Fotosid huvitavast, vaimustavast ja lihtsalt kummalisest

Kongressi raamatukogu on hakanud üles panema pilte enda arhiividest Flickr'isse. Huvitavalt asjalikud (päris kõiki 3000 pilti ei jõudnud läbi vaadata), kuid minu jaoks pakkuvad kõige rohkem huvi värvilised pildid minu jaoks muidu must-valgest ajastust, mille tõenäoliselt parimaks näiteks on siiani 2003. aasta näitus Venemaa arhitektuuripärlitest sellisena nagu nad olid 1910. aastal.

* * *

AOL on üles pannud 2007. aasta parimad loodusfotod. Lisaks loomadele ja lindudele võib leida huvitavaid maastike ja värvikombinatsioone. Kindlasti mitte kõigile, kuid keda väike silmailu või huvitav moment huvitab võib ka halvemini fotodega tutvumiseks vajalikud minutid sisustada.

* * *

Kas maailma 18 ilusaimat silda või lihtsalt ahastamapanevalt suurejoonelised mõõtmed? Miski nende sildade juures siiski köidab.

* * *

Me kõik teame, kuidas näeb välja tavaline kaisukaru, kuid selleks et näha neid pehmeid mänguasju natuke teise nurga alt on vaja kunstniku. Kunstniku, kes lõikab kaisukaru noaga lõhki, võtab sisu välja, pöörab "naha" neist pidi ja topib sisu tagasi. Tulemus on...veider.

* * *

Ja lõpetuseks...arvake ära, kus asub maailma suurim bassein - pikkus 1 km, pindala 8 ha?

Vastuse (koos täiendavate piltidega) leiate siit.

(via Margina Revolution via Spluch)

Zeitgeist

Tim Harford kirjutab Financial Times'is auhindadest. Enamus kirjutatust ei tulle Vabalogi lugejatele üllatusena, kuid Tim peatub ka auhindade potentsiaalil leida vaktsiine või ravimeid haigustele, mis mõjutavad miljoneid inimesi just arenguriikides:

The most famous innovation prize of this century, the $10m Ansari X Prize, was designed to promote private space flight. The pot went to Mojave Aerospace Ventures in 2004, after the successful flights of SpaceShipOne. And even the Ansari X Prize is dwarfed by a quasi-prize of up to $1.5bn that is about to be offered by five national governments and the Gates Foundation to the developers and suppliers of a more effective vaccine against pneumococcal diseases such as pneumonia, meningitis and bronchitis. The prize, called an “advanced market commitment’’ or “advanced purchase commitment’’, takes the form of an agreement to subsidise heavily the first big orders of a successful vaccine. Given that the top companies in the UK’s powerful pharmaceutical industry spent little more than £5bn in 2006 on research and development, a $1.5bn prize should be taken seriously on hard-nosed commercial grounds alone.

Esimesena käis uute vaktsiinide leidmiseks auhindade kasutamise idee välja Michael Kremer, kes pani teoreetilise aluse lähemisele 1998. aastal ja hiljem laiendas seda spetsiifilisemalt vaktsiinidele 2000. aastal ilmunud uurimuses. Tänaseks on Kremer'i loomingu põhjal aga käima lükatud ulatuslikud pilootprogrammid, millest Harford ka kirjutab.

Ma pole Kremer'i ettepanekute edasiarendust Vabalogis kajastanud kuna tegu ei ole tegelikult päris auhinnaga vaid auhinnalaadse mehhanismiga, mis on tegelikult võrreldavad pigem patendiõiguste väljaostmisega. Ühtlasi on valdkond piisavalt kitsas ja spetsiifiline, et peale suuremate ravimifirmade ei pretendeeri auhinnale eriti keegi.

Samas on vaktsiinide puudumise näol tegu probleemiga, mille lahendamine võimaldaks säästa miljoneid inimelusid. Kui AMC'd (advanced market commitments) tõstavad vaktsiinidele leidmise tõenäosust ja seda ajendatuna erakapitalile põhineva fondi algatusest seda parem.

Ma panin sellele postitusele nimeks "zeitgeist" kuna kirjutasin paljuski sarnase artikli auhindadest mõned päevad tagasi. Rõhuasetus on teine, kuid sõnum on sisuliselt sama nagu ka arutluskäik ja kui ma oleks enda artikli toimetajale saatnud üks päev hiljem, siis oleks võib-olla isegi plagiaadisüüdistus olnud õigustatud.

Mulle meeldis Harfordi artikli ilustavad ka mitmete inimeste kommentaarid, kes poleks tõenäoliselt minule kommentaari andmisega üldse vaevunud ja pikkus, mis võimaldab natuke rohkem peatuda detailidel.

Igal juhul on "Cash for Answers" piisavalt asjalik, et teistelegi probleemideta soovitada ja järjekordseks tõestuseks sellest, et õige magistritöö teema sai õigel ajal valitud.

Kas 2007. aasta parimad USA ajakirjades avaldatud esseed?

Kuni ma mõtlen, kuidas uuest tööseadusest kirjutada nii, et oleks öeldud ka midagi uut ja lugejale huvitavat, pakun välja midagi märksa säravamat.

David Brooks jõudis veel eelmise aasta lõpus New York Times veergudel kirjutada 2007. aasta parimatest esseedest ajakirjanduses:

The Sidney Awards go to the authors of the best magazine essays, and every year the psychic costs grow worse. The Sidneys have become so prestigious and so life-altering that the winners know that everything they produce hereafter will be anti-climactic. Some crackup — F. Scott Fitzgerald style — others simply endure a long, slow slide from the summit back to obscurity.

Nii palju kui ma aru sain koondas Brooks parimad kandidad kahte kolumni (I ja II), kus ta on esseedele ka omapoolse kommentaari andnud. Kuna tegu on päris pikkade kirjutistega, siis tõenäoliselt pakuvad nad eelkõige huvi kannatlikele inimestele, kellele käsitletavad teemad sügavamat huvi pakuvad. Samas on tõesti tegu paljuski parimaga, mida USA ajakirjanikud 2007. aastal pakkusid ja ega need teemadki väga elukauged ole.

Ise olen Brooksi poolt toodud tosinast umbes pooled läbi lugenud sealhulgas There and Back Again, mis räägib sellest, kuidas inimesed hommikul tööle ja õhtul tagasi koju sõidavad ning kuidas üha pikemaks venivate perioodidega toime tullakse. Everybody Sucks heidab pilgu sellesse kõige kollasemasse internetinurka ehk gawker'i meediaimpeeriumisse; Roger Stone, Political Animal on portreelugu mehest, kelle arvates on poliitikas peaaegu kõik lubatud ja sealjuures ta ei täpsusta, mis tema arvates on keelatud; The Evolution of an Investor on aga portree lugu Brian Lourd'ist ja sellest, mida aktsiaturgudel tõmblemine lõppude lõpuks annab - soovitan lugeda ka kommentaare neil, kes teemast liiga vaimustusse satuvad ja siis Megan McArdle'i postitust, mis peaks natuke meelerahu pakkuma; alati mitmekülgne Christopher Hitchens arutleb Iraagi ründamise toetamise üle artiklis A Death in the Family pärast seda, kui saab teada, et üks sõjas hukkunud noormees otsustas sõjaväkke astuda pärast just mitmete tema artiklite lugemist ja lõpetuseks loomulikult Creative Destruction’s Reconstruction on Schumpeter'i biograafia arutlev arvustus Brad DeLongilt, mis on Vabalogis juba korra mainimist leidnud.

Iga inimene võiks Brooksi poolt toodud artiklist leidma vähemalt ühe, mis teda huvitab ja selle läbi lugeda. Mina igal juhul ei kahetse, et eelnevalt mainitud lood läbi lugesin ja julgen väita, et ei kahetse seda teisedki.

Kuidas osalise postitusega RSS'ist täispostitusega RSS saada

Mitmed huvitavad blogid väljastavad ainult osalist RSS'i, mis tähendab, et kui postituse algus huvitab, siis tuleb terve postituse lugemiseks ikkagi blogini välja minna.

Mõned päevad tagasi leidsin tänu Megan'ile rakenduse, kus poolikuid postitusi pakkuv RSS aadress tuleb sisestada lahtrisse ja voila - sulle antakse vastu täispostitustega RSS'i aadress. Ma olen mõne blogiga seda proovinud ja päris edukalt.

Soovitan!

Kui keegi teab paremat lahendust, siis palun andke sellest kommentaarides teada.

Top 10 maania - YouTube, Time, Variety...

Top 10 asjaliku YouTube'i videot via Peeter Marvet. Selgub, et YouTube'is on hulka rohkem sisu kui oleks arvata võinud:

The good news is that we’re seeing some recent signs of intelligent life at YouTube. The video service hosts an increasing number of intellectually redeemable video collections. And so we figured why not do some heavy lifting and bring a few your way.

* * *

Ajakiri Time on kokku pannud terve karja (50 kui täpsem olla) Top 10'neid. Ise jõudsin nendeni tutvudes 2007. aasta Top 10 graafilise romaaninga. Meeldiv üllatus, et nimekiri elitaarsem ei olnud, sest 4. koht läks Marvel'i Zombidele:

The Marvel Zombies series takes place in an alternate world where every hero is infected with a zombifying illness: They crave human flesh and they can't die. The key is that the 'heroes' actually retain their sentience, so they appreciate the horrific nature of their actions, they just can't calm their insatiable hunger for human flesh. The result is a genuinesly subversive orgy of Sadean cruelty, wherein most of the living beings in the universe perish. Good clean fun.

* * *

Variety'is ilmus artikkel 10-st meelelahutustööstuses 2007. aastal ära jäänud loost:

Here are 2007's top 10 showbiz stories in print media and on the Web resulting in the conventional wisdom that it was only a matter of days -- or hours -- before these events would occur.

Ei midagi väga dramaatilist, pigem huvitavad täheldused meelalahutustööstuse stabiilsusest ja arengusuundadest.

* * *

Igal ühel on kindlasti aastavahetusest omad pildid, millest osasid kõlbab ehk teistelegi näidata. Samas on mõned inimesed aastavahetust otsustanud jäädvustada panoraampiltidega, millest 10 tükki (s.h. Amsterdam, Hongk Kong, Sydney, Taipei, london jne) on kogutud mugavalt ühele lehele.
* * *
Zubin Jelveh viitab 10-le kõige huvitavamale 2007. aasta välja tulnud uurimusele majandusteaduses sealhulgas uurimustele võlakirjade turust sõdade ajal, inimeste maksustamisest pikkuse alusel, kunstiökonoomikast, mustkunstnike intellektuaaselomandi kaitsmise probleemidest ja...khm...striptiisitaride menstruaaltsükli mõjust nende sissetulekutele.

David Lynch filmide vaatamisest telefonidel

Klassikaline Lynch via Blame it on the Voices

Kas CGI hävitab maagilisi momente filmides?

Elver kirjutab üpris sageli filmidest ja seda piisavalt huvitavalt, et teistelegi soovitada. Eraldi esiletõstmist väärib aga "õnnelike õnnetuste" postitus:

Some filmmakers, most notably Werner Herzog, seem to harness the power of chaos. Werner wrote Aguirre in two and a half days, losing 10 pages after someone vomited on his typewriter. He was unable to remember what he had written on those pages, but Aguirre went on to become the top 10 all time favorite of many critics, including Roger Ebert. It’s a slow and boring film, badly written, but I dare you to try and get it out of your mind after watching. It’ll haunt you for the rest of your life.

No wonder people seem to hate the heavy use of CGI as in the new Star Wars trilogy — there’s no room for happy accidents. Everything is planned and executed with precision. It seems you can make a good movie with a plan, but for a great one you need chaos.

Soovitan lugeda tervet postitust, et mõista kui olulised on vahel õnnelikud õnnetused just filmide kunstilise väärtuse loomisel. CGI (computer generated image) on üha rohkematest filmides mängimas üha olulisemat rolli nagu võib tõdeda iga vähegi suurema eelarvega filmi puhul. Beowulfi edukus tähendab, et ainult CGI-st filmide hulk lähimatel aastatel suureneb.

Kui ühelt poolt võimaldab CGI vaatajani tuua maailmu ja stiile, mis oleks tavaliste meetoditega mõttetult kallid või lausa saavutamatud (300 või Sin City), siis kõik see arvutigraafika vajab detailset planeerimist, mis on vajaliku juba ainuüksi aja kokkuhoidmiseks ja paralleelselt töötamiseks näitlejatega. Taoline detailsus viib aga tõesti steriilsuseni, kus üllatusi ja õnnelike õnnetusi jääb aina vähemaks ja nende mõju võib jääda minimaalseks.

CGI sunnib rohkem planeerima ja läbi mõtlema, kuid ühtlasi piirab ta loomingulist vabadust, mis on paljude õnnelike õnnetuste eelduseks. Kui suurte kinohittide puhul ei pruugi see oluline olla, siis teisejärgulistes filmides - kus eelarve väiksem, stsenaarium nõrgem ja näitlejad mitte just kõige "tuntumad" - võib mõni õnnelik õnnetus tähenda tõusu järgmisele tasemele ja populaarsust koos tunnustatusega, mis muidu oleks jäänud tulemata.

Huvitav oleks teada, kas filmitööstuse liikumapanevad jõud on sarnaseid tendentse täheldanud või on tegu teadliku valikuga, kus muidu võimatu näitamise nimel ohverdatakse hulgaliselt spontaansust?

Ühtlasi ei saa ma üle mõttest, et Hayek'i Use of Knowledge in Society võib valgustada probleemi olemust. Enamus Hollywood'i filme on tänapäeval sedavõrd keerulised, et vajavad tervete inimarmeede koordineerimist. Tavaliselt tegeleb sellega väike grupp inimesi, kes üritavad realiseerida ühte visiooni piiratud aja jooksul. Samas ei suuda see visioon arvesse võtta kõigi protsessi kaasatud inimeste loomingulisust ja võimeid, mis mõnevõrra suurema vabaduse puhul võiks tõsta "lihtsalt-veel-ühe-filmi" järgmisele ja juba märkimisväärsemale tasandile.

Mulle tundub, et seriaalides, kus aega ja raha on vähem, asub märksa suurem vastutus just erinevate valdkondade spetsialistidel, kellel on rohkem loomingulist vabadust juba ainuüksi sellepärast, et kellegi pole aega neile detailseid juhiseid anda. Võib-olla on see ka üks põhjus, miks just seriaalide tase on viimastel aastatel paranenud.

Lõpetuseks pakuks, et tegu võib olla lihtsalt üleminekuperioodiga, kus CGI võimaluste nimel on ohverdatud natuke loomingulist paindlikust, kuid nii kuidas tehnoloogia ja võimalused arenevad muutub ka CGI paindlikumaks ja altimaks õnnelikele õnnetustele, mis loovad maagilisi momente.

Kuidas GMO "kuldne riis" oleks päästnud sadu tuhandeid

Ajakirja Prospect viimane kaanelugu oli GMO'dest. Kirjutatud veenvalt ja argumenteeritult koos hulgaliste näidetega, mis valgustavad seda huvitavat ja inimkonna jaoks pikemas perspektiivis üliolulist tehnoloogiat.

Artikli läbivaks küsimuseks näib olevat, miks pole GMO'd rohkem levinud kui nad saaksid iga aasta päästa sadu tuhandeid inimelusid. See ei ole mingi saladus, et GMO'sid üritatakse surnuks reguleerida, kuid millest on märksa vähem juttu olnud on selle reguleerimismaania algus:

Why is a technology which has so much to contribute impeded by regulations that make no sense? Part of the blame lies with the large agrobusinesses. They initially welcomed elaborate regulation to discourage competition from small companies that could not afford the cost. Indeed, they successfully resisted every attempt by advisers in the Reagan administration to regulate each GM crop simply as a new product, rather than by the process by which it was derived, an approach that would have treated GM and conventionally grown crops similarly and made more scientific sense. But the large companies won, and the concentration of agricultural biotechnology in the hands of a few giants, like Monsanto, is the result. Furthermore, although tight regulation was backed by some supporters of GM who believed it would reassure the public, it has had the opposite effect. If governments appear to think it necessary to take extreme precautions, the public will conclude that the technology must be dangerous. A third element has been mistrust of multinationals. This has intensified opposition to GM crops because it is widely felt that companies are the main, if not the only, beneficiaries—and that, since they are responsible for most of the development of the crops, this must be subject to the strictest possible regulation. The inept PR that accompanied Monsanto's introduction of GM crops to Europe was also bitterly criticised by other agrobusinesses.

The broader driving force behind the excessive regulation of GM crops, however, is the cult of "back to nature," which has also inspired the propaganda against agricultural biotechnology as a whole. This cult has many manifestations. One is the popularity of organic farming, which is based on the manifestly false principle that artificial chemicals are bad and natural chemicals good. Another is the rising fashion for alternative, non-evidence based medicine. The dogmatic opponents of GM crops in Europe believe that interference with the genetic make-up of plants is essentially a moral issue. It is to be condemned as part of mankind's sinful attempt to control nature, which contributes to global warming, to epidemics of cancer and all the blights of modern life.

Artiklis on juttu ka ettevaatusprintsiibi laastavast mõjust poliitikute otsustusvõimele. Vabalogis sai ettevaatusprintsiibi riukalikkusest kirjutatud lausa kolm postitust 2005. aasta juulis.

Ühtlasi on siinkohal hea võimalus viidata Cass Sunsteiniga tehtud intervjuule halvimatest stsenaariumitest:

How should individuals and societies cope with low-probability events with potentially catastrophic consequences? In this conversation with EconTalk host Russ Roberts, Sunstein discusses the uselessness of the precautionary principle as a guide to behavior and the psychological challenges we all face in coping with uncertain, risky events. He also speculates why we have chosen politically to treat terrorism and global warming so differently.

Igal juhul on Prospect'i artikkel kohustuslik lugemine kõigile neile, kes on huvitatud inimeste elujärje parandamisest, kuid tüdinenud rikaste ja silmakirjalike orgaanofetishistide maailmalõpu kuulutamisest.

That's right - I'm looking at you Roy Strider!