Ladina-Ameerika pseudosotsialistidest, J.K. Galbraithi mälestuseks ja Economist kanepist

Delfist jäi silma uudis Sündis USA-vastane majanduspakt, kust võib lugeda:

Boliivia ühines koos Kuuba ja Venetsueelaga majandusblokiks, mis lükkab tagasi USA-meelse vabakaubanduspoliitika ja lubab piirkonnas sotsialistlikku kaubandust ja koostööd.

Nendel kolmel riigil on sellest paktist märksa rohkem kaotada kui võita. Tegu on poliitilise sammuga, kus kodanike heaolu on allutatud juhtide ambitsioonidele. Tegelikult on Ladina-Ameerika vasakule kalduvad valitsused jagatavad kahte leeri - autoritaarne vastanduv ja demokraatlik lahendusi otsiv. Mõlemast andis hea ülevaate Foreign Affairs'i artiklis Latin America's Left Turn Jorge Castañeda:

With all the talk of Latin America's turn to the left, few have noticed that there are really two lefts in the region. One has radical roots but is now open-minded and modern; the other is close-minded and stridently populist. Rather than fretting over the left's rise in general, the rest of the world should focus on fostering the former rather than the latter -- because it is exactly what Latin America needs.

Keda huvitab pealiskaudsusest rohkem olukorra tegelik keerukus, erinevate regioonide valikute tagajärjed ja piirkonna tulevik võiks selle igati loetava artikliga tutvuda.

. . .

Majandusteadlane ja kirjanik John Kenneth Galbraith on surnud. Boston Globe kirjutab:

John Kenneth Galbraith, a towering figure in American intellectual life whose astringent wit and elegant iconoclasm graced the academic and political scene for seven decades, died yesterday at Mount Auburn Hospital in Cambridge. He was 97.

Artikkel on pikema poolne, kuid annab hea ülevaate Galbraith'i panusest poliitika ja majanduspoliitika kujundamisel koos päris mitme huvitava anekdoodiga:

''I hear that in your country you are considered a man of the left," Leonid Brezhnev once said to him. ''I invite you to the Soviet Union so you will have the experience of being a reactionary."

Kuigi Galbraith oli poliitiliselt üks aktiivsemaid majandusteadlasi hinnatakse tema kirjutatut rohkem tavalugejate kui majandusteadlaste seas. Pete Boettke selgitab:

Galbraith's claim to scientific influence is dubious at best. Parker tries to make the case that Galbraith's ideas are now influencing modern economic discussions in the scientific literature like behavioral economics. Among heterodox economists Galbraith is no doubt an icon, but as someone who made a lasting contribution to the mainline of the discipline it is hard to agree with Parker. Galbraith achieved influence and fame, but did not make a lasting contribution to the advance of the discipline of economics. He did set a standard for writing that we should aspire to achieve, but his core ideas are either restated Veblen, warmed over Keynes, or Marxist platitudes. It is not clear that any of his ideas are original enough to warrant that he be placed in that company of critics of the market economy.

Boettke kirjeldab ka ühte sõbraliku kohtumisest Galbraith'iga:

It was an amazing evening and it was one of the important moments which taught me that you cannot divide the world neatly into those who are stupid, those who are evil, and those who agree with me. Instead the world is full of charming, brilliant, and good hearted individuals who just happen to hold opinions opposite of the ones I do.

. . .

The Economist lahkab natuke kanepiteemat:

If cannabis were unknown, and bioprospectors were suddenly to find it in some remote mountain crevice, its discovery would no doubt be hailed as a medical breakthrough. Scientists would praise its potential for treating everything from pain to cancer, and marvel at its rich pharmacopoeia—many of whose chemicals mimic vital molecules in the human body.

Artiklis leiab käsitlust kanepiteema politiseeritus USA's ja nagu ka taime mitmed meditsiinilised omadused, mida pole siiani suudetud poliitiliselt aksepteeritavaks tabletiks manada. Parim katse kanepi meditsiinilisi omadusi tabelti vormi suruda on aga lõppenud tulemusega, kus patsientide saavad küll maheda olemise, kuid mitte positiivsete kõrvalmõjude osaliseks.

RSS Maci'l - muud moodi lihtsalt enam ei saanud

Kunagi eelmise aasta Novembris kirjutasin sellest, miks ma RSS lugejat ei soovi kasutada, kuid pean tunnistama, et teist moodi enam lihtsalt ei jõua. Bloge, mida jälgin on nüüdseks liiga palju ja noh...RSS lugeja on ikkagi kuradi mugav asi.

Viimase paari nädala jooksul uurisin ja testisin natuke põhjalikumalt, mida siis Mac'i omanikele pakutakse. Peab tunnistama, et valik oli laiem ja keerulisem, kui arvata oskasin.

Kuna ma kasutan 95% ajast ainult ühte arvutit, siis ei olnud mul vajadust veebipõhiste lahenduste järgi nagu Bloglines, Rocket RSS Reader, FeedBucket või Google Reader.

Valikut tehes jätsin kõrvale ka programmid nagu Firefox, Thunderbird, OmniWeb või Safari ja keskendusin ainult RSS lugejatele.

Ars Technica'st leidsin hea ülevaate 6 erinevast programmist: PulpFiction, NewsMacPro, NewsFire, Shrook, NewsFan, NetNewsWire. Artiklis leiavad kajastust erinevate lahenduste plussid ja miinused ning kõik programmid saavad ka üldisema hinnangu osaliseks.

Kahjuks (?) on enamus programme siiski ühel või teisel viisil tasulised, kuid seda mitte päris ilma asjata ning proovida saab neist igat ühte. Erandiks on vaid Shrook, mis mõni aeg tagasi tehti tasuta saadavaks.

Täiendava meeldiva üllatuse pakkus ka üks RSS opensource lahendus Mac'ile: Vienna 2.0, mis on elegantselt lihtne ja samuti tasuta.

Minu jaoks jäid lõpuks sõelale 3 lugejat. NetNewsWire, NewsFire ja Vienna, kuid lõpuks otsustasin siiski NetNewsWire'i kasuks, sest NewsFire'i arendaja oli mitmete kasutajatega ülbelt ümber käinud ja Vienna vaatamata enda elegantsele lihtsusele, ei rahulda päris kõiki minu RSS vajadusi.

Kas üks upsakalt ülbe postitus presidendikandidaatidest või hoopis pikema diskussiooni jätk?

Mõned päevad tagasi ilmus postitusele Presidendikandidaadid "palgaarmeest" huvitav kommentaar, mis juhtis tähelepanu minu postituse demagoogilisusele, pealiskaudsusele ja loogiliste argumentide puudumisele. Ja seda täiesti õigustatult, midagi kohatut selles viisakas kommentaaris ei olnud.

Aga.

Blogi on minu jaoks "work in progress", kus ilmuvad mõtteavaldused on kas varasemate postituste edasi arendused või juba kirjutatu täiendamine mingi uue, minu jaoks huvitava teabega.

Kaitseväe temaatika on Vabalogis korduvalt käsitlust leidnud. Ma tegin enda bakalaureusetöö Economic Aspects of Estonian Defense Policy in Light of NATO Membership avalikult saadavaks juba 2004. aastal, enne selle blogi avalikustamist.

Vabalogis endas on ajateenistusest juttu olnud 2005. aastal viiel erineval korral:

- Veebruaris: Lühidalt kohustusliku ajateenistuse kentsakusest

- Märtsis: Eesti kaitsepoliitika ignoreerib liitusid

- Aprillis: Kas probleemiks on ikkagi tervis?

- Juunis: USA sõjaväe värbamisprobleemid kui turusignaal planeerijatele

- Augustis: Kuidas Faktum Kaitseministeeriumi jaoks avaliku arvamuse uuringut "masseerib"

2006. aasta märtsi lõpus kirjutasin aga sellest, miks Miks ajateenijate miinimumpalgaga tasustamine on vajalik. Just selle postituse kommentaarides leiduv diskusiooni on siiani üks detailsemaid Vabalogis ja sisaldab ka minu selgitust sellest, miks peaks Eesti orienteeruma elukutselisele kaitseväele. Need kommentaarid on pikemad kui 95% Vabalogi postitustest.

Ma üritan Vabalogi kirjutades potentsiaalsetele lugejatele mõelda, kuid samas ei soovi ma pidevalt ühtesid ja neid samu argumente korrata. See on nii minule kui pikemat aega Vabalogi lugenuile tüütu.

Blogi on minu jaoks paljuski diskussioon, kus mõned postitused eeldavad varem kirjutatu lugemist. Presidendikandidaadid "palgaarmeest" on üks selliseid postitusi.

Tänud Hansule, kes tuletas meede, et mitte kõik pole enesestmõistetav ja uuematele lugejatele võivad mõned postitused tunduda seepärast demagoogilised.

Õhku jääb rippuma küsimus: kas eeldada lugejatelt varasemate postituste lugemist või viidata selguse mõttes varasematele postitustele?

Globaalne soojenemine...kuid kui palju inimeste poolt mõjutatud?

Äsja möödunud Maa päeval leiavad ikka ja jälle arutlust teemad, mis seotud meie planeedi tulevikuga. Globaalne soojenemine näib jätkuvalt olevat "kuum" teema, eriti kui jutt läheb inimtegevusele.

Samas ilmub aeg-ajalt avalike kirju, kus päris mitmed teadlased juhivad tähelepanu sellele, et kliima muutub pidevalt ja mitte ainult inimtegevuse tulemusena:

The president of the Royal Society, Lord Rees of Ludlow, asserts that the evidence for human-caused global warming "is now compelling" and concerning (Letters, April 19).

In a public letter, we have recently advised the Canadian Prime Minister of exactly the opposite - which is that "global climate changes all the time due to natural causes and the human impact still remains impossible to distinguish from this natural 'noise' ".

We also noted that "observational evidence does not support today's computer climate models, so there is little reason to trust model predictions of the future".

Enda allkirja on sellele kirjale andnud üle 40 teadlase, kellest mitmed on ka IPCC tegevusest osa võtnud. Jutud konsensusest teaduses jätavad alati kuidagi mõru maitse suhu, kuid kliima soojenemisdebatis on see mõru maitse kuidagi eriti terav.

Beyond the European Social Model

Open Europe nimeline uurimiskeskus avaldas hiljuti raamatu Beyond The European Social Model:

Beyond the European Social Model argues that the high-tax and highly regulated “social model” is not working, and that the time has come for the EU and its member states to take a different approach.

The authors look at both success stories and failures from around Europe and paint a picture of how reforms might work.

Teos on saadaval tasuta PDF'ina ja keda huvitavad ainult üksikud peatükid, leiab kindlasti midagi siit. Eriliseks teeb selle väljaande ka see, et ühe peatüki autor on Meelis Kitsing, kes leiab et:

Success in the information economy has made the Nordic model “as hot as stones in a sauna” among EU policymakers. But studies which try to show a link between Nordic welfare systems and the information economy suggest that this is less of a “model” and more of a coincidence. He argues that success stories like Nokia can be explained by getting a few big things like telecoms regulation right, and also by the “gales of creative destruction” unleashed on Scandinavia in the early 1990s by the collapse of the Soviet Union. He argues that if poorer member states want to break into the new economy they should learn from low-tax Estonia instead. He notes the story of the revolutionary telecoms company Skype: technology developed entirely in Estonia - by entrepreneurs who had left Denmark and Sweden.

Kes on huvitatud antud teose kriitikast ja vastustest sellele kriitikal, siis seda leiab FinnSense nimelisest blogist - Soomes elavate inimeste inglise keelne arutlus.

Presidendikandidaadid "palgaarmees"

Tänases Postimees esitati presidendikandidaatidele küsimus "Kas Eesti peaks üle minema palgaarmeele?", mis annab põhjust ka selle teemal natuke kirjutada.

Esiteks, ainuüksi küsimuse püstitus on ekslik, sest juba täna on palka saavaid sõjaväelasi Eestis rohkem kui ajateenijaid. Sõna "palgaarmee" ei oma üheski tõsises diskussioonis Eesti kaitsepoliitikast juba ammu mingit kohta, sest sellel sõnal puudub sisuline tähendus.

Ka presidendikandidaatide vastustest võis leida üpris paljastavaid vastuseid, mis annavad selgust inimeste ambitsioonidest ja plaanidest. Toon igalt ühelt ära mõne parema tsitaadi:

Laine Jänes

"Ajateenistus on elukool, enesega hakkama saamine, enese ületamine."

See, et keegi sinu eluaseme, söögi, kehalise vormi ja meelelahutuse eest hoolitseb ei ole mingi elukool, enesega hakkama saamine ja ammugi mitte enese ületamine. Töö ja elukoha leidmine koos iga päevase enese toitmise ning vormis hoidmisega on elukool ja enesega hakkama saamine. Sunni all saavutatud enese ületamine ei oma seda kaalu ega tähendust, mis omab inimese enda vabadest valikutest tulenev enese ületamine.

Kui ajateenistus on nii hea elukool, siis miks käib seal läbi ainult 10 eestlastest? Kas naised, ei kõlbagi elukooli?

Liina Tõnisson

Ei. Eesti tingimuste juures on palgaarmee tänasel päeval selge mõttetus.

Mul pole dogmasid ega ülbet üle olevust vaja. Inimene, kes ei vaevu enda seisukohti selgitama vaid pritsib välja mingit arvamuste fakti pähe, sest see on "selge", ei vääri tõsisemat diskussiooni.

Peeter Tulviste

Näiteks Soomes peetakse väga tähtsaks seda, et ajateenistus on niisugune aeg poiste elus, kus nad kõik on võrdsed, vaatamata oma perekondlikule päritolule.

See on vist see koht, kus tasub jälle meelde tuletada, et Soomes käib ajateenistusest läbi 80% igal aastal sündinud noortest. Ma olen ikka üpris kindel, et ajateenistuse peavad läbima peamiselt just vaesematest perekondadest pärit noormehed, kellel puuduvad ajateenistusest pääsemiseks vajalikud tutvused. Tulemuseks on riigikaitse, mis rajaneb peamiselt vaesemate, kuid füüsiliselt ja vaimselt tervete noorte meeste maksustamisele - nende viimase töö aasta palga ulatuses.

Jaan Manitski

Omast kogemusest tean öelda, et noorele mehele on kasulik sõjaväes käia.

Ei tasu enda kogemusi teistele laiendada, mis ühele meeldib ja sobib, ei pruugi teistele sobida. Noorele mehele on kasulik omandada haridus mitte enda aega ajateenistusega raisata.

Jaan Männik

Lähtudes aga Eesti kaitseväe ülesannetest juba täna ning võimalike tulevikukonfliktide iseloomust, usun, et palgaarmee on otstarbekam.

Kahjuks, ei ole selline seisukoht poliitiliselt aksepteeritav. Hr.Männikust presidenti kindlasti ei saa.

Toomas Hendrik Ilves

Ajateenistus annab Eestile kuni 100 000-mehelise reservi, mis on oluliselt tugevam jõud kui 5000-meheline palgaarmee.

Maksimaalselt 5 aastat pärast ajateenistuse läbimist (ja seda ulatuslike mööndustega) pole inimest võimalik ilma ulatusliku täiendväljaõppeta lahingtegevusse saata. Eestis läbib ajateenistuse praegu keskmiselt 2500 noormeest aastas. 100 000 meheline reserv eksisteerib ainult ambitsioonikate poliitikute ja kaitseplaneerijate fanataasiates. Reaalselt ootab meid väheselt motiveeritud 12 500-15 000 meheline väga ebaühtlase tasemega reservistide seltskond...ja seda juhul kui nad KÕIK kohale ilmuvad.

Enn Eesmaa

Juhul kui jätame riigikaitse ainult professionaalide kanda, võib arvata, et soov ja valmidus riigikaitseks võib noorte meeste seas väheneda.

Mina jälle arvan, et korralik elukutseline kaitsevägi on atraktiivne töökoht piisavalt paljudele. Mulle jääb aga üpris arusaamatuks, kelle vastu meil seda "valmidust" on vaja, siis saab seda mõtet edasi arendada.

Ene Ergma

Ühelt poolt muutub sõjavägi järjest professionaalsemaks ja sõdurid ei ole enam kahuriliha, teisalt on vaja, et noored mehed saaksid kodukaitsmise soovi.

Taas tõuseb esile küsimus sellest, palju on neid nooremehi, kes ajateenistusest läbinud?

Aadu Must

Kogu hilisemas ajaloos on üldine väeteenistuskohustus olnud riigi vaimse ja füüsilise tervise väga oluline indikaator.
. . .
Okupandi poolt vaadatuna on sümpaatsed ainult palgaarmeega riigid, sest pärast vallutamist on neid tunduvalt lihtsam valitseda.

Miskipärast on kõige ulatuslikumad ajateenistused alati olnud totalitaarsemates riikides. Ei olnud ei Natsi Saksamaa ega Nõukogude Liit ega Põhja-Korea vaimselt terved riigid.

Me elame 21. sajandil, kus sõjaväed ei koosne enam üle terve Euroopa värvatud meestest, keda hoiab teenistuses ainult raha. Kui riike on lihtsam vallutada kui neil on palgaarmeed, siis Eestis on tõsist muret põhjust tunda enda sõjaväelise ladviku pärast, mida hoiab teenistuses ainult palk.

Jaak Aaviksoo

Filosoofilistele küsimustele lisaks tundub, et ka puhtfinantsiliselt on palgaarmee tunduvalt suurem koorem, kui praegu ette kujutame.
. . .
Kas isamaa kaitsmine on iga inimese kohus või palgatööliste ülesanne?

Aaviksoo ei näi omavat ettekujutust sellest, et sundimine tähendab hoopis varjatud finantseerimist. Orjatöö ei ole aksepteeritav, kuid ajateenistus on - kui kummaline.

Mis puutub palgatöölise ülesandesse, siis ma küsiks vastu: kumba sa usaldaks rohkem, kas 8 kuud kestnud ajateenistuse läbinu, kes pühendub pärast seda mõnele teisele ametile või hoopis elukutselisele sõjaväelasele, kes saab palka selle eest, et pidevalt ennast täiendab ja harjutab?

Toomas Varek

Kaitseväe see osa, keda riik kasutab välismissioonidel, peab olema hästi väljaõpetatud ja hästi varustatud palgaarmee, teine osa aga koosnema ajateenijatest, et kõik noored mehed teeksid sõjaväeteenistuse läbi.

Taas see "kõik noormehed" luulu, mis on nii paljudele sügava mulje jätnud.

Järeldusi: ükski kandidaat pole enda jaoks selgeks teinud, kuidas meie kaitsväge praegu reaalselt komplekteeritakse. Mida rohkem ma debati kaitseväe üle aga jälgin, seda veendunum oma olen, et valdav enamus eestlastest elab illusiooni vallas nagu läbiks meil enamus noori ajateenistuse.

Kuni ajateenistust läbib vaid kümnendik eestlastest on ajateenistus poliitiliselt aksepteeritav ja ükski poliitik ajateenistuse otsest kaotamist pooldada ei saa, sest tal on rohkem kaotada kui võita.

Pange tähele, et mitte üks poliitik ei tule välja mõttega, et ajateenistuse peaks läbima rohkem kui 10% igal aastal sündinud eestlastest - veel vähem, et see protsent võiks olla 80% ringis noormeestel.

Postitamine häiritud

Järgmisest nädalast on põhjust jälle lugema tulla - tänud kõigile, kes käivad kaemas, kas Vabalogis midagi uut leidub.

Seniks nautige kevadpäikest!