Immigrandid kui vaeste riikide suurim välisabi

Kui välisinvesteeringuid on aastaid uuritud ja peetakse ka majanduskasvus oluliseks teguriks, siis alles viimase paari aasta jooksul on tähelepanelikumalt uurima hakatud, kuidas ja kui palju raha immigrandid koju saadavad.

Mulle tuleb meelde üks Maailma Panga presentatsioon sarnasel teemal (PDF), kus öeldi välja, et immigratsioon muutub üha tähtsamaks, sest lisaks erinevatest kultuuriruumidest pärit inimeste omavahelistele suhtlusprobleemidele saadavad need immigrandid ka suuremaid koguseid raha tagasi koju - koguseid, mis on viimaste uuringute järgi ületanud juba välisinvesteeringutest tulenevad summad.

Hiljuti uuris Los Angeles Times seda olulist nähtust nelja artiklilises seerias, millest esimese on juttu ka saadetava raha kogustest:

Migrants have been sending money home, in one form or another, for centuries. But only recently have economists recognized its significance. Today, remittances are the largest, fastest-growing and most reliable source of income for developing countries. Poor nations reported $167 billion in receipts from overseas workers last year, according to the World Bank, more than all foreign aid. Including unrecorded transactions, the bank estimates that the total exceeded $250 billion.

This giant transfer of wealth crisscrosses the Earth in millions of trickles, a few hundred dollars at a time, sent by workers who have assumed much of the burden of Third World development. Their remittances — private aid from the poor to the poorer — offer a rare chance to accumulate savings; invest in schooling, housing or a small business; and rise into the middle class.

Olgu siinkohal mainitud, et välisabi ulatub aastas kõigest 78 miljardi dollarini ja välisinvesteeringud (FDI) 166 miljardi dollarini.

Artiklid (Mehikost, Haitist ja Filipiinidest on juba praegu saadaval Keenia artikkel ilmub laupäeval) on pikemat sorti, kuid kindlasti võimaldavad saada rikkalikuma ülevaate sellest, kuidas immigrandid enda teenitud raha kulutavad, kuidas taoline süsteem üldse toimib ja millised on suurimad probleemid.

Huvitav on nende artiklite taustal mõelda ka sellele, et ka paljud eestlased töötavad pärast EL'iga liitumist kodust kaugemal ja saadavad samuti osa teenistusest tagasi. Rootsis koju lennates võis näiteks FlyNordicu lendudel kohata peamiselt ehitajaid ja bussijuhte, kes mõneks nädalaks koju naasesid.

Kui suur on nende inimeste panus jääb tõenäoliselt veel mõneks ajaks üpris hämaraks, kuid kindlasti on mõtet Eestil olla avatum välistööjõule - eriti sellele, mis tuleb idast ja toidab terveid perekondi nii siin kui seal.