Päeva rumalus ehk Villu Vane võiks rohkem mõelda ja vähem rääkida

«See, et naabritel veelgi viletsamini läheb, meid ei lohuta. Meie teedel hukkuvad ju siiski meie oma Eesti inimesed,» ütles Vane. «Kuigi jah, see, et ohvrite arv on kõigis kolmes riigis korraga nii palju kasvanud, on asjaolude seletamatu kokkusattumine.»

Mul pole sõnu. Tegelikult on, kuid enamus neist ei vääri viisakas seltskonnas, mida Vabalogi lugejaskond kindlasti on, mainimist.

Aga ikkagi, miks tuleb väidetava juhtivspetsialisti suust sellist jura? Ilmselgelt pole liikluseõnnetustes hukkunute kasv kolmes riigis "asjaolude seletamatu kokkusattumine" vaid mingisuguste protsesside tulemus. Selle asemel, et käsi laiutada ja juhuse kaela kõik ajada võiks asja uurida natuke põhjalikumalt ning välja tulla mõnede hüpoteesidega.

Minul näiteks on üks teooria.

Nimelt kaasneb tugeva majanduskasvuga üldine autode soetamine. Kui autosid tuleb majanduskasvuga juurde nagu muda, siis teedega on olukorda märksa keerulisem. Neid tuleb igal aastal juurde näpu otsaga ja sedagi rohkem maanteede kui linnatänavate näol. Kui vaadata statistikaameti andmebaasi (majandus>kinnisvara>teed ja tänavad), siis kõige rohkem on juurde tulnud just erateid, millele pole kahjuks valdavale osale eestlastest mingit asja.

Kui autode arv on Eestis perioodil 2000-2006 kasvanud 20%, siis teed hulk on samal perioodil kasvanud ainult 8% ja sellest 8% moodustavad erateed - üllatus, üllatus - 78% ja metskondade teed ülejäänud 22%.

Vabandage väga, aga mida kuradit siin imestada on, et liiklusõnnetuste ja hukkunute arv suureneb kui sisuliselt samadele teedele peab mahtuma 20% rohkem sõidukeid. Lisaks sellele on enamus nendest sõidukitest koondunud suurematesse linnadesse, kus on keeruline olemas olevaid teid laiendada rääkimata siis veel täiesti uute ehitamisest.

Ma arvan, et pigem on meil põhjust küsida, miks meil rohkem hukkunuid ei ole!

Liiklusõnnetustes hukkunute arv (1994-2005) Eesti, Läti, Leedu ja Soome.
Allikas: Maanteeamet

Graafikult võib näha, et vaatamata teede vähesusele ja autode rohkusele on hukkunute arv Eestis siiski järk järgult vähenenud ja mingiks paanikaks - mida mõned ajakirjanikud näivad vägisi tekitavat - pole absoluutselt mingit põhjust.

Erinevad liiklusohutus kampaaniad on olnud üpris edukad ja koos paremat turvalisust tagava tehnoloogiaga uuemates autodes on õnnestunud liiklusõnnetustes hukkunute arvu isegi vähendada ja viimase aasta jooksul enam-vähem samal tasemel hoida vaatamata sellele, et liiklusesse lisandus üle 75 000 sõiduki ainuüksi eelmisel aastal, mis on enam kui 2 korda rohkem kui keskmisel aastal viimase 10 aasta jooksul. Viimati võis sarnast autode hulga kasvu täheldada 1995. aastal kui liiklusesse lisandus üle 66 000 sõiduki.

Kui nüüd uuesti vaadata hukkunute graafikule, siis võib näha, et hukkunute arv hakkas pärast suuremat autoostu (1995) lõppu uuesti tõusma, kuid mõne aja möödudes stabiliseerus ja hakkas uuesti langema.

Eesti ei ole siin mingi erand vaid suht sarnast tendentsi võib täheldada ka Soomes: majanduskasvu soodsates tingimustest ostetakse sõidukeid, mille järel tõuseb teede liikluskoormus ja õnnetustes hukkunute arv, mis oma korda sunnib laiendama olemas olevaid teid ning ehitama uusi. Kuna teedeehituse on tegu ulatuslike ja kallite infrastruktuuriprojektidega, siis võtab see kõik aega seni proovitakse aga "odavamaid" ajutisi lahendusi, mille mõju on pikemas perspektiivis küsitav.

Siinkohal väike küsimus kõigile alkoholipoliitika karmistamise sõpradele: milline on olnud Soome karmi alkoholipoliitika mõju liikluses hukkunute arvule?

Mida ma kogu selle jutuga tahan öelda?

Esiteks, pole olukord kaugeltki nii jube kui meediakajastusest võiks järeldada ja teiseks, lihtsaid lahendusi liiklusohutuse tõstmiseks pole. Jäänud on ainult keerulisemad lahendused nagu olemas oleva teedevõrgustiku jätkuv kaasajastamine ja ummikumaksud linnades.