teisipäev, juuli 11, 2006

Immigrandid kui vaeste riikide suurim välisabi

Kui välisinvesteeringuid on aastaid uuritud ja peetakse ka majanduskasvus oluliseks teguriks, siis alles viimase paari aasta jooksul on tähelepanelikumalt uurima hakatud, kuidas ja kui palju raha immigrandid koju saadavad.

Mulle tuleb meelde üks Maailma Panga presentatsioon sarnasel teemal (PDF), kus öeldi välja, et immigratsioon muutub üha tähtsamaks, sest lisaks erinevatest kultuuriruumidest pärit inimeste omavahelistele suhtlusprobleemidele saadavad need immigrandid ka suuremaid koguseid raha tagasi koju - koguseid, mis on viimaste uuringute järgi ületanud juba välisinvesteeringutest tulenevad summad.

Hiljuti uuris Los Angeles Times seda olulist nähtust nelja artiklilises seerias, millest esimese on juttu ka saadetava raha kogustest:
Migrants have been sending money home, in one form or another, for centuries. But only recently have economists recognized its significance. Today, remittances are the largest, fastest-growing and most reliable source of income for developing countries. Poor nations reported $167 billion in receipts from overseas workers last year, according to the World Bank, more than all foreign aid. Including unrecorded transactions, the bank estimates that the total exceeded $250 billion.

This giant transfer of wealth crisscrosses the Earth in millions of trickles, a few hundred dollars at a time, sent by workers who have assumed much of the burden of Third World development. Their remittances — private aid from the poor to the poorer — offer a rare chance to accumulate savings; invest in schooling, housing or a small business; and rise into the middle class.
Olgu siinkohal mainitud, et välisabi ulatub aastas kõigest 78 miljardi dollarini ja välisinvesteeringud (FDI) 166 miljardi dollarini.

Artiklid (Mehikost, Haitist ja Filipiinidest on juba praegu saadaval Keenia artikkel ilmub laupäeval) on pikemat sorti, kuid kindlasti võimaldavad saada rikkalikuma ülevaate sellest, kuidas immigrandid enda teenitud raha kulutavad, kuidas taoline süsteem üldse toimib ja millised on suurimad probleemid.

Huvitav on nende artiklite taustal mõelda ka sellele, et ka paljud eestlased töötavad pärast EL'iga liitumist kodust kaugemal ja saadavad samuti osa teenistusest tagasi. Rootsis koju lennates võis näiteks FlyNordicu lendudel kohata peamiselt ehitajaid ja bussijuhte, kes mõneks nädalaks koju naasesid.

Kui suur on nende inimeste panus jääb tõenäoliselt veel mõneks ajaks üpris hämaraks, kuid kindlasti on mõtet Eestil olla avatum välistööjõule - eriti sellele, mis tuleb idast ja toidab terveid perekondi nii siin kui seal.

7 Comments:

Blogger Marek said...

kundera on öelnud, et eksiilil on tema loomingus oluline koht. tema romaanid on kirjutanud inimene, keda ei lasta kodumaale. nendel sinu rootsi ehitajatel muidugi seda probleemi otseselt pole - kuus korra võivad nad ikka koju nägu näidata. või on? tiba kurvavõitu kui inimesed on nõus oma elukvaliteedi vahetama sularahaks.

11. juuli 2006 21:09  
Blogger Jüri Saar said...

Ma ei julgeks väita, et nende elukvaliteet kuidagi halvem sellest on, et nad nädalate kaupa kodust eemal töötavad. Ma arvan, et palgavahe enam kui kompenseerib need ebamugavused ja võimaldab inimestel elada paremini kui muidu võimalik. Jah, kõik tahaks kõrget palka ja ideaalset töökohta, kuid selliste töökohtade arv näib olevat vägagi piiratud. Uued taolised töökohad tekivad aga enamasti siis kui keegi ise ettevõtlusega tegelema hakkab.

Nagu ka nendest L.A. Times'i artiklitest võis lugeda tähendab vaesematesse riikidesse raha tagasi saatmine võimalust koguda piisavalt kapitali, et alustada mõni enda firma ja seeläbi enda elujärge veel rohkem parandada, isegi loobuda välismaal töötamisest. Kui kodus on võimalik teenida enam-vähem sama hästi kui välismaal, siis enamus inimesi valib kodu.

Kurvad need inimesed aga välja pole näinud, keda mina enda lendudel nägin. Ma pole neid ka näiteks ühe kaupa liikumas kohanud, enamasti on ikka tegu mingi väiksema seltskonnaga, kelle hulgas leidub peaaegu alati keegi uue digikaameraga, kes seda enda sõprade peal rahulolevalt testib - keskealised mehed mänguasjadega.

Huvitav, kas sa ei mõtleks tõsiselt välismaal töötamisele, kui sinu töötasu oleks seal 2-3 korda kõrgem sellest mis sa Eestis teenid?

12. juuli 2006 13:48  
Blogger Marek said...

Olen mõelnud konkreetselt enda täiendamisele Saksamaal, Rootsis, Hispaanias ja Soomes. Aga välja on kukunud nii, et kui plaan hakkab juba kuju võtma siis pakutakse mõnda põnevat tööd siinsamas. Aga see selleks.

Muuseas kui insener tahab oma sissetulekut kahekordistada, siis ei pea ta veel välismaale minema. Piisab kui minna üle müügitööle.

Hoolimata nende Rootsi ehitajate lõbusast välimusest - vean kihla, et sisimas valavad nad pisaraid.

12. juuli 2006 17:39  
Blogger Jüri Saar said...

Kui valikud oleksid selged ja üheselt mõistetavad, kõigi väärtused ja soovid sarnased, siis poleks ka poliitikat.

Ma ei usu, et nad väga pisaraid valaks, sest alternatiiv (töötus või märgatavalt madalam palk) ajaks lausa nutma kui on vaja peret ülalpidada.

Selle asemel, et hädaldada, nõuda endale mingeid erandeid või vastutulekuid, on need inimesed enda saatuse võtnud enda kätte ja tõenäoliselt on enda valikuga ka enam-vähem rahul, sest see on nende valik. Eestis ehitatakse praegu piisavalt, et välismaal töötanu leiab ka siin koha kui tahab - kuid ta on teinud enda valiku mõne teise riigi kasuks ikkagi mingil põhjusel.

Enamus majanduslike otsuseid tehakse piiri peal, seal kus tuleb loobuda millestki. Ehitajal ei pruugi olla majandusharidust, kuid ta suudab piisavalt hästi kaaluda erinevate variantide plusse ja miinuseid, mida võidab ja mida kaotab erinevaid valikuid tehes.

12. juuli 2006 18:03  
Blogger Marek said...

mõtle ennast sellise ehitaja naiseks/lapseks. kas 40k kuupalk õigustab seda, et sa näed oma isa kord kuus? sry, et ma nii järjepidev olen, ma lihtsalt ei usu, et kõik väärtused meie elus on taandatavad rahale ja alluvad majandusotsustele.

13. juuli 2006 2:08  
Blogger Jüri Saar said...

"mõtle ennast sellise ehitaja naiseks/lapseks. kas 40k kuupalk õigustab seda, et sa näed oma isa kord kuus?"

Kui on välismaale mindud, siis tõenäoliselt ka õigustab. Kui ei õigustaks, siis keegi ei läheks. Ega see mujal töötamise periood ei pruugi lõppude lõpuks pikem kui mõni kuu olla ning meremeeste naised ei näe samuti enda mehi vahel kuude kaupa. Sama hästi võiks küsida, et kas meremehe palk õigustab seda? Inimeste eelistused väljenduvad minu arvates ikkagi nende tegevuses. Kui inimene töötab välismaal, siis on ta arvestanud ka kaotatud ajaga, mida perekonnaga koos veeta ei saa ning leidnud, et antud ajahetkel on töötamine välismaal õige samm.

"sry, et ma nii järjepidev olen, ma lihtsalt ei usu, et kõik väärtused meie elus on taandatavad rahale ja alluvad majandusotsustele."

Õnneks me ei räägigi kõigist väärtustest ja nende allutamisest rahale vaid ühest otsusest, mis tõesti määrab sinu palga (seega majandusotsus) ja selle võimalikest põhjustest/tagajärgedest.

13. juuli 2006 12:47  
Anonymous paul said...

Ei tahaks pikemalt diskuteerida, kuid ühe väikese märkuse lisan küll.

Olen ka ise mitme inseneri tööandja ja võin kinnitada, et müügimeheks nad kindlasti ei pea minema. Kui turusituatsioon sunnib, siis on tööandjad võimelised heale insenerile juba praegu Soome või Rootsi palka maksma. Vähe sellest, juba viimased 5 aastat konkureerime siin Eestis, Eesti turul Soome, Rootsi, Taani ja teiste riikide inseneridega ja saame hakkama.
Tegelikult on just inseneridest, mitte müügimeestest suur puudus!

14. juuli 2006 9:57  

Postita kommentaar

<< Home