Miks alkoholimüügipiirangud on eelkõige populism

Isegi Delfi vahendab uudist, et Rootsis - ühe karmima alkoholipoliitikaga maal Euroopas - liigub teedel iga päev umbes 20 000 purjus juhti.

Igasugused jutud sellest, et meie müügiaegade piiramine midagi oluliselt muudaksid on kahjuks kõige labasem populism, mis ei rajane muule kui soovunelmatele. Ei vähenda see alkoholismi ega muuda üldist olukorda märgatavalt paremaks.

Kui samal teemal jätkata, siis Äripäev särab täna kahjuks pigem pealiskaudsusega kui asjalikkusega kui kuulutab, et poekettide plaan üheskoos otsustada, mis ajast alkoholimüügi piirangute tõttu poed sulgevad, on kartell. See, et konkurentsiamet sarnast seisukohta näib kaaluvat on äärmiselt kahetsusväärne ja illustreerib pigem seda, et majandusküsimustes võiks ikkagi nõu küsida seda valdkonda mõistvatelt inimestelt.

Kartelli definitsioon algab ja lõppeb ikkagi hinnatõusust, mis kartelli tegevusega kaasneb.

Antud juhul on tegu varem sulgemisega, mis on pigem suunatud kulude vähendamisele ja olemas olevate töötajate kõige mõistlikumale rakendamisele. Kartelliga ei ole tegu veel sellepärast, et hinnad ei tõuse vaid muutub ainult lahtioleku aeg samas kui Prisma on juba praegu mõista andnud, et ei lähtu teiste plaanidest.

Õnneks mainiti vähemalt seda, et väikepoodidele mõjub suuremate taoline tegutsemine pigem võimalusi loovalt, kuid täiesti ebaadekvaatne on see, et artiklist puudub suuremate poekettide peamine argument - kui suurem tung on enne kella 20.00, siis tekivad ka pikemad järjekorrad, mis klientidele sugugi ei meeldi. See aga tähendab suurema hulga kassade kasutusele võtmist, mis tähendab olemas oleva inimressursi suunamist hilisematest tundidest varasemaks.

Kui kartelli definitsiooni tõesti sedavõrd lõdvaks tahetakse lasta ja poekettidele mingeid ettekirjutusi hakatakse tegema, siis mina tahaks järgmiseks sama kriitilist lähenemist näha ametiühingute korrale kutsumises, sest ametiühingute puhul on de facto tegu kartellidega.

Jooksevkonto puudujäägist - stressivabalt

Üks Vabalogi truudest lugejatest suunas minu tähelepanu Citibanki hiljutisele hinnangule, mille kohaselt pole jooksevkonto puudujääk Baltimaade jaoks mingi oluline teema, millele tasub erilist tähelepanu pöörata või veel vähem järeldada, et meid ootavad ees mingid suuremad probleemid:

Kiiresti kasvava majanduse puhul näitab jooksevkonto puudujääk suuri investeeringuid, mis on vajalikud majanduslikuks konvergentsiks.

Baltimaad on Citigroupi andmeil investeeringute ja sisemajanduse koguprodukti suhte poolest juhtivad riigid arenevatel turgudel.

Lätis on tarbekaubad mitme viimase aasta jooksul moodustanud viiendiku impordist ja valdava osa impordist annavad seejuures masinad ja kapitalikaubad.

Kuna imporditud seadmete muutumine kasumlikuks võtab aega, püsib kaubavahetus teatud aja jooksul puudujäägis.

Citigroupi hinnangul ei mõjuta jooksvkonto puudujääk Baltimaade ühinemist eurotsooniga.

Jooksevkonto puudujääk on probleemiks, kui seda kaetakse lühiajaliste väliskohustustega, mille äkiline kustutamise vajadus võib survestada riigi valuutat ja äärmuslikul juhul kogu finantssüsteemi.

Baltimaades on jooksevkonto puudujääk finantseeritud pikaajalise kapitaliga välismaiste otseinvesteeringute vormis ja valdavalt laenudega Põhjamaade pankadelt. Citigroupi hinnangul pole oodata protsessi pöördumist lähiajal - Põhjamaade pangad on teinud investeeringuid pikaajalises perspektiivis. Riikide välisvõlg on samas madal.

Kui päris aus olla, siis mind on ära tüüdanud, kuidas mõned räägivad jooksevkonto puudujäägist kui mingist olulisest mõõdikust samas kui jooksevkonto olemusest näib neil endil olevat väga segane pilt ja seda ilma laiemat majandusliku konteksti vaatamata.

Ma ei pretendeeri mingitele põhjalikele makromajanduslikele teadmistele, kuid kui jooksevkonto puudujääki vaadelda laiemas majanduskasvu kontekstis on keeruline mingit põhjendamatut hala tõsiselt võtta. Kui nendelt hädaldajatelt küsida, et milliseid negatiivseid tagajärgi kõrge jooksevkonto puudujääk endaga kaasa toob, siis kui peale kukla kratsimise sealt midagi tuleb, siis algavad need vastused formuleeringuga: "Juhul kui majanduskasv peaks aeglustuma ja välisinvesteerignud oluliselt vähenema, siis...", mille peale mul on alati kiusatus öelda, et kui nii peaks tõesti minema, siis jooksevkonto puudujääk on üks meie väiksematest probleemidest.

Donald Boudraux on Cafe Hayekis juba aastaid üritanud selgitada jooksevkonto puudujäägi marginaalset osatähtsust ja mida see sisuliselt tähendab. Osad tema postitused nagu A Blonde Current-Account Deficit? on kirjutatud vägagi plastiliste näidetega just selleks, et inimesed mõistagi, mida jooksevkonto puudujääk endast kujutab. Ülejäänud tema kirjutistest samal teemal on samuti selgitavad.

Kui jooksevkonto puudujääk investeeringute jaoks atraktiivsetes riikides midagi näitab, siis pigem seda, et jooksevkonto puudujäägi kasv tähendab tugevat majandust (PDF). Nii on näiteks Austraalia, USA ja Uus-Meremaa kõik kogenud suuremat majanduskasvu perioodidel, kus jooksevkonto puudujääk kõige kiiremini kasvanud. Ja on seal siis midagi imestada?

Kui import võimaldab sul soetada seadmeid, mida sul on vaja tootlikuse tõstmiseks või lihtsalt sama kaupa odavamalt sisse osta, siis jääb sul mõlemal juhul rohkem raha kätte - esimesel juhul sa teenid rohkem, teisel juhul säästad rohkem ja keegi ei takista sul näiteks neid sääste investeerimast.

Seda nimetatakse ressursside tõhusamaks kasutamiseks.

Nädala vaimukaim mõte nõmedusega võitlemiseks

Kui mul on Keila linnas pood, siis ma võin alkoholi müüa ka peale 20:00.

Oma Keilas asuvast poest võin ma ju kaupa ka tellimuse peale koju viia.

Keegi ei saa mul keelata võtta parema kliendisuhte huvides äririski ja asuda kaubaga teele juba enne kui tellimus esitatud (näiteks pitsamüügikohad võiksid kärutäie pitsadega kogu aeg teel olla, niiet kui mina tellimuse esitan on pitsa juba sõidus).

Ma võin ju tellitud kaubad inimesele viia suvalisse kohta, kuhu inimene selle tellib.

Minu arvates täitsa tore mõte. Ainus probleem on tõenäoliselt sularahaga arveldamine, mis sisuliselt teeb müügikohaks kauba üleandmise koha, kuid kindlasti on ka sellele probleemile lahendus olemas.

Arendaks õige mõtet edasi.

Kindlasti on vähegi elektroonilisemat kassasüsteemi kasutavatel poodidel andmebaas jookidest, mis õhtuti on kõige populaarsemad ja sealt võiks teha valiku - mõned veinid, mõned õlled, mõned kangemad joogid - mis saaks varakult teele asunud autole laadida.

Nimekirja võiks aga veebi üles panna ja võib-olla isegi visiitkaardil ära trükkida, et kliendil edaspidi lihtsam oleks ja miks mitte teha ka flaiereid. Loomulikult ei lahenda see tasumise küsimust.

Üks variant tasumiseks on kasutada internetipanga võimalusi, kuid teine ja võib-olla mugavam variant on saata SMS mõnele numbrile. Näiteks 19001 on veini jaoks ja 19002 on õlle jaoks ja sõnumi sisuks saad märkida täpsustuse koos enda aadressi või asukohaga. Tehingu asukohta on sisuliselt võimatu määrata.

Voila.

Eelneva mõttekäigu torpedeerimine on igati oodatud kommentaarides.

Euroopa põhiseadus, USA immigratsioon - kust läheb piir orjuse ja demokraatia vahel

1. Richard North selgitab, mis toimub hetkel EU põhiseadusliku lepingu ümber ja mis tegelikult järgmise paari päeva jooksul toimub ning mis sealt edasi.

2. Andres kirjutab populismist, Poolast ja tõusikutest - tagataustaks võib vabalt lugeda eelnevalt viidatud Northi kirjutist.

2. USA uus immigratsiooniseadus põrus, kuid selle tulemus on ettepanekud, millest võiks kohalikud poliitikud üht-teist järeldada - Jonathan Rauch ja James Surowiecki.

3. Robert Nozick'i püstitas enda raamatus Anarchy, State, and Utopia küsimuse: which transition from case 1 to case 9 made it no longer the tale of a slave?

Gadi Evron'i lühiintervjuu küberrünnakutest Eestile

Kuna pole kohalikes blogides viidet näinud, siis viitaks A Fistful Of Euros nimelise blogi postitusele Russian Hide-and-Seek with Routers:

So what exactly happened with the allegedly Russian-orchestrated DDOS attack on Estonian Internet interests? Some people have been talking about the first act of “cyberwar” against a sovereign state, others about a bizarre fuss about nothing. AFOE asked Gadi Evron, a world expert on botnets who runs Israel’s CERT and who took part in the international response effort, exactly what was going on.

Intervjuu pole just kõige põhjalikum, kuid midagi annab ikka juurde.

Juulist algav keeld sunnib napsitanud peolised autorooli!

Vaikselt on selgumas täiesti otstarbetute keeldude tagajärjed, mis on nagu peatükk mõnest majandusõpikust pealkirja alt "Läbimõtlemata regulatsioonide soovimatud tagajärjed":

Liidu teatel suurendab piirang oluliselt klientide hulka kauplustes tipptunnil ning toob kaasa kassajärjekordade pikenemise. "Suurenenud külastajate hulga teenindamiseks peavad kauplused korraldama ümber teenindajate töö õhtuste vahetuste arvelt, mis omakorda tingib vajaduse sulgeda kauplused õhtul vähemalt paar tundi varem," seisab kaupmeeste kirjas.

Täiesti ebaadekvaatsed, pealiskaudsed ja lapsikud olid aga Savisaare vastuväited. Võtaks need ükshaaval ette:

"Oma avalduses räägivad kaupmehed tegelikult iseendale vastu. Minu tähelepanekute järgi on just õhtuti kella 22 ajal poodides pikad järjekorrad, aga olen veendunud, et enamus neist ostjaist ei lao oma ostukorvi alkoholi," teatas Tallinna linnapea Edgar Savisaar.

Iga inimene, kes õhtuti planeedil Maa poes käib teab, et järjekorrad ei ole tingitud rahvamassidest vaid piiratud arvust kassadest, mis õhtuti töötavad. Savisaar on kas puhta loll või järjekordselt vassib nii - ma kaldun arvama, et pigem vassib.

Savisaare sõnul käib enamus inimesi poes pärast tööd ja seda olenemata alkoholi müügikeelust. "Üheks näiteks olid aprilli lõpupäevad, mil alkoholimüük oli üle Eesti keelatud, aga poed olid sellest hoolimata rahvast täis," lisas ta.

Oli ka nii? Millele need järeldused baseeruvad? Kõhutundele ja pealiskaudsusele nagu enamus Keskerakonna mõttetutest initsiatiividest? Ma olen nõus kihla vedama, et kui me võtame kõnealuste aprillikuu päevade poodide käibed, siis on poodide käibes märgata selget langust. Ja mis tähtsust omab üldse see, kui palju rahvast poes käis? Iga ettevõtja jaoks on tähtis hoopis see, kui palju tema poest ostetakse.

Savisaar soovitas kaupmeestel ja tootjatel hoopis oma pead tööle panna ja sellest keelust pigem kasu lõigata: "miks mitte hakata tootma nt alkoholivaba Vana Tallinna jooki ja seda müüa üle linna ööpäev läbi?"

See lihtsalt peab olema mingi haige nali. Vana Tallinn ilma alkoholita on nagu ketshup ilma tomatiteta. See ei ole sama toode ja Vana Tallinna puhul oleks tegu lihtsalt magusa lürriga, mille ostmisest keegi huvitatud ei ole samas arendus-, tootmis-, ja turustustuskulud oleks arvestatavad samas kui mingit garantiid selle kohta, et keegi seda plöga tahab osta, ei ole. Sama nime all toote müümine oleks aga tarbija petmine ja korraliku brändi solkimine. Kui ikka ärist midagi ei jaga, siis võiks enda mõttepeerud endale hoida!

Mind huvitaks väga, millega selle uue piirangu mõju üldse mõõtma hakatakse, sest üks täiesti reaalne variant on alkoholitarbimise (tegelikult ostmise) suurenemine vahetult enne piiranguid ja piirangute jooksul, sest lihtsam on rohkem koju varuda, kui kuskilt poodi hakata otsima. Mida austatud linnavolinkikud, siis teevad? Lihtsalt ignoreerivad seda informatsiooni või hoopis nõuavad täieliku keelustamist, sest nende endi poolt mõtlematult kehtestatud piirangud on olukorra hullemaks teinud?

Tulles tagasi postituse pealkirja juurde, siis ei tasu unustada, et alkoholi müügipiirangud ei jõustu kõigis valdades vaid ainult osades. Ma pakun, et osalise keelamise tulemusena leidub kindlasti uljaid autojuhte, kes natuke napsitavad ja leivad siis, et oleks vaja varusid täiendama minna. Kuna kohalik külapood on kinni (võimalik, et jäädavalt), siis minnakse käraka järgi lähimasse valda, kus alkoholi ikkagi müüakse.

Oletame, et see kerge joobega juht teeb nüüd avarii, milles hukkub mõne teise sõiduki kaine juht. Ma arvan, et kõik on nõus sellega, et enamus süüst kannaks ikkagi joobes juht, kuid see õnnetus ja kaotatud elu oleks võinud mõlemad olla olemata, kui piduline oleks saanud jalgsi enda täiendava veini või õlle järgi minna.

Lõpetuseks kordaks seda, mida siin juba varem korduvalt kirjutatud: need piirangud on mõttetud, sest inimesed on leidlikud - on alati seda olnud ja tulevad alati seda olema.

Päeva rumalus ehk Villu Vane võiks rohkem mõelda ja vähem rääkida

«See, et naabritel veelgi viletsamini läheb, meid ei lohuta. Meie teedel hukkuvad ju siiski meie oma Eesti inimesed,» ütles Vane. «Kuigi jah, see, et ohvrite arv on kõigis kolmes riigis korraga nii palju kasvanud, on asjaolude seletamatu kokkusattumine.»

Mul pole sõnu. Tegelikult on, kuid enamus neist ei vääri viisakas seltskonnas, mida Vabalogi lugejaskond kindlasti on, mainimist.

Aga ikkagi, miks tuleb väidetava juhtivspetsialisti suust sellist jura? Ilmselgelt pole liikluseõnnetustes hukkunute kasv kolmes riigis "asjaolude seletamatu kokkusattumine" vaid mingisuguste protsesside tulemus. Selle asemel, et käsi laiutada ja juhuse kaela kõik ajada võiks asja uurida natuke põhjalikumalt ning välja tulla mõnede hüpoteesidega.

Minul näiteks on üks teooria.

Nimelt kaasneb tugeva majanduskasvuga üldine autode soetamine. Kui autosid tuleb majanduskasvuga juurde nagu muda, siis teedega on olukorda märksa keerulisem. Neid tuleb igal aastal juurde näpu otsaga ja sedagi rohkem maanteede kui linnatänavate näol. Kui vaadata statistikaameti andmebaasi (majandus>kinnisvara>teed ja tänavad), siis kõige rohkem on juurde tulnud just erateid, millele pole kahjuks valdavale osale eestlastest mingit asja.

Kui autode arv on Eestis perioodil 2000-2006 kasvanud 20%, siis teed hulk on samal perioodil kasvanud ainult 8% ja sellest 8% moodustavad erateed - üllatus, üllatus - 78% ja metskondade teed ülejäänud 22%.

Vabandage väga, aga mida kuradit siin imestada on, et liiklusõnnetuste ja hukkunute arv suureneb kui sisuliselt samadele teedele peab mahtuma 20% rohkem sõidukeid. Lisaks sellele on enamus nendest sõidukitest koondunud suurematesse linnadesse, kus on keeruline olemas olevaid teid laiendada rääkimata siis veel täiesti uute ehitamisest.

Ma arvan, et pigem on meil põhjust küsida, miks meil rohkem hukkunuid ei ole!

Liiklusõnnetustes hukkunute arv (1994-2005) Eesti, Läti, Leedu ja Soome.
Allikas: Maanteeamet

Graafikult võib näha, et vaatamata teede vähesusele ja autode rohkusele on hukkunute arv Eestis siiski järk järgult vähenenud ja mingiks paanikaks - mida mõned ajakirjanikud näivad vägisi tekitavat - pole absoluutselt mingit põhjust.

Erinevad liiklusohutus kampaaniad on olnud üpris edukad ja koos paremat turvalisust tagava tehnoloogiaga uuemates autodes on õnnestunud liiklusõnnetustes hukkunute arvu isegi vähendada ja viimase aasta jooksul enam-vähem samal tasemel hoida vaatamata sellele, et liiklusesse lisandus üle 75 000 sõiduki ainuüksi eelmisel aastal, mis on enam kui 2 korda rohkem kui keskmisel aastal viimase 10 aasta jooksul. Viimati võis sarnast autode hulga kasvu täheldada 1995. aastal kui liiklusesse lisandus üle 66 000 sõiduki.

Kui nüüd uuesti vaadata hukkunute graafikule, siis võib näha, et hukkunute arv hakkas pärast suuremat autoostu (1995) lõppu uuesti tõusma, kuid mõne aja möödudes stabiliseerus ja hakkas uuesti langema.

Eesti ei ole siin mingi erand vaid suht sarnast tendentsi võib täheldada ka Soomes: majanduskasvu soodsates tingimustest ostetakse sõidukeid, mille järel tõuseb teede liikluskoormus ja õnnetustes hukkunute arv, mis oma korda sunnib laiendama olemas olevaid teid ning ehitama uusi. Kuna teedeehituse on tegu ulatuslike ja kallite infrastruktuuriprojektidega, siis võtab see kõik aega seni proovitakse aga "odavamaid" ajutisi lahendusi, mille mõju on pikemas perspektiivis küsitav.

Siinkohal väike küsimus kõigile alkoholipoliitika karmistamise sõpradele: milline on olnud Soome karmi alkoholipoliitika mõju liikluses hukkunute arvule?

Mida ma kogu selle jutuga tahan öelda?

Esiteks, pole olukord kaugeltki nii jube kui meediakajastusest võiks järeldada ja teiseks, lihtsaid lahendusi liiklusohutuse tõstmiseks pole. Jäänud on ainult keerulisemad lahendused nagu olemas oleva teedevõrgustiku jätkuv kaasajastamine ja ummikumaksud linnades.

Tootlikuse kasvust Eestis ehk mis toimub ehitussektoris

Kunagi mai alguses lugesin Daniel Drezner'i postitust tootlikkuse kasvu aeglustumisest USA's ja sellest, kuidas kasvu peamiseks aeglustajaks võib-olla ehitussektor. Mõtlesin juba siis, et võiks uurida, milline on olukord Eestis, sest sarnaselt USA'le võib ka meil iga natukese aja tagant kuulda, kuidas meie tootlikus ei kasva koos palkadega. Kahjuks puudus siis nii motivatsioon kui aeg.

Reedel ilmus Dreznerilt uus postitus, mis viitas Financial Times'is ilmunud Krishna Guha artiklile Construction jobs cloud US productivity. Mõned huvitavamad lõigud, millest ehk kasu ka Eesti tootlikkuse mõistatuse lahendamisel:

With activity down, but employment and hours worked little changed, measured productivity in the construction industry has collapsed since last summer.

Strip out this sector, and the rest of the economy’s productivity performance looks significantly less bad.

There are a number of possible explanations.

One is that companies are hoarding labour in expectation of a rapid rebound in the housing market. This looks increasingly implausible as the housing correction drags on.

Another is that there is a time lag in construction and big job losses are just around the corner.
. . .
David Seiders, chief economist at the National Association of Home Builders, says the BLS assumes that contractors’ hours rise and fall with those of residential building workers, whereas builders in practice let their contractors take the pain when business is slack.

If he is right, the decline in productivity in construction – and across the whole economy – may be smaller than the official statistics suggest. “What we are seeing may be under-employment rather than unemployment,” he says.

Eelnevast jutust saab teha Eesti jaoks mõned spekulatiivsed järeldused, kui vaadata kohaliku tööhõivet viimase kümne aasta jooksul.

Allikas: Statistikaameti andmebaas (Hõivatud tegevusala järgi (95,00,06), graafik JS.

Ma ei tea, kui hästi see graafikult välja paistab, kuid kõige suurema hüppe on selgelt teinud ehitus, kus hõivatute arv on suurenenud 5.4-lt% 6.9'le% ja sealt edasi 9.7-le %. Sarnase, kuid poole väiksema kasvu on läbi teinud kinnisvara ja rentimine, kuid üldjuhul on hõivatute määr kõigis sektorites langenud ja nendes, kus on tegu kasvuga jääb see alla 1% punkti kogu perioodi kohta.

Ehitus on üks riukalikult jäik ja aeglaselt muutuv tegevusvaldkond. Lundis õppides käisin kuulamas ka doktorantide seminare ja ühe sellise seminari raames rääkis üks professor ühe enda juhendatava tööst, mis käsitles innovatsiooni just ehitussektoris koos sellega, kui problemaatiline on innovaatiliste meetodite ja lahenduste levitamine ehitussektoris. Tegu on paljuski arhailise valdkonnaga, kus osasid asju tehakse täpselt samamoodi nagu tuhat aastata tagasi - higi ja labidaga.

Tulles tagasi Eestisse, siis ehitussektori tööhõive kasvu taga näen mina kahte potentsiaalselt tootlikust vähendavat põhjust. Mõlema põhjuse võtmesõnadeks on teadmatus tuleviku ees, sest vaatamata üha väiksemale valmisolekule pankade poolt kinnisvaraprojekte finantseerida on selge, et nii elamu kui büroopindade uuendused pole veel kaugeltki ammendunud.

Esiteks, tähendab teadmatus tuleviku ees vajadust arvestada riskidega ja neid varakult maandada. Tootlikkuse tõstmine ehitussektoris tähendab aga eelkõige investeeringuid seadmetesse, millega inimeste tootlikust tõsta. Väiksemad investeeringud on tänaseks juba tehtud, kuid kinnisvarabuumi vaikne aeglustumine on andnud selge signaali sellest, et head ajad ei pruugi jätkuda. Selle teadmise varjus on suuremad ja kapitalimahukamad investeeringud lükatud tuleviku ja ehitus mahtusid üritatakse tõsta pigem läbi täiendava tööjõu palkamise. Milleks osta ekskavaator, millele ei pruugi juba mõne kuu pärast rakendust leida kui sama augu saaks kaevatud mõnekümne mehega, kelle vallandamine on vähemalt teoorias, märksa väiksemate tagajärgedega.

Teiseks, see sama teadmatus tuleviku ees koos ehitusfirmade vajadusega investeerida kuidagi mahtude suurendamisse muutub veel huvitavamaks kui mõelda sellele, et juba mõnda aega ei vaeva meid niivõrd töö kui tööjõudpuudus. Ma kaldun arvama, et odavam on töötajaid palgal hoida täiendavad mõned kuud suht väikese tootlikkusega töödel kui hakata neid vastavalt vajadusele vallandama ja siis mõne aja pärast uuesti palkama - kõrgema palga eest loomulikult.

Arvestades seda, et tööhõive on ehituses viimase 10 aasta jooksul peaaegu kahekordistunud julgen mina väita, et Eesti tootlikuse kasvu on üpris olulisel määral seotud sellega, mis toimub meie kinnisvaraturul.

Kui palju minu spekulatiivsest heietusest on õigustatud otsustab iga lugeja ise, kuid ma olen tänulik kõigile, kes eelnevas jutus mingeid puudusi avastavad või ei pea paljuks mõnele loogikaveale minu tähelepanu suunata kommentaarides.

Mis haiglane komme see on probleem lahendad keelamisega?

Eestis näib üha rohkem juurduvat osade inimeste seas mingi võltspuritaanlus, millega vähemalt osad poliitikud üritavad enda populisti renomeed rikastada. Viimane geniaalsus on siis täiesti pealisakaudsete õigustustega alkoholimüümise piiramine:

Varasemad alkohoolsete jookide jaemüügi õiguse peatamise teel saavutatud alkohoolsete jookide kättesaadavuse piiramised on Põhja politseiprefektuuri ja kohalike omavalitsuste andmete kohaselt olnud õigustatud ning oluliselt parandanud avalikku korda piirangute ajal.

Kus on need uuringud ja statistika? Kas peab tõesti hakkama täiskasvanud inimesele seletama, et mitme muutuja puhul ei saa automaatselt esile tõsta ühte muutujat ja korrelatsioonist kohe kausaalsust tuletama hakata?

Ja üldse, kes sa selline oled Värner? Kes sind üldse valis ametisse seadma keelde ja piiranguid, milleks sul pole mingit mandaatigi:

Siiani on meil olnud nii, et kodanikud valivad parlamendi, kes teeb riikliku tasandi otsuseid - seaduseid. Osade küsimuste lahendamine on aga jäetud kohaliku omavalitsuse tasandile, sinna valivad kohalikud elanikud oma esindajad, kes siis otsustavad kohalikke asju.

Aga kes kurat on maavanem?! - kohale määratakse valitsuse poolt (valitud kõigi riigi kodanike poolt), aga otsuseid teeb kohalikul tasandil. Seni kuni need otsused on teatud korralduste täideviimise järelvalve (näiteks detailplaneeringud jms.), siis võib veel aru saada, et tegemist on valitsuse poolt määratud järelvalveinstitut- siooniga kohaliku omavalitsuse tegevusele. Aga kui maavanem (hetkel siis Lootsmann) hakkab kohaliku tasandi poliitikat tegema, siis on asi kurjast.

Ma ei mõista, mida nii pealiskaudsete piirangutega saavutatakse peale väikepoodide käibe halvamise õhtusel ajal ja suurte ostukeskuste rõõmustamise päevasel ajal? Kas selliste piirangute eel on uuritud, kui paljud väikepoepidajad ja millises ulatuses sellest kannatavad? Kes katab nende kahjud?

Alkoholipoliitika on riukalik, sest pidevalt on võimalik apelleerida lastele ja noortele ja nende tervisele ja vägivallale, mida kõike loomulikult alkohol põhjustab. Kuivad seadused on ikka alguse saanud mingist väikesest puritaanide seltskonnast, kellel õnnestub enda ideedega kaasa tulema panna mõned poliitikud, kes enda populistipunkte täis soovivad saada.

Mis puutub aga alkoholiaktsiisi tõstmisesse, siis ega selle pidev tõstmine muud ei saavuta kui sarnase olukorra, mis Austraalias - isegi vein on seal sigakallis, mille tõttu on pea igal perekonnal kui just mitte oma väike viinamarjaistandus, siis kindlasti tuttav, kes teeb veini endale ja lähimatele sõpradele. Kas kõrgete hindade tõttu jääb kellelgi vein ostmata? Ei, on olemas alternatiivseid lahendusi.

Ma ei väsi seda kordamast: inimesed on leidlikud ja sellepärast on enamus meelevaldseid piiranguid ootamatute tagajärgedega enamuse jaoks, kuid üpris soodsad väikesele seltskonnale.

Bruce Yandle on isegi selliste regulatsioonide mõju ulatuslikult uurinud ja tulemuseks on Bootleggers and Babtists (viide viib podcastini) nimeline teooria, mis peaks natuke paremini võimaldada mõista dünaamikat, mida taoline reguleerimine soosib.

Ma tahaks ikkagi näha numbreid ja kust nad on saadud mitte apellatsiooni emotsioonidele (aga lapsed?!) või puudulikule poliitikale (riik ehk maksumaksjad maksavad alkoholi tarbimise tagajärjed kinni!), mis tegelikult tuleks ära muuta (PAYGO põhine tervisekindlustus ei ole jätkusuutlik).

TÄIENDATUD: Lisan siia lõppu ka teisi asjalike mõtteid teemal:
- Juku-Kalle Raid ja kommentaarid