pea kolm korda rohkem inimesi kui Eestis on üldse elanikke (umbes 4,3 miljonit) ja nende ostetud alkohol vähendab puhta alkoholi tarbimist keskmise eestlase kohta vähemalt 3,5 liitri jagu. Kuna uurimuses antud hinnangud on üpris kaudsed, siis kaldun arvama, et see number võib ulatuda isegi 5 liitrini.

Erinevate meedias ilmunud hinnangute kohaselt (kiire googledamise tulemus) joob keskmine eestlane aastas 13-15l puhast alkoholi aastas. Samas näitavad natuke ametlikumad allikad nagu British Heart Foundation ja European Commission Health Consumer Protection directorate (PDF), et meie alkoholi tarbimine on isegi Euroopa keskmisest (2003 - 10,7 liitrit) madalam olles umbes 10 ja 9 liitri vahel.

Kindlasti saab suuremast ja märksa hirmutavamast numbrist lahutada turistide alkoholi tarbimise, mis moodustab seega ligi kolmandiku keskmise eestlase puhta alkoholi tarbimise kogusest. EU numbritest isegi 3 liitrit lahutades satume aga väga tublide sekka, kellel pole põhjust enda napsutamisharjumusi häbeneda.

Igal juhul paanikaks ei näi meil nüüd küll mingit põhjust olevat nagu ka alkoholipoliitika oluliseks karmistamiseks, mis sisuliselt tähendaks ühte suuremat keeldude lainet. Ei saa kohe mitte sellist lähenemist toetada ega heaks kiita ilma uurimuseta, kuhu on turistide alkoholi tarbimine selgelt sisse toodud.

Kuhu siis tõde jääb...või vähemalt tõenäolisem stsenaarium?

Üks võimalus alkoholipoliitika jätkuvaks esile tõstmiseks võib olla meie väike rahva, mille tõttu on igal eestlasel vähemalt üks tuttav, kes joob päris korralikult - tõenäoliselt päris mitme inimese eest - ning kellel tõesti oleks abi vaja.

Kui küsitlusi vaadata, siis võttes arvesse, et alkoholi tarbimine on pigem pahe, siis on inimestel kalduvus küsitluse ajal ennast pahest distantseerida ja anda enda alkoholi tarbimisele tagasihoidlikum hinnang anda kui teiste omale - isegi kui tegelikult ei pruugi tarbitavad kogused sugugi lahku minna.

Poliitilise teemana on aga alkoholi ja selle reklaami keelustamine alati atraktiivsed, sest saab apelleerida lastele, vaestele mõtlemisvõimetutele ja alkoholi ahvatlevasse kütketesse sattunud lastele, keda kõik need õhtused reklaamid jooma ajavad. Kes see siis ei tahaks lapsi kaitsta? Poliitikute jaoks suht lollikindel teema - oled alkoholipoliitika karmistamise poolt ja kohe oled parem inimene.

Mina kaldun arvama, et Eestis pole alkoholitarbimine elaniku kohta sugugi kõrge võrreldes teiste Euroopa riikidega ja valimiste eel ei tasu alkoholipoliitikale rajatud kampaaniaid eriti tõsiselt võtta, sest tegu on pigem pseudoprobleemiga.

Vastupidiseid arvamusi ootan huviga kommentaarides.

Kuidas Isemõtleja mul kommenteerimise ära keelas

Kes veel ei tea, siis Isemõtleja nimelist blogi peab Sirje Kingsepp, Vasakpartei esimees. Eilsele tema blogis ilmunud postitusele Eesti on majanduslikult sõltumatu riik kirjutasin mõned kommentaarid, kus üritasin enda arvates tähelepanu pöörata mõnedele postituses esitatud väidete ekslikkusele.

Tõsi, ma ei pidanud üleliigseks kasutada sõnastust nagu "nii saab väita ainult inimene, kes tegelikult majandusküsimustes ei orienteeru" ja "sellist pealiskaudset ja ühekülgset jutt annab ikka välja mõelda ja peab endast ikka väga hästi arvama, et seda veel kirja panna" ning teisi sarnaseid vorminguid. Võib-olla ärritasid teda liiga paljud trükivead minu kommentaaris? Igal juhul kommenteerimise keeld tuli ära:

Või, et sina, Jüri, tuled minu blogisse, räägid lehekülgede kaupa täiesti teemast mööda ja lõpuks teatad, et sul, pohh kas ma oma plogis üldse kirjutan või mitte.

Jüri, ära enam tule!

See siin on minu kodu ja sind ma enam näha ei taha.
Sa oled esimene külaline (blogis), kellele ma nii ütlen.

Kuidas ma teemast mööda kirjutasin jäi mulle esialgu arusaamatuks, kuid eks iga üks otsustab ise, mida sellest arvab. Postituse koos kommentaaridega leiab siit...kui nad veel seal üleval on!?

Olen tänulik neile, kes antud juhtumit viitsivad kommenteerida - kas negatiivselt või positiivselt. Luban, et Vabalogis kellelgi kommenteerimist ära ei keelata ja ka kõige vastandlikumad arvamused on teretulnud.

Eraldi huvitav küsimus on loomulikult selle keelamise rakendamine.

Filtreid bloggeris ei ole ja isegi kui on, siis pole nendest mööda minemine eriti keeruline. Kui keegi palub rohkem mitte kommenteerida ja suudab enda seisukoha lahti seletada, siis võib ju kommenteerimisest loobuda, kuid mul on käskudele ja sunnile allergia, mille ainukeseks ravimiks on kahjuks vastupidise tegemine.

EU Referendum kirjutab Eestist ja pronkssõdurist

Üks informatiivsemaid EL-i temaatikat lahkavaid blogisid on EU Referendum ja teisipäeval kirjutas üks blogi autoritest ka Eestist.

Kui pronkssõduri ümber toimuvast pole mitmed eestlasedki õieti aru saanud, siis EU Referendumis on temaatikat käsitletud üllatavaltki detailselt ning eestlaste seisukohti mõistvalt.

Ma ei hakka tsiteerima seda, mis Eesti kohta kirjutati vaid viimast lõiku, mis paneb Eestis toimuva debati Euroopa Liidu konteksti:

The EU has an interesting problem on its hands. Presumably, if the German proposal for making the denial of racist and xenophobic genocide illegal will go through, nobody will be allowed to say that the Nazis had murdered Jews and Slavs in the Baltic States. But, given the scale of Soviet activity, it, too could be called genocide. Was it on racist and xenophobic grounds? Did they simply feel the need to destroy large parts of the Baltic middle classes, intelligentsia and peasantry? Or did they really hate the Estonians? Some lucky lawyer is going to have to decide these matters.

Veel erinevaid auhindu üle maailma

Singapuri valitsus on välja kuulutanud 1 miljoni singapuri dollari suuruse auhinna linnavõitluseks sobiva roboti väljatöötamiseks:

A contest to build a robot that can operate autonomously in urban warfare conditions, moving in and out of buildings to search and destroy targets like a human soldier, was launched in Singapore on Tuesday.

The country's Defence Science and Technology Agency (DSTA) is offering one million Singapore dollars ($652,000) to whoever develops a robot that completes a stipulated set of tasks – yet to be revealed – in the fastest time possible.

DSTA said individuals, companies, universities and research institutes are all welcome to participate in the contest, dubbed the TechX Challenge, although foreigners must collaborate with local partners.

(via Innovation Insider)

Auhindade võlu seisneb selles, et tegu ei pea olema high-tech lahendustega, mis jäävad paljudele arusaamatuks ja kaugeks. Washington Post kirjutas hiljuti ühest auhinnast, mille eesmärgiks oli just lahenduse lihtsus ning odavus:

A George Mason University chemistry professor has won a $1 million engineering prize for developing a simple and inexpensive means of filtering arsenic from well water, an advance that is already preventing serious health problems in hundreds of thousands of people in his native Bangladesh and could help millions of others around the world.
. . .
His final creation -- an easy-to-make, maintenance-free, two-tiered system that uses sand, charcoal, bits of brick and shards of a widely available kind of cast iron -- removes virtually every trace of arsenic from well water. It wowed an independent panel of engineering academy judges who, under the rules of the prize, were looking for an affordable, reliable, socially acceptable and environmentally friendly solution to the arsenic problem that did not require electricity.

(via Marginal Revolution)

Lõpuks pikemalt Rootsis kirjutatud magistritööst

Olen juba pikemat aeg lubanud enda lõputööst kirjutada, kuid olen seda teemat vältinud kuna tõenäoliselt ei paku see huvi just eriti paljudele. Et mitte laskuda liiga sügavale igavatesse detailidesse, siis kirjutan pigem protsessist kui magistritöö teemast.

Enne kui Lundi üldse läksin pidi iga programmist huvitatud inimene kirja panema ka enda huvid ja potentsiaalse magistritöö suuna. Juba siis kirjutasin, et mind huvitab informatsiooni agregeerimine/koondamine läbi turumehhanismide ning kuidas nende abil on võimalik kaasata inimeste vahel hajutatud informatsiooni.

Igal juhul olin magistritöö suuna enam-vähem juba enne Rootsi siirdumist paika pannud, mis omakord lihtsustas juba konkreetsemate teemade ja pealkirjade välja mõtlemist. Kui pidin lõpuks esitama ametliku teemadevaliku olin leidnud 7 teemat, mis olid piisavalt huvitavad, et neid uurida:

1. Prize driven innovation: an incremental curiosity or a trigger for positive externalities (Prizes and innovation)
   
2. The role of blogs in creating networks of innovation – exploring the limitations of codified knowledge (blogs and innovation)
   
3. Information and decision markets – aggregating distributed information for private or public gain (Hanson, Hayek, Surowiecki) - decision markets
   
4. Deregulation and liberalization as engines of innovation (deregulation and innovation)
   
5. Synthetic Worlds: implications of the emerging “fourth” sector (innovation in MMORPG's)
   
6. Role of cultural diversity in driving user driven innovation (Postrel, McCracken, Cowen, von Hippel) - cultural diversity and innovation
   
7. Aubrey DeGray says man can live a thousand years but what effect will this have on society and innovation? (socio-economic consequences of immortality)
   

Iga teema juurde kirjutasin ka väikese selgituse koos potentsiaalsete uurimist vajavate küsimustega. Originaaldokumendi võib leida SIIT ja formaadiks nagu ikka PDF.

Üritasin leida endale potentsiaalseid juhendajaid kõikidele teemadele, kuid kahjuks õnnestus leida ainult sellele teemale, millest lõpuks kirjutasin ehk siis auhindadele - mitte et juhendajast ka selles valdkonnas väga palju kasu oleks olnud. Sellepärast ei viidanud temale kordagi enda töös, mis omakorda võis olla üheks põhjuseks, mis lõplik hinne parem ei olnud.

Enda hinde sain teada kuskil detsembri keskel ja selleks osutus väheütlev: good/pass. Eestis oleks tegu seega kas B või 4'ga. Selgitus hindele saabus aga vahetult enne jõule ning oli pealiskaudsem ja üldsõnalisem kui ma ootasin.

Vähemalt osa hindest läks minu arvates kaduma sellepärast, et hindajatel oli natuke teistsugune arusaam sellest, mis on oluline ja millele oleks pidanud rohkem tähelepanu pöörama - kuna juhendaja ei raatsinud aga minul poolt saadetud mustandile reageerida, siis ei saanud ma sellest ka varem teada.

Tõenäoliselt oleks suulisel kaitsmisel õnnestunud see probleem koos veel paari väiksemaga ära rääkida, kuid kuna kaitsmist polnud, siis oli ka tulemus vastav. Üritada hinnet muuta pärast seda, kui see on välja antud, on sama hästi kui mõttetu...mitte et see takistaks mul proovimast.

Igal juhul andsin enda rahulolematusest teada ka programmijuhile, kes soovitas hindajatele kirjutada, mida ma ka tegin. Mõned nädalad hiljem sain mõnevõrra üksikasjalikuma hindajate raporti, millega võib tutvuda SIIN.

Loomulikult lootsin ma paremat tulemust, kuid samas olen tulemusega rahul, sest sealt on võimalik suurema vaevata edasi minna. Kuigi olen doktorantuuri mõneks aastaks välistanud on kindlasti üks potentsiaalne teema auhinnad, sest siis saaks magistritööd edasi arendada. See on ka peamine põhjus, miks Vabalogist võib tulevikus igasuguseid auhindadega seotud postitusi ja teemaarendusi leida.

Vot.

Auhinnad kui arendustegevustoode?

Eilse Netflix'i auhinna postituse jätkuks viitaks Steve Krause'i blogis mõni aeg tagasi ilmunud postitusele, mille peamine ja mainimist vääriv sõnum on Netflixi auhind kui toode:

By treating the Netflix Prize as a product, complete with features designed to maximize "customer" buy-in, Netflix created something far better than spending $1 million on its own researchers' salaries over time. In that sense, the Netflix Prize is more interesting as a business method—spearheaded by spot-on product marketing—than a "Which algorithm will win?" story.

Seda mõtet peab veel mõnda aega seedima, kuid ise enesest on ideel jumet. Huvitav on näiteks mõelda selle peale, kuidas muutuks suhtumine arendustegevusse kui seda võetaks kui toodet tänu auhindadele.

Et auhindade teema mõneks ajaks jälle arenema jätta, siis veel paar viidet huvitavamatele postitustele või uurimustele.

Michael Abramowicz kirjutab Concurring Opinions blogis auhindade väärtusest crowdsourcing'u edendamisel ja jõuab enda postituses sarnasele järeldusele, mis mina enda magistritöös:

In the end, crowdsourcing via prizes could rival existing industrial organization structures, but it may require a fair bit of careful supervision. The ultimate question, as Ronald Coase's Theory of the Firm suggests, is whether the costs of that supervision are less than the costs associated with the organization of hierarchical firms. Perhaps the small role of crowdsourcing in today's economy suggests that they are not. But if information technology continues to reduce the costs of controlling crowdsourcing, that could well change.

Tegelikult pole minu ja Abramowicz'i järeldused päris juhuslikult kokku langenud, sest tema 120 leheküljelise uurimusega tutvusin enda magistritöö jaoks. Kindlasti ei ole Abramowicz'i näol tegemist aga niisama arvajaga vaid ennast põhjalikult auhindade eripäraga kurssi viinud inimesega.

Teiseks mainimisväärseks kirjutiseks on Karim Lakhani eestvedamisel kokku kirjutatud uurimus The Value of Openness in Scientific Problem Solving (PDF) InnoCentive'ist, mida oleks hea meelega enda magistritöös kajastanud, kuid kahjuks valmis see samal ajal minu tööga. Sellegi poolest tsiteeriks uurimuse kokkuvõtet:

We show that disclosure of problem information to a large group of outside solvers is an effective means of solving scientific problems. The approach solved one-third of a sample of problems that large and well-known R & D-intensive firms had been
unsuccessful in solving internally. Problem-solving success was found to be associated with the ability to attract specialized solvers with range of diverse scientific interests. Furthermore, successful solvers solved problems at the boundary or outside of their fields of expertise, indicating a transfer of knowledge from one field to others.

Ja selles seisneb paljuski auhindade võlu - nad annavad selge signaali probleemi lahenduse väärtusest ning selle signaali abil on võimalik kaasata väga erinevate teadmistega inimesi, kes suudavad pakkuda lahendusi, millele isegi omaala eksperdid ei pruugi tulla.

Heaks näiteks sellest on Goldcorp'i juhtum. BusinessWeek vahendab:

Frustrated that his in-house geologists couldn't reliably estimate the value and location of the gold on his property, McEwen did something unheard of in his industry: He published his geological data on the Web for all to see and challenged the world to do the prospecting. The "Goldcorp Challenge" made a total of $575,000 in prize money available to participants who submitted the best methods and estimates.
. . .
The contestants identified 110 targets on the Red Lake property, more than 80% of which yielded substantial quantities of gold. In fact, since the challenge was initiated, an astounding 8 million ounces of gold have been found—worth well over $3 billion. Not a bad return on a half million dollar investment.

Today, Goldcorp is reaping the fruits of its radical approach to exploration. McEwen's willingness to open-source the prospecting process not only yielded copious quantities of gold, it introduced Goldcorp to state-of-the-art technologies and exploration methodologies, including new drilling techniques, and data collection procedures, and more advanced approaches to geological modeling. This catapulted his under-performing $100 million company into a $9 billion juggernaut while transforming a backwards mining site in Northern Ontario into one of the most innovative and profitable properties in the industry.

Õige probleem ja õigelt kavandatud auhind võivad anda fantastilisi tulemusi. Paika tuleb saada ajendid ja piisavalt täpselt määratleda lahendadatav probleem ning olla avatud pakutud lahendustele.