"Open Source" kui uus intellektuaalse omandi paradigma

Huvitav ja ülevaatlik essee Open Source Software: The New Intellectual Property Paradigm Stephen Maurerilt ja Suzanne Scotchmer'ilt, kus autorid võrdlevad "open source" tarkvara loomise ja selle arendamises osalemise üldisemaid ajendeid.

Mõned huvitavad seigad, mis väärivad minu arvates mainimist:

- umbes 50% open source'i koodist on kirjutatud inimeste poolt, kes töötavad korporatsioonides ja saavad enda tegevuse eest palka
- need, kes "open source" tarkavara arenduse eest ka firmadelt palka saavad, pühendavad enam kui kaks korda rohkem aega open source tarkvara arendusele (5 tunni asemel 10 tundi)
- altruism on "open source" liikumises statistiliselt ebatähtis ajend ehk teised ajendeid (mis on seotud isikliku kasuga hariduse, kogemuse või maine näol) avaldavad märksa suuremat mõju
- aktiivne osalemine open source tarkvara arendamises on osade tööandjate jaoks piisavalt tugev signaal, et seda on seostatud palga preemiumiga, mis ulatub 10 000 dollarini aastas
- ajendite puudumise tõttu on open source tarkvara vähem kasutaja sõbralik ning pigem suunatud "tarkadele" kui "rumalatele"
- modulaarsus omab open source projektide puhul eriti surut tähtsust kuna võimaldab osalejatel keskenduda enda tugevatele külgedele ja piirata projektide suurust

Essee viimases osa spekuleerivad autorid ka selle üle, millistes valdkondades võiks open source lähenemisest veel kasu olla - geoinformaatika, bioloogia, farmakoloogia.

Ebavõrdsuse ja Gini koefitsendi problemaatilisusest

Juba pikemat aega on draftina seisnud üks postitus, mis sai kunagi vastusena ühele kommentaarile kirjutatud. Kuna teema on vähemalt inglisekeelses blogosfääris huvitavaid postitusi esile kutsunud, millele põhjust viidata, siis miks jätta endagi arvamus välja ütlemata.

Minu arvates on (üllatus, üllatus) Gini koefitsent üle hinnatud.

Jah, ta näitab ebavõrdsust, kuid kas ilma täiendavate näitajateta omab Gini koefitsent mingit tähendust? Nii on näiteks UNDP Development Indicators 2005 (PDF) Gini indeksi kohaselt Valgevene (30,4), Rumeenia (30,3) ja Ruanda (28,9) võrdsemad riigid kui Prantsusmaa (32,7), Hispaania (32,5), Saksamaa (28,3) või USA (40,8). Kui pidada võrdust kõige tähtsamaks, siis ei oleks ju erilist vahet, kas inimene elab Ruandas, Valgevenes või Saksamaal. Vaevalt, et keegi sellega aga nõustuda sooviks.

Statistika on riukalik ja seda eriti kommentaarideta Gini indeksi puhul, mis ei kajasta näiteks majanduskasvu ja vaeste ning madala sissetulekuga inimeste paranevat olukorda. Samuti ei leia kajastust see, milline on vaese sissetulek näiteks Ruandas või Saksamaal.

Ebavõrdsus ei ole tähtsusetu, kuid mingit põhjust seda arvestatava ette heitena (eriti USA'le) esile tuua ma ei näe.

Pigem peaks iga hooliv inimene ikkagi huvituma vaeste ja madalama sissetulekuga inimeste käekäigust ja siin aitab majanduskasv - töökohtade loomine ning võimalus ise enda saatust parandada. Vara ja rikkust ei ole piiratud hulk vaid seda on võimalik juurde luua. Just ettevõtlik loomisprotsess võimaldab luua töökohti ja suuremaid sissetulekuid.

Nii pole USA vaeste olukord sugugi halvem Euroopa ja isegi mitte Skandinaaviamaade vaeste olukorrast. Ambit blog vahendab 2003. aasta Economisti artiklit, kust selgub USA vaese ostujõud enam-vähem sama, mis Skandinaavia vaese oma. Ebavõrdsus on Euroopa ja USA vahel suurem hoopis sellepärast, et USA rikkad on Euroopa omadest keskmiselt kaks korda rikkamad. Ehk siis, rikkad saavad rikkamaks, kuid mitte vaeste arvelt.

Lisaks sellele soovitan tutvuda ka rootslase Fredrik Bergströmi ja Robert Gidehag'i uurimusega US vs. EU (PDF), kus võib leida ka keskmise ameeriklase ja eurooplase eluaseme suuruse võrdluse.

Ei tasu ka unustada, et teatud hulk ebavõrdust on vältimatu tööjaotusega ühiskonnas, kus inimesed spetsialiseeruvad. Nii on värskelt ülikooli lõpetanu (umbes 25. aastane) sissetulek tööle minnes heal juhul näiteks 10 000, kuid kui see summa kahekordistub iga 10 aastaga, siis 35. aastaselt on tema sissetulek 20 000, 45. aastaselt juba 40 000 ja 55. aastaselt 80 000. Ainuüksi vanus ja sellega kaasnevad kogemused toovad ühiskonda ebavõrdsust ehk sissetuleku kasv (sotsiaalne mobiilsus?) tekitab ebavõrdsust.

Ja kui jutt juba sotsiaalsele mobiilsusele läks, siis Cardinal Collective blogist väike tsitaat:

A 1996 Federal Reserve study found that, by tracking individuals and comparing them against the whole population, "only 5.1 percent of individuals in the lowest quintile in 1975 remain in that quintile in 1991, while 29 percent of such individuals are in the highest quintile in 1991." That's an astounding change over 16 years

Ehk siis 5% elanikkonna kõige vaesemast viiendikust jäi sellesse samasse viiendiku 16. aasta möödudes samas kui selle aja jooksul jõudis 29% sellest samast vaeseimast viiendikust rikkaimasse viiendiku.

Lõpetuseks veel mõned huvitavad tähelepanekud, mis seotud ebavõrdsuse ja majanduskasvuga:

1. Mida suurem on töötus, seda suuremaid järeleandmisi peavad töötajad tegema palganõudmistest, seega aitab kasvav majandus, mis loob töökohti, toetada töötaja palganõudmisi. Vastavalt sellele, kui reguleeritud on tööturg paraneb kas ainult produktiivsemate ning haritumate töötajate (üpris reguleeritud) positsioon või nii haritute kui vähese haridusega töötajate positsioon (vähe reguleeritud).

2. Sotisaaldemokraatial on kalduvus võtta rikkust konstantsena ning keskenduda rohkem olemas oleva ümber jagamisele kui uue rikkuse loomisele ja seda toetavate poliitikate toetamisele. Mida rohkem turumajandusele orienteeritud ühiskond, seda vähem pööratakse tähelepanu ebavõrdsusele ja rohkem hoopis sotsiaalsele mobiilsusele.

3. Daniel Drezner tsiteerib raamatust Saving Capitalism form the Capitalists:

One statistic best sums up the changes that have taken place: in 1929, 70 percent of the income of the top .01 percent of income earners in the United States came from holding of capital -- income such as dividends, interest, and rents. The rich were truly the idle rich. In 1998, wages and entrepreneurial income made up 80 percent of the income of the top .01 percent of income earners in the United States, and only 20 percent came from capital. Seen another way, in the 1890s the richest 10 percent of the population worked fewer hours than the poorest 10 percent. Today, the reverse is true. The idle rich have become the working rich!

4. Tyler Cowen teeb huvitava tähelepaneku Thomas Piketty ja Emmanuel Saez'i uurimusest Income Inequality in the United States, 1913-1998:

War and other disruptions appear to damage capital income more than labor income. If that is the case, a healthy and peaceful society might have increasing income inequality. In other words, if we are lucky, income inequality will increase even more.

5. Valitud punktid Wikipediast (for what its worth!) Gini koefitsendi puuduste kohta:

* The Gini coefficient measured for a large geographically diverse country will generally result in a much higher coefficient than each of its regions has individually. For this reason the scores calculated for individual countries within the E.U. are difficult to compare with the score of the entire U.S.
* Comparing income distributions among countries may be difficult because benefits systems may differ. For example, some countries give benefits in the form of money while others use food stamps, which may not be counted as income in the Lorenz curve and therefore not taken into account in the Gini coefficient.
*Economies with similar incomes and Gini coefficients can still have very different income distributions. This is because the Lorenz curves can have different shapes and yet still yield the same Gini coefficient. As an extreme example, an economy where half the households have no income, and the other half share income equally has a Gini coefficient of ½; but an economy with complete income equality, except for one wealthy household that has half the total income, also has a Gini coefficient of ½.

6. Mida avatum on riik immigrantidele, seda suuremad on erinevused rikaste ja vaeste vahel. Immigrandid jõuavad USA'sse sageli ei millegi muu kui riietega endi seljas ja alustavad sisuliselt nullist. Samas on Rootsi või Taani lubatud immigrantide arv äärmiselt piiratud ja kumbki riik ei võta ka protsentuaalselt sama palju immigrante vastu kui USA. (PS. See väide leidis arutelu kommentaarides ja on vähemalt osaliselt ekslik!)

7. Teadmispõhised majandused, kus asetatakse suurt rõhku elukestvale õppele võivad tekitada olukorra, kus ennast pidevalt täiendavad inimesed on märksa konkurentsivõimelisemad ja nende sissetulek kasvab märksa kiiremini kui neil, kes ei pea elukestvat õpet tähtsaks. Sealjuures võib arvuti ja erinevate IT-lahenduste kasutusele võtmine täiendavalt tõsta inimese tootlikust ja seeläbi palka. Mida ulatuslikum on aga varasem haridus, seda tõenäolisem, et ka IT-st osatakse viimane välja pigistada.

Seega.

Jah, USA on ebavõrdsem, kuid mida see meile näitab - et seal on tasuvam olla ettevõtlik, et seal on parem olla madalasissetulekuga, sest sama raha eest saad rohkem kui Euroopas? Või hoopis seda, et palju oleneb sellest, mida me millega võrdleme?

Sissetulekute erinevuse põhjuste välja selgitamine on problemaatiline ning isegi majandusteadlaste seas puudub konsensus sellest, mis avaldab kõige suuremat mõju sissetulekute erinevusele.

Hiljuti (2006.07) on sellel teemal sõna võtnud näiteks Brad deLong ja Russ Roberts, mõlemad käsitlevad ka Paul Krugmani ühes hiljutises kolumnis mainitud uurimust ja sellest tulenevaid järeldusi. Huvitavad mõttekäigud mõlemad, mis võimaldavad igal inimesel endal otsustada, millele ja kui palju ta kaalu annab.

Kasutatud (kuid otsest viitamist mitte leidnud) allikad:

Drezner, Daniel W. (2003) Reagrding income inequality.
Drezner, Daniel W. (2003) A Roiling debate about income inequality
Norber, Johan (2001) Inimeste rikkus - globaalne turumajandus (lk 77-82). Eesti: Eesti Entsüklopeediakirjastus 2003.

Postituste põuast ja kasvavast trendist harvemini blogi uuendada

Postitused Vabalogi on viimasel ajal vähenenud ja üldisema retrospektiivsuse raames on põhjust natuke juurelda põhjuste üle, et miks ja kuidas.

1. Kirjutan parajasti enda magistritööd, mis tähendab ka raamatute ja uurimuste lugemist, mis jätab suht vähe aega üleliigseks. Kahjuks blogimine kuulub üleliigse alla.

2. Ees seisab töökoha vahetus, mille raames õnnestub ehk isegi natuke intensiivsemalt blogida ja seda tööülesannete raames. Tõenäoliselt on sellisel juhul tegu täiesti uue blogiga.

3. Tegu on üldisema tendentsiga, millest on ka mujal viimasel ajal juttu olnud. Näiteks Eric Kintz võtab probleemi kokku järgmiselt:

Every new blogger is warned about “the” ultimate rule and is confronted with the pressure of a day going by with no new post. Every one has in mind the examples of successful bloggers, like Robert Scoble at Microsoft, who post several times a day. Daily posting shows that you are serious about blogging, generates traffic and drives reader loyalty, as readers come back daily to check your new posts. You cannot be successful if you do not go by the rule, right? RIGHT?

Wrong. Daily posts are a legacy of a Web 1.0 mindset and early Web 2.0 days (meaning 12 months ago!). The pressure around posting frequency will ultimately become a significant barrier to the maturity of blogging. Here are 10 reasons why.

Kõigist kümnest põhjusest võib pikemalt lugeda siin. Minule jäi eriti silma aga põhjus numbrer 4, millele viitas ka Seth Godini ühes hiljutises postituses RSS "väsimusest":

RSS fatigue is already setting in. While multiple posts get you more traffic, they also make it easy to lose loyal readers.

Without friction, without a gate on the clutter, we clearly face a commons problem. Here, though, instead of people taking too much of a shared physical good because they have nothing to lose, the problem is surplus. By writing too much, too often, we're trouncing on the attention of the commons.

But what should we do about it?

I think the answer is subtle and simple: over time, as blogs reach the mass market, the number of new readers coming in is going to go down, and the percentage of loyal readers will increase. The loyal readers are going to matter more.

Blogs with restraint, selectivity, cogency and brevity (okay, that's a long way of saying "making every word count") will use attention more efficiently and ought to win.

Mina kuulun nende inimeste hulka, kes osaliselt juba RSS "väsimuse" all kannatavad. Paljuski on see minu enda süü, sest üritan hetkel jälgida nii umbes 65-te blogi. Sealjuures postitavad päris mitme blogi autorid mitmeid kordi päevas. Selle tulemusena on mulle märksa sümpaatsemaks muutunud blogid, mis postitavad harvem ja kitsamatel teemadel.

Sarnast liini üritan ka siin hoida, sest RSS'i kasutab järjest rohkem inimesi. Küsimus ei ole enam külastatavuses vaid selles, kas keegi peab sinu blogi enda RSS lugejasse lisamise vääriliseks. See ei tähenda, et ma veel harvemini postitama hakkaks, kui praegu (paar korda nädalas) või et toimuks mingit kvalitatiivset hüpet.

Elame näeme.

Don Boudraux võtab kokku James Buchanani viimase raamatu iva...

Virginia Instituudi lehelt James Buchanani värskeima teose Why I, Too, Am Not a Conservative: The Normative Vision of Classical Liberalism Don Boudraux tutvustusest:

The modern "liberal" fancies himself to be enlightened and caring because he seeks to use government to improve the lives of others even when this involves forcing others to act differently than they freely choose to act. Although the true conservative's motives for constraining others' actions might (or might not!) differ from those of the modern "liberal," at root both conservatives and modern "liberals" disdain and distrust ordinary men and women. True liberals do not.

One result is that true liberals willingly allow peaceful adults do whatever they please. This willingness grows not from the liberal's lack of concern for his fellow man, but from his respect for his fellow man - from the true-liberal's mature recognition that his fellow man is, like himself, an adult with his own unique history, needs, and dreams. And when we treat others as adults, we accord them not only the freedom to pursue whatever peaceful paths they choose, but we also recognize them to be responsible.

The responsible person, of course, neither needs nor seeks the coddling and constraints imposed by the modern welfare-and-nanny state. But because the modern "liberal" believes so ardently that ordinary people must be coddled and constrained if they are to lead decent lives, the conservative roots of the modern "liberal" are exposed: the good and the wise must control the masses.

Vaadates mõndasid eestlaste blogisid, kus arvustatud uuemaid seadusi või arutletud selle üle, mida eestlased suvel loevad ja mida see nende kohta ütleb, tekkis soov midagi sarnast kirjutada.

Millal on maksude kogumine mõttetu?

Ma olen viimased kümmekond (!) aastat Amazonist raamatuid tellinud. Selle aja jooksul olen näinud, kuidas Amazoni teenuse kvaliteet kõigub, kuid mis veel huvitavam, olen saanud ka hea ülevaate sellest, kuidas postipakid Eesti tollist läbi tulevad.

Olen näinud 1990.ndate teise poole avatusest ja lihtsusest, kus piisas sellest, et paki maksumus jäi alla 1000 krooni, et sa saaks selle enda lähimast postkontorist tasuta kätte; näinud hoogsat EL'iga liitumise eelset tsentraliseerimist (üks puha mis paki maksumus ei olnud, ikka tuli Pallasti tänavale ronida) ja Euroopa Liiduga liitumise järgset detsentraliseerimist (pakid saadetakse lähimasse postkontorisse koos tollideklaratsiooniga) ning süsteemi internetiseerimist.

Kirjutama seda postitust ajendas aga tänane pakitoomine, mis üllataval kombel illustreerib ka maksude kogumise kohatist absurdust. Nimelt oli koju tulnud postiteatisel kirjas, et impordimaksud on 44 krooni ja teenustasu on 58 krooni. Küsimusele, mida teenustasu endas sisaldab, sain ma vastuseks, et tollideklaratsiooni täitmist.

Inglise keeles nimetatakse maksude kogumise kulusid sageli "dead-weight cost'iks" ehk raha kättesaamiseks vajalikud kulutused, mida poleks ilma maksude kogumise vajaduseta. Minu loogika ütleb, et kui maksude kogumine on kallim, kui maksudest saadav tulu, siis ilmselgelt pole seda maksu vaja koguda või midagi on vaja drastiliselt ümber mõelda, et maksude kogumiskulusid vähendada.

Kujutage endale ette olukorda, kus te ostate endale poest näiteks 400 kroonise tooli ja teile teatatakse, et tooli kohale toimetamine maksab 500 krooni. Kas te üldse hakkaks tooli sellisel juhul sellest kohast ostma ja palju see tool teile lõpuks maksma läheb?

Jah, summad on enamuses füüsiliste isikute postipakkide puhul väiksed ja nende maksmine ei ole kellelegi suuremaks probleemiks. Sama ei tasu unustada, et maksude kogumisega kaasnevad alati kulutused ning mida keerulisem (ja mitme astmelisem) on maksusüsteem, seda suuremad on maksude korjamise kultused. Kahjuks me ei kuule suurt midagi maksude kogumise maksumusest, sest me tasume need kulutused kaudselt nii, et igasugune otsene seos maksude kogumiseks vajalike kultuste ja maksudest laekuva tulu vahel puudub.

Mida ma selle kõigega öelda tahan - maksude kogumine ei ole kuludeta tegevus ning mida keerulisem on süsteem, seda kõrgemad on kulutused ja bürokraatliku jäikuse juures on sellised absurdsused vältimatud.

Huvitav on aga see, et praeguses absurdsuses ei saa süüdistada Eesti Posti, ei Maksu- ja tolliametit ega isegi teha suuremaid etteheiteid valitsusele, sest praegune importide maksustamissüsteem on üleeuroopaline ning isegi kui kohalikud ametnikud mõistavad, et absurdne on koguda makse, mille kogumine on kallim kui maks ise, ei saa nad sinna midagi teha.

Keegi Eestis ei saa sinna midagi teha. Teretulemast Euroopa Liitu!

Veel üks põhjus ajateenistusele hingekella lüüa

Alati informeeritud EU Referendum'i peamine autor Richard North on üks teadlikumaid Euroopa Liidu skeptikuid ja enamus tema postitustest on hästi argumenteeritud ning põhjaliku eeltöö tulemus, mis tõttu on ka tema kirjutatut alati meeldiv ka Vabalogis mainida.

Mõned päevad tagasi kajastas EU Referendum Euroopa Armee ideed ja selle toetajate plaane Euroopa lahingugruppidele:

At a meeting in Brussels today, Claude-France Arnould, Director of Politico-Military Affairs at the European Council declared that the EU Battle Groups were more a tool for political integration than to attain military objectives.

The event in question was a seminar on "The European Security and the future of the European Security and Defence Policy" hosted by the European Parliament's Committee on Security and Defence. Views were expressed that the Battle Groups should be multinational and, to promote the integrationalist agenda, troops should be trained at EU level, removing completely the national element and sovereignty of the forces.

Ja meil üritatakse mingit skandaali üles võtta sellest, et Pärnu väljaõppekeskust ootab sulgemine samas kui Brüsselis soojendatakse juba mõtet ühisest vägede väljaõppest ilma riikliku ja veel vähem rahvusliku sekkumiseta ehk ilma rahvuslike koolituskeskusteta.

Lahingugruppidel pole aga ajateenijatega midagi teha, sest ainuüksi nende koolitamine ja erinevad õppused võtavad rohkem aega kui 8 kuud. Eesti otsib juba sobivat kohta Soome ja Rootsi poolt moodustatavates lahingugruppides, kuid mida edasi seda suuremad on nõudmised nii inimestele kui nende varustusele, mis aga tähendab järjest suuremaid kulutusi.

Praegune skisofreeniline kord, kus meil on nii elukutselised kui ajateenijad ja võimalused on piiratud mõlemal just rahaliste vahendite puudumise tõttu, ei saa kaua jätkuda. Ühele hetkel tuleb otsustada ühe või teise kasuks ja tõenäosus, et ostsustatakse ajateenistuse kasuks on väiksem kui kunagi varem.

Kui suund on tõesti võetud rahvusvahelistele lahingugruppidele, siis muutuvad järjest tähtsamaks suhtlemine (nii keeled kui kultuurilised erinevused) ja professionaalne väljaõppe, mida ei saa aga ajateenijatel kunagi olema. Samas loob taoline integratsioon aga võimalused ka kaitsekulutuste jaoks raha Euroopa Liidust leida, mis omakorda vähendaks elukutselisele väele ülemineku kulusid - eriti kui koolitamine toimub väljaspool Eestit.

Praegu on ajateenistuses sedavõrd rahvuslik teema, et paljud selle propageerijatest (ikkagi peamiselt Isamaaliit) pole veel aru saanud, et nende ja Euroopa Liidu visioonid julgeolekust lähevad radikaalselt lahku, kui näiteks prantslased ja sakslased (vähemalt otsustajate tasemel) näeks hea meelega 2015 aastal juba mitte kahte vaid ühte armeed.

Selliste pikaajaliste plaanide loomise huvitav kõrvalmõju on aga kohalikest plaanidest üle rullimine. Minu arusaamade kohaselt on Eestisse plaanis luua mingi uus ja parajalt suur polügon õppusteks ja seepärast on keeruline jätta küsimata, kui palju see maksab ja kui kauaks seda õieti vaja on?

Minu jätkuv soovitus ajateenistusse kutsutuile, kellele selline riikliku sunni vorm ei istu : lükake teenistust nii kaugele tuleviku kui saate ja heal juhul ei peagi minema.

Zidane kui tänavakakleja?

Tõenäoliselt on tänaseks kõik tuttavad Zidane'i toorete meetoditega jalgpalli MM'i finaalist, kuid Slate on küsinud ekspertidelt, millise hinnangu annaks nemad Zidane'i löögile:

How was Zidane's head-butting technique?

Impeccable. Experts in self-defense and mixed martial arts say Zidane's head butt was a flawless demonstration of the form. He positioned his feet close to his opponent and stepped into the blow, contracting his abdominal muscles to curve into the attack. He was also careful to keep his chin down as he approached, which helped him land the strike with the top of his head as opposed to his brow or face.

Zidane employed a classic "forward head butt," favored by street fighters in Europe and the United States. Also known as the "Liverpool kiss" or the "Glasgow kiss," the forward head butt is used most often on an adversary's face.

Artiklist selgub ka see, mida Materazzi oleks saanud teha kui tegu oleks olnud tõelise tänavavõitlusega.

Valimiste eel on kohustuslik ajateenistus tõusmas Rootsis päevakorda

Kui ajateenistusest käib läbi vaid kuuendik selleks vanuse poolest sobivatest noormeestest, siis on põhjust tõsiselt hakata mõtlema sellele, mis peaks olema kohustuslik ja kas selliselt kohustuslikkusel on ka mingit sügavamat mõtet - kellele see üldse kasulik on.

Tunduvad loogiliste küsimuste moodi, mida peaks ka Eestis arutama, kuid eelnevaid mõtteid mõlgutavad hoopis Rootsi parempoliitikud:

Writing in Svenska Dagbladet on Tuesday, Eskil Erlandsson (Centre party), Ola Sundell (Moderate party), Allan Widman (Liberal party), and Erling Wälivaara (Christian Democrats) pointed out that during the 1980s most young men went through military training, but last year only 9,225 took part.

They said the defence department has set a goal of 8,000 youngsters to be trained each year - only one sixth of the possible total.

Sweden is not threatened by invasion and the best way to make the country safe is to push for peace in other countries, said the four, adding that most do not want to do their military service abroad.

They said the military has attempted to train a large group in the past hoping a certain percentage would be willing to do foreign service. The four said since nearly two thirds of those trained do not want to fight abroad, the country is dumping billions of kronor on those who stay close to home.

The Alliance members said the military decided in 2004 to focus only on those who take part willingly, but noted that young men are still legally bound to do their military service.

The four said in SvD that too many youngsters go to jail because they do not want to enter the military, which benefits neither the military or the individual.

Paralleele Eestiga nii et vähe pole, ainult et vastupidiselt Eestile on Rootsis poliitikuid, kes julgevad välja öelda seda, mis igale asjast huvitunule vähegi selge.

Ajateenistus on jäämas ajaloo ja kujuneva julgeolekulise reaalsuse hammasrataste vahele. Iga aastaga lisandub arenenud riike, mis distantseeruvad ajateenistusest kui tõsiselt võetavast kaitsejõudude komplekteerimise meetodist.

Ajateenistus kaob ka Eestis, küsimus ei ole minu arvates niivõrd "kas" kui "millal".

Samal teemal Vabalogis varem kirjutatud postitused leiab siit.

Immigrandid kui vaeste riikide suurim välisabi

Kui välisinvesteeringuid on aastaid uuritud ja peetakse ka majanduskasvus oluliseks teguriks, siis alles viimase paari aasta jooksul on tähelepanelikumalt uurima hakatud, kuidas ja kui palju raha immigrandid koju saadavad.

Mulle tuleb meelde üks Maailma Panga presentatsioon sarnasel teemal (PDF), kus öeldi välja, et immigratsioon muutub üha tähtsamaks, sest lisaks erinevatest kultuuriruumidest pärit inimeste omavahelistele suhtlusprobleemidele saadavad need immigrandid ka suuremaid koguseid raha tagasi koju - koguseid, mis on viimaste uuringute järgi ületanud juba välisinvesteeringutest tulenevad summad.

Hiljuti uuris Los Angeles Times seda olulist nähtust nelja artiklilises seerias, millest esimese on juttu ka saadetava raha kogustest:

Migrants have been sending money home, in one form or another, for centuries. But only recently have economists recognized its significance. Today, remittances are the largest, fastest-growing and most reliable source of income for developing countries. Poor nations reported $167 billion in receipts from overseas workers last year, according to the World Bank, more than all foreign aid. Including unrecorded transactions, the bank estimates that the total exceeded $250 billion.

This giant transfer of wealth crisscrosses the Earth in millions of trickles, a few hundred dollars at a time, sent by workers who have assumed much of the burden of Third World development. Their remittances — private aid from the poor to the poorer — offer a rare chance to accumulate savings; invest in schooling, housing or a small business; and rise into the middle class.

Olgu siinkohal mainitud, et välisabi ulatub aastas kõigest 78 miljardi dollarini ja välisinvesteeringud (FDI) 166 miljardi dollarini.

Artiklid (Mehikost, Haitist ja Filipiinidest on juba praegu saadaval Keenia artikkel ilmub laupäeval) on pikemat sorti, kuid kindlasti võimaldavad saada rikkalikuma ülevaate sellest, kuidas immigrandid enda teenitud raha kulutavad, kuidas taoline süsteem üldse toimib ja millised on suurimad probleemid.

Huvitav on nende artiklite taustal mõelda ka sellele, et ka paljud eestlased töötavad pärast EL'iga liitumist kodust kaugemal ja saadavad samuti osa teenistusest tagasi. Rootsis koju lennates võis näiteks FlyNordicu lendudel kohata peamiselt ehitajaid ja bussijuhte, kes mõneks nädalaks koju naasesid.

Kui suur on nende inimeste panus jääb tõenäoliselt veel mõneks ajaks üpris hämaraks, kuid kindlasti on mõtet Eestil olla avatum välistööjõule - eriti sellele, mis tuleb idast ja toidab terveid perekondi nii siin kui seal.

Munitsipaal Wi-Fi probleemidest

Natuke rohkem kui aasta tagasi hakkas hoogu sisse võtma KOV valimiste eelne tsirkus, mille raames käis Res Publica välja idee Tallinna katmisest Wi-Fi'ga. Detaile ettepanekust eriti välja ei käidud ja lõppude lõpuks polnud sellel ka erilist tähtsust.

Omal ajal sai sellest pikemalt kirjutatud, kuid teema juurde tagasi tulekuks andis põhjuse üks huvitav postitus Out of Control blogis sellest, milliseid probleeme on USA's munitsipaal Wi-Fi loomine tekitanud:

Every time I have addressed the boondoggle that is muni wireless, I hear Chaska, Chaska, Chaka, to the point where I was being forced to concede it as an example of a muni system that worked. Well no more. To date, we are hard-pressed to find any city that has successfully pulled off municipal broadband in any form. They may get systems up, but they are poor in quality, coverage and financial return. Even the press senses blood in the water. Uncritical, saccharine-laced stories about how muni broadband was bringing “hope” to rural America have given way to sober pieces like Newsweek’s Wi-Fi Fever .

Kristiine linnaosa vaba ligipääsuga Wi-Fi võrku jõudsid pahatahtlikud kasutajad kuritarvitada ja praegu saab minu teada ühendust ainult parooli abil, mille saamiseks on vaja aga kas saata sõnum või helistada. Parool ise aga aegub 24 tunniga, samas kui parooli saamine maksab samuti...midagi.

Kuna ise ei kuulu Kristiine linnaosa elanike hulka, siis piirduvad minu teadmised sealse Wi-Fi võrgu tööst ajalehtedes kirjutatuga, mille kohaselt leiab Kristiine võrk sellel aastal laiendamist.

Informatsiooni visualiseerimisest, muutuste jälgimisest ajas

Informatsiooni esitamine huvitavalt ja köitvalt on üks suuremaid väljakutseid mitmetes valdkondades, kuid enamasti ei jõuta kaugemale üksluisetest tabelitest ja staatilistest graafikutest. Muutuste tõlgendamine ajas jääb sageli inimese enda mõttetöö ülesandeks, mis põhjustab aga vähemalt esialgsete andmete jälgimisel olukorra, kus nii positiivsed kui negatiivsed muutused jäävad sageli märkamata ja keskendutakse staatilisele võrdlusele ehk ühele kindlale perioodile ajas.

Õnneks on informatsiooni visualiseerimine jätkuvalt arenev valdkond, kus tehakse huvitavaid edusamme, mis võivad staatilisest ja sageli ülikuivast statistikast teha visuaalselt mõjuva ja õpetliku animatsiooni nagu Gapminder.

Ma soovitan kõigil, kes on informatsiooni visualiseerimisest huvitatud või peavad ise informatsiooni klientidele visualiseerima, tutvuda seda tööriista tutvustava videoga, mis demonstreerib nii Gapmideri võimalusi ja Gapmideri loojate visiooni tulevikust, kus avalikesse andmebaasidesse kogunenud informatsioon on automaatselt visualiseeritavas formaadis ning ka otsingute sooritamiseks sobiv.

Kui video vaadatud ja soov ise Gapmideriga proovi teha, siis Google on enda tööriistade hulka arvanud ka Gapminder'i beeta, kus võib muuhulgas uurida ka Eesti positsiooni erinevas statistikas.

Gapmideri võimaluste demonstreerimiseks on nii PC kui Mac'i jaoks aga tehtud eraldiseisev presentatsiooni ÜRO inimarenguaruande statistikast.

Jääb üle loota, et Gapmider ei jää saladuseks vaid leiab laiemat kasutust just õpetajate ja õppejõudude töös.

Mis aga kõige parem, varasem kokkupuude statistikaga ei ole Gapmideri kasutamise eeldus.