Munitsipaal Wi-Fi probleemidest

Natuke rohkem kui aasta tagasi hakkas hoogu sisse võtma KOV valimiste eelne tsirkus, mille raames käis Res Publica välja idee Tallinna katmisest Wi-Fi'ga. Detaile ettepanekust eriti välja ei käidud ja lõppude lõpuks polnud sellel ka erilist tähtsust.

Omal ajal sai sellest pikemalt kirjutatud, kuid teema juurde tagasi tulekuks andis põhjuse üks huvitav postitus Out of Control blogis sellest, milliseid probleeme on USA's munitsipaal Wi-Fi loomine tekitanud:

Every time I have addressed the boondoggle that is muni wireless, I hear Chaska, Chaska, Chaka, to the point where I was being forced to concede it as an example of a muni system that worked. Well no more. To date, we are hard-pressed to find any city that has successfully pulled off municipal broadband in any form. They may get systems up, but they are poor in quality, coverage and financial return. Even the press senses blood in the water. Uncritical, saccharine-laced stories about how muni broadband was bringing “hope” to rural America have given way to sober pieces like Newsweek’s Wi-Fi Fever .

Kristiine linnaosa vaba ligipääsuga Wi-Fi võrku jõudsid pahatahtlikud kasutajad kuritarvitada ja praegu saab minu teada ühendust ainult parooli abil, mille saamiseks on vaja aga kas saata sõnum või helistada. Parool ise aga aegub 24 tunniga, samas kui parooli saamine maksab samuti...midagi.

Kuna ise ei kuulu Kristiine linnaosa elanike hulka, siis piirduvad minu teadmised sealse Wi-Fi võrgu tööst ajalehtedes kirjutatuga, mille kohaselt leiab Kristiine võrk sellel aastal laiendamist.